Sünnipäevamatk

Eile algas kevad ja kevade alguspäeval on meie Sebastiani sünnipäev :) Uskumatu, aga ta sai juba 16aastaseks. Kuhu see aeg küll nii kiiresti läheb.... Tähistasime minu ja Sebastiani sünnipäeva laupäeval Sipas, kuhu olid kohale tulnud meile kallid inimesed, kuid päris sünnipäeva hommikul, kui me Sipas ärkasime vaikselt, küsis Anete mu käest, et kas tema tohib ka meiega matkama tulla? Meil tegelikult polnud väga plaani, et me läheme , aga siis ma ütlsin Arvole, et ilm on nii ilus ja ikkagi lapse sünnipäev, et lähme ikka kuskile. Sebastian ärkas ka vahepeal üles ja siis ühisel nõul me otsustasime, et läheme Keila Joale, sest Anete polnud seal kunagi käinud ja Aivar käis ka viimati umbes 15 aastat tagasi. 

Ilm oli tõesti lausa fantastiline: 10 kraadi sooja ja päike paistis. Keila Joal oli väga palju rahvast, aga seal on nii, et ainult selle joa juures on rahvas, matkarada on suhteliselt tühi. Alati on niimoodi olnud. Meie segane koer oli muidugi nagu pöörane ja lohistas Arvot julmalt enda järel, sest seal oli paljudele inimestele lisaks ka palju koeri. Vahel mul on selline tunne, et ma lähen tagasi ja panen ta autosse puuri sellel ajal, kui me loodust naudime, aga õnneks Arvol on ahvikannatus ja ta saab Miraga asjad aetud. 

Matkarada oli suhteliselt porine, aga me ei lasknud ennast sellest häirida. Kõndisme mere juurde välja ja lasime koeral natukene aega lihtsalt joosta. Ta otsustas esimese ujumise ka ära teha :) Meri oli nii ilus, sinine ja rahulik ja seal rannas oli väga palju kive. Ma oleks võinud sinna istuma jäädagi, nii rahulik ja mõnus oli olla. Ja mul oli nii hea meel, et Anete oli ka meiega, kuigi Robin oli tööl. Sulab, vaikselt sulab... Esimesed sinililled juba õitsesid... Õhus oli nii suur kevad. 

Kui me mere juurest tagasi kõndisime auto poole, siis Aivar ja Sebastian pidid ikka natukene ronima mööda langenud puid, et nn saarel käia. Sebastian hindas riskiprotsenti üsna kõrgeks ja päris segaseks ei läinud, aga no Aivar on  nagu hüperaktiivne, kes tormab peaees üks kõik kuhu. Õnneks keegi jõkke ei kukkunud ja märjaks ei saanud ning saarel sai ka käidud. 

Mul on au olla oma poiste ema. Ma ei tea, kas ma olen siin elus palju asju õigesti teinud, aga üht ma tean - ma olen üles kasvatanud kaks väga toredat noormeest, kellel süda on õige koha peal. Mis Sebastianit puudutab, siis võib küll öelda, et raske õppustel, kerge lahingus ehk kõik need õudused ja mured, mis kandsid meid siis, kui ta oli väikene poiss, on möödanik ja temast on sirgunud tõeliselt äge inimene, kellega on väga mõnus juttu ajada ja matkamas käia. 

Palju õnne veelkord, armas Sebastian, ja aitäh kõikidele, kes meile õnne käisid soovimas ning aitäh Arvole selle väikese matka eest! Ilusat kevadet!

Teie Ennike

Supelsaksad ja Arktilised mängud

Üle väga pika aja saime minna Arvo ja Sebastianiga Pärnusse end tuulutama. Kuna põdesime kõik aasta alguses või eelmise lõpus koroonat, siis ostsin kohe, kui Sebastian oma koroonapassi kätte sai, Pärnu Endla teatrisse piletid etendusele "Arktilised mängud". Aga otseloomulikult käib teatrikülastuse juurde ka restoranis käimine. Sebastianiga valisime seekord välja Supelsaksad, sest seal oli selline menüü, et Sebastian saaks ka söönuks. 

Eile pealelõunal sõitsimegi kolmekesi Pärnusse. Esimese asjana Supelsakstesse. See on üks ilus, väikene ja hubane restoran/kohvik Pärnus peaaegu mere ääres. Selle interjöör on retrohõnguline ja väga värviline, tähelepanu on pööratud viimaselegi pisiasjale. Teenindus on isikuline ja sõbralik. Ja need, kes kõiki asju ei söö, need saavad ka eritellimusel praade tellida :) 

Kuna rahvast oli tõesti väga vähe, siis saime oma söögid kiiresti kätte. Meie Arvoga sõime eelrooga, milleks oli "Vasikamaksapasteet salvei ja sibula-jõhvika moosiga, Supelsakste võisaiaga". 

Sebastian eelroogadest midagi ei tahtnud, aga ta sõi meie eelroast mõlemalt ühe võisaia ära. See oli üks väga maitsev pasteet ja sibulamoos ja ports polnud ka liiga suur. Mulle väga meeldis nende maitsete kooslus: magushapukas ja kreemine. 

Pearoaks valisime meie Arvoga haugikotletid risottoga ja Sebastian valis pardifilee. Risotto oli väga maitsev, aga mulle kotletid nii väga ei maitsenud. Need polnud pahad, aga ka mitte midagi erilist ka polnud. Sebastian jäi enda praega, kuhu ta ei lubanud kastet ega purjus pirni panna, väga rahule. Ma maitsesin pastinaaki, see oli väga magus. Seda Sebastian ei söönud, aga ülejäänud asjad sõi kõik ära. 

Ma mõtlesin koguaeg, kas ma söön kooki ka, aga ei suutnud ikkagi vastu panna ja sõin üle väga tüki aja napoleoni kooki. Arvo sõi mingit täitsa tundmatut kooki ja Sebastian tellis endale vanilje jäätist. Minu koogil polnud häda, aga seda oli väga raske süüa, sest plaadid olid kõvad ja kahvel ei tahtnud kuidagi sealt läbi minna. Ühe sõrmega pidi kooki tagantotsast kinni hoidma. Muist jätsin järgi... Sest kõht oli lihtsalt nii täis. 

Kõhud täis, läksime Endla teatrisse vaatama etendust "Arktilised mängud". Leea ja Klaus Klemola kirjutatud ja Ingomar Vihmari lavastatud etendus. Väga heade näitlejatega väga imelik etendus. Näitlejad olid Andrus Vaarik, Sepo Seeman, Ago Anderson, Lauri Kink, Carita Vaikjärv, Kadi Rämmeld ja Priit Loog. 

See oli üks huvitav ja omamoodi etendus, mis tekitab inimestes erinevaid emotsioone. Ka naljanatukese mõistmine on kindlasti erinev. Minu naljasoon ei ole just väga arenenud, seetõttu pole ma kuigi adekvaatne inimene seda etendust kommenteerima. Selles etenduses oli nii palju erinevaid juhtumisi, mis ükski ära ei juhtunud, peale Marja-Terttu surm etenduse lõpus kõige külmemas kohas, oma tütre embuses, saabus. Minu jaoks oligi selle etenduse kõige suurem point see surm, kõik ülejäänu oli lihtsalt taustamüra. Kuna tegevus toimus Soomes ja soomlastega, siis oli seal palju alkoholi, purjus inimesi ja ropendamist. Ikka kohe rämedat ropendamist, mitte mingi tilu-lilu.... Nii ropud, et mu sõrmed ei paindu neist ühtegi siia kirja panema. 

Mis ma oskan öelda. Tore, et sai restorani ja teatrisse, iseasi, kas see etendus oli päris minu maitse. Muigama võttis, laginal naerma ei ajanud, sest seal oli selline teistsugune huumor, kõrgem tase juba. 

Mul on hea meel, et saime teha väikese väljasõidu. Seda oligi väga vaja! Kahju, et Robin ja Anete ei saanud meiega käia, aga küllap me teinekord läheme kõik koos. Aitäh Arvo ja Sebastian toreda õhtu eest!

Teie Ennike

Algus

Minul oli sünnipäev ja  ma kutsusin Liisu teatrisse. Märjamaale tuli Rakvere teatri etendus "Algus", kus lavastaja Tiina Mälberg tõi lavale erakordselt elulise lavateaose. Osatäitjad olid Silja Miks ja Andres Mähar. Mõlemad Vanemuise näitlejad. 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et öös on asju... Tutvusid korteripeol naine ja mees ning ajapikku selgus, et naine on jõukas ja iseseisev ambitsioonikas naisterahvas. Mees seevastu oli ammu lahutatud, ema ja memmega korterit jagav... möku. Kuid miski selles mökus paelus naist nii palju, et ta oli sunnitud lõpuks välja ütlema, et tal on ovulatsioon ja ta tahab selle mehega keppida. Nii ütleski. Sest ta on 38aastat vana ja ta tahab last. Isa pole oluline. Mehele aga oli oluline, et laps ei kasvaks isata, sest esimest abielust sündinud last ei olnud ta juba neli aastat näinud. Nad karjusid, naersid, koristasid, tantsisid, jõid alkoholi, sõid kalapulgasaia, rääkisid ilmast ja 92aastase memme Twitter säutsust, kuni lõpuks.... Sai naine sperma, mida ta tollelt öölt ju soovinud oligi...

Väga hea lavatükk oli! Nii eluline, tõetruu ja näitlejate poolt hästi mängitud. Andres Mähar mängis seda tagasihoidlikku meest nii hästi, et mul oli vahepeal tunne, et peaks teda minema natukene raputama ja ütlema, et ärka üles! Rõõm oli muidugi suur, et on ka selliseid mehi, kes ei taha ilmtingimata kohekohe naist voodisse saada. Soovitan soojalt vaatama minna - tõesti oli hea etendus!

Ma tegin enda jaoks midagi olulist ka sünnipäevaga seoes. Need, kes teavad, need teavad, et mul on sünnipäevaga seoses üks suur halb mälestus, mis muudkui kõnnib minuga aastast aastasse kaasas. Ma panin selle mälestuse traumade karpi ja jään ootama uut sünnipäeva, sest kavatsen selle teha nii eriliseks ja väärtuslikuks nagu ma isegi olen :) Pille sõnade järgi. 

Teie Ennike

Annega Eesti Rahva Muuseumis

Me oleme Annega juba mitu kuud planeerinud kohtumist, kuid ikka on kas koroona või minu halb tervis vahele tulnud ja me polnud juba pool aastat kohtunud. See muserdas mind, sest Anne lihtsalt peab olema... Selle pärast istusingi pühapäeval bussi peale ja sõitsin Tartusse, Annega kokku saama :) Mul oli selle üle nii hea meel, et ma isegi ei oska seda õigesti sõnadesse panna ja küllap oleks liiga lääge ka. Anne oli nagu ikka Anne... soe ja armas ja päriselt olemas :) Kuna ilmad on praegu heitlikud ja mina külma saada ei tohi, siis käisime ERMis kunsti nautimas. Ega ma sinna oma meestega ei satuks, sest tõenäoliselt neil hakkaks igav. Seepärast oli väga tore, et Anne mind sinna viis. 

See on ikka tohutu hoone ja kunsti on nii palju, et seda ei jõua äragi vaadata. Mitu päeva oleks vaja selleks. Ma pole isegi püsinäitust näinud, aga ma usun, et me satume Annega sinna veel ja veel. Igatahes uksest sisse minnes ootas meid ees kohe näitus "Meie raudvara on kindad" ehk näitusel on 72 ehtsat Mulgi kindapaari, mis on valminud Eesti Rahva Muuseumi ja Viljandi Muuseumi kogudes olevate kinnaste eeskujul. Need on kootud armastusest meie kindapärandi vastu ning toetuseks Anu Raua elutööle. Need on vist ilusaimad sõrkindad ja labakud, mis üldse olemas on. Ükskord Anne ütles mulle ka, et võta varrastele Muhu kindad (siis, kui mul vaimselt väga raske oli) ja ma suure hurraaga ostsin endale kõik vajaliku, kuid sõrmikuteni ma jõudnud pole - tundub liiga keeruline. Või ei ole piisavalt pealehakkamist. Igatahes ühel päeval ma koon ka sellised ilusad sõrmkindad. Kui ma ise asjale pihta ei saa, siis ma tean, kuhu ma pöörduma pean, et abi saada, sest meie oma Imeline Ave koob ka neid imeilusaid Muhu sõrmkindaid (labakuid vist ka). 

Edasi oli tasuta vaatamiseks näitus "Eest illustraatorite salaelu" Jakob Hurdi saali ees ja kõrval. Viive Noor, Regina Lukk-Toompere, Kadri Kuremaa, Jüri Mildeberg ja Urmas Viik näitasid oma loomingut. Väljas on pildid Alice'st ja Breemeni linna moosekantidest, näha saab Muhu ingleid ja Rapunzlit, Punamütsikesi ja libahunte, eesti ja seto muinasjututegelasi ning isegi surmatantsu. Ma pean tunnistama ausalt, et osad tööd olid minu jaoks õõvastavad ja ma ei tea, kas ma tahaksin lasteraamatus selliseid näha. Võibolla kontekstis sobiks, ei tea. Mulle endale meeldisid kõige rohkem Regina Lukk-Toompere tööd, kuigi mulle tuli kohe meelde, kuidas Sebastian väikesena kartis selliseid ülipeeneid ja täpseid joonistusi (Anita Paegle illustratsioonid ajasid teda lausa nutma ükskord Laste Kirjandus Muuseumis). Minule selline ülidetailne joonistamine väga meeldib. Aga no Jüri Mildebergi illustratsioonid sobivad küll ainult õuduste raamatusse.... (palun vabandust). 

Need olid nüüd tasuta näitused, edasise jaoks tuli loovutada pääse. Anne arvas, et võtab kohe kogu maja pääsmed, mis oli ilmselge viga, sest selle maja läbi vaatamiseks ja kõndimiseks läheb rohkem kui päev. Meie läksime vaatama verivärsket (eelmisel päeval avatud) näitust "Värvide ilu. Eesti kuldaja kunst Enn Kunila kollektsioonist". Kõigepealt me vaatasime filmiruumis filmi sellest, kuidas ja miks Enn Kunila just selle aja kunsti kollektsioneerib ja dokumentaali 20.sajandi esimese poole maalikunstist. Enn Kunila kunstikollektsioon on üks suuremaid erakunstikogusid Põhjamaades. Selle fookuses on Eesti maalikunst 20. sajandi alguses, eriti viimasel ajal ka Lääne-Euroopas laialdast tähelepanu äratanud Konrad Mägi looming. Näituse „Värvide ilu. Eesti kuldaja kunst Enn Kunila kollektsioonist” fookus on värvi erinevad kasutusviisid Eesti vanemas maalikunstis. Eksponeeritud on 20. sajandi esimese poole olulisimate maalikunstnike teosed, kelle seast tõuseb suure kimbu maalidega esile Eesti kunsti suurkuju Konrad Mägi. Teiste autorite seas on esindatud Nikolai Triik, Johannes Võerahansu, Ants Laikmaa, Endel Kõks, Villem Ormisson, Paul Burman, Richard Uutmaa, Eerik Haamer, Ado Vabbe ja paljud teised. Näitusel tutvustatakse nii toonast kunstiajalugu kui eraldi kunstnikke.

Väga palju värve. Põhiline oli õlivärv papil või lõuendil. Enamasti oli maalitud loodust, maastiku, inimesi töötamas, portreesid. Minu lemmikmaal oli see viimane foto viiuli ja lillekimbuga. Ma ei tea ise ka, miks just see mulle kõige rohkem meeldis. Mõned maalid olid sellised, et ma mõtlesin, et ma oskaks ka nii teha :))))) Päriselt ka...mõnikord on ikka keeruline kunstis kunsti näha, aga ma siiski annan endast parima. Minu jaoks olidki vist ainukesed tuttavad nimed Laikmaa, Triik ja Mägi ehk siis väga hariv näitus. Lugesin kodus ülejäänud kunstike kohta ka infot, et mitte päris rumal näida. Mul oli kahjuks keeruline leida sobivat pildistamisrežiimi, sest näituse valgustus oli pehmelt öeldes kehvavõitu. Aga võibolla see tundus mulle kui võhikule lihtsalt nii. Peaks ütlema, et Enn Kunilal on märkimisväärne kunstikogu... Ikka väga märkimisväärne. Ja siis mind heidutas natukene mõte sellest ka, et mitte ainsamatki naiskunstniku.... Kuidas siis nii? Kus need naised siis olid sel ajal? Pesid jões pesu? Aga ilus näitus oli. Puges kohe kuhugi hinge ja pani mõtlema, kui värtuslik on ikkagi endast jälg jätta... Papile või lõuendile....

Peale näitust käisime Annega kohvik Pööriöös söömas ja juttu ajamas. Vist oli kohvik. Või oli restoran Pööripäev? Ei teagi. Vist ikka kohvik, kui restorani menüüd vaadata. Igatahes oli seal väga äge valgustus ja päris ehtne oliivipuu. Anne sõi mingisugust juustu salatit ja mina sõin lõhepastat (aiai, nüüd jäin Arvole vahele...). Väga maitsev oli. Nende kohapeal valmistatud leib aga oli veel maitsvam. 

Ajasime Annega juttu...kõigest. Mul on ümber terve meeskond, aga Anne on ikkagi kõige tähtsam peale Arvot. Mõndasid asju ma ei julge Arvole üldse rääkidagi.... Piinlik, häbi, süütunne, hirm panevad vaikima. Mul oli tore päev! Ma olin nii kaua oodanud seda kohtumist ja ma loodan südamest, et ma ei pea sama kaua ootama järgmist kohtumist. Mind ei häiri ka see 7 tundi bussisõitu edasi-tagasi - peaseegi, kui ma saan vahetevahel Annega koos olla. Arvo ütles, et kui ma koju jõudsin, siis ma olin kuidagi rahulik ja rahulolev. Ma ei tea, kas oli nii, aga selle nädalavahetuse raames võis see tõesti nii olla, sest ma suutsin kahe päeva jooksul kolm korda täiesti süttida ilma igasuguse näilise põhjuseta. Tartust tulles olin mõttes, kuid rahul. 

Aitäh Anne, et oled olemas!

Teie Ennike