Pirita sügisjooks ja 10 medalit

Meil sai nüüd Ruthiga suveplaan täidetud. Nimelt käisime oma kümnendal medalil järgi. Pirita Sügisjooks, 6km ja kepikõndisime. Hirmsa hooga. Aeg jäi tublisti alla tunni. Medal on senistest kõige väiksem, kui see ei loe midagi. See kõik ei tähenda muidugi seda, et me nüüüd enam rohkem ühtegi medalit ei jahi, kuid Ruthi soov saada kevad-suvega kümme medalit kätte, sai täidetud :) Mul on hea meel!

On olnud raskeid kilomeetreid, suuremaid ja väiksemaid eneseületusi, häid ja halbu radasid, asfaltit ja metsa - kõike on olnud. Ühest oleme pääsenud - vihma me ei saanud. Ja oi kui palju igasugu nänni on saadud! Erinevaid soodustusi, reklaamlipikuid, vett ja puuvilja, suppi ja leiba  - raha eest ja peale ka. Aga medalid on ilusad - üks ilusam kui teine :) 

Palju kilomeetreid on sel aastal Ruthiga maha käidud. Niisama ju ka, ilma medalita üritustel ja kodualevis. Loodetavasti ei jää nüüd pimeduse ja sügise varjus käimine täitsa ära, aga järgmine aasta jahime medaleid jälle. Parandame ehk aegugi - kes teab. Aitäh Ruth, et oled mind kaasa vedanud ja reganud :) Ilma Sinuta poleks seda kõike juhtunud! Mehed muidugi meil päris hästi ei saa aru, miks me seda teeme, aga ...me ei saa ka aru mõnest asjast , mis meie meestele meeldib ja mida nad teevad. Sooline erinevus :) Järgmine aasta jälle! 

Teie Ennike

Kunst ja kook

Oi mulle meeldib, kui Helen pakub välja, et läheme mõnda uut näitust vaatama! Fotografiskas nimelt on praegu kaks uut näitust (tänase seisuga tegelikult lausa kolm). Ta ise oli ühte neist juba näinud, aga see teda ei häirinud. Igatahes võttis ta mu kooli juurest peale ja me sõitsime Fotografiskasse. 

Esimesena vaatasime Kristty Mitchelli näitust "Imedemaa". Seda polnud Helen ka varem näinud. Näitus on Mitchelli viie aasta pikkune projekt, mis algas 2009. aasta suvel – mõni kuu pärast tema ema traagilist surma vähi tõttu. Sellest sai fotokunstniku viis valusast reaalsusest põgenemiseks leides tee tagasi lapsepõlve muinasjutulisse maailma. Kunstniku kujutlustest sündinud karakterid said vabalt rännata kaamerasilma ees tema kodu lähedal asuvas metsas. See on lugu, mis jutustab ühest sügavast leinast välja tulemise teekonnast. Fotograaf planeerib ja valmistab oma pildid hoolika detailitäpsusega ette ning disainib silmapaistvad kostüümid ja rekvisiidid – see võib aega võtta isegi kuid. Iga element on austusavaldus emale, mis on seotud tütre raamatumälestustega lapsepõlvest, leinaga täiskasvanueas ja taasleitud hingelise loodussidemega. Koos väikese modellitiimi, jumestuskunstniku ja abikaasaga ehitab ta metsades imeilusad võttepaigad oma fotode jaoks. Igas pildis on nii draamat kui karakterit, mis annab edasi rikkalikku fantaasiamaailma, ent samas tekitab äratundmist hoolimata sellest, et tegemist on autori enda loodud tegelastega.

Minu jaoks oli see väga kurb näitus. See tekitas minus väga segaseid tundeid, aga ma ei saa neid siia kirjutada... Aga. Kuigi see tundus mulle kurb, siis ma pole vist kunagi ühtegi nii ilusat näitust näinud. Kõik need ideed, lilled, liblikad, roosa, lilla, sinine...külm ja soe. Kõik need päeviku sissekanded iga pildi juures. See valu ja ahastus, pisarad ja igatsus... See on nii ilus! Nendel fotodel. See, mis Kristty hinges toimus, on liigutav ja kurb, samas on ta sellest kurbusest loonud midagi tõeliselt ilusat, mis on viimse detailini läbi mõeldud. Mõtlesin pikalt, et kas viis aastat sügavat leina on pikk aeg? Kes teab... Iga lein on erinev. Aga üks, mis on kindel - Kristty armastas ja armastab oma ema väga. Kel vähegi võimalust, minge vaatama! Koos emaga, tütrega, pojaga, vanaemaga - see on seda väärt!

Teine näitus oli hoopis midagi muud. Briti kunstniku Alison Jacksoni näitus "Tõde on surnud". Näiliselt on Alison Jackson olnud tunnistajaks paljudele skandaalsetele hetkedele - näituse varamusse kuuluvad fotojäädvustused president Donald Trumpi intiimsetest hetkedest Miss Mehhikoga, kuninganna Elizabethist tegemas selfie’t oma perekonnaga, Angela Merkelist François Hollande’i käte vahel, seljas vaid karusnahkne kasukas, ja Barack Obamast suitsupausil. Kaasaegse kunstnikuna nihutab Alison Jackson oma realistlikena näivate piltidega piire selle vahel, mis on tõeline ja mis pelgalt inimeste enda fantaasia. Alison Jackson on fotograaf, kes töötab vaatlejana. Otsides kirglikult ideaalset nurka, täiuslikku modelli ja perfektset maski, on tervikloo jutustamisel igal rekvisiidil oma kindel roll. Doppelgängerid ehk teisikud portreteerivad privaatseid ning mõnikord ka intiimseid ja paljastavaid situatsioone. Jackson uurib fotolavastuste kaudu, milline mõju on kuulsustel meie enda kogemustele ning tõstatab küsimusi kuulsuste kultuuri ja publiku kõmuhimu kohta. 

Ütlen ausalt, et mulle see provokatiivne näitus ei meeldinud. See ei oleks mulle meeldinud ka siis, kui kuulsuste asemel oleks olnud lihtsalt suvalised inimesed, sest need fotod olid intiimsed ja pornograafilised. Mulle ei meeldinud kuninganna Elizabeth wc potil istumas, aga mulle ei oleks meeldinud ka, kui seal oleks lihtsalt üks naine olnud. Minul assotsieeruvad need fotod mingisuguste oma valusate mälestustega ja mul oli kohati tunne, et ma ei taha neid pilte näha. Samas, kui kunstnik ise oma loomigu loomisest rääkis, sain ma aru, mida ta püüab edasi anda. Või no ma tegelikult päris hästi ei saanud aru :) Et milleks? Ja kui Kristty fotod olid üliteravad ja selged, siis Alisoni fotod olid hägused, udused, justkui halva kvaliteediga, aga see vist on sellest,e t jätta muljet, kuidas need on salaja kuulsustest kähku tehtud. Ei tea. Nägin ära, aga ei meeldinud. 

Kookis sõime ka :) Heleniga koos ikkka võib kooki ka süüa :) 

Ilus õhtupoolik oli. Rahulik ja ilus. Ma olen ikka veel Kristty näituse lummuses ja arvan siiralt, et on inimesi, kes seda näitust KINDLASTI nägema peaksid. Mul on hea meel, et Helen mind näituseid vaatama viis. Isegi, kui minus on natuke segaseid tundeid, oli see ikkagi väga ilus. Ja mulle meeldib Heleniga koos olla :)

Teie Ennike

20. optibeti sügisjooks

Kepikõnd ja lihtsalt kõnd ja sörk ja jooks ja... Igasugu asju on sel suvel proovitud. Eelmine nädalavahetus käisime Tallinna Maratoni raames toiunud Optibeti 20ndal sügisjooksul. Minu jaoks tegi selle jooksu eriliseks heategevuslik maik. Iga osaleja pealt annetas Optibet 10 eurot ja siis Sa said ennustada oma oletatavat aega ja kui mahtusid enda ennustatud aja sisse, siis maksis Optibet Sinu eest veel 10 eurot.

Meie mahtusime Ruthiga kenasti enda ennustatud aja sisse, seega läks meie poolt liigesehaigete laste toetuseks 40 eurot :) Siis võib ju kõndida ja joosta ja sörkida ja kepitada ja isegi ratastooliga 10neid kilomeetreid läbida (müts maha selliste inimeste ees....). 

Meie jäime raja, korralduse ja ilusa medaliga igati rahule :) Ja no head teha on ju lausa lust!

Teie Ennike

Jüri Jaansoni Kahe Silla 10km rännak

Käisime Ruthiga jälle jalgu liigutamas. Õues oli 28 kraadi sooja ja oioi, kui raskeks see kogu selle protseduuri tegi. Aga meil on Ruthiga hea tandem. Mina ei saa kuidagi käima ja siis Ruth oma tempoga veab mind justkui kiiremaks. Ja kui lõpus Ruth  enam väga nagu ei jaksa, on minul jalad soojad ja võiks aga muudkui minna. Niimoodi kahepeale tegime jälle minuti võrra parema aja kui Rakveres :)

Ilus medal jälle kaelas. Järgmine jooks on heategevuslik :) Nii meeldib mulle palju rohkem lipata. Kuigi ega see medali järgi lippmine ka halb ei ole :) 

Väledaid jalgu kõikidele tervisesportlastele!

Teie Ennike

Öömatk Sippa

Me oleme ennegi selliseid öömatku teinud, aga iga kord on kõik hoopis isemoodi. Arvo nimelt kutsus meid seiklema ja ega me ju keegi vastu ka ei hakanud vaidlema, sest meile kõigile meeldib matkata. Otsustasime minna jalgsi Sippa Mõraste kaudu. Viisime ühe autodest maale ära, pakkisime nipet-näpet asjad kokku ja kella üheksa paiku asusisme teele. Õhtud lähevad juba kiiresti pimedaks, aga see meid ei heidutanud, sest meil on kõik valgustuseks vajalikud asjad olemas. Alustasime matka koduukse eest, kus kõigepealt toimus diskussioon, kas ma ikkagi peaksin oma tobeda mütsiga tulema ja kokkulepe ju oli, et seda mütsi kannan ainult siis, kui olen üksi ja õues on pime :))))) Arvo ütles, et pole sel mütsil häda midagi. Siis hakkasid poisid naerma, et ma helkurvesti selga panin. No minu jaoks on ikka turvalisus ennekõike, eksole? Robin ütles, et oluline on nuga ja kirves ja vesi. Mul vesi oli ka olemas :) Lõppkokkuvõttes mind ikkagi võeti kampa kogu selle õudse mütsiga ja helkurvestiga. 

Valget aega oli üsna vähe ja imelikul kombel me ei kohanud ühtegi looma peale konna oma retkel. Tavaliselt on ikka kitsed ja rebased ja jänesed ja metssead, aga eile õhtul ei olnud mitte kedagi. Läksime mööda Sõtke teed, põlde ja metsi Mõraste silla poole. Aleviinimestele kohaselt rõõmustasime lehmi nähes, sest need olid ühed ägedad lehmad. Nii, kui nad meid nägin, nii nad kellukese kolinal meie poole jooksma hakkasid. Ma veiseid kardan, aga lehmi mitte ja pealegi nad olid okasttraadiga eraldatud alal. Väga, väga uudishimulik kari oli. 

Lehmad lehmadeks. Pimedaks läks, aga meil oli alles mets ja kraav ületamata. Kõndisime mööda viljapõllu äärt metsa poole, õues läks aina pimedamaks. Mina isiklikult ei oleks osanud kuskile minna, aga mu armas Arvo ei eksi vist kunagi. Liikusime mööda pimedat metsa kraavi suunas, et see siis ületada. Sealt, kust me tavaliselt üle saime, polnud lootustki. Kraav oli silmini vett täis ja pool allalangenud puud vee all. Otsisime edasi sobivat kohta kraavi ületamiseks, aga igal pool oli kraavi laiuseks umbes 4-5 meetrit ja mitte ühtegi ülelangenud puud ei olnud. Robin, tark poiss, oli väikese kirve kotti pannud ja siis nad hakkasidki Arvoga kahasse ühte leppa langetama. Sellist, mis oli parajalt jäme ja pikk. Ega see töö väikese kirvega lihtne ei olnud, aga nad said kenasti hakkama. Ja siis ma sain aru, et ma ei julge sealt ju üle minna :))) Ma olin umbes meetri jagu veepinnast ja läksin istudes ja kätega end edasi tõmmates puu ladva poole. Poolel puul ütlesin, et mina rohkem ei jõua ning siis ütles Arvo, et kallis, midagi pole teha - pead jõudma. Muidugi ma jõudsin. Robin mõtles, et tuleb püsti roika abil üle, aga andis alla ja tuli ka istudes. Sebastian tuli samuti istudes. Kõige parem tasakaal on Arvol, kes tuli roika najal hospti üle silla. Aga ausõna, nendele, kes sealt istudes üle tulid, oli see ikka jupp rasket tööd. Ja kohutav ajakulu. 55minutit mässasime seal kraavikaldal. 

 

Kui kraav oli ületatud, pidime mööda kastemärga põldu rühkima kruusatee poole. Kõigil olid jalad märjad, aga ega keegi ei virisenud. Kõndisime mitu kilomeetrit, kuni jõudsime Mõraste jalgsillani, kus tegime söögi - ja kohvipeatuse. Meespere kärsatas endale ketli peal mingeid vorste, minul oli oma söök kaasas. Õnneks oli eile tõesti väga soe öö ja kellelgi külm ei hakanud. Minul oli natukene ebamugav istuda, sest mul oli põlv elastiksidemega kinni seotud ja ma ei leidnud seal kastemärjas kaldapervel endale mugavat asendit. Kohvi tegime jõeveest ja enda järelt koristasime kõik ilusasti ära. 

 

 

Edasi oli tuim sammumine. Käidud oli 9km, aga veel oli vaja minna umbes 7km. Peale söömist ja puhkepausi olid poisid nats nagu väsinud, aga siis astusime reipalt edasi ja kõik oli hästi. Väga udune öö oli, ega palju enda nina eest kaugemale ei näinud. Tavaliselt silmad harjuvad pimedusega, aga sellel ööl ei saanud silmad millegagi harjuda, sest läbu udu lihhtsalt ei näinud. Õnneks olid meil kõigil pealambid ja me saime ikka kuidagimoodi orienteeritud. Umbes kella poole ühe ajal jõudsime maale, kus vanaisa oli meile sauna kütnud. Käisime kõik koos (rätikutega) saunas ja lõdvestasime oma lihased ära. Väga mõnus oli. Kokku kõndisime 15,5km, aega kulus kõikide peatuste ja asjadega umbes neli tundi. Poistel olid jalad ikka päris väsinud, sest palju oli kruusa, metsa ja kraavi ületamine oli ka vägitükk omaette. Peale sauna kobisime sauna peale magama oma magamiskottidesse ja olime ülimalt rahul. Me polnud ammu midagi neljakesi koos teinud, nii hea oli koos olla :) Jututemad olid küll natukene liiga mehelikud, aga sellest pole midagi - oluline on, et saime koos olla. 

Nii vahva oli! Sebastian on ka ikka uskumatu sell - ma ei tea, kas on asju (peale kooli), mille kallal ta viriseks. Näiteks see kraavi ületsamine oli tema jaoks just eriti lõbus osa. Aga ma võin teile kinnitada, et seal ei olnud lõbusat miskit :)  

Homme on 1.september, algab tarkusekuu. Kõik kõik muutub. Kuidas me ellu jääda kavatseme, selgub peagi. 

Teie Ennike

101,1km

Krista kisendas facebookes välja, et kas keegi tema sõpradest on valmis temaga Laitsesse ja tagasi sõitma. Mina mõtlesin kohe, et ratas = trenn ja muidugi ma tahan Laitsesse minna. Mis sest, et ma olen kristaga varem ainult ühe korra kohtunud Niidiaias hommikut tervitamas. Ma siis kirjutasin talle, et mina tahan. Siis jäin mõtlema, et Laitse...kus see asub üldse? Siis tuli meelde, et oleme Arvoga seal korra teatris käinud, see oli ikka Kernust veel edasi. Küsisin Kristalt, et palju kilomeetreid on, ta ütles, et umbes 44km. Pahhhhh... päriselt? Ühe päevaga 88km? Aga kuna ma juba nii agaralt valmis olin kaasa minema, siis ma ei pidanud kõlblikuks loobumist. Esmaspäeva õhtul Robin pani rattale tuled külge, rattakoti külge ja teisipäeva hommikul asusime Kristaga teele. 

Mina kartsin kõige rohkem seda Tallinn-Pärnu-Ikla maanteel sõitmist, sest see on nii jube, kui rekkad ja suured bussid või hirmkiirustel sõitvad Audid Sinust mööda vuhisevad. Võtab kohe ratta võbelema. Selgus, et Krista jaoks on ka see kõige hullem osa. Seega keerasime Vaimõisas kruusateele ja sõitsime edasi Russalu, Pajaka, Riisipere kaudu Laitse poole. Juma, ma mõtlesin, et ma suren seal kruusateel. Viimast oli alles hiljuti hööveldatud ka ja nii raske oli! Jalgevahe oli ikka täitsa haige, kui lõpuks asfalitele jõudsime. Kruusateed on ikka tõsiselt keha ja ratta lõhkujad, aga rekkad on peaaegu nagu enesetapp. Mul telefon taskus muudkui rääkis. Tädi ütles, et mitu kilomeetrit sõitnud oleme ja onu rääkis seda, kuidas 600 meetri pärast keerake vasakaule tänavale teele  nr 4 tänavale teele. Kes selle mehe sinna mapsi pani? Vigases eesti keeles juhtnööre jagama? Riisipere pealt keerasime Haapsalu maanteele ja sõitsime Laitse suunas. Laitsesse jõudes nägime väga ilusat lossi, aga ei leidnud Krista sõbranna kodu üles, sest hiljem selgus, et see sõbranna elas Kaasiku külas ja kui aus olla, siis Laitse on väga pikk küla. 

Lõpuks leidsime ikka selle Krista sõbranna kodu üles ja istusime seal paar tundi. Sõime (mina oma moonakotiga), jõime kohvi ja ma kuulasin, kuidas naised rääkisid. Ja mõtlesin, et appikene - ma pean täna veel sõitma 20km kruusateel... Uh, see tundus lausa uskumatult kohutav, aga ega muud tagasiteed ka polnud. Oleksime võinud Talinn-Pärnu-Ikla maanteed mööda minna, aga no see oli psüühiliselt veel raskem teha. Koduteel me tegime palju seisakuid, sest me otsustasime, et meil on ikka vaja mõned pildid ka teha. Kõige pealt me pidasime kinni Laitse lossi juures, kus oli Tuhande tuti mägi ehk labürent. Kõik oli ilus ja äge ja hästi välja mõeldud, aga meie küll labürenti läbitud ei saanud, sest kust Sa siis lähed, kui mõlemas tee otsas nii vasakul kui paremal on põõsas ees? Astud üle, eks?

Siis me nägime tee ääres ägedaid triibulisi silorulle. Selliseid polnudki varem näinud. Need me pidime igal juhul pildile püüdma. Krista tahtis roosade rullide juures ka pilti teha :) Ja nagu te allolevalt pildilt näete, siis turvalisus ennekõike, eksole. Isegi, kui tee viib läbi tunne oma kodukohta külavaheteede, siis helkurvest on üll. 

Riisiperes tegime peatuse bussijaama ja kiriku juures. Uhke kirik, kahju, et sisse ei näinud. Üldse jäi meie teele palju ilusaid ja huvitavaid maju, suvekodusid, üles mukitud talusid. Igastühest pilti ei teinud, aga silmaga oli ilus vaadata. Kiriku juures oli väga ilus pink ka. Me ei istunud. Sest eriti ei kannatanud istuda :D Ja tal olid ratturi püksid... Mida mina siis veel pidin tundma....

Vaimõisas on Neitsipere allikas ja selle me otsustasime ka üles otsida. Njaaa..... Solgineeva, mitte allikas. Kopsik oli küll, millega juua, aga mida polnud, polnud allikat. Igatahes minul oli vesi otsas ja lisa ei saanud - see oli natukene frustreeriv. Ja kruusatee ka ei olnud veel lõppenud. Issand, ma arvan, et ma vihkan kruusateid. Eriti, kui ma olen rattaga. Vähemasti sellel päeval oli mul selline tunne. Täna ma mõtlen, et võibolla oleks võinud rahulikumalt sõita, siis poleks ehk nii hull ka olnud. Aga kuna mul jalgratturi pükse pole (miks ometigi?), siis mu jalgevahe oli ikka nii haige juba, et ikka oli. Mu ainuke soov oli saada asfaltidele rekkade juurde. 

Asfalti peal küll jalgevahe puhkas, aga see psüühiline pinge oli nii suur, et lausa raske oli taluda. Ma tõesti kardan neid rekkaid, aga siis ma mõtlesin, et mis saab kõige hullem olla? Et ta riivab mind, ma lendan kraavi, tõenäoliselt surnuna ja siis nii ongi. Küll oli hea Olerexi juurde jõuda ja rattateele pääseda! Ma ei taha vist tükil ajal Tallinn-pärnu-Ikla maanteel sõita.... Seal on ikka nii olematud teeperved jäetud jalgratturite jaoks, et hirmuhigi oli seljal. 

Kokku sõitsime 101,14 km, aega selleks kulus 6 tundi ja 32 minutit (igas pausis ma ei pannud endomondot pausi peale), millest võib julgelt oma 15 minutit kindlasti maha arvata. Raske oli. See on mu isiklik rekord ka - ma ei ole kunagi ühe päevaga nii palju rattaga sõitnud.  Ma ei saa öelda, et ei olnud raske - oli küll! Oli tõesti raske, aga kogemuse suhtes vägev saavutus. Minu enda jaoks küll. Ma ei tea, kas ma niipea tahaksin nii rasket retke ette võtta, aga nagu näha on, siis ma saan hakkama küll, kui ikka väga tahan ja tagant nügijaid leidub. 

Tänud Kristale kutsumast ja palju kilomeetreid! Rattasõit on äge! 

Teie Ennike