Võrratu talveilm ja Keila-Joal jalutamas

Ma ei mäletagi enam, millal nii ilusat talveilma oleks olnud. Täna oli aknast välja vaadates kõike: päike, helesinine taevas, tuulitu ja säravvalge lumekasukas - võrratu! Sellise võrratu ilmaga ei saa ju toas istuda, eks? Kuigi... peaks... Haigus on mind haaranud enda haardesse  ja mu keha annab mulle juba pikemat aega märku, et ma olen temaga halvasti ümber käinud ja ta püüab vaatamata kõigele terveneda. Aga ma olen vilets tervendaja, sest ma peaksin püsima toas, soojas, villaste sokkidega, rahus ja hoituses.... Kuidas on see võimalik, kui Arvo ütleb, et lähme Keila juga vaatama? Kuidas siis? Ma jään koju ja nemad lähevad või? Ilma minuta? Ma panin ausõna ennast soojalt riidesse, võtsin paraja portsu ibubrofeeni ja läksin ka Keila-Joale. 

Me tellisime Mira sõidutamiseks puuri, aga me pole seda veel kätte saanud. Seega reisis Mira tagaistmel ja mulle tundub, et ta ei ole väga palju autoga sõita saanud. Igatahes puudub tal "autosõidukultuur". Eelmine nädal me käisime temaga Sipas, siis ta oli Volvo pakiruumis, aga ta puges loomavõre vahelt taha istmele ja seekord me ei hakanud isegi üritama teda sinna panna, sest esiteks ta niutsub seal pagasiruumis ja teiseks - milleks teda sinna panna, kui ta end ikka tahaistmele trügib? Ühesõnaga oli tegu meie esimese ühise sõiduga kaugemale ja ühise esimese matkaga. 

Jõudsime Keila-Joale umbes kaheteist paiku. Jummel, kui palju inimesi seal oli! Ma mõtlesin, et sellest tuleb ainult üks kohutav tirimise matk, aga üllataval kombel oli Mira jaoks probleemiks ainult teised koerad - inimestest möödus ta suhteliselt rahulikult. Küll lühikese rihma otsas ja sooviga kõiki nuusutada, aga siiski rahumeelselt. Teised koerad aga ajasid teda väga ärevaks - kuidas me küll koertekooli läheme? Kui me juba rajale jõudsime, siis ei tundunudki inimesi enam nii palju, kuigi autosid oli tõesti meeletult ja oli tükk tegu, et parkimiskohta leida. Õues oli umbes -11 kraadi, kuid ei ole halba ilma, on vale riietus ja me olime igatahes valmis rajale minema. 

Kui me kohale jõudsime, hakkas lund sadama ehk siis päike läks peitu, aga hiljem sadu lakkas ja saime ka päikesepaistet nautida. Juga on ikka ilus küll pakasega, kuigi peaks mainima, et see oli ikkagi suhteliselt vähe jäätunud. Me oleme näinud varasematel aastatel veel kaunemaid vaateid ja saanud isegi selle joa taga käia pildistamas. Jõgi aga oli väga kiireloomuline ja pakkus vaatamata kõigele kaunist vaatepilti. Ka üks luik oli jõel - huvitav, kas tal külm ei olnud.... Trepid olid natukene halvas olukorras. maha sadanud ja kinni trambitud lumi tegi nendel kõndimise üsna ohtlikuks. Lisaks libedusele oli kinnitrambitud lumi justkui ümmargune pall astmete peal ja libisemise oht oli suur. Seal, kus astmed olid suuremad, oli olukord parem. Natukene kahetsesin, et ei pannud naelikuid, kuid pidasin soojasid varbaid kaamelivilla saabaste sees olulisemaks antud olukorras. 

Mira kartis sildadel kõndida. Ta liikus nendel kõht vastu maad ja hästi aeglaselt. Kahjuks me seekord mereni ei läinud, sest ilm oli ikkagi üsna krõbe, aga ikkagi oli tore jälle käia ja näha. Praegu on loodus nii imeilus oma lumevaiba all. Kui koguaeg oleks selline talv, siis mulle talv isegi meeldiks, aga enamuse osa talvest on meil ju pori ja lörts ja +2 kraadi sooja. Praegune ilm tekitab tõesti talvetunnet. Sooja tee ja nina näpistava külmaga. 

Nüüd olen jälle kodus soojas. Villased sokid on jalas ja olen ära joonud ühe sooja neerutee. Ma ootan juba, et me saaksime Miraga kooli minna, tal oleks hädasti koolitust vaja. Ma küll googeldan ja vaatan videosid ja annan endast parima, et temast korralikku koera kasvatada, aga professinaalne abi kuluks marjaks ära. Oleks tunduvalt meeldivam temaga inimeste ja teiste koerte seas käia, kui ta oskaks korralikult käituda.  Aga ma annan endale aru - koer on meie juures olnud alles 12 päeva - minu meelest on ta jalutamisega tublisti edasi arenenud. 

Keila-Joale tasub alati minna. Seal on nii ilus talvel ja seal kasvab kohutavalt palju karulauku kevadel,. Seal saab nautida vaadet suvel ja olla sügisvärvides metsas. Kui ilm lubab, saab alati kõndida mereni, mis on juba omaette elamus. Vähemasti neile, kes ei ela igapäevaselt mere ääres. 

Homsest lubas külm järgi anda. Oleks tore. Nii umbes -5 kuni -8 on kena talv. Kõik, mis üle läheb, on pisut liiga käre. Aga kui oled soojalt riides ja liigud, saab iga ilmaga õues olemist nautida. Kahju ainult, et Robin oli tööl  ja ei saanud meiega ühineda, aga eks tuleb ju jälle uusi käike ja radu, kuhu kõik koos minna. Nautige talve - seniks, kuniks teda on :)

Teie Ennike

Ma sain endale päris minu OMA MIRA!!!!

Ma valasin uue aasta ööl tina... õnne noh. Midagi aru ei saanud, mida see plönn endast kujutas, aga üks mis oli kindel - koera see küll ei kujutanud. 

Ma sattusin kuidagi täiesti kogemata pärnu Loomapäästjate MTÜ lehele ja mida mina nägin? Ma nägin seal ühte suurte lontis kõrvadga pruuni koera. Sellist täitsa koera nägu koera. Kutsikana lastud Tallinnas Koplis üksi õue pissile, kust ta sai autolt löögi ja murdus jalaluu. Kutsikas vajas operatsiooni, tema jalga pandi traadid. Samal ajal võeti ühendust loomakaistega. Kutsikas elas operatsiooni üle, selle maksis kinni Pärnu Loomapäästjate MTÜ. Loomakaitse otsustas, et koer võib siiski endise omaniku juurde tagasi minna. Natukene läks aega mööda ja omanik sundis kutsikat poomi pealt alla hüppama, mis murdis kutsika jalaluu uuesti. Koer vajas uut opratsiooni, uusi traate. 5kuune kutsikas anti üle Pärnu Loomapäästajate MTÜ-le ja nii Loomapäästjate MTÜ kui ka Loomakaitse otsustas, et Koer enam oma endise omaniku juurde tagasi ei lähe, sest omanik on koera tervisele otseselt ohtlik. 

Koer läks taastuma Loomapäästjate MTÜs vabatahtlikuna töötava Anu juurde, kes pakkus kutsikale hoiukodu. Eelmisel aastal augustis eemaldati koeral paremast jalast traadid, jalg tunnistati terveks. Sama narkoosi jal sterilisieeriti koer ka ära. 

Ma olen aastaid endale koera tahtnud. Tahtsin labradori, pruuni. Kohe väga tahtsin. Aga kõik rääkisid, kuidas haiseb ja korterisse (isegi meie väga suurde korterisse) see on ikka liiga suur koer. Igatsesin ikka labradori. Kui äkki ühel päeval nägin beaglet ja olin kõrvuni armunud. Lugesin, uurisin, nii väga tahtsin endale beaglet.... Kõik rääkisid, kuidas tegu on suurte kõrvadega täieliku lollakaga. Aga ma ju ikkagi tahtsin. Ja siis suri Lasse - see ilus scottish straight noor, maailma suurim kass-sõber ja ma ütlesin, et ma ei võta enam iialgi endale ühtegi looma. Mitte ainsamatki. Aitab mulle sellest kass Bossest ja rott Monkist küll. Ja kui need ka pilvepiirile lähevad, siis polegi mulle ühtegi kuradi looma vaja. No jah...aga ära iial ütle iial, sest 2. jaanuaril ma nägin seal Pärnu Loomapäästjate MTÜs Mirat ja ei suutnud vastu panna kirjutamaks Anule, kes siis oli Mira hooldaja. Sain teada Mira kurva eluloo. Ja selle, et ta vajaks väga päris oma kodu.... 

Ma pidin selleks kirjutama Arvole kaks pikka, sisutihedat ja anuvat kirja :)))))) Arvo helistas mulle Soomest ja ütles:"Kuule, naine, kirjanik!". Mul lõi sel hetkel süda mingi 150 lööki minutis. Ma teadsin, et ta ei luba mulle koera..... Ta on koguaeg täiesti koera vastane olnud... Ta ütleb, et koer lõhub meie kodu, teeb selle mustaks, haugub ja ajab naabreid närvi, ei jää Sinust sammugi maha, kõik kohad on karvased, ta vajab tohutult palju tähelepanu..... Mitte mingil juhul ei võta me mitte kunagi mitte ühtegi koera.... 

05.jaanua 2021 tuli Mira meie koju! 

Hetkel on Mira 1a ja 2k (sündinud 01.11.2019a) koer. Ta on üsnagi tark. Saab aru erinevatest käsklustest nagu näiteks "pessa" ,"istu", "siia", "anna", "tasa" (sellele reageerib siis, kui ise soovib), "kus pall on?", "tubli koer", "hops", "hästi".Ta on tohutult energiline ja talle meeldib väga mängida. Kui ise järgi ei jätaks, siis tema ei lõpetakski seda möllamist ära. Lemmikmänguasi on pall, aga sobib ka tühi plastpudel või jäme köis. Pole veel saanud proovida lendavat taldrikut, aga ma arvan, et sellest saab tema üks lemmikutest. Ta närib kõik oma mänguasjad katki. Nii et, kui teil on siinkohal soovitusi, kuidas teha oma koerale ohutuid odavaid isetehtud mänguasju, oleksin õpetuste eest tänulik. 

Mira on tohtult hellik. Ta nutab, kui keegi uksest välja läheb (erti, kui mina lähen). Ta istub tualeti ukse taga, kuni ma seal sees olen ja niutsub. Ta tuleb igal võimalikul juhul mulle sülle ja magab seal nii kaua, kuni ma lasen. Kui ma päeval diivanile magama jään, siis ta poeb mulle teki alla ja magab koos minuga. Ööösel magab ta köögis, laua all, oma pesas. Ta teab, et meie magamistuppa tulemine on talle keelatud ja ta seisab ärevalt ukseaugus oodates mind (näiteks, kui ma riietun). 

Hetkel me õpime lõdva rihmaga jalutamist. Ma ei saa öelda, et ta oleks selles väga tubli. Eelnevas elus on tal kasutatud poomisrihma, minul on traksid. Ta on väga uudishimulik ja nuusib väga palju, kuid tekib ka olukord, kus ta tõmbab rihma pingule. Püüan seda kommet temas kaotada maiuse, seisakute ja kiitusega (õppisin ühest webinarist, kus koerakoolitaja väga lihtsalt seletas, mida ja kuidas teha tuleb). Veel õpime me seda, et peale õuest tulemist peseme käpad puhtaks. See ei meeldi talle väga, aga ta saab juba aru, et esikust edasi ei saa, vannituba on koht, kuhu kõige pealt läheme. Me käime väga pikkadel jalutuskäikudel, alla 10km meil ei ole ükski päev jäänud. Üks pikk jalutuskäik ja neli väiksemat, kilomeetreid tuleb umbes 11-14. Mirale väga meeldib jalutamas käimine ja nii uskumatu, kui see ka pole, siis ta jaksaks veelgi kõndida, kuigi mul on juba isu täis. koju jõudes on tal veel energait mängimiseks, aga siis kukub jala pealt ühel hetkel maha ja magab norsates. 

25. jaanuar algab Raplas koertekool ja me oleme ka Miraga sinna registreerunud, sest pole midagi hullemat, kui loll perenaine ja tema rumal koer. Meil on palju õppida, aga ma olen valmis oma aega ja raha Mirasse panustama, sest ma olen nii üdini õnnelik, et ma endale Mira sain. Ma ei oska seda õnne isegi ära rääkida. Mu armsad meesinimesed on ka Mira täitsa omaks võtnud. Isegi Sebastian, kes väitis, et koerad on rõvedad loomad ja meil ei oleks mingil juhul mingit peni vaja, siis nüüd ta mängib Miraga ja paitab teda ja räägib temaga ilusasti. Arvo tingimus on jätkuvalt, et magamistuppa ei saa, kuid isegi Arvo on leebunud (mitte magamistoas osas). Sest, mis seal salata  - koerad on ägedad! Meil on palju õppida, ma tahan väga, et Mira oleks tark ja tubli koer. Sest nii on ju koeral hea elada ja meil, inimestel, temaga koos samuti. 

Mul oli Mirat väga vaja.... Väga, väga oli vaja. Ja mul on tunne, et Miral mind ka :) See pidi olema saatus, et ei tulnud mingisugust labradori ega beaglet....tuli täiesti tõupuhas krants, kes on mu südame jäägitult võitnud. 

Ma loodan, et meid ootab ees pikk, õnnelik, tark ja armastust täis kooselu :)

Teie Ennike

Ingatsi õpperada

Robin kutsus meid jälle matkama :) Nii vahva! Me oleme viimasel ajal jälle päris palju matkamas käima hakanud ja see meeldib mulle väga. Ma enam isegi väga ei põe, kui pean ise sõitma, sest mul hakkab mingitsorti usaldus GPSi vastu tekkima. Ma muidugi, loomulikult, absoluutselt naudin seda olukorda rohkem, kui Arvo on roolis, aga ma olen nüüd viimastel kuudel saanud aru, et ma saan ka ise täitsa kenasti hakkama sihtkohta jõudmisega. Mõnikord ma küll kahtlen, et kas nüüd on see pööramise koht, aga siis poisid aitavad ja me veel eksinud ei ole kuskile. Ja Arvo ütleb ikka, et ega tee otsa ei saa. Ainus asi, mis võib otsa saada, on kütus :D

Õues on praegu nii ilus. Natuke talvine. Meie kandis on vist lund vähem kui Lõuna-Eestis, kuid siiski on lund ja jääd. Läksime seekord Ingatsi õpperajale. See on üks erakordselt ilus rada Soomaa Rahvuspargis. Need laudteed on seal ümber rabajärvede ehitatud ja ma kujutan ette, et sügisene vaade tornist on imeline. Ka talvine vaade oli imeline :) 

Torn ise on rauast, mis on RMK puhul siiski pigem erand. Muidu on nende tornid ikka suured, massiivsed puitehitised, aga see torn on keerdtrepiga raudkolakas keset raba :) Oleks võinud siis vähemasti maastikuga sobivasse tooni värvida. Mulle eriti keerdtrepid ei meeldi, aga see oli kuidagi mugav minna ja tulla. Kuigi mul on ikka veel, vaatamata juba 100 aasta möödumisele, parakad treppide ja Sebastianiga. Tornini viis äge keerdtrepp, mis oli võrguga kaetud, et ei oleks libe. Mul naguniigi poleks, mul on naelikud, aga kellel pole naelikuid, siis märja ja lumega on laudteed ja -trepid väga libedad. 

Sellel õpperajal ei olnud lõkkeplatsi, seetõttu pidime midagi muud välja mõtlema. Internetileviga oli nii hästi, et see ei võtnud GPS-i üldse järgigi (mõtlesime minna Riisa matkarajale, sest seal peaks lõkkeplats olemas olema). Hakkasime huupi sõitma ja siis jäi meie teele Meiekose lõkkeplats. Seadsime end sinna sisse ja siis tuli see osa, mida mina tahtsin seekord, et oleks teisiti. Robin hakkas tegelema tulega, et grillida ribi ja mina katsin meile laua päris nõudega. Ma tahtsin nii väga, et  kõik oleks ilus ja keskkonnasäästlik. Et ei oleks papist taldrikuid, kilekotte ja matkakortleid. Tahtsin roosat tassi ja küünlaid :) Robin ütles, et oh neid naisi küll. Ta kaalus kortlit ja kaalus tassi ning ütles, et kortel kaalub 75g, tass 350g.....no mõtle siis, kumba on mõtet kaasa tassida. Aga ma ei andnud alla - ma tahtsin, et kõik oleks ilus :) Tassisin ise oma "lauahõbedat" :D

Õunamuffinite retsept, sest need kiideti nii heaks, et paluti repertuaari lisada :D Sebastiani poolt - see on midagi uut ja huvitavat :) 

140g pehmet võid

140g suhkrut

2 muna

230g nisujahu

3tl vaniljesuhkrut

1tl küpsetuspulbrit

1tl kaneeli

1dl piima

3dl tükeldatud hapukamaid õunu. 

Hõõru pehme või suhkruga vahule, lisa ükshaaval vahustades munad. Sega kuivained omavahel, sõelu tainakaussi ja sega õrnalt läbi. Sega taina hulka piim ja õunakuubikud. Muffinitainast tuleb segada nii vähe, kui võimalik!

Jaota tainas 12 pabervormiga vooderdatud muffinivormi sisse.

Küpseta 225kraadises ahjus 20 minutit või kuni muffini sisse torgatud puutikk jääb kuivaks. 

Robin loobib kirvest ja on selles väga hea

Lõkkeplats oli jõe ääres....oi, kuidas oleks tahtnud sinna sisse hüpata, aga ma ei hakanud oma tervisega riskima. Ma olen natukene araks tehtud selle koha pealt.... 

Oli ilus ja tore päev koos poistega. Natuke kurb, et Arvot meiega polnud, kuid küll me jõuame Arvoga ka igasugu asju teha. On oluline, et me saaksime teha asju ka siis, kui Arvot ei ole ja siinjuures ei aita  midagi muud, kui üksteise usaldamine ja minul enda näpust tõmbamine.

Kahju ainult, et see õpperada nii väike oli, napid 3km. Järgmine kord võtame ikka midagi pikemat ette :) Ja no raba.... sinna võib igal aastaajal ikka ja jälle uuesti minna. Aitäh poiskad! Te olete ägedad!

Teie Ennike

Mina sõsar väikene

Kogu see pühade aeg on olnud kiire, tegus, huvitav, südantsoojendav, hooliv ja täis armastust. Natukene pahandusi ka... Me oleme olnud rohkem Arvo õdede ja vennaga koos, kui vist terve aasta peale kokku. Me olime jõuluõhtul koos, me käisime matkamas koos, me saatsime ära vana ja võtsime vastu uue aasta koos. Arvo koos oma venna ja õdedega + kõik "lisajõed". Lastest on noored kasvanud, seltskond on suurem, kui kunagi varem. Kõiki asju on koos tehtud: koda ehitatud, sööke tehtud, koristatud, kaunistatud, lõkke ümber oldud, meenutatud ja unistatud. Arvo ja tema õed ja vend. Arvo on pesamuna, Leaga on tal vanusevahe 17 aastat, Aivariga 14 aastat ja Liiviga 7 aastat. Ometigi on juhtunud niimoodi, et Arvo on otsustaja, organiseerija, hakkaja ja kui kõik hästi läheb, siis ülejäänud ainult löövad kaasa ja aitavad teostada. Kõik koos. 

Minul on ka õed ja vennad ning ma olen täna jõudnud punkti, kus see on mulle väga oluline. 

Minu kõige vanem õde Liliana, lihtsalt Jaana. Minust 13 aastat vanem. Me ei ole kunagi koos elanud.  Mamma-papa võtsid Jaana enda kanda. Kasvatasid ja armastasid teda. Jaana on kinnine ja tõsine inimene. Kui tema käest küsida, kuidas tal läheb, on vastus alati "hästi". Kui küsida, mida tähendab "hästi"?, saab vastuseks noh, mis mul, vana inimesele, kõik tavaline. Ma olin väikene tüdruk, kui ma hakkasin Jaanaga kirjavahetust pidama. Mul ei ole sellest ajast kahjuks ühtegi kirja alles, kuid ma ei tea täpselt, mida oli kirjutada 6aastasel ja 19aastasel. Ometigi ta kirjutas mulle. Ühel õudsal ajal minu elus ma pakkisin oma seitse asja kokku ja läksin Lääne-Virumaale oma õdi juurde elama. Ma arvasin, et ma saan sealt seda, mida kodust ei saanud: turvatunnet, armastust, hoitust, tähelepanu. Saingi. Aga ei osanud sellega midagi peale hakata, sest polnud sellega harjunud. Jaana lapsed olid väikesed, kogu Jaana energia kulus oma pisikestele. Vaatamata sellele leidis ta aega ka minu jaoks - ta isegi otsis mulle psühholoogi, et mind aidata, sest kõik teadsid, kui kohutavalt katki ma olen. Mina ei harjunud eluga Jaana juures ära. Ma olin liiga palju oma toas, üksi, tegin oma asju, sest ei tahtnud Jaanat tüüdata, teda segada, koormata. Ma tahtsin, et tal oleks minust hea meel ja püüdsin aidata teda kodutöödes, söögi valmistamisel. Tahtsin koolis ainult väga häid hindeid saada. Kuna ma aga sealses koolis hakkama ei saanud (ma ei rääkinud sellel ajal)), tekkis minus trots, et mind pole kuskile vaja ja mitte keegi ei viitsi minuga tegeleda. Mul oli väga raske koolis, aga ma ei osanud Jaana käest abi paluda. Täna ma teaksin küll, mida ma peaksin tegema, aga toona ma olin 17aastane ja ei saanud isegi aru, mida ma pean endaga peale hakkama. Kolisin koju tagasi, kuid olin vahelduva eduga Jaanaga kirjavahetuses. Ma sain Arvoga kokku, tulid lapsed, elu sujus omamoodi. Üle kivide ja kändude... Koosaskvamine oli valus ja ilus ning mitte ainult lapsevanemana vaid ka partnerina. Kirjutasin vahel Jaanale, mõnikord ta vastas. Viimased kolm kirja on mul alles.... need on aastast 2013. Elu tõi tema teele kohutava katsumuse, kui ühel augustikuu päeval mõned aastat tagasi sõitis ennast surnuks tema elu armastus.... Ma ei usu, et Jants on sellest kunagi üldse võimeline üle saama, sest elu pole enam kunagi endine. Kui ma laps olin, siis ma kadestasin nende suhet, sest ma ei olnud armastust täis kooselu näinud ja kogenud, kuid mulle tundus see nii ilus ja turvaline. Margus oli hea mees. Vahel, kui Jants räägib midagi Margusest, siis ma tunnen südames torget - tahaks, et ta oleks koos Jaanaga. Ma tahaks Jaanaga palju rohkem läbi käia. Kirjutada, helistada, külas käia. Tahaks tunda, et ta on olemas. Alati. Ja et ta teaks, et mina olen ka olemas. Alati. Ma loodan, et ajapikku meie suhe tugevneb ja me oleme jälle nagu õed, sest inimesed tulevad ja lähevad, kuid pere jääb. Seesamune sünnipere, kuhu ma olen 43 aastat tagasi sündinud, 

Minu vanim vend Ago ehk Bassu. Ma ei teagi, et ta oleks kunagi Ago olnud....terve minu teadliku elu on ta olnud Bassu - no las olla siis. Minu ja Bassu vanusevahe on 12 aastat, oleme mõlemad ahviaastal sündinud (see lööb aegajalt välja ka). Bassu on seltskonna inimene. Tal on meeletult suur tutvusringkond, sest tal on nii palju erinevaid hobisid: mootorrattad, fotograafia, muusika tegemine (põhiliselt mängib kitarri, kuid oskab ka klahve, trumme, lõõtsa mängida), igasuguste tehnikavidinate parandamine (nt nutitelefonid, tahvlid, fotoaparaadid). Ta on lõbus ja huvitav inimene, ta on nii üdini andekas. Kuid kui närvi läheb, siis tabab teda äkkviha - kõik asjad lendavad ja suust tulevad ainult roppused.... Viie minuti pärast küsib: "Noh, mis nüüd siis on? Juhtus midagi või?" ja kogu viha on läinud.... Bassu on alati öelnud, et tema meie suguvõsa probleemidesse ei sekku. Ta ei vali poolt, ta ei kommenteeri, ei kaitse, ei mõista hukka, ei topi oma nina üldse nendesse asjadesse ja seetõttu saabki ta kõigiga hästi läbi. Ta on mitmekülgselt andekas ja põhiline aur tema elus lähebki tööle ja hobidele. Kui ma tahaksin teda näha, siis ma peaksin talle kirjutama: "Hei! Ma tegin kooki! Tule külla!"....aga ma ei helista ega kirjuta.... Ainult siis, kui kellelgi meist on sünnipäev.... Ja mul ei olegi selle kohta ühtegi selget vabandust... Olen sitt õde. Võiksin ja peaksin oma vennaga palju rohkem suhtlema. Mul on hea meel, et alati, kui me teda enda poole kutsume, siis ta tuleb. Ja mul on hea meel, et ta on mitmel aastal meiega koos Hobulaiul käinud. Võibolla me ei peagi igapäevaselt suhtlema selleks, et olla õde-venda. Igatahes ma tean, et ta ei väldi mind teadlikult ja kui mul teda vaja on, on ta alati olemas. Ma loodan, et ta teab, et mina olen tema jaoks ka olemas. Mis sest, et me ei lähe koos ööseks metsa või ei matka 10km kuskil rabas - ma meeleldi vihun tantsida, kui tema bänd kohalikus kultuurimajas pidu teeb. Me ei räägi Bassuga kunagi halbadest asjadest, sest...Bassuga ei saagi nendest rääkida... ta on selleks liiga naljakas inimene. Mina teen tema püksid lühemaks ja tema parandab minu tehnikat - aus diil :)

Vend Egon ehk Eku. Meie vanusevahe on on 9 aastat. Eku on alati olnud teistsugune. Ta on vaikne. Tema elu möödub ehitades või aias. Ta ehitas juba väikese poisina Kehtnas koos ehitusmeestega erinevaid asju, tegi lihttöid. Teda ei ole mitte kunagi mitte midagi nii palju huvitanud kui ehitamine. Vanemana siis ka aiandus. Tema elus täitus suurim unistus - ta sai järelmaksuga osta endale oma maja ja majapidamise, mida ta on nüüd aastaid enda jaoks korda teinud. Olen seal korra käinud, kõik on nii ilus ja maitsekas. Kunagi sain ma hästi läbi tema naisega (nüüdseks eksnaine), kuid kui see naine avastas, et ma siiski olen väga isekas ja mõttetu inimene, loobus ka Eku minuga läbi käimast. Eku kräunutas meid, kui me väiksed olime. Talle meeldis meid kiusata, eriti Triinu, sest see hakkas iga asja peale nutma. Mina olin kangem, mind nii naljalt ei murdnud. Ekul oli alati metsas mõni onn, kuhu varjuda. Mulle tundub, et kodu Audrus on samuti koht, kuhu varjuda... Eku pole ei looma- ega inimese inimene. Ta suhtleb siis, kui ise temaga kontakti otsid ja kui aus olla, ei suhtle pahatihti isegi siis (ei vasta kõnedele, ei vasta messingeris). Mäletan Ekust häid asju: seda, kuidas ta meile süüa tegi, kui ema haiglas oli. Või seda, kuidas ta Saksamaalt tuli suurte kommihunnikutega. Ekuga on natukene raske suhelda, sest me näeme nii harva, mis on ka muidugi minu paha. Eku elas see aasta üle kohutava katsumuse, kui tal avastati vähk. Tundsin surmahirmu, et kaotan oma venna ennem, kui olen saanud talle öelda ja näidata, kui kallis ta mulle on. Eku seljatas vähi, vähemasti seekord ja ma tunnen, et mul on veel aega. Kui ta ainult vastaks vahel harvagi mõnele minu sõnumile... Eku meenutab mulle oma olemuselt natukene meie Sebastianit, kuigi aastatega on Sebastian palju avatumaks muutunud, kui on Eku. Mul on hea meel, et Ekul on oma pesa ja naine, kes teda armastab. Nii on kuidagi lihtsam mõelda, et ta on seal kaugel. 

Anneli ehk Liisu, minust seitse aastat vanem. Liisu oli see, kes pühkis pisarad, võttis kaissu magama ja mängis meiega kui me olime väikesed. Tegi patsid ja pani särgikrae ilusasti. Liisu õpetas mu lugema ja tema eeskujul neelasin raamatuid, mis polnud isegi veel mitte eakohased. Raamatu lugemine oli kõige vaiksem tegevus, mida kodus teha sai, kui isa paarutas. Liisu on alati olemas olnud. Näiteks siis, kui sündisid mu lapsed, eriti , kui sündis Sebastian, kellega oli põrgulikult raske. Mulle polnudki rohkem vaja, kui et ta tuleks ja jooks kohvi ning hoiaks oma käte vahel neid karjuvaid pudinaid. Me oleme palju koos erinevaid asju teinud ja käinud ja näinud. Mõned aastad tagasi ma justkui kaotasin Liisu ja elasin seda väga raskelt üle. Viimane aasta on Arvo kõvasti putitanud, et mind minu sünniperes jälle kuidagi nagu vastu võetaks. Olen ise ka rohkem püüdnud ja avatum olnud, sest nagu ma kirjutasin - inimesed tulevad ja lähevad, aga omad jäävad. Oleme Liisuga jälle palju lähedasemaks saanud ja meil on koos tore olnud. Liisu on ilus - nii seest kui väljast. Ta on õppinud palju paremini oma emotsioone kontrollima ja ei ütle kõigile kohe kõike näkku, mis sülg suhu toob. Temaga on hea rääkida, sest ta on osavõtlik ja mõtleb kaasa. Ma loodan, et meie elus ei tule enam kunagi sellist hetke, et justkui must kass oleks vahelt läbi jooksnud, sest pealegi pole mõtet musta kassi karta, sest meil kummalgi on kodus oma must kass :) Ma tahaksin paljuski tema moodi olla, minu jaoks on Liisu justkui eeskujuks. 

Triin, minust aasta noorem. Minu ainukene õde, kellega mul on sama isa ja sama ema. Triinul on suur süda - ta aitaks vist kõiki loome, linde, inimesi, vanureid, näljahädalisi, kui see oleks tema võimuses. Ja samas on tal kõige pikem viha. See võib kanda teda aastaid, kui siis aeg teeb oma töö ja kõik tundub jälle korras olevat. Mul on Triinuga natukene keeruline suhelda, sest ma ei tea, mis võib teda pahandada ja mis mitte, kuid viimane aasta ma olen tundnud, et ta siiski on olemas. Elab kaasa ja mõtleb kaasa. Oleme Triinuga arvukalt sõdasid maha pidanud juba lapsest saadik, kuid ma ei ole kordagi mõelnud, et nii peaks olema igaveseks. Õed tülitsevad ja lepivad. Ei pea andeks paluma...aeg lihtsalt ise silub kõik teed jälle siledaks. Triin on väga emotsionaalne, nii rõõmsate kui kurbade asjadega. Ja ta ei karda seda välja näidata. Mul on väga kahju, et tema füüsiline tervis on nii halb, et ta peab paljudest asjadest elus loobuma. Ta on ema viimane laps ja saanud kõige viletsamad geenid. Ometigi ma loodan, et meditsiin suudab teda aidata ja ta saab ikka elada täisväärtuslikku elu veel palju aastaid. Mul on hea meel, et meil on Liisu juures sauna- ja grilliõhtud ning me kohtume järjepidevalt - see kindlasti teeb meid lähedasemaks ja silub natuke seda künklikku teed, millel me koos astume. 

Ja loomulikult mu õde Kristi, kellega meil on ühine isa, kuid erinev ema. Minust kuus aastat noorem. Umbes 7 aastat pidin ma tegema näo, et mul ei ole seda õde. Meie ema keelas meil temaga suhelda ja Kristi ema vist samuti, sest Kristi ema uus mees lapsendas Kristi ära. Ma nägin teda koolis ja alevis, tema suuri silmi ja blonde juukseid.... Nii minu sarnane. Minu õdedest-vendadest kõige sarnasem minule. Ma oleksin tahtnud ta juurde minna ja öelda, et ma olen Su õde, aga ma ei teadnud, kas tema teab, et mina olen tema õde. Me saime kokku, kui ma oli 13aastane. Üks Triinu sõbranna korraldas selle nii. Ma suhtlesin Kristiga väga palju, õpetasin talle igasuguseid asju, aitasin käsitööga. Kui kolisin Arvo juurde elama, oli Kristi tihti öösiti minu juures. Ta aitas mind, oli seltsiks, me käisime koos jalutamas. Nad olid Robiniga väga lähedased. Aga siis tuli Timo, võttis Kristi endale naiseks, viis Peetrisse elama ja meie suhtlus on täpselt kolm korda aastas: minu sünnipäeval, tema sünnipäeval ja jõulude ajal. Ma näen teda vahel oma koduhoovis, sest tema vanaema elab meiega samas majas. Ma olen korduvalt lubanud talle külla minna, kuid lubaduseks see ongi jäänud.... Temal on hoopis teised huvid, teised sõbrad, teised võimalused. Tema on...tibi :) Mina olen lihtne maatüdruk... Vahel, kui kohtume, räägime maast ja ilmast. Ta hüppab jääauku ja mängib golfi. Raha ei sea talle mingisuguseid piiranguid. Vahel mõtlen, et kui ta juba siia majja satub, võiks ju tulla tere ütlema, aga miks ma seda ootan, kui ma ise pole selle tere saamiseks midagi teinud.... Ometigi olen uhke, et mul on selline õde :) ilus ja armas :)

Minu õed ja vennad. Üks toredam kui teine ja igaühega omamoodi suhe. Ma ei tea, kas vanusega, aga järjest enam ma tunnen, et ma tahaksin nendega rohkem läbi käia, koos asju teha ja kogeda. Võibolla see on ka tingitud sellest, et Arvo õdede-vennaga on koostegemisi vähem ja mul on olnud aega mõelda, milline väärtus on tegelikult omada õdesid ja vendi. Vahel on nii rakse, kuid mida rohkem aega edasi läheb, seda enam ma saan aru, et ma pean ise ka avatum olema. Avatum suhtluseks ja tegemisteks. Arvo on siinjuures väga suur lüli ja ma olen talle selle eest ääretult tänulik. 

Mina olen muutunud kindlamaks, avatumaks ja hoolivamaks ning ma tunnen, et minu õed-vennad on muutunud minus suhtes ka palju hoolivamaks. Ma tean, et psüühikahäiretega inimestega on raske suhelda, kuid ma olen  tundnud, et ma suudan oma probleeme palju paremini alla suruda ja nautida nauditavat. Mul on nii südamest hea meel, et suhtlus õdede-vendade vahel on muutunud tugevamaks ja ilusamaks, et me saame koos igasuguseid asju teha ja kasvõi pisikestest asjadest rõõmu tunda. Ma armastan oma õdsid ja vendi - igatühte omamoodi, kuid armastan. Ja ma loodan, et iga päevaga muutuvad suhted paremaks ja kindamaks ning me ei pea alevis tegema nägu nagu me ei tunneks üksteist. 

Teie Ennike