Ma sain endale päris minu OMA MIRA!!!!

Ma valasin uue aasta ööl tina... õnne noh. Midagi aru ei saanud, mida see plönn endast kujutas, aga üks mis oli kindel - koera see küll ei kujutanud. 

Ma sattusin kuidagi täiesti kogemata pärnu Loomapäästjate MTÜ lehele ja mida mina nägin? Ma nägin seal ühte suurte lontis kõrvadga pruuni koera. Sellist täitsa koera nägu koera. Kutsikana lastud Tallinnas Koplis üksi õue pissile, kust ta sai autolt löögi ja murdus jalaluu. Kutsikas vajas operatsiooni, tema jalga pandi traadid. Samal ajal võeti ühendust loomakaistega. Kutsikas elas operatsiooni üle, selle maksis kinni Pärnu Loomapäästjate MTÜ. Loomakaitse otsustas, et koer võib siiski endise omaniku juurde tagasi minna. Natukene läks aega mööda ja omanik sundis kutsikat poomi pealt alla hüppama, mis murdis kutsika jalaluu uuesti. Koer vajas uut opratsiooni, uusi traate. 5kuune kutsikas anti üle Pärnu Loomapäästajate MTÜ-le ja nii Loomapäästjate MTÜ kui ka Loomakaitse otsustas, et Koer enam oma endise omaniku juurde tagasi ei lähe, sest omanik on koera tervisele otseselt ohtlik. 

Koer läks taastuma Loomapäästjate MTÜs vabatahtlikuna töötava Anu juurde, kes pakkus kutsikale hoiukodu. Eelmisel aastal augustis eemaldati koeral paremast jalast traadid, jalg tunnistati terveks. Sama narkoosi jal sterilisieeriti koer ka ära. 

Ma olen aastaid endale koera tahtnud. Tahtsin labradori, pruuni. Kohe väga tahtsin. Aga kõik rääkisid, kuidas haiseb ja korterisse (isegi meie väga suurde korterisse) see on ikka liiga suur koer. Igatsesin ikka labradori. Kui äkki ühel päeval nägin beaglet ja olin kõrvuni armunud. Lugesin, uurisin, nii väga tahtsin endale beaglet.... Kõik rääkisid, kuidas tegu on suurte kõrvadega täieliku lollakaga. Aga ma ju ikkagi tahtsin. Ja siis suri Lasse - see ilus scottish straight noor, maailma suurim kass-sõber ja ma ütlesin, et ma ei võta enam iialgi endale ühtegi looma. Mitte ainsamatki. Aitab mulle sellest kass Bossest ja rott Monkist küll. Ja kui need ka pilvepiirile lähevad, siis polegi mulle ühtegi kuradi looma vaja. No jah...aga ära iial ütle iial, sest 2. jaanuaril ma nägin seal Pärnu Loomapäästjate MTÜs Mirat ja ei suutnud vastu panna kirjutamaks Anule, kes siis oli Mira hooldaja. Sain teada Mira kurva eluloo. Ja selle, et ta vajaks väga päris oma kodu.... 

Ma pidin selleks kirjutama Arvole kaks pikka, sisutihedat ja anuvat kirja :)))))) Arvo helistas mulle Soomest ja ütles:"Kuule, naine, kirjanik!". Mul lõi sel hetkel süda mingi 150 lööki minutis. Ma teadsin, et ta ei luba mulle koera..... Ta on koguaeg täiesti koera vastane olnud... Ta ütleb, et koer lõhub meie kodu, teeb selle mustaks, haugub ja ajab naabreid närvi, ei jää Sinust sammugi maha, kõik kohad on karvased, ta vajab tohutult palju tähelepanu..... Mitte mingil juhul ei võta me mitte kunagi mitte ühtegi koera.... 

05.jaanua 2021 tuli Mira meie koju! 

Hetkel on Mira 1a ja 2k (sündinud 01.11.2019a) koer. Ta on üsnagi tark. Saab aru erinevatest käsklustest nagu näiteks "pessa" ,"istu", "siia", "anna", "tasa" (sellele reageerib siis, kui ise soovib), "kus pall on?", "tubli koer", "hops", "hästi".Ta on tohutult energiline ja talle meeldib väga mängida. Kui ise järgi ei jätaks, siis tema ei lõpetakski seda möllamist ära. Lemmikmänguasi on pall, aga sobib ka tühi plastpudel või jäme köis. Pole veel saanud proovida lendavat taldrikut, aga ma arvan, et sellest saab tema üks lemmikutest. Ta närib kõik oma mänguasjad katki. Nii et, kui teil on siinkohal soovitusi, kuidas teha oma koerale ohutuid odavaid isetehtud mänguasju, oleksin õpetuste eest tänulik. 

Mira on tohtult hellik. Ta nutab, kui keegi uksest välja läheb (erti, kui mina lähen). Ta istub tualeti ukse taga, kuni ma seal sees olen ja niutsub. Ta tuleb igal võimalikul juhul mulle sülle ja magab seal nii kaua, kuni ma lasen. Kui ma päeval diivanile magama jään, siis ta poeb mulle teki alla ja magab koos minuga. Ööösel magab ta köögis, laua all, oma pesas. Ta teab, et meie magamistuppa tulemine on talle keelatud ja ta seisab ärevalt ukseaugus oodates mind (näiteks, kui ma riietun). 

Hetkel me õpime lõdva rihmaga jalutamist. Ma ei saa öelda, et ta oleks selles väga tubli. Eelnevas elus on tal kasutatud poomisrihma, minul on traksid. Ta on väga uudishimulik ja nuusib väga palju, kuid tekib ka olukord, kus ta tõmbab rihma pingule. Püüan seda kommet temas kaotada maiuse, seisakute ja kiitusega (õppisin ühest webinarist, kus koerakoolitaja väga lihtsalt seletas, mida ja kuidas teha tuleb). Veel õpime me seda, et peale õuest tulemist peseme käpad puhtaks. See ei meeldi talle väga, aga ta saab juba aru, et esikust edasi ei saa, vannituba on koht, kuhu kõige pealt läheme. Me käime väga pikkadel jalutuskäikudel, alla 10km meil ei ole ükski päev jäänud. Üks pikk jalutuskäik ja neli väiksemat, kilomeetreid tuleb umbes 11-14. Mirale väga meeldib jalutamas käimine ja nii uskumatu, kui see ka pole, siis ta jaksaks veelgi kõndida, kuigi mul on juba isu täis. koju jõudes on tal veel energait mängimiseks, aga siis kukub jala pealt ühel hetkel maha ja magab norsates. 

25. jaanuar algab Raplas koertekool ja me oleme ka Miraga sinna registreerunud, sest pole midagi hullemat, kui loll perenaine ja tema rumal koer. Meil on palju õppida, aga ma olen valmis oma aega ja raha Mirasse panustama, sest ma olen nii üdini õnnelik, et ma endale Mira sain. Ma ei oska seda õnne isegi ära rääkida. Mu armsad meesinimesed on ka Mira täitsa omaks võtnud. Isegi Sebastian, kes väitis, et koerad on rõvedad loomad ja meil ei oleks mingil juhul mingit peni vaja, siis nüüd ta mängib Miraga ja paitab teda ja räägib temaga ilusasti. Arvo tingimus on jätkuvalt, et magamistuppa ei saa, kuid isegi Arvo on leebunud (mitte magamistoas osas). Sest, mis seal salata  - koerad on ägedad! Meil on palju õppida, ma tahan väga, et Mira oleks tark ja tubli koer. Sest nii on ju koeral hea elada ja meil, inimestel, temaga koos samuti. 

Mul oli Mirat väga vaja.... Väga, väga oli vaja. Ja mul on tunne, et Miral mind ka :) See pidi olema saatus, et ei tulnud mingisugust labradori ega beaglet....tuli täiesti tõupuhas krants, kes on mu südame jäägitult võitnud. 

Ma loodan, et meid ootab ees pikk, õnnelik, tark ja armastust täis kooselu :)

Teie Ennike

Ingatsi õpperada

Robin kutsus meid jälle matkama :) Nii vahva! Me oleme viimasel ajal jälle päris palju matkamas käima hakanud ja see meeldib mulle väga. Ma enam isegi väga ei põe, kui pean ise sõitma, sest mul hakkab mingitsorti usaldus GPSi vastu tekkima. Ma muidugi, loomulikult, absoluutselt naudin seda olukorda rohkem, kui Arvo on roolis, aga ma olen nüüd viimastel kuudel saanud aru, et ma saan ka ise täitsa kenasti hakkama sihtkohta jõudmisega. Mõnikord ma küll kahtlen, et kas nüüd on see pööramise koht, aga siis poisid aitavad ja me veel eksinud ei ole kuskile. Ja Arvo ütleb ikka, et ega tee otsa ei saa. Ainus asi, mis võib otsa saada, on kütus :D

Õues on praegu nii ilus. Natuke talvine. Meie kandis on vist lund vähem kui Lõuna-Eestis, kuid siiski on lund ja jääd. Läksime seekord Ingatsi õpperajale. See on üks erakordselt ilus rada Soomaa Rahvuspargis. Need laudteed on seal ümber rabajärvede ehitatud ja ma kujutan ette, et sügisene vaade tornist on imeline. Ka talvine vaade oli imeline :) 

Torn ise on rauast, mis on RMK puhul siiski pigem erand. Muidu on nende tornid ikka suured, massiivsed puitehitised, aga see torn on keerdtrepiga raudkolakas keset raba :) Oleks võinud siis vähemasti maastikuga sobivasse tooni värvida. Mulle eriti keerdtrepid ei meeldi, aga see oli kuidagi mugav minna ja tulla. Kuigi mul on ikka veel, vaatamata juba 100 aasta möödumisele, parakad treppide ja Sebastianiga. Tornini viis äge keerdtrepp, mis oli võrguga kaetud, et ei oleks libe. Mul naguniigi poleks, mul on naelikud, aga kellel pole naelikuid, siis märja ja lumega on laudteed ja -trepid väga libedad. 

Sellel õpperajal ei olnud lõkkeplatsi, seetõttu pidime midagi muud välja mõtlema. Internetileviga oli nii hästi, et see ei võtnud GPS-i üldse järgigi (mõtlesime minna Riisa matkarajale, sest seal peaks lõkkeplats olemas olema). Hakkasime huupi sõitma ja siis jäi meie teele Meiekose lõkkeplats. Seadsime end sinna sisse ja siis tuli see osa, mida mina tahtsin seekord, et oleks teisiti. Robin hakkas tegelema tulega, et grillida ribi ja mina katsin meile laua päris nõudega. Ma tahtsin nii väga, et  kõik oleks ilus ja keskkonnasäästlik. Et ei oleks papist taldrikuid, kilekotte ja matkakortleid. Tahtsin roosat tassi ja küünlaid :) Robin ütles, et oh neid naisi küll. Ta kaalus kortlit ja kaalus tassi ning ütles, et kortel kaalub 75g, tass 350g.....no mõtle siis, kumba on mõtet kaasa tassida. Aga ma ei andnud alla - ma tahtsin, et kõik oleks ilus :) Tassisin ise oma "lauahõbedat" :D

Õunamuffinite retsept, sest need kiideti nii heaks, et paluti repertuaari lisada :D Sebastiani poolt - see on midagi uut ja huvitavat :) 

140g pehmet võid

140g suhkrut

2 muna

230g nisujahu

3tl vaniljesuhkrut

1tl küpsetuspulbrit

1tl kaneeli

1dl piima

3dl tükeldatud hapukamaid õunu. 

Hõõru pehme või suhkruga vahule, lisa ükshaaval vahustades munad. Sega kuivained omavahel, sõelu tainakaussi ja sega õrnalt läbi. Sega taina hulka piim ja õunakuubikud. Muffinitainast tuleb segada nii vähe, kui võimalik!

Jaota tainas 12 pabervormiga vooderdatud muffinivormi sisse.

Küpseta 225kraadises ahjus 20 minutit või kuni muffini sisse torgatud puutikk jääb kuivaks. 

Robin loobib kirvest ja on selles väga hea

Lõkkeplats oli jõe ääres....oi, kuidas oleks tahtnud sinna sisse hüpata, aga ma ei hakanud oma tervisega riskima. Ma olen natukene araks tehtud selle koha pealt.... 

Oli ilus ja tore päev koos poistega. Natuke kurb, et Arvot meiega polnud, kuid küll me jõuame Arvoga ka igasugu asju teha. On oluline, et me saaksime teha asju ka siis, kui Arvot ei ole ja siinjuures ei aita  midagi muud, kui üksteise usaldamine ja minul enda näpust tõmbamine.

Kahju ainult, et see õpperada nii väike oli, napid 3km. Järgmine kord võtame ikka midagi pikemat ette :) Ja no raba.... sinna võib igal aastaajal ikka ja jälle uuesti minna. Aitäh poiskad! Te olete ägedad!

Teie Ennike

Mina sõsar väikene

Kogu see pühade aeg on olnud kiire, tegus, huvitav, südantsoojendav, hooliv ja täis armastust. Natukene pahandusi ka... Me oleme olnud rohkem Arvo õdede ja vennaga koos, kui vist terve aasta peale kokku. Me olime jõuluõhtul koos, me käisime matkamas koos, me saatsime ära vana ja võtsime vastu uue aasta koos. Arvo koos oma venna ja õdedega + kõik "lisajõed". Lastest on noored kasvanud, seltskond on suurem, kui kunagi varem. Kõiki asju on koos tehtud: koda ehitatud, sööke tehtud, koristatud, kaunistatud, lõkke ümber oldud, meenutatud ja unistatud. Arvo ja tema õed ja vend. Arvo on pesamuna, Leaga on tal vanusevahe 17 aastat, Aivariga 14 aastat ja Liiviga 7 aastat. Ometigi on juhtunud niimoodi, et Arvo on otsustaja, organiseerija, hakkaja ja kui kõik hästi läheb, siis ülejäänud ainult löövad kaasa ja aitavad teostada. Kõik koos. 

Minul on ka õed ja vennad ning ma olen täna jõudnud punkti, kus see on mulle väga oluline. 

Minu kõige vanem õde Liliana, lihtsalt Jaana. Minust 13 aastat vanem. Me ei ole kunagi koos elanud.  Mamma-papa võtsid Jaana enda kanda. Kasvatasid ja armastasid teda. Jaana on kinnine ja tõsine inimene. Kui tema käest küsida, kuidas tal läheb, on vastus alati "hästi". Kui küsida, mida tähendab "hästi"?, saab vastuseks noh, mis mul, vana inimesele, kõik tavaline. Ma olin väikene tüdruk, kui ma hakkasin Jaanaga kirjavahetust pidama. Mul ei ole sellest ajast kahjuks ühtegi kirja alles, kuid ma ei tea täpselt, mida oli kirjutada 6aastasel ja 19aastasel. Ometigi ta kirjutas mulle. Ühel õudsal ajal minu elus ma pakkisin oma seitse asja kokku ja läksin Lääne-Virumaale oma õdi juurde elama. Ma arvasin, et ma saan sealt seda, mida kodust ei saanud: turvatunnet, armastust, hoitust, tähelepanu. Saingi. Aga ei osanud sellega midagi peale hakata, sest polnud sellega harjunud. Jaana lapsed olid väikesed, kogu Jaana energia kulus oma pisikestele. Vaatamata sellele leidis ta aega ka minu jaoks - ta isegi otsis mulle psühholoogi, et mind aidata, sest kõik teadsid, kui kohutavalt katki ma olen. Mina ei harjunud eluga Jaana juures ära. Ma olin liiga palju oma toas, üksi, tegin oma asju, sest ei tahtnud Jaanat tüüdata, teda segada, koormata. Ma tahtsin, et tal oleks minust hea meel ja püüdsin aidata teda kodutöödes, söögi valmistamisel. Tahtsin koolis ainult väga häid hindeid saada. Kuna ma aga sealses koolis hakkama ei saanud (ma ei rääkinud sellel ajal)), tekkis minus trots, et mind pole kuskile vaja ja mitte keegi ei viitsi minuga tegeleda. Mul oli väga raske koolis, aga ma ei osanud Jaana käest abi paluda. Täna ma teaksin küll, mida ma peaksin tegema, aga toona ma olin 17aastane ja ei saanud isegi aru, mida ma pean endaga peale hakkama. Kolisin koju tagasi, kuid olin vahelduva eduga Jaanaga kirjavahetuses. Ma sain Arvoga kokku, tulid lapsed, elu sujus omamoodi. Üle kivide ja kändude... Koosaskvamine oli valus ja ilus ning mitte ainult lapsevanemana vaid ka partnerina. Kirjutasin vahel Jaanale, mõnikord ta vastas. Viimased kolm kirja on mul alles.... need on aastast 2013. Elu tõi tema teele kohutava katsumuse, kui ühel augustikuu päeval mõned aastat tagasi sõitis ennast surnuks tema elu armastus.... Ma ei usu, et Jants on sellest kunagi üldse võimeline üle saama, sest elu pole enam kunagi endine. Kui ma laps olin, siis ma kadestasin nende suhet, sest ma ei olnud armastust täis kooselu näinud ja kogenud, kuid mulle tundus see nii ilus ja turvaline. Margus oli hea mees. Vahel, kui Jants räägib midagi Margusest, siis ma tunnen südames torget - tahaks, et ta oleks koos Jaanaga. Ma tahaks Jaanaga palju rohkem läbi käia. Kirjutada, helistada, külas käia. Tahaks tunda, et ta on olemas. Alati. Ja et ta teaks, et mina olen ka olemas. Alati. Ma loodan, et ajapikku meie suhe tugevneb ja me oleme jälle nagu õed, sest inimesed tulevad ja lähevad, kuid pere jääb. Seesamune sünnipere, kuhu ma olen 43 aastat tagasi sündinud, 

Minu vanim vend Ago ehk Bassu. Ma ei teagi, et ta oleks kunagi Ago olnud....terve minu teadliku elu on ta olnud Bassu - no las olla siis. Minu ja Bassu vanusevahe on 12 aastat, oleme mõlemad ahviaastal sündinud (see lööb aegajalt välja ka). Bassu on seltskonna inimene. Tal on meeletult suur tutvusringkond, sest tal on nii palju erinevaid hobisid: mootorrattad, fotograafia, muusika tegemine (põhiliselt mängib kitarri, kuid oskab ka klahve, trumme, lõõtsa mängida), igasuguste tehnikavidinate parandamine (nt nutitelefonid, tahvlid, fotoaparaadid). Ta on lõbus ja huvitav inimene, ta on nii üdini andekas. Kuid kui närvi läheb, siis tabab teda äkkviha - kõik asjad lendavad ja suust tulevad ainult roppused.... Viie minuti pärast küsib: "Noh, mis nüüd siis on? Juhtus midagi või?" ja kogu viha on läinud.... Bassu on alati öelnud, et tema meie suguvõsa probleemidesse ei sekku. Ta ei vali poolt, ta ei kommenteeri, ei kaitse, ei mõista hukka, ei topi oma nina üldse nendesse asjadesse ja seetõttu saabki ta kõigiga hästi läbi. Ta on mitmekülgselt andekas ja põhiline aur tema elus lähebki tööle ja hobidele. Kui ma tahaksin teda näha, siis ma peaksin talle kirjutama: "Hei! Ma tegin kooki! Tule külla!"....aga ma ei helista ega kirjuta.... Ainult siis, kui kellelgi meist on sünnipäev.... Ja mul ei olegi selle kohta ühtegi selget vabandust... Olen sitt õde. Võiksin ja peaksin oma vennaga palju rohkem suhtlema. Mul on hea meel, et alati, kui me teda enda poole kutsume, siis ta tuleb. Ja mul on hea meel, et ta on mitmel aastal meiega koos Hobulaiul käinud. Võibolla me ei peagi igapäevaselt suhtlema selleks, et olla õde-venda. Igatahes ma tean, et ta ei väldi mind teadlikult ja kui mul teda vaja on, on ta alati olemas. Ma loodan, et ta teab, et mina olen tema jaoks ka olemas. Mis sest, et me ei lähe koos ööseks metsa või ei matka 10km kuskil rabas - ma meeleldi vihun tantsida, kui tema bänd kohalikus kultuurimajas pidu teeb. Me ei räägi Bassuga kunagi halbadest asjadest, sest...Bassuga ei saagi nendest rääkida... ta on selleks liiga naljakas inimene. Mina teen tema püksid lühemaks ja tema parandab minu tehnikat - aus diil :)

Vend Egon ehk Eku. Meie vanusevahe on on 9 aastat. Eku on alati olnud teistsugune. Ta on vaikne. Tema elu möödub ehitades või aias. Ta ehitas juba väikese poisina Kehtnas koos ehitusmeestega erinevaid asju, tegi lihttöid. Teda ei ole mitte kunagi mitte midagi nii palju huvitanud kui ehitamine. Vanemana siis ka aiandus. Tema elus täitus suurim unistus - ta sai järelmaksuga osta endale oma maja ja majapidamise, mida ta on nüüd aastaid enda jaoks korda teinud. Olen seal korra käinud, kõik on nii ilus ja maitsekas. Kunagi sain ma hästi läbi tema naisega (nüüdseks eksnaine), kuid kui see naine avastas, et ma siiski olen väga isekas ja mõttetu inimene, loobus ka Eku minuga läbi käimast. Eku kräunutas meid, kui me väiksed olime. Talle meeldis meid kiusata, eriti Triinu, sest see hakkas iga asja peale nutma. Mina olin kangem, mind nii naljalt ei murdnud. Ekul oli alati metsas mõni onn, kuhu varjuda. Mulle tundub, et kodu Audrus on samuti koht, kuhu varjuda... Eku pole ei looma- ega inimese inimene. Ta suhtleb siis, kui ise temaga kontakti otsid ja kui aus olla, ei suhtle pahatihti isegi siis (ei vasta kõnedele, ei vasta messingeris). Mäletan Ekust häid asju: seda, kuidas ta meile süüa tegi, kui ema haiglas oli. Või seda, kuidas ta Saksamaalt tuli suurte kommihunnikutega. Ekuga on natukene raske suhelda, sest me näeme nii harva, mis on ka muidugi minu paha. Eku elas see aasta üle kohutava katsumuse, kui tal avastati vähk. Tundsin surmahirmu, et kaotan oma venna ennem, kui olen saanud talle öelda ja näidata, kui kallis ta mulle on. Eku seljatas vähi, vähemasti seekord ja ma tunnen, et mul on veel aega. Kui ta ainult vastaks vahel harvagi mõnele minu sõnumile... Eku meenutab mulle oma olemuselt natukene meie Sebastianit, kuigi aastatega on Sebastian palju avatumaks muutunud, kui on Eku. Mul on hea meel, et Ekul on oma pesa ja naine, kes teda armastab. Nii on kuidagi lihtsam mõelda, et ta on seal kaugel. 

Anneli ehk Liisu, minust seitse aastat vanem. Liisu oli see, kes pühkis pisarad, võttis kaissu magama ja mängis meiega kui me olime väikesed. Tegi patsid ja pani särgikrae ilusasti. Liisu õpetas mu lugema ja tema eeskujul neelasin raamatuid, mis polnud isegi veel mitte eakohased. Raamatu lugemine oli kõige vaiksem tegevus, mida kodus teha sai, kui isa paarutas. Liisu on alati olemas olnud. Näiteks siis, kui sündisid mu lapsed, eriti , kui sündis Sebastian, kellega oli põrgulikult raske. Mulle polnudki rohkem vaja, kui et ta tuleks ja jooks kohvi ning hoiaks oma käte vahel neid karjuvaid pudinaid. Me oleme palju koos erinevaid asju teinud ja käinud ja näinud. Mõned aastad tagasi ma justkui kaotasin Liisu ja elasin seda väga raskelt üle. Viimane aasta on Arvo kõvasti putitanud, et mind minu sünniperes jälle kuidagi nagu vastu võetaks. Olen ise ka rohkem püüdnud ja avatum olnud, sest nagu ma kirjutasin - inimesed tulevad ja lähevad, aga omad jäävad. Oleme Liisuga jälle palju lähedasemaks saanud ja meil on koos tore olnud. Liisu on ilus - nii seest kui väljast. Ta on õppinud palju paremini oma emotsioone kontrollima ja ei ütle kõigile kohe kõike näkku, mis sülg suhu toob. Temaga on hea rääkida, sest ta on osavõtlik ja mõtleb kaasa. Ma loodan, et meie elus ei tule enam kunagi sellist hetke, et justkui must kass oleks vahelt läbi jooksnud, sest pealegi pole mõtet musta kassi karta, sest meil kummalgi on kodus oma must kass :) Ma tahaksin paljuski tema moodi olla, minu jaoks on Liisu justkui eeskujuks. 

Triin, minust aasta noorem. Minu ainukene õde, kellega mul on sama isa ja sama ema. Triinul on suur süda - ta aitaks vist kõiki loome, linde, inimesi, vanureid, näljahädalisi, kui see oleks tema võimuses. Ja samas on tal kõige pikem viha. See võib kanda teda aastaid, kui siis aeg teeb oma töö ja kõik tundub jälle korras olevat. Mul on Triinuga natukene keeruline suhelda, sest ma ei tea, mis võib teda pahandada ja mis mitte, kuid viimane aasta ma olen tundnud, et ta siiski on olemas. Elab kaasa ja mõtleb kaasa. Oleme Triinuga arvukalt sõdasid maha pidanud juba lapsest saadik, kuid ma ei ole kordagi mõelnud, et nii peaks olema igaveseks. Õed tülitsevad ja lepivad. Ei pea andeks paluma...aeg lihtsalt ise silub kõik teed jälle siledaks. Triin on väga emotsionaalne, nii rõõmsate kui kurbade asjadega. Ja ta ei karda seda välja näidata. Mul on väga kahju, et tema füüsiline tervis on nii halb, et ta peab paljudest asjadest elus loobuma. Ta on ema viimane laps ja saanud kõige viletsamad geenid. Ometigi ma loodan, et meditsiin suudab teda aidata ja ta saab ikka elada täisväärtuslikku elu veel palju aastaid. Mul on hea meel, et meil on Liisu juures sauna- ja grilliõhtud ning me kohtume järjepidevalt - see kindlasti teeb meid lähedasemaks ja silub natuke seda künklikku teed, millel me koos astume. 

Ja loomulikult mu õde Kristi, kellega meil on ühine isa, kuid erinev ema. Minust kuus aastat noorem. Umbes 7 aastat pidin ma tegema näo, et mul ei ole seda õde. Meie ema keelas meil temaga suhelda ja Kristi ema vist samuti, sest Kristi ema uus mees lapsendas Kristi ära. Ma nägin teda koolis ja alevis, tema suuri silmi ja blonde juukseid.... Nii minu sarnane. Minu õdedest-vendadest kõige sarnasem minule. Ma oleksin tahtnud ta juurde minna ja öelda, et ma olen Su õde, aga ma ei teadnud, kas tema teab, et mina olen tema õde. Me saime kokku, kui ma oli 13aastane. Üks Triinu sõbranna korraldas selle nii. Ma suhtlesin Kristiga väga palju, õpetasin talle igasuguseid asju, aitasin käsitööga. Kui kolisin Arvo juurde elama, oli Kristi tihti öösiti minu juures. Ta aitas mind, oli seltsiks, me käisime koos jalutamas. Nad olid Robiniga väga lähedased. Aga siis tuli Timo, võttis Kristi endale naiseks, viis Peetrisse elama ja meie suhtlus on täpselt kolm korda aastas: minu sünnipäeval, tema sünnipäeval ja jõulude ajal. Ma näen teda vahel oma koduhoovis, sest tema vanaema elab meiega samas majas. Ma olen korduvalt lubanud talle külla minna, kuid lubaduseks see ongi jäänud.... Temal on hoopis teised huvid, teised sõbrad, teised võimalused. Tema on...tibi :) Mina olen lihtne maatüdruk... Vahel, kui kohtume, räägime maast ja ilmast. Ta hüppab jääauku ja mängib golfi. Raha ei sea talle mingisuguseid piiranguid. Vahel mõtlen, et kui ta juba siia majja satub, võiks ju tulla tere ütlema, aga miks ma seda ootan, kui ma ise pole selle tere saamiseks midagi teinud.... Ometigi olen uhke, et mul on selline õde :) ilus ja armas :)

Minu õed ja vennad. Üks toredam kui teine ja igaühega omamoodi suhe. Ma ei tea, kas vanusega, aga järjest enam ma tunnen, et ma tahaksin nendega rohkem läbi käia, koos asju teha ja kogeda. Võibolla see on ka tingitud sellest, et Arvo õdede-vennaga on koostegemisi vähem ja mul on olnud aega mõelda, milline väärtus on tegelikult omada õdesid ja vendi. Vahel on nii rakse, kuid mida rohkem aega edasi läheb, seda enam ma saan aru, et ma pean ise ka avatum olema. Avatum suhtluseks ja tegemisteks. Arvo on siinjuures väga suur lüli ja ma olen talle selle eest ääretult tänulik. 

Mina olen muutunud kindlamaks, avatumaks ja hoolivamaks ning ma tunnen, et minu õed-vennad on muutunud minus suhtes ka palju hoolivamaks. Ma tean, et psüühikahäiretega inimestega on raske suhelda, kuid ma olen  tundnud, et ma suudan oma probleeme palju paremini alla suruda ja nautida nauditavat. Mul on nii südamest hea meel, et suhtlus õdede-vendade vahel on muutunud tugevamaks ja ilusamaks, et me saame koos igasuguseid asju teha ja kasvõi pisikestest asjadest rõõmu tunda. Ma armastan oma õdsid ja vendi - igatühte omamoodi, kuid armastan. Ja ma loodan, et iga päevaga muutuvad suhted paremaks ja kindamaks ning me ei pea alevis tegema nägu nagu me ei tunneks üksteist. 

Teie Ennike

Uue aasta õnn las tuppa tulla

Kui ma oma blogi vaatan, siis üht ja teist on ikka korda saadetud 2020ndal aastal. Oleme käinud ja näinud ja teinud. Olen perega teinud, üskinda teinud, sõpradega teinud. Nüüd sai ta läbi ja las minna.... Arvo ütles eile, et oli hea aasta. Teatud mõttes oli küll. Tal oli tööd (rohkem kui jõuab üks inimene teha), tänu tööle ka raha. Ta tegi palju kodus uueks ja korda. Minu jaoks kõige ilusam asi, mis ta kodu heaks tegi, oli kaminaseina korda tegemine. See ootas oma aega 13 aastat.... jõudis ära oodata. Ta parandas ära minu auto, mille remonditöökoda oleks maha kandnud ja ütles Arvole konkreetselt, et eieieieieiei, meie seda tööd ei tee. Solenoidid. Mu auto on nagu uus, kuigi on juba väärikas eas. On Sipas nüpeldatud, asju paremaks tehtud. Kõik on justkui jube hästi. Kui me jätame välja selle habras-õrna naise.... Nii habras, et tekitab vahel lausa pahameelt.... Ma olen vahel mõelnud, et kergem oleks elada, kui oleks mingisugune füüsiline haigus - see oleks mõistetav. Aga see vaimne pool ja need diagnoosid on ikkagi pidevas pahameeles, sest inimestel on raske mõista, et tegu pole lihtsalt paha tujuga. 

Minul endal on olnud keeruline aasta. Mul on kaks füüsilist haigust, mis mind on nii palju piinanud sel aastal, et ma olen valanud pisaraid ja olen tundnud üüratut füüsilist valu. Ei ole vist rohkem vaja lisada, kui et peaaegu iga päev sain periooditi silma süsti.... Keeruline on olnud ka vaimselt, sest üks veab alt, läheb teine ka metsa - vahet pole, kumb siis esimesena alla annab. Aga ma olen hakkama saanud... Isegi, kui olen mõned korrad istunud autos ja mõelnud, et nüüd ma sõidan Seewaldisse ja lasen end sinna sisse panna, et ma ei teeks midagi rumalat ja et perel oleks kergem. Ei ole ka Seewaldisse sattunud :) Ikka nina ots on koguaeg vee peal. Ja Arvo lause, et elusast peast alla ei anna, tiksub koguaeg kuklas. 

Sellel aastal oleme me väga palju olnud koos Arvopoolse suguvõsaga. Teinud erinevaid asju koos, käinud erinevates kohtades. Ka vana aasta otsustasime kõik koos ära saata. Alguses pidime ööseks metsa minema, aga kuna kõik ei soovinud seda ja mina olen haige, siis otsustasime olla kõik koos Seljamaal. Kokku oli meid 13 inimest. Kasutasime selleks otstarbeks jõuludeks ehitatud koda, sest seal sees on väga soe ja mõnus olla - tunduvalt parem, kui kitsukeses köögis. 

Kogunesime juba varakult. Minu meespere läks kahe ajal maale, sest praad oli vaja ahju panna ja ettevalmistusi oli vaja tegema hakata. Mina läksin natukene hiljem, et ma saaksin kodus lõunat magada , selleks, et jaksaks õhtul kauem üleval olla. Kui mina maale jõudsin, siis oli köök juba häid lõhnu täis ja käisid ettevalmistused erinevate roogade ja snäkivaagnate tegemiseks. Minu panus oli kartulisalat ja kohupiimakook (ära kunagi pane kooki virsikute asemel kirsse - see ei tõota head). Getter tegi snäkivaagnaid, Arvo tegeles kõiksugu lihade ja vorstidega. Liivid saabusid ka umbes viie ajal ja vaagnaid muudkui kerkis ja kerkis. Ma mõtlesin, et kes kõik need asjad ära sööb :) Me ei ole kunagi pidanud selles köögis nii sajakesi asju tegema. Mõneti oli nagu keeruline, sest keegi oli ikka kellelgi jalus, kuid nagu teada mahub häid lambaid palju ühte lauta ja lauaservale mahtusid poisid isegi kabet mängima :) 

Tegime laua õue peale kotta. Nagu buffet. Kõike oli külluses. Vaatamata sellele ega väga palju midagi järgi ei jäänud. Erinevaid juuste jäi, aga mu mees oskab väga hästi arvestada, kui palju toitu võiks kindla arvuga inimeste jaoks ära kuluda. Arvo oli pannud laua kohale veel ühed pirnid, et oleks valgem ja kõik hästi näha. Minule maitses kõige rohkem suitsulõhe ja pähklivaagen :) Ma tõenäoliselt olin eelmises elus orav - pähkleid ei tasu väga minu nina alla panna. Kogunesime kõik ümber lõkke piduroogasid sööma. Mahtusime ilusasti kõik lõkke ümber ja kellelgi, peale minu, külm ei olnud. Aga see, et minul on külm, ei ole mingisugune uudis. 

Õhtu möödus saunatades. Peaaegu kõik käisid saunas, pesid vana aasta maha, vihtlesid eukalüpti ja punase tammega kered pehmeks ja soojendasid varbad kuumaks. Minu lemmiksaun ongi Sipas, sest seal on kõige pehmem saun. On kuum, aga ei pea varjuma lava esimesele astmele. Meie käime Arvoga tavaliselt kahekesi ja esimestena - nii on minu meelest kõige parem. Mul oligi sauna väga vaja, sest mu varbad külmetasid nii väga (ausõna, Anne, mul olid villased sokid jalas). Pale saunaskäiku ma enam külma ei tunnud. Arvo peab kestma veel poistega sauna ka ära, aga ma polegi hullemat saunatajat näinud, kui minu mees - seega teda ei häiri sugugi, et ta peab mingi kolm tundi saunas olema :))))) Minul on tavaliselt lukssaun - mesi, massaaž, aroomid....hellitatud noh... 

Kui saunatajad olid saunatanud, andis Liisvi kõigile paberi ja pliiatsi ja kõik pidid oma möödunud aasta kõige halvemad asjad kirja panema ning tuleroaks andma. Ainult üks inimene ei leidnud oma aastast ühtegi sellist asja, mida oleks vaja ära põletada - Robin. Ta ütles, et tal on nii hea aasta olnud. Mina viskasin enda paha tulle ja sinna ta kaduski... 

Südaöö lähenedes läksime kõik jaanipäeva lõkkeplati juurde, et lasta õhku kõik need paugud, mis kokku olid ostetud. Ma küll pakkusin välja, et äkki annetaks selle raha, mis paukude peale kulub, mõnele fondile, kuid Sebastian arvas, et ma olen sel aastal küllalt annetanud - pauku ikka peab ka saama :) No saigi ja oligi ilus ka, kuigi mul on paugutamisega omad parakad ja need tekitavad minust teatavat hirmu. Tegelikult oli ilus värvidemäng, kahju ainult, et ma seda kuidagi pildile püüda ei oska. Või noh, mul ei ole nii võimekat kaamerat. 

Peale ohtrad kallistusi, läksime tagasi oma kotta lõkke ümber. Kõik, kes soovisid, said kirjutada oma suurima uue aasta soovi paberile ja selle tulle visata, et kõigevägevam saaks aidata soovidel täituda. See saab juhtuda muidugi ainult siis, kui Sa sellesse usud. Kahjuks ei tohi soove valjult välja öelda, sest siis need ei täitu, kuid kui minu soov peaks täide minema, siis ootab mind ees midagi kaunist ja head. 

Valasime tina ka. Aivar sulatas tina ja kõik said oma õnne valada. Mina olen tõenäoliselt täiesti fantaasiavaene inimene, sest mina ei näinud ei niisama ega ka tule valgel mitte midagi arusaadavat nendes tinaplönnides. Ma oleks tahtnud näha koera....noh, et äkki ma siis saan koera, aga vaatasin, kuidas ma ka vaatasin, koera ei olnud... Ei suutnud ma näha ka oma meespere tinaplöönides midagi, mis neile rõõmuks võiks tulla. Aga siis Sebastian ütleski, et eks see lihtsalt rohkem traditsioon on - mis õnn sealt tinast ikka tulla saab. 

No ei ole koera....

Nii see uus aasta tuligi! Tuli kaunilt ja koos. Koos nende inimestega, kes on meile olulised ja kallid. Tuli hoopis eriliselt. Sipas. Ma ei tea, miks, aga meid kõiki kisub sinna Sipa poole järjest rohkem ja rohkem. Arvo õetütar oli liiga õnnelik, et sai uue aasta Sipas vastu võtta :) 

Minul oli ka hea meel, et me Seljamaal olime, sest ma kohe üldse ei tahaks praegu metsas pissil käia. Nüüd, kui tervis juba parem on. Kõige rohkem meeldis mulle, et Liivid ka ikka tulid, kuigi nad olid väga kahevahel. Mulle meeldib Liivi, nii väga.... 

Mul on uuele aastale palju ootusi ja lootusi. Mõned neist on egoistlikult minu endaga seotud, mõned perega, mõned sugulastega, mõned kogu ühiskonnaga. Arvo saatis mind öösel kahe ajal magama ja ütles mulle vaikselt, et tuleb hea aasta! No tulgu aga! Me oleme valmis!

Õnnehetki täis uut aastat teile kõigile!

Teie Ennike