Pohlamuffinid

Jälle nii head. Ise mõtlesin välja ja sain nii palju kiidusõnu. Lausa suus sulavad pidavat olema.

2 muna
2,5 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
2 dl maitsestamata jogurtit
1 dl suhkrut
1 dl fariinsuhkrut
50 g õli
2 dl pohlasid

Vahustasin munad suhkruga, lisasin fariinsuhkru. Segasin jahu ja küpsetuspulbri, sõelusin mudavahu hulka. Lisasin maitsestamata joguri ja õli ning segasin õrnalt hulka pohlad. Küpsetasin 225 C juures 20 minutit, lasin nats jahtuda, sõelusin tuhksuhrkut peale ja otsas nad olidki :)

Soovitan soojalt! Või külmalt, kui seisavad nii kaua. Sobivad igat moodi ja on tõesti maitsvad:)

Uued oskused

Selles pole midagi imelikku, kui lapsed omandavad iga päev aina uusi oskusi. Iga päevaga muuutuvad tublimaks, osavamaks, julgemaks, ilusamaks ja paremaks:) Sellest ei peaks üldse kirjutamagi. Aga on mõned oskused, mida ei saa ise õpetada - need tulevad kuskilt mujalt, kellegi teise õpetuse kaudu ja neid võib jagada küll, sest see on siiras rõõm ja puhas tänuavaldus õpetajatele.

Alustuseks kirjutan Robinist. Robinil on väga raske kooliaasta olnud. Ta on nii palju puudunud, et imestan, kuidas tal ikka veel nii head hinded on. Tehnoloogia tunnis toimub esemete järjepidev meisterdamine ehk siis nädalast nädalasse ja aeganõudvad tööd. Vaatamata suurele puudumiste arvule (eelmisel veerandil 101 akadeemilist tundi ja sel veerandil juba 41) on Robin valmis saanud kaks väga vahvat tööd: veski ja auto.

Tõsine nikerdamine ja liimimine. Minu arvates on sellised oskused väga vajalikud. Neid esemeid valmistades ei õpi Sa lihtsalt eset tegema, vaid õpid kannatlikkust, järjepidevust, pisidetailidele tähelepanu pööramist viimistlemisoskus areneb. Need on kõik sellised oskused, mida Sul on täiskasvanuna vaja. Eriti, kui Sa oled mees.

Ja Sebastian õppis lõpuks ometigi kiikuma! Te ei kujuta ette, milline rõõm see on. Mamma Muu multikast see lehm õpetas meie lapsele kiikumise selgeks. 

Sebastian on väikesest lapsest saadik armastanud VÄGA kiikuda. Rõhk on sõnal "väga", sest see ületas kannatuse piiri. Ta võis tundide kaupa kiikuda, kui oleks olnud kiigutaja. Kui ma veel ei teadnud, et tal on pervassiivne arenguhäire, siis ma olin vahest pisarsilmil juba, sest nii kopp oli ees, kuid aja möödudes ja targemaks saades, sain teada, et ta ei saa sinna midagi parata - ülemäärane soov kiikuda on tema isevärklusega seotud. 

Ja nüüd ta kiigub. Lõpuks ometigi ise! Nii väikene asi ja nii suur rõõm. Seda rõõmu oskab ette kujutada ainult see inimene, kes on pidanud lõputult oma last kiigutama. Ja oi, kuidas me olime talle aastast aaastasse õpetanud, kuidas kiikumine käib ning ta üldse aru ei saanud. Ja siis tuli mingi lehm multikast ja õpetas lapsele asja selgeks. Isegi tänada ei saa õpetajat :)

Väikesed suured asjad, mis teevad elust elu.  

Praktika klassiõpetajaks õppimise raames

Minu õpingud Tallinna Ülikoolis on jõudnud sinnamaale, et ma olen läbinud juba kolm praktikat: vaatluspraktika, I põhipraktika (I kooliaste) ja II põhipraktika (II kooliaste). Vaatluspraktika tegin Märjamaa Gümnaasiumis, I põhipraktika Varbola Lasteaed-Algkoolis ja II põhipraktika tegin jälle Märjamaa Gümnaasiumis.

Põhipraktikad hõlmavad suuresti tundide ettevalmistamist, tundide andmist ja kokkuvõtete tegemist. Miks ma otsustasin II põhipraktika teha Märjamaa Gümnaaiumis? Selleks, et kõik oleks õige ja aus, sest Varbolaga on mul isiklikud suhted ja ma kartsin, et saan äkki natuke liugu lasta ja tegelikku tunnikogemust ei saagi.

Valisin praktikaklassiks Robini klassi ehk VI a klassi. Miks?  VI klass on juba täiesti murdeealiste kamp ehk siis mul oli hirm minna täiesti võõrasse klassi tunde andma. Robini klass tundus turvaline, sest tean kõiki lapsi, olen käinud nendega reisimas ja teatris, nimed ja näod olid selged – tuttav ja turvaline. Samuti oli tuttav ka Robini klassijuhtaja, kellega sõitsin terve eelmise õppeaasta Varbola vahet ja abistasin teda keraamikaringi vedamises (olin tõeline abitööline). Arvasin, et paremat klassi ei saagi olemas olla, et minna järsku praktikat tegema. Mida tähendab järsku? Klassiõpetaja on see õpetaja, kes saab I klassi ja annab sellele klassile kõiki tunde (välja arvatud andeained, mida Sa pole ülikoolis läbinud (näiteks kehaline kasvatus)). Ideaalis läheb klassiõpetaja VI klassi lõpuni oma klassiga ja siis on see ring täis. Praktikat aga läheb keset õppeaastat teise õpetaja tunde andma, mis on äärmiselt raske ettevõtmine. 

Kui Sul veab, saad Sa endale head juhendajaõpetajad, kes toetavad ja julgustavad, annavad näpunäiteid, suunavad, jagavad konstruktiivset kriitikat, aitavad tunde ette valmistada. Sellised juhendajad olid mul eesti keeles ja loodusõpetuses. Ma võisin iga kell nende poole pöörduda ja nad abistasid mind kõiges. Minu kõige esimene praktikatund Märjamaa Gümnaasiumis oli loodusõpetus ja ma olen siiralt tänulik õpetaja I.O.-le, sest ta tegi kõik selleks, et ma saaksin ennast võimalikult hästi tunda. Oi juudas, kuidas mu hääl ja jalad värisesid! Ma kardsin nii väga, sest 12-13aastased lapsed võivad olla tõeliselt ülbed.

Minul vedas. Mul oli maailma parim praktikaklass. Enam paremat klassi poleks võimalik endale tahta. Vaiksed, rahulikud, kõigega nõus, koostööle suunatud, arukad, ilusad ja head:)  Robin oli alguses natuke segaduses, ütles paar korda mu kohta emps ja ei julgenud eriti sõna võtta, kuid aja möödudes muutus ka tema jaoks olukord talutavaks.

Kokku pidin andma 24 tundi: 6 eesti keelt, 6 matemaatikat, 6 ajalugu, 6 loodusõpetust. Nagu öeldud läksid eesti keeled (pooled neist kirjandused)  ja loodusõpetused väga hästi, õpetaja O. Ja õpetaja L. hindasid mu tehtud tööd hindega B, mis minu meelest on väga hea. Igat ainet käis vaatamas ka direktori asetäitja ning tema hindas samuti mu tööd B-ga (olen veendumusel, et praktikant ei saagi A olla, A vääriseks õpetajaks saab läbi aja ja kogemuse - kõik ei saa siis ka). 

Matemaatika õpetaja ei lasknud mul endal midagi mõelda. Kõik tunnid pidin läbi viima tema ettekirjutatud ülesannetega. Mõnikord ma hoidsin pead kahe käega kinni ja ei saanud aru, miks ühes tunnis peab nii palju materjale läbi võtma, kuid vaielda ka ei saanud, sest olin ju ainult praktikant. Hindeks sain jällegi B (siis mul tekkis juba arvamus, et nad on ühiselt kokku leppinud mu hinde).  

Ajaloost ma ei julge rääkida. Ma ei ole ammu tundnud nii palju halbu tundeid, kui mul on seoses ajalooga. Ma ei teinud ajaloos midagi õigesti.Seda siis juhendaja õpetaja arvates. Küll näitasin kaarti liiga palju, siis liiga vähe, küll näitasin valet kaarti, küll eksisin faktidega (olin kinni õpikus, sest hirm oli nii suur - seega täiesti alusetu süüdistus), küll kasutasin liiga vähe näitvahendeid (raamatud, kaardid, plakatid, ajakirjad, powerpoint), küll kasutasin liiga palju töövihikut (kõik ülesanded olid õpetaja enda poolt ette antud, mis tuli läbida), küll kasutasin töövihikut liiga vähe (trots, mis süvenes peale igat tundi). Igatahes – ma sain teada, et ma ei sobi ajaloo õpetajaks ja õpetaja M. J. Hindas mu tööd D-ga. Tunnen seoses ajalooga, et mulle on tehtud liiga. Ma nägin nii palju vaeva, õppisin nii palju, andsin endast kõik, kuid kasu polnud midagi. Kuna ma pole igapäevaselt ajalooga seotud, siis pidin ekstra palju vaeva nägema, sest teemaks oli parasjagu Vanad Idamaad ning ma pidin väga palju õppima, et suudaks lastele tundi anda. Mul olid spikrid ja väljakirjutatud materjalid, ma tõesti üritasin, kuid minu üritusi ei hinnatud eriti kõrgelt. Asi polegi selles hindes – asi on suhtumises. Ennem igat tundi vähemasti kaks päeva saatsin ma täieliku tunnikonspekti, kuid kunagi ei öelnud juhendaja õpetaja ennem tundi, et midagi on valesti. Lasi tunni ära anda ja siis hakkas tulistama, ise näost punane. Eriti kohutav oli, kui Tallina Ülikoolist dotsent tuli tundi vaatama ja M. J. ütles, et see oli mu kõige nõrgem tund.

Tunnistan ausalt, et praktika päris koolis ei lähe üldse kokku sellega, mida me õpime ülikoolis. Kui ma tegin esimest rühmatööd, siis ma ehmatasin ära, sest lapsed ei osanudki üldse rühmas töötada. Nad olid nii vaiksed ja nokitsesid kõik omaette. Ma nägin kurja vaeva, et õpetada neid koos töötama, mõtlesin nende jaoks välja selliseid rühmatöid, kus iga rühma liige lihtsalt pidi oma panuse andma. Tegelikkus on selline, et nad on nii harjunud õpik-töövihik tundidega. Nad ei oska üldse infot otsida ja leida, nad ei oska paaris –ega rühmas töötada, nad ei oska olulist ebaolulisest eraldada. Nad ei oska ÕPPIDA. Nad on nii harjunud, et õpetaja räägib neile uue osa ette, täidavad töövihikuid, kontrollivad töövihikuülesandeid. Nende fantaasia on kinni. Nad ei ole loovad ja tähelepanelikud, vaid on ainult faktidele suunatud. Ja see on nii kurb. Ülikool räägib, et koolis on kõige tähtsam õpilane, tema vajadused, tema areng, tema toetamine ja julgustamine. Päris koolis on oluline õpetaja ja tema vajadused. Õpilane on selleks, et õpetaja saaks kuningas olla ja õpilase asi on käsku täita. Meie õpime, et õpilased peaksid ise tegema suurema osa aine omandamisest, ise otsima ja vastama, leidma ja avastama. Kas on see päris tundides nii? Ei ole ju ja teha ei saa midagi. Oled praktikant, täidad käsku ja vaatad, kuidas midagi ei ole muutunud. Kõik on täpselt samamoodi nagu oli siis, kui käisid ise koolis. Ennem seda, kui pidin ise tunde andma, tuli igat ainet vaadelda ka ja ma ei näinud ühtegi näitvahendid (peale ajaloo kaardi), mitte ühtegi paaris- ega rühmatööd, ei ühtegi käiku kuskile, ei ühtegi raamatut peale õpiku, mitte midagi. Tüüpilised õpik-töövihik tund.  

Nüüd ma ei ole enam ei õpetaja ega üliõpilane. Töölt olen haiguslehel ja ülikoolist akadeemilisel puhkusel. Minu habras hingeke sai haiget ja nüüd me lapime seda kokku, mis tundub nii mõnigi kord täiesti lootusetu tegevus. Kas asi on praktikas? Ma ei tea. Küllap ka see oli üks põhjus minu kokku varisemises. Üks suur põhjus. 

Praktika sain ülikoolist B ja see on sõnaliselt väga hea. Ma olen rahul hindega, kuid ma pole üldse rahul kogemusega. Maailma on rikas paik - mõnda rikkust me ei tahaks kogeda. Üks on kindel - Märjamaa Gümnaasiumisse ma õpetajaks ei lähe. Mitte kunagi. Ja hingele teeb pai teadmine, et lastele ma meeldisin. Neil oli tõeliselt kahju, kui mu praktika läbi sai.

Minust saab ühel päeval jälle õpetaja, selles olen ma täiesti kindel. Seda tundmust Märjamaa Gümnaasium minult ära ei võtnud. Kuid alustuseks peab minust saama jälle Ennike.

http://www.youtube.com/watch?v=hW1hQwSMgEo

Liiga hea pohlakeeks

Mõnikord võib juhtuda, et Sul on isu. Isu millegi hea järele. Ja siis märkad, et kätte on jõudnud kevad ja kätte on jõudnud aeg, kui sügavkülm tuleks tasapisi tühjaks saada. Ma tavaliselt mingisuguseid retsepte oma blogisse ei pane, aga on üks keeks, mida ma pean jagama, sest see oli lihtsalt nii hea. 

2 suurt muna

180 g suhkrut

250 g maitsestamata jogurtit

45 g õli

225 g nisujahu

2 tl küpsetuspulbrit

1 sl vaniljesuhkrut

100-120 g pohli (sobivad ka külmutatud)

Retsept on algupärast pärit Nami-namist, mina lihtsalt olen seda kohendanud enda jaoks sobivamaks. 

Valmistamine: klopi munad suhkrutega kohevaks ja heledaks vahuks. Sega juurde jogurt ja õli.  Sega jahu ja küpsetuspulber omavahel, sega õrnalt taina hulka.  Viimasena sega juurde puhastatud pohlad. Küpseta 50 minutit 180- kraadises ahjus ja valmis ongi. Eemalda vormist, lase natuke jahtuda (kui lastakse) ja söö ära. Nii lihtne ja nii hea.

Alati polegi vaja jalgratast leituda - mõnikord on kõige lihtsamad asjad kõige paremad asjad :) 

Jalgpall

Jalgpall on parem kui...
Mitte minu arvates. Aga ma elan koos kahe tõelise jalkamaniakiga. Mõtlesin täna selle peale ning mõtlesin kohe pikalt ja põhjalikult.

Sebastianit ei huvita üldse enam legotamine. Ta on ostnud kokku endale palju ja võimsaid legosid, kuid need seisavad, sest kogu tema huvi on koondunud ühte kohta - jalgpall. Täpselt samas kohas on ka Robini huvi. Kaks venda, kellel on nii suur huvi ühe ja sama asja vastu. Nad ärkavad homikul üles ja juba nad räägivad jalgpallist ja kui nad õhtul voodisse lähevad, räägivad nad jälle jalgpallist. Erinevatest klubidest, mängijatest, väravatest (täpprista, alla nurka, postist sisse jne), trennist, varustusest jne.  

Nad on koguaeg mustad, välikoridori põrand on puutsadega sissetassitud mullakamakaid täis, terve poistetoa sein on täis kleebitud ajakirjast "Jalka" saadud postreid, kokku on ostetud suur kuhi jalkakaarte, mängijaid võrreldakse ja vahetatakse. Arvutist mängitakse ainult jalkamängu. Ühesõnaga - terve päev on siustatud jalgpalliga. Kui meie Arvoga pühapäeva hommikul voodist välja tulime, valmistusid poisid juba õue mängma minema ja kell ei olnud sugugi lõunas - alles veerand kümme oli. 

Sebastian on isesorti. Ei taha ta mängida mingeid rollimänge või rääkida mingisugustel igavatel teemadel. Kui teda ei huvita, siis teda ei huvitagi ja pole minisugust mõtet hakata oma jura ajama. Ja sama lugu on vastupidi. Ku iteda huvitab, siis ta võib lõpmatuseni rääkida sellest huvitavast asjast. 

 Mõtlesin, et kas Robin ja Sebastian oleksid nii lähedased, kui ei oleks jalgpalli? Vaevalt.

Raplamaa jalgpallikooli vorm

Vahest on tüütu ka. Nad muudkui räägivad ühel teemal ja teemad korduvad ning ma ei jaksa kõike peensusteni jälgida. Vahest on nõme ka. Näiteks siis, kui istud köögis laua taga ja järsku on sul tee süles, sest keegi on palliga löönud täpselt tassi. Mõnikord on ärev. Näiteks siis, kui Real Madrid saab 4:1 või Barcelona 4:0 ja poisid ei jõua ära ahastada. Ärev on siis ka, kui nad ise võistlustel käivad. Nii ärev on, et ma pean enamuse mänguajast hinge kinni hoidma :) Mõnikord ajab närvi. Näiteks siis, kui tahaks Arvoga kahekesi olla, aga mingisugune väga tähtis kohtumine kantakse üle. Mõnikord on ahastust tekitav. Näiteks siis, kui nad tulevad õuest ja tund aega ennem õue minekut  on sadanud vihma ning siis nad näevad välja nagu põrsad.  

Aga tegelikult on tore. Neil on midagi, mis neid ühendab ja ühendab kohe väga tugevasti. Robin on treeninud Sebastianist tõeliselt hea väravahi. Ma vahest olen nende peale nii vihane jalgpalli pärast, kuid tegelikult olen ma Robinile tänulik, et ta vennast samasuguse maniaki tegi nagu ta isegi on :)

Mul on kahju, et mul oma õdede-vendadega ühtegi ühist huvi pole, see oleks ka kindlasti midagi, mis muudaks lähedasemaks. Ma loodan, et Robin ja Sebastian kasvavad väga kokku tänu oma ühisele huvile. Nad on väga lähedased praegu ja ma loodan, et see nii jääbki. Neil on midagi, millest nad võivad lõpmatuseni omavahel rääkida. Ja kumbki osapool ei tüdine ära.   

Kassike Sassike

Kui Liisu võttis endale Marta, siis ma mõtlesin ja ütlesin, et kass nagu kass ikka. Ei näe põhjust kulutada nii palju raha kassi võtmisele, sest ega temas väljaspoolt vaadates midagi nii hullupööra erilist polnud. Siis sai Marta pojad ja mina tahtsin ka endale ühte. Mitte selle pärast, et jube popp on omada tõukassi (ilma paberiteta), vaid lihtsalt oli kassipoja soov ja oli niimoodi ripakil saada. Tegelikult olid tited juba eos broneeritud ja üks oligi mulle mõldud. Emane ja nimega Äpu. 

See karvutu ongi meie Sass

Ja nüüd ma pean enda sõnu sööma. Ei ole see kass ikka nii tavaline kass midagi. Annab tunda, et on mingit sorti kass. Ja ma ei kujuta seda endale ette, sest mul on täiesti talaine Kass ka. 

Karvutust kassist on kasvanud tõeliselt ilus, tiheda kasukaga, kõvasti ja palju nurru lööv, paks ja suurte käppadega  loom. Ja ta on veider loom. Mõnikord ma ütlen, et ta on nagu koera eest.

Miks ta veider on? Ta kräunub, kohutavalt palju ja häälekalt kräunub. Ta väljendab oma pettumust, kui keegi läheb kodust ära ja seda väga häälekalt. Ta jookseb uksele vastu, kui keegi tuleb ja on jälle häälekas. Ma arvan, et kui ta oskaks, siis ta hauguks :) Ta tuleb öösel su pea juurde magama. Ta on üldse väga sotsiaalne. Üksi olla ei taha, on alati kuskil seal toas, kus keegi on veel. Ta mängib jalgpalli :D Aga see on muidugi ainult selle pärast nii, et ta elab jalkamaniakkidega koos.

Ta on igal pool ninapidi juures. Ta arvab, et ta oskab mopitada, kududa, heegeldada, mööblit kokku panna, kingitusi pakkida, süüa teha, legotada, lauamänge mängida, maalida, täheklotsidega sõnu laduda, seemeneid külvata ja taimi ümber istudada, kuuske ehtida, salli venitada, mune värvida, patsi punuda - ühesõnaga kõike, mida pererahvas teeb, sest igal pool on ta ninapidi juures ja käpaga katsumas.

Ei ole tavaline kass, on täiesti eriline kass. On koera ja lapse eest, ei ole iseteadlik ja kõiketeadlik. On hoopis täielik memmekas, kellel ei meeldi, kui õhtul kõik tuled kustu pannakse või hommikul sööma asutakse nii, et talle pole antud. 

Ja ei olnud see kassipoeg emane Äpu, oli hoopis poiss ja Sass. Küll on hea, et ta on Sass. Me saame kenasti ta peale sisiseseda, kui ta lillepotis käib või musta Kassi taga ajab. Kuigi ta teeb nats sigadusi ja ajab mind vahest marru, on mul ikkagi jube hea meel, et ta meil olemas on. Selline tõeline sõber. Anu ütleb, et kassid on reeturid. Mina arvan, et kui tahad endale tõelist sõpra kassi näoli, siis pead võtma endale Scottish straight tõukassi. Täna ütlen, et oleksin nõus isegi raha kulutama, et endale just seda tõugu kass saada. 

Kasvuhoone projekt

Tavaliselt, kui inimesel tuleb mõte endale midagi soetada, siis ta läheb poodi ja ostab endale selle asja. See on mugav ja vähe aega nõudev. Kuna meie pere on valdavas osas puupead, siis meil pole kombeks minna poodi ja osta asi, mille saab edukalt ise valmis teha.  Miks? Eks ikka selle isetegemise - ja koostegemise rõõmu pärast. 

Eelmisel aastal me ebaõnnestusime täielikult tomatitega. Meie kliimas avamaal tomatite kasvatamine on sama jabur, kui öelda hommikul Sassile, et kõik söök on otsas. Seetõttu oli selgemast selge, et kasvuhoonet on vaja. Sellist väikest ja armast, meie perele sobilikku kasvuhoonet. Kuna Arvo on üks äärmiselt lahtiste kätega mees, siis selge oli ka see, et see asi tuleb ise teha. 

Kes oleks uskunud, et meist saavad rohenäpud, eksole? Veel mõni aasta tagasi me mõnikord rääkisime, kuidas me lapsena pidime peenraid rohima ja milleks näha vaeva, kui kõiki asju on poest saada. Täna ütles Sebastian, et kas te pole tähele pannud, et see aasta olete te selle aiamaavärgiga palju hullemaks läinud kui eelmisel aastal. Arvo püüdis kohe väita, et ei ole midagi. Ma tuletasin meelde: kolme sorti basiilik, tšilli, herned, oad, majoran, kurgid, kasvuhoone. Arvo pidi tunnistama Sebastiani mõttekäigu õigsust.

Igatahes algas esmaspäeval projekt "Kasvuhoone". Keegi saagis, keegi värvis, keegi  sai proovida naelapüssi.

Keegi kaevas ja juuris, segas mulda kasvuturbaga, keegi juhatas töid. Sebastian on igal pool ninapidi juures ja kui ta just ise midagi kaasa ei tee, siis maailma kannatlikum passija on ta küll. 

Kõik andsid oma panuse. Mitte selle pärast, et pidi andma, vaid ikka selle pärast, et tahtsid anda. Robin muidugi vaidleks nüüd vastu, sest kui nad Erlendiga natuke värvima pidid, siis nad ei jõudnud ära kiruda, millist orjatööd nad jalgpalli asemel peavad tegema. Aga ma arvan, et kui iss talle suvel Jamie Oliveri repertuaarist tomatisalatit teeb, siis ta mõtleb tänutundega sellele orjatööle. 

Igatahes peale kolme täispikka tööpäeva on kasvuhoone valmis ja ootab õiget aega, et tomatid sinna saaksid kolida. 

Ilus, väike, omanäoline, isetegemise- ja koostegemiserõõmus valminud kasvuhoone.  Otsast lõpuni valmis tomatitele ja basiilikule. Kas oleks saanud kergemini, väiksema vaevaga? Küllap vist. Aga töö tegi ahvist inimese ja vähemasti meie arvates on enda tehtud ja koos tehtud  asjadel hoopis teine väärtus. Ma nii loodan, et sel aastal saame natuke rohkem enda tomateid süüa kui kaks. Me oleme selleks igatahes kõik teinud (eriti muidugi Arvo). 

Käsitöö lainel

Kuna mul on vaba aega laialt käes ja ma ei oska sellega midagi peale hakata, siis ma olen viimasel ajal tegelenud käsitööga rohkem, kui mul viimase nelja aasta jooksul aega on olnud.  Heegeldamise ja kudumise juures on üks hea asi veel - ma ei mõtle siis mitte midagi üleliigset, sest ma loen numbreid. Ma ei tea ise ka, miks see nii on. Loen kinnissilimusid või sambaid või parempidiseid silmuseid - igatahes, ma ei tegele mitte ühegi jabura asjaga, kui just numbrid välja jätta.

Köögitätikud said lisa ja mitte selle pärast, et mul üldse kodus rätikuid ei oleks, vaid ikka selle pärast, et neid on nii lihtne teha (kui jätame aeganõudva õmblustöö kõvale). Äärepitsid on nii lihtne asi, et muster jääb pelgalt pealevaatamisest meelde ja siis polegi muud, kui lasta sõrmedel nii kiiresti, kui nad parasjagu tööd teha tahavad, käia. 

Seekord tegin samuti neli rätikut - kaks kollast ja kaks naturaalvalget. Ja et ei oleks igav teha, tegin kõikidele rätikutele isemoodi ääre. Ei saa kohe mainimata jätta, et see naturaalvalge vahvelkangas on ikka selline vuhveltoode, et halb oleks müüa, kui peaks müüma. Seetõttu said ka pitsid nendele rätikutele tagasihoidlikumad. Kollane kangas on ilus ja nendega viitsisin rohkem vaeva näha. 

Rohkem ma praegu rätikuid ei tee, sest minu meelest piisab kahekast kenasti pitsitatud köögirätikust ühte tavalisse majapidamisse küll. Võiks ju muidugi kingiks teha - näiteks emale, kes ei jõudnud ära ahhetada, kuidas tahaks ka :) Aga ma ei viitsi. Nüüd ma hakkasin hoopis kuduma. 

Nüüd ma loen parem- ja pahempidiseid silmuseid, sekka mõni õhksilmus ja mõned kahandused. Hetkel tundub see tegevus palju huvitavam, sest äärte heegeldamisest sai isu täis. Lõpetasin veel täna hommikul viimase rätiku, sest mina nii ei saa, et üks töö on pooleli ja siis võtan juba uue käsile. Lõpetamata asjad tuleb lõpetada.... See tuletab mulle pidevalt meelde, et mul on üks lõpetamata asi hingel...