Hobulaiul minupoolse suguvõsaga

Ma olen juba korra maininud, et oleme minu sünniperega tihedamalt läbi käima hakanud ja mul on selle üle südamest hea meel, sest mul on tõesti tunne, et ma kuulun jälle perekonda.  Nii tunduski täiesti loomuliku asjade käiguna, et me läksime sel suvel koos Hobulaiule (jajah, Luhtarudega läheme ka kahe nädala pärast). Pakkisime neljapäeva õhtul oma asjad kokku ja Arvo saatis mulle igaksjuhuks ikka erinevaid fotosid tuulekiiruse ja vihmahoogude kohta, mis kõik reedel juhtuma pidi hakkama. Ma ei saanud öö otsa magada, kõrvus pinises viisijupp, kuidas kaljas kahe mastiga läks põhja soolalastiga ja nagu kiuste - meie saarele viidavate asjade hulgas olid ka soola- ja pipraveskid 😂. 

Hommikul ärgates oli esimene asi, mida ma aknast vaatasin, kui suur on tuul ja minu rõõmuks ei olnud tuul just väga tugev, aga me elame sisemaal ka ja mul ikka sees täiega keeras selle paadisõidu pärast. Arvo muudkui vaatas oma ilmateenistust ja ei andnud mulle üldse midagi lootust, et me saame rahulikult üle. Sõitsime Rohuküla poole ja ma mõtlesin ainult sellest, kuidas ma ei taha... ja et oleks see juba möödas....Sadamasse jõudes saime kõva vihma kaela, kuid meri ei tundunudki nii ohtlik, kui ma oma vaimusilmas olin ette kujutanud. Kapten oli juba ühe satsi üle viinud ja elusalt meie juurde tagasi jõudnud - see lohutas mind. Pakkisime oma asjad paati, panime vestid selga ja algas sõit. Oi, kus lõi üle parda! Ma varjusin ettenägelikult kapteni kabiini, sest ma tõesõna kartsin. Mira oli rihma otsas ja muudkui kiunus - nii kaua, kuni sai Arvo kõrvale istuma. Tundus, et minuga kabiinis olemine oli õudsam, kui lainetega vast vahtimist saada. Õnneks see sõit ei ole pikk, umbes 15-20 minutit ja olimegi saarel... ei läinud soolalastiga põhja! Saarel ootasid meid juba Margus, Bassu, Jane, Argo, Jako ja Lili. Margus ja Bassu olid nii armsad olnud ja jätnud esimese toa aidas meile, sest läbi aastate oleme me alati seal esimeses toas olnud. Seekord tuli Sebastian ka meie tuppa, sest vallalisi noori rohkem polnud ja kõik lapsed kupatasime köögimaja suurde magalasse, kus tavaliselt on kõik meie vallalised noored olnud. 

Selguse mõttes olgu mainitud, et meie paadis olime mina, Arvo, Sebastian, Liisu, Alissa, Kata ja Rainer ning viimase paadiga tulid üle Marek, Chris, Carmee, Rauno, Kristi, Rebecca ja Gerda. Täpselt nii palju meid seekord saarele läkski. Eriti kurb lugu oli see, et Triin ei saanud tulla, kuna tal oli kõrge palavi kja angiin - tal poleks ellises olukorras seal saarel midagi teha olnud. Nii kaua, kuni kolmas paat ei olnud veel kohale jõudnud, pakkisime asjad lahti. Panime keldrisse, mis vaja. Kööki, mis vaja ja tubadesse, mis vaja. Ja siis hakkas vihma jälle sadama.... Kolmas sats jõudis ka kohale. Arvo ja Bassu arvasid, et see on kõige parem hetk teha esimene ujumine. Mira muidugi arvas samamoodi, sest seal, kus on vesi, seal on ka Mira. Püüdsin pilti ka teha, aga nii suur sadu oli. 

Natukene pani muretsema, et mis me seal saarel teeme, kui koguaeg sajab, aga kõik vaatasid muudkui ilmaennustusi ja need näitasid ilma paranemist. Õnneks oli soe. Peale ujumist toimus esimene lõuna ja siis oli kõigil vaba aeg. Lapsed said oma kingipakid kätte, mis Triin neile oli kokku komplekteerinud ja neil oli selle kõigega tegemist küllalt. Kõik huvlised said nüüd Mölkyt mängida. Pean ausalt tunnistama, et ma pole veel selle mänguni ise jõudnud, sest kardan viimaseks jääda... Arvo arvas koju sõites, et see on küll kõige rumalam hirm, sest keegi pole prof ja mööda visatakse ringide kaupa. Lubasin, et järgmine kord osalen ka selles mängus. Mölkyt mängiti päris palju. Kui vanasti oli päevateema jalgpall, siis nüüd on Mölky. See on aja viitmiseks väga hea mäng. 

Päris ilma jalgpallita ka ei saanud, sest väike Jako on uus pealekasv jalgpallis. Jalkat tegid Argo, Jako, Sebastian ja Arvo. Mul on nii hea meel, et Sebastian ja Arvo igale poole kuidagi nii hästi haakuvad. Pole vahet, kas see on Mölky, jalgpall, jooksuvõistlus, toimkond või ujumine - nad on koguaeg käpad. Mäletan veel neid aegu, kui kõik Luhtaru poisid olid väiksed ja jalgpalli mängiti oksendamiseni. Nüüd on Luhtarude poisid kõik suureks saanud, kuid see selgub alles kahe nädala pärast, kui unarusse jalgpall jäänud on või pole. Jako on juba päris osav, loeb kenasti mängu ja saab esimese puutega palli kätte. Kahjuks rääkis Jane, et tõenäoliselt Jako sel õppeaastal jalgpalliga ei jätka, sest seal on korralduslikud probleemid ja Jako oli avaldanud mõtet, et soovib kergejõustikusse või võrkpalli minna. Aga saarel natuke palli kõksida võib ikka - käi Sa siis mis trennis tahes. 

Hobulaiul ei saa mööda ega ümber köögibloki toimkonnast. Olime Liisu, Kristi ja Gerdaga koguaeg rakkes. Naised hakkisid salateid (mida Arvo maitsestas), mehed tegelesid lihade, kalade ja vorstidega. Samuti on alati sauna kütmine meeste teema. Süüa oli väga rikkalikult ja igale maitsele. Aga nüüd on mõttekoht, sest VÄGA palju sööki jäi järgi. Ma ei tea, kas Margusel oli midagi juhtunud excelis või oligi neil midagi arvestamsiega untsu läinud, aga sööki jäi kolme päeva peale ikka rõvedalt alles. Just tooraineid: leib, piim, kartul, tomat, lillkapsas, vorstid, liha, kala, hapukoor, sai, sepik, juust, sink - kõike oli nii palju, et oleks võinud ühe päeva veel vabalt saarel veeta. Tegime enda excelis koju jõudes kohe parandusi, et sellist viga jumala eest ei korduks, sest nagu te kõik teate, on toit tänapäeval väga kallis ja ei tahaks asjatult puhkamise kulusid lakke ajada. 

Õhtu möödus sauna juures. Seal oli ka vimpka sees. Sauna keris oli katki ja see ajas kohutavalt vingu sisse. Kui naised saunas käisid (naised ja lapsed käivad alati ennem mehi), siis ega ausalt öeldes erilist saunahurraaaaad ei saanud, sest saun oli külm, napid 45 kraadi ja ving oli tappev. Arvo läks siis uurima, milles asi on ja see kõik lõppes sellega, et ta parandas kerise ära olemasolevate asjadega. Nii et mehed said juba korralikku sauna. Aga lapsi see kõik ei heidutanud - nemad muudkui viskasid leili ja  jooksid merre 😍 

Õhtu jätkus laulu ja tantsuga. Bassu ikka viitsib kitarri ka mängida ja meie ülejäänud laulsime kaasa. Oli soe ja mõnus õhtu. Keegi polnud liiga täis ja keegi polnud ka liiga kaine 😂 Mul on hea meel, et Sebastian ikka oskab ka sellistest asjadest lugu pidada. Waldorfkoolist on ta saanud hea lauluoskuse ja kui googlega sõnad välja otsida, laulab rõõmuga kaasa. Bassu muidugi muudkui virises, et laulge kõvemini, aga me ei lasknud ennast sellest heidutada. Kui kõik laulud, mis pähe tulid, said lauldud ja Bassul sõrmed kitarrimängimisest haigeks jäid, pandi kõlaritest muusika ja algas disko. Ma tegin ka mõned tantsud, aga siis sai väsimust minust võitu ja ma läksin veerand kaks magama. Koos oma Miraga. 

Hommikul magasid kõik nii kaua, kui tahtsid. Kedagi konkreetselt üles ei aetud. Kristi keetis potitäie kaerahelbeputru, meie Liisuga majandasime kõik võileiva asjad ära ja tegime kannude kaupa kohvi. Kes ärkas, sai kohe süüa. Võib öelda, et hommikusöök venis kahe tunni pikkuseks, kui lõpuks kõik söönud olid. Ja mina ei tea, mis värk sellega on, aga iga kord jääb see pudrupott minu pesta.... No polekski midagi pesta, kui kraanist tuleks sooja vett, aga laiul ju ei tule. Kõik tuleb kausi sees ära pesta ja teise kausi sees loputada. Õnneks Liisu oli ka olemas ja nii me koos need nõud jälle pestud saime. 

Pisut napsusena võib mehepoegadel tekkida erinevaid huvitavaid mõtteid. Nii otsustasid Arvo, Sebastian ja Rainer, et neil on uue päeva lõunal, kell 12.00, jookusvõistlus. Aida juurest sadamasse, sealt sauna juurde ja tagasi aida juurde. Kokku 450 meetrit. Ma ei tahaks küll öelda, aga neil kõigil oli paras pohmakas. Arvo tunnistas hiljem lausa, et tal oli tuumapohmakas 😂, aga keegi ei tahtnud meest sõnast härga sarvist taganeda. Nii oligi jooksuvõistlus, mille pani kinni Rainer, edatades Sebastianit ja Arvot pea kümne sekundiga. Hilisemad kommentaarid olid ikka räiged... Arvo ja Sebastian rääkisid, et kui nad võrkpalli platsini jõudsid, siis neil oli tunne, et appi, enam ei suuda ja Rainer pidi suurest pingutusest lausa oksendama.... Segased mehed, ma ütlen....

Mira jooksis ka Arvoga kaasa ja hoidis tempot üleval :)

Natuke hingetõmbe aega ja siis läksime kogu kambaga Lõunamajaka juurde. Läksime läbi "tohtri maalapi" , kus tervitas meid võõras koer. Mira oli selleks puhuks turvaliselt Arvo süles, aga muidu sai ikka vabalt lipata. See on vist ainuke koht peale Sipa, kus ma ei muretse, et ta võib ära kaduda - ümber ringi on meri - tal ei ole kuskile minna. Lili sai kellegi käest hammustada ja oli natukene aega nukker, kuid tegelikult läks matk hästi. Läksime mööda rannajoont aida juurde tagasi. Arvo näitas lastele millimallikaid, neile pakkus see väga palju huvi, sest enamus neist polnud sellist asja varem näinud. Ja Mira mängis oma veemängu, mida ma ei oska väga hästi kirjeldada - seda peeab ise nägema. Tavaliselt oleme sellistel väikestel matkadel võtnud kaasa söögipoolist, kuid seekord otsustasime, et sööme siis, kui tagasi kodu juurde jõuame. Meil on nii tublid lapsed kõik. Keegi ei vingunud ega virisenud, kõigil oli lõbus olla ja matk kulges rahulikult. Tuumapohmakad olid ka selleks ajaks üle läinud, sest mitu korda oldi meres käidud. Sel aastal Põhjamajaka juurde ei läinud, see oleks natukene pikem matk olnud, aga kuna paljud ei olnud Lõunamajaka juures üldse käinud, siis tegimegi selle väikese ringi. 

Aida juures tegid kõik seda, mida parasjagu soovisid - ujusid, magasid, mängisid Mölkyt, oli lõunaamps (mille seadsid meile valmis Arvo, Sebastian ja Marek) ja jõudehetk. Nii mõnus oli, sai inimestega juttu ajada. Ma ei ole aastaid Janega niimoodi saanud lobiseda, kui nüüd saarel olles. Argo avastas isegi seda, et me Janega hoiame varvastega ühtemoodi maailmast kinni 😂 Kohe näha, et ma olen ta tädi... Ja mudugi Liisu! Mul on nii hea meel, et oleme jälle lähedasemad ja saame vabalt igasugustest asjadest rääkida. Ja siis oligi juba aeg õhtuseks toimkonnaks, et valmistada söögid ja  kütta saun. Kõik, kes soovisid, said saunas käis ja merre joosta. Erilised aktivistid olid muidugi lapsed ja Sebastian Arvoga. Ja oligi jälle aeg käes kitarrimänuks ja laulujorutamiseks. Küll on tore, et seltkonnas on pillimängija, suur aitäh Bassule! Mina läksin sel õhtul kell kaksteist magama, sest ma olin tõesti ütlemata väsinud ja mu kallis koer oli ka omadega täitsa õhtal. Pidu kestis muidugi varaste hommikutundideni. 

Hommikul ärkasid kõik siis, kui soovisid ja hommikusöök venis taaskord paar tundi pikaks. Mina ja Arvo tegime kama ja meie Liisuga valmistasime kõik ette, et saaks võileibu teha. Hiljem aitas Kristi kõik nõud ära pesta ja siis oligi juba aeg hakata kõike niimoodi korda seadma, kuidas kõik peab olema, kui saarelt ära lähed. Ühe vihma saime ka, aga muidu oli ilm ilus. Tuul oli üsna tugev, aga kapten Tarmo ütles, et see on maatuul ja me ei pea üldse midagi pabistama. Meil on õnneks väga tublid  mehed, kes aitavad alati sauna juures kõik korda seada - see on suur asi, sest põhimöll ju seal toimubki ja koristamist ikka jagub. 

Minu pere läks viimase paadiga üle. Oli natuke kurb, sest olid tõesti toredad päevad. Ma alguses natukene muretsesin, et kuidas mind vastu võetakse ja kuidas ma ise sulanduda suudan, kuid see mure oli küll täiesti asjatu. Midagi poleks nagu vahepeal valesti olnudki, nii hea ja vaba oli olla. Koju sõites rääkisime oma muljetest ja ma pidin veelkord ütlema, et kui hea meel mul on, et ma olen jälle perekonnas. 

Osa seltskonnaga kohtume juba kahe nädala pärast jälle sellel saarel. Osadega järgmisel suvel. Ja ometigi ma loodan, et me suhtlemine muutub veel intensiivsemaks ja ma näiteks kohtan Janet ja tema perekonda ikka varem ka, kui alles Hobulaiul. Tahaksin neile külla minna... Mul oli nii hea meel, kui  Jane pere hakkas saarelt ära minema ja Argo mind kallistas ja Jako kallistas ka... Me pole ju lähedased, sest me pole peaaegu suhelnudki aastaid ja see soe kalli tuletas mulle meelde, et... Et nad on minu pere, sünnipere.... Mul on igaühe üle hea meel, kes sellel saarel seekord olid. Isegi Kristi sõbranna Gerda üle, sest olid ütlemata lõbusad ja vahvad päevad. 

Hobulaiu on tore koht. Isegi, kui ma igakord mõtlen, et ma ei taha minna 😋Ikka tahan, ma ainult ise ei tea seda....

Teie Ennike

Prahas Ceresega

Ma täpselt ei tea, kuidas see juhtus, aga kui meie dirigent Marju rääkis, et meil on võimalus minna Prahasse folkloori festivalile, sest ma tõstsin käe, et mina olen valmis minema. Mina. Ennike. Ilma oma pereta. Kaugel Prahas. Bussiga. Nädal aega. Mina....  Igatahes mida ligemale see päev jõudis, seda enam ma sain aru, et ma olen endale liiga suure ampsu haaranud, sest mind hirmutas väga mõte sellest, et mina olen kaugel Prahas bussiga nädal aega. Soigusin siin, kuidas ma ei taha minna ning Arvo ja Sebastian muudkui innustasid, et ole normaalne, Sa saad kodust välja, Sul tuleb väga äge reis koos oma kooriga, Sa naudid seda lõpuks täiega, Sa pole kunagi nii kaugel käinud, võta ennast kokku, kõik läheb hästi. Mina aga ainult soigusin, kuidas ma ei taha minna, aga teha polnud enam midagi, sest reis oli makstud ja iga hääl kooris on oluline, sest meil on nii väikene koor (17 liiget), me olime terve poolaasta selle nimel tööd teinud ja laule koos liigutustega õppinud. Enam polnud midagi teha, tuli oma asjad kokku panna ja reisile minna. 

18.juuli õhtul kell 22.00 sõitsime bussiga Märjamaa kultuurimaja eest välja, et võtta Põltsmaaalt peale puhkpilliorkester ja Tartust ja Nõost peale setokate naiskoor Ilolang. Algas pikk sõit Praha poole. 

Bussisõidul asendamatu padi, mille Kaili mulle kaasa võttis

Meil olid väga toredad bussijuhid Jüri ja Gunnar, kellest viimane oli ka Põltsamaa puhkpilliorkestri liige. Meile tehti iga 2,5 või 3 tunni tagant peatusi erinevates bensukates ja esimene sihtkoht Varssavis Aramise hotellis sai vallutatud 19.juuli kella viie paiku. Tegu oli kolme tärni hotelliga ehk et ei midagi uhket. Hotell oli suur, kuid tagasihoidlik. Olime kolmekesi toas, kus esmased vajadused sai rahuldatud ehk et oli pesemisvõimalus ja pehme voodi. Mina olin ühes toas Kaili ja Hellega, kellega koos läksime uudistama, mis hotelli ümbruses huvitavat on, kuid peale Lidli ja Rossmani ei leidnud me midagi põnevat. Õnneks oli ilm väga ilus ja soe ning me olime kooriliikmetega palju hotelli ümbruses õues ning maitsesime erinevaid õllesid ja siidreid, sõime odavalt kätte saadud mureleid (kilo hind oli kolm eurot). Reisi hinna sees oli ka õhtusöök hotellis, mis ei olnud midagi erilist. Buffes oli valik väike ja toit maitses keskpäraselt. Olen harjunud Eesti SPAhotellidega, kus toiduvalik on rikkalik ja maitsed suurepärased, kuid mõtlesin end Varssavisse ümber ja kõhu sai täis. Magama läksime jube poole kümne paiku, sest hommikul oli äratus varajane ja algas 750 kilomeetrine sõit Praha poole. 

Prahasse AE hotelli jõudsime õhtul, kus olime jälle kolmekesi ühes toas. Hotell oli samuti kolmetärniline ja ei midagi erilist. Isegi õhtusööki ei olnud hinna sees. Läksime Kaili ja Hellega otsima, kus saaks õhtust süüa. Leidsime sellise rstorani nagu Pizzerie Bambini, kus tellisime carbonarat, mis maitses ülihästi, kuid ports oli ebainimlikult suur ning pool sööki jäi alles. Hinnad olid tunduvalt odavamad kui Eestis. Olime kuskil sellises tänavas, kus oli ridamisi söögikohti ja väikeseid toidupoode. Jalutasime veel ringi ja vaatasime, mis nendes väikestes poodides müüakse ja millise hinnaga. Kümne paiku jõudsime tagasi hotelli, kus magasime lühikese öö, et vastu minna esimesele folgipäevale.

Minu katkine voodi

Poiste toas laulis Mati meile "Sinilille"

Kuna meie esimene esinemine oli alles õhtul, siis toimus meil linnaeksursioon, mille tulemusena kõndisime maha 15 kilomeetrit vanalinnas ja raekojaplatsil koos giid Enega. Praha on imekaunis! Raekoja platsil olime omapead, sest giid läks koos Merje ja Janikaga festivali vastuvõtule. Mul oli koguaeg hirm, et me eksime ära või ei jõua õigeks ajaks bussi juurde tagasi, aga kõik minu hirmud olid alusetud. Loogiliselt võttes - kuidas saakski raekojaplatisl ära eksida? Millised hooned! Tõesti. Kirikud, kellatornid, astronoomiline kell, erinevate pühakute kujud, uskumused ja pärimused. Kahjuks ma ei kuulnud eriti midagi, mida giid rääkis, sest grupp oli suur ja giid üsna vaikne, aga sellest pole midagi. Ega mul poleks naguniigi meelde jäänud kõikide nende hoonete ja kirikute nimed, rääkimata pühakute nimedest. Nii palju sain aru, et tšehhid on üsna usuleiged inimesed, samas on neil oma juudikogukond, kes käib regulaarselt oma kirikus. Väga põnev on nende astroloogiline kell, mis praegu on lõvis. Juudkogukonnal on oma kellatorn, mis käib aega tagurpidi. Rahvast oli meeletult palju, sest olid ju folgipäevad ja erinevad rahvused vallutasid raekoja ja vanalinna. Vita kadedraalis ma kaotasin omad silmist ja siis mul tuli küll paanika, aga Kaili otsis mu üles ja ma rahunesin maha. Ekskursioon kestis poole üheksast poole kaheni ja sel ajal sai ikka palju pilte klõpsitud. Panen siia mõned üles, mis endale väga meeldisid. Aga ega ma kogu seda ilu ei jõua edasi anda, seda peab ikka ise minema ja nägema. 

Peale eksursiooni käisime silla all ühes kohvikus söömas, kus hinnad olid kolossaalsed. Kui muidu maksis Prahas õlu 59 krooni, siis seal maksis 110 krooni. Samuti oli söögivalik väga kesine ja kallis, aga midagi pidi sööma. Minu valituks osutusid pannkoogid, mis olid üsna kõvad ja nätsked, aga kõhu sai täis. Peale õunasööki viis buss meid hotelli, kus me vahetasime riided ja valmistusime esinemiseks tehes hotelli sisehoovis proovi. 

Eesti grupid esinesid esimesel päeval kõik õhtul. Alustasid setokad, siis meie ja viimasena puhkpilliorkester. Kõik läks üsna hästi. Meil ununes ühes laulus üks salm, aga sellest said aru ainult setokad :) Ülejäänud ju keelt ei mõistnud ja ei saanud aru, et me laulsime ühte salmi kaks korda. Minule isiklikult setokate laulud väga ei meeldinud, sest need olid nii monotoonsed ja ühestki sõnast ka aru ei saanud, see-eest nägid nad imelised välja! Pasunakoor üllatas mind täiega - see oli ikka ülikõva! Kahjuks hakkas nende esinemise ajal vihma sadama ja kaasaelajateks olimegi meie ainukestena, kuid siis vihm lõppes ja rahvas tuli tantsima. See oli ka ainuke vihmasabin, mis me neil päevil saime. Kadestan neid kõiki, kes oskavad sellisel moel pilli mängida. Mina tinistan vaikselt oma kuuekeelset kannelt ja ei saa sellegagi hakkama... Aga nii uhke tunne oli Eestit esindada! Ma ei tea, mida teised meie esinemiest arvasid, kuid endal oli küll nii hea tunne nii paljude erinevate rahvaste seas laulda. 

Setokate Ilolang

Põltsamaa puhkpilliorkester

Märjamaa segakoor Ceres

Peale esinemist sõitsime hotelli, kus jällegi öö oli väga lühike ning uus folgipäev jõudis kätte kiiremini, kui oleks soovinud. Teine päev algas rongkäiguga vanalinnas. Ma ei tea, mis juhtus, aga äkki olime meie kooriga esimesed, kes rongkäiku juhtisid ja meil polnud õrna aimugi, kuhu me minema peame :) Peale vanalinnas tiirutamist jõudsime ikka raekojaplatsile. Seda rongkäiku ei anna võrreldagi meil Tallinnas laulupeo ajal toimuva rongkäiguga, sest meil on alati kõik nii hästi organiseeritud ja kõigel on kindel algus ja lõpp. Aga nalja sai palju, kui Marek kõige ees meie lipuga sammus ise üldse teadmata, kuhu ta sammub. 

Kui rongkäik läbi sai, oli meil mitu tundi vaba aega, mida sisustasime suveniiripoodide külastamisega. Hinnad olid nii seinast seina. Mida kaugemale raekojaplatsist jõudsime, seda odavamaks muutusid nännid. Mina väga hullult ei šopanud, tõin igale pereliikmele midagi ja Helenile soovitud külmkapimagneti. Aga üht ma ütlen - ega need tšehhid oma kroone ei taha, eelistavad ikkagi eurot. Ja kui Sa paned ta nina ette peotäie kulikates kroone, siis ta ei loe neid , vaid võtab kõik ära olenemata sellest, palju mingi asi maksab. Ja veel ei meeldi neile, kui küsida eraldi arvet. Nt kohvikutes ja restoranides. Nad tahaksid ikkagi ühisarveid teha, aga meil oli ju nii erinevalt rahadega: kellel olid kroonid, kellel eurod, kes maksis sulas, kes kaardiga. 

Oma reisi söögielamuse sain kätte Kings Courti restoranis. Ma olin juba arvamusel, et tšehhid ei oskagi süüa teha (eriti õudne oli hommikusöök buffes), kuid pidin oma arvamuse kardinaalselt muutma, sest selles restoranis oli olemas kõik, mida üheks heaks toiduelamuseks vaja oli. Hea söök, meeldiv teenindus, imemaitsvad koogid, interjöör, külalislahkus. Meile tehti kohe pikk laud ja saime söögid/joogid ära tellida. Mina sõin pasta bologneset ja pavlova kooki. Need olid lihtsalt imelised! Mõlemad! Ma pole kunagi nii head bologneset saanud! Koogil oleks kreem võinud natukene vähem magus olla, kuid koos marjadega oli siiski suurepärane! Hind oli krõbedam, kui kuskil teeäärses kohvikus, kuid see ei morjendanud meid, sest toidud olid tõesti väga maitsvad. Tšehhid siiski oskavad süüa teha :)

Peale lõunsööki läksime lava juures asuvasse õllekasse, kus hakkasime ootama enda esinemiskorda. Pean ausalt tunnistama, et ma pole aasta jooksul ka nii palju õlut ära joonud, kui sellel reisil olles. Kui ise ei ostnud, siis ostsid teised ja muudkui lasid ringi käima, et erinevaid maitseid proovida. Ma olin enam kui veendunud, et mina ei joo reisil olles, aga võta näpust... Õlut ja siidrit läks ikka omajagu. Tšehhide kiituseks muidugi peab ütlema, et õlut nad teha oskavad! Ma polegi vist nii head õlut varem saanud, kui tolles õllekas vaadiõlu. Külm ja hea! Me Kailiga jõime enamasti kahepeale ehk siiski poole vähem kui teised, aga see pole mingitsorti vabandus - autoga sõita poleks tohtinud kõik need 7 päeva :D 

Teise folgipäeva esinemine läks väga hästi. Kõik laulud tulid kenasti välja, midagi sassi ei läinud, ei ununenud, liigutused olid korras ja rahvas plaksutas hoogsalt. Teisel päeval oli üldse rahvast rohkem, sest oli laupäev, vaba päev ja ilm oli suurepärane! Melu oli tohutu! Puhkpilliorkester sai ka teenitud tähelepanu ja kell kuus sõitsime bussiga hotelli, kus vahetasime riided, et minna õhtusöögiga laevasõidule, mis oli mei lette broneeritud ja kestis kaks tundi. 

Vltava jõe peal ootas meid laev väljumisega 20.00. Laevaäri on Prahas väga tulus äri vist, sest neid paate seal jõel ja kai ääres oli ikka kümnete kaupa. Meil oli ette nähtud õhtusöök, mis oli rootsi laua sarnane. Ütleme nii, et valikut oli rohkem, kui näiteks hotellis, kuid ausalt öeldes see kõik ei olnud kuigi maitsev. Nii et siit kerkib üles küsimus, kas tšehhid ikkagi oskavad süüa teha? Loomulikult keegi ei jäänud nälga, kuid maitsed olid võõrad ja ainuke asi, mis mulle päriselt maitses oli üks kook. Ja õlle maksis taaskord 100 krooni või 4 eurot. 

Olgu selle söögiga, kuidas on, aga vaade jõel on imeline! See tuledes linn on lausa lummav. Mingisugust mullistavat päikeseloojangut me ei näinud, kuid vaade oli ikkagi võrratu. Paadisõit kestis kaks tundi ja nagu lauljatele kohane ikka laulu saatel. 

Peale laevasõitu viis buss meid hotelli, kus ees ootas veel lühem öö, sest äratus oli juba 05.30. Kõik asjad bussi ja siis hommikusöök. Nagu bussijuht ütles, et sööme oma kaks muna ära ja minek! Algas sõit Varssavi suunas, kus meil oli veel üks ööbimine Aramise hotellis. Sõime hinna sees oleva õhtusöögi ja käisime kohalikus tanklas raha raiskamas... Järgmisel hommikul asusime teele Eesti poole. Kell seitse oli väljasõit ja koju jõudsime 02.45 öösel. Pikk pikk bussisõit. Leedus käisime Wrana bistroos söömas, kus toit oli väga kodune ja hea ja odav ning makseterminal rääkis juba eestikeeles. 

Nädal aega võõrsil... Mis ma oskan siis lõpetuseks öelda? Mul on hea meel, et ma palusin Kailit, et ta oleks minu jaoks olemas. Mulle on väga oluline turvatunne ja sõrm, millest saab kinni võtta, kui vajadus tekib. Merje kallistas mind ja ütles, et ma olin uskumatult tubli! Mul oli hea meel seda kuulda. Oli väga ilus, lõbus ja vahva reis. Sai palju naerda, laulda, õlut juua ja erinevaid wc-sid külastada :D Mul on hea meel, et meil olid nii mõistvad bussijuhid, kes andsid meile pausideks piisavalt aega ja olid üldse väga kannatlikud. Mul on hea meel kõikide nende pillimeeste üle, kes meie lauludele saadet tegid ja mul on hea meel, et ma sinna reisile läksin :) See on kõige kaugem koht, kus ma kunagi käinud olen ja veel ilma lähedaste inimesteta. Ma olen tänulik Kailile ja Hellele, kellaga ma tubasid jagasin ja kellega koos mööda Varssavit ja Prahat ma ringi kõndisin. Karukallid saab Kaili... 

Igatahes tean ma nüüd, et ükskõik, kuhu Cerese teed viivad, ma olen iga kell käpp! Ma saan hakkama küll, kui mul on see sõrm, kust vahel kinni võtta. Mul on sellest reisist ainult positiivsed mälestused ja ootan juba põnevusega, kuhu teed mind veel viia võivad! Ja ma olen tänulik Arvole ja Sebastianile, kes minusse uskusid ja minu reisile minekut toetasid. Aitäh kõikidele, tänu kellele see reis osaks sai! 

Teie Ennike