Meie pere jõulud

Selle aastased jõulud tulid meie juurde jõulukaartide tegemisega.  No natukene varem hakkas muidugi päkapiku aeg, mis on tõeline naljanumber, sest vaadakem tõele näkku - meie peres ei ole päkapikuuskseid lapsi enam ammu. Eriti naljaks on number 44 sussi sisse šokolaadi panna ja teine poiss ei söö ju üldse magusat, kuid kuna poisid  nii väga tahtsid, siis saigi 24 päeva nalja tehtud ja päkakat mängitud. Küll mul on hea meel, et see aeg nüüd möödas on :) Ütlesin neile, et see oli viimane aasta - elame näeme!

Jõulud ilma kuuseta oleks nagu munadepühad ilma munadeta. Kuusevalik oli meil sel aastal üsna koomiline ettevõtmine, sest visioon kuusest oli igal ühel erinev ja väga raske oli leida kõiki osapooli rahuldavat lahendust. Aga kuuse me leidsime, ilusa kuuse ja edasi oli vaja vaid Bossele selgeks teha, et see puu nimelt ei ole tema oma ja need munad seal puu otsas ei ole tema mänguasjad. Natuke pritsimist ja susisemist ning sai aru küll. Kuusk seisab siiani püsti, täies ilus ja rahus. 

Sama tähtis kui kuusk, on piparkoogid. Olen juba neli või viis aastat teinud piparkoogitaigna ise Nami-Nami retsepti järgi. Proovisime Lemmiku kaupluse omatoodangut ehk kohapeal valmistatud taigent ka, aga see ei kõlvanud küll kuskile. Olid lihtsalt kõvad magusad küpsised. Meil on päris isiklik piparkoogidegusteerija ja tema arvamus ühtis minu omaga. Seega me ei hakanud rohkem midagi kuskilt proovima vaid tegime oma taigna ise ja glasuuri tegime ka ise (munavalge, tuhksuhkur, sidrunihape, peedivedelikuga roosaks) ja head saidki. Täpselt sellised nagu peab ja otsa said ka nii kiiresti nagu peab, mis tõestas veelkord - väärt retsept on :) Parajalt vürtsised ja krõbedad. 

Seebu piparkoogid on glasuurita, sest talle meeldib just nii

Jõululaupäeva hommikul olid kingitused kuuse all. Poisid jäid oma nodiga väga rahule. Kuna neil kingisoove polnud, improviseerisime ise ja õnnestusime 100%. Mul on hea meel, et neil ei olnud suuri ja kalleid soove (näiteks telefon või mõni muu tehnika vidin), see näitab, et neil on jõulude mõte õiges suunas.

Jõululaupäeval tegime häid ja traditsioonilisi sööke, koogiks sel aastal Brita kook Mari-Liis Iloveri retsepti järgi ja võin öelda, et kuidagi eriti hästi kukkus kook välja (Ricotta kohupiimapastaga).  Julgen soovitada! 

Uskumatult palju rõõmu kingituste paberitest :)

Õhtul käisime kirikus ja surnuaias. Me ei ole usklikud, kindlasti mitte. Me usume ainult teineteisesse ja üksteisesse. Ometigi lisab jõululaupäeval kirikus käimine sellele päevale pühalikkust ja mis seal salata - eks meil ole ka soov poistele näidata, miks ikkagi jõule tähistatakse. Nad vigisesid meie kallal küll, aga jäid siiski  elama. Sebastian ütles, et orel on lihtsalt kohutav lällamine, aga ta elas selle vapralt üle. Mõnikord peabki viibima kohtades, kus võibolla nii väga ei tahakski olla, et õppida käituma ka sellistes olukordades, mis pole kõige meeldivamad. Kirikuõpetaja rääkis armastusest ja tõest, rääkis teistele andmisest ja iseenda elumõtte leidmisest. Tema põhisõnum oli, et meie elumõte peaks olema teistele andmine, aga ma tahaks talle natuke vastu vaielda... Teistele andes ei tohiks iseennast unarusse jätta - arvan mina. 

Tuledemeri surnuaias

Jõululaupäeva õhtul olime oma perega kodus. Onu Aivar tuli ka meie juurde ja me mängisime lauamänge, jõime glögi, ajasime juttu. Seebu sai Aivari isegi nii kaugele, et viimane mängis temaga ammuunustatud vana Kiki-Rikit :) On uskumatu, kui kergesti õnnestub Sebastianil Aivar ümber sõrme keerata - küllap nad tunnevad hingesugulust, muidu poleks see vist mõeldav. 

Vaiksed ja rahulikud jõulud olid oma pühalikkuses ja tänulikkuses. Saime ka mõned jõulutervitused. Neist kõige armsam oli poiste tehtud kaart, kus päkapikk oli sootuks käteta. See teeb mind natuke murelikuks oma väiksema lapse pärast, kuid ma pühin mure praegu ära.  Võibolla ta tõesti lihtsalt unustas....

Esimesel jõulupühal käisime vanaisal ja onu Aivaril külas ning olime niisama. Ilma kiirustamata ja paanitsemata. Tegelikult on kogu see jõuluaeg olnud justkui vaikne kulgemine. Kõik asjad on juba aegsasti tehtud saanud ja igasugused muretsemised juba varakult muretsetud. Nii saimegi jõulueelsel päeval ja jõuludel nautida rahu ja vaikust. Oma väikese pere seltsis. 

Kaunist jõuluaja jätku kõigile teile, kes te meie blogisse satute! Armastage ja hoidke üksteist! 

I poolaasta kunst Sebastianiga

Ma võtsin sügisel ülikoolis kolm ainet läbimiseks. Ikka selleks, et äkki õnnestub see ülikooliasi ükskord ikka lõpule ka viia. Hirmus suure hooga lendasin kohe peale, üks kodutöö teise järel valmis mängleva kergusega, tulemused suurepärased. Sain õppejõududelt kiita, käisin sessil ka. Ja siis sain aru, et sel pole mingisugust mõtet. Sellel ülikoolil ja diplomil.... Minust ei saa õpetajat. Mitte sellist tradistioonilist õpik-töövihik õpetajat ja see ebatraditsioonile teistmoodi mõtleja ei jää maakoolis elama. Igatahes siis küll mitte, kui tal on sama nõrgad närvid kui minul. Või sama madal enesehinnang nagu minul. 

Nüüd peaksin hullult takka lööma. Kodutöid oleks palju teha, aga ma olen ülikooli osas nii selgusetul seisukohal, sest see, mida meile õpetatakse, ei lähe kokku sellega, mis toimub ühes tavalises üldhariduskoolis. Ja nii tundubki mulle mõttetu end kulutada, kui kulumisprotsent on nõnda kõrge, kuid lõpptulemust naguniigi ei tule....

Õpetaja või mitte, aga kunst on mul kaelal ikkagi. Sebastianiga. Ta nimelt on teist õppeaastat järjest kunsti- ja tööõpetuses koduõppel. Esimene tõsine põhjus on see, et ta on kunstivastane ehk siis kõik tööd, mis ma temaga ära teen, teda õpetan, suunan, juhendan - kõik on talle jäle. Ja kui just mitte päris jäle (mõni töö saab leebema hinnangu), siis mõttetu päris kindlasti. Nii olengi selle jäleduse teadlikult ja ka koolile sobivalt endale võtnud. Et säästa õpetajat. Ja Sebastianit ka. Teine oluline põhjus on selles, et ta koolipäev liiga pikaks ei veniks, sest ta väsib kergemini ja kiiremini, kui tavaline laps, kuna väga suur osa energiast kulub olukorra ehk õpetajaga õpperuumis olemise talumise peale. 

Aga meil on kriis. Ma tahaks igasugu huvitavaid asju temaga teha, talle uusi materjale ja vahendeid tutvustada, prooviks anda, aga tema ei taha midagi. Tema ütleb iga asja peale, et ta ei oska, ei saa, ei taha, ei suuda. Mina jällegi ei oska talle uusi asju ette sööta. Tema tahab ikka oma pliiatseid, sest need ei määri nii hirmsasti käsi ja need on talle tuttavad. Ta ei taha akvarelle, ei taha guašše, ei taha liimipulka. Kuigi jah, kui valida liimi ja guašši vahel, siis iga kell võidab liim. Ta ei taha joonistada inimesi, ta ei taha joonistada maju ega metsa, ta ei taha joonistada päikest, kuud, tähti. Ainus asi, mida ta veel vähegi on nõus tegema, on siis, kui lõpptulemuseks on loomad. Ta ütleb, et joonistamine on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii raske. Emasse vist....

Taksikoer, jänes, kass Peedult korjatud lehtedest

Maalimine ja trükkimine

Puuma, grisli ja hunt

Mõni üksik kord mul õnnestub teda meelitada midagi muud peale loomade paberile kujutama, aga see on ikka väga keeruline protsess. Eelkõige just selle pärast, et ma ei taha ju, et ta täielikus vastumeelsuses kunstiga tegeleb ja kui ma tal loomi teha ei lase, siis ongi kõik väga vastumeelne. Kui ma just pole hirmus kaval olnud ja midagi ette ära teinud või kuidagi muudmoodi kaasa aidanud. 

Ma ei tea, miks ta on nii ebakindel. Mitte keegi mitte kunagi ei ole talle öelnud, et ta ei oskaks joonistada või maalida või voolida või mida iganes teha. Teda on alati ja ainult tagant õhutatud ja toetatud. Miks arvab ta siis, et ei oska?.... Mina ei tea...

Väga rõõmsalt valminud päkapikk empsi abiga :)

Mõnikord on mul isu nii täis. Ja siis see on ka see hetk, kui ma mõtlen, et kuidas ma saaksingi olla õpetaja, kui mul saab isu täis? Samas mul ei olnud kordagi sellist tunnet, kui olin Varbolas õpetaja. Võibolla on oma lapse korral midagi teistmoodi. Võibolla on just Sebastiani puhul midagi teistmoodi, sest tema on teistmoodi. Mõnikord tahaks appi karjuda või selja keerata  või käega lüüa. Või anda vastutuse kellelegi teisele ja olla lihtsalt ema.

Meil jääb palju asju tegemata, kuid me saame ka palju asju tehtud. Koos. Võibolla tõesti ei ole need tegevused tema lemmiktegevused, kuid vähemasti ta saab aru, et peab tegema. Lihtsalt peab. 

Ma mõtlen juba täna, mida uuel veerandil temaga teha. Midagi, mis ei oleks nii võõras, samas äkki saab ikka kuidagi pliiatsitest ja guaššidest kaugemale? Kuidagi... Mul on natuke paha tunne, et me teeme veerandi jooksul selle miinimumi, mis teha tuleb ehk saaks kolm hinnet kätte, aga me anname endast parima. Nii, et keegi katki ei läheks. Ei Seebu ega ma ise ka muidugi, sest kui temal on ütlematult jäle, on minul sama halb, sest ta on ju minu laps ja kuigi ma tean, et ta jääb elama peale seda, kui ta käed on guaššiga kokku läinud, on mul ikkagi väga ebameeldiv olla, kui pean teda tagant sundima või kui tal on väljakannatamatult ilge olla. 

Tegelikult ta on tubli! Ta on ütlematult tubli ja kohusetundlik. Ja me koos saame hakkama :) Päris kindlasti! Ka nende jäledate asjadega, mis lihtsalt tuleb ära teha. Ja subjektiivne arvamus on, et minu meelest on tööde lõpptulemus ju igati korralik. Mis sest, et  ta ise arvab, et ta ei oska. Oskab ju küll. Või?

Jõulukaardid

Ma olen see vanamoeline inimene, kes jõulude ajal ja sünnipäevadeks ikka ise kaarte meisterdab ja laiali saadab :) Kiiks noh. Minu meelest on see südamlikum, kui mistahes postitus Facebooke seinal või sõnum telefonis. Ma võtan teadlikult selle aja, konkreetselt selle inimese jaoks ja idee tuleb ka just selles hetkes sobivalt. Ikka mõeldes just sellele inimesele või perele. Ja kui tegema jääb, siis järelikult ei olnud tunnet....

See aasta ei erine kuidagi eelmistest selles osas, et ma teadsin, et ma tahan teha mõned jõulukaarid. Kerge sobramine mälus ja arvasin, et umbes viiega peaks hakkama saama küll. Kirjutasin nimed enda jaoks üles, muretsesin ilusaid pabereid, markerid, teritasin pliiatsid (olin täielikult veendunud, et just nimelt pliiatseid mul vaja lähebki) ja jäin ootama tunnet. Asjad kõik kenasti elutoa aknalaual, silmaga nähtavas kohas tegutsemisvalmid. 

No oota või segaseks, ei tulnud tunnet. Küll oli aega vähe, siis jällegi tundus, et ma ju ei oskagi nagu hästi (joonistada ma mõtlen), siis viskasin pliiatsite mõtte üldse peast - ostsin mitu "augurauda", mõtlesin, et augutan ja liimin ainult (sellest poole lasen ka Seebul teha). Siis hakkas endast häbi, et justkui tahan kerge vaevaga pääseda :) Siis oli segadus ingel versus päkapikk.... 

Ja tunnet ikka ei tulnud... 

Ühel hommikul, kui olin viinud mõlemad poisid koolidesse ära, istusin meie armsa tammelaua taha, võtsin oma teritatud pliiatsid, joonlaua ja hariliku. Istusin täielikus vaikuses ja mõtlesin, et nüüd või ei kedagi, sest aeg saab lihtsalt otsa ja siis peab minema kaarte ostma. Küllap see hirm mu tööle panigi :)

Tegin viis kaarti valmis ja siis ei saanud enam pidama, sest igal hommikul ärkasin üles tundega, et vot nendele peab ka saatma jõulutervituse. Ja siis veel nendele... Ja nendele ka. Sai kokku hoopis kümme sooja soovi. Otse südamest, minu südamest :) 

Päkapikk seljatas ingli seekord. Lihtsalt nii juhtus, nii oli mulle lihtsam, kuigi omavahel öeldes võin mainida, et pisike inglitüdruk on mu lemmik. 

Ja et plagiaat ei oleks, siis enamus päkakaid on maha joonistatud mulle sobivaks muudetult. Nii andekas ma pole, et julgeks oma peaga mõelda. Või pole see julgus? See on vist pigem enesehinnangu küsimus, sest tegelikult, kui täiesti aus olla, siis ma tõesti ei oska joonistada. 

Üks neist on minu soperdis :) Ärge kõva häälega naerge....

Kõige ilusamad soovid

aralt kokku panna proovin,

proovin hästi tasa ma

soovida teil kõigil head.

Rahu, armastust ja rõõmu

jõuluime teile toogu.

Hoidke hellalt südameis

kõiki neid, kes kallid teil...

***

Üks väike jõuluingel

Su lähedal on valvel,

ta soojendab Su hinge

sel külmal südatalvel...

***

Jõuluaeg täis rahu, ilu,

lumevaipa ingel silub,

tähekesi taevast puistab

paljajalu lumel uitab,

õnnepärleid aknal laotab,

armastuseks aknaid paotab,

kõigile vaid soovib head - 

Sulle ka - ma kindlalt tean!

Selleks aastaks kaardid tehtud. Järgmine aasta võtan endale natuke kergema pähkli närida, sest ma pole mingi joonistaja. Augutada, kleepida, lõigata on ikka sada korda lihtsam. Kuid alati jääb küsimus, kas kõik peabki nii väga lihtne olema? Sellel aastal oli mul selline joonistamise tunne, järgmine aasta võib see hoopis teine tunne olla. 

Tea siis, kui Sa leiad oma postkastist meie jõulusoovid, siis oled selle millegagi ära teeninud. Kasvõi lihtsalt sellega, et oled olemas olnud :) Ja soovid on otse südamest ja hingest, mõeldes just Sulle ja teile :) 

Kaunist jõuluootust!

Raplamaa parim koolisportlane

Spordiliit ja Raplamaa autasustavad iga aasta lõpul tublimaid noorsportlasi. Kandidaate saavad esitada treenerid, juhendajad, õpetajad. Autasustatud lapsed ja noored peavad olema saavutanud käesoleval aastal Eesti või maailma meistrivõistlustel auhinnalise I, II või III koha. 

Raplamaa Jalgpallikooli 2006 aastal sündinud poisid saavutasid Eesti Meistrivõistlustel ilma ühegi kaotuseta I koha ja treener Kaido esitas meeskonna Raplamaa parimate koolisportlaste autasustamiseks.

Meie Sebastian oli üks 231-st Raplamaa noorsportlasest, kes sai autasustatud. Uhke on olla :)

Loodetavasti tuleb 2016 sama sportlik ja edukas. Ma ise ka ei usu ära, et seda just kirjutasin, sest tegelikult see ju tähendab VÄGA palju jalgpalli :) Aga täna võib, kindlasti võib. 

PS. Sebastian surus Raplamaa Haridus- ja Sotsiaalosakonna juhataja Tiiu Raavi kätt :) Vot NII oluline oli see karikas... 

Vaata, Madlike, lund sajab!

Astrid Lindgreni „Vaata, Madlike, lund sajab!“ on lugu perekonnast. Emast, isast ja lastest. Jõuludest ja kokkuhoidmisest, tülidest ja kadedusest, üksindusest ja hirmust. Sellest, et tihti võtame üksteist üsna enesestmõistetavana ja saame päriselt väärtuslikust aimu alles siis, kui tekib oht kallitest ilma jääda. Kui pisike Liisbet metsa ära eksib, on vanemate ja Madlikese mure suur!

Jõululavastus räägib  väikese Liisbeti eksirännakust talvises metsas ja tema püüdlusi tagasi koju jõuda. Mida teeb laps, kui ta on üksi? Millest mõtleb, mida tunneb? Kuidas Liisbet talvises metsas, lumetormis üksinda toime tuleb? Milliseid trikke Liisbeti fantaasia ja kujutlusvõime temaga teevad? 

Käisime Sebastiani ja õpetajaga seda etendust täna vaatamas, kuna Sebastian on väga suur Astrid Lindgreni ja tema tegelaskujude fänn. Etendus oli lühike (kõigest ubes 45 minutit) ja tabav. Tekitas tugevat lumeootuse tunnet... 

Foto internetist

Kõik on kena, aga mind närib ikkagi selline paha ussike seestpoolt ja ei saa mitte vaiki olla. Etenduses on keegi Andersson, kes sõidab saaniga poe ette, läheb käib kaupluses, ostab mitu pudelit viina ja hakkab seda juba poe ees jooma. Ise räägib või lällab või kuidas seda nimetama peakski: "Joon viina ma, joon viina!" Hakkab siis lõpuks oma saaniga oletatava kodu poole sõitma ja terve selle aja lällab oma viinast. 

Ja nüüd on see koht, kus mina ei saa aru. Mille pärast on vaja laste etendusse selline seik sisse panna? Ma ei mäleta, et oleksin Lindgreni raamatust viinajoomisest lugenud (võibolla ma peaksin seda lugu uuesti lugema, võibolla see on seal juba algselt sees....ei tea... aga eriti ei usu). Meedias näitame reklaame passiivse joomise negatiivsest mõjust lastele ja NUKUteatris etendame viinajoojast vanameest?! Vanameest, kes poe ees korgib pudeli lahti ja kallab suurte sõõmudega endale viina sisse.... Kui palju on peresid, kus lapsed näevad seda naguniigi... Ja siis lähed JÕULUETENDUST vaatama ja jälle on seal keegi vanamees, kes joob viina. Nagu mis mõttes??? Miks? Ei saa aru...

Etendus iseenesest vahva ja näitlejad noored/tublid lavaka 11. lennu tudengid ja NUKUteatri näitlejad. Soovitan minna vaatama, sobib ka väiksematele just seetõttu, et ei kesta kaua. Kuigi jah....minu jaoks varjutab selle etenduse headust ikkagi see küllaltki pikk ja lärmakas viinajoomise seik. 

Sebastian kõnnib täna mööda tuba ja ümiseb: "Joon viina, joon viina...." Ebanormaalne. Ja tema kodus ei korgita pudelit lahti. Tema ei näe oma vanemaid joobunutena, lärmakatena, lällavatena.....

Reval Cup 2015

2006 aastal sündinud Raplamaa Jalgpallikooli kasvandikud käisid kahepäevasel turniiril Tallinnas Männiku kuppelhallis Reval CUPil. 

Meie poiste jaoks oli see üle pika aja (kolm kuud tuli vahe) üks ühistegemine. Eriliseks tegi selle veel see, et 2006 poisid said sellest hooajast endale uue treeneri -Taavi Ausi. See oligi nüüd nende esimene kohtumine :) Tuliselt kohe. Polnud isegi veel trenni koos teinud. 

Poisid olid tublid. Alistasid esimesel päeval FC Infoneti 4:2 ja FC Levadia 9:3. Martin Reimi Jalgpallikoolile pidime alla vanduma 6:2. Süüdistada võib väsimust ja kõike muud, kuid fakt oli selline, et pähe nad said. Teisel päeval oli poolfinaal Nõmme Kalju FC-ga ja saime 8:0 kaotuse. See oli valus, kõigile. Nii olime finaalmängust väljas ja saime mängida veel vaid kolmanda - neljanda koha mängu, kus saatus tõi meile vastaseks uuesti  Martin Reimi Jalgpallikooli....

Ega me keegi eriti ei uskunud, et võiksime medali saada, sest eelmisel päeval saadud saun oli ju värskelt meeles, kuid poisid suutsid üllatada ja mängisid 2:2 viigi välja. Väravavahi emale tõeline katsumus, sest edasi tuli ju penaltiseeria. Oi, kuidas ma ei suutnud seda vaadata, mu pulss oli vist 150 :) Aga meie poiste närvid võitsid ja nii saidki nad  kaela pronksised medalid. 

Raskelt tulnud medal - seda suurem on rõõm! 

Loodetavasti tuleb turniire palju, poisid harjuvad jälle kokku mängima ja õpivad üksteist usaldama. Kui nad juba ilma trennita nii tublid on, mis siis veel sellest rääkida, kui nad kõik koos trenni saaksid teha. Materjali on - tuleb osata see nüüd ära lihvida. Soovime selleks Taavile palju jõudu ja tarkust!

Uhke tunne on :) 

Keila-Joa loodusrada

Nagu isa nõnda pojad :) Nagu oleks sipelgad püksis. Koguaeg.

Pühapäeva hommikul kell üheksa kargas üks ülienergiline laps meie magamistuppa ja ütles umbes 20 sekundi jooksul järgmist: "Kell on juba üheksa, õues on LUMI, vaadake, milline päev, õues on LUMI ja teie magate ilusa päeva maha, õues on LUMI, ise pidid pannkooke küpsetama ja me peame minema jalutama, sest õues on LUMI, lähem kasvõi Keila-Joalegi, sest LUMI on ju maas". Jah, umbes nii see kõik kõlas. Võibolla meile muidugi tundus ka, et ta täpselt nii me tuppa kargas, sest unesegasena on kõik asjad võimendunud.

Igatahes oli selge isegi minule, rääkimata siis veel Arvost, et kodusest pühapäevast ja kappide koristamisest (see oli minu plaan selleks ilusaks pühapäevaks) tuleb lükata mõnda teise päeva, kus pole ehk nii palju lund ja ehk mitte nii energilist last lumega.   Jooksujalu midagi eriti ärevat ei jõudnudki välja mõelda ja nii me sinna Keila-Joale läksimegi, kus me varem ikka mõned korrad juba käinud ka oleme. Sebastian teadis rääkida, et 2014 aasta emadepäeval juhtus see viimati :)

RMK on sinna joa juurde teinud mingisuguse loodusraja ka, aga kuna me oleme nii palju nendel erinevatel matka- ja loodusradadel käinud, siis kui ikka päris aus olla, siis midagi erilist sellel rajal küll ei olnud. Võibolla seda tundmust võimendas ka see, et Keil-Joal polnud lumeraasugi :), mis aga Sebastianit ei kõigutanud üldse, sest tal oli siiralt hea meel, et me kodust ära läksime ja matkata saab. Lumi oli muutunud teisejärguliseks, kuigi ma võiks vanduda, et kell üheksa hommikul see oli kõige tähtsam asi maailmas. 

Igatahes käisime me selle raja ära, klõpsutasime mõned pildid, pidasime piknikut ja päev oli tegelikult väga tore. Vaatamata sellele, et lund ei olnud ja loodusrada oli justkui olematu. Poisid said veel oma õllepunne kärsatada ja kui päris aus olla, siis pole tegelikult suurt vahet, kus ma nende kolme selliga koos olen - nendega koos on ikka kõige parem :) Ja mul on jätkuvalt hea meel, et ka Robin tahab ja viitsib....

Küll on tore, et Sebastian meid hommikul eufooriliselt ülesse ajas! Muidu oleksimegi äkki terve ilusa pühapäeva ära raisanud kappide koristamisele... Kappe saab ju koristada esmaspäeviti ka, siis, kui kõik on tööl või koolis.

Aga meie juures on lumi maas, päriselt.