Aegsasti valminud jõulukaardid

Mulle meeldib enda tehtud kaarte saata. Eelmine aasta juhtus kuidagi nii, et jätsin kaarditeo viimasele minutile ja siis jäin haigeks ega jaksanudki kaarte teha. Olin sunnitud postkontorist kaardid ostma ja mul ei olnud sellest hea tunne. 

Sel aastal algas kaarditegu aegsasti. Jaanuaris, kui täpne olla. Sebastian naeris mind välja ja ei saanud aru, miks ma jaanuaris järgmisteks jõuludeks valmistun. Aga näed. Oligi vaja valmistuda, sest kõige kibedamal jõuluajal istun mina haiglas. Jõudsin veel kodus piparkoogitaigna ja Inglise jõulukeeksi valmis teha ja siis pandi mind covid osakonda antibakteriaalset ravi veeni kaudu saama. Kes lähemal, need teavad, et terve aasta olen olnud hädas neerude ja põiega. Seda aega, kus ma pole mingisugust antibiootikumi võtnud, on selle aasta sees ikka väga vähe olnud. Olen ka see aasta 5 korda haiglas pidanud olema ning mu ainus suurim soov on, et uus aasta tuleks parem. Aga see selleks.

Ma leidsin interneti avarustest jube ilusate lumehelveste heegeldamise õpetuse. Sellised ruumilised ja erilised. Ja neid lumehelbeid ma heegeldama asusingi kohe aasta alguses. Siis tuli vahepeale igasugu muid asju ja mingi hetk juulis leidsin end saunaterassil jälle lumehelbeid heegeldamas. Ma ei teadnud, kui mitu tükki ma neid tegema pean ja mõtlesin, et teen nt 13. Arvole väga meeldib number 13 :) Süda oli rahul, helbed valmis ja tärgeldatud ja sinna nad jäidki. Kuni tuli november. Lugesin oma helbeid ja siis neid inimesi kokku, kes sellel aastal on minuga olnud, kas virtuaalselt, päriselt või päriselt pärselt ja sain 16 inimest. Aga vahepeal oli juhtunud selline lugu, et mul diagnoositi pseudodementsus ja ma istusin selle heegelniidiga ja konksuga diivanil ning ei suutnud absoluutselt  mustrit lugeda. Kohe üldse mitte. Hakkasin siis ükshaaval tingmärke otsima ja meelde tuletama. Pusisin need kolm  helvest läbi häda valmis, kõik erinevad :))) Sest päris täpselt ma vist siiski neid tingmärke lugeda ei osanud. 

Käisin ostsin ilupaberit ja markeri ning asusin kaarte tegema. Ja siis niimoodi jooksvalt selgus, et tegelikult mul on veel vaja neli lumehelvest heegeldada, sest uskumatult palju inimesi on see aasta minuga koos käinud ja teinud. Ja tänutundest selle eest, tahtsin kõigile neile kaardi teha. Ma arvan, et ma polegi kunagi 20 jõulukaarti teinud. Viimased helbed on küll kõik oma nägu, aga kaardisaajad seda ei tea. Ma sain kõik oma 20 kaarti valmis ja ümbrikutesse ennem, kui pidin haiglasse minema. Postitamine jäi poiste mureks. Ma lihtsalt pidin neile õigel päeval seda meelde tuletama. 

Jõulukaardi sisse tuli minu enda kirjutatud luuletus augustikuus, kui olin haiglas. Keset suve tuli lihtsalt üks luuletus... Jõulune. 

Tuleb tasa, hiilib vargsi,

inimhinge vaikselt poeb.

Tasa, tasa märkad järsku,

hinges kuidagi on soe.

Juba vaikselt hinge poeb

jõuluaja ootus suur.

Härdalt , armastuse toel,

muutub väikene ja suur.

Jõuluingel tõuseb lendu

hoidma väikest ja ka suurt,

ainult Sina ise veendu,

et Su süda oleks avatud.

Inglitiivul kannan Sulle

rahu, armastust ja rõõmu,

muremõttes viska tulle -

hinga sisse õnnnesõõmu!

Vot sellised lood on sel aastal nende jõulukaartidega. Kaua tehtud kaunikesed. Aitäh kõigile, kes on olemas olnud rohkem või vähem. Mul ei ole kerge aasta olnud, aga ma olen tundnud tihti, et minust hoolitakse ja mind hoitakse. Kõige suurem tänu muidugi mu oma perele, kes on vapralt vastu pidanud minu pikad haiglasoleku ajad ja ka haigusest tingitud meeleoluhäiretega toime tulnud. Ma ei tea, kust Arvo selle jõu ammutab, aga ma pole empaatilisemat meest näinud, kui tema on. Vahel on väga raske olnud, ka tal, ja oleme maha pidanud vaiskeid sõdasid, kuid see pole oluline. Oluline on, et ta on koguaeg olemas. Ainult sõnumi kaugusel. Alati olemas. Mul on kahju, et olen neile nii palju muret teinud ja ma loodan südamest, et uuel aastal läheb kõik palju paremini. Ma oma meestele jõulukaarti ei saatnud :))) Kuigi just nemad on need numero uno, kelle pärast voodist välja tulla. Kui ma enda pärast ei pingutaks, siis nende pärast ikka ajan end sirgu. 

Kaunist jõuluaega kõigile!

Teie Ennike

Meie armas koerus

Ma olen patoloogiline koerapildistaja 😍 ja koeraarmastaja. Mõtlesin, et kirjutan, kuidas Miral elu meie juures kulgenud on. 5. jaanuaril saab ju juba terve aasta meiega oldud.

Mira on ilus ja heas vormis koer. Ta on äärmiselt energiline ja tahaks koguaeg mängida, jalutada või joosta. Tal on olnud imetabane suvi Sipas, kus rihma pole vaja ja jooksuruumi on laialt käes. Mõnikord ta on sellest, et ilma rihmata saab olla, nii vaimustuses, et ta jookseb lihtsalt ümber sirelipõõsa mitu ringi. Mõnikord ta on natukene tüütu ka, sest ta arvab, et 24/7 peab kogu tähelepanu temal olema. Kui meile keegi külla tuleb, siis on suht võimatu juttu ajada, sest koer on nagu kloun koguaeg tegevuses ja siis kõik muudkui vaatavad ja räägivad Mirast. Mõnikord on see muidugi väga tore....

Mira on küllaltki sõnakuulelik koer. Kui talle ikka öelda käsklusi, siis neid on üsna palju, mida ta teab. Alustades "siia" ja lõpetades "tuduaeg". Ta teab, et kui õuest tuleme, siis ta peab jääma tualeti ukse taha seisma, sest olenemata ilmast on käpapesu. Just nimelt olenemata ilmast, sest see peab olema nii kinnistunud, kui "siia", sest me ise ju ei lähe ka mustade jalanõudega diivanile eksole... Mõnikord on tema kuulmine valikuline. Nt metsas. Arvo võib end segaseks vilistada, aga koera pole kuskil. Siiani õnneks on ikka tagasi tulnud, aga tema jäljeinstinkt on ülitugev ja ta ei saa sinna midagi parata. Siis Arvo natukene pahandab temaga  ja Miral tulevad silmavalged nähtavale ja kui ta saaks, siis ta ütleks, et ausõna, ma enam niimoodi ei tee. Teeb ikka 😃 

Suvega saime aru, et ta on vägev ujujakoer. Päevas sai mitu korda jões käidud ja kui mere äärde läksime, siis ta oli ka ikka pigem vees kui rannaliival. Ta jaksab päris pika maa maha ujuda. Minu meelest on eriti naljakas, kui ta meres jookseb. Ta on nagu turbo jänes. Meres ta läheb ka nii kaugele, et käpad põhja ei puutu, aga Arvo alati hoiab teda, et ta saaks puhata ja siis ta ujub jälle kaldale tagasi vaatama, kas mina ikka olen ka alles. Või kui mina ei ole väga inspireeriv või huvitav, siis saab adruhunnikus püherdada ja haiseda nagu vana tõhk. Oi, see haisemise värk on õudne. Ta teeb Sipas ka seda koguaeg. Läheb vanaisa biojäätmehunnikusse igasugu pahna sööma ja siis püherdab ka veel seal sees. Selle tulemusena on tal enamasti laupäeviti saunapäev ja saunas meeldib talle väga. Istub ülemisel istmel ja kui liiga kuumaks läheb, siis läheb ise leililruumist välja. Pesta laseb ka ennast rahulikult ja siis ta ongi niimoodi meiega saunas - ilma oma tohutute aroomideta. 

Mira on üks igavene sülekoer. Ta kohe ise hüppab sülle ja ega ta enam maha ei taha. Samamoodi, kui keegi on diivanil, siis ta ikka läheb tema kõrvale ja peale, et siis inimese läheduses olla. Eriti tore on, kui keegi pleedi alla poeb, siis on Mira kohe kohal. Terves tükkis pleedi all. Me ikka imestame, et kuidas tal õhk otsa ei saa.... Praegu tal on eriti hea meel, sest mina ei saa magada ja siis mina kolan mööda elamist ringi ja otsin kohta, kus magada ja siis ta tuleb ka minu kaissu. Muidu ta niimoodi kaissu ei saa, st meie magamistoas käimine on tal keelatud. Mulle meeldib magada niimoodi, et Mira on kaisus..ma tunnen end kuidagi turvaliselt ja soe on ka. 

Mira lemmikmäng on palli või oksaga. Seda tuleb talle visata ja siis ta jookseb sellele järgi. Ja nüüd võiks olla see koht, et ta annab selle palli või oksa Sulle, aga alles nüüd algab õige mäng. Ta tirib ja sikutab ja hoiab kramplikult pallist või oksast kinni ning urinat on terve õu täis. Tavaliselt mängivad seda mängu temaga Arvo, Robin ja Sebastian, aga ka mõned sugulased teevad seda heal meelel. Minule meeldiks palli visata ja siis et ta toob selle mulle, aga see sikutamise osa mulle ei meeldi, sest mõnikord võib see haiget teha. Nahk jääb hamba ja palli vahele, siis on päris valus. Veel meeldib talle ajumäng. See on üks selline ketas, kus on augud sees ja need augud saab kinni katta. Aukudesse paned maiust (Miral juust või maks) ja siis ta peab kõik augud tühjaks saama. Nüüd on see mäng talle küllaltki igav, sest ta leiab väga ruttu maiused üles, aga ma ikka panen vahel talle, et ta aju saaks tööd teha. Mina temast natukene puhata. Kong on ka lemmik. Selle ma panen hakkliha täis ja sügavkülma ning  kui see on külmunud, annan Mirale. Siis on ka tükiks ajaks vaikus majas, sest oma osava keelega püütakse viimnegi hakkliha kätte. Igasuguseid piiksuvaid ja krõbisevaid ja kergesti purunevaid mänguasju tal pole, sest ta sööb need endale lihtsalt sisse, kui ei valva. Üks köiejupp on kastis, vahel mängime sellega, aga mitte kuigi tihti. 

Me oleme Miraga selle aasta jooksul, mis me peaaegu nüüd oleme koos olnud, kõik kohad läbi käinud. Osad imestavad, et milleks te ta kaasa võtate, tüütu ju, aga meie jaoks on see täiesti elementaarne, et Mira on seal, kus oleme meie. Alguses oli selle põhjuseks ka see, et ta kartis (kardab ikka veel) üksi kodus olla, kuid tegelikult saab väga edukalt kõik käigud käidud ka koos Miraga. Ta on kõik matkarajad meiega läbi käinud ja kontsertil käinud ja Hobulaiul ja mere ääres ja metsas ööbinud ja pealinnas jalutamas käinud. Kus oleme meie, seal on Mira ka. Rihma otsas käimine on peaaegu 4+. Minuga kõnnib kenasti, aga Arvoga ikka kipub tirima. Ma vahel vaatan ja mul hakkab halb 😏, sest ta lihtsalt veab seda Arvot enda järgi. Mina olen muidugi mugav ja olen valinud pildistamise koera taltsutamise asemel. Keegi peab ju fotosid tegema... eksole. Ja no meil Arvoga on 30 kg vahet ka...tal on palju lihtsam seda koera taltsutada. 

Loomapoest saab selliseid maitsvaid konte, millega hambaid puhastada

Ega ma alati ka poseerida ei viitsi 😃

Miral on kõige ilusamad ja sügavamad silmad. Tema pilk räägib nii palju ja nii palju emotsioone saab tema silmadest teada. Nii armas rosinasilm. Kui ta ikka midagi väga saada tahab, siis ta istub Su ette ja vaatab Sind kõige sügavama pilguga, mida üks koerus suudab teha. Või kui ta on pätti teinud, siis see pilk...need silmavalged tulevad nähtamale ja ta kõõritab nii kaua, kuni mul läheb süda haledaks ja me räägime läbi, mis siis nüüd valesti oli. Arvo arvab, et Mira saab kõigest aru, mina ei tea...Päris kõigest just ei saa, aga väga paljust saab aru. Mingid sõnad, millel on kindel tähendu. Nt Boss, kong, süüa tahad?, tuduaeg, istu. Need on sellised lihtsad asjad, aga ta saab aru ka sellest, et kui me sõidame poe juurde, et tema jääb autosse ootama ja meie käime poes. Ja ta ootab. Auto uksi ainult ei saa lukku panna, sest mahuandur paneb kohe signaali peale, sest ega ta siis ei istu viisakalt ühe koha peal - ta tormab terves autos ringi. Minu autos tal sellist lõbu pole. Pagasnikus on puur ja Mira ootab mind seal ning mina saan autouksed lukku panna. Mõnikord ta peab isegi kolm tundi ootama, aga ta ootab. Kodus seda teha pole võimalik, sest ta nutab, ulub ja haugub ukse taga, kui teda üksinda jätta. Ära hellitatud känkar pidavat olema.... 

Mira sai 1.novembril 2aastaseks

Ma vahel mõtlen, et kas oleme äkki ta liiga memmekaks teinud, aga teda on liiga lihtne armastada. Ta on nii suur sõber, et seda ei oskagi sõnadesse panna. Kui alguses olid siin skeptilised koeravastased, siis nüüd on kodu armastust täis ja pole kedagi, kes Mirat ei armastaks. Igaüks omamoodi. Robin toob alati maiuseid, Sebastian sügab, patsutab ja mängib Miraga ja jalutab ka päris tihti, Arvo on täitsa koerahull (väidetavalt pidi olema kassiinimene) ja ta võib tund aega järjest ka koeraga mängida. Ja minu jaoks on Mira...kõik. Ma tõesti armastan teda nii väga. Kui me peale Seewaldis olekut kohtusime, siis mu süda hüppas sees ja mul oli nii kahju, et Mira pidi nii kaua oma perenaist ootama. Õnneks olid kõik teised tema jaoks olemas. 

Kunagi ma mõtlesin, et ma võtan endale tõukoera ja käin kõik koolid läbi, aga nüüd mul on nii hea meel, et Mira meie juurde sattus (koolis käisime ka, aga see oli suht mõttetu koolitus, me ei saanud sealt midagi juurde, mida ta juba ennem ei osanud). Kui mul on selle aasta kohta midagi tõeliselt rõõmsat öelda, siis see ongi Mira tulemine meie perre! Vahel ma tunnen, et ma olen väsinud kellaja peale õue minemisest, aga enamuse osa ajast ma naudin neid hommikusi ja õhtusi ringikolamisi, sest siis on kõik mu ümber vaikne ja hea. Nüüd, kui õhtud on juba väga vara pimedad, sain endale kõnnikaaslase Krista ja ongi tore, sest üksi oleks päris hirmus. Kahjuks kardab Mira ise ka pimedust, nii et erilist julgustust ma temalt ei saa. Hoopis mina pean teda julgustama. 

Meie pere on nüüd koerainimesed  💖

Teie Ennike

Väike heategu

Ma olen ikka aastate jooksul ette võtnud mingeid projekte heategevuse vallas, aga sel aastal mul kuidagi ei olnud jõudu ega jaksu midagi suurt ette võtta. Osalesin kogemata Segaste ÕpiToas, kus pimeheegeldades valmis üks üüratult suur ja paks Koll. Teate, kui ta oli paljas, siis ma vaatasin teda ja mõtlesin, et kes küll peaks tahtma sellist Sookolli...Olgu ta siis tahes Aino Perviku raamatust pärit. Tänapäeva laps ei teagi sellist raamatut nagu "Sookoll ja sisalik"... 

Ma ei teadnudki, et mis temaga nüüd siis ikkagi peale hakata, kui kuskil käiks klõps ja mõte, et teen oksjoni ja müün Sookolli maha ning saadud raha annetan Vähiravifondile "Kingitud Elu!" Fond pakkus välja, et ma saadan Kolli neile ja nad teevad ise oksjoni. 

Saatsin Sookolli pealinna ja jäin ootama, mis temast edasi saab. Oksjon läks käima ja lõppes täna ning võitja Sigrid Karon pidi loovutama 115 eurot. Ma olen talle ilmatumalt tänulik Sookollile lubati lahkesti diivanil oma koht. Üks väike heategu tehtud. Loodevasti see annab mulle parema une tänaseks ööks .....

Poisid ei saanud aru, milleks ma seda teen? Ma küsisin, et kui mul oleks vähk, kas te ei tahaks igast viimasestki õlekõrrest kinni haarata ja mulle elupäevi juurde saada... jäid üsna vaikseks. Minu vanaisa suri vähki. Noor mees oli veel. Mäletan, kuidas ta tegi pliidi ees suitsu ja ütles, et tema elu on nüüd läbi. See oli päeval, kui ta kaotas oma poja ja umbes kahe aasta pärast oligi tema elu läbi.... Siis ei olnud mingeid fonde ega rahastajaid, meditsiin ei olnud ka nii arenenud (1995). Mul on kahju, sest ta oli mu ainuke armastav vanavanem. Tegelikult küll ainuke armastav lähisugulane.

Edu fondile!

Teie Ennike

Kvaliteetaeg Laulasmaal

Pühapäeval oli isadepäev ja kuna me oleme kõik koroonapassitud, siis ainus koht, mis meid ootab, on loodus. Ma olen küll hakanud mõlgutama, et peaks vaktsineerima, aga no Arvo ei taha sellest midagi kuulda. Aga mind väga häirib, et ma ei saa kooriproovi ega ujulasse. 

Aga igatahes oli isadepäev. Oma isal (äiapapal) käisime laupäeval külas, Lea ja Liivi oma lastega olid ka. Vanaisa oli kaine nagu kaljamüüa, Arvo jõudis peaaegu ennem teiste saabumist kodu korda teha. Mina olin natukene häiritud, et nii palju inimesi tuleb, aga ma sain selle häiritusega hakkama. Ma olin vaikne jälgija...  Igatahes isa sai oma isadepäeva kätte ja nii oli meil pühapäev pere keskis.

Arvole väga meeldib Laulasmaa rand ja kuna ilm oli fantastiline, siis läksime sinna. Me oleme seal varem ka käinud, kuid seekord oli miski teistmoodi. Meil oli kaasas Anete :) Meie esimene ühine matkaring Robini tüdrukuga. Ma tahaks paar sõna Anete kohta öelda. Ta on selline väike ja vaikne ja VÄGA otsekohene ja häbelik. Praegu mulle tundub, et ta on ka kohusetundlik, sest kooliasjad on kõik korras. Peale keemia...(kas keegi oskab aidata?). Alguses, kui ta tuli, siis ta puges Robini selja taha, aga nüüd kõnnib juba vabalt kodus ringi ja vahel sööb isegi laua taga oma õhtusööki, mitte Robini toas. Ta on hästi armas, selline vaikne ja tasane, nagu ma isegi. Aga ma olen leidnud tal ka ühe väikese probleemi - ta peidab oma naeratust, sest see olevat nii kole..... Natuke rohkem enesekindlust, kullake! Igatahes tuli ta rõõmuga meiega Laulasmaale kaasa ja kui alguses ei lubanud pildistada, siis natukese aja pärast oli ilusasti fotosilma ees :) Robin, hoia, mida oled leinud :)

Me ei käinud mööda ette märgistatud rada. Me liikusime lihtsalt mööda rannaäärt liiva sees. See oli päris väsitav. Meri oli peegelsile ja abosluutselt tuuletu ilm oli. Anete pidi endal isegi ühe pusa alt ära võtma, sest nii soe hakkas. Rannas ujusid luiged ja oli palju kivirahne, mille otsa Sebastian ronis. Sebastian ronis ka igasuguste veidra kujuga mändide otsa. Kui ta väikene oli, siis ta kartis puude otsa ronida, nüüd ta teeb seda tasa. Robiniga oli täpselt sama asi. Robin  julges ainult elupuu otsa ronida ja siis vaatas pealt, kuidas Mart kribinal-krabinal õunapuu otsa sai. Tegime väikese pikniku ka, kus sidusime Mira palgi külge. Oi, ta vedas ja vedas seda palki, mul oli temast kohe kahju, aga ma andsin talle ühe juustupulga ja ma loodan, et me saime andeks, et me teda vabalt jooksma ei saanud lasta (rannas oli veel inimesi peale meie). 

Viieharuline mänd

Kui me koju hakkasime sõitma, siis me käisime Treppojalt läbi. Meie olime seal varem käinud, aga Anete mitte. Nii ilus langev vesi oli. Aga ma olin juba üsna väsinud. Ma alguses mõtlesin, et jään autosse, aga siis vedasin ennast ikkagi välja. Õnneks Mira oli Arvo kantseldada. Hea, kui vahel endale jalaga peesse lüüa - oja oli ilus! Ligipääs oli ainult üsna nigel, aga kellegi jalad märjaks ei saanud. 

Ilus väljasõit oli. Kõige parem meel on mul selle üle, et ilm oli nii suurepärane. Kokku kõndisime kuus kilomeetrit. Oli seda nüüd vähe või palju, mulle piisas. Kunagi me võiksime kogu matkaraja läbi kõnida ja ilusa pikniku teha - see meeldiks mulle väga. Just see ilus piknik. Imelik mõelda, et pool novembrit on läbi ja ikka saab selliseid soojasid ja kuivi matku teha. Aitäh Anetele, et ta ka ikka kaasa tuli - usu, koos on alati parem :) 

Maailma parim isa sai seda, mida ta kõige rohkem armastab - eelmisel õhtul kõva sauna ja isadepäeval olla looduses. Ta on võtnud endale pähe, et ta peab meid nüüd palju loodusesse viima, sest meil pole passe ja kuhugi meid sisse ei lasta. Eks paistab, palju ta töö kõrvalt organiseerida jõuab. Arvo, ma tean, et meil on vahel nii nii raske, aga nagu Sa ütlesid - meil on midagi nii ilusat, et sellele pole sõnu. Lähme ikka edasi....nii heas kui halvas.... 

Teie Ennike