Eesti Vabariik 105 ja hommikumatk

Eesti Vabariik sai sel aastal 105 aastaseks ja kuna on liikumisaasta, siis otsustasime, et kõnnime selle raames mõned kilomeetrid.  Kuna meil oli plaanis õhtul kõik Liisu juures kokku saada, siis ei saanud väga pikka matka ette võtta, kuna oli vaja igasuguseid toite teha. Otsustasime minna Jalasele, kui just vihma ei saja sel hommikul. Ei sadanud, oli mõnus paarikraadine miinus ja täpselt sobilik ilm matkamiseks. 

Võtsime Liisu kell üheksa auto peale ja asusime teele. Meie matkal osalesid mina, Arvo, Sebastian, Anete, Liisu, Margus (ema mees) ja Marek (õde Triinu abikaasa). Mul oli Anetest väga suur abi, sest ta aitas Mirat taltustada. Kui ma oleks pidanud terve matka üksi teda hoidma, siis mul oleks ikka maailmatum stress peale tulnud. Sest nagu ikka ja ilma mingisuguste muutusteta - ta matkadel lihtsalt kohutavalt tirib. Ma teda lahti lasta ka ei lubanud, sest ma pole viimasel ajal täheldanud, et ta oleks väga sõnakuulelik olnud. Igatahes asusime teele. 

Rada oli küll kellegi poolt natuke läbi kõnnitud mingil päeval, aga siiski oli üsna arvestatav raskus selle raja läbimine. Kõige hullem oli laudtee, kus jalg lihtsalt libises koguaeg rajalt maha. Õnneks see laudtee osa ei ole Jalasel väga pikk. Metsas ja põllu ääres oli tunduvalt kergem kõndida. Mira ka nii tiris, koguaeg libisesin rajalt maha. Marek arvas, et võiks Marimetsa minna, aga ma ütlesin, et mina ennem ei lähe, kui lumi on sulanud, sest tõesti - laudtee peal on ebamugav lumega kõndida. Ja Marimetsas on laudtee umbes 5 kilomeetri jagu. 

Kui me jõudsime raja lõppu, siis sõime minu tehtud kaerakaraskit ja jõime kohvi/teed. Mulle väga see karask maitseb ja tundus, et teistele ka. Marek vist ei söönud, tal olid endal mingid poepirukad kaasas. Ma jagan Sinuga oma karaski retsepti.

6dl kaerajahu

1tl soodat

100g sulatatud võid

500g keefiri

suur peotäis päevalileseemneid

pool tl soola

Sega kõik ained (või sulata) omavahel kokku ja küpseta ahjus keskmisel siinil 45-50 minutit. 

Peale hommikusööki kõndisime autode poole tagasi. Mareki arvates oli see üsna mõtetu matk, sest ekstreemi polnud ja liiga lühike ka, aga teda ei tasu tähele panna, sest tal on koguaeg kõik pahasti. Mõnikord ma muidugi ei saa aru, kas tema porin on tõene või lihtsalt teeb nalja. Mul selle naljasoolikaga on kuidagi nihusti... Nagu polegi teist õieti.  Tegime lumeingelid ka, sest oli nii mõnus kerge lumi, et kohe kutsus lumehange heitma. 

Autode juurde jõudes olime üsna läbi, sest talvel lumega on ikka päris raske matkata. Aga tore :) Mul on hea meel, et kõik olid valmis matkama minema. Eriti hea meel on mul, et ema mees ka käis, sest... Mul vahel on temast kahju.... Sebastian ei saa ainult aru, misk me viimasel ajal rohkem asju teeme minu suguvõsaga, mitte Luhtarudega.... Mina ei tea ka, kuidas see nii on juhtunud... Tegelikult tunnen Aikust ja Liivist suurt puudust ja kahju on, et me nii vähe kohtume. Aga mõnes mõttes mul on hea meel, et ma oma õde päris tihti näen.... Olen temast samuti suurt puudust tundnud...

Õhtul saime kõik Liisu juures kokku ja tähistasime Eesti Vabariigi sünnipäeva. Kõik olid nii palju vaeva näinud erinevate söökide ja suupistetega, et süüa oli küll rohkem, kui me ära süüa jõudsime. Kahjuks mul ei ole ühtegi fotot nt Raivo (Liisu mees) tehtud suupistetest, mis olid ikka väga ilusad ja maitsvad. Ta oli kõvasti vaeva näinud. Liisu abitöölisena muidugi ka. Kõik, kes panustasid, olid ikka väga tublid. Võibola ainus asi, mida õppida, on see, et koguseid kuidagi paremini planeerida. Ilmselegelt oli sööki liiga palju. 

Oli ilus päev! Koos armsate inimestega, matka ja heade söökidega. Aitäh kõigile, kes osalesid ja oma kohalolekuga kõik veel paremaks tegid :) Palju õnne veelkord meie VABALE riigile! 

Teie Ennike

Ammende Villa ja Testosteroon

Me pole just palju hingekosutust viimasel ajal saanud, sest Arvo töötab koguaeg Robini korteri peal ja ilmad on ka sellised olnud, et matkama ka ei kutsu. Elame sellist rahulikku koopainimese elu. Nädalavahetustel teeme sauna Sipas või käime Liisu juures saunas. Muul ajal oleme kodused ja kohustustega. Aga Liisu arvas, et me võiksime jälle teatrisse minna ja sellega seoses muidugi restorani ka. Ma oleksin seekord tahtnud kuskile mujale sööma minna, aga Liisu tahtis nii väga Ammendesse minna, sest teda jäi kummitama eelmisest korrast Sebastiani tellitud ahjujäätis. Kui nii, siis nii. Ammende on ju alati hea valik. 

Kohtusime Liisu ja Raivoga Ammende ees ja olime valmis õhtusööki nautima. Meie olime kolmekesi, ikka Sebastian ka kaasas, sest kuidas ta muidu teatrisse saaks. Ja meie suureks rõõmuks on aeg teinud oma töö ja Sebastian on valmis igasuguseid uusi maitseid proovima. Seekord valis ta menüüst eelroaks uhhaa, pearoaks pardifilee ja magustoiduks ahjujäätise. Ta sõi kõik ära peale pearoa lisandina porgandipüree. Kui küsida, kuidas maitses, siis vastuseks sai, et oli päris hea. Mina sõin hirveravioole, hirvefileed seente ja veinikastmega ja magustoiduks samuti ahjujäätis. Arvo sõi seenepannakotat, tallekarred ja ahjujäätist. Liisu sõi pardifileed ja ahjujäätist ning Raivo seenepannakotat, talle karree ja samuti ahjujäätist. Mis ma oskan öelda. Soolane pannakota oli veider, kuid maitsev (ma Arvo taldrikust maitsesin). Tallekaree osas olid mehed mõlemad ühel meelel, et see polnud tall vaid lammas. Minul jäi arvestatav tükk liha alles, sest see oli minu jaoks liiga toores. Ahjujäätis meeldis kõikidele. Hiljem veel googeldasime, et kuidas seda tehakse. Ei midagi keerulist tegelikult, aga väga maitsev. Ammendes on igasugu lisasid ka päris palju: koka tervitus (see oli äga hea), maitsevärskendus ennem pearooga, lahkudes trühvel. Kõhud said väga täis. 

Koka tervitus salsa ja pardimaksa palliga (seda Sebastian ei puutunud)

Maitsevõid

Leivakrõpsud

Rukkileib, karask ja kõrvitsakukkel (väga head olid)

Ravioolid

Uhhaa

Seenepannakota

Astelpajust maitsevärskendaja (see oli väga maitsev)

Pardifilee

Hirv

Tallekarree

Ahjujäätis

Kõhud saime väga täis ja siis läksime Pärnu Endlasse vaatama lavastust "Testosteroon", mis on lavastatud Enn Keerd poolt. Poolas tohutu publikumenu osaliseks saanud komöödia räägib peost, mis järgneb luhtunud pulmatseremooniale ning kus altari ees mahajäetud õnnetut peigmeest toetavad kuus täiesti erineva tausta ja iseloomuga meest. Nende koosistumine kujuneb toostide, kakluste, diskussioonide, šokeerivate avastuste ja ootamatute südantpuistamiste seeriaks. Lõpuks leiab seltskond, et mees olla pole sugugi kerge. Eriti veel kui otsida vastust küsimusele, mis inimesi lõpuks suhtemaailmas juhib – mõistus, tunded või ... hoopiski bioloogia? 

Osatäitjad olid Sander Rebane, Raivo Rüütel, Veljo Reinik, Ago Anderson, Sepo Seeman, Tambet Seling, Lauri Mäesepp. Kõik head näitlejad, nalja sai palju. Kuigi roppuseid sai vist veel rohkem. Ei imesta, et see oli alla 16aastastele mitte soovituslik. Ma algul pelgasin natukene, et äkki on liiga meestekas... no eks ta oli ka, aga see ei tähenda seda, et naerda ei saanud. Kui Sa ei pelga roppu nalja, siis võid vaatama minna. Ma tahaks järgmisel korral midagi natukene hingele saada. Noh midagi sellist, mis paneks mõtlema... Aga eks aeg näitab, mis ja kus ja kellega. 

Oli ilus, maitsev ja naljakas õhtupoolik Pärnu linnas. Seltskond oli ka muidugi super! Loodetavasti varsti läheme jälle kuskile (Ammende jätaks seekord päriselt välja...) . See on ikka hingele nii vajalik teha mingeid toredaid asju vahepeal. Ja teate mis.... Päevad on läinud pikemaks.... Kuigi täna sajab õues lund, on hinges ikkagi teadmine, et varsti tuleb kevad. Võibolla me siis liigume ka rohkem ja teeme natuke rohkem toredaid asju. Senks - minge kelgutama :)

Teie Ennike

Franz on sündinud

30. jaanuari õhtul sai minu kõige vanema õe poeg Marek isaks. Sündis terve ja tubli poisslaps, kelle strateegilised mõõdud on 50cm pikkust ja 3490g kaalu.  On suur rõõm tervitada meie suguvõsas pisikest Franzi, kes minust tegi viiekordse vanatädi. Ja nagu mulle ikka kombeks, siis tegin natukene näputööd pisikese ilmakodaniku tervituseks. 

Valmisid tekk ja kaisutekk. Teki tegin vanaema ruutudes ja voodriga. Et oleks soojem. Ma ei tea, mis häda mul neid lapitekke teha on, võiks ju ühes tükis heegeldada või kududa, oleks endal kordades lihtsam. Järgmist titte tervitan igatahes miskit muudmoodi tehtud tekiga :) Sest no mis neid motiive heegeldada pole, katsu Sa pärast kõik need lõngajupid ära peita.... Kohutavalt tüütu tegevus. Aga isegi, kui on tüütu tegevus, siis ikka armastusega tehtud tegevus. Võibolla lihtsalt saab seda armastust kuidagi lihtsamini näidata :) 

Kui ma hakkasin kaisutekki tegema, siis ma veel ei teadnud, kummast soost laps tulemas on ja seega tegin võimalikult neutraalse. See oli üks lihtne tegemine, samas tulemus on väga armas. Võibolla oleks pidanud jänese tegema, ikkagi jänese aasta, aga ma usun, et üks tilluke mõmmi võib igal lapsel olla. Õpetuse leidsin Pinterestist, kuigi ega siin mingit õpetust vaja polegi. Igaüks, kes on heegelnõela käes hoidnud, saab selle tegemisega kenasti ise ka hakkama. 

Ma olen vilets tädi ja veel viletsam vanatädi.... Peaksin oma lähedastele palju rohkem aega pühendama ja nende jaoks reaalselt olemas olema. Ma püüan korvata seda isetehtud asjadega. Ma ei tea, kas see natukene on abiks, aga ma vähemasti saan näidata, et nad kõik on mulle olulised. Mul on neid alati hea meel näha ja hea meel nendega koos olla. Võibolla, kui mu vaimne tervis oleks parem, siis oleks asjad ka hoopis teistmoodi, aga ma loodan vähemasti, et nad kõik teavad, et ma armastan neid. 

Mõnusat kasvamist Franzile ja veel mõnusamat kooskasvamist Marekile, Keitlinile ja pisikesele poisipõnnile!

Teie Ennike

Ammende Villas ja Endla teatris

Juba mitu kuud tagasi ostsime Endla teatrisse etendusele "Hotell laibaga" piletid. Õigemini mina ostsin endale, Arvole ja Sebastianile. Ja siis ühel koosviibimisel tuli see jutuks ja Liisu ostis samale etendusele piletid endale, Raivole, Triinule ja Marekile. Ja siis muidugi tuli arutelu, kuhu sööma minna ennem etendust, mis pika arutelu käigus veel nädal ennem sündmusi leidis oma loogilise lahenduse ja valituks jäi Ammende Villa restoran. 

Eile oli siis see tore päev, kui kõik need head asjad juhtuma hakkasid, kuid kõik ei läinud nii nagu plaanitud. Triin ja Marek jäid haigeks esimesel jõulupühal. Ja siis jäid haigeks Liisu ja Raivo kaks päeva ennem etendust. Ja siis jäin mina haigeks päev ennem etendust. Liisu sai end enam-vähem jonksu, aga Triin, Marek ja Raivo pidid kahjuks meie ühisest väljasõidust loobuma. Minul oli hetk ennem väljasõitu 38,5 palavik.... aga ma tahtsin nii väga minna, et ei hoolinud sellest sugugi. Kuigi ma pean tagant järgi ütlema, et peale õhtusööki mul oli küll selline tunne, et tahaks koju voodisse, aga siis ma võtsin rohtu ja Liisu andis enda sooja salli mulle ümber ning etendus oli nii hea, et polnud aega mõeldagi voodi peale. 

Läksime siis Arvo, Sebastiani ja Liisuga Ammendesse. Kõik oli nii ilus! Tuledesäras ja pidulik ja helge ja valge. Kõige ilusama kuusega, mida ma elades näinud olen, kuigi Arvo ütles mulle täna, et see oli hoopis nulg. Ja siis tegi kelner sellise vopaa, et Liisu jaoks võrdus see sellega, et ta enam kunagi Ammendesse sööma ei lähe. Tundes Liisut, siis nii on ka ilmselt. Arvo ja Liisu soovisid veini ja kelner tuli pudeliga, kallas Arvole maitsmiseks, ootas, Arvo ütles, et talle sobib ja siis kelner läks ja valas Liisule veini.... Liisu ütles, et see võrdub tema jaoks šovinismiga ja ta oli sellest tegelikult lõpuni välja pisut häiritud. 

Asja hea külg on see, et toidud olid väga maitsvad. Mina, Sebastian ja Liisu sõime pardifileed ning Arvo sõi hirve. Isegi tatti tilkuva ninaga oli maitseelamus väga hea. Ma ainult ei jaksanud kõike ära süüa... Sebastian üllatas meid, öeldes, et spargel on isegi päris maitsev :) Ta sõi kõik ära, välja arvatud porgandipüree. Arvo hirv nägi fantastiline välja ja kui veiniklaase poleks ees olnud, ma oleksin kindlasti seda maitsenud. Ma algul natukene pelgasin, sest keegi ei küsinud, milline peaks olema liha küpsusaste ja ma oma vaimusilmas juba nägin sellist tugevalt roosat pardifileed, aga ei, kõik oli mall ja liha oli hästi küpsetatud ning tõesti oli väga maitsev. 

Koka tervitus

Maitsevõid

Rukkileib, karask ja kõrvitsasai

Dessertidest olid meie lauas kõik pakutavad olemas. Mina sõin fondanti, Arvo ja Liisu sõid kreembrüleed ja Sebastian võttis tohutu riski tellides ahjujäätise. Väga head magustoidud olid! Ja suurim üllataja oli jällegi Sebastian, kes kiitis enda magustoitu korralikult. Tema toidumaailmas on toimunud üsna suur hüpe. Ta julgeb järjest enam teha riskantseid valikuid, proovides üht ja teist asja. On vist suureks kasvanud... Minu fondant oli seest liiga kuiv, see peaks voolama, kui lusikaga sinna sisemusse sukeldud, aga mul ei voolanud midagi. Maitse oli siiski väga hea. Arvo ja Liisu said kaks erineva maitsega kreembrüleed ja jäid väga rahule. 

Ma peaksin ütlema, et koka vahetus on Ammendele andnud uued maitsed, mis ei ole nii udupeened ja sobivad kõikidele maitsetele. See kuusevõrse jama hakkaski juba ära tüütama ja no andke andeks, aga siin mõni aeg tagasi pakutud sparglijäätis oli kõike muud, kui hea. Nüüd olid söögid väga maitseküllased, samas lihtsatest toorainetest ja mitte liiga udupeened. Mulle meeldib, kui ma näen ja saan aru, mida ma söön. 

Jõime veel ühed kohvid aja veetmise mõttes ja läksime Endla teatrisse, kus seekord oli vaatamiseks "Hotell laibaga", mille lavastaja on Enn Keerd. Osatäitjad olid Kadri Rämmeld, Lii Tedre, Carita Vaikjärv, Tambet Seling, Fatme Helge Leevald, Priit Loog, Indrek Taalmaa ja Ireen Kennik. Antud etendus valiti 2021 aastal publikulemmikuks ja ma ausalt öeldes ei imesta. Pole tükk aega nii head etendust näinud, mis isegi minusuguse pani naerma. Uskumatu, et surmaga on võimalik sellist komöödiat teha ja etenduse lõpp ei olnud absoluutselt ka ette aimatava, oli hoopis äärmiselt üllatav. Mõrvarite eneseabigrupi viis liiget - endine baaridaam Pretty, koleeriline kokk Horst, idealistlik Jayashree, koristamisraevus Ingolf ja hajevil Tädike - sööstavad oma elu suurimasse seiklusse. Nad avavad hotelli Õnnelik Viis, millele loodavad hotelliliidult saada viis tärni. Avamisärevusele lisab vürtsi tõsiasi, et hotelli esimesteks külastajateks on eneseabigrupi endine psühholoog ja tema abikaasa, aga tõeliselt läheb olukord üle käte siis, kui tärnide arvu üle otsustava inspektori saabudes avastatakse fuajeest laip. Järgneb tempokas peitusemäng, kus igaüks on mõrvarina kahtluse all, kuid ühise eesmärgi nimel tuleb siiski kokku hoida. See, milline on lõpplahendus, üllatab Sind kindlasti. Nii et - mine teatrisse! See on seda väärt!

Oli tore õhtupoolik vaatamata sellele, et ma olin ikka täitsa haige. Lisaks viirushaigusele, olen viis päeva selili olnud neerudega, mis vaevab mind palju rohkem kui see viirusinfektsioon. See, kas ma olen homme, aasta viimasel päeval, üksi kodus, selgub homme.... 

Teie Ennike

Jõulud tulid, olid ja läksid

Ma pean täiesti ausalt üles tunnistama, et mul ei õnnestunudki sel aastal jõulutunnet üles leida.... Kõik oli nagu hästi, aga midagi oli puudu. Mingi ärvus oli hinges ja tuju kippus nukraks muutuma. Vaatamata minu isiklikule hingeseisundile olid meil siiski ilusad jõulud. 

Ennem jõule oli loodus nagu muinasjutumaa. Talv oli looduse teinud nii imeliseks, et patt oli kurta, kuidas tahaks suve. Ma käisin palju jalutamas ja nautisin seda talve kogu südamest. Ja siis ennem jõule läks õues sulaks, kõik puud kaotasid oma ilu ja teed olid klaaslibedad. Õnneks oli jõululaupäeva öö jällegi miinustes ja ärgates olid puud kõik härmas ja päeva peale tuli päikene ka välja. Vot see oli ilus jõuluilm. 

Igapäevased külalised aiamaal

Kui Arvo koju tuli, oli nagu ikka kuuse toomine. Ostsime riigimetsast kuuse ja käisime seda Arvo, Sebastiani ja Miraga toomas. Lumi oli väga paks ja kuused suure lumekuhja all, aga me siiski ledsime oma. Sellise õrna ja harali kuuse. Mira oli koguaeg peaaegu peadpidi lume all, sest lumi oli tõesti paks, aga see ei vähendanud tema rõõmsat meelt, et ta ikka koos meiega sai olla. Sebastian ütles küll, et mis Sa sest koerast sinna metsa vead, aga mina arvasin, et koos ikka parem minna :)

Ülejään oli ka nagu tavaliselt: piparkoogid, pasteet, Kihnu sai, seapraad, part  ja salat, kirik ja surnuaed. Piparkooke tegime kahesuguseid: minu tehtud taignast ja Gustavi šokolaadimaitselisest taignast. Mulle maitsesid minu taignast tehtud rohkem.... Ma ei kiida ennast, vaid Nami-Nami Pillet selle oivalise piparkoogitaigna retsepti eest. Robin oli kõrges palavikus ja piparkoogiaktsioonis ei osalenud ja no kes on elus Sebastianiga koos piparkooke teinud, see teab, milline tükitöö see on :))))) Arvo rullis kõik taigna ilusasti laiali ja siis Sebastian võttis kõige suurema piparkoogivormi ja lihtsalt lahmis sellega kogu lahtirullitud taigna peal piparkooke vormida. Hea, et me ka kuskile nurga peale mõne ilusama kuju saime teha :) Aga kui esimene plaaditäis külmikust välja tuli, oli Sebastian põhimõtteliselt võimetu piparkooke küpsetama, sest kogu tähelepanu läks piparkookide söömisele... aga lõpp hea, kõik hea - piparkoogid said tehtud ja mõned isegi kaunistatud. 

Jõululaupäeva hommikul oli traditsiooniline riidipuder õnnemandliga. Isegi Robin jaksas end voodist välja ajada, kuigi ta ikka oli väga haige. See puder keedetakse õigest pudrusriisist ja siis poetatakse üks madel pudru sisse.  See, kes mandli endale saab, sellel tuleb eriti hea aasta :) Selleaastase pudru seest leidis oma mandli Arvo. See on hea, sest kui Arvol on hea aasta, on ülejäänud perel ka hea aasta :) Mu perele väga maitseb see puder, aga kuna seda on tüütu keeta (peaaegu tund läheb sinna alla), siis ma ei tee seda putru muul ajal aastas. 

Peale pidulikku õhtusööki läksime Arvo ja Sebastianiga kirikusse. Robin arvas ka, et tuleb, aga ikka ei tulnud, ta oli liiga haige selleks. Kirikus oli üllatavalt palju rahvast ja papp rääkis imeliku kõne. Sellest, kuidas me sellest rõõmuõhtust paneksime osa rõõmu sahtlisse, et siis argipäevadel sealt seda rõõmu lisaks võtta. Kõne oli hästi laialivalguv, seotud Piiblist etteloetud lõikudega. Kui täiesti aus olla, siis ei olnud kuigi hea kõne, kuigi oli parem, kui eelmise aasta maskikõne. Ja jubedamalt külm oli ka! 

Peale kirkikut käisime koos Aivariga surnuaias ja siis käisime mina ja Arvo minu suguvõsa pool head jõulu soovimas. Hiljem tuli Aivar tagasi ja mängisime lauamängu. 

Esimesel jõulupühal olime Sipas. Tegime sauna ja mängiti lauamänge. Mina ei mänginud, sest mul läks tervis halvaks. Ma ei tea, kas ma sain külma või milles asi, aga neerud teevad liiga....

Jõulud on ilus aeg. Andmise aeg ja olemise aeg. Mul ei ole enam väikseid lapsi, kes jõululaupäeva hommikul õhinal kingipakke avaks, aga mul on mu armas pere, kellega koos saab olla ja toredaid asju teha. Mul on kõige tähtsam see, et poleks riidu ega pahandust, vaid kõik tunneksid end hästi, koduselt ja turvaliselt. Uus saabuv aasta toob minu ellu suure muudatuse, kui Robin kolib omaette elama. Emana ma pole selleks valmis, kuid inimlikust aspektist saan aru, et on aeg. 

Talvine pööripäev on möödas ja päev läheb kukesammu võrra muudkui pikemaks. Mu vaene abikaasa ei jõua suve ära oodata.... ega ma isegi :) See aasta on vaja veel ära saata, aga polegi kindel, kuidas see kõik juhtub. Iga päev palvetan, et Sebastian ja Arvo haigeks ei jääks.... Minu suguvõsa laastab gripp ja meie perest viiest inimesest kolm on juba haiged või haiged olnud. Ja no see, kes on kogenud neeruvalu....see teab, mis tundega ma praegu voodis sooja koti peal olen.....

Head vana aasta lõppu!

Teie Ennike