Kui Sul on natukene teistsugune laps, siis võib osutuda kooliskäimine üsna keeruliseks protsessiks. Sebastiani isevärklus on nõudnud väga kardinaalseid muudatusi tema haridustee kulgemisel. Tõenäoliselt tegime ajalugu, kui võitlesime välja oma lapsele oma klassiruumi päris oma õpetajaga, kuid mingeid muid võimalusi meil sel hetkel ka polnud.
Nüüd hakkab I klass läbi saama ja minu rõõm oma lapse edusammude üle on piiritu. Sebastian on õppinud soravalt lugema, ta tunneb kõiki tähti ja oskab neid korrektselt kirjutada. Tema matemaatilised võimed on paremad kui enamusel temaealistel. Sama kehtib ka loodusteadmiste kohta. Ta on kohusetundlik ja püüdlik, kõik asjad peavad olema hästi või väga hästi tehtud ja alla "5" on ta sel õppeaastal saanud täpselt ühe korra - lugemises "4". Tema koolipäevad kulgevad tavapärases rütmis. Esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel kolm tundi ning teisipäeval ja neljapäeval kaks tundi. Kunsti ja käsitöö teeme kodus jooksvalt ja kehalise kasvatuse hinde paneb treener Kaido jalgpallitreeningute põhjal. Õppepäev algab 9.30 või 10.00 - selleks ajaks on ta kenasti üles ärganud ja kuigi ta igal hommikul räägib, kuidas ta ei taha kooli minna, kool on nõme, teeme vaba päeva, saab ta oma koolitundidega kenasti hakkama. Õpetajaga on suhe avatud ja sõbralik, aga ainult klassiruumis. Väljaspool seda ruumi ta teeb näo nagu ta ei tunneks oma õpetajat. Viisakusavaldusi ta ei kasuta - st ei tereta, ei headaega, ei tänan ega palun. Samas räägib ka kodustest asjadest õpetajaga ja ma võin öelda, et nad suhtlevad vabalt. Igatahes täna tundub mulle, et paremini poleks saanudki asju korraldada, kui täna on.
Kuid nagu ikka igasugu erinevate eripärade korral on bürokraatia väga suur. Samamoodi nagu Sa pead iga kolme aasta tagant tõendama, et Su lapsel on probleem ja tal on puue, on vaja ka kooliskäimiseks saada vastavate spetsialistide soovitused koolikomisjoni kaudu. Mõni aeg tagasi see toimuski, vabariiklikul tasandil. Olime kooliga esitanud kõik vajalikud paberid - psühhiaatri, endokrinoloogi, allergoloogi, õpetaja koostatud individuaalne vaatluskaardi ja nende paberite tulemusena ja arutelu käigus otsustati, et Sebastiani õpe peab jätkuma üks ühele meetodil järgmised viis aastat ehk kuuenda klassi lõpuni ehk II kooliastme lõpuni. Siiani õppis Sebastian justkui väikeklassis, kuid uuest õppeaastast on see ametlikult vormistatud üks ühele õppeks, mis toob ka koolile kolm korda rohkem raha sisse.
Mind isiklikult valdavad natukene vastandlikud tunded. Ühel poolt on mul väga hea meel, et tähtsad tädid ja onud nägid ja mõistsid Sebastaini erivajadust just sellisena nagu see on ja otsustasid tõesõna tänast olukorda arvestades kõige paremal viisil, kuid mul on natukene hirm. Hirm, et Sebastian on nii eraldatud kõigist ja kõigest. Autismiga lapsele peaks tegelikult looma rohkem võimalusi eakaaslastega koostööd teha, sest praeguse seisuga on tema sotsiaalne pool peale jalgpallitrenni täiesti asotsiaalne. Ta ei aktsepteeri ühtegi omaealist muus tegevuses kui jalgpall. Ta ei suhtle ühegi omaealisega, kui just jutuks pole jalgpall. Ta ei vaata isegi ühegi omaealise poole, kui ta just ei käi jalgpallitrennis :) Ühesõnaga - tema jaoks pole olemas ühtegi samaealist inimest, kes pakuks talle huvi, kellega koos ta sooviks midagi teha, kellega ta saaks suhelda ja arvestada. Ta ei õpi seal sotsiaalmajas üksi olles üldse mitte aru saama, et on segavaid hääli, et on vaja teiste järgi oodata, et on vaja arvestada, et mõnda tööd on koos kergem teha, et temaealised on vahvad kamraadid. Kuidas peaks ta siis oskama täiskavanuna täiskavanutega koostööd teha, täiskavanute mailma sulanduda. Jah, ta oskab kõiki neid asju jalgpalliväljakul, aga see ei laiene absoluutselt ka igapäeva ellu, sest ta peab kõiki omaealisi tobedateks, tüütuteks, lärmajateks, igavateks.
Nii et. Tegelikult on tore, et meil on esialgu viis aastat, et välja mõelda, kuidas saab edasi. Selle viie aastaga saab ta akadeemiliselt väga tugeva põhja, kuid sotsiaalselt olen murelik. Loomulikult arvestan ma ka võimalusega, et me püüame hirmsasti kõiki erilisi ja isevärki inimesi sulandada keskkonda, kuid me unustame ära, et on üks sort, kes ei vaja seda integratsiooni mitte karvavõrdki. Aga ma ei anna alla ja minu pingutused kannavad vilja. Sebastian suudab juba palju paremini täiskavanute maailmas olla ja igasugused sugulased ei aja teda närvi. Ta suudab juba täiesti vabalt aktsepteerida ka LääneVirumaalt külla tulnud tädi ja tema pere, ilma, et ta poeks Robini voodisse teki alla. Jah, ta võib olla terav ja salvav, kuid siinjuures ma loodan kõikide lähedaste mõistvale suhtumisele. Ma loodan, et Sebastian suudab ühel päeval ka paremini kohaneda omaealiste maailmaga ja ta on ühel päeval valmis õppima väikeklassis koos mõne kaaslasega.
Seniks aga läheme edasi üks üheselt ja oma armsa õpetajaga, kes lubas sügisel tööd Sebastianiga jätkata :)
