Jõulukaardid

Ma olen see vanamoeline inimene, kes jõulude ajal ja sünnipäevadeks ikka ise kaarte meisterdab ja laiali saadab :) Kiiks noh. Minu meelest on see südamlikum, kui mistahes postitus Facebooke seinal või sõnum telefonis. Ma võtan teadlikult selle aja, konkreetselt selle inimese jaoks ja idee tuleb ka just selles hetkes sobivalt. Ikka mõeldes just sellele inimesele või perele. Ja kui tegema jääb, siis järelikult ei olnud tunnet....

See aasta ei erine kuidagi eelmistest selles osas, et ma teadsin, et ma tahan teha mõned jõulukaarid. Kerge sobramine mälus ja arvasin, et umbes viiega peaks hakkama saama küll. Kirjutasin nimed enda jaoks üles, muretsesin ilusaid pabereid, markerid, teritasin pliiatsid (olin täielikult veendunud, et just nimelt pliiatseid mul vaja lähebki) ja jäin ootama tunnet. Asjad kõik kenasti elutoa aknalaual, silmaga nähtavas kohas tegutsemisvalmid. 

No oota või segaseks, ei tulnud tunnet. Küll oli aega vähe, siis jällegi tundus, et ma ju ei oskagi nagu hästi (joonistada ma mõtlen), siis viskasin pliiatsite mõtte üldse peast - ostsin mitu "augurauda", mõtlesin, et augutan ja liimin ainult (sellest poole lasen ka Seebul teha). Siis hakkas endast häbi, et justkui tahan kerge vaevaga pääseda :) Siis oli segadus ingel versus päkapikk.... 

Ja tunnet ikka ei tulnud... 

Ühel hommikul, kui olin viinud mõlemad poisid koolidesse ära, istusin meie armsa tammelaua taha, võtsin oma teritatud pliiatsid, joonlaua ja hariliku. Istusin täielikus vaikuses ja mõtlesin, et nüüd või ei kedagi, sest aeg saab lihtsalt otsa ja siis peab minema kaarte ostma. Küllap see hirm mu tööle panigi :)

Tegin viis kaarti valmis ja siis ei saanud enam pidama, sest igal hommikul ärkasin üles tundega, et vot nendele peab ka saatma jõulutervituse. Ja siis veel nendele... Ja nendele ka. Sai kokku hoopis kümme sooja soovi. Otse südamest, minu südamest :) 

Päkapikk seljatas ingli seekord. Lihtsalt nii juhtus, nii oli mulle lihtsam, kuigi omavahel öeldes võin mainida, et pisike inglitüdruk on mu lemmik. 

Ja et plagiaat ei oleks, siis enamus päkakaid on maha joonistatud mulle sobivaks muudetult. Nii andekas ma pole, et julgeks oma peaga mõelda. Või pole see julgus? See on vist pigem enesehinnangu küsimus, sest tegelikult, kui täiesti aus olla, siis ma tõesti ei oska joonistada. 

Üks neist on minu soperdis :) Ärge kõva häälega naerge....

Kõige ilusamad soovid

aralt kokku panna proovin,

proovin hästi tasa ma

soovida teil kõigil head.

Rahu, armastust ja rõõmu

jõuluime teile toogu.

Hoidke hellalt südameis

kõiki neid, kes kallid teil...

***

Üks väike jõuluingel

Su lähedal on valvel,

ta soojendab Su hinge

sel külmal südatalvel...

***

Jõuluaeg täis rahu, ilu,

lumevaipa ingel silub,

tähekesi taevast puistab

paljajalu lumel uitab,

õnnepärleid aknal laotab,

armastuseks aknaid paotab,

kõigile vaid soovib head - 

Sulle ka - ma kindlalt tean!

Selleks aastaks kaardid tehtud. Järgmine aasta võtan endale natuke kergema pähkli närida, sest ma pole mingi joonistaja. Augutada, kleepida, lõigata on ikka sada korda lihtsam. Kuid alati jääb küsimus, kas kõik peabki nii väga lihtne olema? Sellel aastal oli mul selline joonistamise tunne, järgmine aasta võib see hoopis teine tunne olla. 

Tea siis, kui Sa leiad oma postkastist meie jõulusoovid, siis oled selle millegagi ära teeninud. Kasvõi lihtsalt sellega, et oled olemas olnud :) Ja soovid on otse südamest ja hingest, mõeldes just Sulle ja teile :) 

Kaunist jõuluootust!

Raplamaa parim koolisportlane

Spordiliit ja Raplamaa autasustavad iga aasta lõpul tublimaid noorsportlasi. Kandidaate saavad esitada treenerid, juhendajad, õpetajad. Autasustatud lapsed ja noored peavad olema saavutanud käesoleval aastal Eesti või maailma meistrivõistlustel auhinnalise I, II või III koha. 

Raplamaa Jalgpallikooli 2006 aastal sündinud poisid saavutasid Eesti Meistrivõistlustel ilma ühegi kaotuseta I koha ja treener Kaido esitas meeskonna Raplamaa parimate koolisportlaste autasustamiseks.

Meie Sebastian oli üks 231-st Raplamaa noorsportlasest, kes sai autasustatud. Uhke on olla :)

Loodetavasti tuleb 2016 sama sportlik ja edukas. Ma ise ka ei usu ära, et seda just kirjutasin, sest tegelikult see ju tähendab VÄGA palju jalgpalli :) Aga täna võib, kindlasti võib. 

PS. Sebastian surus Raplamaa Haridus- ja Sotsiaalosakonna juhataja Tiiu Raavi kätt :) Vot NII oluline oli see karikas... 

Vaata, Madlike, lund sajab!

Astrid Lindgreni „Vaata, Madlike, lund sajab!“ on lugu perekonnast. Emast, isast ja lastest. Jõuludest ja kokkuhoidmisest, tülidest ja kadedusest, üksindusest ja hirmust. Sellest, et tihti võtame üksteist üsna enesestmõistetavana ja saame päriselt väärtuslikust aimu alles siis, kui tekib oht kallitest ilma jääda. Kui pisike Liisbet metsa ära eksib, on vanemate ja Madlikese mure suur!

Jõululavastus räägib  väikese Liisbeti eksirännakust talvises metsas ja tema püüdlusi tagasi koju jõuda. Mida teeb laps, kui ta on üksi? Millest mõtleb, mida tunneb? Kuidas Liisbet talvises metsas, lumetormis üksinda toime tuleb? Milliseid trikke Liisbeti fantaasia ja kujutlusvõime temaga teevad? 

Käisime Sebastiani ja õpetajaga seda etendust täna vaatamas, kuna Sebastian on väga suur Astrid Lindgreni ja tema tegelaskujude fänn. Etendus oli lühike (kõigest ubes 45 minutit) ja tabav. Tekitas tugevat lumeootuse tunnet... 

Foto internetist

Kõik on kena, aga mind närib ikkagi selline paha ussike seestpoolt ja ei saa mitte vaiki olla. Etenduses on keegi Andersson, kes sõidab saaniga poe ette, läheb käib kaupluses, ostab mitu pudelit viina ja hakkab seda juba poe ees jooma. Ise räägib või lällab või kuidas seda nimetama peakski: "Joon viina ma, joon viina!" Hakkab siis lõpuks oma saaniga oletatava kodu poole sõitma ja terve selle aja lällab oma viinast. 

Ja nüüd on see koht, kus mina ei saa aru. Mille pärast on vaja laste etendusse selline seik sisse panna? Ma ei mäleta, et oleksin Lindgreni raamatust viinajoomisest lugenud (võibolla ma peaksin seda lugu uuesti lugema, võibolla see on seal juba algselt sees....ei tea... aga eriti ei usu). Meedias näitame reklaame passiivse joomise negatiivsest mõjust lastele ja NUKUteatris etendame viinajoojast vanameest?! Vanameest, kes poe ees korgib pudeli lahti ja kallab suurte sõõmudega endale viina sisse.... Kui palju on peresid, kus lapsed näevad seda naguniigi... Ja siis lähed JÕULUETENDUST vaatama ja jälle on seal keegi vanamees, kes joob viina. Nagu mis mõttes??? Miks? Ei saa aru...

Etendus iseenesest vahva ja näitlejad noored/tublid lavaka 11. lennu tudengid ja NUKUteatri näitlejad. Soovitan minna vaatama, sobib ka väiksematele just seetõttu, et ei kesta kaua. Kuigi jah....minu jaoks varjutab selle etenduse headust ikkagi see küllaltki pikk ja lärmakas viinajoomise seik. 

Sebastian kõnnib täna mööda tuba ja ümiseb: "Joon viina, joon viina...." Ebanormaalne. Ja tema kodus ei korgita pudelit lahti. Tema ei näe oma vanemaid joobunutena, lärmakatena, lällavatena.....

Reval Cup 2015

2006 aastal sündinud Raplamaa Jalgpallikooli kasvandikud käisid kahepäevasel turniiril Tallinnas Männiku kuppelhallis Reval CUPil. 

Meie poiste jaoks oli see üle pika aja (kolm kuud tuli vahe) üks ühistegemine. Eriliseks tegi selle veel see, et 2006 poisid said sellest hooajast endale uue treeneri -Taavi Ausi. See oligi nüüd nende esimene kohtumine :) Tuliselt kohe. Polnud isegi veel trenni koos teinud. 

Poisid olid tublid. Alistasid esimesel päeval FC Infoneti 4:2 ja FC Levadia 9:3. Martin Reimi Jalgpallikoolile pidime alla vanduma 6:2. Süüdistada võib väsimust ja kõike muud, kuid fakt oli selline, et pähe nad said. Teisel päeval oli poolfinaal Nõmme Kalju FC-ga ja saime 8:0 kaotuse. See oli valus, kõigile. Nii olime finaalmängust väljas ja saime mängida veel vaid kolmanda - neljanda koha mängu, kus saatus tõi meile vastaseks uuesti  Martin Reimi Jalgpallikooli....

Ega me keegi eriti ei uskunud, et võiksime medali saada, sest eelmisel päeval saadud saun oli ju värskelt meeles, kuid poisid suutsid üllatada ja mängisid 2:2 viigi välja. Väravavahi emale tõeline katsumus, sest edasi tuli ju penaltiseeria. Oi, kuidas ma ei suutnud seda vaadata, mu pulss oli vist 150 :) Aga meie poiste närvid võitsid ja nii saidki nad  kaela pronksised medalid. 

Raskelt tulnud medal - seda suurem on rõõm! 

Loodetavasti tuleb turniire palju, poisid harjuvad jälle kokku mängima ja õpivad üksteist usaldama. Kui nad juba ilma trennita nii tublid on, mis siis veel sellest rääkida, kui nad kõik koos trenni saaksid teha. Materjali on - tuleb osata see nüüd ära lihvida. Soovime selleks Taavile palju jõudu ja tarkust!

Uhke tunne on :) 

Keila-Joa loodusrada

Nagu isa nõnda pojad :) Nagu oleks sipelgad püksis. Koguaeg.

Pühapäeva hommikul kell üheksa kargas üks ülienergiline laps meie magamistuppa ja ütles umbes 20 sekundi jooksul järgmist: "Kell on juba üheksa, õues on LUMI, vaadake, milline päev, õues on LUMI ja teie magate ilusa päeva maha, õues on LUMI, ise pidid pannkooke küpsetama ja me peame minema jalutama, sest õues on LUMI, lähem kasvõi Keila-Joalegi, sest LUMI on ju maas". Jah, umbes nii see kõik kõlas. Võibolla meile muidugi tundus ka, et ta täpselt nii me tuppa kargas, sest unesegasena on kõik asjad võimendunud.

Igatahes oli selge isegi minule, rääkimata siis veel Arvost, et kodusest pühapäevast ja kappide koristamisest (see oli minu plaan selleks ilusaks pühapäevaks) tuleb lükata mõnda teise päeva, kus pole ehk nii palju lund ja ehk mitte nii energilist last lumega.   Jooksujalu midagi eriti ärevat ei jõudnudki välja mõelda ja nii me sinna Keila-Joale läksimegi, kus me varem ikka mõned korrad juba käinud ka oleme. Sebastian teadis rääkida, et 2014 aasta emadepäeval juhtus see viimati :)

RMK on sinna joa juurde teinud mingisuguse loodusraja ka, aga kuna me oleme nii palju nendel erinevatel matka- ja loodusradadel käinud, siis kui ikka päris aus olla, siis midagi erilist sellel rajal küll ei olnud. Võibolla seda tundmust võimendas ka see, et Keil-Joal polnud lumeraasugi :), mis aga Sebastianit ei kõigutanud üldse, sest tal oli siiralt hea meel, et me kodust ära läksime ja matkata saab. Lumi oli muutunud teisejärguliseks, kuigi ma võiks vanduda, et kell üheksa hommikul see oli kõige tähtsam asi maailmas. 

Igatahes käisime me selle raja ära, klõpsutasime mõned pildid, pidasime piknikut ja päev oli tegelikult väga tore. Vaatamata sellele, et lund ei olnud ja loodusrada oli justkui olematu. Poisid said veel oma õllepunne kärsatada ja kui päris aus olla, siis pole tegelikult suurt vahet, kus ma nende kolme selliga koos olen - nendega koos on ikka kõige parem :) Ja mul on jätkuvalt hea meel, et ka Robin tahab ja viitsib....

Küll on tore, et Sebastian meid hommikul eufooriliselt ülesse ajas! Muidu oleksimegi äkki terve ilusa pühapäeva ära raisanud kappide koristamisele... Kappe saab ju koristada esmaspäeviti ka, siis, kui kõik on tööl või koolis.

Aga meie juures on lumi maas, päriselt.

Heategevusprojekt "Kohila valla elanikele jõulurõõmu"

Kreete Eifel veab Kohila vallas projekti, millega tahetakse jõulurõõmu viia nendesse peredesse, kus toimetulek majanduslikult on raskendatud. Eelmine aasta ta vedas sama projekti ja jõulurõõmu said kõik need pered, kellele rõõmu plaaniti valmistada. Mina olin ka jõulurõõmu tooja kolmele lapsele. 

Kreetel on tihe koostöö antud valla sotsiaaltöötajaga ja nii ongi sel aastal taas nimekirjas kakskümmend peret, kus kasvamas erinevas vanuses lapsed, kuid valdavalt siiski alla kümneaastased ja kellele oleks vaja jõulurõõmu valmistada. Igaüks sai ise valida, kellele ja mida ta kingikotti soovib panna. Mina valisin endale pere number kolm, kus kasvamas kaks väikest tüdrukutirtsu, 3- ja 6aastane (täpselt nii palju ongi taustainfot). Teadsin kohe, et teen mänguasjad, sest nii väikestele lastele toovad ikka lelud rõõmu silmadesse. Kuigi jah, ega ma tegelikult ju ei tea, mille üle üks pisike tüdruk rõõmustada võiks, võin toetuda vaid enda isiklikule kogemusele ja sisetundele. 

Nii heegeldasingi kaks kassi ja tegin neile ikka kleidid ka. Mulle tundub, et niimoodi on kuidagi õigem... 

Ma loodan, et tirtsudel on hea meel :) Mu oma meespere on küll igast uuest loomast, mida ma valmis heegeldan, suures vaimustuses. Kiidusõnu tuleb nii palju, et piinlik hakkab. 

Siit aga üleskutse! Kui Sa oskad ja saad aidata, löö kampa. Facebookes on grupp "Kohila valla elanikele jõulurõõmu..." (huvitav, kuidas ma üldse Kohila vallaga seotuks sain?), tule gruppi ja aita ka. Tööd on veel parasjagu palju teha (ehk isegi liiga palju) ja eriti oodatud on kõik  mänguasjameistrid. Erinevaid asseksuaare (põhiliselt mütsid ja sokid) on valminud mitmeid, kuid mänguasju napib.  Lapsele aga teeb rõõmu ikkagi kasvõi pisitilluke mänguasi. Ole julge ja paku enda abi :) Kreete rõõmustab kindlasti ja hiljem keegi pere. 

Aitame aitajal aidata!

Heategevusprojekt "Jõulud haiglas"

Naerata Ometi MTÜ korraldab sedapuhku juba seitsmendat aastat projekti “Jõulud haiglas“, mille raames viiakse koostöös heade partnerite ja toetajatega jõulurõõmu jõulud haiglas veetvatele lastele.

Projekti eesmärgiks on viia jõulude ajal haiglas viibivatele lastele jõulukingitused ning korraldada meeldejääv päev.  Selle projekti raames kutsub Laura üles lastele mänguasju meisterdama. Mina osalesin eelmine aasta ja osalen ka sel aastal. 

Minu mänguasjad on valminud kõik Mari-Liis Lille raamatu "Võluväega mänguasjad" õpetuste järgi ehk siis amigurumi tehnikat kasutades. Mari-Liisil on väga mõnusad ja kegesti jälgitavad õpetused, nende järgi heegeldades saab vist igaüks oma kanni valmis, sest raamatus on lihtsamaid ja keerulisemaid mänguasju. Iga mänguasi saab muidugi minu näo endale juurde - ma ei oska kuidagi üksühele teha :) Loomad on kõik umbes 30cm suurused, heegeldatud ainult ja ainult 100% puuvillastest lõngadest ja täidiseks naturaalne lambavill. 

See on teraapia mulle endale ka. Ja no need pikad ja pimedad sügisõhtud.... Mida muud tarka ikka teha, kui lastega lauamänge mängida või heegeldada. Heateo eesmärgil. 

Kui Sa oskad ja Sul on aega, aita ka. Iga mänguasi on kellelegi rõõmuks :) Kogu üritus toimub läbi Laura, kontakteeru ja saa osa. Sellest head tegevast projektist.

Mul järgmine loom juba valmimas :)