Ma küsisin ühel päeval Arvo käest, et millal me teatrisse läheme ja Arvo vastas, et ega muidu aega ei leia, kui Sa ostad piletid ära. Ma siis võtsin initsiatiivi enda kätte ja ostsin meile teatripiletid Pärnu Endlasse. Praegu on muidugi üsna riskantne üldse midagi planeerida, sest homme ei tea ju, mida valitsus otsustab ja millised piirangud kehtestab. Kuna meie koroonat ei karda, siis meil pole plaanis end vabatahtlikult isoleerida. Me ei olnud suvest saadik Arvoga midagi kahekesi teinud (peale puude ladumise :D) ja kuigi ma tundsin natuke süümekaid, et me poisse teatrisse ei kutsunud, oli mul hea meel, et saime korraks kahekesi olla.
Kogemata juhtus nii, et meie tetaripäeval toimus Pärnus restoranide nädal. Ma valisin restorani välja ja hakkasin broneeringut tegema ning siis selgus, et kõik ei olegi nii lihtne. Sobivatel kellaaegadel olid juba kõik kohad ära broneeritud ja ma pidin hakkama ükshaaval menüüsid läbi lappama, et siis menüüpõhine valik teha. Natukene olin pettunud, et juba käidud kohad kinni olid, sest ma olen natukene pelglik uute kohtade külastamise osas. Sõelale jäi seekord Grand Gafe. Selle rstorani nimi ei jäta muljet, et tegu on restoraniga, ma peaksin seda pigem kohvikuks. Kui me aga sinna sisse läksime, siis ma olin pehmelt öeldes pahviks löödud. See oli nii ilus! Maitsekas! Peen! Suurepärase teenindusega. Tõesti väga, väga ilus, Restroaninädala raames oli menüüs: eelroog "Uhhaa pärnu lahe ahvenast", pearoog "Metskitsehautis seentega" ja dessert "Pannacota astelpajuga". Kuid kõige ennem tuli koka tervitus, milleks oli seenepirukas. Arvole maitses see väga, minu jaoks oli kate natuke liiga soolane. Ma sõin selle kõige pealt silmadega ära ja siis päriselt ka. Koka tervitus oli väga ilusasti serveeritud.
Eelroog oli uhhaa. Mulle väga meeldis nende serveering, kuidas kala ja juurviljad olid taldrikul ja leem kallati kannust peale lauda jõudes. See puljong oli imeline! Ma tean, millist vaeva peab nägema, et saada head puljongit ja seda enam ma imetlen tehtud tööd. Kahjuks olid kalas luud ja mulle oli sattunud ka selline kalatükk, kus olid soomused peal kohati. Arvo ütles, et juurviljad oleks võinud olla natuke lühemad, väga raske oli neid ludikaga suhu panna. Tegelikult oli tegu väga hea roaga. Kõrvale pakuti maja enda tehtud saia ja leiba. Meile tundus, et ka sai oli juuretisega ja mitte ainult nisujahust - igatahes maitses väga hästi.
Pearoaks oli metskitsehautis. Arvol oli natuke eelarvamus, kuna ta ei ole ulukiliha fänn ja ta pelgas, et äkki on mingi spetsiifiline maitse juures. Ei olnud. Hautis oli väga maitsev, lausa sulas suus. Mind natuke häiris see suur suhkrukogus, mis sinna sisse oli pandnud. Lisad olid ka väga head, ainult et seened jäid minul söömata, sest jällegi - need olid liiga soolased. Mulle väga meeldis see kreem, mis seal taldrikul oli, aga ma ei suutnud tuvastada, millega tegu. Ka menüü ei reetnud seda. Ja ma sõin isegi oma brokkoli ära, kuigi ma pole selle fänn. Praad oli üsna suur, mille üle oli Arvol hea meel :) Omaette kogemus oli süüa sammalt - see maitses nagu...sammal :D
Desserdiks oli pannacota astelpajuga ja kõrvale me võtsime šampust, mis oli magustoidu kõrvale sommljee poolt soovitatud. Ma kahjuks ei mäleta šampuse nime. Kui teenindaja küsis, kuidas magustoit maitses, siis Arvo ütles, et oli väga hea, aga šampus oli veel parem. Minu pingerida oli siiski vastupidine, sest ei suuda mina selles hapus vees võlu näha :) Maakas - jään vahuveini juurde. Magustoit oli äärmiselt lihtne (Arvo ütleski, et kuidas saavad kaerahelbed võistelda šampusega), kuid siiski maitsev. Ma oleks seda pannacotat natuke heldemalt jaganud.... Aga kokkuvõtvalt võib öelda, et oli väga hea õhtusöök. Lõpetuseks pakuti ka kaks trühvlit, mille põhimaitse oli kookos ja kama. Aitäh Grand Cafele imeilusa ja maitsva õhtusöögi eest!
Kui kõhud täis, läksime Ammendesse, kus meil oli broneeritud de lux tuba vanniga. Kuna vanniga de lux tubasid enam peamajas ei ole, siis olime sunnitud võtma toa kärnerimajas, aga seda viga ma enam ei tee ka. Tuba oli ilus, puhas, aga sisse astudes oli tunda kopituse lõhna ja tuba oli väga külm ka. Panin kohe nii vannitoas kui toas sooja juurde, sest põrandal polnud vaipa ja see oli väga külm. Seni me oleme alati peamajas ööbinud ja kuigi viimane kord oli ka sviidis jahe, siis sellist lõhna peamajas ikkagi pole. Mul muidugi on ka erakordselt tundlik nina, aga see ei loe. Kui Sa ööbid VILLAS, siis peab kõik olema ideaalne - nad ei tohiks lubada endale kopitus lõhna. Muidu oli kõik ilus ja tore...väga mugav voodi, peene voodipesuga ja palju patju. Hubane, romantiline ja kui tuba soojaks ka sai, oli kõik hästi. Seadsime end sisse ja läksime teatrisse.
Arvo on mul komöödiausku. Tegelikult on tema elu põhimõte, et ennast tuleb täita ainult positiivsete asjadega ehk siis kuna elus on naguniigi raskusi ja katsumusi ka, siis kõik, mida on võimalik endale ise luua, peaks olema positiivne ja rõõmus. Seega on välistatud, et me läheme draamat vaatama, sest see ei käi Arvo põhimõtetega kokku. Valisin seekord välja etenduse "Vedelvorst", mis on Ingomar Vihmari lavastatud ja kus osatäitjateks olid Carmen Mikiver, Sander Rebane, Sten Karpov, Ireen Kennik, Lauri Mäesepp, Jaan Rekkor ja Fatme Helge Leevald. Ühel kenal suvisel päeval saabub Laisavere kroonuvalla Näsnäruda tallu suur õnnesõnum: Sarve Mats, see suur vembumees ja kaaberjaan, kes hobustega parseldas ning linade ja takuga laatadel raha kokku ajas, on ära surnud ja testamendiga oma ristipojale, Näsnäruda noorperemehele Kustavile suure päranduse jätnud! Aga nagu igal õnnel, on ka sellel oma konks küljes – päranduse pälvib Kustav vaid juhul, kui ta naise majja toob ja pisipere hakkama paneb ... Igale teisele mehele poleks see probleem, eriti kui pruudikandidaat koos õnnesõnumiga kaasa tuuakse, kuid Näsnäruda Kustav pole mingi tavaline mees. „Vedelvorst ja venimus viimse varbani, metsaliseks magab enese,“ arvavad temast teised. Kustav ise aga näeb oma pidevas pikutamises midagi sootuks suuremat kui lihtne laisklemine, või nagu ta ise ütleb: „Muld ja materjaan on, mis meis tagasi ihkab magama, nagu ta magas enne maailma loomist."
Kuidas kõik kulgeb ja lõppeb, peate ise vaatama minema :) Aga ma nägin esimest korda teatris sellist asja, et näitleja (Carmen Mikiver) hakkab niimoodi enda rolli peale naerma, et ei saa edasi näidelda :) See peaks ütlema etenduse kohta kõik. Naerda sai ja see on põhiline. Väga hästi etendatud tükk ja kes nalja ei karda, see peab sammud Endla poole seadma.
Teatrisse minnes arvestage, et teie kehatemperatuuri kontrollitakse ja maskid peavad ees olema. Meie liikusime maskidega, aga etenduse ajal olime ilma. Ma tean jah, et see pole õige, aga ma tõesti ei usu, et koroona oleks midagi hullemat kui gripp ja ma arvan, et regulaarne käte puhastamine on parim viis viirust eemal hoida. See, kas ma suudan seal maski taga pea kolm tundi olla, on iseküsimus - mina ei suuda ja ei taha ja ei pea vajalikuks ka. Jah, trammis ma paneksin maski ette ja kaubanduskeskusesse minnes ka, aga külapoes kanakintse ostmas käies - ei pane... Arvo on naguniigi täiesti koroonaskeptik ja me siiralt loodame, et me ei pea ühel päeval oma sõnu sööma. Nii muuseas mainin - proovige laulda sopranit maskiga :))))
Peale rõõmsat teatrikülastust läksime tagasi Ammendesse, kus tegime endale sooja vanni ja ligunesime vist tund aega :) Ma enda koju vanni ei taha (põhjused on minevikust), aga vahel harva koos Arvoga võib vannis käia. Jõime veini ja olime soojas - mul oli hea meel, et otsutasime ööseks Pärnusse jääda. Ma ei ole aastaid alkoholi joonud, kuid viimasel ajal olen punast veini tarbinud, kuna see toob parema une. Igasugune rohtude muutmine on röövinud mu meelerahu ja teinud une väga katkendlikuks ja unenägude rohkeks. Otsin erinevaid võimalusi enda aitamiseks. Alustades siis veinist ja lõpetades meditatioonist. Ammende öö oli siiski rahutu ja unenägude rohke. Hommikul ärkasime pool üheksa ja läksime sööma, sest ma pidin kell 12 olema juba kooriproovis.
Hommikusöök oli rikkalik. Külmlaud oli kaetud ühte ruumi ja lauad olid teises ruumis. Võtsime endale külmalt laualt toidud, tellisime kohvid ja valisime endale laua. Ettekantavast soojast menüüst võtsime mõlemad "Munapudru peekoniga", mille headuses me ei pidanud pettuma.
Peale soolaste toitude söömist otsustasime süüa ka tüki kooki, kuigi meil käib võitlus suhkru vastu, st me püüame vähendada nii palju, kui võimalik, suhkru osakaalu meie igapäeva menüüs. Aga kuna tegu polnud igapäevaga, siis väike kook tundus hea mõte meie väikese puhkuse lõpetuseks. Arvo sõi suhkruglasuuriga apelsinikooki ja mina sõin... ma ei tea mida :) Mõlemad koogid olid väga head!
Ammendest lahkudes saime ka väikse karbikese käsitöökommidega. Nii armas nende poolt!
Meie väikene puhkus läks sajaga asja ette. Saime head sööki, toredaid teatrielamusi ja olla kahekesi Ammendes, kuhu on ikka ja alati hea minna. Mulle oli väga vaja aega Arvoga, sest mul ei lähe praegu kõige paremini. Ma küll teen iga päev enda jaoks asju, aga ometigi ei ole mu vaimne tervis kõige kindlam. Aga elusast peas talla ei anna, eks?
Mul on hea meel, et mu kõrval on inimene, kellega koos on hea nii metsas kui teatris :) Mulle väga meeldib Arvoga erinevaid asju teha, sest ta on see inimene, kes oskab minuga käituda nii heas kui halvas :) Armastan teda selle eest väga palju!
Teie Ennike
