Aiajutud saavad selleks aastaks otsa

Septembri poole peale jõudes võiks ju igasugu aiajutu lukku panna. Ma nüüd seda teengi. Midagi head ja midagi ilgelt nõmedat.

Alustuseks siis nii palju, et meie väga värsked ja noored kaheksa aiamaasika taime andsid meile sel suvel umbes paarkümmend ilusat punast maasikat. Pean kahetsusega nentima, et tegelikult ma ei tea, mis maitsega need maasikad olid, sest Sebastian ja Robin sõid jooksvalt ja vennalikult jagades ise kõik ära:D Ja no, mida ma siis ikka tahan saada nii väikesest saagist. Kahjuks ei saa öelda, kas olid ka väärt taimed, sest maitset ei tea:D Tütartaimi andsid nad küll palju ja järgmisel suvel loodan ikka ise ka maitsta, mis me kokku oleme ostnud ja kasvama pannud. 

Rediseid panime ilmselgelt liiga vähe või maitsevad meile lihtsalt redised nii häste, ei tea. Kasvasid kiiresti ja ilusasti. Ilma igasuguste väetiste ja muude jamadeta. Mul nats oli paanika, set minu meelest on meie aiamaal liiga palju tigusid ja sipelgaid, kuid redisesaagil ei teinud viimased elukad küll midagi. Ju neile ei maitsenud. Ma tahaks siiski ilma igasugu tõrjevahenditeta hakkama saada, kui vähegi võimalik. Arvo tegi mulle salatit: redis, tomat ja basiilik maasikaveiniäädika, soola ja pipraga. Lihtsalt liiga hea:) Ma muidugi olen täielik salatimaniak ka, see on kindlamast kindel.

Porganditega läks ka hästi. Enamuse saagist sõi salaja ja mitte salaja ära Sebastian. Käis muudkui aiamaal, siis kui meie toas remonti tegime ja krõmpsutas väikeseid armsaid porgandeid. Mõnikord ütles ette, teine kord ütles järelkajana, et ma sõin kaheksa porgandit ära. Ega ma ei keelanud ka. Mul ju tegelikult oli täitsa savi, kas need kasvavad suureks või söödakse ära väikesena - peaseegi, et otsa saavad. Ja no värsked, vitamiinidest tulvil porgandid on ju igale lapsele kasulikud. Robin nii suurt vaimustust porganitest üles ei näidanud, kui Sebastian. Robini nõrkus on toored tikrid ja veel tooremad õunad. 

Kõik roheline kasvas hästi: pune, petersell, spinat, till, rosmariin, tüümian, basiilik, münt. Tüümian ja pune tahtsid küll paar korda välja surra, aga ma ei teagi, miks nad ikka ellu jäid. Küllap suurest hoolest ja armastusest, mis ma nendele osutasin, kui nad mulle suures töötegemise (remont noh) hoos meelde tulid. Nüüd on rosmariin ja tüümian tuppa toodud, sooja kätte. Mina ei tea, mis saab mündi ja oreganoga - jäävad õue? Eriti hea meel on mul sellest köögiaknalaual olevast tüümianist. Mulle väga meeldib panna seda koorega pasta peale. 

Ja nüüd tuleb see nõme osa. Kahekümnest tomatitaimest sain ma just nii suure saagi...

...ja need valmivad ka toas. Arvo sõi punase täna hommikul ära, sest ta  läks Soome. Teise saame siis meie Robiniga ära degusteerida, kui see valmis saab ja loodetavasti ikka saab. Ei tulnud välja. Ma ei teagi, miks. Eks ma viin end talve jooksul kurssi tomatite hingeeluga ja püüan uuel aastal uuesti. Seega... Värsket koduleiba oma aia tomatiga ma see aasta ei saanud. Nats teeb meele mõruks küll, aga ega see mõrutamine ei aita meid kuidagi. Mis valesti, see uuesti:)

Ja Sebastian räägutas täna meie majas elava väikese Irise (3aastane) läbi selle eest, et ta käib meie aiamaal metsmaasikaid söömas, sest need praegu valmivad seal suure hooga ja Seebu arvab, et ega ikka igaüks ei või küll tema maasikaid ära süüa. Iris arvas, et pole ju hullu midagi, küll kasvavad uued, aga see ei lähe arvesse, sest ta musitab konna ka ja ütleb siis, et ilgelt ligane oli:D

Vot nii siis sel aastal aiamaaga. Uueks kevadeks on plaanid palju suuremad ja mees peab igatahes hakkama maad kaevama. Hoolega kohe. ja Kristine lubas mulle SmartPostiga kõrvitsat saata, sest need taimed ei läinud mul kevadel üldse kasvama:D Aednik ma siiski pole, aga ega elu õpetab ja no mis seal salata - eks kogu see kiire suvi võibolla ei lasknud nii palju aiale aega pühendada, kui oleks soovinud. 

Pole hullu - nüüd sööme veel koduaia õunu ja oleme õnnelikud. Õnnelikud, et niigi läks:)