Kaheksateistkümnes suvi järjest Hobulaiul

Igal suvel, augustikuu esimesel nädalal pakime me kokku oma asjad ja sugulased ja sõidame kaheks ja pooleks päevaks Hobulaiule puhkama, mis muidugi on kõike muud kui puhkus või siis on küll puhkus, aga väga väsitav puhkus :) Sellel aastal oli meid seal rekordarv osalejaid: 25 inimest + Muhu vägilane Harald (pooleaastane poisipõnn, kes kaalus sündides 6400g ja nüüd, pooleaastasena 9600g). Sellise kamba üheks kambaks saamine on ikka päris suur protsess. Ma ei kujuta ette, kui mitu tundi veetis Arvo telefoni otsas, et kõik vajalikud asjad kokku leppida ja korda seada. Te mõelge ise  - kogu see kamps tuleb ju ära ka toitlustada. Välja mõelda, kui palju sööki kulub ja delegeerida, kes milliseid toiduaineid kaasa võtab, sest ühe inimese kanda oleks see ikka ilmselgelt liiga palju ja ei mahuks auto peale äragi. Kuid toit ei ole peamine. Peamine on ikkagi see, et kui meie lastele peaks ühel päeval ütlema, et see aasta nad Hobilaiule ei saa, siis ma ei teagi, mis täpselt juhtuma hakkaks, sest nende jaoks (ja ka paljude teiste jaoks) on Hobulaiul käik justkui suve suursündmus ja Mardile on see isegi tähtsam kui jõulud :)

Mul oli suurepärane ilm ka tellitud. Kohe tellisin, kui ajagi broneerisin ja ilm ei vedanud meid alt - see oli lausa suurpärane! Kõikidel päevadel oli 25-27 kraadi sooja ja päike paistis terve päeva, tuult praktiliselt polnudki. Ma ei mäleta, millal viimati on niimoodi Hobulaiul käidud, et õhtul saab ilma tekkideta istuda sauna terrassil. Kes polnud see suvi veel pruuniks saanud, siis nüüd oli küll viimane võimalus saada. Minu meesinimeste seljad ja turjad olid ikka korralikult punased sellest terved päevad õues olemisest (isegi mul olid, kuigi ma olen ikka suhteliselt pruun võrreldes teistega - mulle lihtsalt hakkab hirmus hästi päike peale). Kapten Tarmo ka imestas, et me endale nii igava merereisi olime seekord planeerinud, sest tavaliselt on alati meie üleveod olnud tormised, kuid seekord.... meri lihtsalt sillerdas ümberringi ja isegi mina tulin kajutist välja :) 

Mis siis saarel uut oli? Paljugi. Mul on hea meel, et Märjamaa vald oma puhkekompleksi eest hoolitseb - see näitab vist seda, et neil pole hetkel küll plaanis seda maha müüa või muudmoodi meie valla inimestele kättesaamatuks teha. Ära olid vahetatud kõik aknad - nii aidas kui köögimajas. Ja suure uuenduskuuri oli läbinud sauna terrass, mis on nüüd hoopis teisele poole maja ehitatud. Sauna pesemisruumis oli ära vahetatud põrand ja ehitatud uued pingid. Uus oli ka keris, mida saime esimesel õhtul kohe tunda. Uued pingid ja lauad olid ka sauna terassil ja neid oli palju. Meie kamp on muidugi autistlike joontega inimesi täis ja laud/toolid tõsteti samale kohale nagu alati on olnud :), kuid põhipoint on ikkagi see, et ruumi on palju rohkem juures nüüd, et kõik saaksid õues istuda. Lisaks on ehitatud puukuur ja grillimistarvikute hoidla. Väga ilus ja puhas oli kõik. 

Mida toredat me siis seekord saarel ära tegime? Eks oli asju, mis on juba aastaid olnud - jalgpall, mölkky ja võrkpall rannapalliga. Mölkkyga on muidugi nii, et ega Aivariga seda mängida pole mõtet, sest ta võidab peaaegu iga kord :) Aga tähtis pole võit, vaid osavõtt - seega mängiti seda seltskonnamängu ikka palju kordi. Ma tegin ka käe valgeks, siiani polnud julgenud, sest mind õudsalt häirib selle mängu juures üksteise kallal "saagimine", aga siis ma otsustasin sellest üle olla ja mängus sees olles ei tundunudki kõik nii jube. Pähe sain ma muidugi, aga tühja temaga - mul on hea meel, et minu mängu ajal võitis Sebastian :)  Jalgpalli mängiti see aasta ka päris palju või lihtsalt väravate löömist. Põhimängija oli muidugi Sebastian, aga seekord olid suured poisid ka kuidagi rohkem hakkajad. Isegi Arvo tegi paar ringi - eelmine aasta seisis jalgpall üsna nukralt omaette. Rannapallid pakkusid jälle palju nalja, eriti see koroonaviirust meenutava lödidikuga mängimine. Mõlemad pallid leidsid muidugi ka oma lõpu rookatuse otsas, aga tühja temaga - eks Reet ostab järgmine aasta uued :) Saarel olnud väiksemad poisid said ka sellest mängust rõõmu tunda. 

Väga palju käidi ujumas. Ma tõesti ei tea, et mõnel teisel aastal oleks nii palju ujumas käidud. Teisel päeval küll oli vetikas sadamaaugus, kuid kuna meil olid kaasas kaks bioloogi, neist üks lausa merebioloog, siis hirmu polnud- tegu ei olnud sinivetikaga. Minu meelest käisid inimesed päeva jooksul ikka kordi ja kordi ujumas. Alustati kohe hommikutervitusega ja see jätkus terved päevad läbi. Sadamaaugus on hea ujumas käia ka, seal on vesi praktiliselt kohe sügav. Ei ole vaja kuhugi kaugele kõmpida. Eks soe ilm ja erinevad sportlikud tegevused meelitasid veel omakorda merre. Meesinimesed ei võtnud vahepeal isegi ujumispükse ära - olid koguaeg nendega, et siis vajadusel kohe jälle merre minna :) Vee temperatuuri ei oska öelda, aga vesi oli tõesti soe. Üle kahekümne kraadi kindlasti. 

Arvo lasi endale šamaanitrummi teha ekstra Hobulaiule mineku ajaks ja tegi sellega terve etteaste. Laulukooris lauljad kindlasti teavad laulu "Üksi pole keegi" lõõritasime Liivi ja Annelyga trummi saatel kenasti ära. Arvo meisterdas endale kostüümi mitu tundi päev ennem saarele minekut :) Ta ikka ütleb, et kui ise pulli ei tee, ega keegi teine ka tegema ei hakka. Tema seanahast kostüüm pakkus palju kõneainet ja nii mõnigi mees ajas selle endale üll. Trumm on lahe. Seda saab vastavalt helistikule madalamaks ja kõrgemaks timmida ja kõla on ikka väga võimas. Tehtud on see kitsenahast ja tegijaks Arno Kalbus. Nahad on tulnud kuskilt mägiselt maalt, aga ma praegu ei tea päris täpselt kust. See trumm saab veel palju kordi saarel käia :) Kas just seanahast kostüümi saatel, aga koju seda vist enam ei jäeta :)

Ja siis muidugi oli tohutu möll hirmsa "karjuka" (Sepultura Refuse Resist) saatel. Kõigepealt tegid nad endale ja üksteisele sõjamaalingud ja siis hakkas üks suur savisõda pihta. Pärast savisõda olid nad nagu murjamid ja pesid end nagu makaagid meres. Värviline savi ei tahtnud maha tulla, nad nägid ikka kurja vaeva, et end puhtaks saada. Ma tegin mõned klõpsud ka, kuigi ega see seda fiilingut edasi ei anna, mis nemad sellel hetkel tundisd. Bassu tegi video ka, aga ma ei oska seda siia üles panna. See oli jällegi Arvo välja mõeldud hullus, millest siis võtsid osa põhiliselt noored (Getter oli ka julge ja hakkamist täis). Isegi Sebastian oli nõus mingil määral enda peale joonistama ja hullas päris mõnuga koos teistega. Vennas oli suur abimees meres puhastamise juures :) Kohe näha, et vanad sõbrad :) Ma nii muuseas mainin, et nad on tõesti väga suured sõbrad. Ma ikka meenutan, et tolleaegne perearst ütles, kui Sebastian oli aastane, et kui neist siiani pole sõpru saanud, siis ei saa ka edaspidi ja need on kõige valemad sõnad, mida arst öelda sai, sest ma olen aastatega selle sõpruse kasvamist näinud ja nende vahel valitseb tõeline vendlus. Ma loodan, et nii jääb see igavesti. Aga et Sebastiani jaoks liiga lääge poleks, siis sõda oli äge! Ässalt panite!

Vendlus

No on ju nagu makaagid?

Loomulikult on alati Hobulaiul ka kohustused, mida tuleb teha. Köögitoimkond, saunatoimkond, koristustoimkond jne. Erilise kiituse pälvivad Norra pommitaja ja Riina/Agnes, kes näitasid üles üliaktiivset osavõttu salatite komponentide hakkimisel ehk köögitoimkonnas. Mehed kütsid mõnusa sauna (esimesel õhtul vahest ehk liigagi mõnusa - 92 kraadi) ja tassisid kogu vajamineva vee kaevust/merest. Arvo oli peakokk ja valmistas nagu ikka oivalisi sööke koos kogu abimeeskonnaga. Koorida ja hakkida said vist küll pea kõik naised midagi, kuigi köögitoimkonna bossid olid juba ennem nugadega valmis kui asjaks läks :) Kuna menüü on aastast aastasse suht sama olnud, siis ma ei viitsinud neid asju enam üles pildistada, mis kõik valmis sai tehtud. Põhirõhk ol iikkagi lihal/kala ja erinevatel salatitel, kuigi Liivi keedetud kaerahlebepuder käib alati Hobulaiu juurde. Uuenduskuuri viis läbi magustoiduosakond, kus delegeeris asju peakokk Robin :) ja see uuendus läks ilusasti rahvale peale. Saunavihtades eest hoolitsesid samuti Robin koos Mardiga. Ja muusika eest hoolitsesid Liivi ja Bassu - repertuaar oli seinast seina ja nagu juba öeldud - isegi laulupeol kõlanud laulud olid esitlusel. "Oma laulu ei leia ma üles" oli isegi flöödi osa täidetud - nii kõvad pillimehed on meil! Ma tavaliselt ei jõua nende laulma hakkamist ära oodata, aga esimesel õhtul olin kenasti rivis kuni kella kaheni öösel ja laulsin kohe mõnuga (kui mul on sõnad ees ja ma saan neid lugeda, siis ei ole kõnetakistust ka). Osad hullud jõmisesid lausa poole seitsmeni hommikul... Minu mees kaasaarvatud. Ju siis oli lusti jõmiseda. 

Kõik läks plaanitust paremini, eksole. Ilm soosis, kõik said omavahel hästi läbi, mingeid õnnetusi ega apse ei juhtunud, keegi kellegagi kaklema ei läinud (peretülisid me ei arvesta - see on igaühe isiklik teema), alkoholi võeti mõõdukalt ja mitte teisi häirivalt, kõik olid sõbralikud ja lahked. Sebastian jäi küll viimasel päeval haigeks, aga ta võttis palaviku alla ja käis ikkagi meres ja mängis veel palli ja oli aktiivne. Nüüd on juba tervis ka parem, niiet - pole hullu! Ma muidugiei tea, kui paljud nakkuse said... minuni on jõudnud info, et üks inimene on haigestunud ja mitte nii raskelt nagu Sebastian, mis on hea. Soovin Liivile kiiret paranemist! Tal võis kurk muidugi haige olla ka sellest suurest laulmisest, kuid tõenäoliselt oli tegu ikkagi viirusega. 

Mõned tähelepanekud tegime söökide osas järgmiseks aastaks, et saaks ikka paremini. Selgub, et 25 inimest söövad isegi veel rohkem, kui me naguniigi olime arvanud. Ehk et - mõndasid asju peab natukene rohkem tegema, et ikka kõik soovijad saaksid. Alkoholi jäi üle, mis on ainult positiivne. 

Ongi selleks aastaks saarel käidud. Minul on olnud see aasta palju positiivseid kogemusi ja võibolla et minu pingereas ei ole Hobulaiu esimesel kohal, kuid tore oli ikkagi. Mul on eriti hea meel selle üle, et kõik said omavahel jube hästi läbi ja mingit hõõrumist ei olnud või sellist võõrastust. Ma ikka natukene alati muretan selle pärast, sest meil on olnud ka selliseid saarel käike, kust tahaks esimese paadiga minema saada, aga esimene paat ei lähe ju ennem kui alles kahe öö pärast. Viimased aastad on kõik kuidagi väga hästi laabunud ja kõik kohale tulnud inimesed on saarele kenasti ära mahtunud. Meil Arvoga on ka saarel ikka "kobisemist" ette tulnud, kuid viimased aastad ei ole seda juhtunud. Küllaltki palju tänu sellele, et lapsed on suured ja majandavad endaga ise - kummalgi ei ole lapsehoidja rolli, mis on vabastanud nii mõnedki pinged (kes kui kaua üleval saab olla näiteks seoses laste varajase ärkamisega jne). Vaatasin meie Muhu vägilast ka ja sain aru, et minu rong on selle koha pealt täielikult läinud... eemalt vaadata on tore, aga ise ei tahaks küll enam nii väikeseid lapsi :) Hea on, kui nad oma pead ikka ise kannavad :) 

Tore, et on olemas selline saar :) Ja need inimesed, kellega seda kõike koos teha. Aitäh kõikidele kaasas olnud inimestele ja meil ei jää muud üle, kui öelda juba varakult, et broneerige järgmine aasta sama aeg endal ära, sest tõenäoliselt oleme siis saarel! Kes aga tahaks kampa lüüa, see on ainult teretulnud :) 

Teie Ennike

Marimetsa rabas Mallega ööbimas

No jah, tegelikult ma peaksin alustama sellest, kes on Malle, aga ma ei alusta, sest seda on natukene keeruline seletada, kuidas ta mu ellu tuli ja mingil seletamatul moel on ta siia ka praegu jäänud. Ma tegelikult tihti mõtlen, et miks mõned inimesed viitsivad vaeva näha, aga ju ma siis olen seda väärt. Imelik oli seda lausa mõelda ja kirjutada. Igatahes on Malle mu kõige värskem inimene sõprade seas, keda ma iseloomustan praegu ainult ühe sõnaga - soojus. Ülejäänud võite oma kujutlusvõimet kasutades juurde mõelda. 

Ma ütlesin eile hommikul poistele, et ma lähen täna Mallega ööseks Marimetsa rabasse ööbima ja no siis hakkas tulema. Esimene küsimus oli, kas isa teab? Nagu ta oleks minu isa, kelle käest ma peaksin luba küsima või et ma üleüldse pean sellise asja puhul kellegi käest luba küsima (ma siiski olen täiskasvanud naine, võibolla pisut totu vahel, kuid siiski täiskasvanud). Ma ei küsinudki. Saatsin Arvole sõnumi, et ma lähen Mallega ööseks rappa ja ta saatis vastu, et "Ok võta kaks magamiskotti, muidu hommikul väga külm". Ma lugesin sellest sõnumist välja, et see on täiesti normaalne mõte minna ööseks rappa ja magada tähistaeva all. Või kuidas Sina seda sõnumit desifreeriks? Igatahes oli selge, et Arvo käest luba küsimine ei olnud takistuseks. Siis tuli jutt sellest, kuidas me külmume ära või sääsed söövad meid ära. Mõtle peaga! Ööd on külmad, lubab ainult 9 kraadi sooja, õhuniiskus, pime, vihma võib sadama hakata, kas Sa mõtled ka, mis Sa kõik kaasa pead võtma, kes Su kotti tassib.... Väga veenvad argumendid. Kõik. Ma siis palusin Robinit, et ta räägiks mulle, mis ma pean kaasa võtma. Robin arvas, et rääkimisest pole tuhkagi kasu ja tegi mulle nimekirja asjadest, mis mul kõik kaasas peavad olema. Alustades pop-up telgist ja lõpetades kinnastega. Ma siis valikuliselt võtsin asjad kaasa (šokolaadi ja telgi jätsin koju :) ). Kott kaalus "ainult" 11kg ja matka parklast tornini oli 4,5km. Kah asi, eksole? Poisid arvasid, et jänes ja linnapreili ei saa kahekesi sellises olukorras hakkama, aga ma olin väge täis neile näitamaks, et koos saab igasuguseid asju teha, isegi, kui üks natukene rohkem kardab kui teine ja teine on jätnud millegi pärast mulje, et ta on linnapreili. 

Malle tuli mulle õhtul poole seitsme ajal järgi ja siis me sõitsime Marimetsa matkarajale.  Kaasas palju õpetussõnu, mainitsussõnu ja ei kübetki  entusiastlikku tagant sorkimist. Kaks naist ja öine raba ei pidavat ikkagi kokku sobima, aga me ei lasknud ennast sellest heidutada, sest ma olen juba ammu tahtnud neile isepäistele meesinimestele näidata, et ma saan mõnikord mõndade asjadega ka ilma nendeta hakkama. 

Teate, Malle on nagu mingi lillelaps. Ausõna. Minu meelest ta vaimustub absoluutselt kõigest, mis ta teele jääb ja kõike ta tahaks katsuda ja nuusutada ja vaadata ja imestada selle loodu üle, mille sees me elame. No ja ainult lillelaps läheb kleidiga matkama eks? :) Nii armas minu meelest :)NB see, et tal kleit oli, ei muutnud tema jaoks midagi raskemaks või ületamatumaks. Nelja kilomeetri läbimiseks kulus meil 1h ja 46 minutit :)))))  Ma olin väga üllatunud raba värvirohkusest - tavaliselt on raba nii värviline alles septembris. Eriti imekspandav oli ohtralt õitsev kanarbik, millest septembriks on tõenäoliselt ainult kuivanud rootsud järgi. Siit soovitus - minge rappa kohe, sest praegu on seal väga ilus. 

Me jõudsime väga, väga napilt päikeseloojanguks rabatorni. Peaaegu nii napilt, et päikeseloojang oleks jäänud nägemata, aga seekord oli aeg meie kasuks. Ja kui ma oleks teadnud, et me kõnnime võidu ühe paariga, kes oli ka otsustanud sinna samasse rabasse ööbima tulla, siis ma oleksin tõenäoliselt kiiremini kõndinud :) Aga kes ees, see mees ja meie Mallega saime tornis endale koha sisse võtta. Torni all siis olid meil naabrid (mees ja naine), kelle olemasolu ma püüdsin eirata. 

Päikeseloojang

Tegime enda asemed üles. Olen siiralt tänulik oma Arvole, kes ütles, et me peame kaks magamiskotti kumbki võtma, sest muidu meil hakkab külm. Ma olin enam kui veendunud, et sääsed söövad meid ära, aga nendega oli mingisugune imelik fenomen. Kui me heitsime oma asemetele, siis tuli suur sääseparv, pinisesid ja üritasid suust sisse ronida, aga siis järsku olid nad kõik läinud. Kedagi polnud. Mingi üksik pinin, mis ka vereni ei jõudnud. Me rääkisime Mallega minu tabelist (sellest te ei tea midagi ja ma ei hakka seletama ka, sest see oleks hoopis teise postituse jutt, mis tuleb ehk siis, kui kõik kaheksa nädalat on möödas) ja siis väisis Malle ära. Õnneks ta ei norska :) Minul uinumisega nii kerge polnud, kuigi ma mõtlesin, et peale erinevaid emotsioone ma olen rampväsinud ja jään kohe magama. Kell üks ma polnud veel uinunud ja kell pool kolm ma juba vaatasin kella. Kell 4.24 ma ärkasin üles ja enam magama ei jäänudki. Alumised naabrid olid sama unetud - nad jäid pool kolm vaikseks ja ärkasid juba ennem viite. Malle ärkas ka päikesetõusu ajaks üles. Oli nii armsalt sasine ja unine :) päike tõusis 5:42, kuigi googel väitis, et päike tõuseb 5:37. Mul oli hea meel päikest näha, sest see tähendas, et tulemas on järjekordne ilus suvepäev. 

Päikesetõus

No ja siis jäi Malle magama :) Juudas, ma mõtlesin, et ta jääbki magama. Ma jõudsin vahepeal alumiste naabrite lahkumist kuulda. Oi, ma ootasin, et nad läheks ära, sest mul oli lausa kohutav pissihäda, aga naistel teadupärast ei ole see kõik nii privaatne ja lihtne ning siis ma rõõmustasin sajaga, kui nad oma madratsi tühjaks lasksid ja minema läksid. Mu piparmünditee ootas nii väga välja saamist. Nii muuseas ma proovisin vee soojust ka ja kui ma oma varbad sinna rabajärve panin, siis ma mõtlesin küll, et ma peaks peast ikka täitsa soe olema, kui ma sinna sisse läheks, sest see tundus ilmatumalt külm. Tegelikult muidugi oli lihtsalt õhk väga külm, kõigets 8 kraadi oli sooja ja vesi, nagu hiljem selgus, oli siiski küllaltki soe. 

Ja siis ma muudkui ootasin ja ootasin ja ootasin, et Malle ärkaks üles :) Mulle on jäänud sotsiaalmeedias mulje, et ta ta tavapäraselt ärkab väga vara ja siis ma ei saanud aru, kust ta selle suure une võttis. Veerand kümme ta lõpuks ärkas üles - mul oli selle üle väga hea meel. Tal on nii külmad käed, et mul on koguaeg tunne, et tal on külm.... Aga ta ütles, et tal polnud öösel külm. Siis ta tegi hommikujoogat ja sirutas oma selga, mis oli kangeks jäänud (mul jääb ka alati Sipas magades selg kangeks, aga kuna mul jätkus und täna öösel nii väheseks, siis mul polnud kuskil midagi kanget). Eks tõele aru andes oli ikkagi üsna kõva magamine ka...paljas laudis ja õhuke lebomatt (metsas on ju maapinna ja mati vahel veel hunnik kuuseoksi). Kui ma oleksin kauem maganud, oleksin tõenäoliselt sama kange olnud. 

Meie isiklik seapesa :) 

Ma ei ütleks, et õues oleks väga soe olnud ja ma olin väga kahevahel, kas ma tahan ujuma minna. Samas oleks olnud patt niimoodi ära minna, et rabajärve ei lähegi. Mul küll tõestust sellest pole, et ma seal käisin, aga Malle võib kinnitada, et ma ikka käisin küll. Vesi oli külmem kui meres, kuid siiski soe. Kuna õhutemperatuur oli juba 18 kraadi keskpäevaks, siis ei tundunud ka järve minemine midagi ületamatut. Ainult tuli riided ära võtta...see on peaaegu sama, et jooksma minekuks tuleb jõuda tossudeni, siis oledki peaaegu juba jooksmas. vesi oli väga värskendav ja puhastav. Mul on hea meel, et ma ei jätnud võimalust kasutamata, sest tegelikult ma ju tean, et kui ma juba vees olen, siis mulle väga meeldib. Aga nii pikka serenaadi ma polegi kuulnud varem, kui Malle tegi vette minnes. Tavalsielt on kõik harjunud, et kõige pikem ja kõvem karjatus tuleb Arvolt ükspuha, millises vees. Mind ajas nii itsitama, kui Malle üritas veega ja selle temperatuuriga lepitust leida :) 

Ausõna on võimalik ilma alkoholita ennast äärmiselt hästi ja lõdvestunult tunda

Me pikutasime päris kaua aega seal laudise peal ja lasime päikesel end soojendada. Ma isegi ei mäleta, kas me rääkisime ka millestki või olime lihtsalt vaikselt. 

Poisid, te saite ninanipsu! Olgu, ma vaatasin pool ööd tähistaevast, kuulsin esimest pardi prääksatust 4:46, ehmusin iga pääsukese peale, kes üle meie peade lendas, kuid sääsed ei söönudki meid ära ja jäime ka ilma lõkketa ellu (muuseas, rabas ei tohigi lõket teha). Ära ka ei külmunud ja karu meid ka ära ei söönud. Ja "linnapreili" on tegelikult hoopis "lillelaps" ja sobib loodusesse rohkem kui arvata oskaks. Isegi kleidiga. Ehk siis võib öelda, et ta kannab iga riietuse igas olukorras välja - ka sääskede ja külmaga. 

Ma ei ole kunagi varem niimoodi öösel rabas olnud ja mul on väga hea meel, et Malle mulle selle võimaluse andis (kuigi tema ütleb, et mina andsin talle....). Koju jõudes olin küll väsinud ja mul hakkas külm, kuid siis ma võtsin sooja dušši ja magasin 2 tundi ning edasi kulges elu nagu ikka igal argipäeval. Aga hinges on soe olla. Võibolla selle pärast, et heatahtlik puudutus on rohkem väärt kui sada sõna. Aitäh, Malle, juhul, kui Sa seda loed. Ma loodan, et see on alles algus ja me teeme veel palju toredaid (kuid lihtsaid) asju koos, sest mulle meeldib Sinuga koos olla. Isegi, kui mõnikord on natuke raske. 

Ja minge rappa! Seal on tõesti praegu väga ilus!

Teie Ennike

Paadiga Kasari jõel

Meie poisid on veeusku. Vähe sellest, et nad seda endale liitrite kaupa sisse kaanivad, meeldivad neile kõik tegevused, mis on seotud veega. Olgu need siis nii väiksed või suured kui tahes. Robinil olid juba siis veeplaanid, kui tal veel puhkuski polnud alanud ja me ei teadnud sedagi, kas Arvo kodus on, kuid kogemata juhtus nii, et Robinil ja Arvol oli üks puhkusenädal koos. Ühel ilusal suveõhtul pumpasime paadi täis ja läksime Meresmaa paisule, kus lükkasime paadi vette ja hakkasime aga allavoolu minema. Praegu on jõgi väga suur (ma ei tea, kas täna enam on), sest on olnud üsna vihmane suvi ja seetõttu oli ka paisul vett palju, mis tegi langemise võimalikuks. Vähema veega oleksime pidanud altpoolt paisu jõele minema. 

Kogu üritus algas muidugi hirmu- ja õudusjuttudega sellest, kuidas paat võib ümber minna ja ei soovita tehnikat kaasa vedada ja üleüldse vesi on külm :D Ma ei kuulanud kedagi. Me oleme raftingul ka käinud - asi see üks väike pais ületada. Ja nii oligi. 20 sekundit pisukest närvikõdi ja olimegi peegelsiledal jõel katkise paadiga :D Kas teate, mis juhtub, kui kummipaati tuleb auk? Mhmh.... Nii oligi. Selle eest ei hoiatanud mind keegi, sest ma pole kindel, kas ma oleksin sinna paati üldse istunud. Robinist sai auguhoidja ning Sebastian ja Arvo aerutasid. Mul oli niisama tšill olla, sest ma ei saanud üldse aru, millal peab ja millal ei pea aerutama ja siis ma leidsin, et niisama istuda ongi hoopis mugavam ja mõnusam. Robinil sai natukese aja pärast selle augu hoidmisest kõrini ja nii me susisedes allavoolu läksime. 

Sõitsime enda maa peal olevasse hobuseauku (ma arvan, et nimi tuleb sellest, et seal on madal vesi ja ehk käidi vanal ajal sealt hobustega läbi, sest meie talu lähim naaber ongi üle jõe elav äiapapa vend Vello oma perega ja eks ülejõe käimist on aastaid palju olnud. Paat tühjaks ei visisenud ja kõik jõudsime kuiva jala ja kehaga maale. Päike oli juba loojumas ja ilm oli nii tuulevaikne, et ma oleksin tahtnud, et see kaunis idüll oleks kauem kestnud. Aga kahjuks ei andnud paat meile selleks võimalust. 

Seljamaale jõudes lasi Arvo paadi tühjaks ja parandas selle, et teinekord jälle oleks millega jõele minna. Kasari jõgi ei ole meie kandis kuigi sügav ja on üsnagi kõrkjatest kinnikasvanud, kuid seal on paar mõnusat  mitmemeetrist auku, kus saab korralikult ujuda. Aitäh poisid selle väikese paadimatka eest. Kui me jätame välja selle, et paat läks katki ja ma sain aeruga vastu pead (need pidid elamused olema, muuseas), siis oli tõesti sulnis suveõhtu. Järgmine kord teeme pikemalt, eks? Siis saate ülesvoolu ka ikka aerutada ja oma suurks pumbatud musklitega eputada :) Kniks!

Teie Ennike