2017 jõuluaeg

Ma hakkasin juba novembri alguses enda magustoitudesse lisama piparkoogimaitseainet :) ja tuulasin internetis ringi, et leida erinevaid jõuluhõngulisi retsepte, mida kõike ma tahtsin jõuluks proovida teha. Aga avalikult ütlesin, et ennem I adventi ma jõulu meie koju ei lase, sest muidu on jõuluks jõuludest täitsa kõriauguni.... Ei tulnud välja! Robin ja Triin otsustasid 20. november, et käes oligi kõige sobivam hetk küpsetada piparkooke ja kui nad juba taignaga koju tulid, siis ma ei saanud ju öelda, et eieieieieieiei!!! Sebastian oli ka kohe nii õnnelik, otsis youtubest meie jõululaulude kausta välja ja nii nad need jõulud meie koju lasksidki.

Ja kuna jõulud olid meie koju lastud, ei jäänud mul muud üle, kui ise ka piparkoogitaigen ja inglise jõulukeeks valmis teha. Üks siis selle pärast, et ei peaks rohkem poest taigent ostma ja teine selle pärast, et mida kauem keeks külmas seisab, seda maitsvamaks see muutub. Piparkoogitaigent tegin kolm kilo ja täna on kõik otsas - nii taigen kui piparkoogid. Keeksist on veel väikene tükikene alles. Jätan enda jaoks märgi maha, et kõige parem taigen tuleb siis, kui lisada 24g piparkoogimaitseainet. Minu kõige suurem piparkoogifänn on muidugi Sebastian, kes ju muidu magusat ei söö: ei kommi, šokolaadi, kooki, torti, pirukaid - mitte midagi. Aga piparkooke sööb rohkem, kui keegi teine siin peres. Tingimusel, et neile ei ole lisatud glasuuri, mis on jällegi minu spetsialiteet selles peres - mulle nii väga meeldib piparkooke kaunistada :) Ikka enda tehtud glasuuriga (tuhksuhkur, munavalge, sidrunihape), sest need poe omad ei kõlba minu meelest süüa, liiga lääged. 

Inglise jõulukeeks tuli ka väga hea välja. Mina, kes ma alkoholi ei tarbi, siis selle keeksi alkomaitse mulle meeldib, kuigi tegelikult meeldib see keeks mulle ikkagi selle pärast kõige rohkem, et seal sees on niiiiiii palju kuivatatud puuvilju ja pähkleid, mida ma võiksin lõputult süüa, kui need ainult nii kaloririkkad poleks. Robin ja Triin käisid nagu kaks kassi ümber palava pudru ja arvasid koguaeg, et keeks läheb pahaks, kui me seda juba ometigi sööma ei hakka, aga ma siiski suutsin seda säilitada 25. detsembrini :) 

Jõuluaja juurde käib kindlasti kaartide valmistamine ja kuigi mul oli jube kiire ühe urakaga, siis ma leidsin ikkagi nädal ennam jõule selle aja, et tegin oma armsatele inimestele jõulukaardid. Aja kokkuhoiu mõttes olid kaardid minu tehtud päkapikkudest minu tehtud fotoga, sest joonistamiseks ei olnud lihtsalt aega... Välja arvatud üks kaart, mille tõttu ärkasin ühel hommikul 5.15, sest see kaart lihtsalt oli vaja joonistada. Mul juhtus sel aastal kaartidega kaks äpardust ka. Üks on natukene naljakas ja loodetavasti kaardisaaja pikka viha ei pea, aga ma olin kaardi ilusasti ümbrikusse pannud ja ümbrikule aadressi kirjutanud ja ümbriku kenasti kinni liiminud ja Eesti Posti abil ümbrikule kirjutatud aadressile saatnud. Kõik ilus eksole? Ainult et ...kaardi sisse unustasin pühadetervitused kirjutada :)))) Õnneks aimas kaardisaaja ise, et kellelt see kaart oli, aga jah... vopaa missugune! Teine äpardus on aga nii piinlik, et ma isegi ei pane seda siia kirja - see jääb minu südametunnistusele. Kui välja mõtlen, kuidas selle heaks teen, siis saan hingerahu tagasi....

Kuna Arvo tuli sel aastal erakordselt vara koju puhkusele (juba 15.detsember), siis meil oli aega siin oma tegevusi hajutada ja nii ei olnudki meil mingisugust jõulustressi. Ühel koleda ilmaga neljapäeval käisime Sipas kuuse järgi ja otsustasime kohe, et viime vanaisale ka kuuse. Ega see ei loe, kas Sa oled 11aastane või 79aastane - jõuluks peab ikka kuusk toas olemas. Käisime oma metsas ja võtsime kaks sellist kuuske, millel naguniigi poleks elu tulnud. Meie oma oli natukene suurem, vanaisa oma ikka üsna väikene. Sebastian oli nii elevuses, sest ta sai vanaisa kuuse ka ära ehtida ja kuna vanaisa ise oli ka väga aktsioonis, siis lõpp-kokkuvõttes tuli välja täitsa armas väike kuusepuu :) Vanaisal olid kapis nõukaaegsed ehted ja Sebastianile meeldisid need nii väga, et ta oli lausa pettunud, et ei võinud kõiki neid puu otsa panna :) 

Meie enda kuusk on sel aastal roosades, valgetes ja kuldsetes ehetes. Selle asjaga oli sootuks rohkem jaramist, sest Sebastian oleks tahtnud hoopis punaseid jõulumunasid ja siniseid jõulutulesid panna, aga Arvo oli kange nagu jurakas ja sel aastal siis hoopis niimoodi. Eks ta pidigi kange olema - ta ise ju need roosad ehted linnast koju tassis :) Tegelikult näeb kuusk väga kena välja - tagasihoidlik, mahe ja hubane. Ühel hommikul oli selle all veel terve kuhi kingipakke ka - olime sel aastal vist kõik väga tublid tüdrukud ja poisid :) 

Kingipakkide väljalunastamine vol1

Kingipakkide väljalunastamine vol 2

Kingipakkide väljalunastamine vol3

Jõululaupäeva hommikul olime Arvo ja Sebastianiga kolmekesi kodus, sest Robin ja Triin olid Triinu suguvõsaga Tartus ja Võrus. Etteruttavalt öeldes jõuluõhtuks nad ikka tulid koju :) Me oleme nüüd mõned aastad võtnud üle soomlaste ja rootslaste kombe süüa jõululaupäeva hommikul riisiputru, kuhu sisse on peidetud üks õnnemandel. See, kes mandli endale saab, sellel tuleb järgmine aasta eriti õnnelik aasta :) Eelmisel aastal oli see õnnelik Arvo ja sel aastal ta hoidis hinge kinni, et ta jumala eest mandlit ei saaks :)))) - õnnega kaasnes väga palju tööd ja vaeva. Tal vedas - eriti õnnelik aasta tuleb Sebastianil :) Sebastian ootas seda hommikuputru nii väga, kuigi talle puder ei maitse, aga mandli saamise lootuses ta sööb seda just nii kaua, kuni keegi mandli leiab :) Ma olen öelnud küll, et me võime ju teha kaerahelbeputru (seda ta sööb, kui on rohkelt minu või vanaema tehtud õunamoosi peal), aga ta ikka raiub seda riisipudru ja õnnemandli asja ja nii ta seda putru endale vägisi sisse ajab ki:) Mul oli kohe hea meel, et just tema selle mandli sel aastal endale sai - sellise pingutuse peale oleks kurb jääda tühjade pihkdega. PS mandlit ta siiski ära süüa ei suutnud - niiet - pool õnne sain omale :)

Jõululaupäev möödus suuresti erinevate toitude tegemise rütmis. Meil on Arvoga millegi pärast selline tunne, et peab igasugu asju ise tegema ja nii juhtuski, et tegime saia, leiba (juba aastaid teen enda jaoks kohandatud retsepti järgi), vürtsiseid jõulumandleid (NB Ennike - pane piparkoogimaitseainet 1,5tl täit), singirulle, täidetud mune, kartulisalatit, seapraadi, pasteeti (meie teeme broilerimaksast). Koogiks oli seekord Mari-Liisi retseptivaramust Pohla-Brita. Igatahes olime juba kaks päeva ennem jõule tegusad ja nii jõudsimegi kõik asjad ilusatsi õigeks ajaks valmis. Mingit stressi ei olnud, kõik kulges rahulikult ja sujuvalt. Ja mis kõige tähtsam - midagi ei läinud raisku. Kõik asjad olid lihtsalt nii head, et said otsa :) Ma küll ütlesin, et järgmine aasta teeme kõiki asju poole vähem, aga siis arvas Robin, et siis ei jää ju I jõulupühaks midagi ja küllap tal on õigus - hea oli, et 25. detsember ei pidanud midagi süüa tegema. Ja kuna Aivar oli ka nii jõululaupäeval, kui ka I jõulupühal meiega, siis kõike oligi just parasjagu - palju inimesi, palju süüa :)

Esireas on Sebastiani täidiseta singirullid :)

Õhtul käisime kõik koos surnuaias: meie pere, Aivar, Liivi pere ja Lea peaaegu kõikide oma lastega. Ma ei mäleta mitmel haual me käisime, aga neid oli igatahes palju. Enamusi neist inimestest ei ole ma mitte kunagi näinud, mõnda neist ei olnud Arvo isegi näinud :) Surnuaed oli nii-nii ilus - inimesed on uskumatult head ja ilusad seda vaatemängu luues, sest enamus haudadel põles rohkem kui üks küünalt. Väga väga ilus oli. Ilm oli ka suurepärane - karge ja selge. Fotokas jäi ainult koju....

Jõuluõhtu  ja I jõulupüha möödusid lauamänge mängides. Eriti õnnelikud olid selle üle Sebastian ja Triin. Ära mängiti "7 maailmaimet", "Kes leiab esimesena?", "Eesti mälumäng", "Kalale", "Pickomino", "Alias", "Rantšo" ja "Tic-tac bumm". Me oleme juba mitu kuud Triinuga koos elanud ja me ei teadnudki, et talle meeldib nii väga lauamänge mängida. Me ju ikka mängime muidu ka, ta pole kordagi tahtnud ühineda ja nüüd mängis kaks päeva peaaegu koguaeg, kui ikka mänguks läks. Sebastian on ka täielik lauamängusõltlane. Tal pole vahet, mida mängida, oluline on, et saaks mängida. Loetletud mängudest kõige raskem oli talle "Alias", kuigi kui pidi juba teist ringi sõnu seletama, sai päris hästi hakkama. Eks selle hakkamasaamise taga on suur tahe. 

I jõulupühal kutsus Arvo meid jalutama, sest ilm oli lihtsalt võrratu. Tuulitu, karge, kõik oli härmas. Ta võttis fotoka ka kaasa ja muudkui klõpsutas :) Kõndisime 9 kilomeetrit, Seebul oli lõpuks juba isu täitsa täis, aga ta pidas vastu. Tavaliselt me käime ikka vähem, umbes 5 kilomeetrit. Aga pärast nad pidid ikkagi tunnistama, et oli väga mõnus jalutuskäik, sest õhtul hakkas sadama vihma ja sajab siiani.... Ilma üle võiks muidugi kurtma jäädagi, aga ega see ei muudaks midagi - pole mõtet oma hinge üldse mürgitada... Kahju ainult, et täna ööseks metsa ei saanud, sest päris vihmaga pole seal ikka suurt midagi teha. Aga ehk uue aasta alguses? Siis, kui lumi pidi maha tulema....

Väga mõnusad rahulikud ja perekesksed päevad on olnud. Palju on olnud nalja ja naeru, ärevust ja häid toiduelamusi. Võidurõõmu ja kaotusvalu :) Arvo ja Robin söövad täna Gefiluse jogurteid - et kõhtu korda saada. Mul õnneks sellist probleemi pole, sest ma olen juba eilsest tagasi oma kavas ja ülesöömist karta pole :) Eks ma natukene olen näkitsenud siit ja sealt kavale lisaks - no ikkagi jõulud... Nüüd on kõik jõulutoit hävitatud ja elu läheb vana ja sissekäidud radapidi edasi. Ja mis on veel tore? Päev hakkab kukesammuvõrra pikemaks minema ja selle üle olen ma väga rõõmus! Ma juba väga ootan, et see pime aeg saaks mööda, eriti selle pärast ka veel, et lund ei ole. Oleks lumi, oleks kõik selgem ja valgem, aga praegu on küll akna taga ikka üsna trööstitu. 

Mul on hea meel kõigist nendest inimestest, kellega koos me jõulude ajal olime. Mul on hea meel, et Triin ja Robin ikka koju tulid ning mul on hea meel, et Aivar meid oma seltskonnaga rõõmustas. Mul on hea meel  Arvost ja Sebastianist tänu kellele olid meil vahvad jõulueelsed ja -pealsed päevad :) Tänu neile oli mul hea teha kõiki neid asju, mida ma tegin. Mul on hea meel isegi oma kassidest, kes sel ajal, kui me käisime jaluatamas, olid meie punase  laualina otsast otsani karvu täis ajanud (selline tunne oli, et Lasse oli ennast rullinud ühest laua otsast teise :) ). Ja mul on hea meel kõikide nende kaartide eest, mis meile saadeti. Neid ei olnud palju, kuid need olid olulised. Mul on hea meel, et meil ei ole jõulustressi ja et meie lapsed oskavad hinnata igat kinki, mis nad saavad  -olgu need siis kasvõi väravavahisokid :) Veel on mul hea meel selle üle, et inimesed on jõulude ajal kuidag iilusamad ja armsamad ning julgevad seda ka välja näidata :) 

Mõnusat aasta lõppu kõikidele, kes minu blogi ikka loevad :) Ja olge ikka head - nii endaga kui teistega!

La Dolce Vita restoran Tartus

Kui me käime Tartus Anne juures (jajah, me ikka veel käime seal), siis me läheme tagasiteel alati Põhjakasse sööma. Kuna meil seekord aga juhtus nii, et me ei käinud Tartus oma tavapärasel reedesel päeval, vaid hoopis esmaspäeval, siis pidime leidma endale mingi muu söögikoha, sest Põhjaka on talveperioodil avatud ainult ko,mapäevast pühapäevani. Me ei tea Arvoga tegelikult Tartust mitte midagi, sest me oleme seal käinud ainult läbisõidul või Anne juures ja meil ei olnud õrna aimugi, kuhu me võiksime minna. Ma olin eelmisel päeval kodus natukene guugeldanud ja valisin omast arust päris hea ja soodsa koha välja, aga sellel ajal, kui meie Annega oma asju ajasime, guugeldas Arvo ka ja leidis ikkagi, et see minu guugeldatud koht pole miski koht :) Ja me läksime hoopis La Dolce Vita'sse (mina olin selle välistanud kallite pearoogade pärast...). 

Tegu on itaaliapärase restoraniga, kuigi kui nüüd täiesti aus olla, siis peale lipu ei tundunud seal küll rohkem midagi Itaaliat meenutavat :) Võibolla on see aastaajast tingitud, aga natukene häiris, et kõik oli nii hele ja pimestav ehk siis valgustus ei olnud hubane ja kogu ruum tundus liiga hele ja valge. Minu jaoks oli natukene häiriv, et lauad olid liiga tihedalt. Mulle kohe üldse ei meeldi istuda nii tihedalt täiesti võõraste inimestega külg külje kõrval. Kuna meie sealoleku ajal juhtus restorani külastama kolm laudkonda väljamaalasi, siis oli lärm kuidagi eriti häiriv. Või oli minu tundlikkus Anne juures käigust intensiivsem..... 

Restorani omanikeks on itaallased, kes pakuvad väidetavalt autentset Itaalia gulinaariat. Kõik pitsad valmivad elaval tulel puuküttega ahjus ning lisaks leiab sealt otse Itaaliast toodud pastast tehtud pastaroogasid. Täidetud pasta tehakse sealsamas kohapeal vanade traditsiooniliste retseptide järgi. Me Arvoga otsustasime süüa pitsat kui me kord juba itaaliapärasesse restorani sattusime. Oi, kui pikk see pitsade nimekiri oli! Ja kõikidel pitsadel oli niiiiiii palju koostisosasid, et minu kartlik meel võttis kõige lihtsama pitsa, mis nimekirjas oli ja koosnes see ainult kolmest komponendist: tomatipasta, mozzarella ja itaalia salaami ("Salame Italiano"). Arvo oli palju julgem ja valis välja "Miss Italia" (tomatipasta, mozzarella, crudo sink, kirsstomat, kirss-mozzarella, trühvlikaste ja parmesan). Kui pitsad lauda toodi, ütles Arvo, et see on ju toores :))))), aga tegelikult pidigi kõik vist  nii olema. Minu pitsa oligi väga tagasihoidlik ning vahepeal ma unustasin ära, et söön audentset itaalia pitsat :))) ja haukasin oma vorstisajast järgmise suutäie. Arvo pitsa seevastu oli...oi, kui maitserohke. Aga nagu karta oligi - minu jaoks liiga võõras ja liiga palju erinevaid maitseid koos. Arvot häiris natukene, et juustud ei olnud sulanud (sellest ka see toore pitsa jutt). Minu meelest oli pitsapõhi natukene liiga kõva (Haapsalus oli igatahes parem) ja selle söömine oli lõugadele ikka paras töö. Pitsad olid enam-vähem heas mõõdus - jaksas ära süüa küll, kuigi oleks ka poole vähemast kõhu täis saanud. 

Kuna me juba väljas olime ja ebatervislikult toitusime, siis me ikka võtsime magustoidud ka. Arvo valis välja "Tiramisu" ja mina võtsin täiesti tundmatu "Fagottino al ciccolatto con mascarpone" (traditsiooniline itaalia pirukas šokolaadi ja maskarpoone juustuga). Titamisut olen varem söönud ja maitsesin ka seekord Arvo oma. Oli väga hea! Pehme, kreemine, väikese alkoholinüansiga (ma tegelikult ei joo alkoholi üldse, sellest tulenevalt võis alko maitse tunduda natukene liiga intensiivne). Ja no see minu tellitud pirukas! Ma pidin südari saama, kui see lauda toodi, sest see oli lihtsalt nii suur! See oli nagu kaks mis-iganes-muud magustoitu kokku. Ma ei ole kunagi varem saanud nii suurt desserti. Pirukas oli tõenäoliselt samast taignast, millest oli pitsapõhi ehk siis kordus sama probleem - saialine oli nii kõva, et raske oli süüa. Aga kui tükk juba suus oli kõige selle šokolaadi ja kreemiga, siis maitses hää! Lausa väga hea! Kuigi jah, ma arvan, et mul on kolme aasta magusanorm ületatud :) Mulle eriti meeldis see, et pirukas oli pealt soe, aga kreem oli sees külm. See kõik kokku oli nii nauditav, et isegi Arvole meeldis (ta on magustoitude osas üsna valiv). 

Lõppkokkuvõttes mulle meeldis, kuigi kui ma peaksin sinna veel sattuma, siis ma proovin kindlasti mingit pastarooga. Pitsa ei ole ikka päris minu teema, kuigi vahel väga harva võib ju süüa. Olen koguaeg rääkinud, et kui me kunagi üldse kuskile reisime, siis võiks see olla Itaalia, sest itaallaste toidukultuur on nii põnev ja maitseküllane. Nende pasta valmistamisoskus ülemaailmselt kuulus. Ma ei teagi, miks ma seekord valisin pitsa - vist selle pärast, et Arvo valis ka. Nii et - korra me peame sinna veel sattuma - pastat sööma :)

Täna ma ei tea, kas sellel söögil oli midagi pistmist Itaaliaga või mitte, sest mul pole millegagi võrrelda. Saan ainult öelda, et toit oli maitsev ja kõhtutäitev ning teenindus oli kiire ja korralik. Põhjaka vastu ei saa, aga sinna sööma minna võib teinekordki. Ja kui keegi tahab eriti suurt magustoitu ära süüa, siis on La Dolce Vita ja nende "Fagottino al ciccolatto con mascarpone" just õige valik :)

Advendilõuna Villa Ammendes

Villa Ammendes on detsembrikuu igal pühapäeval ehk igal advendil pidulik advendilõuna ja ma lihtsalt pidin sellest osa saama :) Ja kuna ma tean, et Arvo on väga vaimustuses kogu Villa Ammende miljööst ja atmosfäärist, siis mul ei jäänud muud üle, kui talle sõnum saata ja küsida, kas ta tahab minuga 10. detsembril kella kaheks Pärnusse sõita? Põhjuse jätsin enda teada :) Eks ta natukene alguses põikles, aga siis ütles, et ega tal muud üle ei jää, kui peab need kivid ja traktori ohverdama ja naisega Pärnusse minema. Kui "jah"-sõna oli käes, ütlesin põhjuse, miks me peame minema :)))) Ja nagu ma ju tegelikult oma südames teadsin - talle meeldis see mõte väga :) Ja et asi ikka täielik oleks, meeldis see mõte Sebastianile ka, kes ei olnud tegelikult kutsutud :))), aga  no kuna talle see mõte ikka nii väga meeldis, siis mul ei jäänud muud üle, kui pommitada Villa Ammendet meilidega ja jõuda sinnamaani, et Sebastian sai erimenüü ning koha advendilõunal. Ja no et kõik oleks veel täiuslikum, siis ma ei saanud ju oma kahte suurt last koju jätta, kui ise lähen Arvo ja Sebastianiga advendilõunale :) Niisiis kutsusin noored ka ja nad tahtsidki tulla! Lõppbroneering oli viis kohta advendilõunale elava muusika saatel. Nii palju siis selleks korraks kahekesi olemisest :)

Ja mis seal salata. Küll meil oli Arvoga lõpuks ikkagi hea meel, et me kõik koos läksime. Jah, raha läks rohkem, aga mõnikord ei tasu rahanumbrit vaadata. Nii hea oli olla kõik koos, ilusad ja heas tujus ning nautida advendilõunat võrratus Villa Ammendes. 

Advendilõuna on kolmekäiguline: eelroog, pearoog ja dessert. Igas söögikorras on kolm valikut. Mina ja Triin võtsime eelroaks "Ahjus röstitud kitsejuustu-peedi salati" ning Arvo ja Robin võtsid "Šampinjonisupi". Kuna eelroogade valikutes ei olnud mitte midagi, mida Sebastian oleks söönud, siis talle kahjuks eelrooga võtta ei saanud, kuid teenindaja pakkus välja, et toob Sebastiani pearoa samal ajal, kui meie eelroad. Sebastianile see sobis. 

Arvo ja Robin ei jõudnud oma suppi ära kiita ja see vist osutuski neile selle õhtu lemmikroaks. Ma maitsesin ka Arvo taldrikust suppi ja oli tõesti äärmiselt maitsekas püree. Hästi kreemine ja siidine, järelmaitse pisut vürtsine. Krõbeda juustusaiaga oivaline roog. Kitsejuustu-peedisalat oli minu puhul täielik risk, sest olin elus ainult korra varem proovinud kitsejuustu ja see ei maitsenud mulle üldse. Aga sellest oli juba aastaid möödas ja ma mõtlesin, et annan Villa Ammendele võimaluse minu kitsejuustu parakad kaotada. Ma tegin õigesti! Mulle tõesti väga maitses see roog. Kitsejuust koos peedi ja magusa virsikuga olid oivaline kooslus. Triin ütles ka peale tellimuse andmist, et ta ei tea, kas ta on varem kitsejuustu söönud ja siis ma põdesin tema pärast ka natukene, et äkki talle üldse ei maitsegi, aga kõik läks hästi - Triinule maitses ka tema eelroog. Võibolla ainult pisut liiga vähe oli seda kõike :) aga see on juba isuküsimus. 

Šampinjonisupp

KItsejuustu-peedisalat

Pearoogadeks valisime meie Arvoga "Mooritud veisepõse", Robin ja Triin võtsid "Pardikoiva confit'i" ja Sebastianil olid Villa Ammende isetehtud friikartulid kanafileega. Nüüd on see koht, kus ma natukene tahan nuriseda. Küllap on asi lihtsalt selles, et latt on nii kõrgeks aetud, aga see veis oli pisut vintske. Maitse oli väga hea, aga süüa oli raske, sest lihas olid alles kelmed, mis muutsid ampsu närimise ikka väga keeriliseks. Püree ja porgandid olid väga maitseküllased ja head. Robin ja Triin ei öelnud oma pardikoiva kohta ühtegi halba sõna, sellest võib järeldada, et maitses väga. Triin tõi esile kastme väga hea maitse. Sebastian sõi oma taldriku tühjaks, aga see oli ka väga turvaline söök tema jaoks. Mul on äärmiselt hea meel, et Villa Ammende on valmis vastu tulema ja valmis pakkuma ka sellistele inimestele süüa, kes kõiki maitseid nautida ei saa või ei oska. Mulle on oluline, et ka Sebastian saaks väljas söömas käia, tutvuda etiketiga, nautida kellegi teise tehtud sööke (mitte ainult ema, isa, vanaema). Tema söögijäikus on mulle väga murettekitav ja seetõttu on mul eriti hea meel, kui kuskil on keegi, kes mõistab ja aitab kaasa sellele, et ka Sebastian saaks uusi kogemusi ja toiduelamusi. 

Sebastiani pearoog

Pardikoiva confit

Mooritud veis

Desserdi osas jäin lootma Arvole, sest mina, Triin ja Robin võtsime "Tumeda šokolaadi pudingu", aga valikus oli veel "Maasikasupp" ja kuna ma tahtsin nii väga teada, mida see endast kujutab, siis salamisi lootsin, et Arvo võtab selle. Ta ei peta mu lootusi pea kunagi :) - Arvole on väga oluline, et dessert oleks kerge ja seega oli tema jaoks maasikasupp ainuõige valik. Sebastian valis "Pannkoogid isetehtud vaniljejäätise ja marjadega". Šokolaadipuding oli väga magus ja rammus, lusikaga oli seda peaaegu võimatu süüa, sest see jäi lusika külge kinni. Mulle väga maitses, Robin ja Triin ütlesid, et oli liiga magus. Arvo maasikasupp oli lihtsalt oivaline! Magus, siidine, õrn, jäine, kerge... Kõik see, mida Arvo armastab :) Ja Sebastian -tubli poiss - sõi kõik ära! Me läksime nende pannkookidega täitsa ehkupeale välja, aga talle maistesid ja marjadest olid ka õnneks maasikad ja paar vaarikat, mida ta hea meelega sööb. Koka kiituseks olid lõunasöögi lõpuks kõik taldrikud tühjad! :)

Pannkoogid jäätise ja marjadega

Maasikasupp

Šokolaadipuding

Villa Ammende ise oli nii ilus oma pühaderüüs ja pidulikkusega. Saksofonil esitati jõululaule, kaminas praksus tuli. Inimesi oli küll palju, kuid üks ei seganud teist. Ma ei ole kuigi peen inimene, ikka selline lihtne ja tavaline, aga Villa Ammendes on tunne kuidagi selline, et oled eriline :)

Iseenesest oli väga mõnus pealelõuna maitsva söögi seltsis. Ja me hiljem veel Arvoga arvasime isekeskis, et oligi tore, et läksime terve perega :) Me ei saa kuigi palju Robini ja Triinu elust osa, sest neil on omad käigud ja tegemised, seda enam me oskame väärtustada neid hetki, mil nad on valmis olema koos meiega. Rääkisime ka riietumisest ja pidime tõdema, et oleme teinud midagi väga õigesti, sest juba siis, kui tuli jutuks, et läheme Villa Ammendesse, arutlesid poisid, millised triiksärgid nad selga panevad ehk siis nad teavad, et on kohti, kuhu teksastega ei kõlba minna. Olin uhke oma ilusate laste (Triin käib ka siia alla) üle!

Juba oli teine advent...13 päeva veel ja siis on jõulud :) Ma ei mäleta, et oleksin viimastel aastatel seda nii väga oodanud, kuid see aasta on kõik kuidagi teisiti.... piparkoogi maitseaine on magustoitude põhimaitseaine juba novembri lõpust saadik :)))) 

Aitäh teile, armas pere, et te ikka viitsite ja tahate minu hullustega kaasa tulla :) Loodetavasti teeme varsti jälle midagi kõik koos! See oleks väga vahva!

Piparkoogimaja (puukuur)

Mõnikord lihtsalt on nii, et ärkad üles ja mõtled, et tahaks vot seda asja teha, kuigi ei ole "seda" mitte kunagi teinud. Niimoodi juhtus mul eelmisel esmaspäeval, kui ma jõin oma hommikukohvi inteneti seltsis ja mõtlesin äkki, et jube äge oleks proovida teha piparkoogimaja. Ma mäletan oma kaugest lapsepõlvest, et vend Egon kunagi tegi ühe piparkoogimaja ja see tegu oli oi kui raske, sest ta liimis detailid kokku glasuuriga, aga lõpptulemus oli muidugi äge, sest mida muud Sa ühelt ehitajalt ikka oodata saad, kui viimasepeal tulemust. Kahjuks on sellest majast ainult õhkõrn mälestus, mis tekitab minus just praegu imelise tunde sellest, et tegu on lapsepõlvest pärit positiivse mälestusega :)

Igatahes tuulasin interneti avarustes ringi ja Nami-Nami lehel oligi terve õpetus ja detailid ühe väikese majakese tegemiseks. Arvo muidugi arvas, et tee ikka vintskapid ja rõdud ka, aga see oli nii naljaviluks öeldud, sest ma ei hakanud endale mingeid illusioone looma, et mu esimene katsetus piparkoogitaignast maja teha võiks midagi suurt ja uhket olla. 

Kuna ma teen igal aastal ise piparkoogitaigent (Nami-Nami retsepti järgi), siis loomulikult on mul ju praeguseks külmkapis kolm kilo taigent, aga seda ma ei raatsinud maja tegemisel kasutada, sest maja jääb ju seisma vähemasti jõuluaja lõpuni. Ostsin siis kohalikust väikepood Lemmikust nende endi valmistatud piparkoogitaigent 1 kg ja 4 karamellikommi. Tahan siinjuures Lemmiku taigent ikkagi kiita nendele, kes ise ei viitsi teha. On üsna hea toode! Hästi käsitletav, hea rullida, kujud tulevad ilusasti laua küljest lahti (ilma väga ohtralt jahu kasutamata), piparkoogid on mõnusad õhukesed ja krõbedad. Ainuke miinus on, et minu partiil oli liiga vähe vürtsi, aga selle vea nad lubasid parandada, nii et ma loodan, et nüüd on nende taigen vürtsisem. 

Aga nüüd majast.

Ma alguses ei saanud päris hästi aru, kuidas ma selle lahtirullitud taigna peaks küpsetuspaberile saama, aga saab väga edukalt, kui kasutada taignarulli abi (keerad taigna rulli ümber - Arvo õpetas kunagi mulle seda). Detailide väljalõikamine oli kõige kergem asi. Peale ahjust tulekut pidin natukene kahte juppi lõikama, sest olid oma kuju kaotanud, kuid just ahjust tulles ei ole see sugugi keeruline. Siis pidin natukene aega igasuguseid tegelasi oma valmisküpsetatud juppide juurest eemale peletama, sest paiparkoogi isu oli ju nii suur :)

Nami-Nami õpetuses on kommentaarides kirjas, et maja tegemiseks kulub 1 kg taigent, aga meie saime 500 grammist taignast kõik maja detailid tehtud ja kolm pannitäit piparkooke ka veel....

Kunagi lapsepõlves sai tehtud suhkrukomme, aga ma ei olnud kunagi varem ise karamelli teinud. Midagi keerulist selles polnud, ainult väga ettevaatlik peab olema, sest karamell on tõsiselt tuline (järgi proovitud :) ). Igatahes sain karamelli tehtud ja liimisin viie minutiga kogu maja kokku, sest õpetuses oli ju kirjas, et seda peab kiiresti tegema, kuna karamell muutub kõvaks. Kuigi olin omastarust jube kiire, oli ukse etteliimimise ajaks karamell juba kõva ja nii see uks mu kohmakate sõrmede vahel pooleks läkski. Üks pool läks minu kõhtu ja teine pool Sebastiani kõhtu :) Sebastian arvas, et ongi hea - saab kergesti sisse ja välja käia :) Kõige raskem oli katuse liimimine, sest need  detailid tahtsid vägisi alla kukkuda, aga siis ma sain aru, et nii kiiresti ikkagi ei saa, kui ma olin arvanud ja hoidsin neid tükke ikka tubli paar minutit koos, et püsima jääks. Järgmine kord tean, et liimin ukse ennem ette ja jätan katuse kõige viimaseks - siis on aega seda hoida nii kaua, kui vaja. 

Kokkuvõttes sai selline pisut lapergune ja loodist väljas majakene, mille me Seebuga puukuuriks ristisime :)))) Glasuuri tegin loomulikult ise, parajalt magusa ja parajalt hapuka - sidrunihappega (ma neid poe jubemagusaid glasuure ei suuda süüa). Kaunistasin kohe isuga, et glasuuri ikka jaguks :) Mõtlesin, et siis paistavad ehitusvead vähem välja, aga tuhkagi! Ikka on lopergune... Aga ei põe! Ikkagi elu esimene ja järgmine aasta kaasan oma armsa abikaasa ka - küllap siis tuleb vägevam :)

Nüüd seisab majake köögis aknalaual koos päkapikkudega ja Arvo käib seda iga natukese aja tagant nuusutamas ja rääkimas, kuidas ta tahaks sellele hambad sisse lüüa. Tegime üleeile õhtul viis pannitäit minu taignaga piparkooke ja kui need olid kõik otsa saanud, tahtis ta ikka mu maja kallale minna :) Pidi väga isuäratav olema. Aga ma ikka ei raatsi seda veel nahka panna.... 

Julgustan kõiki lastega peresid proovima! Sebastian oli küll täiega ninapidi juures ja elas kogu ehitusprotsessile kaasa ja lõpptulemust käib ka ikka aegajalt vaatamas. Ja muidugi kommenteerimas... et milline puukuur see ikkagi on :) Tegemine võtab küll aega, aga ma arvan, et kiiret ju pole! Tasub ikka proovida! No ja kui tõesti välja ei tule, siis ... Kõik ehitusmaterjalid on ju söödavad :)))))

Tähtis sünnipäev

Mõnedele inimestele väga meeldib, kui neil on sünnipäev. Nad naudivad seda ülevoolavat tähelepanu, on armastusväärsemad, embavad päeva jooksul umbes 200 korda, kutsuvad lähedased kokku, koristavad ära kodu, vaaritavad pool päeva süüa teha, tellivad suure sefiiritordi ja siis istuvad õhtul sünnipäevalauda ja on surmani väsinud :) aga õnnelikud. Osadele sellised sünnipäevad üldse ei meeldi. Juba mõte sellest, et pool suguvõsa tahaks neid  kallistada ja kätelda ajab sünnipäevalise hulluks. Nad ei taha mingeid süldilaudu ega perebände. Võibolla ainus asi, mis neile peale läheks, oleks üks ilmatu suur kook, mida süües ei pea mõtlema, et ...ei tea, kas kõik on juba saanud? Võib vabalt süüa? Ma tunnen nii sünnipäeva nautijaid, kui ka neid, kes hea meelega teevad näo, et neil ei olegi aastas kord sünnipäev. Üks selline inimene on Aivar. Meie Aivar. 

Ja, nagu ikka novembris, oli jällegi Aivari sünnipäev, kusjuures mitte mingisugune tilu-lilu sünnipäev, vaid tähtis number. Kuigi siinkohal ma ikkagi tahaks mõlgutada mõtet, et...miks mõni number on tähtsam kui teine? Aga üldsusele toetudes oli ikkagi tähtis sünnipäev. Me siis Arvo ja Liiviga ei suutnud hästi välja mõelda, mida selle puhul korda saata? Sest vähe sellest, et ta tahab teha nägu, nagu tal ei oleks sünnipäeva, ei tule ta sobivasti sünnipäevaks koju ka :))))))) Me saime kohe aru, et pole mingisugust mõtet talle teha kingitust, no mingisugust asja - sest ta ei ole träna inimene ja kuigi me oleme talle kinkinud üht ja teist, seisavad need asjad ikkagi suht kasutult. Aga meile kasutu ei meeldi ja nii me Arvoga välja mõtlesimegi, et me peame organiseerima elamuse, sest selle peale on venna iga kell valmis koju sõitma. Ja elamus ongi parim kink, mida Aivarile teha.

Broneerisime raftingu Võhandul. Tahtsime küll minna Piusale, aga kahjuks polnud hooaega ja nii pidime minema Võhandule, kus me küll juba varem oleme käinud, aga ega kuskil pole kirjas, et ühel jõel ei võiks käia rohkem kui korra. Nagu öeldud oli hooaeg läbi, aga Matkajuht on parim ja tuleb vastu ka sellistele hulludele, kes arvavad, et 2.detsembril on ikka täiesti normaalne minna jõele parvetama :) Ajasime kamba kokku ja meie tavalise pundiga (meie, Liivid ja Aivar) liitusid ka õde Lea, Karel ja Erlend, sest tegu oli ikkagi tähtsa sünnipäevaga. Lea küll alguses ei tahtnud sellest jamast mitte midagi kuulda, aga meie rõõmuks võttis ta kõik oma tahteraasud kokku ja tegi selle hulluse meiega kaasa. 

Kuna sel aastal on ebanormaalselt palju vihma sadanud (see tuleneb kindlasti sellest, et meil ei ole katust...), siis oli Võhandu veetase kõrge  ja kärestikud olid palju elamuserohkemad, kui möödunud aasta märtsis käies. Jagasime end paatidesse nii, et ühes paadis olime mina, Arvo, Sebastian, Mart ja Priit ja teises paadis Lea, Liivi, Erlend, Karel ja Aivar. Loomulikult oli teine paat jõulisem, sest mõmmil on ju kolme mehe ramm, kuid me ei lasknud ennast sellest heidutada. Meie paatkond uuris hoolega ümbrust ja käisime isegi korra maal, et ühe liivapaljandiku otsa ronida ja koobast lähemalt uurida. 

Kõik olid väga vaprad! Sebastian aerutas ka väga tublisti. Ega tal sundi ei olnud, aga me kartsime, et kui ta kõik need 8,85km niisama istub, hakkab tal lihtsalt külm. Nii ta siis aerutas täpselt siis, kui ise tahtis. Jõevool oli kiirem ja äkilisem ja kärestikel said eesistujad ikkagi kõik natukene märjaks. Mulle ühe korra tuli päris korralik sahmakas vett sülle, aga mul olid õnneks veekindlad püksid (mis selgus, et ikkagi 100% veekindlad pole:) ). Ilm oli suurepärane, mitte midagi ei sadanud ja tuult ka ei olnud. Ma ikka imestan igakord, kuidas meil küll selle ilmaga alati niimoodi veab? Jõelt jõudsime maha umbes 15.30 ehk siis pimeda peale ei jäänud. Alguses oli suureks probleemiks inimeste külmetavad sõrmed, aga mingi aja möödudes see muutus. Otseslt külm ei olnud, kui jõel olime, aga kui maha saime, siis puges vilu ikkagi kontidesse, mida pidi hiljem tükk aega ära soojendama. 

Peale raftingut sõitsime Otepää külje alla Pilkuse puhkemajja. Selles majas oleme ka varem korra olnud, kuid miks ei võiks ühte maja rohkem kui korra külastada :) Majaomanik oli õnneks juba tuled alla löönud ja eessaali põrandaküte oli varvastele väga mõnus. Õhtu möödus hea söögi (mina olin oma söögiga), sauna ja laulu saatel. Meie segased käisid kõik jääaugus ka, isegi Sebastian, ja Liivi käis sal augus kaks korda niimoodi, et ta ei olnud end eelnevalt soojakski kütnud - uskumatu hullus!!!! Mina olen külmavares ja endast saunasooja ära ei andnud, seega jäi jääauk proovimata. 

Jalgpall täies hoos

Mida me küll ilma Liivita teeks? Hindamatu seltskonna alustala

Vennale väike pauk ka :)

Sebastian, Mart ja Erlend mängisid väga palju jalgpalli, aga mul on hea meel selle üle, et kõik ikkagi laulavad ka. Nutitelefonidega otsitakse laulusõnad üles ja kõik joristavad kaasa - tundub, et midagi oleme tulevastele põlvedele kaasa andnud... 

Söökidest nii palju, et Aivar ostis Arvole kaasaskantava suitsuahju ja see oligi meil nüüd kaasas ja testimisel. Arvo oskab teha oivalist suitsulõhet! Ja õnnestus ka seekord 100%. Seebule võtsime valge kala filee, aga kahjuks talle ei maitsenud tursk kohe üldse - edaspidiseks - turska ei osta! Tundub, et Arvo saab nüüd ka talvel meile maitsvat suitsulõhet teha :) ja selle üle on mul ainult hea meel. Ainult valmistamisaeg on pikem, kui selle iseleiutatud ahjuga Sipas - seda aega peab siis arvestama, kui keegi pereliikmetest sööb kellaaja peale :)

Kõik läks väga hästi! Kõigil oli hea tuju, emotsioon oli positiivne, keegi ei jauranud millegi kallal, kõik võtsid vabalt ja rõõmsalt. Eks õhtuks olime ikka väsinud ka, aga see on normaalne peale sellist pikka päeva ja intensiivset sõudmistrenni. Ma loodan, et päevakangelane ise jäi ka rahule :) sest midagi muud me talle kinkida ei oleks osanud (kuigi siinkohal tahaks muidugi rääkida kõikide asjade kinnimaksmisest, aga ma ei hakka rääkima - kõik oli just nii, kuidas sünnipäevaline soovis). Ja kes ütles, et jõel võib raftida ainult kevadvete ajal! Praegu on just paras aeg minna teravaid elamusi otsima! 

Aiku, palju õnne Sulle veelkord! ja üks sünnipäeva laul ka (klikka sõna "laul" peale :)