Selle aasta parim kolmapäev

Teisipäeva õhtul ütles Sebastian, et homme on selle aasta parim kolmapäev. Nii ütleb ju ikka laps, kellel juhtumisi on eesseisval kolmapäeval sünnipäev :) 

Tegelikult pole midagi muutunud ja kui me ei austaks tema soove, siis me võiksime teha tema sünnipäevast ühe õudsama päeva aastas. Siis, kui me veel ei teadnud, et ta ei talu inimesi korraga palju enda ümber, siis me tegimegi, aga nüüd me teame ja nüüd käivad tema sünnipäeval ainult need inimesed, kes temaga ka muul ajal suhtlevad ja keda ta ei karda: vanaema, Liisu, Kata ja Essa Erlendiga. Sel aastal oli Mart ka, sest  Mart on juba mitu päeva meie juures olnud. 

Leppisime Seebuga kokku, et ta teeskleb hommikul magajat seni, kuni ma olen ta pannkoogitordi valmis teinud, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest eks me kõik mäleta oma lapsepõlvest, et sünnipäev ongi see päev, kui su uni kaob koos kukega ja midagi pole teha.

Õnne ei tohtinud soovida, siis olid kohe rusikad püsti :)

Kinkisime Sebastianile, kes on tubli väravavaht väravahipluusi, millel on kätel pehmendused, puutsad, põlvikud, väravavahikindad, millel on sõrmekaitsmed ja Barca püksid. Jalkakaardid olid ka ja need valmistasid talle väga suurt rõõmu.
Kuna me oleme väga korralikud lapsevaemad, siis meil oli vaja torti ka, kuhu panna 7 küünalt põlema. Sebastian torti ei söö, seega oleme talle küünlaid varem pannud näiteks võileibade peale või jäätise peale. Sel aastal tegime talle hommikul vara pannkoogitordi - pannkook kihiti minu tehtud õunamoosiga. Noh, pannkooke õunamoosiga ta ju sööb. Tort jäi temast puutumata :D Mida oligi karta.

Sebastiani lemmiksöök on issi tehtud seapraad ja ainus küpsetis, mida ta sööb, on kaneelirullid ning just neid me talle tema sünnipäeva puhul tegimegi. Iss praadi ja mina rulle. Kurvem osa on nüüd see, et Seebu ei söönud kumbagi, sest kella nelja ajal selgus, et Seebul on kõrge palavik ning ülejäänud päeva veetis ta voodis vahelduva eduga magades. Need, kes käisid külas, sõid kõhud täis ja läksid koju. Ilusasti alanud päev sai ootamatu lõpu.

Kõige lohutamatum oli Sebastian, kes arvas, et käes oli selle aasta parim kolmapäev. Lohutasime teda, et sünnipäevi tuleb veel - kindlasti 100. Ja ikkagi oli hea kolmapäev, sest ta on nüüd väga paljude õnnesoovide, jalkakola ja raha võrra rikkam :) Selle raha eest ostab ta... Praegu ei ütle, küll näete :)

Me täname TEID KÕIKI erandlikult heade soovide eest! Meid ootab ees üks imelik ja keerukas aasta, kuid üks on täiesti kindel - sellise õnnekoormaga nagu meie perele on nädala jooksul kaasa antud, oleme me veel tugevamad ja tublimad :)

Mul oli ükspäev sünnipäev :)

Ma ei pea enda sünnipäeva mingisuguseks eriliseks sündmuseks. See on sündmise päev ja see, kas inimene seda tähistab igal aastal või mitte, võiks ja peaks olema vabatahtlikkuse alusel otsustatav. Sugulased ei anna pahatihti võimalust otsustada, st sünnipere. Sellel aastal tegi mu mees midagi, mida ma poleks iialgi temast uskunud. Ta saatis osadele inimestele sms-i, et seoses minu halva tervisliku seisundiga me ei oota külalisi. Tegelikult ei oodanud ka, sest ma väsin väga ära, kui on palju inimesi ja see muudab mind rahutuks, kuid mitte sellest ma ei tahtnud kirjutada. 

Olemas on sotsiaalmeedia, virtuaalne keskkond. Sain läbi erinevate kanalite 91 õnnesoovi. Neist üle pooled kindlasti otse südamest ja tõesti heade mõtetega mu poole teele saadetud. Üks armsamaid virtuaaltervitusi oli selline:

Ei ole rõõmusid, mida ei saaks jagada kellegagi,
küll on aga muresid, mida kellelegi rääkida ei saa.
Rõõmu suurust mõistab igaüks,
mure suurust harva keegi.
See näitab, et rõõmuks on inimene alati ette valmistatud,
mureks mitte kunagi.
Me ei taha, et meid läbi nähtaks,
aga soovime nii väga,
et meid mõistetaks
(Jaan Kruusvall)

 Palju, palju õnne, kallis Ennike ja ilusat karget sünnipäevahommikut! :) (Bäbilt)

Väga paljud õnnitlejad soovisid mulle tervist. See tähendab, et inimesed siiski märkavad ka siis, kui Sul ei ole jalaluu katki. Kuigi, ma tunnistan ausalt, et olen korduvalt pisarates öelnud, et ma nii sooviks, et mul oleks katki jalaluu, sest see oleks nähtav ja mõistetav ja oleks juba terve...

Ma sain 33 kaunist õit... oma perelt, kes on ülim. Ma tõesti ei tunne ühtegi meest, kes oleks valmis oma naise jaoks andma nii palju ja ma ei räägi siin 33-st lilleõiest... 

Mul käisid mõned külalised. Need inimesed, kes suhtlevad minuga igapäevaselt ja on teadlikud minu olukorrast. Ma muidugi vabandan südamest, ma ei mäleta suurt midagi, isegi seda ei teadnud, kes tõi selle ilusa lillekorvi, kuid mu tugimälu ehk Arvo teab ikka - see oli Liisu :)

Liisu kinkis mulle stressipalli ka, ilusa sinise ja vilkuva :) See oli nüüd selline naljaosa. Ja ema tegi mulle luuletuse, täitsa ise, hommikul aknalaua ääres istudes. Nii armas temast :)

Ja siis tegi üks inimene midagi, mida ma ei oleks iialgi uskunud või lootnud või oodanud. Ta tegi mulle koogi. Minu majas elav naabrinaine, kes ei ole isegi mu tädi või vanaema või õde või ema või ... Ilma palumata, lihtsalt selle pärast, et ta tahtis seda teha. Ma hommikul just kurvastasin, et ma olen nii väsinud ja nõrk ja otsas, et ma ei jaksanud endale kookigi teha, kuid Arvo ütles, et õnneks on olemas poed. Ja siis tuli tema, vana inimene, minu jaoks mõeldud koogiga ja käskis mul mitu tükki ära süüa, et ma natukene kosuks :)

Aitäh kõgile õnnitlejatele ja tervise soovijatele, kõigile, kes te ka seal FB seinal vaevusite rohkem kirja panema, kui õnne!!! Iga südamlik soov tuletas mulle meelde, et mul on nii palju tuttvaid ja sõpru, kes minust tõesti lugu pevad ja hoolivad. 

Vot sellest ma tahtsin rääkida - koogist ja hoolimisest ja Gena sünnipäevalaulust:)

Tekstiilide modelleerimine

Seda modelleerimist me oleme nüüd saanud söögi alla ja peale. Lihtsas maakeeles ei ole see midagi muud, kui heegeldamine, kudumine ja tikkimine ja vastavalt tegevusele on selle "tekstiilide modelleerimise" järel I, II või III. Kuna aasta ei ole alanud päris nii nagu oleks võinud, siis ma olen ülikoolis hetkeseisuga neli ainet võlas. Nendest üks siis heegeldamine. 

Mulle tegelikult käib natuke pinda kogu see materjali raiskamine ka. Päriselt. Olgu, ühel päeval on mul hea kasutada neid proovilappide mappe, kuid tegelikult on see ikka väga suur kulu. Ja näiteks - kui me praktikas teeme läbi topeltkroonlehetedega lille, siis milleks on vaja lasta kodus teha veel tavalist lille? Selleks, et nendel tudengitel ikka kodus midagi teha oleks...eksole. Muidu hakkab igav ka veel. 

Ma olen väga ärritunud ülikooli peale, sest mulle tundub, et kasvatusteaduste instituut ja kunstide instituut ei tee omavahel koostööd, st puudub kommunikatsioon ja seetõttu on nende klassiõpetajatest üliõpilaste elu, kelle kõrvalaineks on käsitöö- ja kodundus, ikka väga pingeline ja töid täis. Ja siis leiad postkastist peametoodiku meili, et tegelege ikka tema ainega ka - hetkel ei ole ju nii palju aineid käimas. Jajah... Järelikult ei tea ta midagi. 

Igatahes, kahe nädala pärast on sess. Peale pikaajalist tööd ja erinevate tegevuste vahepeal ma olen suutnud oma heegeldamise asjad saada nii kaugele, et saan ühe võla likvideerida. Vaja on teha veel praktilise eseme kaaskiri (milleks see? et ikka oleks midagi teha....). 

Mõned näidised:

Samasugune mapitäis (veel suurem) on kudumist ja no tikkimisest on mul tehtud ainult kirjalik lõputöö. Seega - kes armastab tikkida, anna endast märku - mul on pakkuda loomingulist tööd. 

Ja ega siis mapist ei piisa. Iga selline aine lõppeb mingisuguse praktilise esemega. Kudumine lõppes Märjamaa vesikilgikirjas sokkide ja kinnastega, õmblemine pluusiga (selle olen ka võlas ja see ei ole sugugi valmis) ja nüüd oli samamoodi vaja teha riideese. Mul ei olnud ühtegi ideed, absoluutselt ka mitte. Heegeldasin siis valmis helerohelisest beebilõngast 60 ruudukujulist motiivi ja nende tegemist alustasin Laulasmaa SPAs, sest milleks puhata? Jätkasin nende tegemist Soomes (sobib väga hästi kätele töö pakkumiseks, kui ei oska enda kätega muud peale hakata, kui tobedusi) ja siis oli ahastus. mida ma nende motiividega peale hakkan? Loogiline järeldus - sall. Ja kuidas? Ei suutnudki välja mõelda (mu mõtlemisvõime ei ole hetkel kõige paremal tasemel ka) ja kui Riina ei oleks mind aidanud, st ei oleks mind õpetanud nii konkreetselt kui ka veel hiljem läbi skype, siis mul oleks ikka veel need 60 motiivi. Aitäh Riinale... Ausõna. 

Ja aitäh, armas mees, et aitasid sellest nartsust salli teha. Sassile ka muidugi aitäh, sest kui tema ei valvaks tööde tegemisi, oleks meil kõik tööd tegemata. 

Ilus eks? Aga milleks? Noh, salli võib muidugi kaela ka panna, soe ja pehme ja praktiline. Järgmise aine raames me peame tegema pimedatele lastele mõeldud raamatu seedeelundkonnast tikkides, kududes, heegeldades ja õmmeldes. Punktkiri peab ka olema. Nüüd ma küsin päris tõsiselt, et kas kellelgi katus sõidab? Mu ahastus selle ülikooli suhtes on aina süvenev. Mõtlen vahest, et kui ma oleksin teadnud, et see kõik on nii raske, siis mina ei oleks küll läinud, aga mu ego ei luba ka pooleli jätta. Seega - igasugune abi on teretulnud:)

Segased lood...

....minuga.

Segaste lugude tõttu olime jälle Soomes. Seekord ainult mina ja Sebastian. Robin, tubli koolilaps, pidi kenasti koolis käima, aga sellel hetkel kui me chek in-ist läbi sõitsime, helistas Robin ja ütles, et tal on 37,8 palavik. See juhtus eelmisel esmaspäeval ehk 11. veebruar. Täna, uue nädala esmaspäeval, on tal ka 37,8 palavik. Sest kui on segased lood, siis segadusest puudust ei tule. Kahjuks.

Taaskord ei käinud me lõbusõidul. Nii lihtsalt on praegu ja midagi pole teha. Või noh - eks teha võiks igasugu asju, aga tundub, et hetkel püütakse teha nii, et mina võidaks kõige enam. 

Vastlapäev ja sõbrapäev olid vahepeal. Kuna Sebastian ei söö vastlakukleid, millel on vahukoor, siis olin sunnitud küpsetama talle ise kukleid. Kadri, hea inimene, ütles mulle FB-s, milline vahukoor Soomes osta kõlbab ja mees rääkis, kuidas on soome keeles pärm. Kaalu tal polnud, dl - kannu polnud, aga kuklitega saime hakkama. 

Fotokat ka ei olnud... Ma ei tea, kuidas ma niimoodi kodust ära läksin, et ühtegi fotokat kaasa ei võtnud. Pidin leppima telefoni lisafunktsiooniga, kuid see on keeruline, kui oled harjunud ilusaid fotosid tegema. 

Seebuga tegime lumemehe ka. 

Ühel õhtul käisime Arvoga jalutamas Heinola kesklinnas. Seal avati just parasjagu jääfestival ja mõned tööd olid juba tehtud ka. Üks suur liumägi oli, kust Sebastian õndsas üksinduses alla lasi. 

Kuna ma ei kontrolli üldse oma käsi ja ma teen nendega seda, mida ei tohiks teha, siis ma ostsin  lõnga ja vardad ning kudusin endale sokid ja kindad. Sellisel moel töötasid mu käed minu kasuks:) Tunnistan ausalt, et ma tegelikult ei mäletagi, millal ma endale midagi kudusin. 

Nüüd me oleme Eestis. Robin on haige ja segased lood ei ole lahenenud. Olin lohutamatult pisarais koju sõites, sest ma ei tahtnud siia üldse tulla... 

Kui ma 11 ööd ära magan, siis tuleb Arvo tagasi... 

Sealife

Käisime poistega Soomes Arvo juures. Ei käinud lõbureisil, käisime, sest praegu on lood nii ja seda oli vaja. Robin puudus koolist viis päeva perekondlikel põhjustel ja keegi ei ole selle kallal sõna võtnud. 

Läksime laupäeva hommikul (26. jaanuar) ja Helsingisse jõudes käisime Sealife`s. Me ei olnud sinna varem sattunud - ise ka ei saa aru, kuidas see nii oli juhtunud. Nüüd on käidud ja kuigi piletiraha oli krõbe, siis minu arvates oli see üks vahva käik. Mulle väga kalad meeldivad ja ma tahaks endale koju ka korralikku akvaariumit (ma ei saa aru, miks mul seda ikka veel ei ole...). Väga kihvtilt ehitatud meremaailm, tõesõna. Ägedad ümmargused akvaariumid, peakohal ujuvad kalad, värvi ja valgusega muutuvad elamused. 

Käisime tehases, kus Arvo töötab. Poisid nägid, kus ja mida nende isa teeb. Ülejäänud aja olime. Lihtsalt niisama olime. Arvo käis kolm päeva tööl, mina ja poisid hoidsime korteri korras, käisime poes, tegime süüa, mängisime lauamänge ja poisid ei saanud ilma tubajalkata. Mina tegin enda heegeldamise kodutööd. Imelik oli olla ja oodata teda öösel töölt koju - väga harjumatu tegevus, sest viimased seitse aastat ootan ma teda koju kaks korda kuus...

Sebastian jäi sel päeval kõhugrippi, kui pidime koju sõitma ja õues oli lumetorm. Kojusõit oli pikk ja väsitav, kuid see oli esimene kord, kui tulime kõik koos koju - mina, poisid ja Arvo. Oma koju. Nüüd on Arvo kodus poolteist nädalat, sest nii lihtsalt peab praegu olema.

Mina olen ikka haige.... 

RJK Märjamaa CUP 2013

2005 ja 2006 aastal sündinud poistel oli eile Märjamaal turniir. Vastastikku olid Märjamaalt kaks, Kohilast kaks ja Raplast kaks võistkonda. Mina ei tea kahjuks rääkida suurt midagi, sest ma olin eile pika päeva ülikoolis, kuid Robin oli hea inimene ja viis lapse võistlema. Tegelikult Sebastian ei tahtnud minna, sest ema ega isa polnud, kuid treener tahtis, et ta siiski läheks, sest tal oli väravahti vaja.  Mina tahtsin  ka. Kogemuse pärast kasvõi. 

Robin  saatis mulle sõnumeid peale igat mängu. Sisu oli näiteks selline: 7:0. Mina pidin siis aru saama, et kelle kasuks :D Ei saanud loomulikult ja vajasin täpsustavaid andmeid.. Lõppkokkuvõttes sain ma ainult positiivseid sõnumeid: 7:0, 5:1, 4:1, 3:1, 2:0 - kõik selle võistkonna kasuks, kus Sebastian oli väravavaht:) 

Seal osad olid skeptilised, et pannakse kõige väiksem väravasse, kuid Sebastian õigustas end täielikult. Suur vend on Sebastianit väga palju treeninud väravavahiks, sest see sobib Seebule rohkem. Sellisel juhul ei pea kellegagi eriti kokku puutuma ja eks see ole nats seotud sellega ka, et Sebastian ei jaksa teistega võidu joosta, kuna ta on kõige lühem ja väiksem tüüp selles seltskonnas. Robin ütles, et ta sai väga palju kiita. Kohe väga palju - treenerilt, emadelt, isadelt, teistelt mängijatelt. Romet tahtis tulla suvel mängima Sebastianiga ja Andreas pakkus isegi küpsist.  Natuke kurvem osa on see, et inimesed tahtsid teda peale head mängu patsutada, kätt suruda, viite visata - see on Sebastianile vastuvõetamatu. 

Kuna tehti koondarvestus ja Märjamaa II võistkond jäi kuuendale ehk viimasele kohale, said poisid II koha ja hõbedased medalid. Nats ebaaus nende suhtes, kes kõik mängud võitsid ehk Märjamaa Rohelised, kus oli ka Sebastian. See oleks sama hea, et sõidan rallil esimeseks, aga saan hõbeda. Samas - sellisel moel said kõik päkapikud medalid, mis on ju igati motiveeriv. Ja II koht on kah hea koht. Ja medalit kaela saades surus Sebastian treeneriga kätt ka ning see on ikka väga suur eneseületus. 

Rohkem pole miskit kosta. Ma olen haige ja seetõttu on ka blogi vaikne, kuid selline tähtis asi peab olema kajastatud - et ikka oleks märk maas esimesest medalist:)

Esimene väljasõit sel aastal

Mõnikord on nii, et kõik ei ole nii nagu sa tahad ja mõnikord võib juhtuda asju, mida sa ei taha. Mõnikord võib juhtuda, et sul on nii paha, et keegi näeb ja aitab.

Mõnikord aga on vaja võtta natuke teed ja natuke võileibu ja minna ära. Mitte kaugele. Lihtsalt natukeseks ära. Mõnikord juhtub nii, et nad tõusevad üles ja ütlevad, me tahame matkata ja sul ei jäägi muud üle, kui võtta oma asjad ja teised ning minna. 

Keila-Joal oli meil käimata. Kuna poisid muudkui sonisid, et nemad tahavad kuskile minna, aga mina ei tahtnud kuskile, kus on palju inimesi, siis me läksime juga vaatama. Tee ja võileibadega.

Päris külm päev oli. Külma iseenesest ei olnud palju, kuid tuul oli jahe. Niisama seista väga ei saanud, siis tuli kohe värin sisse. Mina olen muidugi eriline kätekülmetaja ka veel pealekauba. Kell oli päris palju, seega me matkarada täielikult ei läbinud. 

Joa taga

 

Kui lähed loodusesse, tuleb kindlasti kaasa võtta sööki, sest tegelikult on mul tunne, et loodusesse tulebki minna selleks, et saaks õues süüa :D See on äärmiselt ärev tegevus ühe 6aastase ja ühe 12aastase jaoks. Ja soe tee on kosutav, kui õues on külm. Sebastian oleks hea meelega lihtsalt hange istunud ja sööma hakanud, aga me siiski üritasime leida mingi pingi, kuhu peale asjad panna. Ma ei saa jätta mainimata, et peale 15 minutit sonimist, et millal me sööma hakkame, sõi ta ära healjuhul pool vortsisaia. 

Ma ei hakka kelgutamisest rääkima, sest ühel väikemehel on põlv väga sinine ja ta arvab siiani, et tegu oli äärmiselt s......a matkaga :D Ta ütles, et ta ei tule meiega seitse aastat matkama - no elame näeme :)

Tegelikult oli mõnus. Ei ole olemas halba ilma, on viletsad riided ja külmetavate käte vastu ma ei saa midagi teha. See lihtsalt on nii. Seda ma pean muidugi ka mainima, et  ega mul poleks väga vahet ka  - ma läheks selle seltskonnaga iga ilmaga vahet pole kuhu, aga täna me ei  lähe kuskile... Robin on hagenud endale kuskilt kõhugripi ja Arvo läks Soome. Mõnikord on lihtsalt asjad nii nagu nad olema ei peaks....