Üks tita on tulemas

Mõnikord võib juhtuda nii, et mingil seletamatul kombel on vaja teha mingisuguseid asju. Seletamatul kombel võtad beebilõnga ja alustad kudumist. Kampsuni kudumist ühele titale, kes varsti on tulemas. Nii pehme ja soe ja mõnus. Mõtlen, et miks ma küll oma lastele ei kudunud kampsuneid, kui nad olid tulemas? Ei tea... 

Sattusin ükskord Dropsi lehel lihtsa, kuid armsa kampsuni mustrile ja teadsin, et tahan seda kunagi kududa. Miks ja kellele - kes teab. Nüüd just selline võimalus avaneski ja üks väikene poisipõnn saab endale selle pehme kampsuni, puidust nööpidega ja  rinnal  pisike ingel - ikka valvamas :)  Seda pisikest poisipõnni. 

Üks armas mütsike köitis ka minu tähelepanu, aga siinjuures olin kriitiline. Minu arvates jättis 1x1 soonik sellise lohaka ja justkui väljaveninud mulje. Või ma ei tea ka... Igatahes mulle see ei sobinud ja seetõttu tegin 2x2 sooniku. Ja no see kõrvaklappide osa... Inetu, inetu, inetu on see iga rea alguses kahandamine. Nii pidingi ääre aassilmustega üle heegeldama. Ja ei mingit inetut enam :) Ingel ikka ka - hoidmas :)

Kui täna hommikul asjadele viimast lihvi andsin, küsis Sebastian, kelle titele Sa tegid selle kampsuni? Ma ütlesin, et ühele titale, kes on tulemas. Sebastian hüüdis ahastuses: "Issand Jumal, mis asi on tulemas? Ei ole meil mingisugust titte vaja!"

Vot nii siis :) Aga teiste titadele võin kududa küll. 

Ideaalsed vastlakuklid

Ma pole fänn, ausõna. Mulle tegelikult maitsevad hoopis kohupiimakoogid :) Aga korra aastas ma olen väga hea ema ja naine ning teen perele vastlakukleid (hernesuppi tegin ka). Kuna ma olen pirtsakas ja ei taha leppida muu kui maksimumiga, siis olen otsinud parimatest parimat vastlakukli retsepti, kuid ometigi olen siiani igal aastal natuke nagu pettunud. Eesti toidublogiate saidid on kukliretsepte täis, üks parem kui teine, sest eks igaüks tahab ju lagedale tulla maailma parimate kuklite retseptiga. Ja no tunnistagem ausalt, et äsja ahjust tulnud õige vahukoorega kukkel on hea nii või teisiti. Muidugi leiab ka selliseid retsepte, kus poole nisujahu kogusest on asendatud mõne tervslikuma jahuga või vahukoor on pooleks toorjuutsuga, kuid ma jään endale kindlaks, et kõik, mis me sööme (liiati veel üks kord aastas söödavad asjad) ei pea nõretama tervislikkusest, sest me elame ju ainult ühe korra.

Sellel aastal läksin ma kindla peale välja ehk siis ärkasin hommikul üles ja teadsin täpselt, mida ma teen. Jätsin kõrvale kõik blogijad ja muidu kuklimeistrid ning tegin päritaigna Nami-Nami kaneelirullide retsepti järgi, sest neid kaneelirulle ma teen  ikka aegajalt. Ikka selle pärast, et see on ainuke küpsetis, mida Sebastian sööb. See on tõesti väga hea pärmitaigna retsept. Ma muudan seda ainult nii palju, et kardemoni ei pane. Ja jahu panen just nii palju kui vajalik ja mitte grammigi rohkem. Põhirõhk on ikka sõtkumisel, sest olen aru saanud, et mida pehmem taigen, seda õhulisemad kuklid. Minu arusaamised ei vedanud mind alt ja nii tulidki ahjust välja väga pehmed ja õhulised kuklid, kust neli tükki toimetati kohe vasakule, et neid ei rikutaks mingisuguse vahukoorega (Sebastian oli selle taga, loomulikult). 

Ülejäänud kuklid õõnestasin seest tühjemaks (saia ülejäägid toimetati vasakule :D), panin õõnsusesse kirsimoosi, lisasin paraja portsu äsjavahustatud vahukoort ja võin öelda, et järgmise aasta, ülejärgmise aasta, üleülejärgmise aasta ja nii edasi, kuni surm meid lahutab, teen ma vastlakuklid selle retsepti järgi (moos võib muutuda), sest need on tõesti minu tundliku maitse järgi ideaalsed vastlakuklid :) 

PS. Kristine, ma sõin ka :)

Nukud Jakobi Terapeutikumisse

Olen juba pea aast käinud iga kuu vähemasti kaks korda Tartus Jakobi Terapeutikumis, kus on mul üks arst Anne. Ega ma tema juurde alguses minna ei tahtnud. Hirmul on suured silmad, eksole. Eriti, kui minevikust on meenutada, et psühhiaatri juurde minek lõppes tavaliselt psühhiaatriahaiglas. Anne on teistsugune, ta ei ole veel kordagi öelnud, et mind tuleks haiglasse panna. Ka siis mitte, kui ülejäänud inimesed minu ümber ei suuda ära imestada, kuidas mind siiani pole haiglasse pandud. Ma ise ei suuda ka seda ära imestada, kuid tegelikult pole seal imestada midagi - mul on lihtsalt nii hea ja tubli mees, kes on kõik raskused võtnud enda kanda ja nii me edasi läheme - päev korraga.

Aga sellest ma ei tahtnud kirjutada.

Tahtsin hoopis kirjutada sellest, et jälle oli üks selline hommik, kui ma ärkasin üles ja mul oli tunne. Selline tunne, et ma tahan teha mõned nukud ja ma tahan teha need mõned nukud just sinna Anne juurde, kus on üks tõeliselt armas nukumööbel ning sealt mööbli juurest ongi puudu just mõned nukud. Mööbel on, lapsed on, nüüd on nukud ka. 

Ja ega tunde vastu ei saa. Ärkad üles, on tunne, tulevad ideed ja vaja ainult teostada. 

Ega nuku tegemises midagi keerulist polegi - vaja on ainult natuke puidust pärleid ja jupikesi traate, kuid minu jaoks on olulised detailid. Need, mis siis sellele nukule "hinge" ja "näo" annavad. Ma võin mitu korda üles harutada seeliku, sest mu vaimusilmas näeb see teistmoodi välja. Ma võin vahetada lõnga või heegelniidi värvi, sest mu meeleolu on vahepeal muutunud. Ma lisan lilli või salle, et oleks lapsele meeldivam. 

Igas tehtud nukus on natuke mind. Ja loodetavasti leiavad nukud palju kasutust, sest läbi mängu ongi kõige parem katkiste lasteni jõuda. Ikka selleks, et kui nad kasvavad suureks, saaksid nad olla terved :)  

Miks temal on, aga minul pole?!

Loomulikult ei saa kududa sõrmikuid ainult ühele lapsele. Nagu ei saanud kududa mütsi ühele lapsele. Sest ilmajääja hakkab kohe protesteerima. 

Nii saigi Sebastian enda ilusa oranži mütsi juurde sõrmikud ka. Ma olen armunud Supremo lõnga, päriselt ka. Hästi ilus ühtlane koepind jääb ja asjad on väga pehmed.  Lõng on 100% meriinovill, seega ka täiesti lapsesõbralik. Eriti sellise lapse, kellel on atoopiline dermatiit :) Vardad olid nr 2 ja algselt lõin üles 40 silma. Sõrmede kudumisel kasutasin sama skeemi, mis Robini sõrmikutelgi kasutusel oli. 

Sõrmikud tulid mütsiga sarnaselt palmikutega. 

No ja... Et mul poleks igav ja kuna mulle tõesti väga meeldib kududa ja kuna mul juhtumisi oli kodus olemas kolme erinevat tooni Alpaka lõnga ja kuna mu sõrmed koguaeg külmetavad, kudusin endale ka sõrmikud. Nüüd pidi natuke rohkem silmuseid algselt looma (48), sest lõng oli peenike ja vardad ka ainult nr 2.  Sebastiani sõrmikud tulid minu meelest ilusamad, aga need käravad ka. Eks teine kord teen paremad. 

Alpaka, nr 2 vardad ja naiste sõrmik

Täna ma ei koo midagi. Mul on hoopis teist laadi tegevus käsil. Ise ka ei tea, miks ma jälle ärkasin üles ja tundsin, et pean seda tegema. Nii lihtsalt juhtus...

Ja kuduge lastele sõrmikuid :) On hoopis erlisemad, kui Leedu turu koguperesõrmikud :)

Riina tõi kõrvitsat

Ei, ei, mul ei ole kokandusblogi. Mul ei ole käsitööblogi ka. Mul on lihtsalt mingisugune enda jaoks blogi, kuhu kirjutan kõigest, mis mulle pähe tuleb.

Riina tõi kõrvitsat. Küllap tal polnud endal selle suure asjaga miskit peale hakata, nii juhtuski, et pool said nemad ja pool mina. Nii oligi vaja selle kõrvitsaga miskit peale hakata ja kuna mul on raskusi erinevate toitude söömisega, siis tegin ühe laari küpsiseid. Tegelikult tegin isegi kaks laari,  sest juhtumisi oli siis sõbrapäev ja ma tahtsin küpsiseid viia nii emale kui ka logopeed Anule. Ega ma muidu seda retsepti siia kirja ei paneks, aga ma tahan neid küpsiseid kindlasti kunagi veel teha. Küpsiste retsepti leidsin Nami-Namist ja kirjas on see nüüd minu blogis muudetuna, sest algses retseptis on minu jaoks ilmselgelt liiga palju suhkurt. 

100 g võid
110 g fariinsuhkrut või tumedat muscovado suhkrut
240 g keedetud ja püreestatud kõrvitsat
75 g rosinaid
1 tl vanilliekstrakti või -suhkrut
225 g nisujahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
1 tl jahvatatud kaneeli 

Või vahustasin suhkruga, lisasin  kõrvitsapüree, rosinad ja vanilliekstrakt. Sõelusin teise kaussi jahu, küpsetuspulbri ja kaneeli, lisasin seejärel või-kõrvitsasegule. Segasin kõik hoolega läbi. Tõstsin supilusikaga võitatud ahjuplaadile tainaportsud, jättes tainaportsude vahele piisavalt ruumi, kuna küpsised valguvad küpsedes laiali. Küpsetasin 200-kraadises ahjus umbes 15 minutit, kuni küpsised on veidi pruunistunud. 

Meile maitsesid (Sebastian muidugi isegi ei maitsnud) ja kaks pakikest läksid küla peale. Seda ma ei tea, kas neile maitses. Meie teeme kindlasti neid küpsiseid veel :)

Ja siis tuli koju Arvo ning ütles, et mis me selle ülejäänud kõrvitsaga peale hakkame? Koukisid Robiniga külmkapi otsast Jamie Oliveri raamatud alla ja lõpptulemusena maandusid "Jamie kodus" retseptiraamatus retsepti juures, mille nimi oli "Fantastiline kõrvitsabüreesupp parimate Parmesani-krutoonidega". 

Nagu fotodelt näha, oli supp väga rikkalik koostisainete osas. Meeldejätmise mõttes kirjutan üles, et rosmariini peab panema vähem, kui Jamie retseptis kirjas on. Kohe üsna palju vähem, sest ma ütlen ausalt - ei hinda ma eriti kõrgelt seda ürti. Supp iseenesest hea, suu võttis õhetama :) Minu arvates poleks peekonit üldse olnud vaja lisada, kuid paremesanised saiad olid küll nagu rusikas silmaauku. 

Aitäh Riinale! Tänu Sinule saime uusi maitseid proovida :)

Mõned ilunikerdused

Umbes aasta tagasi, kui ma hakkasin igapäevaselt tarvitama neuroleptikume, tabas mind paanika, sest ma polnud võimeline tegema käsitööd. Mu aju teadis, mida tuleb teha, mu silmad nägid, kust tuleb teha, aga mu käed ei kuulanud mu sõna. Kui heegeldasin köögirätikutele pitse, olin jonni täis ja sundisin ennast käsi liigutama, sest ma ei saanud aru, mismoodi ma ei saa heegeldada. Alustasin ka Haapsalu salli kudumist, kuid sellest ei tulnud hoopiski midagi välja, sest vähe sellest, et mu käed ei kuulanud mu aju, ei suutnud ma meelde jätta mustrit. Isegi sellest ei saanud pahatihti aru, kus maal ma kudumisega olen. Ühel ilusal päeval tirisin salli varrastelt ja viskasin prügikasti, sest sain aru, et see töö saab tehtud siis, kui selleks on teine ja õige aeg.

Inimene harjub kõigega, nii ka mina. Ravimid, mida pidin võtma, olid sellistele kogustele timmitud, et mul oli stabiilselt rahuldav. Aegajalt küll kõikus sinna ja tänna, kuid saime hakkama. Ja loomulikult pidin ma siis katsetama, kuidas on lood käsitööga. Valmisid näpunukud :) Vaikselt ja tasapisi nikerdades. Siis sain Anne nuku ja valmisid riided. Rohkem polnudki vaja, sain aru, et saan jälle kududa ning see ei aja mind marru.

Kudusin endale kampsuni. Ilusa, roosa, õhulise, kuid äärmiselt sooja, kuna lõng on 100% alpaka vill. Dropsi õpetuste järgi on väga lihtne endale riideid kududa, sest seal on kõik puust ette tehtud ja punaseks värvitud. Kampsun ise valmis suhteliselt kiiresti ja ma olen tehtud tööga väga rahul. Hästi ilus ühtlane kude on ja see muster passeosas teeb kampsuni justkui õrnaks. 

Nööbid ostsin Tartu Lõunakeskusest ja armusin nendesse hetkega

Seebu müts. On lausa uskumatu, kui kriitiline ma enda suhtes olen. Kudusin Sebastianile põhimõtteliselt kolm mütsi, sest kaks esimest harutasin üles. Ei, ega kõik oli hästi, kuid mulle ei meeldinud disain (väga peen sõna ühe lihtlabase mütsi kohta). Sebastian on väga minu kudumite fänn ja soovib alati, et ma talle midagi kooks, kasvõi sokke. Nii saigi ta endale ilusa musta ja oranžiga mütsi Supremo lõngast. Silmuseid lõin 120, kuna oli kindel plaan teha müts voodriga. Vardad olid nr 3,5 ja vooder mikrofliisist (tahtsin tegelikult puuvillast, aga kolkakülas elamise tõttu pidin fliisi kasuks otsustama, mis, muuseas, teeb mütsi eriti mõnusalt soojaks :))

Kui Sebastiani müts valmis sai, ütles Robin, et mis vahet tegemine see selline on, et Seebule kootakse juba neljas müts, aga talle pole keegi mütsi kudunud mitte kunagi. Ja tal oli õigus - ei ole jah. Mitte kunagi. Ma ei osanud isegi arvata, et ta tahaks midagi sellist. Ma mõtlesin, et ju ikka miski Nike märgiga müts on hea, mitte mingi ema kootud. Aga kui Su poeg ikka selliste etteheidetega lagedale tuleb, pead ennast kokku võtma ja disainima "sügavteismelisele" tema ettekirjutuste järgi mütsi. Soov oli triibuline ja kindlasti musta-rohelisega ja mingisugust "kondossi" (Robini väljend) ei tohtinud teha. Ostsin siis lõnga Soft Spring (kuna sealne roheline oli kõige rohelisem) ja hakkasin kuduma. Ülehindasin oma poja pead ja harutasin kõik üles. Lõpuks valmis müts 120 silmusest, topeltsoonikuga (et ei veniks välja), musta-rohelise triibuline, kindlasti ilma voodrita ja väikese tutiga. Tal oli uskumatult hea meel ja ta valas mind ohtrate kiidusõnadega üle. Tahtsin siis eriti hea ema olla ja kudusin talle sama triibulised sõrmikud ka. Polnud väga ammu sõrmikuid kudunud ja pidin kõvasti vaeva nägema, kuid lõpptulemusega oleme rahul mõlemad ning ma tean 100% kindlalt, et Robin kannab nii mütsi kui sõrmikuid, kui ta terveks saab. 

Panen kirja, kuidas ma sõrmikuid kudusin kasutades seda õpetust. Puhtalt enda jaoks panen kirja, sest kui ma järgmiseid sõrmikuid koon, ei pea ma end halliks mõtlema iga järgmise etapi eel. Sõrmikute suurus sellest lõngast ja 2,5 varrastega on enam-vähem keskmine naistesõrmik. Robini jaoks pidin muidugi sõrmed pikemad kuduma, sest minu sõrmik on tema sõrmedele väike. 

Lõin 40 silma, pöidlakiiluks 5 silma juurde. Vasaku kinda pöidlaavaks II varda 8 silma, parema kinda pöidlaavaks III varda 8 silma (lõppu 2 silma). Kui pöidlaava oli valmis, kudusin kolm rida tavaliselt. Neljandal ringil hakkasin pöidlakiilu kahandama sama silmuse kohalt, kus kasvatamine lõppes (parema käe sõrmikul parempidi ületõstmisega, vasaku käe sõrmikul parempidise ületõstmisega). Nii kaua kahandasin, kui vardal oli jälle algne silmadearv (10) ja siis kudusin väikese sõrme alguseni. Panin I varda 4 ja IV varda 5 silma abilõngale. Esimese, teise ja kolmanda sõrme silmustele lisaks lõin väikese ja kolmanda sõrme vaheks 3 silmust, mis ühendasid käselja ja peopesa silmused üheks ringiks. Kudusin neli ringi ja alustasin sõrmede kudumist selle skeemi järgi (nimetissõrm esimesena): 

Kõik sõrmed kudusin kuni küüne alguseni ja kokku võtsin järgmiselt : kahandasin vaheldumisi kord varda alguses, kord lõpus. Esimese ja teise kahandusringi vahele kudusin 2 rida, teise ja kolmanda kahanduse vahele 1 ringi ilma kahandusteta. Edasi kahandasin igal ringil seni, kuni igale vardale jäi 2 silma. Katkestasin lõnga ja tõmbasin silmustest läbi. Valmis! Ainult miljon lõngaotsa veel peita :D

Vot nii. Saan jälle käsitööd teha ja see meeldib mulle. Nüüd ei teagi, mida edasi teha. Arvo ütles, et nüüd naudi tehtud tööde ilu, aga ma tahaks ikka midagi veel teha. Ma pole ainult veel selleni jõudnud, et mida ma tahan teha :)

Küll jõuan, kindlasti jõuan :)

Sõbrapäev

Liisu küsis täna minu käest, et milliseid tundeid tekitab minus sõbrapäev? Ega ma osanudki mingisugust seisukohta võtta, kuid mõtlesin veel hiljem selle asja üle sügavalt järele. 

Meil on aasta jooksul mõned päevad, mida me peame teistest päevadest erilisemaks: sünnipäevad, jõulud, jaanilaupäev, ülestõusmispühad, vastlapäev, sõbrapäev jt. Igal sellisel päeval on omad kombed, mida kantakse põlvest põlve edasi. Igal perel on enda eelistused, kuidas nad mingisugust päeva tähistada tahavad. Ja kellegi valikuid ei peaks hukka mõistma ega kommenteerima, sest nii palju, kui palju on erinevaid inimesi, on ka erinevaid arusaamisi. 

Kes on üldse sõber? 

Sõbraga koos saab

naerda ja nutta, 

saab istuda, seista,

käest kinni saab võtta.

Saab olla Sa ise.

Ka siis,

kui "ise" on läinud "endaga" sõtta.

Sõbraga koos saab

sosistada ja karjuda,

saab sisiseda ja varjuda, 

üksteise veidrustega harjuda.

Saab rääkida sellest,

mis mööda on läinud,

saab mõelda ja plaanida,

mis ootab ees.

Sõber, see on Sina ja mina "meie" sees.

Sõbra eest iial ei ole vaja peita

enda valu - ta näeb ja teab,

kas siis,

kui Sa ise ei taju.

Sõbraga koos saad matkata sohu,

saad jagada teed

ja raha ja nohu.

On sõber kui ingel

ta alati teab - 

ükspuha, mis olnud, meil koos olla hea:)
(Ennike)

Igal inimesel minu elus on olnud kindel roll. Me oleme teinud koos midagi, mis meid on kokku viinud. Võibolla olen ma üks üüratult vilets sõber, aga üht ma tean kindlalt - ma hoolin teist kõgist. Omamoodi. Täna pean ma aga saama sõbraks iseendaga, et leida rahu. See on üks pikk ja raske tee ja ma tean, et sellel teel on olemas vähemasti kuus sellist inimest, kes on kui inglid:) Aitäh teile!

I poolaasta individuaalse arengukava kokkuvõte

On välja kujunenud, et mingisuguste aegade järel tehakse erinevaid kokkuvõtteid: aastaaruanded, poolaastahinne, kuuaruanne jne. Lasteaias on ka poolaasta kokkuvõte. Kui Sebastian lasteaeda läks, koostati tema individuaalne arengukava ja nüüd oli aeg käes esimene poolaasta kokku võtta. Kuna ma olen äärmiselt põhjalik igas oma ettevõtmises, siis nii ka seekord. Ma ei tea midagi veel sellest, mida arvavad õpetajad esimese poolaasta tulemustest, kuid endapoolse nägemuse andsin ma neile teada.

Sotsiaalsed oskused

Oskus: teadlikus oma eakaaslastest, toimetulek teiste nõudmistega ja valikute tegemine.

Sebastian tunneb peaaegu kõiki lapsi nimepidi, kuid nimetab neid mõttetuteks. Kõige enam aktsepteerib K-d, kuna viimane on hea pallimängus ning omab algseid teadmisi kaslaste kohta. Kui on võimalik ei puutu ühegi eakaaslasega kokku. Istub jätkuvalt teistest lastest eemal, eelistab põrandat vaibale. Otsa eakaaslastele ei vaata, sõprussuhteid ei oma. Põlastab lapsemeelsust. Kui rühmas on vähem lapsi, tunneb end paremini. Lasteaeda saabudes loeb jalanõud üle. Kui on üle viie saapapaari, hakkab vanduma. Õpetajate nõudmistele allub. Kui muudmoodi ei allu, siis minu kurja pilgu peale teeb ikkagi neid asju ka, mida teha ei taha. On mõned lemmiktegevused, millest võtab hea meelega osa (nt: Peetri söötmine, tiigri söötmine, loomadega tehtavad mängulised õppetegevused). Kui räägitakse teda huvitaval teemal, demonstreerib oma teadmisi. Naudib teistest üle olemist/ rohkemaid teadmisi, kiitust. 

Kognitiivsed oskused

Oskus: huvi tekitamine ümbritseva ja teiste inimeste vastu.

Tunneb huvi vaid siis, kui teema on talle paeluv. Ta ei huvitu poolaasta lõpuks ühestki eakaaslasest, kuid suudab aktsepteerida, et nad on olemas (mida vähem, seda parem). Liigset lärmi ei talu, ei saa aru, miks peab näiteks nii kõvasti rääkima. Ei mõista erinevaid mänge, mida eakaaslased mängivad (nt: koletiste mäng, mängud autodega, nukkudega) ja ütleb, et kõik sellised mängud on mõttetud. Meeldib, kui tehakse nalja (nt: õpetaja oli end lõokeseks maskeerinud). Naerab ka selliste ütlemiste peale, millest võibolla ainult täiskasvanud nalja näevad/kuulevad. On välja kujunenud teatav rutiin. Oli häiritud, kui ühel hommikul töötati töövihikuga ennem vaiba peale minekut, sest nii ei olnud kunagi olnud. Uusi mänge pole tükk aega riiulisse tekkinud, enamuse osa ajast tahab mängida Reis ümber maailma. Talle ei meeldi, kui keegi lastest tahaks ka mängu tulla. 

Oskus: kompimisaistingute arendamine.

Ei talu riisikotikesi. Voolimine on vastumeelne, kuigi sel nädalal lõunamaa ja põhjamaa loomade raames voolitud puuma tegi valmis täiesti vabatahtlikult (kiirustades muidugi kohe käsi pesema). Meeldib kinnisilmi korvist/kotist/kastist asju võtta, pilte tõmmata jne. Pettub, kui ei saa soovitud pilti/asja (tavaliselt on see seotud loomadega). Manna sisse tähti teha ei suuda. Kellelgi käest kinni ei võta. 

Seebu must puuna ja minu jääkaru :)

Kommunikatiivsed oskused

Oskus: kirjalik kõne.

Kirjutab paljud tähed ütlemise järgi, kuid eksib A, B, D, G, M, N, S, U, O kirjutamisel. Enda nime suudab kirjutada, kui öelda tähed ette. Töövihikust ei suuda üldse välja mõelda, millised tähed on puudu (nt: sõna M _ _ S ja pilt mütsist ja ta ei saa aru, mida peab kirjutama, kuigi teab, et kokku peab tulema "müts"). Erinevad kirjutamisülesanded on väga vastumeelsed, kuigi kõik asjad saavad siiski tehtud. Tähed eitaha mahtuda ruutudesse. Üldse kirjutab tähti ja numbreid pigem suuremalt kui väiksemalt. Sõnasid kirjutades jätab tähtedele liialt suuri vahesid. Ei tunne eduelamust. Peab tähti, lugemist ja kirjutamist vastikuks. Ei rõõmusta, kui on suure tööga (nt: töövihikust kaks lehekülge tehtud) hakkama saanud. 

Oskus: suuline kõne: erinevate kõneühikute (silpide, sõnade, lausete moodustamine) järelkordamine. 

Töötab vaid siis, kui teema on huvitav. Suudab olla vestluses õpetajaga, kui räägitakse jalgpallist, loomadest. Vastab küsimustele võimalikult lühidalt. Parem on, kui saab vastata ühesõnaliselt. Isikuliselt sobib selle õpetajaga rohkem, kes on konkreetsem. Kui teema on tema jaoks mõttetu, ebahuvitav, väldib vestlust. Mõned tegevused on tema jaoks lapsikud, tunneb piinlikust nende tegevuste tegemisel. Endiselt ei suuda kaasa teha rütmilisi/riimilisi tegevusi, sinna juurde veel liigutusi. Piinlik - saab pahaseks, poriseb, ohkab. Ei mõista, mis ta sellest saab. Isegi, kui suunata, ikkagi ei hakka kaasa tegema. Paneb käed pealaele risti ja vaatab. Kui peab sõnakaardilt sõna häälima ja tähti on rohkem kui kolm, siis kaob seos. Kolmetähelised sõnad suudab enamasti kokku häälida. Jätab meelde asjade/esemete kirjapilti. 

Motoorika

Oskus: osalemine liikumistegevustes koos kaaslastega.

Ainult palliga. Ülejäänud tegevusi eirab, lollitab (vaadates koguaeg mind ja minu tigedat pilku). Igasugust kehalist kontakti/puudet väldib. Seisab teistest eemale. Kui peab asja nõmedaks/mõttetuks ei tee kaasa (nt: kõnd kandadel, hakkab selle asemel arutult ringis tormama, kaotades oma koha). 

Oskus: põhimotoorika harjutused matil, kõhuli, roomamisliigutused.

Peab liikumistundi vastikuks. Teatavad harjutused on tema meelest ebameeldivad, neid ta kaasa ei tee, tunneb piinlikust. Puudutada ennast ei lase, õpetamist ei talu. Ta ei saa aru, miks ta peab teatud asju tegema, mis ta sellest kasu saab? Püüab siiski enamus asju kaasa teha, sest lihtsalt peab. Kõik muud harjutused, mis ei ole seotud palliga, on tema arvates igavad. Palliga harjutusi teeb parema meelega kaasa, kuigi kipub reeglitest üle astuma (nt: palli lakke ei viska).

Pallimaniakk :)

Oskus: pliiatsiga värvimine, ühtlane värvimine (edasi-atagasi liigutused töövahendiga. 

Paigalseis. Põhimure on kiirustamine ja vastumeelsus, ei näe üldse vaevagi. Oluline on, et saaks ruttu valmis, lõpptulemus ei ole oluline. Värvib lohakalt, üle äärte, kasutab hea meelega ainult punast pliiatsit või grafiitpliiatsit. Kui käskida/paluda korralikult teha, siis hetke teeb, aga läheb ikkagi vana/kiirustavat rada edasi. Joonistamine on vastumeelne (ainult lõvi joonistamine on siiani talle meeldinud, sest talle meeldivad lõvid). Kipub pliiatsile liiga tugevasti peale vajutama, see väsitab kätt ja lõhub töövahendit. Kui teda suunata, siis natukene aega teeb rahulikumalt/nõrgemalt/korralikumalt, kuid kuna tegevus on iseenesest ebameeldiv, lõppeb asi ikkagi sellega, et tulemus on lohakas. Absoluutselt ei lase ennast häirida, et värvib üle joonte, jäävad valged kohad või asi on valet värvi. Kui ma ei suunaks kasutama teisi värvitoone, teeks kõik punaseks. Punaseks, lohakalt ja kiirustades. 

Uuel poolaastal uued oskused ja kaugel see kevadki enam on :) Olen mõningate edusammudega rahul, mõni asi tundub paigal seisvat, mõnda asja teeksin ise teistmoodi. Aga mina olen ainult ema :) Selline tigeda pilguga ja vaidlemist mittesalliv (kui ei ole muidugi arukalt põhjendatud seisukohad). Püüan tõesõna kogu lasteaia elus ja tegemistes positiivset näha, sest tegelikult on siiski asju, milles on edusamme näha. Ja ega kergemaks ei lähe enam iialgi... Sest... Nii nagu kevad pole kaugel, ei ole mägede taga ka kooliminek. Saaks ainult lugemise selgeks...

Scottish stright ja südamehaigus

Olen viimased 18 päeva püüdnud leida vastuseid, mis juhtus küll minu Sassikesega. Ma olen läbi lugenud kõik eestikeelsed artiklid ja foorumid, mis käsitleksid kasside südamehaigusi. Kui alguses huvitas mind, kuidas ja miks selline asi on juhtunud, siis viimasel nädalal olen püüdnud leida vastust küsimusele: milline on prognoos?

Uue aasta esimese päeva hommikul esimesena ärgates vaatasin oma Sassikest ja mulle tundus, et tal on midagi pahasti. Ta justkui lonkas natuke ja ei võtnud süües tavalist kassiasendit, vaid sõi peput püsti hoides. Teate seda emade kõhutunnet? Ma pole küll Sassi ema, kuid kuna Sass on minu sõber suure algustähga, siis mul tekkis hirm. Sassi tagumised käpad on olnud alati kuidagi kanged ja minus kasvas paanika, et äkki tal on liigesehaigus, mille ta on pärinud oma emalt. Päeva jooksul muutus Sassi kõnnak ja ka üleüldine enesetunne järjest halvemaks. Ta vältis kõndimist ja puudutamist, oli näha, et tal on tõsiselt valus kuskil. Kuskil seal tagumiste jalgade juures. 

Läbi häda ja viletsuse jõudsime 03. jaanuaril Tallinna Loomade Kiirabi Kliinikusse. Sassile tehti vereanalüüsid ja röntken ning talle pandi diagnoosiks maksa ja kõhunäärme põletik. Saime koju kaasa kahed süstid seitsmeks päevaks ja neljaks päevaks NaCl 250 ml, mida siis pidime panema talle iga päev tilkuma. Kahe päeva möödudes tundus, et Sass tunneb end pisut paremini. Ta kõndis natuke rohkem ringi, sõi ja jõi. Ja siis läks kõik allamäge. Iga päev käis Ailen abiks ja süstisime teda, kuid ma ei näinud mingeid positiivseid muutusi. Ailen ütles ka, et ta ju jääb iga päevaga viletsamaks. 

Istusin tema juures, silitasin teda ja palusin. Palusin südamest, et ta saaks terveks. Palusin andeks kõige pärast, mida ta oli viimastel päevadel pidanud tundma. Palusin südamest, et ta ometigi saaks terveks... Ma rääkisin talle, et me teeme ju kõike koos, saame siis koos terveks ka. Tema aga ütles lihtsalt "näu". 

Sassil olid teised plaanid. Sass ei saanud sugugi tervemaks, jäi hoopis järjest haigemaks. Ta sõi väga vähe ja vett jõi ainult siis, kui viisin alustassiga talle nina ette. Ta ei suutnud hüpata ei diivanile ega toolile, teda oli vaja aidata. Ta ei tulnud mind hommikuti tervitama ja see on midagi, mis näitab, et olukord on väga halb. Ta ainult magas ja magas ja magas. Läksime uuesti Tallinnasse ja sattusime hoopis teise arsti juurde. Dr. Lüüsi juurde. Tema esitas meile imelikke küsimusi, kuulas ja katsus Sassi, roomas põrandal ja muudkui rääkis. Rääkis sellest, kuidas ta ei leia Sassi tagumistest jalgadest pulssi. Rääkis tõukassidest ja haigetest südametest. Rääkis sellest, milliste astmetega südamepuudulikkust hinnatakse. Rääkis, et tase viis on kõige raskem ja kuulamise järgi on Sass neljandal tasemel. Sassile tehti uued vereproovid, uus röntken kopsudest ja südamest ning esmaseks diagnoosiks oli  hüpertroofiline kardiomüopaatia (kaasasündinud). 

Sass jäi ööseks haiglasse, kus tal aidati vabaneda roojast, mida ta ei olnud suutnud väljutada, sest ei saanud võtta vajalikku asendit seoses valuga jalgades. Sai tilgutit ja valuvaigistit ning südamerohtu Enapit. 

Arsti juures

Nädal aega andsime rohtusid ja sel päeval, kui läksime jälle dr. Lüüsi juurde, tundus meile, et Sass tunneb end justkui pisut paremini. Ta tervitas oma varesepoja häälega meid hommikul ja kõndides lonkas pisut vähem.  Ma nägin teda korra istumas nagu kass... Olin veel kaks päeva varem arvanud, et reedel me läheme linna ja laseme Sassi tuttu panna, sest ma lihtsalt ei suuda seda valu vaadata. See närib mind päevad läbi, sest ma olen temaga ju koguaeg koos. Ja mul pole varem nii suurt sõpra olnud kassi näol. Ma armastan teda tõesti väga ja tema mind. Ma ei ole hullemat memmekat näinud, kui meie Sass. Ta karjub, kui ma kaon silmapiirilt, ta magab alati seal, kus olen mina, ta tervitab meid hommikuti, ta on igal pool ninapidi juures, kui me midagi teeme. Ta  tuleb meie juurde, kui ta on unine ja tahab puhata. Ta jookseb uksele, kui keegi koputab. Ta on nagu koera moodi kass ja tema suhtumine meie peresse on ka selline nagu oleks ta koer - inimese parim sõber.

Ja nüüd ma olen hingest haige. Muidugi me ei pannud reedel Sassi magama, sest me lihtsalt ei suutnud. Me ju näeme väikeseid muutusi paremuse suunas. Või äkki tahame me näha?  Dr. Lüüs soovitab kindlasti minna Tartusse kardioloogi juurde, aga mitte ennem, kui kriis on möödas. Praegu saab ta Enapit kaks korda päevas, Aspirini iga 48 tunni tagant ja vaseliiniõli, et kakamine oleks kergem. On näha, et tal on pisut parem. Me võime teha talle pikki paisid, saba otsani välja. Me võime katsuda tema tagumisi jalgu. Ta kõnnib kobedamalt, kui nädal tagasi. Isu on paranenud ja vett joob ise oma tavapärases kohas. 

Kui küsisin dr. Lüüsi käest, milline on prognoos, ütles ta, et kehva. Maksimum aasta-kaks. Kuid kui kuskil on trombid, siis võib surm saabuda iga hetk. Samuti õhupuudus.

Olen ma egoist? Küllap jah, sest ma ei suuda temast loobuda. Kuigi ma lubasin talle, et kui tal ei hakka parem, siis ma luban tal tuttu jääda, et ta ei peaks piinlema. Täna olin tema juures maas pikali ja rääkisin talle, mida kõike oleme koos teinud ja võime veel teha. Ma palusin teda, et ta tuleks kriisist välja. Ma rääkisin talle, et mul pole ühestki eurost kahju tema heaks (kuigi jah, kassi ravimine on VÄGA kallis). Ma ütlesin talle, et me oleme ju sõbrad, suured sõbrad. 

Kui te näete, et teie kassil on valus kõndida, et tema tagumised jalad on kanged, kui tal kaob isu ja janu, kui ta ei luba end puudutada tagaosast, kui ta magab päevad läbi, siis pöörduge arsti poole, sest teie kassil (või koeral) võib olla süda haige. 

Sass on praegu väga haige. Me iga päev loodame, et homme on parem. Tema süda ei saa kunagi terveks, kuid me koostöös arstiga püüame progresseerumisel silma peal hoida. Me ei tea täna, kas Sass homme elab, kuid me teame üht - sellist kassi pole meil varem olnud ja vaevalt teda kuidagi asendada saab. 

Mu hing kriibib, nii väga...