Liivanõmmel poistega

Kuna sellel aastal juhtus nii, et Robin oli emadepäeval tööpostil, siis ta kutsus mind sellele järgneval päeval matkama. Loomulikult ma olin kohe rõõmuga nõus, sest mis võiks olla parem oma lastega veedetud ajast? Ja kuidagi juhtus nii, et Sebastian nihverdas ka end koolist vabaks ja nii me sõitsimegi kõik koos Nõvale. Meie kodust on sinna 81km. Minul jälle vedas - Robin oli ise roolis :) 

Ilm oli suurepärane, parem isegi, kui emadepäeval. Polnud nii tuuline ja soojakraade oli ka rohkem. Oleme ka sellel rajal varem käinud, aga sellest pole midagi - alati on midagi, mida vaadata ja mida pildistada. Aga ennem, kui me rajale jõudsime, oli vaja välja kannatada see koer. See oli lihtsalt õudne, mismoodi ta ingus seal pagasnikus. Ta oli nii ülierutatud, et lausa värises, sest ta sai aru, et midagi toredat hakkab juhtuma. Robin lubas ta tagasi lastekodusse anda või järgmine kord Bossega koju jätta, aga ükski ähvardus ei mõjunud - ingumine kestis lõpuni välja. Kui jõudsime Liivanõmme õpperajale, siis Robin räägutas veel igaksjuhuks Mira üle ja siis me asusime teele. 

Rada oli tühi, st peale meie seal kedagi ei olnud, mis andis mulle kindlat meelt ja ma lasin Mira vabaks. Mõtlesin, et kus ta ikka siin männimetsas kaob ja ta oli viimastel matkadel näidanud, et ta ei lähe meist kaugemale ja käib koguaeg vaatamas, kas me ikka tuleme ka. Ja siis see juhtus. Kostus südantlõhestav koera appihüüd.... Robin oli sekunditega jooksus hääle suunas ja hiljem ütles, et tal oli ainult üks  mõte -ta peab selle koera kätte saama, sest muidu laguneb ta ema jumal teab kui kauaks laiali... Hüüdsime Mirat ja ta kuskilt kaugelt hüüdis vastu ahastava häälega. Mulle tundus, et see kõik kestis terve igaviku, Sebastian pani ka sinna poole jooksu, kuhu Robin kadus, aga sai ühel hetkel aru, et tal pole sinna mülgaste vahele mõtet minna. Ühel hetkel hüüdis Robin, et ta sai Mira kätte ja siis ta tuli temaga seal nagu beebs süles raja poole tagasi. Robin ütles, et Mira oli kuskile mudasse kinni jäänud ja vajus muudkui allapoole. Et ta ei saanud end sealt lahti tõugata ja olekski sinna vajunud, kui Robin poleks teda üles leidnud..... Rihm klõpsatas kinni, sest sain veelkord kinnitust, et mets võib olla ettearvamatu.... Ma ei taha isegi mõelda, mis oleks juhtunud, kui Robin ei oleks ülihelikiirusel reageerinud....

Matkasime muudkui edasi, aga jututeemaks oli ikkagi Mira pääsemine. Olime kõik kergelt häiritud sellest vahejuhtumist, kuid meil siiski oli tore koos rada vallutada. Mira isegi ei sikutanud enam, tal vist oli ka kergemat sorti šokk. Läksime lõkkeplatsile ja jõime teed ning poisid sõid pirukaid. Meie Miraga sõime juustu :) 

 

Läksime mere äärde välja, aga päris mereni ei läinud, sest Robinil olid Mira päästmisest jalad läbimärjad ja ta ei tahtnud liiva sisse minna. Mere ääres oli tuuline ka. Edasi kulgesime mööda männimetsa raja lõpu suunas. Ajasime juttu ja Sebastian ronis puu otsa ja Mira oli nii mõnus jalutuskaaslane. Mulle väga meeldib Liivanõmme matkarada, see on nii vaheldusrikas. Kui me esimest korda seal käisime, siis ei olnud rada nii hästi märgistatud, kui praegu on. Mingisugust eksimiseruumi pole. Väga mõnus matk oli!

Mõnes mõttes oli hea, et Robin oli emadepäeval tööl - ma sain niimoodi kohe kaks päeva järjest matkata :) Nali naljaks muidugi - emadepäeval tegelikult tahaks ikka kõigi oma lastega koos olla. Varsti on Robinil load käes - küll me siis alles hakkame matkama :) 

Aitäh Robin, et päästsid Mira elu! Ja tänud poisid, et kingite elamusi - midagi sellest paremat ju ei olegi :)

Teie Ennike

Emadepäev

Mul on emadepäevaga ikka needsamad vanad emotsioonid. Ühest küljest on see väga eriline ja oodatud päev enda laste pärast, kuid samas  tuletab see mulle valusalt meelde, et mul ei ole oma emaga väga soojasid suhteid. Sellel on palju erinevaid põhjuseid - neist osasid on võimalik andestada, kuid mitte unustada. Ma armastan teda...omal moel. Ja see tunne on vastastikune ....omal moel. 

Arvot ei olnud see aasta emadepäeval kodus, seega pidin ise ohjad haarama ja midagi välja mõtlema. Robinil kahjuks oli tööpäev, seega mul olid Sebastian ja Anete. Ja koeraniru Mira. Kuna ma tunnen ennast looduses kõige paremini (kodu välja arvatud), siis läksime Läänemaale Marimetsa matkarajale. Me oleme seal tegelikult korduvalt käinud, kuid ausalt öeldes pole vahet, kus me koos olema - peaseegi, et oleme. Ärkasin hommikul vara äratusega ja panin pärmitaigna kerkima, sest mis on Sebastiani lemmikmaius? Kaneelirull :) Ja ma ju tahtsin olla ikkagi tasemel ema vähemasti emadepäevalgi :) Muuseas, hiljem selgus, et ka minu armsale pirtsutajale Anetele meeldisid ka minu kaneelirullid väga :) 

Kaneelirullid tulid suured, kohevad ja õhulised - justkui oleks aru saanud, et täna tuleb kuidagi eriliselt kerkida, et muljet avaldada :) Pakkisin kuklid sisse ja kaneelirullinäod sõid veel mööda minnes pannilt paar tükki ning siis me asusimegi teele. Möödaminnes käisin Robini juurest läbi ja viisin talle ka kaks kaneelirulli. Robin küsis, kas mul hellusehoog... No terehommikust, eksole...

Marimetsa on hea kerge minna: otse, paremale ja otse ja vasakule ja oledki kohal. Ilm oli päikeseline, kuid tuuline. Pidin kodus oma noortele meelde tuletama, et õues on ainult 8 kraadi sooja, ei saa alasti tulla. Sebastian näris selle ise läbi, et lühikeste pükste jaoks on vara, Anetet ma ikka pidin veenma, et dressipluus pole piisav. Marimetsa rada läheb pikalt üle raba, mis on ju lage väli ja siis on tuul veel suurem. 

Matk algas nagu ikka koonurihma jutuga :)))) Ma ei tea, kas Mira saab aru, et jutuks hea küll või milles asi, aga ta ei lase sellest koonurihma jutust end väga häirida. Anete, hea laps, oli nõus Mirat taltsutama mõnda aega. Selle kõige keerulisema aja, kui Mira on nagu kevadine vasikas, kes esimest korda õue saab. Mul oli vahepeal Anetest päris hale, kui ta Miral järgi lohises :) Aga nad said käidud. Laudteel võtsin Mira endale ja ma enam ei hakanud talle soiguma koonurihma juttu, sest oli ikkagi emadepäev ja ma pidin olema hell ja hea. 

See on tegelikult üks pikk ja igav rada... Selle laudtee otsast tundub, et see on lõpmatu, aga disskussiooni tulemusena me jõudsime järeldusele, et lõpmatud on kaks asja: kosmos ja pii :) Sügisel on rada ilusam, värvikirevam ja tundub palju mõnusam mööda pikka sirget kõndida. Vastutulevad inimesed panid mõtlema, et mis kell nemad küll rajale läksid.... Öösel kell neli nagu meie Jalasele? Ja mul oli õigus: raba peal oli tohutu tuul, külm ja lõikav tuul. Ma kahetsesin siiralt, et mul mütsi ei olnud. Kui me torni juurde jõudsime, siis Anete ütles, et ta ei ole kunagi seal tornis käinud. Selle vea ta parandas ära. Ujuma keegi ei tahtnudki minna :) Ja koera lasin vabaks. Ta siis silkas seal hälveste ja laugaste vahel, oli õnnelikum koer üldse. Kaugele ei läinud, püsis minu juures. Korra hakkas mingit lindu taga ajama, aga see oli ainult hetk. Sõime kaneelirulle ja trotsisime tuult. 

Tagasiteel lasin Miral joosta kuni metsani. Pabistasin küll, aga ta justkui sai aru, kuhu maani ta minna võib. Hirmus oli teda vaadata seal mülgaste vahel õnnelikult hüppamas, nagu jänes :) Tagasitee oli pikk ja huvitav. Rääkisime loodusest ja loomadest. Sebastianil on väga head teadmised ja Anete saab ka järjest uusi asju teada - see on tore :) Matk oli 9km ja kui ma Mira rihma otsa panin, siis ta oli nii väsinud, et ei viitsinudki sikutada. Jalutas väga mõnusasti Sebastianiga. Mulle meeldis noortega rabas, nendega on nii mõnus juttu ajada. Tagasi kodu poole sõites olid mõlemad üsna vaiksed - küllap olid väsinud. 

Käisime emadepäeva puhul Sebastianiga minu ema juurest läbi ja surnuaias süütasime küünlad Sebastiani ja Robini vanaemale ja vanavanaemadele. Sebastian kinkis mulle mustikaid ja lilled - see oli temast armas, kuigi see oli selline välja pinnitud kinkimine :) Arvo küsis õhtul, kuidas mu emadepäev möödus ja ma vastasin, et kõik oli nii nagu peab olema, et tunda end emana... Robini hommikune kallistus oli veel meeles sõnadega "oled täitsa hea ema olnud"..... :) 

Teie Ennike

Päikesetõus Jalasel

Reede õhtu. Kogu pere on kodus ja nagu varasemast kokku lepitud, siis peavad järgmise päeva matkaplaane. Üks koht ei sobi ja teine koht ei sobi ja kolmandasse kohta on liiga pikk sõit, kogu päev läheb matka alla jne. Robin ütles, et ah mõelge ise ja andke meile teada. Mina polnud nõus, vaid ütlesin, et kõik osalevad arutlusel. Aga miskit head nagu kuskilt välja ei koorunud, kuniks Arvo ütles, et tõuseme kell neli üles ja lähme rappa päikesetõusu pildistama. No Robin ütles kohe, just, nii teemegi, vägev! Ekstreemne! Anete oli ka valmis kasvõi kohe teele asuma. Sebastian istus tõsise näoga diivaninurgas ja protesteeris: "Ega see raba eest ära ei lähe! Miks me sinna öösel peame minema? Isegi kala ei saa püüda, kuigi tõuse öösel üles! See on mingi nali või?" No nalja polnud, päriselt. Protesteerija läks pool kaksteist magama ja lootis tõenäoliselt, et kõik magavad sisse. 

Ei maganud. Minu telefon helises 3.50 ja minu järel ärkas ka Arvo ja siis juba tuli Robin ja Anete loivas kööki ja Sebastiani toast polnud kippu ega kõppu kuulda. Mira vaatas meid sellise näoga, et kas te olete kõik ära keeranud või? Oli tudusoojalt oma pesas ja piilus silmanurgast, mis ometigi toimub ja miks kõik endale õueriided selga panevad.... Ma käisin piilumas, kas Sebastian ka elumärki näitab ja ta ütles porisedes, et ta on üleval :) 4.35 sõitsime kodu juurest minema, et ikka päikesetõusu ajaks rabas olla. Päike pidi tõusma 5.34. 

Asusime kiirel sammul matkarajale, et päikesetõusuks järve ääres olla. Kaks kilomeetrit läksid nagu niuhti ja koer sai ka aru, et nüüd ongi jalutamise aeg. 

Jõudsime õigeks ajaks järve äärde, päike oli just metsa tagant tõusmas. Arvo ja Robin tegelesid pildistamisega, mina pühkisin seekord oma käed sellest puhtaks. Ei olnud kahjuks südantlõhestavat päikesetõusu, mis mõnel hommikul on, sest taevas oli täiesti selge. Aga sellest polnud midagi. Ma kallasin kõigile teed ja Arvo halastas koerale ning lasi ta rihmast lahti. Issand, see koer lihtsalt hüppas seal mätaste vahel, ta oli nii õnnelik! Aga kuskile ära ei läinud. Püsis koguaeg minu või Arvo juures. Sebastiani tuju oli ka märgatavalt paremaks läinud ja enam ei olnudki protesteerimist, et tõuse öösel üles ja isegi kala ei saa püüda...

Umbes poole seitsme paiku hakkasime auto poole tagasi minema. Koeral lasimegi lihtsalt joosta ja ta oli nii ülitubli! Koguaeg käis vaatamas, kas ma ikka tulen ka ja üldse ei pidanud teda kutsuma ega vilistama, ta oli koguaeg meie läheduses. Nii viisakalt ta polegi varem rabas käitunud.

Arvo polnud juba sada aastat fotokat kätte võtnud ja avastas, et see on tegelikult väga terapeutiline tegevus ning pildistas kõike, mis ilus oli. Mul oli seda nii hea vaadata. Vanasti ta pildistas koguaeg, aga nüüd on see kuidagi minu kanda jäänud. 

Kojusõidul kohtusime teed ületava emapõdraga. Küll oli suur ja uhke loom! Kell seitse oli meie köögis täielik tipptund, kus kõik tegid endale hommikusööki, et siis mõnusasti kõht täis süüa ja väike uinak teha. Lapsed magasid ikka kaua, kahetsitskümneni, meie Arvoga istusime üheksa paiku juba kohvitassi taga ja rääkisime, et see oli ikka päris vahva väljasõit. Teistmoodi, kuigi siinsamas kodurabas (meie kodust umbes 13km), kus me sada korda käinud oleme. Ja ega see 3.50 ärkamine ka mingi väga hull asi polnud, kui juba voodist välja sai. Või no homme nii ei tahaks :) 

Aitäh kõigile! Eriti Arvole idee eest ja teistele ideega kaasa tulemise eest. Mulle meeldib, kui me teeme asju, mida tavaliselt ei tee või ei tehta. Natuke veidrad noh...  

Teie Ennike

Mukris poiste ja Miraga

Me oleme laisaks jäänud või siis on koguaeg  nii palju argiseid tegemisi, et matkamiseks jääb järjest vähem aega. Arvoga on suhteliselt lootusetu kuskile jõuda ja omapead oleme ka pigem kodused olnud. AGA! Robin kutsus meid vaheaja puhul ikkagi matkama ja ega ma endale seda kaks korda küll öelda ei lasknud. Läksime oma teise kodurabasse ehk Mukrisse, kus on ilus igal aastaajal. Seekord ei olnud mina roolis, vaid Robin sõitis ise, sest tal on nüüd päriselt lubade tegemine südamest käsil ja kui vähegi võimalik, lasen ikka tal sõita. Ja no mis seal salata - ega mulle ei meeldigi väga autot juhtida. 

Ilm oli väga ilus, kuigi natukene tuuline oli. Raba oli pisut niiske ja ühes kohas oli võimalik oma jalad märjaks saada. Muidu on rada ikkagi väga hästi hooldatud ja läbitavaks tehtud. Minu asi oli seda koer Mirat kantseldada ja ma pidin talle matka jooksul mitu korda ütlema, et ma ostan talle koonurihma! Sebastian muidugi arvas, et see oleks nagu elu Hitleriga, kui ma seda peaksin tegema ja kantseldas seda hullu looma ise mõnda aega. Ja see loom oleks tahtnud teha kõike! Partide tagaajamisest ujumiseni. Aga rihm on ainult kolm meetrit, seega arvake ära, kas mul oli matka lõpuks üks käsi teisest viis sentimeetrit pikem....

Poisid käisid ujumas ka :) Küll mul oli kade meel, aga ma oma poolteist aastat kestnud uroinfektsiooniga sellist hullust endale lubada ei saa. Robini jaoks see polnud enam mingi eriline väljakutse, aga Sebastianit pidi küll natukene provotseerima. Robini poolt muidugi. Igatahes on mõlemal ujumishooaeg avatud (Robinil oli juba varem) ja jäädvustused sellest tehtud. 

Tore oli. Nagu ikka. Mulle meeldib oma poegasid kuulata, kui nad omavahel räägivad. See on hoopis teistsugune jutt, kui teistega. Mul on nii hea meel, et nad on nii suured sõbrad ja saavad kõigest rääkida. Ja võivad üksteise kulul nalja teha, ka musta huumorit, ja miski ei riku nende omavahelist suhet. Aga koerale ostan koonurihma... Võibolla.... 

Tegelikult tahaks kuskile kaugemale ka matkama minna vahelduse mõttes. Kõik koos. Robinile aga suured aitähid, et ta ikka kutsub ja mõtleb ja olemas on. 

Teie Ennike