Jõulumatk

Ma ärkasin hommikul pool üheksa, lohisesin kööki ja mu armas mees ütles mulle, et tema segane õde tahab jõulumatkale minna. Ma küsisin, kas Marimetsa matkarajale, aga Arvo ütles, et see on nii lund täis, et vaevalt sinna minna saab. Arvo arvas, et Keila Joale oleks ilus minna, kuid siis ta helistas Liivile ja selgus, et Liivi oli nädal tagasi seal just käinud ning ta rääkis ikkagi mu mehe ära, kuidas Marimetsas on kõik väga äge ja me ikkagi sinna peaksime minema. 

Mitte, et õues oleks suur talv ja raja pikkus edasi-tagasi on üheksa kilomeetrit....

Panime oma asjad kokku, käisime poest läbi ja sõitsime Marimetsa matkarajale. Õues oli kümme kraadi külma ja lund sadas vaheldumisi. Kuskilt pilve serva alt piilus päike. Tõeliselt ilus talveilm. 

Mulle natukene on viimasel ajal jäänud arusaamatuks see matkamise mõte. Me saame kokku, läheme koos rajale ja siis üks põrutab ees minema ja teised jäävad 200 meetrit tahapoole. Mis see koosolemise ja tegemise points siis on? Õnneks võttis ühel hetkel Arvo juhtpositsiooni ja nii püsis see kamp kuidagimoodigi koos. Kuigi ega juttu ajada ikka ei saanud, sest kui me jõudsime laudteele, siis lumi niimoodi krudises talla all, et see oli lausa väsitav. 

Õues on ikka praegu imeilus! Tõeline talvemuinasjutt. Aga selle ilu keskel on ikka päris raske matkata. Õnneks oli rada ees olemas, keegi oli seal juba ennem meid käinud.  Muidu vahepeal ei saanud arugi, kus see laudtee parasjagu on. Es raskemaks teeb matkamise ka suur riiete hunnik, mis seljas on praegusel ajal. Ja ma jään endale kindlaks, et pole olemas halba ilma, on ebasobiv riietus - praeguse ilmaga päästab kihiline riietus päeva. 

Torni juurde jõudes oli seal veel inimesi. Mira jooksis lahtiselt, sest kuigi ta haugub võõraste peale, siis kuri ta pole ja kedagi ei hammusta. Arvo suudab teda hallata ka ilma rihmata, minu õrna hääle peale ta üldiselt ei reageeri, kui ikka nina kisub metsa poole. Mira naudib sajaga, kui ta saab õues vabalt joosta. Ta on nii püsimatu, et sellel ajal, kui meie kõndisime kilomeetri, jooksis tema kaks kilomeetrit :) Tal on tohutult palju energiat. 

Keegi oli üritanud rabajärve ka minna, aga polnud jääd katki saanud. Väga pikalt pikniku pidada ei saanud, sest Anetel ja Miral hakkas külm. Miral on soe täpselt nii kaua, kuni ta liigub, aga kui peab seisma jääma, siis hakkab kohe värisema. Ma natuke põdesin seda ka, et ta üksi mitu korda tornis käis, sest mul on ikka silme ees see pilt, kuidas ta ühel matkarajal tornis maa ja taeva vahele rippuma jäi. Õnneks see oli teistsuguse konstruktsiooniga torn ja seal ei oleks temaga midagi halba juhtuda saanud. 

Kokku kõndisime 8,6km. Ma olin ikka päris läbi, kui auto juurde jõudsime. Mira oli ka täitsa läbi... Ülejäänud päeva ja õhtu ta magas oma pesas või diivanil. 

Mul on hea meel, et Robin ja Anete ka meiega matkama tulid, kuigi jah...Anetel oleks vaja ilmastikule vasavaid riideid ja jalanõusid.... Tore oli ka Liividega koos olla, polnudki neid juba väga ammu näinud, ainult vilksamisi surnuaias.  

Meie jõulumatk oli selline. Kiire ja ilus :) Palju lund, külmakraadid ja hea seltskond. Nüüd tuleb veel välja mõelda, mis me vana-aastaõhtul teeme....

Aitäh matkasellid!

Teie Ennike

Natuke kiiruga tulnud jõulud

Sellel aastal tulid jõulud kuidagi järsku, sest Arvo oli 21. detsembrini tööl, Sebastianil lõppes kool alles 22. detsember ja mina sain haiglast koju samuti 22. detsember. Olin küll ennem haiglasse minekut teinud valmis jõulukaardid, piparkoogitaigna ja Inglise jõulukeeksi, kuid sellega kogu ettevalmistus jõuludeks piirduski. Arvo tuli mulle 22. detsember järgi, käisime kiiruga veel Kristiinest läbi ja siis põrutasime otse koju. 

Kodus ootas meid hullunud koer, kes ei suutnud kuidagi rahuneda suurest rõõmust, et kõik jälle kodus olid. Kuid samuti ootasid igasuguste asjade tegemised. Mina tahtsin kindlasti pasteeti teha ja saia küpsetada ning Arvo ja Sebastiani kanda jäi jõulupuu toomine. Robin oli tööl, kuid Anete oli ka kodus ja nii nad Arvo ja Sebastianiga kuuse järgi läksidki. Leidsid ilusa, väikese kuuse riigimetsast ja kui see oli tuppa püsti pandud, algas iga-aastane trall selle ümber, mis sinna jõulupuu otsa riputatakse. Arvo ja Sebastiani maitsed on ikka nii erinevad, et peab hinge kinni hoidma, kumb kumma seljatab. Anete kohalolek natukene taltsutas neid ja kuusk ikka sai kenasti ehitud. Oleks Robin ka kodus olnud, oleks vist vaidlus suurem olnud. Mingi vahe me tõime endale alati mingis mõttes maha kantud kuuse, st tema suureks kasvamist poleks naguniigi toimunud (kas liiga kõver, teise puu küljes, elektriliini all jne), aga nüüd juba mitu aastat me oleme ikkagi toonud lihtsalt ühe ilusa kuuse, mis tõenäoliselt oleks suureks kasvanud, kui meie poleks teda koju toonud. Mul see natukene kriibib hinge, sest selle üürikese aja pärast, mil ta meile silmailu pakub, kaotab ta elu.... Aga sellised on kombed ja me tunneme oma väikesest kuusepuust rõõmu :)

23.detsembril küpsetasime Sebastianiga piparkooke. Piparkoogid said tehtud ja kanistatud ka. Mulle ikka jätkuvalt väga meeldib Nami-Nami piparkoogitaigna retsept - need tulevad täpselt õiged piparkoogid. parajalt vürtsised ja krõbedad. Ja jagub meie perele kenasti sellest ühest portsust (1,5kg tuleb taigent). Tellisin ka ketosõbraliku piparkoogisegu ToLowCarb lehelt, aga pole seda veel proovinud. Nendes siis peaks olema väga vähe süsivesikud, aga mul millegi pärast on tunne, et igivana asja ei anna taljesõbralikuks muuta ilma, et see muutuks maitsetuks plönniks. Võtan kõik oma sõnad tagasi, kui olen selle segu järgi piparkoogid valmis teinud ja ära maitsenud. Maret tõi meile ka külakostiks piparkoogitaigent, kuid seda me pole ka veel jõudnud ära teha, sest ausalt öeldes on kõigil sellest suurest söömisest natukene raske olla. 

Jõululaupäeva varahommikul läksime Arvo ja Miraga Märjamaa peale jõulutuledes kuuski pildistama. Ma ei tea, kas asi on elektrihinnas või milles, aga ilusaid tuledes kuuski oli väga vähe meie teel. Pildistasin siis niisama ilusaid kaunistusi ka. Tegime viiekilomeetrise ringi Märjamaa vahel, kuigi tuiskas ja oli suhteliselt külm. Järgmine aasta peame autoga alevi keskele sõitma ja püüdma pildile sealpool olevad ilusad jõulukaunistused. Koju jõudsime, siis kell näitas juba peaaegu pool üheksa. Poisid alles põõnasid, aga ega me neil enam kaua magada ei lasknud. 

Panin jõulupudru keema ja ajasime Robini üles. Sebastian siiberdas juba ise ringi. Kuuse all olid mõned kingitused. Mul on selles mõttes natukene imelikud lapsed koguaeg olnud, et ega nad väga nõudlikud pole kinkide osas. Robin ütles, et tema tahab ainult villaseid sokke saada :) või voodipesu...aga see tundus ikka natukene liiga vähenõudlik. Igatahes jäid kõik oma kinkidega rahule ja Mira jõudis enda oma juba ennem ära süüa, kui meie hommikupuder valmis sai :) Minul oli väga hea meel, et poisid omaalgatuslikult olid ka mulle kingi teinud - ma ei osanud seda tõesti oodata. Südame alt läks soojaks... 

Juba aastaid sööme me jõululaupäeva hommikul päkapikkude lemmikputru õnnemandliga. Ma muidu väga ei viitsi pudruriisist putru keeta, sest see võtab nii kaua aega, aga korra aastas ma seda ikka teen. Ja õnnemandel on muidugi kohustuslik. Sel aastal sattus õnnemandel minu taldrikusse ja ma kohe ei tea, mida süllekukkunud õnnega peale hakata :) Ma polnudki varem kunagi õnnemandlit saanud. Robin arvas, et järgmine aasta pane peoga mandleid - nii jagub kõigile :)

Nagu ikka käisid ema ja Margus meie poolt läbi. Ma ei tea, kas viga on minus või on mu ema taktitundetu, aga meie suhtlus jõululaupäeva hommikul oli ikka väga terav.... Ma tõesõna üritan, aga no ei tule välja.... Proovi, kuidas tahad. Viisakusvisiit ei kestnud kaua ja ülejäänud päev kulus erinevate söökide/kookide tegemisele. Me teeme kõik asjad ise, ainult leib jäi see aasta tegemata, sest selleks lihtsalt polnud aega. Süüa oli rikkalikult ja kõikide soove arvestavalt. Oleme juba aastaid ka pardi meie menüüsse lisanud, sest see on Sebastiani lemmikliha. Vist. Millestki puudust küll ei olnud. Ainuke asi - kahju oli, et Anete ei olnud jõululaupäeval meiega.... 

Igasugused täidetud munad ja singirullid on laua pealt puudu

Peale õhtusööki läksime Sebastiani ja Arvoga kirikusse. Sebastian oli päev otsa nii kahevahel, kas ta tuleb ka või mitte, aga lõpuks ikkagi tuli. Robin pidi ka tulema, hommikust saadik rääkis, kuidas tuleb (sealt ka Sebastiani mõte, et äkki peaks tulema), aga viimasel hetkel ütles, et ei, tema ikka ei tule. Kirikus ei olnud just palju rahvast ja kirikuõpetaja kõne oli nii laialivalguv, et ma ei saanudki pointist aru, aga ikkagi oli hea meel, et me käisime. Sebastian mõtles nende "mõttetute" laulude ja kõnede ajal hoopis sellele, kuidas sellel ajal, kui kirikuid ehitati inimesed nii targad olid, et sellise suure asja valmis ehitasid. Ta juurdles selle üle, kuidas kiriku lage krohviti ja kes need tellingud tegi jne. Ja kuidas nad füüsikaliselt need olukorrad lahendasid, et kõik oleks püsiv ja tugev. Kohe näha, et oma isa poeg.... Kirikuõpetaja muidu rääkis maskidest - nendest riidest maskidest ja nähtamatutest maskidest, mida inimesed kannavad ja ei ole eriti varmad eemaldama.... Mina mõtlesin sellel ajal, et minu mees kannab maski. Seda riidest maski ka, aga ta suudab ka väga edukalt käia ka nähtamatu maskiga ringi ja keegi ei saa aru, et tal on mask ees.... 

Peale kirikut käisime Arvoga Liisu juurest läbi, kus olid koos kõik minu sugulased. Jõime ühed kohvid ja soovisime neile häid jõule. Peale üllatusvisiiti kogunesime kõik surnuaia parklase. Kõik Arvo õed ja vennad peredega. See on justkui vaikiv kokkulepe, et jõululaupäeva õhtul kell kaheksa läheme surnuaeda sugulastele ja tuttavatele häid jõule soovima. Surnuaed oli imeilus. Maha sadanud paks lumi ja kõik need sajad küünlad lõid maagilise pildi. 

Peale surnuaeda tulime koju ja vend Aivar tuli ka meie poole. Mängisime lauamänge. Minust jäid Arvo, Sebastian ja Aivar veel mängima. Robin läks juba varakult magama, sest tal oli järgmine päev tööpäev. Kuna ma päeval magada ei saanud, siis väsisin ka pool kaksteist ära. Ennem, kui magama läksin, ütles Sebastian mulle, et oli ju ilus jõululaupäev.... Oli tõesti, kuigi eelmine päev oli kodus õhk ikka väga paks. Õnneks see jõululaupäeva üle ei kandunud. 

Esimese jõulupüha veetsime Sipas koos Aivari, Lea, Erlendi, Getteri ja Keijoga. Tegime sauna ja mängisime täringumängu. Arvo soojendas veel jõulusööke ja Margus tuli ka maale sauna. Õhtu oli rahulik ja lõbus. Ma ei olnudki juba kuu aega sauna saanud - see oli tõesti mõnus. Õues sadas laia lund, vahepeal käis sahk ja lükkas tee puhtaks. Koju jõudsime poole  ühe ajal öösel.

Teisel jõulupühal käisime jõulumatkal, aga sellest juba eraldi. Aitäh armsad suured ja veel suuremad poisid, et tegite jõulud selliseks nagu nad olid. Kõik koos saime ikkagi kõik asjad valmis ja tehtud ning võisime tõdeda, et jõulud on tõesti imeilus aeg....Olgu siis sellele eelnev aeg milline tahes. Meil on ka jõuldeta ilus ja hea, kuid mul on ikkagi hea meel, et minu lastel ei ole jõuludest mingeid ebameeldivaid mälestusi (nt ümber kukutud kuusk jne). Ja meil on alati koos tore :) Loodetavasti see püsib ka siis, kui tulevad lapselapsed ja nende lapsed :)))

Teie Ennike

Aegsasti valminud jõulukaardid

Mulle meeldib enda tehtud kaarte saata. Eelmine aasta juhtus kuidagi nii, et jätsin kaarditeo viimasele minutile ja siis jäin haigeks ega jaksanudki kaarte teha. Olin sunnitud postkontorist kaardid ostma ja mul ei olnud sellest hea tunne. 

Sel aastal algas kaarditegu aegsasti. Jaanuaris, kui täpne olla. Sebastian naeris mind välja ja ei saanud aru, miks ma jaanuaris järgmisteks jõuludeks valmistun. Aga näed. Oligi vaja valmistuda, sest kõige kibedamal jõuluajal istun mina haiglas. Jõudsin veel kodus piparkoogitaigna ja Inglise jõulukeeksi valmis teha ja siis pandi mind covid osakonda antibakteriaalset ravi veeni kaudu saama. Kes lähemal, need teavad, et terve aasta olen olnud hädas neerude ja põiega. Seda aega, kus ma pole mingisugust antibiootikumi võtnud, on selle aasta sees ikka väga vähe olnud. Olen ka see aasta 5 korda haiglas pidanud olema ning mu ainus suurim soov on, et uus aasta tuleks parem. Aga see selleks.

Ma leidsin interneti avarustest jube ilusate lumehelveste heegeldamise õpetuse. Sellised ruumilised ja erilised. Ja neid lumehelbeid ma heegeldama asusingi kohe aasta alguses. Siis tuli vahepeale igasugu muid asju ja mingi hetk juulis leidsin end saunaterassil jälle lumehelbeid heegeldamas. Ma ei teadnud, kui mitu tükki ma neid tegema pean ja mõtlesin, et teen nt 13. Arvole väga meeldib number 13 :) Süda oli rahul, helbed valmis ja tärgeldatud ja sinna nad jäidki. Kuni tuli november. Lugesin oma helbeid ja siis neid inimesi kokku, kes sellel aastal on minuga olnud, kas virtuaalselt, päriselt või päriselt pärselt ja sain 16 inimest. Aga vahepeal oli juhtunud selline lugu, et mul diagnoositi pseudodementsus ja ma istusin selle heegelniidiga ja konksuga diivanil ning ei suutnud absoluutselt  mustrit lugeda. Kohe üldse mitte. Hakkasin siis ükshaaval tingmärke otsima ja meelde tuletama. Pusisin need kolm  helvest läbi häda valmis, kõik erinevad :))) Sest päris täpselt ma vist siiski neid tingmärke lugeda ei osanud. 

Käisin ostsin ilupaberit ja markeri ning asusin kaarte tegema. Ja siis niimoodi jooksvalt selgus, et tegelikult mul on veel vaja neli lumehelvest heegeldada, sest uskumatult palju inimesi on see aasta minuga koos käinud ja teinud. Ja tänutundest selle eest, tahtsin kõigile neile kaardi teha. Ma arvan, et ma polegi kunagi 20 jõulukaarti teinud. Viimased helbed on küll kõik oma nägu, aga kaardisaajad seda ei tea. Ma sain kõik oma 20 kaarti valmis ja ümbrikutesse ennem, kui pidin haiglasse minema. Postitamine jäi poiste mureks. Ma lihtsalt pidin neile õigel päeval seda meelde tuletama. 

Jõulukaardi sisse tuli minu enda kirjutatud luuletus augustikuus, kui olin haiglas. Keset suve tuli lihtsalt üks luuletus... Jõulune. 

Tuleb tasa, hiilib vargsi,

inimhinge vaikselt poeb.

Tasa, tasa märkad järsku,

hinges kuidagi on soe.

Juba vaikselt hinge poeb

jõuluaja ootus suur.

Härdalt , armastuse toel,

muutub väikene ja suur.

Jõuluingel tõuseb lendu

hoidma väikest ja ka suurt,

ainult Sina ise veendu,

et Su süda oleks avatud.

Inglitiivul kannan Sulle

rahu, armastust ja rõõmu,

muremõttes viska tulle -

hinga sisse õnnnesõõmu!

Vot sellised lood on sel aastal nende jõulukaartidega. Kaua tehtud kaunikesed. Aitäh kõigile, kes on olemas olnud rohkem või vähem. Mul ei ole kerge aasta olnud, aga ma olen tundnud tihti, et minust hoolitakse ja mind hoitakse. Kõige suurem tänu muidugi mu oma perele, kes on vapralt vastu pidanud minu pikad haiglasoleku ajad ja ka haigusest tingitud meeleoluhäiretega toime tulnud. Ma ei tea, kust Arvo selle jõu ammutab, aga ma pole empaatilisemat meest näinud, kui tema on. Vahel on väga raske olnud, ka tal, ja oleme maha pidanud vaiskeid sõdasid, kuid see pole oluline. Oluline on, et ta on koguaeg olemas. Ainult sõnumi kaugusel. Alati olemas. Mul on kahju, et olen neile nii palju muret teinud ja ma loodan südamest, et uuel aastal läheb kõik palju paremini. Ma oma meestele jõulukaarti ei saatnud :))) Kuigi just nemad on need numero uno, kelle pärast voodist välja tulla. Kui ma enda pärast ei pingutaks, siis nende pärast ikka ajan end sirgu. 

Kaunist jõuluaega kõigile!

Teie Ennike