Alatskivi ja Alutaguse

Mu õde Liisu käis eelmise nädala ilusal päikesepaistelisel esmaspäeva õhtul kohvil ja ütles, et tema tahab! Liisu puhul pole selles midagi imelikku, sest tal käivadki sellised mina-kohe-tahan-seda-hood peal. Ma siis ütlesin, et vaatame, mis teha annab ja ütlesin õhtul Skypes Arvole, et Liisu tahab Peipsi äärde minna :) Kahjuks oli Arvo väga hõivatud ja ma sain aru, et selle reisu organiseerimistööd ma oma mehele jätta ei saa. Liisu ütles naerdes, et kui tema peab organiseerima, siis on "hästi" organiseeritud. Raivo on üldse Raivo :) Ja nii ma saatsingi mingisugusele 10-le Peipsiäärset majutust pakkuvale firmale meili. Lootus oli ikka suht väike, sest olgem ausad - viis päeva ennem väljasõitu sellistes kohtades majutust saada on ikka suht võimatu missioon. Muidugi sain eitavad vastused ja juba olimegi alla andmas, aga siis tuli Willupi Külalistemajast jaatav vastus. 

Willupi Külaistemaja asub Alatskivi vallas Pusi külas. Meie broneerisime endale kaks kämpingmaja, ühe meie perele ja ühe Liisu perele. Majakesed olid puhtad ja korralikud, mis on eriti oluline Sebastiani jaoks. Kumbki maja mahutas viis inimest, sai süüa teha ja dušš oli ka kohe sees olemas. Kolisime siis oma pere+Mardi ühte majja ja Liisud teise. 

Majutusega ühele poole saanud, oli vaja välja mõelda, mida me nii kaugel kodust tegema hakkame. Selles mõttes, et kui nii kaugele sõita, siis ei lähe ju Peipsi randa päikest võtma, seda võib ligemal ka teha. Mina vähemasti arvan nii. 

Käisime Alatskivi lossis ja selle ümbruses. Loss oli suur ja uhke, kahjuks keegi ei viitsinud seda seestpoolt uudistama minna (mina ja Seebu ainult tahtsime). Kui meil oleks rohkem aega ja ettevalmistust olnud, oleks saanud lossis isegi töötubades osaleda. Loss on suhteliselt suur ja läbinud korraliku restaureerimise. Lossis on end sisse seadnud külastuskeskus, käsitöökojad, Tubina muuseum, restoran. Sellel ajal, kui meie sinna sattusime, oli turiste palju. Võibolla isegi natukene liiga palju...

Kohalikku käsitööpoodi piilusime ka ja toetasime kogukonda ühe punutud korvi ostuga, millega Arvo arvas, et Sebastianil on väga äge minna seenele. Kogu kaup oli kallis, nagu käsitöö puhul ikka. Eks see ole turistidele mõeldes üle hinnatud, sest mingit väga tähelepanuväärset ja kohalikku kultuuri tutvustavat ma ei märganud. Vahest vaid savinõud, mis olid kaunistatud Alatskivi lossi piltidega. 

Käisime ka kalapoes, sest kui Sa oled maha sõitnud nii palju kilomeetreid ja oled Peipsi järve ääres, siis Sa ei hakka ju siga grillima, eksole. Siis Sa muretsed kala - punase (forell) Tartu Rimist ja valge (koha) koha pealt. Toore kala hankimine ei olegi nii lihtne, sest kõik pakuvad vaid suitsukala, kuid pool eesti-vene-inglise-viipekeeles me suutsime kalapoe müüjale selgeks teha, et meil on justnimelt VALGET (Sebastian ei söö punast kala) ja TOOREST kala vaja. Saime! Rääbised veel lisaks, mille eest küsiti ikka parajat hinda. 

Kalapuhastus ja valmistamine jäi meestele. Söögid olid väga maitsvad ja said kõik otsa. Kadu oli ikka väga väike. Sebastian ütles, et talle meeldis koha rohkem kui suitsurääbis. Ta on väga vilets uute asjade proovija, kuid seekord ta ületas ennast sajaga ja sai meeldiva maitseelamuse osaliseks. 

Poisid ja Kata tegid palju jalkaturniire ning Kata ja Seebu käisid ikka järves ujumas ka. Sebastian ütles, et kuidas ta saab jätta Peipsijärves ujumise kasutamata, kui ta satub sinnakanti korra viie aasta jooksul. Eks tal ole muidugi õigus ka, aga minu jaoks oli vesi liiga külm. Nende jaoks oli muidugi lausa supp :) Peale sauna käsid Mart ja Liisu ka järves ära. Ma ei tea, kui mitu korda Sebastian ja Katariina järves käisid - tõesti tublid tegelased. 

Peale sauna istusime niisama, lobisesime ja siis oligi päev läbi. Robin ja Mart käisid ööhakul põldude vahel tšillimas, kuid ei olnud ka kuigi kaua ära. Pole ka midagi imestada - üks on pealinnast ja teine Eesti ühest suurimast alevist, mis Sa oskad teha või tahta seal pärapõrgus põldude keskel :) 

Hommikul võtsime rahulikult - "vorstisime" üheteistkümneni ja siis sõitsime Alutaguse Seiklusparki. Seal tekkis korraks selline mis-asja-me-siin-teeme hetk, sest tuli välja, et keegi nagu eriti seigelda ei tahagi. Mina ütlesin juba ennem reisi planeerimist, et mina seiklusparki ei taha, sest ma kardan kõrgust, aga ma olen nõus passima ja pildistama, kui üldsus siiski soovib minna. Liisu ütles, et ikka soovivad :) No sellest hetkest me saime üle ja rajale läksid Arvo, Sebastian, Mart, Raivo ja Katariina. Sebastianit tegelikult ei tahetud algul rajale lastagi, sest ta ei ole 140cm pikk, on napid 135cm-t, aga Arvo vastutusel ta siiski ei pidanud lasterajaga leppima ja sai "päris" radadele.  

Algus oli kohutav! Ma mõtlesin, et mismoodi mu poeg küll selle kõik läbi teeb, sest proovirada oli lausa katastroof. Instruktor vaatas ka ja ütles, et poiss peaks olema kahe täiskasvanu vahel.  Kuid kõik sujus siiski väga kenasti. Raivo ja Arvo said ema abistamsiega suurepäraselt hakkama. See oli nüüd esimene seikluspark, kus Sebastian läbis kõik rajad võiduka lõpuni. Sellest on mul väga hea meel. Ta tõestas endale, et ta suudab hirmust üle olla ja näitas kõigile, et ikka saab, alati saab! 

Lõpetasime oma tripi Jõhvis Gruusia trahteris Mimino. Nad sõid ära vuti, lamba, kanapoja, loomaliha, burgeri ja kebabi. Ja muidugi ühe traditsioonilise friikartulid viineriga, sest no Sebastian ei oleks nõus sellises kohas sööma mitte mingi hinna eest midagi muud. Samas ta oli väga vapper ja maitses vutti - tunnistas söödavaks. Praed olid väga suured, kohe väga. Ja keegi ei öelnud, et midagi oleks vilets olnud. Arvo muidugi ei suutnud jätta mainimata, et Põhjaka mõisa vutt on pehmem :) Magustoiduks sõime marjakooki ja gruusiapärast šokolaadikooki Zamtari. Kui satuks kunagi elus veel Jõhvi, siis sellesse trahterisse võib minna küll. 

Kokku sõitsime maha 640km. Seda on päris palju kolme poisiga autos :) Tegelikult läks kõik väga hästi. Mingeid viperusi ei olnud, poisid olid kõik väga viksid, viisakad ja ei virisenud millegi üle. Natuke sai vaimukosutust ja need, kes seiklemas käisid, said ka füüsise kosutust, palju head sööki ja kooki. Kunagi, kui ma vanaks jään ja võibolla reisin ainult Arvoga ringi, käin ma vaatamas losse ja looduskeskusi, mõisasid ja kirikuid, käin kindlasti AmbulARTooriumis ja võtan osa mõnest Alatskivi töötoast, näiteks emotsioonide savisse vormimise töötoast. Koos Arvoga muidugi. Võibolla me käime 4,5km matkarajal Alatskivi looduskeskuses ja sööme jäätist Sepikoja trahteris. Kui me sinnakanti üldse enam satume. Võibolla me läheme koos hoopis Vormisele ja käime sajandamat korda rõngasriste vaatamas :)

Aitäh kõigile osavõtjatele! Sellised viimase-minuti-plaanid on mõnikord isegi toredad. Tavaliselt me planeerime pikalt ja laialt ette, panema kõik paika, et mida, kus, millal ja kuidas. Mulle meeldib, kui Arvo paneb kõik asjad paika, sest siis on väga hästi pandud. Mulle meeldib, kui asjad on planeeritud ja kindlad, see annab mulle turvatunnet. Aga Arvoga ma tunnen end ka siis turvaliselt, kui võibolla kõik ei ole nii hirmus täpselt planeeritud. Igatahes poisid jäid väga rahule ja meie ise ka. Jälle ühe kogemuse võrra rikkamad.

PS. Proovige kindlasti rääbist, kui Peipsi äärde satute :)

Pärnu Summer CUP 2016

Raplamaa Jalgpallikooli 2006 kasvandikud osalesid rahvusvahelisel jalgpalliturniiril Pärnus. Summer CUP toimus juba neljateistkümnendat korda ja on Eestis üks suurimaid jalgpalliturniire noortele. Meie vanusegrupis mängis 20 poistetiimi ja meie alagrupis olid koos FC Elva, Pärnu JK, Nõmme Kalju FC IO, FC HIK (soomlased) ja Raplamaa JK. 

Turniir algas väga edukalt, kus esimesel päeval seljatasime nii FC Elva (3:1) kui ka väga tasavägises võitluses Pärnu JK (4:2). Poisid mängisid suure isuga ja format, mille treener oli selleks korraks loonud, toimis edukalt. Ka vähemate kogemustega poisid said palju mänguaega ning andsid endast parima. 

Teisel päeval oli esimene mäng juba kell 9.00 hommikul. Meie poistega on sellised lood, et need ei saa nii vara käima :) Elu ja erinevad turniirid on seda näidanud. Esimeseks vastaseks oli kohe soomlaste FC HIK ja vähemasti meie Sebastian oli küll natukene hirmunud. Välismaalased ikkagi ja siis on ju kohe kolm numbrit suuremad ja vägevamad. Aga... Ei olnud nad midagi. Meie poisid tegid neile 9:3 säru, vaataata sellele, et oli nii hommik alles. 

Teine mäng oli kardetud Nõmme Kalju FC IO-ga. Neid Nõmme Kalju punte on nii palju, et kunagi ei tea, kas sellega on saanud juba madistada või mitte, seega, vastast alahinnata kindlasti ei võinud. Mäng oli väga tuline, jäime kohe alguses kaotusseisu, aga Andrus (Kapsi) päästis päeva. Tema jalale läks kirja 3 väravat (üks siiski peale) ja meie poisid said võidu 3:2. 

Seega olime oma alagrupi võitjad maksimum punktidega. 

Poolfinaalis läksid poisid kokku D-alagrupi võitja FC Kuressaarega. Oodata ei osanud midagi, sest polnud varem kokku puutunud. Mäng oli kohutav :)))))) Ma ei tea, mis värk oli, aga meie poistel puudus igasugune võidutahe-, rõõm, -isu. Ja kui nad veel kaotusseisu ka jäid, siis oligi kõik. Motivatsioon oli nii maas ja ei aidanud ka teisel poolajal "üles ärkamine" - vastu tuli võtta kaotus 2:0.

Neljandal päeval olid poisid valmis mängima 3.-4. koha mängu Poola satsiga FKS Stal Mielec. Oli juba ette teada, et selles mängus tuleb kõvasti tööd teha ja seda poisid tegid ka. Kohe väga kõvasti. 3:0 kaotusseisust rabeleti välja 3:2 seisule. Mängida jäi veel 5 minutit ja siis andis treener vähemate kogemustega poistele mänguaega ning lõppseisuks jäi 5:2 meie kahjuks.

Olla 20 tiimi seas neljandad, pole sugugi paha tulemus. Poisid olid väga vaprad ja tublid ning töötasid väga suure isuga. Lõpp-tulemus oleks võinud olla muidugi medaline, kuid nagu treener ütleb - kõik tahavad mängida saada. Kuigi minule isiklikult jääb ikkagi natukene kripeldama see ütlus, sest medalit oleks ka kindlasti KÕIK poisid saada tahtnud. 

Oli väga raske turniir. Ilm oli ka armutu, laupäeval südapäevasel mängul oli sooja 29 kraadi. Poisid said kuuma ja külma, tuult ja nats vihma ning olid neli päeva kodust eemal. Meie laps muidugi mitte, meie sõitsime kõik neli päeva Pärnusse. Ma arvan, et me võime uhked olla :), sest seljataha jäid väga paljud Eesti suurklubid ja me olime peale Narva Transi (CUPi võitjad) ainuke meeskond, kes sai alagrupis maksimumpunktid. 

Nüüd on jalgpallipuhkus. Mitte küll telekast ja koduhoovist, aga siiski puhkus. Meie jalgpallisõbrale see muidugi ei meeldi, tema tahaks ikka trennis käia. Järgmine võistlus on Raplamaa Jalgpallifestival ehk koduturniir. Äkki õnnestub sealt medal korjata - kes teab :)

Seniks aga - ikka õue ja palliga! 

Süstamatk Võhandu jõel

Arvol tuli peale tunne, et me ei ole juba tükk aega midagi ägedat teinud. Midagi teistmoodi ja uut. Poisid ju nüüd kõik vabad ja õnnelikud ning seoses jaanidega olid kõik ka pikka nädalavahetust veetmas. Ta vaatas igasuguseid asju: Ruhnu, Hiiumaa, erinevad RMK metsamajad ja siis pühapäeva õhtul nädal tagasi ta tuli mu juurde ja ütles, et me lähme kahepäevasele süstamatkale Võhandu jõele. Mõlemal päeval peab sõitma 13km. Ma hakkasin appi karjuma :), sest 13km tundus ikka jube palju. Kevadel me ju käisime raftingul ja tookordne umbes 6km  distantski tundus juba pikk ja väsitav. Arvo arvas, et ei ole hullu midagi ja nii ta kogu kamba jälle kokku ajaski. Kampa kuulusid muidugi Liivi oma perega, Aivar ja lisaks veel Agnes ja Reet. Parajalt suur punt, vaja läks viite süsta ja palju head tuju.  

Kogu ettevõtmine sai teoks tänu matkajuht.ee-le, kust me saime süstad rentida ja kes organiseeris meile ööbimise. Kuna süstimine on suhteliselt kallis, siis otsustasime ööbida telkidega, lisaks muidugi saun ja viimasel hetkel bronnisime ikkagi saunapealse ka ära - juhuks, kui keegi ei taha telgis magada (näiteks Aivar ja Robin).

Laupäeva hommikul asusime teele, sõita oli 4 tundi. Arvole kohe meeldib neid toredaid asju teha Märjamaast võimalikult kaugel. näiteks Põlvas :)  Listakul algas meie retk. Me jäime natukene hiljaks ja seetõttu oli meie instruktaaž väga lühike. Ma sain aru ainult sellest, mis tuleb teha siis, kui meil õnnestub süst pikali ajada. Seda sain ka aru, kuidas mõla peab käes olema. Ülejäänus jäin Arvole lootma (nagu ikka). Paatkonnad püüdsime teha võimalikult võrdsed. Nii juhtuski, et kõige tugevam ehk meie oma Vin Diesel ehk Aivar sai Sebastiani. Robin ja Mart olid koos, mina ja Arvo, Liivi ja Priit ning Agnes ja Reet. Võrdne oli see kõik muidugi ainult ühes helesinises unenäos, sest vaatamata Aivari paadi üksiktööle, oli ta ikkagi koguaeg esimene või hullemal juhul teine. Kubjas Sebastian muidugi ei andnud talle armu ka. 

Mis te arvate, kes lasid oma süsta esimesena vette ja  panid kohe tuhatnelja ajama? Loomulikult Robin ja Mart ning Aivar ja Sebastian. Mina sain kohe aru, et nende kahe paadiga ma võistu, või isegi mitte samas taktis, liikuda ei jaksa, sest ma pole lihtsalt nii heas füüsilises vormis. Tegelikult pean ausalt tunnistama, et arvasin end isegi nats paremas vormis olevat, aga selgus, et vorm on ikkagi olematu. Ma polnud muidugi ka päris kindel, kui kaugele nad jõuavad sellise kihutamisega sõuda, sest ees ootas ikkagi 13km jõge ja jõuvarusid tuli kasutada otstarbekalt. 

Kui me olime 4km ära sõudnud, mis muuseas ei ole üldse mitte lihtne töö, siis ma rõõmustasin, et 9km veel. Kui me olime 8km ära sõudnud ja toimus meie etteplaneeritud lõunapaus, olin ma juba üsna rõõmus, et ainult 4km veel. Ja siis hakkas Liivi kaarti, mis meile alguspunktis kätte anti, vaatama ja vaatas ta seda, kuidas vaatas, selgus, et 14 (!!!!!!!!!!!!!!) km on VEEL. Lisaks sellele kaheksale, mis me juba ära olime sõudnud. Ma ei osanud esimese hooga muud öelda, kui et ma tahan koju :))) Kohe! See tundus lausa võimatu olevat, sest 8km jõel süstaga on ise juba päris kõva füüsiline trenn, aga 14km veel.... Robin saatis salvavaid pilke oma isale ja näljakorina tõttu oli eriti vihaselt meelestatud. Aga ei öelnud ühtegi halba sõna, hambad olid vaid ristis. 

Lõunaks olime kodus ette valmistanud kotlette ja praemunasid. Puberteedid, kes olid kaheksa kilomeetrit end tapnud, olid omadega täiesti läbi. Erilist indu ei andnud ka see juurde, et nad said teada, et alles on sõutud vähem kui pool. Aga nagu tühi kott ei seisa püsti, sai ka meie teismelisete paatkond söögist uut jõudu ja energiat ja läinud nad olidki :) Ikka kihutavas tempos. 

Puhkepaus jões

Mina vaatasin oma Endomondoga tõtt ja ei suutnud uskuda, et 14km peab veel selles samases süstas aerutama. See tundus lausa ülekohtune :) Olime Arvoga enamuse ajast viimane paatkond, sest mul oli vaja pilte teha ja Arvo tahtis ilma nautida ja üleüldse polnud meil kuskile kiiret. Ma ei hakka isegi mitte mainima, et raske oli ka.... Need esimesed paatkonnad hakkasid ka väsimuse märke näitama ja hoog läks natukene rahulikumaks. Peale 4 tundi ja 30 minutit hoogsat aerutamist olime läbi uhanud 22 km ning vasakus kaldas ootas meid maabumiskoht koos sauna ja puhkusega. 

Selline tunne oli nagu oleks päev otsa aerutanud :) Ma ei tea küll, et meil oleks varem olnud nii füüsilist retke kui see 22km Võhandul. Ja see oli  väsitav. Ausõna. Robin ütles, et kui ta oleks teadnud, et nii pikk maa tuleb läbi sõuda, ta poleks tulnudki, aga Roini puhul aitab alati korralik kõhutäis sööki ja kõik on jälle ilus. Söök, saun, puhkus ja ujumine tõid väsinud lihastele leevendust ning tegelikult olime enda üle uhked, et me nii suure tööga hakkama saime. Kusjuures ilma olulise vingumiseta :) Eks selle 13km kallal sai tögatud küll ja väsimuse foonil võibolla pisut ka porisetud, kuid lõppkokkuvõttes olid kõik väga tublid ja said kenasti hakkama. See kohalejõudmise moment oli vist kõigile suur kergendus.

Keetsime Liiviga suppi ja grillisime vorste. Mehed tegelesid autode ja telkidega. Poisid mängisid jalgpalli. Õhtu oli väga soe ja ilus. Ja kuidagi rahulik. Liivi mängis natukene kannelt ka, väga mõnus oli. 

Jalgpalli jaksavad nad alati mängida

Kaks jalkamaniakki hoiavad end värskete jalkauudistega kursis

Öö oli uskumatult soe ja sääsene ning telk on ikkagi suhteliselt viimane variant väljapuhkamiseks. Vaatamata viletsale ööunele olid kõik hommikul valmis suurteks tegudeks ning peale korralikku hommikusööki (puder) ja kogu jama kokkukorjamist ja ärakoristamist, asusime uuesti teele. Arvo vaatas kaarti nii ja naapidi, aga päris täpselt aru ei saanud, kui pikk teekond (jõekond) meid ees ootab. Sõudsime esimese hooga rahulikus tempos 11km ja siis tegime lõunapausi. Liivi vaatas taaskord oma terase pilguga kaarti ja ütles midagi tõeliselt päästvat - jäänud on veel 4km. Me ei suutnud teda uskuda, sest broneeringut tehes ei öeldud meile kilomeetreid, vaid anti orieneeruv kellaaeg ehk teisel päeval on teekond 4 tundi pikk. Me olime selleks ajaks alles 2 tundi sõudnud, seega tundus neli natuke ebareaalselt positiivne. 

Teise päeva lõuna väljanuputamine oli juba natukene keerulisem, sest sellistel kuumadel päevadel (täna näitas termomeeter 33kraadi) läheb ju kõik kiiresti riknema. Valdav enamus sõi nuudleid õllepunnidega. Peaks mainima, et needsamased õllepunnid on meie nahka ja kõhtu päästnud ikka väga loendamatud korrad (Liivi ja mina neid muidugi ei söö). 

Kõik said kenasti söönuks ja kuna õues oli tõeliselt kuum, siis soovijad said ujuda ka. Lõpuks asusime teele üsna reipas meeleolus, sest usaldades Liivit, polnud lõpp enam kaugel. Süstad liikusid üsnagi aeglaselt need viimased kilomeetrid, sest kõikidel oli toss väljas. Sebastian ütles ka, et ta on ropult väsinud :)))) Kui me sõitsime Pääsna silla alt läbi, sai mulle selgeks, et lõpp ei ole tõesti enam kaugel. Täpselt 16-kilomeetril olimegi oma matkaga sihtpunkti ehk Pindile jõudnud. 

38 kilomeetrit ja 7 tundi 30 minutit. Uskumatult vaprad sellid! Kõik! See matk näitas selgelt, et kui midagi väga tahta, siis saab küll. See oli tõesti raske retk, kohati lausa sellist tunnet tekitav, et appikene, ma enam lihtsalt ei jaksa, aga me tegime selle ära! Mu käed on rakkus ja õlad on vist küll kõigil haiged (peale Sebastiani muidugi) ja enamusel on päikesepõletus ka, kuid see on väike hind selle kogemuse eest. Selline kogemus on vajalik, et tunda, kui tublid me tegelikult oleme. Igaüks sellise matkaga hakkama ei saaks, päris kindlasti mitte, sest midagi kerget selles küll ei olnud. See oli raske, aga väga vahva! Võibolla ma oleksin oma mehe kuu peale saatnud, kui ma oleks teadnud algusest peale, et meil tuleb läbida 38km, aga ju siis pidigi nii olema, et ma ei teadnud.... Kogemuse saamiseks.... Irooniline on muidugi see ka, et Arvo ei teadnud ju isegi, kui palju kilomeetreid meil läbida tuleb :)))) 

Homme uuesti ei läheks :) Aasta pärast? Kes teab... Täna püüame oma kange kerega voodis end välja puhata, et homme uutele tegudele minna. Aitäh kõikidele osalejatele - te olete parimad! Teiega koos on nii hea ja turvaline olla :) Isegi siis, kui toss on täitsa väljas... Ma loodan, et meil tuleb koos veel palju vahvaid tegemisi ja kogemusi. 

Põhikooli lõpp

Ma sain alles aktuse alguses aru, kui noored saali tulid, kui uhke ma olen :)

Robin läks otse kodust suurde kooli ja nagu kodusele lapsele ikka, oli see talle üsna raske kogemus. Esimene kooliaasta möödus haiguste tähe all ja laps oli närviline, tegi endale meelega haiget, lõhkus asju - tegi kõike, et me ikka näeks, kui raske tal on. Me nägime, otsisme abi ka. Õnneks oli tal väga toetav ja vahva, kogemustega klassiõpetaja ja armastav perekond ning esimese klassi lõpuks oli ta harjunud kogu lärmi ja muu kooli juurde käiva eluga ja meluga. 

Esimesed viis aastat õppis ainult viitele, kuid hinnetest tähtsam oli, et tal olid sõbrad, ta sotsialiseerus väga hästi, muutus oma klassi "nalimeheks". Tavaliselt on ülekaalulised lapsed teiste narrida ja tögada, aga Robinist sai üsna kiiresti jalkapoiss ja koolikiusamist ta küll taluma ei pidanud. Ülekaal muidugi kadus ka ära koos spordi ja kasvuspurdiga. Kaheksandas klassis tuli esimene "3" tunnistusele - füüsika. Robin on üsna kangekaelne ja tahab teha asju nii, kuidas talle meeldib, aga Märjamaa Gümnaasiumi füüsika õpetajaga ei saa asju teha nii, kuidas ise tahad, vaid pead tegema TÄPSELT ja KORREKTSELT nii, kuidas õpetaja tahab. Emana olin algul muidugi natukene löödud, et minu viie-neljaline poeg sai kolme, kuid ega mul midagi teha ka ei olnud.

Üheksas klass oli juba "kõrgem pilotaaž" - õppimine ei olnud prioriteet number 1. Tähtsamaks muutusid sõbrad, peod, plikad, kõik oli tšill. Märkamatult sai nelja-viielisest ikka puhas kolmeline ja ma hoidsin hinge kinni, et suuremad tööd ikka kolmed kätte saaks. Muuseas, väga veider muidugi oli see, et kui ma ta hinnete pärast koduaresti panin, siis õppis puha neljadele-viitele ja nii  kui vabaduse kätte andsin,  tulid kolmed ja sekka ka kahed - ikka niimoodi valsitaktis :)Viimane veerand sai tunnistusele seitse kolme - ikka puhas laiskus on selle asja nimi. Endal tal oli muidugi suhteliselt suva ja savi ja ise tean ja pole sinu asi ja ..... Noh, puberteetlik :)

Aga ma ei või nuriseda, sest üheksanda klassi lõputunnistuse hinded annavad kokku keskmiseks hindeks ilusa "4"  - viied ja kolmed olid tasakaalus. Sest kui ta ennast kokku võtab, siis ta on ikka enamaks võimeline, kui kolmed. Natukene laisavõitu on ainult.... 

Sebastian ütles aktuse ajal, kui kõnepidaja loendas ette, kes kõik olgu kiidetud, et laps ikka lõpetab, et nad ei tea midagi - vendasid ei maini keegi, rumalus. Nii et - me võtame lõpetamise kokku selliselt, et me kõik oleme kiidetud ja rõõmsad :) Lõpetaja muidugi kohe eriliselt. 

Ta oli tubli. Eksamid sai ilusasti tehtud (matemaatikat kartis ikka väga, sest proovieksami kukkus läbi) ja tunnistus on ju ka korras. Sama oluline hinnete kõrval on see, et õpetajad hindasid tema käitusmist ja hoolsust heaks - mu emasüda on rahul. Olen midagi õigesti teinud...

Üks oluline ja kohustuslik osa elust on läbi, lõpetatud. Edasine on kõik puhas boonus. Kavatsen talle 100% toeks olla ka edaspidise hariduse omandamise teel, mis hetkel jätkub Märjamaa Gümnaasiumis - nii on meile kõigile  kõige mugavam - las olla veel kodus ja hoitud :) Ära minna jõuab alati....

Palju, palju õnne Sulle veelkord, armas Robin ja tea, et me oleme Sinu üle väga uhked :)

Oodatud II klassi lõpp

Mu viimnegi kannatus on selle õppeaasta lõpuga proovile pandud :) Õnneks sai proov läbi ja ma ei plahvatanudki ning Sebastian on ka jäänud elama, mida mina kartsin küll, et ei juhtu. 

Õpetaja käis täna Sebastianile toomas tänukirja ja oiviku kleepekat, mida tal 2.juunil anda polnud. Sebastian tegi loomulikult näo, et mingi võõras inimene on hoovi peale tulnud. Või oli see hoopis õhk? Midagi sinnapoole igatahes. 

Õppeaasta oli väga edukas - akadeemilises mõttes. Terve õppeaasta läbiti nii, et oli jooksvalt vaid kaks nelja ehk siis põhimõtteliselt õpib meie laps ainult viitele. Kuna ma olen hindevaenulik, siis mida see minu jaoks tähendab, et mu laps õpib ainult viitele? Muidugi on mul hea meel, et ta saab õppimisega kenasti hakkama. Eriti, kui arvestada seda, millist tsirkust ta teeb mulle iga jumala hommik seoses kooliminemisega. Mul on hea meel, et ta suudab oma tunded ja mõtted kontsentreerida  sellele, et ta peab õppima ja suudab tahaplaanile jätta selle, et õpetaja on nõme, olukord on nõme, ruum on nõme, kirjutamine on nõme jne. Käisin viimasel koolipäeval Sebastianiga koos tunnistuse järel ja mul hakkas õpetajast kahju... Või ma ei tea ka. Tekkis korraks selline tunne, et ma olen midagi väga valesti teinud. Nende omavaheline suhtlemine on nii okkaline. Sebastian kasutab vabalt enda isikliku ruumi ja aja kaitseks väljendit "pole Sinu asi" või "ole vait". Kusjuures me ei räägi selliselt kodus kunagi (ma ei vastuta muidugi Robini ja Sebastiani omavahelise suhtluse eest) ja isegi, kui ma talle pärast seletasin, et nii ei ole viisakas teisele inimesele öelda, siis ta vaatas mind suurte silmadega ja ütles täiesti süüdimatult, et aga see ju ei olegi tema asi! Mõneti tal on muidugi õigus, kuid oma õpetajale niimoodi öelda pole siiski kuigi kena. 

Mina ei tea, kuidas nemad kaks oma kooliasjad tehtud saavad, kuid tehtud need on. Ja tehtud on hästi. Matemaatika tööraamatus on kõik numbrid suuremaks muudetud (õpetaja poolt muidugi :) ) või mingid asjad vahele jäetud, sest need on lihtsalt liiga lihtsad Sebastianile. Pole ju mõtet õppida kahega korrutamist, kui ta suudab peast teha tehteid 38*7.  Eesti keeles loeb soravalt, funktsionaalse lugemise oskus on suurepärane, kõik lugemisülesanded täidab sajaprotsendiliselt õigesti. Loodusõpetuses ja inimeseõpetuses on teemad nii elemnetaarsed, et Sebastiani jaoks ei ole nendes asjades midagi uut. Ta teab juba ennem kui õpetaja jõuab seletada. Kui üldse millegi kallal nokkida, siis kirjutamine. Teeb päris palju vigu, kuigi teab, et näiteks nimed algavad suure algustähega. Käekiri on ka selline konarlik, kuid see on parim, mida ta suudab, sest ta ju annab endast  ikka maksimumi. Kirjutamist peab ise kõige raskemaks. Ütleb, et nii tüütu on nende tähtede tegemine. Neid koolipäevi sajatab kõige rohkem, millal on kaks eesti keelt. Mõnikord ta itsitas autosse istudes. Näiteks siis, kui nad õppisid kella :) Ta oskab kellaga igasugu tehteid teha juba 5aastasest peale, seetõttu ajas teda naerma, et ta peab õppima koolis sellist asja, et kui kell on praegu 13.15, siis kui palju on kell kahe tunni ja kümne minuti pärast. Liiga lihtne :)

Mõnikord ma mõtlen, et äkki õpetaja peaks talle raskemaid ülesandeid andma. No et talle ei jääks mulje, et koolis on kõik nii jube lihtne. Samas. Ta on peale koolipäeva otsatult läbi. Nii läbi, et ta istub veerand tundi diivanil padja all ja ei ei liiguta suurt varvast ka mitte. Ma ei usu muidugi, et ta on väsinud õppimisest. Ma ise arvan, et ta on väsinud sellest, et ta on hakkama saanud koolisolemisega ja õpetaja olemasoluga. Ta on väsinud nendest tunnetest, mis teda valdavad seoses sellega, et ta peab koolis olema, peab rääkima, peab küsimustele vastama, peab vahetunnis õpetajaga samas ruumis viibima (mis sest, et Seebu on kott-tooli all peaaegu - ikkagi sama ruum), peab olema õpilane. Pole midagi väsitavamat, kui teha midagi sellist, mida üldse teha ei taha. Ja olla koos inimestega, kellega koos olla ei tahaks... Ma tean seda tunnet.

Nüüd on kooliaasta läbi. Sebastianil muidugi.  Robin alles higistab, aga sellest juba ühes teises loos. Sebastian oleks nagu puurist pääsenud :) Ta on hoopis rõõmsam, jutukam, tegusam ja vabam. Ta lubab endale pikki hommikuminuteid voodis sooja teki all ja hilisõhtuseid jalgpallimänge koduhoovis (ka praegu, kui kell on 22.35 on nad õues ja mängivad palli). Ta "sunnib" mind veel rohkem kõndima ja veel rohkem rattaga sõitma. Ta ärkab hommikul rõõmsana :) Ja see on kõige tähtsam. Ma tunnistan ausalt, et ma olin sellest kooli lõpust  otsatult väsinud. Sellest sonimisest ja soigumisest. Kooli ümber. Ta ei lugenud enam mitte päevi, vaid lausa tunde, millal suvevaheaeg hakkab :) Ja ta oli väga tänulik  Annele, tänu kellele ta kooliaasta veel viimases lõpus ühe päeva võrra lühenes.

Uuel õppeaastal uue hooga. Kool ja vald on valmis samasuguse õppega jätkama. Meile sobib, kuigi ma siiski toetan igati ka Sebastiani kaasamist suure kooli tegemistesse. Näiteks koolidevahelisele jalgpallivõislusele minemist. Või olümpiaadidel osalemist. Või teatrietendustel käimist. Ma siiski prooviksin tasapisi teda suure koolimajaga tuttavaks teha. Sellel õppeaastal see ei õnnestunud, sest absoluutselt iga asja peale tuli kohe hädakisa, kuidas ta ei taha. Aga ta saab ju iga päevaga tublimaks ja suuremaks ja kindlamaks - äkki ikka õnnestub.... Natukenegi.

Aitäh õpetajale, kes ikka vastu peab, sest ega tal lihtne pole. Kuigi jah, teisalt - ega tal suures koolis 20 lapsega, kellest 1/3on hariduslike erivajadustega ka kergem poleks. Ta peab ühe väänikuga hakkama saama ja õnneks saab ka. Ma ei tea muidugi, mis tundega ta õhtul magama läheb... Ja hommikul ärkab. Äkki soiub samamoodi nagu Sebastian? :)))))

Tegusat suvevaheaega kõikidele õppuritele!

Märjamaa valla laste ja noorte sihtkapital

Märjamaa valla laste ja noorte sihtkapital moodustati Märjamaa Vallavolikogu otsusega 2006.a detsembris. Sihtkapitali eesmärgiks on toetada ning tunnustada Märjamaa valla andekaid lapsi ja noori.
Sihtkapitali vahenditega tunnustatakse:
1) Märjamaa valla elanike registrisse kantud õpilasi, olenemata õppeasutusest, kus õpitakse;
2) kuni kahekümne aasta vanuseid noori, kellel on suuri teeneid Märjamaa valla ees.

Märjamaa valla laste ja noorte sihtkapitali nõukogu jagas 2016. a väljakuulutatud voorus stipendiumideks kokku 3815 eurot ning lisaks määras kaks kingitust koguväärtuses 350 eurot. Taotlusi esitati nõukogule 38 lapse ja noore kohta. Nõukogu otsustas stipendiumiga tunnustada neist 31. 

Sebastian oli üks nendest lastest :) Tunnustatud sai hea õppeedukuse, jalgpalli ja liblikanäituse eest. 

Aitäh treeneritele ja õpetajale. Aitäh vallale ja noorte sihtkapitali nõukogule. Aitäh Sebastianile, kes teeb kõike nii suure pühendumusega, et patt oleks seda mitte märgata.