Metsas müttamas

Arvo on meile korduvalt rääkinu Angasilla mäe juures metsas asuvast ojast, aga me pole veel jõudnud seda vaatama. Ikka on ju nii, et see, mis on kodu juures, on nägemata, mis sest Narva linnuses on käidud :) Ja siis juhtuski pühapäeval nii, et vaatamata hallile ja sombusele ilmale panime endale "mudariided" selga ja läksime metsa. Ei läinud seenele, marjule, ööbima. Läksime hoopis oja vaatama. 

Mida väiksem inimene, seda raskem on tal metsas kõndida, kuid see pole mingisuguseks takistuseks lastega metsas käia. Mööda tundmatuid radasid, mahalangenud puid, põõsarägastikke ja kraavikaldaid. Kes kukub, see tõuseb jälle püsti ning kõnnib edasi. Nii on alati olnud ja seetõttu polegi midagi imestada, et Sebastian kukkus 12 korda, kuid muud selle peale ei öelnudki, kui et "jälle panin mäsa" (pubekate keeles on kukkumine mäsa ja kuna meil on kodus üks puberteet, siis sõnavara jääb külge ka väiksemale inimesele). 

Mida hilissügiseses metsas vaadata, märgata, millele tähelepanu juhtida? Mets on tegelikult praegusel ajal suhteliselt sünge paik: värve ei ole, lehti eriti pole, kõik on ühtlaselt pruun ja mudane. Aga vaadata on siiski. Näiteks jälgi.

Või kobraste poolt näritud puid.

Või maitsta hapusid marju.

Või mõelda välja, kuidas ületada kraav, kus sees on vesi? Ja kui ise oled üle saanud, siis kuidas meelitada pere ainukest naisolevust kraavi ületama, kui kolmest mehest kaks on end peaaegu märjaks kukkunud libedatel puudel :) 

Ja kui kõikidel on jalad väsinud, tuleb teha natuke lõket, juua sooja teed, süüa küpsiseid ning ajada juttu. Nähtust ja muidu elust. Need on need hetked, mis jäävad poistele meelde. Mõnikord nad räägivad imeasju meie tegemistest, millele ise pole tähelepanu pööranudki. Eriti teeb seda Sebastian, sest talle jäävad igasugused pisiasjad meelde. 

Ka nii võib pühapäeva veeta. Erakud nagu me oleme. Ikka metsas ja omaette. Robin vahest ütleb, et mis siin imestada, vaata, millised napakad me oleme. Võibolla olemegi natuke rohkem kui enamus, kuid meil on koos hea. Metsas ja metsa taga. Ei loe meile ilm ega aastaaeg. Võibolla varsti tuleb aeg, kui Robin ütleb, et ei mina viitsi teiega metsa tulla. Kes teab... Aga nii kaua, kuni keegi vastu ei põtki, käime ikka. Käime niisama käimise mõttes, värske õhu mõttes. Käime vaatamas jälgi ja kraave. Käime hetki püüdmas...

Oja me ei näinud, sest vett polnud. Peame kevadel uuesti minema :)

Räägime lasteaiast

Hoiatus! - pikk postitus.

Kui Sebastian sündis, oli minu suurim hirm, et äkki tal on magediabeet. Ma kartsin neid unetuid öid ja karjuvat imikut, sest olin Robiniga oma õudused juba kätte saanud. Peale sündi magas Sebastian kolm tundi järjest ja ma juba tundsin hinges kergendust, et vist on siiski terve imik ja ma saan ka lõpuks tunda, mis tunne on olla õnnelik beebiemme. Need õndsad kolm tundi olid viimased kolm tundi, mis see laps järjest magas, sest kogu tema edasine magamine toimus 20 minutiliste uinakute kaupa nii päeval kui öösel. Enamuse ajast ta vigises, oli minu süles ja rinna otsas, vigises ja vigises. Ei huvitanud teda beebide mänguasjad ega ükski inimene, isegi vend mitte. Kulp oli tema kinnisidee, kaisukaru ja lohutaja. 

Magediabeet tundub täna mulle täiesti köömes selle kõrval, mis meie elus tegelikult on toimunud seoses sellega, et Sebastianil on ebatüüpiline autism. Kuigi tunnistan ausalt, et isegi, kui ma teaks, et kolmas laps tuleb AINULT magediabeediga, ma ikkagi ühtegi last rohkem ei soovi. Pooled Sebastiani imikuea veidrused ja iseärasused on siiski seletatavad autismiga, kuid ütlus, et väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed, suured mured peab sajaga paika.

Nagu mõned inimesed teavad, sai Sebastian kevadel seitsmeaastaseks, mis meie riigis tähendab koolikohuslaseks saamist. Perearst, psühhiaater, psühholoog, logopeed ja mina olime veendunud, et Sebastian ei saa veel kooli minna, et talle on vaja koolipikendust. Koolipikenduse ta ka sai ilma igasuguste probleemideta. Ainus probleem oli, et nõustamiskomisjoni korraldusel tuli Sebastianil läbida alushariduse õppekava koolieelses lasteasutuses.

16. september oli meie esimene lasteaiapäev sobitusrühmas. Olen palju uurinud ja lugenud, mis see sobitusrühm siis ikkagi on. Selge on see, et rühmas käivad erivajadusega lapsed koos tavaliste lastega ja üks erivajadusega laps on kolme tavalapse eest. Meie rühmas on kolm erivajadusega last ja üheksa tavalist,  kokku kaksteist last vanuses 5-7aastased.  No käivad need lapsed siis koos ühes rühmas, mis selles nii erilist on? Hommikul lasteaeda ja õhtul koju, laulame, mängime, joonistame, kirjutame. Koos. Erilised ja tavalised. Mis siis ikkagi peaks olema teistmoodi, kui kasutada sõna "sobitusrühm"? Eesti elu kirjutab nii: 1999. a vastu võetud "Koolieelse lasteasutuse seadus" toob alusharidusse uue mõiste: sobitusrühm. Seaduses sätestatakse, et sobitusrühma kuuluvad erivajadustega lapsed koos teiste lastega. Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava täpsustab, et erivajadusega laps on laps, kelle võimetest, terviseseisundist, keelelisest ja kultuurilisest taustast ning isiksuseomadustest tingitud arenguvajaduste toetamiseks on vaja teha muudatusi või kohandusi lapse kasvukeskkonnas (mängu- ja õppevahendid, ruumid, õppe- ja kasvatusmeetodid jm) või rühma tegevuskavas. Siinkohal on oluline rõhutada, et erivajadustega lapse, sealhulgas andeka lapse, arengu toetamine lasteaias on meeskonnatöö. 

Miks muutsin osad sõnad nö rasvaseks? Ikka selleks, et rõhutada olulist. Sobitusrühmas on vaja teha muudatusi õppetegevuses lähtudes erivajadustega lastest. 

Kui nüüd võtta algusest, siis Sebastian ei ole võimeline olema lasteaias üksi. Tema sotsiaalsed hirmud on nii suured, et kui võtta temalt tugi, siis järele jääks hüsteeria. Kõige lähem tugi olen mina, ema. Kas ma olen parim tugiisik, selle üle võibki vaidlema jääda, sest minu arvamus ei lähe kokku lastekaitsespetsialisti, perearsti, Arvo arvamusega, aga kuna ma olude sunnil see tugiisik olen, siis mul on tekkinud väga palju erinevaid emotsioone seoses lasteaiaga, eriliste ja tavaliste laste sobitamise suhtes jne. 

Sebastiani suurim probleem on, et talle ei meeldi eakaaslased. Ta ei taha nendega rääkida, mängida, jagada, koos olla, nende kõrval olla ega midagi, mis seoks teda teiste lastega. Talle ei meeldi ka täiskasvanud, kuid ta siiski aktsepteerib neid natuke paremini, usaldussuhte kujunemisel võib tekkida ka dialoog. Veel ei meeldi Sebastianile muusika, st igasugused lastelaulud, liisusalmid, tantsud, luuletused - kõik, millel tegelikult on rütm, kordus ja riim. Täiesti vastuvõetamatu on klaver. Kindlasti ei tohi keegi teda puudutada, ei õpetajad ega lapsed. Ta väldib igal võimalusel kellegagi kokku puutumist ja kui see ei õnnestu, siis ta hüppab kõrvale, nagu oleks põletada saanud. Sebastiani käsi on nõrk. Ta ei armasta joonistamist, kirjutamist, maalimist, plastiliini. Midagi, mida peab tegema kätega ja hull lugu on, kui käed veel mustaks ka lähevad. 

Õpetaja palus tegelikult värvida käed ära ja vajutada paberile jälg...

Lasteaeda minnes kasutab ta roppe sõnu asutuse kohta. Püüan talle positiivsust süstida, kuulame Jaan Tättet, räägime ilmast, jalgpallist, liblikatest. Mõnel päeval on tuju parem, mõnel halvem, aga kohal me käime. Miks? Sest nii peaks olema Sebastianile parem. Parem millest ja milleks? 

Sebastianil on vaja sotsialiseeruda (jube peen sõna eksole?) ja õppida taluma eakaaslasi. Eriti tore oleks muidugi, kui ta leiaks endale sõbra(d), aga nii sinisilmne ma ka pole. Nüüd me jõuame tegelikkuseni.

Sebastiani lasteaiahommikud on kõik üsna sarnased. Me läheme rühma, ta otsib riiulist Doomino (ainuüksi see sõna ajab mu ihukarvad püsti), istume rühma kõige tagumisse lauda ja hakkame mängima. Kui on hea hommik, siis mul õnnestub talle mõni Montessori mänguasjadest ette sööta, aga ka need on ta kõik enda jaoks juba võidu tegemiseks lahti mõelnud.  Igatahes - päris kindlasti oleme me seal tagumises nurgas kahekesi ja muudkui mängime. Pusled on ka kõik juba mitu korda läbi pusletatud ja on tema jaoks liiga lihtsad. Kuskil kapis ära pandult pidi olema ka raskemaid...

Päev juhatatakse sisse vaibal, millele Sebastian ei lähe. Tema istub põrandal. Kui on hea päev, siis ta teeb mõned liigutused kaasa. Viletsal päeval ei tee ta midagi või teeb kõik nii, kuidas ise tahab. Üks õpetajatest julgustab teda pidevalt, et ta ikka teeks kaasa, teine laseb olla. Tavaliselt ta seisab, käed on pandud kuklale risti ja vaatab. Vaatab lapsi, õpetajat, aknast välja, mind. Sebastian ise ütleb, et need tegevused on mõttetud, ta ei saa aru, mida need talle annavad, ta peab neid lapsikuteks ja tal on häbi. Kui lauldakse, paneb Sebastian kõrvad kinni ja istub või läheb teise ruumi ja hoiab kõrvu kinni. 

Päris muusikatundideks on tal lasteaia kapis kõrvaklapid ja MP3 Jaan Tättega, sest nagu öeldud - klaver on talle täiesti vastumeelne. 

Päeva sisse kuulub kindlasti ka mingisuguse töölehe täitmine, mis hõlmab värvimist, kirjutamist, ühendamist või midagi taolist. Kirjutada ta ei oska, tähed peab ette näitama. Üsna palju sellest tööst teeme ära siis, kui teised lapsed laulavad. Üks õpetajatest vaatab töölehe üle, teine tavaliselt mitte. Töölehti täidab vastmeelselt, aga täidab ja ühe kuuga oleme jõudnud sinnamaani, et välja hakkab lööma perfektsionism (ema pärandus?) - ta tahab teha kõik väga korralikult. Seetõttu kipub viimaseks jääma, isegi, kui on alustanud teistest varem. 

Mõnikord teeb mõne kunstitöö. Tavaliselt nii, et õpetaja räägib minule ära, kuidas ja mis ning mina siis teen Sebastianiga seda tööd. Üks õpetajatest on hakanud ka ise konkreetselt Sebastianile ette näitama, st on hakanud leidma aega, rääkimaks ära, mida ja kuidas teha. Sebastianile ei meeldi ükski asi, mis ta kunstis teinud on, peab neid tegevusi mõttetuks, esitab pidevalt mulle küsimuse, et mida see mulle annab? Isegi, kui seletan, mida see talle annab, küsib uuesti. 

Logopeedilist abi pole me 1,5 kuu jooksul saanud, samuti eripedagoogi juhendamist. Töö käib rühmas, kiiresti ja palju korraga. Sebastian ei jõua jälgida, ei saa aru, vajab pidevalt, et räägin üle. 

Küsimus suurele ringile - mis on muudetud rühma tegevuskavas seoses näiteks just Sebastiani erivajadusi silmas pidades? Tegelikkus on see, et rühm töötab täiesti tavalise rühma põhimõtete järgi, erandiks vaid see, et lapsi on tänu kolmele erivajadusega lapsele vähem. Kõik töölehed on ühesugused, jõudlus peaks olema ühesugune, on muusika ja klaver. On aeda minnes ootamatud külalised, millest autismiga inimene peaks olema eelnevalt informeeritud, aga pole. 

Sebastian ei ole sulandunud mitte grammivõrdki. Me oleme seal, kus 16. septembri hommikulgi. Üksi tagumises lauas või põrandal. Või õues palli mängimas. Mina ja tema. Kodus täidame kukeaabitsa töövihikut, sest lasteaias ei jõua, teeme ka töölehti, sest lasteaias ei jõua. Arvutame sadadega, sest ilmselgelt on lasteaia viiepiires arvutamine tema jaoks täiesti mõttetu tegevus. Nii mõttetu, et ta oiates vaatab mu poole neid viite täppi ritta seades (erilisus on ka andekus, millele tuleks vastavalt reageerida?).

Objektiivselt: tavarühm või sobitus? Vahe? Kas vahe tohib olla ainult nimetuses ja laste arvus?

Subjektiivselt: mis kasu saab Sebastian minuga tagumises lauas Doominod mängides? Ma mängin temaga kodus nii palju ja keerulisi lauamänge, et temaealised kukuksid pepuli, kui nad neid mänge näeksid. Mis on sotsialiseerumine? Teiste ligidal olemine, kuigi ei puutu kokku ei kõnes, kehas ega tegevuses? Kas saame me rääkida siinkohal sotsialiseerimisest? Kõrvaklappidega pärlite panemine üksi? Palli tagumine õues üksi või emaga? 

Ma ei taha kedagi süüdistada, aga mulle tundub, et see sobitusrühm ei ole päris hästi läbi mõeldud projekt, sest ausõna on kolmest erivajadusega lapsest kaks kindlasti sellised, kellele tuleks välja pakkuda lihtsamaid töölehti. See on näiteks kohe esimene asi, mis karjub minu õpetajahinges. Teiseks - parem vähem ja korralikult, kui palju ja ülejala. Panin ühel päeval kirja eeldatavad õpitulemused õppetegevuses, mis kestis 1,5 tundi järjest ja ainuüksi aineõpetuslikke tegevusi oli 13!!! Kõige tipuks töötati pliiatsiga järjest 50 minutit. Isegi koolis ei ole see nii....
Sebastiani individuaalses arenduskavas on kirjas, et eesmärgiks on huvi tekitamine ümbritseva ja eriti teiste inimeste vastu, kuid pole kirjas, kuidas eesmärk saavutatakse, milliste tegevuste kaudu/läbi. Üksi emaga nurgas olles, ma kardan, et eesmärk jääb saavutamata. 

Minu nähtamatu ja vaikne laps käib lasteaias minu kurja nägu vaatamas. Miks kurja? Sest kui ma talle kurje pilke ei saadaks, siis ta ei teeks seal vist midagi. Käime edasi. Kui terveks saame. Kevadeks ta tantsib, laulab, loeb, kirjutab, kallistab, räägib kõigiga vabalt ja rivitult, R-häälik kõlab taevalikult, oskab 5-piires arvutada ja mänguasjadega mängida. Kui teda muidugi nähtamatuna tulle ei unustata... 

Mine metsa!

Ma vist olen juba kuskil maininud, et milline sügis! Ma ei mäleta, millal meile oleks osaks saanud niivõrd kaunis ja soe sügis. Kui palju värve ja päikest ning seda isegi oktoobri keskel veel. Kui kõik sügised oleksid nii ilusad, siis oleks vist sügismasendust ka vähem. Vähemasti nendel inimestel, kes otseselt on mõjutatud ilmast. 

Ilusa ilmaga peaks viibima võimalikult palju õues. Ja mitte ainult lapsed, täiskasvanud ka. Mina muidugi ei hakka kellelegi ütlema, mida ja kui palju keegi peaks või võiks, aga ise me oleme seda meelt, et koledate ilmadega jõuab toas kaminasoojuses olla küll.

Me oleme muidugi nats napakad ka, aga seda teavad kõik ilma ütlematagi :)

Selle pärast me metsa jälle läksimegi :) Ööseks :) Oma armsate poistega. 

Ainult metsa ongi vaja, et olla õnnelik

Kuna me käisime juba käidud kohas, siis varjendi ehitamine käis kiiremini. Raam oli ju kolme puu vahel olemas. Vaja oli ainult kinnitada koormakiled ja otsida väga palju kuuseoksi. Kuidagi nii on välja kujunenud, et minu ja Sebastiani mureks on kuuseoksad. Sebastian otsustas kohe ühe rääbaka kuuse langetada, sest tema on selline tõsine mees ja tema tegevused on ka väga tõsist laadi. 

Kohutavalt raske töö

Arvo ja Robini mureks on küttepuud. Tegelikult on nii, et kui me metsa jõuame, siis Robin hüüab: "Andke mulle kirvest!" ja juba ta langetab kuskil mingisugust metsakuiva. See on täiesti uskumatu, milline tööloom ta võib olla! Ja siis kui ütled, et kuule, ole hea, pühi väliskoridor ära, siis ta on peaaegu minestuse äärel, aga see ei olnud praegu teemaks. Igatahes - tuleb see nüüd sellest, et me oleme nats napakad või millest iganes, siis ma ei usu küll, et te olete näinud kuskil veidramaid tüüpe kui meie, kes teevad metsas lõket halupuudega :)

Kuna päevad on lühikesed, siis tuleb kõik selline töö, mis jääb varjendist kaugemale (näiteks küttepuude muretsemine) teha ära ruttu, sest pimedas ikka naljalt kuskilt metsakuiva kuuske langetama ei lähe. 

Nagu ikka lubasime endale esmaklassilise õhtusöögi: lõkkel küpsetatud kanakintsud, keedetud kartulid ja rukkola sinepikastmega. Muidugi oleks kergem teha "turbokaid", kuid milleks minna kergemat teed, kui võib valida hoopis keerulisema, kuid maitsvama? Ja kui Sul on ikka selline Jamie Oliveri fännist mees, siis ei olegi ju mõeldav, et on olemas lihtsad valikud. 

Sellel ajal, kui Arvo ja Robin nende küttepuudega mässasid, kolasime meie Sebastianiga mööda metsa ja otsisime tammesid. Miks? Eks ikka selleks, et tore oleks :) Ma mõtlen sellel ajal, kui Robin ja Arvo jällegi puudega mässavad :) 

Mängisime kaarte, meisterdasime, mõned meist tegid halupuid, valmistasime hea õhtusöögi, Sebastian laulis meile umbes 20 korda haldja laulu ja koristasime okset...

Okset? Jaa. Sebastian jäi pilkases pimeduses öö hakul okseviirusesse. Kas võiks olla veel parem? Magediabeedik, kõhugripp, öö, mets ja piiratud veekogus. Kindlasti kuskil ja kellelgi. Vapper mees see meie Sebastian, sest mina poleks küll olnud nõus oksendama korduvalt ühte ja sellesse samasse Säästumarketi kilekotti. Täitsa kindlasti poleks olnud nõus. Igatahes jäi laps haigeks, mis tähendas väga unetut ööd, sest kõige hullem, mis oleks veel võinud juhtuda, oleks olnud see, et ta endale peale oksendab. Seal pilkases pimeduses ja piiratud veekogusega. 

Hommik tuli väga vara, kohe, kui valgenes ja koju jõudes oli Sebastianil palavik 39 kraadi. Kui ma ta käest küsisin, et miks Sa mulle ei öelnud, et Sa tunned end halvasti (ma tegelikult päeval küsisin temalt, kas tal on kõik hästi, sest ta tundus mulle kurb, aga tema vastas, et kõik on väga hästi), ütles tema, et ta ei tahtnud metsaskäiku ära rikkuda ja ta kartis, et me läheme äkki koju. Tõesti vapper mees...

Metsa läheme jälle. Kui mitte ennem, siis lumega. Praegu aga põetan kodus kahte oksendajat ja pesen umbes miljon korda päevas käsi... Lootuses, et äkki pääsen:)

Vandersellid

Kui elad oma õue all
ei tea, mis toimub kaugemal...

Arvo vahest laulab seda viisijuppi, kui oleme sattunud kusagile kaugemale oma õuest. Minuealised kindlasti teavad, kes on Vandersellid ja seda laulu teavad ka. Meie lapsed ei tea neist asjadest midagi. Nemad vaatasid täna Eestimaa kaarti ja Robin ütles, et sellest võiks lausa ühe raamatu kirjutada, kus me kõik siin samas Eestis käinud oleme. 

Raamatut me kirjutama ei hakka, sest meist keegi pole kirjanik. Robin arvab muidugi, et temal on veel kõik eeldused olemas saada advokaadiks, kirjanikuks, teadlaseks, psühholoogiks, kosmonaudiks jne. Isale ta ütles eile, et viimase rong on läinud :)

Kuna kirjanikku pole, siis ma pean ikka ise natuke kirjutama.

Nagu öeldud, ei saa ainult oma õue all elada. Mõnikord jääb Sipa ka liiga oma õueks. Mõnikord on kohe selline tunne, et peab minema kaugemale. Tegelikult ei jäta poisid ka meile suuremat sorti valikuvõimalust, sest niimoodi tasakesi, mokaotsast hakatakse mainima, et pole ammu kuskil käinud või võiksime minna kuskile või midagi sellist. Tagatipuks lugesin mina kogemata laupäeva hommikul lehest, et sügisel on rabad ja sood oma värvidega tõeliselt kaunid kohad.

Ja nii me jõudsimegi Pärnumaale. 

Käisime Riisa matkarajal või oli see nüüd rabarada või õpperada. Ma ei suudagi täpselt meenutada või siis tegelikult pole ka väga vahet - kõik pakutud variandid on ju õiged. Tutvusime levinumate rabataimedega, millest hetkel olid esindatud jõhvikad, kanarbik, tupp-villpea, huulhein. Ja muidugi männid ning hästi vaadates mõned kased ka. Sebastian oli erilises vaimustuses laugastest, mis kirjade järgi ja ka mõõtmistulemusi arvestades olid väga sügavad. Talle tundus uskumatu, et sellised väikesed "lombid" võivad olla nii sügavad. Mingil hetkel hakkas ta neid lompe kokku lugema ja oli jahmunud, kui palju neid oli.

Mõned meist maitsesid rabavett, sest Robin teadis rääkida, et see vesi on puhas ja inimene võib seda juua. Arvo kinnitas Robini juttu ja nii nad seda vett siis maitsesidki. Sebastian muidugi keeldus. Kui ta oleks olnud nõus maitsema, siis mina oleks küll infarkti saanud, sest minu Napolioni kooki ta pole nõus maitsema ja siis läheb rappa ja hakkab vett, mis on pruuni värvi,  proovima... Kõlab napakalt! Samas - tegelikult on kõik tema toiduproovimised napakad, sest iialgi ei tea, millal ta võib öelda, et ma nüüd proovin seda või teist asja. 

Vaatetornis einestasime, sest teadaolevalt muudab kõndimine, värske õhk ja ebatavaline keskkond inimesi, eriti lapsi, näljaseks. Seekord olid menüüs võileivad ja tee. Kiiresti ja lihtsalt. Vaatamata ilusale sügisilmale oli tornis siiski suhteliselt jahe. Nii et - soe tee kulus marjaks ära. 

Kõhud täis ja meeled head kõndisime raja lõpuni. Kohtasime laudteel päris palju erinevaid vaksikuid. Sebastian siis spekuleeris, milline liblikas kellestki võiks saada. Tema suurim soov on, et uuel suvel me läheksime kuskile soosse pääsusaba püüdma, sest tema teab, et just seal need ringi lendavadki. 

4,8 kilomeetrit sai nii kiiresti läbi, et ma julgesin avaldada arvamust, et järgmine kord võtame mingi vähemasti 10 kilomeetrise matka ette, sest vähemaga pole üldse mõtet koduõuest välja sõitagi (tegelikult on ikka mõtet). Ja siis vaatas Arvo tükk aega kaarti ning ütles, et käime ühes kohas veel. Nii me sattusimegi Karukose rippsillale. Nalinumber! Mu meespere pelgas seda silda natuke, sest see oli tõesti üks igivana nikerdis, kust polnud kuskilt isegi kinni hoida. Ja siis mina, kes kardab iseenda varjugi, ei kartnud mingisugust kõikuvat silda :) Sest mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? Kukud jõkke :) Noh, siis ujud välja, mis ikka teha. Ma siis ütlesingi, et ujun välja, võtan kõik oma märjad riided ära ja panen autos soenduse põhja. Arvo arvas, et siis ma võiksin ju lausa hüpata jõkke :) Tõeline sõber ikkagi. Igatahes - ma natuke kiusasin ka neid, kui nad keset silda olid, sest mul oli nii hea meel, et lõpuks ometigi on midagi, mida mina ei karda ja teised pelgavad, sest seda nalja ikka teate, et mis neist veistest ikka karta räägib inimene, kes kardab ämblikku :D 

Ja ikka ei saanud isu täis. Ilm oli ilus, seltskond mõnus, kõhud polnud tühjad, jalad polnud väsinud ja kuna me iga päev sellesse kanti ei satu, võtsime jalge alla veel Ingatsi matkaraja. Tervet rada me läbi ei käinud, läksime ainult vaatetornini, sest nagu pühapäeviti ikka, kulub koolilapsel pool puhkepäeva õppetööle. Käisime ära Kuresoo juures ja saime osa rabanõlvast, ronisime vaatetorni ja saime oivalise vaatepildi osaliseks, sest vaateväljale jäi tõeliselt kaunis sügisene raba.

Millised värvid! Kas teate, et näiteks ainuüksi haavalehed on maha langedes kollast, punast, oranži, rohelist ja pruuni värvi. Rääkimata nendest toonidest moodustnud kirjud lehed. Et huulehein või mis iganes hein on muutunud otstest kollaseks, tekitades seetõttu roheluse keskele kollaseid mättaid. Ja kogu selle ilu keskel need looklevad laudteed, mis kohati on libedad. Võrratu!

Kokku kõndisime umbes 7 kilomeetrit, mida ei olnud sugugi palju, sest meie lapsed sellistel väljasõitudel ei vingu. Mitte millegi üle. Tegelikult nad ei vingu eriti millegi üle, kui nüüd ikka päris aus olla. Oleme kogemata kolm sügist järjest matkaradadele sattunud (Matsalu kakarada üleelmine sügis ja Rae järve matkarada eelmine sügis) ja võin kinnitada, et selle sügise matkarajad olid kõige ägedamad. Just oma värvide tõttu. 

Seetõttu julgen soovitada uueks nädalavahetuseks plaane tehes (esmaspäeva õhtu on plaanide tegemiseks just kõige õigem aeg) - minge rappa! 

Vana ja väärikas tamm

Meil on olnud palju vaba aega, harjumatult palju. Muidugimõista käib Arvo tööl, on natuke ülikooli minul, natuke kooli Arvol, palju kooli Robinil, uued katsumused Sebastianil, kuid Arvo käib tavatult palju kodus. Ta on kodus kõik nädalavahetused. Tegelikult on küll nii, et ta käib hetkel tööl sellise graafikuga, et ühel nädalal on ta tööl neli päeva ja kodus kolm, teisel nädalal tööl kolm päeva ja neli kodus. Sellist asja saab lubada ainult Soomes. Töö on kõik tehtud ja kodune elu on kontrolli all. Arvo valvsa kontrolli all. 

Oleme olnud koos nii palju nädalavahetusi, et ma ei mäletagi, millal me viimati nii palju koos olime. Ammu. Mõnikord me lihtsalt oleme, mõnikord me käime kuskil, mõnikord alustame uusi projekte. 

Ükskord juhtus nii, et olime Sipas. Tegelikult pole selles midagi tavatut, sest me oleme Sipas viimasel ajal väga tihti. Igatahes olime Sipas ja see oli see üks kordadest, kui me ei teinud suurt midagi. Arvo osutas garaažis ühele hirmkoledale ümmargusele lauale, mis tegelikult ei paistnud tohutute vanakraamiasjade alt väljagi ja ütles, et peaks selle laua korda tegema ja koju viima. Mina tegin ahah ja sinnapaika see kõik jäigi. Ma sellel hetkel ei närinudki üldse läbi, et laud, korda teha jne. Minu jaoks oli see lihtsalt üks kole asi väga paljude koledate asjade all. 

Arvo sõitis esmaspäeval tööle ja mina hakkasin mõtlema. Lauale. Ise ka ei tea, miks. Mõtlesin, et tore oleks seda lihvida, sest tõenäoliselt tähendab ju kordategemine lihvimist. Mõtlesin ümmargust mõtet. Mõtlesin, et oleks tore ju süüa ümmarguse laua taga. Sellise vana ja ümmarguse. Vestlesime skypes ja lauamõte hakkas juba võtma mingisuguseid mõõtmeid. No selliseid lihvija ja paber ja lakk või õli ja aeg ja koht ja... 

Ja siis me ööbisime Sipas, mis pole üldse ebatavaline. On hoopis tavaline. Ebatavaline on aga see, et me ütlesime äiapapale, et me võtame selle laua, mis on garaažis kola all, endale. No äiapapa ütles, et muidugi võtke! Ma tulen ka teile, tõstan asjad laua pealt maha ja ütlen, et nüüd ma viin selle laua enda koju :) Nalimees eksole. Kakskümmend aastat oli see laud seal garaažis olnud, kola oli ainult vahepeal muudetud või juurde tõstetud. Igatahes juhtus nii, et kui äiapapa oli lõõpimised lõõpinud, päike oli kõrgel taevas, seadsime meie sammud garaaži. Ja koukisime selle koleda laua sealt pimedast ja jahedast ruumist õue. 

Ilus ümmargune laud :) Ja samas nii kole. Kole nagu öö. Must, kõik jalad eri pikkused, must, pragusid täis, must. Kuid valmistatud käsitööna tammepuust umbes 80 aastat tagasi. Vana ja väärikas. Ja must. 

Arvo tõi välja vajalikud tööriistad, näitas, mida ja kust teha ning tegimegi asjaga algust. Tema relakaga, mina lihvijaga, mõlemal 40-ne liivapaber tööriista küljes. Üks bokserite väel ja teine öösärgis :)

Laud oli nii armetus olukorras, et me ei olnud piisavalt töövahenditega varustatud. Algus sai aga tehtud ja uueks nädalavahetuseks plaanid valmis.

Oi me nägime kurja vaeva. Alustasime lihvimist neljakümnese paberiga, siis kuuekümnesega, siis kaheksakümnesega, siis sajasega, siis sajakahekümnesega. Mul oli vahepeal juba selline tunne, et Arvo kiusab mind. Noh, et otsib aga tegevust ja laud saab otsa selleks ajaks, kui me lakkimiseni peaksime jõudma, sest mul oli kindel arvamus, et mitte ükski asi ei pea vastu nii paljule lihvimisele. Igakord, kui ühe karedusega paberiga sai kõik tehtud, tuli ta uue paberiga. Täiesti uskumatu.

Siis meil tekkis dilemma - kas pahteldada või mitte pahteldada praod? Vana ja väärikas võiks jääda ju puutumata ja ajahamba poolt mälestuseks talletunud praod lauda kaunistama. Samas - kes hakkab noaotsaga praovahele pudenenud putru välja nokkima? Leidsime siiski, et pahteldame praod kinni, sest mõni neist oli ikka liiga suur ja sügav. Kasutasime Tikkurila tammepahtlit ja nagu iga arukas inimene isegi aru saab, siis peale pahtli panemist ja kuivamist, saime jälle lihvida :)

Mina ei lihvinud siis enam midagi. Mina läksin päevast uinakut tegema ja kui ärkasin, oli laud kenasti lihvitud ja lakitud. Ilus laud. Ausõna. Ja siis ütles Arvo, et kui nüüd lakk ära kuivab, siis tuleb laud uuesti ära lihvida, kahesajaneljakümnese lihvpaberiga. Tule taevas appi! ma ütlen. See oli vajalik selleks, et laki imendumisel puidu pindmises kihis olevad mikrokiud tõusevad püsti ja laud muutub karedaks. Seetõttu ongi vaja peale esimest lakkimist teha vahelihvimine. 

Kulunud oli juba kolm nädalavahetust ja suurtes kogustes lihvpaberit :)

Neljandal nädalavahetusel, kui Arvo ja Karel abihoone harilauda vahetasid, tegin mina siis selle vahelihvimise ja lakkisin laua uuesti üle. Siis ööbisime Sipas (kodutud, ausõna) ja uuel päeval lakkisin veel kord laua üle. Ilus, hoolikalt lihvitud ja lakitud laud! Vana ja väärikas uues nooruses. Uutele plekkidele ja pragudele valmis tehtud.

Nüüd on laud meie kodus, ümbritsetud nelja tammepuust tooliga. Täna õhtul sõime selle laua taga esimest korda õhtusööki ja kuidagi eriline tunne oli hinges. Mõtlesin, et nii palju tööd ja vaeva. Nii palju "ma ei oska!", "tee ise, ma ei oska!", nii palju südamest tulevat rõõmu edusammude korral, edasiliikumise korral. Lihtsalt üks vana ja kulunud laud, mida ma polnud kõikide nende aastate jooksul isegi seal garaažis tähele pannud. Oleks Arvo mulle kodus öelnud, et tead seal Sipas on selline ja selline laud, no tead küll, see seal garaažis!, siis mina küll poleks teadnud, mis lauast ta jahub. Ja nüüd kaunistab ta meie kodu. 

Miks mul on tunne, et sellest lauast saab meie kodus üks süda... Hoole ja armastusega hoitud ja valmistatud süda :)