Kevadkuud tervitamas

Tihti hommikuti tunnen suurt soovi Liisule midagi ilusat öelda. Liisu on alati messengeris saadav ka ja ta ütles mulle, et tahaks rappa minna, sest õues on nii mõnus. Vaatasin arglikult oma abikaasat ja ei julgenud mõtet välja käia, sest ta saabus üle kahe nädala koju ja jõudis siia alles kell kaks öösel. Hommikul kell kaheksa juristasime juba kohvimasinaga. Aga ikka kripeldas. Lõpuks ütlesin, et Liisu siin kirjutab, et tahaks rappa... Rõõm oli minupoolne, kui Arvo ütles, et aga lähme siis! Küsisin Liisult, kas see raba on soov? Ja ütlesin, et meie oleme valmis minema :) Leppisime kokku, et kell 12.00 korjame Liisu auto peale. Hõikasin perechatis ka välja, et on minek, ühinege, kes soovib, aga ei soovinud keegi. Kuna Sebastian käis kaks nädalat tagasi rabas (rabajärves ka muuseas), siis ta ei viitsinud ka meiega ühineda. Nii juhtuski, et me läksime Liisu ja Arvoga Jalasele. Sellist asja juhtub ikka väga harva, et keegi ei haaku, aga me ei lasknud end sellest häirida ja otsustasime ikkagi kevadkuud tervitama minna. 

Saatsin Arvo poodi, sest mul oli tunne, et ma tahan küpsetada meile õunamuffineid. Retsepti võtsin Nami-Namist. Panime soojad muffinid karpi, tegime kohvi ja läksime Liisut auto peale võtma. Ilm oli ilus - päikest küll ei olnud, aga täiesti tuulevaikne ja sademeteta, sooja 2 kraadi. Oma armsa Mira võtsime ka kaasa. 

Jalase matkarada kulgeb mööda metsa, põldu ja laukaid. Metsa all oli maapind kõva, mis oli väga hea, sest muidu oleks ainult üks suur muda olnud. Metsaalune on peaaegu lumevaba. Läksime reipal sammul ja lasime Miral nuusutada neid võõraid postitusi. Ma ei julgenud algul Mirat vabalt jooksma lasta, aga Arvo julgeb alati mitme eest ja nii saigi Mira vabalt ringi joosta. Ainult laudtee peal oli rihma otsas. Oi, ta oli õnnelik! Nagu kevadine vasikas :)

Raja lõppu jõudes sõime õunamuffineid ja korjasime pajuoksi. Nii mõnus oli olla. Ütlesin vist lausa kaks korda, kui hea meel mul on saabuva kevade üle. Päriselt on ka  - jälle üks talv üle elatud. Rääkisime Liisuga, et seekordne talv ei olnudki nii pikk ja õudne, sest meil on nii palju igasuguseid joogasid, pilateseid, jõusaali trenne, saunaõhtuid, väljasõite olnud, et sellist diivani peal lebotamist on ikka väga vähe olnud. Koguaeg on midagi toimunud. Võib isegi öelda, et väga aktiivne talv oli. Aga ikkagi on nii hea meel, et see hakkab läbi saama. Uuel nädalal lubab juba kümme ja enam kraadi sooja!

Sõime muffinid ära, ajasime juttu ja hakkasime tagasi kõndima (üks Jalase miinuseid - rada on edasi-tagasi, mitte ring). 

Igatahes jälle käidud ja nähtud. Rada on väga hästi läbitav ja kui ilm on ilus, siis minge ka :) Õue! Sest kui hästi kuulatada, kuuleb linnulaulu ja hästi nuusutada, tunneb kevadelõhna. Mira võib teile rääkida, mis lõhnu tema kõik tundis, kui sai vabalt ringi joosta :D 

Aitäh Liisu selle vahva hommikumõtte eest! Eriline tänu ka Arvole, kes peale hullumeelseid töönädalaid oli valmis kohe rappa minema, kui mõte õhku visati. Tore oli teiega jalutamas käia :)

Teie Ennike

Naistega Laulasmaa SPAs

Mul vahel tuleb häid mõtteid ja ma olin juba varemalt mõelnud, et ma tahaks Liisuga SPAsse minna. Ma olen muidu ainult oma meesteväega käinud, aga mul oli selline tunne, et tahaks just Liisuga minna. Käisin üsna aralt selle mõtte välja ja minu rõõmuks ütles Liisu, et muidugi võime minna. Ja siis me mõtlesime, et kutsuks Allu ka ja Allu oligi sobivasti saanud oma töötajate käest Laulasmaa SPA kinkekaardi ning asi oli otsustatud - Allu tuleb ka. Ja siis me mõtlesime, et Triin pole ka üldse kodust välja saanud ja oleks tore, kui ta tuleks ka meiega. Liisu käis selle mõtte Triinule välja, aga Triin oli väga kõhklev. Lasime tal paar päeva seedida seda mõtet ja uskumatul kombel ja meie rõõmuks ta ütles, et teeme jah ühe mõnusa naisteka ja et tema on käpp. Neli naist ja Laulasmaa - kas ei kõla hästi? Ma broneerisin kõik ära (majutuse, hoolitsused) ja 21.veebruar korjas Liisu kõik peale ja me sõitsime Laulasmaale. 

Laulasmaa SPA on minu vaieldamatu lemmik. Seal on kõik asjad paigas - hubased toad, head söögid, mõnusad hoolitsused ja väga vinge sauna- ja veekeskus. Meil olid kõrvuti toad teisel korrusel ja mina olin Alluga ühes toas ning Liisu ja Triin jagasid oma tuba. Ega me Alluga rohkem seal enda toas ei olnud, kui magasime. Olime ikka kõik koos Liisu ja Triinu toas. Kui neli naist saavad kokku, siis on jutustamist kui palju. 

Isegi šampoon ja palsam olid olemas

Toad olid väiksed ja külmad - keerasime kohe sooja juurde. Eriti külm oli Allul, kes on harjunud, et läbi terve maja on põrandasoojustus ja toatemperatuur on 25 kraadi. Minul külm ei olnud, ma olen harjunud pigem jahedama koduga (eriti hommikuti). Panime oma asjad ära ja suundusime Liisu ja Triinu tuppa, kus nöpsisime kohe ühe veini lahti :D No see vein oli küll ikka rohkem nagu morss. Ei saanud arugi, et alkoholi jood, aga sellest polnud hullu midagi. Kellelgi ei olnudki ju plaanis end täis juua. Lasime ajal libiseda ja kell viis olid meil kõigil klassikalised massaažid. Ma tegelikult natukene pelgan massaaži, sest ega mulle väga ei meeldi, kui võõras inimene mind puudutab ja kui ma hoolitsusi broneerisin, siis ma kirjutasin sinna, et ma soovin naismassööri. Selle ma ka sain. Kõigil olid naised, üks umbkeelsem kui teine :D Õnneks Liisul oli eestlane, küllap Liisu teab, miks see õnneks oli. 

Snäkilaud :D Ei, me ei joonud kõike kolme veini ära

Massaaži minek

Massaaži ootel

Oi, mina jäin oma massaažiga väga rahule. Tund aega mudimist võttis ikka nii läbi, et oleks tahtnud magama minna :D Ainult väga üksikud kohad olid natuke valusad (kael ja õlad), aga see oli tõenäoliselt seetõttu nii, et nendes kohtades oli kõige suurem pinge. Liisu ja Allu jäid ka väga rahule, aga Triin tuli oma massaažitoast välja olekus, kus meil oli tunne, et ta on peksa saanud :D Ta ütles, et elusees enam massaaži ei lähe. Kuna tal on miljon kaasuvat haigust, siis ta ütles, et tal niimoodi liigesed nüüd valutavad, et see on lausa õudne. Mina täpselt ei tea, kuidas massaaž liigestele mõjub, aga ta oli omadega ikka täitsa läbi. Me siis noomisime teda, et ta ei öelnud oma massöörile, et ta tahab eriti hella mudimist saada, sest massaaži mõte pole ju valu tunda, vaid lõõgastust ja lõdvestust. No igatahes lobisesime natuke hoolitusejärgses lebolas ja muljetasime ning siis oligi aeg tubadesse minna, riietuda, pea ära kammida (jummel, kui sassi võivad juuksed minna massaažis!) ja restorani suunduda. 

Laulasmaa SPAs on kaks restorani: Wicca ja Liiv. Meie valisime Liivi, sest Wiccas olid natukene liiga peened maitsed ja meie Triin oleks nälga jäänud. Broneerisin juba päeval meile sinna laua ja minu imestus oli suur, kui kõndisme kõik lauad läbi ja minu nimel lauda polnud. Mõtlesin juba, et kas ma olen midagi valesti teinud. Küsisime siis letist, et mis värk on ja siis nad midagi seal puterdasid ning ütlesid, et teie laud on seal nurgas. Keegi lauani ei juhatanud, kuigi neid oli seal leti taga viis inimest. Läksime siis oma lauda ja kelner tõi meile menüüd. Mina teadsin juba eelnevalt eeltööd tehes, et mina söön klaarsäga kartulitambiga ja Liisu valis sama, ainult söekartuliga. Allu valis muidugi menüü kõige kallima roa, sest tema ikka alla veisesteigi üldse ei mõtle :D Triin valis ahjupasta. Kuna Liisu oli Laulasmaa mojito nii üles haipinud, siis võtsime mojitod ka. 

No teate, mina olen igatahes paremat mojitot saanud. See oli nii kange ja vähe magus, aga me lahendasime probleemi sedamoodi, et meie kohvidega tulid kaasa igalühel üks suhkur ja me poetasime need oma kokteilide sisse. Läks igatahes paremaks küll, kuigi Arvo ilmselt saab infarkti, kui seda loeb :D, sest ükski normaalne inimene ei pane oma joogi sisse veel lisaks suhkrut, aga ma lohutan Sind, armas abikaasa - meil läks kõik lappama naguniigi, sest meil oli ju puhkus :D 

Ja siis me hakkasime ootama ja mina ei tea, kas ootaja aeg on pikk või milles asi, aga selline tunne oli, et me mitte kunagi süüa ei saa... Aeg muudkui läks ja mida polnud, oli söök. Liisu muidugi arvas, et see on hea märk - kui läheb kaua aega, järelikult on head söögid. Ja söögid, mis lõpuks ikkagi meieni jõudsid, olid tõesti väga head. Kuulda oli ainult mõminat ja kõik sõid oma roogasid mõnuga. See säga oli hoopis teistmoodi kala kui muidu kala. Hästi mahlane ja hästi maitsestatud. Allu steik nägi välja nagu päris ja Triinu pasta oli eriti koorene ja rammus. Meie kolm sõime oma söögid kõik ära, aga Triin oma pastast jagu ei saanud. Kahjuks mul Allu steigist fotot pole, sest see tuli udune vällja, aga ausõna, see oli ilus roosa. 

Kõhud said väga täis, aga ega ilma desserdita ikka restoranist ära ei lähe. Nii valisime endale koogid ja lasime hea maitsta. Liisu valis kausimagustoidu beseega, mina beseerulli ning Allu ja Triin valisid šokolaadi-toorjuustukoogi. Minu beseerull oli küll väga maitsev - ei olnud liiga magus ja oli tõesti suussulav nagu üks beseerull olema peab. Liisul oli põhimõtteliselt ju sama, lihtsalt kihiti kaussi pandud. Maitsesin seda toorjuustukooki ka, aga minu jaoks oli see kuidagi liiga vänge, aga võibolla see tuleb lihtsalt sellest, et minu magusoit oli kuidagi eriliselt mahe. Triin ja Allu oma kooke ära ei söönudki, kõhud olid liiga täis. Mina ja Liisu sõime enda omad ära ja siis oli küll selline tunne, nagu oleks kivi alla neelanud. Maksime oma arved, võtsime mojitod kaasa ja läksime tubadesse. 

Ja siis oligi aeg minna vee- ja saunakeskusesse. Oi, mulle meeldib seal! Käisime kõik saunad läbi, ligunesime vees ja vaatasime inimesi :D Allu oli vapper ja käis õuesaunas ka kaks korda, kust hüppas 20ne kraadisesse basseni. Ma oleks ka tahtnud, aga ei julgenud õue paljalt minna, sest vaevlesin põiepõletiku käes. Muidu ma olen ikka alati seal õuesaunas ka käinud, sest see on eriti vinge kogemus. Triin väga saunades ei käinud, kuid lasi veel end paitada. Meie nautisime küll kõik saunad läbi. Peaegu. Vist. Kui me lõpuks oma tuuri Jaapani vannis lõpetasime, siis oli keha nii läbi, et oleks võinud kohe magama minna, aga magama me ei läinud. Läksime hoopis Liisu ja Triinu tuppa ning jõime oma mojitod ära. Natuke veini ka peale :D Pool kaksteist läksime magama. 

Hommikuks olime kokku leppinud, et üheksast lähme sööma. Öö oli pikk ja vaevaline. Ootasin nii väga hommikut, et saaks üles tõusta. Voodi oli liiga pehme ja tuba liiga pime. Aga ükskord see hommik tuli ja siis me läksime sööma. Valik oli rikkalik - mida iganes võis süüa. Komplekteerisime siis oma taldrikud ja lasime hea maitsta. Kohvi jõime ka rohkem kui tassitäie. Pilte pole, sest ma ei viitsinud seda kobakat enam kaasas tassida :D Peale hommikusööki lobisesime veel poole kaheteistkümneni ja siis läksime koju ära. 

No mina ei tea - igavesti mõnus puhkus oli. Ma jäin absoluutselt kõigega rahule. Mitte ühtegi halba sõna pole öelda. Naistega SPAs on ikka natuke teistmoodi, kui perega. Jututeemad on teised ja olemine on ka teine. Mitte,e t perega oleks halb - iga kell läheks oma armsatega SPAsse. Triin oli meile kõigile ühesugused erivärvi öösärgid ka ostnud - no tõeline naistekas. Ma olen nii tänulik, et Liisu mu mõtte heaks võttis ja et Allu ja Triin kampa lõid. Minu meelest meil oli küll väga tore. Ei ühtegi kohustust, ei koeri ega lapsi, ei mingit söögi tegemist ega koristamist, ei mingit tööd. Allu lausa ütles, et kahju on kohe ära minna :D Mina arvan, et peaksime seda kindlasti kordama ja ma tean, et teised arvavad ka nii. Nii tore, et Allu sai oma miljoni kohustuse juurest ööpäevaks eemale ja nii tore oli ka see, et Triin ikka otsustas kaasa tulla. Aitäh, aitäh, aitäh teile armsad inimesed! 

Teie Ennike

Jõulukink Liisult

Elamuskink on kõige parem kink asjade maailmas ja need asjad, mida mul vaja oli, kinkis mulle mu armas abikaasa jõuludeks. Nii ei jäänudki Liisul muud üle, kui kinkida elamusi. Ja no see on nii äge! Liisu kinkis mulle Arvole, Triinule ja Marekile teatripiletid Endlasse. Ja eile oligi see päev, kui me jälle Pärnusse sõitsime, aga ilma Triinuta. Tema asemel tuli Ailen, sest Triin on haige. 

Olime broneerinud endale kuuese laua Supelsakstesse, mis ei ole kindlasti minu esimene valik, kuid me tahtsime, et kõik saaksid söönuks ja kuna me olime arvestanud Triinu maitsemeeltega, siis osutus Supelsakasad heaks valikuks. Aga keda polnud, oli Triin... Me ei hakanud oma broneeringut enam muutma ja läksime ikkagi sinna. Mulle nii väga meeldib Supelsakstete miljöö. Nii palju värve ja pisiasju, mis teevad selle koha väga hubaseks. Jõudsime pool tundi varem, kui broneering oli, aga sellest polnud midagi - meid võeti lahkelt vastu. 

Tellisime oma pearoad ära ja jäime ootele. Arvo jõi veini ka ja Raivo mekkis alkovaba õlut. Ajasime juttu ja piilusime koogivalikut. Mina, Liisu ja Marek sõime lõhe ning Arvo, Ailen ja Raivo seakarreed. Lõhe oli küll väga hea, aga mulle eriti ei meeldinud need kartlid ja kaste, neil oli mingi spetsiifiline maitse. Vaatasin ka Aileni taldrikus olevat karreed, mulle tundus see natuke kuiv. Olen Robini juures karreed söönud ja see oli palju mahlasem. Küsisin hiljem Arvo käest, kuidas oli ja ta ütles nii ja naa. Avaldasin arvamust kuivuse kohta ja ta nõustus minuga. Söögid ei olnud halvad, aga oleme paremaid sööke saanud. Mul enamasti ei ole söögikohtades valikuks lõhe, sest Arvo oskab väga head lõhe teha ja ma ikka alati soovin mingeid uusi maitseid saada, aga seal valikus ei olnud midagi, mis oleks mind kõnetanud. Raivo sõi mingit kitsejuustu pirukat ka ja ahvatles kõiki maitsma. Ailen oli ainuke julge ja ütles, et ikka väga õudne :D Liisu polnud isegi mitte nõus maitsema ja mul ei oleks olnud viisakas Raivo taldrikusse sukelduda - seega ma ei tea, kuidas see maitses. 

Praed olid natuke liiga suured, aga me ikkagi sõime kooke ka. Kuue peale maitsesime nelja erinevat kooki. Proovisime ka üksteise kooke ja kõige parem vist oli Arvo, Aileni ja Raivo poolt valitud granadillikook, aga ülejäänud olid ka väga head. Isegi Liisu valitud vegan kook, kuigi selle põhi oli vähe kahtlane. Mul tuli meelde kohe eelmisel suvel Tartus söödud toorkook, mis oli nii halb minu meelest, et Arvo sõi selle üksinda ära :D Koogis peab ikka jahu ja suhkur olema, muidu see on mingi jama... Nagu ei kõlba keto piparkoogid :D Mina sõin Napoleonikooki, nagu alati, kui ma Supelsakstes käin. See ei ole traditsiooniline Napoleon, aga mulle meeldib. Kahju, et Põhjakat ei ole enam - ma ei ole paremat Napoleoni saanud, kui seal oli...

Peale söömis läksime Endla teatrisse vaatama Ingomar Vihmari lavastatud etendust "15 meetrit vasakule". Kuna meie eelmine teatriskäik läks täitsa metsa, siis olime natukene murelikud, sest etendus oli 3 tundi ja 25 minutit pikk ja oleks ikka jama lugu olnud küll, kui see oleks olnud mingi jamps. Natuke andis lootust, et kaasa tegid mitu Eesti humoorikamat näitlejat. Ja no see oli naljakas! Päriselt ka. Kui Sa otsid mingit peent huumorit, siis seda sellest etendusest ei leia, aga lihtlabast nalja saab palju. Lausa nii palju, et Liisul pisarad voolasid. Arvo oli ka kuidagi eriliselt naljakas, sest see etendus rääkis soomlastest ja nende eripäradest. Küsisime Arvolt, et kas soomalsed on päriselt ka sellised ja ta ütles, et seal Põhja-Soomes nad just sellised ongi. Peategelasel Einol läks kõik nii valesti, kui minna sai ja Meelis Rämmeld tegi ikka väga hea esituse. Ta mängis oma rolli nii hästi, et vahepeal oli tunne, nagu ei olekski teatris, vaid elaks kaasa kellegi päris elule. Ja no need metsamehed Rönkköd - enam tõetruumalt ei saakski. Meie igatahes naersime kõik ja jäime kõik väga rahule. Etendus oli küll pikk, aga see ei tundunud nii, sest tõesti oli hea tükiga. Põnevust polnud, aga nalja sai. Kõigi meelest.

Selline Pärnu külastus, millega jäime väga rahule. Tore oli koos olla ja elamusi saada. Kahju, et Triin meiega ei tulnud, kuid tore, et Ailen sai tulla. Ta ütles, et ta käis viimati teatris 11 aastat tagasi... Algul natukene põdesime, et kui äkki on vilets etendus, siis ta rohkem ei tulegi, aga ei olnud vilets ja loodetavasti ta ühineb kunagi meiega veel.

Kuna Sebastian oli Robini, Mardi ja Raineriga metsas ööbimas, siis Karel võttis meie Mira enda juurde maale ja nii ma sain südame rahus kõike nautida. Ei pidanud muretsema, et see hull koer on üksi kodus ja haugub vahet pidamata. Täna hommikul Arvo käis Miral järgi ja Karel ütles, et neil läks kõik hästi. Poistel metsas läks ka kõik hästi. Ja meil Pärnus läks ka kõik hästi.  Aga väga imelik oli koju tulla nii, et koer ei võtnudki vastu... Hommikul ikka igatsesin juba täiega. 

Aitäh Liisu elamusi kinkimast! Ma loodan, et Sul oli sama tore kui mul ja plaanime ikka ägedaid tegevusi koos, sest... alati on hea, kui on midagi oodata. Midagi ägedat. Nii läheb see talv ka kiiremini ja päevad ei tundu nii lühikesed. Aitäh kõigile, kes meie Pärnus käimise vahvaks tegid. Järgmiste kordadeni!

Teie Ennike

Beebide lainel

Ma ei ole ammu nii palju käsitööd teinud, kui viimane pool aastat :) Ma ei tea, kas olen lihtsalt soonel või on seda mulle vaimselt väga vaja.  Kui me paar nädalat tagasi Piretiga kohtusime, siis ta andis sisse tellimustöö. Beebipoisile mänguasi ja tekike. Ei, need ei ole tema tulevasele lapselapsele, on hoopis ühele teisele pisikesele poisipõnnile, kes jaanuari alguses sündis. Aga selguse mõttes ei saanud roosamannas olla, vaid pidi helesinisele keskenduma. Polegi ammu midagi roosat teinud - peaks plaani võtma :)

Kui Piret tellimuse andis, teadsin kohe, millise mänguasja ma teen, sest pole midagi nunnumat, kui armas karupoiss väikesele beebipoisile. Ma ei ole juba mitu aastat ühtegi mänguasja heegeldanud. Vorpisin neid mingi aeg nii palju teha, et isu sai täis. Natuke kartsin, et äkki enam ei oskagi, aga see vist on nagu jalgrattasõit - kui korra ära õpid, siis enam meelest ei lähe. Otsisin Mari-Liis Lille raamatu välja, tellisin lõngad ära ja jäin ootele. Kui lõngad käes, asusin tööle. Algus oli natukene vaevaline. Ma ei mäletanud, kuidas ma ringi lõpetasin ja kuna mul silmusemärkijaid ei ole, siis ringi alguse ja lõpu koht läksid segamini. Aga siis oli justkui heureka ja mul tuli meelde, kuidas ma seda vanasti tegin. Oli ikka pusimine. Siiamaani mõtlen, et kuidas ma viitsisin neid mänguasju nii palju teha! Arvo arvas, et ma olin erinevate ainete mõju all - sellest ka see ohjeldamatu heegeldamine. 

Mõmmi tuli just nii armas, nagu mul meeles oli. Parasjagu suur ka - pikkust lausa 38cm. Tegin väga suure hoole ja armastusega ning olin ise väga rahul, kui valmis sain. Aega kulus kaks päeva teiste tegemiste vahele. Ja nüüd tean, et pean meie beebile ka karumõmmi tegema :) Tüdruku muidugi... 

Beebitekiga oli vähe keerulisem olukord. Nende mustreid on Dropsi lehel üle saja ja siis ma istusin ja mõtlesin, millist teha. Valituks osutus Drops Baby Meriino lõngast pitsiline tekk. Teki tegemine on ikkagi üsna suur töö, sest see on ju suur ja siis peab kätel laskma hoolega käia, et soovitud ajaks  valmis saaks. Muster oli kerge, jäi kohe esimese mustrikorraga meelde ja rohkem õpetust vaadata polnud vaja. Arvutasin välja, et kui teen iga päev kolm mustikordust, siis saan kokkulepitud ajaks ehk kuu lõpuks töö valmis. Ma siis muudkui kudusin, ikka rohkem, kui kolm mustrikodust päevas. Arvo ütles, kuidas Sa viitsid, ta läheks ammu hulluks, kui peaks tundide kaupa diivaninurgas istuma ja laskma varrastel käia. Aga mulle meeldis seda tekki teha. Mõtlen siin, et äkki peaks ikkagi meie beebile ka sellise õhema ja pitsilisema teki tegema... Lõng mul ju on olemas. Pean Anete käest küsima. 

Tekk tuli väga ilus ja parajalt suur. Mõõdud 110x75 (umbes). See on vist kõige ilusam beebitekk, mis ma teinud olen ja ma olen neid ikka üksjagu heegeldanud ja kudunud aastate jooksul. Nii pehme ja kerge... Seepärast mõtlengi, et peaks sellise suvise teki meie beebile ka tegema, kuna meil on ju kevadebeebi. Pesin teki läbi ka ja nagu merino lõngale kohane, ta läks suuremaks, kui algselt oli. Mõtlen siin, et teki puhul sellest pole hullu, aga kui näiteks kampsun pesus suuremaks läheb, siis ikka on ju jama lugu. 

Aitäh Piret, et mind usaldasid. Ma ei tee tavaliselt tellimustöid, sest... Keegi pole eriti midagi tellinud ja alati on nii suur vastutus ka, et kas tuleb selline, nagu tellija oma vaimusilmas on ette kujutanud, aga seekord olen küll väga rahul. Ma loodan, et Sina ka ja kingisaaja ka. Kui eile teki valmis sain, siis lugesin kohe mõnuga, sest polnud saanud seda paar nädalat teha. Lugesin kohe raamatu läbi une arvelt (ei olnud väga hea raamat....). Nii tore, kui on inimesi, kes usaldavad mind käsitööd tegema, sest see on midagi, milles ma olen hea. Ja väike lisaraha kulub alati marjaks ära :) Sain töö varem valmis, kui kokku leppisime, aga pigem varem kui hiljem. Nüüd aga... Peab õppima hakkama, sest järgmine nädal on juba koolipäevad ja ma ei ole oma kooliasju isegi nuusutanud veel. Kogu aur on läinud käsitöö tegemisele. Nüüd on küll viimane aeg vitamiinide ja mineraalainete maailma sukelduda...

Teie Ennike