Angasilla metsas magamas ja... saunas

Sügis on käes. Juba mõnda aega. Ka sel sügisel on meid õnnistatud erakordselt ilusate ilmadega, tänu millele me oleme saanud teha mitmeid toredaid asju looduses. Ja toredused jätkuvad.

Nagu igal sügisel ilmade jahenemise ja sääskede kadumise aegu oleme me käinud metsas ööbimas. Suvel seda teha ei saa, sest esiteks on tuleoht ehk siis ei saa lõket teha ning teiseks ei jõua keegi seal lõkke ääres, mille tegemine on keelatud, neid sääski ära tõrjuda. Nii ongi, et kui sügis oma ilus ja karguses saabub, panevad Luhtarud & Co asjad kokku ja lähevad ööseks metsa. Arvo on sellest alati juba ette nii pöördes, mõtleb ja plaanib ja unistab ja paneb vajalike asjade nimekirja asju kirja. Ilmateadet vaatab juba nädal aega ennem iga poole tunni tagant :)

Metsa läksid seekord Arvo ja Ennike, Sebastian ja Aivar, Liivi, Priit ja Mart (Robin redutab Soomes Triini juures). Otsustasime minna juba varem külastatud Angasilla metsa, sest meil on seal varjend püsti ja üks maha saetud metsakuiv kuusk olemas, millest halupuid teha. Kohale jõudes hakkasid kõik tegema neid asju, mida nad tavaliselt teevad. Arvo hakkas varjendit parandama ja paremaks putitama, Aivar hakkas halupuid tegema ja Sebastian koos minuga kuuseoksi muretsema.  Minu esimene asi, mis ma metsas üldse teen, on see, et ma teen lõkke. Minu jaoks on tule olemasolu äärmiselt oluline, muidu mul on seal niiskes ja külmas metsas kuidagi kõle olla. Natukene hiljem saabunud Liivi pere osales samuti varjendi parandamises, kuuseokste muretsemises ja Liivi hakkas suppi ka keetma kohe, kui saabus. 

Toitlustamine oli seekord natuke teistsugune, kui tavaliselt. Esiteks, ei olnud meil kaasas ühtegi õllepunni. Nende asemel olid mingisugsued põdralihast vorstid, mis maitsesid vist sama head, sest otsa need said (mina selliseid asju ei söö üldse, olgu siis seast või põdrast). Esindatud olid loomulikult ka kohustuslikud peekoniviilud soola ja pipraga. Varaõhtune söök nagu ikka supp, mis seekord maandus hoopis maas (esmakordne kogemus, et kui söök kukub ümber, mida siis süüa?) Ja siis otsusas minu mees, et ta tahab metsas lõkke kohal lõhet teha. Ja kui tema juba mingisuguse mõtte pähe võtab, siis ega ta seda enam maha ei jäta. Lasi õel linnast kala tuua ja valmistaski metsas lõkke kohal lõhet. Hommikusöögiks oli kõike: võileibu, putru, puuvilju, Priit krõmpsutas porgandit, muffineid - igaleühele oma.

Ja nüüd tuleb selle metsaskäigu kõige olulisem asi - mu mees ehitas metsa kilesauna :))))) Just, just - sauna. Kõige pealt otsisid pimedas metsas pealampidega (koos Seebuga) suuremaid kive, millest teha keris. Siis ladusid need kivid kõik paika ja tegid sinna sisse tule. Kütsid mitu tundi , kuni arvasid, et vist on hea küll ja saab leili kätte. Põhikütja oli Priit. Tõime kilomeetri kauguselt kraavist kolme sentimeetrise jääkihi alt ämbritäie vett, millega end peale leili üle kallata. Arvo ja Mart ehitasid valmis saunaraami ja tõmbasid kiled üle. Ja oligi kõik valmis sauna minekuks!

23. oktoobri öösel, kell 00.45, õue soli õhutemperatuur +3 kraadi ja ämbri sees vesi +4 kraadi. Ma ei oleks seda siis ka teinud, kui nad oleks mulle peale maksnud :) Igatahes - nad käisid saunas - Arvo, Sebastian, Mart ja Priit. Leili said kätte (umbes 50 kraadi), aga oleksite te seda kuulnud, kui nad üksteist selle jääkülma veega loputasid.... Aivar arvas, et mägra populatsioon sellest metsast on 100 aastaks välja surnud :) Vaprad mehed! Tõesõna. 

Peale sauna jätkus juttu neljani öösel ja siis vajusid ka viimased tiksujad külili. Öö oli rahulik, suhteliselt soe (kuigi päris suur tuul oli see kord), lõke ühtegi korda päris ära ei kustunud, keegi ikka puid peale viskas. 

Tore oli jälle kohtuda :) Seal metsas, Tamme 5. Ei olnud külm ega märg, oli hoopis tore. Kuigi minu jaoks on metsas ööbimine kõige nauditavam kevadel. 

Ma ei tea, mis meid sinna metsa kutsub... Aga midagi seal on. Isegi selle lõkkesuitsu sees. Selleks, et seda midagi mõista, tuleks seda ise läbi kogeda. Ma soovitan soojalt :)

Jalase loodusrada

Et kõigest õigesti aru saada, tuleks kõige alustuseks ära kuulata järgmine laul:

Maailm on imeline

Ehk siis, kui elad oma õue all, ei tea, mis toimub kaugemal...

Meil on vastupidi. Me oleme käinud Pärnumaal, Läänemaal, Tartumaal, Võrumaal, Virumaal, Põlvamaal, Viljandimaal matkaradadel. Oleme konnanud läbi mõned saared (Vormsi, Aegna, Kihnu). Oleme käinud mõnes kohas isegi rohkem kui korra. Aga. Me ei ole käinud ühelgi loodus- või matkarajal Raplamaal. Nüüd muidugi võib öelda, et me ei olnud siiani käinud.

Juhtus kõik nii, et Sebastian avastas tänu ühele matemaatika ülesandele enda jaoks RMK kodulehe ja seal oleva KUHU MINNA lingi. Ta surfas läbi kõik käidud rajad ja vaatas neid, kuhu minna tahaks ning siis äkki ütles, et aga Raplamaal on ju ka kolm matkarada. Miks me nendel käinud ei ole? No miks ei ole... Liiga ligidal :) Aga siis me otsustasime, et kui iss koju tuleb, moosime ta ära ja lähme Jalase loodusrajale.

Ega väga hullult polnud vaja moosidagi, sai suht kerge vaevaga pühapäeval kott kokku pakitud ja teele asutud. Kuna see rada on tõesti oma õue all, siis polnudki rohkemat vaja, kui vett ja natuke nosimist, sest otsustasime lõunasöögi süüa rabas. Ilm oli suurepärane -kuiv ja sügiseselt karge. Sõitsime Jalasele ja asusime teele. 

Sebastian on väga vaimustuses erinevatest soodest ja rabadest. Teda paeluvad väga rabamaastkikud ja rabajärved. Ta võiks tundide kaupa kuskil rabas või soos mütata, seda ilu vaadata ja kommenteerida. Uurida, miks on puud nii väikesed ja kuidas rabataimed alles õitsevad, kas rabajärv on kohe alguses sügav, miks rabas on hoopis teistsugused taimed, miks männid on väikesed ja helerohelised, kuidas aru saada, et tegu on laukaga ja võib sisse vajuda jne jne jne. Minu meelest ta rääkis terve selle aja, mis me seal rajal olime ja see aeg ei olnudki nii üürike. Koos lõunapausiga pea kolm tundi. 

Mina otsustasin juba ennem rajale jõudmist, et ma püüan värve püüda ja nagu hiljem selgus, oli Arvol peaaegu samane plaan. Ta lisas sinna juurde veel kammikaid asju ka ning kokku saime tubli portsu ilusaid fotosid loodusest. Väga sügisesest loodusest. 

Meil oli jällegi tore pärastlõuna. Robinit küll ei olnud (ta oli Tartus oma Triiniga), aga meil oli ka kolmekesi täitsa vahva olla. Eriti hea meel on mul selle üle, et algatajaks oli Sebastian. Kaks rada on Raplamaal veel ja küllap me need ka läbi käime millalgi, sest Sebastianil on need hinge peal. Ta ütleb, et oma maakonda peab ka ikka tundma ja selles on tal õigus. Me lihtsalt oleme harjunud matkama ööbimisega, aga ausalt öeldes oli peale vantsimist täitsa mõnus ka oma sooja koju jõuda. Ei olegi mõelnud varem, kui mõnus see tegelikult on. Kokku kõndisime 7,6km - paras väikene jalutuskäik mõnusal sügispäeval.

Nii et - ennem, kui lähed kaugemale kolama, vaata ikka seda ka, mis oma õue all toimub :)

14. Öörännak Tartumaal

Mina täpselt ei tea ka, kuidas see juhtus, aga ma registreerisin kuu aega tagasi oma pere 14. öörännakule Tartumaal, Elvas. Ma arva, et see oli mingisugune hetkeline meeltesegadus, sest ma vist ei mõelnud päris korralikult läbi iseenda olemist öösel pimedas ja võõras metsas :) Igatahes peale osalustasu maksmist oli "Viis vaprat" ehk meie pere registreeritud öörännakule, mille pikkus oli 19km. 29km mäng oli ka, aga me ei hakanud nii kõrgelt lendama - nii palju oli mul ikka selget mõistust veel alles :) Registreeritud olid mina, Arvo, Sebastian, Robin ja Triin. Minekupäeval aga jäi Triin haigeks ja nad Robiniga otsustasid loobuda. Tegime äkk-kõne Liivile, sest ta tundus meile ainus, kes on nõus etteteatamata midagi sellist alla neelama ja oh seda rõõmu - neelaski! Kaasa võttis Priidu tütre Kirke ja ikkagi oli "Viis vaprat" olemas. Meie stardiaeg oli laupäeva õhtul 21.18.

Mis asi see öörännak on? 

Toimus siis, nagu numbergi ütleb, 14. korda ja on põhimõtteliselt orienteerumismäng öises metsas. Mängu käigus tuli kaardi abil leida üles 15 kontrollpunkti ja 4 mängupunkti. Kontrollpunktides tuli üles leida tahvel, mille peale oli märgitud kood ja see kood tuli kirjutada vastustelehele.  Kood oligi tõestuseks, et oled antud kontrollpunkti üles leidnud. Igas kontrollpunktis sai teada, mis numbrilist kontroll- või mängupunkti tuleb edasi otsida. Kontrollpunktid olid erineva raskusastmega ja sõltuvalt sellest, kui raskesti leitav tahvel oli, oli võimalik igas kontollpuntis saada erinevas suurusjärgus punkte. Mängupunktides tuli lahendada erinevaid matemaatilisi ja loogikaülesandeid ning alles mängupunktis selgus info järgmise mängupunkti asukoha kohta. 

Mängul oli sissejuhatav legend ja faktimängu eesmärgiks oli teada saada kadunud lennuki musta kasti koordinaadid. Seal olid näiteks sellised küsimused: mitu korda ööpäeva jooksul vahetuvad kellal kõik kuus numbrit? See oli üks lihtsamaid, aga nagu hiljem selgus, vastasime selle ikkagi valesti, sest mängu- ja pingeolukorras oleks aju justkui halvatud :) Kindlasti mängis oma rolli ka see, et mängupunktides oli palju inimesi (umbes 50 tuuris), sest eks inimeste ülesannete lahendamise kiirus on erinev ja osadel läks vastuste leidmisega kauem aega, osadel vähem. 

Mängus osalemiseks oli vajalik kaardilugemisoskus, orenteerumisoskus, kompassi kasutamise oskus, matemaatiliste ülesannete lahendamise oskus, loogikaülesannete lahendamisoskus. Lisaks selle muidugi pidi vapralt suutma öösel metsas konnata ja mitte hirmu tunda. Nii uskumatuna, kui see ka kõlab, siis isegi mina ei kartnud :) Adrenaliin oli koguaeg nii üleval, et hirmu tunda polnud aegagi. 

Kaks korda retke jooksul tundsin, et ma ei usaldanud oma meest :) Ühe korra keeras ta suvalises kohas metsa ja ütles, et lähme kompassi järgi ning välja jõuame lühemat teed pidi punkti B. Päris hirmuäratav oli öösel metsas mingi sea tallatud radapidi liikuda oletatava punkti suunas. Tagantjärgi tarkus - usalda oma meest, sest ta on kompassiga orienteerumises kõva käpp! Teine usaldamatuse hetk tekkis siis, kui otsisime kõige raskemini leitavat kontrollpunkti "18" (mida me ei leidnudki), kompass oli ammu kadunud (kolmandas mängupunktis) ja me olime umbmetsas, kus polnud ainsamatki rada ning me ei saanud enam päris täpselt aru, kuhu poole jääb tee. St kõik said aru ja näitasid eri suunas :) Õigus oli lõpuks Sebastianil ja Kirkel.  

Ülikõva orienteeruja on ka Liivi. Eks nemad Arvoga selle põhitöö ära tegidki. Ülejäänud olid rohkem kilomeetrikogujad, mida tuli lõpuks kokku 21,8 ja aega kulus 7 tundi ja 33 minutit. Lõpetasime raja pühapäeva hommikul 4.36. Kõik koos. Vapralt.

Suundusime Verevi motelli Elvas, kus meil oli broneeritud kahetoaline peretuba. Peaks mainima, et tegu on väga hubase ja mõnusa motelliga ja meie jäime sellega absoluutselt täiesti rahule. Isegi tuld oleks saanud kaminasse teha, kui oleks tahtnud - mis Sa hing veel tahta oskad. Ega meil muidugi motellinautimisaega eriti polnud, sest magama saime 5.15 ja äratus oli juba 9.15, kuna 10.00 oli hommikusöök (väga maitsev ja mitmekesine). Ja siis oligi aeg koju sõita.

Täiesti äge värk oli! Kui ma meid sinna rännakule registreerisin, siis ma ei närinudki päris läbi, et mis asi see on. Mõtlesin, et kõnnime öösel 19 km ja nii ongi. Ma ei süvenenud üldse, et on mingi mäng ja punktid ja koodid ja ülesanded ja vastustelehed ja mingi 700 inimest öösel metsas tasku- ja pealampidega :) Võibolla, kui ma oleks teadnud, et see on niiiiiii raske, võibolla ma ei oleks meid üldse registreerinud, aga ongi hea, et ma ei teadnud, sest kahetseda pole küll mitte kõige vähematki! See oli meie esimene öörännak, aga mul on tunne, et mitte viimane. 

Me saime nii palju uusi kogemusi, et seda ei olegi võimalik sõnadesse panna. See on midagi, mida peab ise kogema. Ja ma ei jõua ära kiita meie meeskonda - milline koostöö ja sõbralikkus, milline ind ja võitlushimu. Ja  milline vaprus! Kõndida öösel täispikk tööpäev varaste hommikutundideni ja olla sealjuures lõbus ja reibas. Isegi Sebastian! Mitte ühtegi vingumist ega soigumist, mitte midagi.... Korra ühes mängupunktis ohkas raskelt ja ütles, et kui kaua nad nüüd seda ülesannet lahendavad, aga see oli ka arusaadav, sest ülesande lahendamiseks läks üle tunni aja ja kell oli kolm öösel. Kõik kõndis vapralt ära ja ma arvan, et ta oli elus esimest korda üldse nii kaua üleval. Fantastiline laps!

Aitäh kõikidele, kes rännakul käisid! Ma olen ju koguaeg öelnud, et selle seltskonnaga ma lähen vabalt luurele ja see kogemus tõestas saja protsendiliselt, et iga kell! Kadunud lennuki musta kasti koordinaate me küll teada ei saanud, aga see pole oluline. Oluline on kogemus, mis me saime. Ja tühja need punktid - eesmärk oli rada läbida ja sellega saime me ideaalselt hakkama. 

Ikkagi "Viis vaprat" !

Soe kampsun Jakole

Olen praegu kuidagi eriti käsitöölainel :) Saan seega rõõmustada neid, kes sellest tõesti rõõmu tunnevad. Üks nendest on Jane. Mul oli juba tükk aega tunne, et ma peaksin Jakole kampsuni kuduma, sest tegin seda viimati liiga ammu. 

Otsisin enda jaoks meeldiva õpetuse ja ostsin lõnga. Kui lõnga kätte sain, pidin lausa tükk aega seda lihtsalt hoidma - nii pehme ja mõnus tundus see käte vahel. Tegu on DROPS BABY MERINO UNI COLOUR lõngaga ja nagu nimi juba ütleb, siis beebidele ja väikelastele lausa ideaalne lõng.

Hakkasin suure hurraaga kuduma ja kõik tundus nii lihtne ja selge. Kuni passeni :) Siis sai mõistus otsa ja õpetus tundus nagu hiina keel. Ei jäänud muud üle, kui proovida hiina keelest ja iseenesetarkusest midagi ikkagi valmis teha, sest üle poole tööst ju oli valmis. Eks mulle osutus keeruliseks see rinna pealt  avatud lõige, sest ma polnud seda kunagi varem teinud. 

Kampsun tuli ilus, kohe väga. Mulle tõesti meeldis see tegumood ja lõng oli lihtsalt nii pehme ja soe, et oleks isegi sinna sisse pugenud, kui vaid oleks mahtunud :) Jane saatis Jakost kampsuniga pildi ka - nagu valatud :) Minu fotodel on värv õigem. 

Kuidagi hea on olla. Janel oli nii hea meel, et seda oli tema sõnadest lausa hoomata. Jako tegi peaga kummarduse ja ütles "aitäh" ... Suuremat tänu ei olegi ju vaja. Kuigi isegi tänu on liiast, sest tegin seda ju ainult suurima rõõmuga.

Musid-kallid-õhupallid Jakole! :)

2016 Eesti Noorte Meistrivõistlused jalgpallis 2006

Raplamaa Jalgpallikool osaleb kõikide vanusegruppidega Eesti Noorte Meitsrivõistlustel ja erandiks ei olnud ka 2006 aastal süninud poisid. Mängud algasid juba aprillis ja kestsid 2. oktoobrini.

Raplamaa JK 2006 meeskonnas mängisid Janre Jõgi, Andrus Kapsi, Kaspar Koit, Mairo Esko, Gregor Käsper, Janar Loorents, Sebastian Erik Luhtaru, Markkus Maimets, Hugo Miljand, Robert Heinrich Oolma, Taanile Palmisto, Andreas Post, Jako Puusepp, Aleks Runnel, Morris Tobi, Ranno Tõnnus ja Aleksander Vassiljev.

Treenerid Taavi Aus, Egon Rinaldo ja Mati Püü.

Vastasteks olid FC Nõmme United, JK Tabasalu, Läänemaa JK, Nõmme Kalju FC Laagri, Tallinna FC Infonet, Tallinna FC Levadia Roheline, Tallinna KSK FC Štrommi ja Viimsi Martin Reimi JK I. 

Võideti 9 mängu, viike oli 5 ja kaotusi 2.

Kokkuvõttes tubli II koht. 

Kuna poisid said endale uue koondtreeneri, kelle jaoks oli ENMV raames peetavatel mängudel eesmärgiks eelkõige kõikidele poistele mängukogemuse ja mänguaja andmine, siis esimese vooru mängud ei läinud kuigi hästi - kaheksast mängust kolm võitu, neli viiki ja üks kaotus (MRJK). II voorus oli näha, et ka need poisid, kes hooaja alguses olid veel ebakindlad ja väheste kogemustega, hakkasid märksa julgemaid otsuseid tegema ja mängupilt muutus ka palju paremaks. Tulemused II voorus üks kaotus (MRJK), üks viik ja kuus võitu - sugugi mitte halb tulemus.

Kui eelnevad aastad on hooaja lõpuga lõppenud ka koondtrennid, siis sellel aastal on see erinev. Koondtrennid jätkuvad ja seda lausa kaks korda nädalas olenemta ilmast Valtu kunstmurul. Usun, et see annab meeskonnamängule ja poiste arengule kõvasti hoogu juurde!

Nii et - täiskäik edasi! Ja ikka uute võitude poole!