Harju Spring Cup 2016

Nädalavahetus oli täis põnevat jalgpalli.

Sebastianil oli kahepäevane turniir Saku kunstmurustaadionil ehk Harju Spring CUP 2016. Raplamaa Jalgpallikool osales kahe meeskonnaga ja meeskonnad olid treeneri poolt moodustatud rohkem ja vähem treeninud poistest ehk siis RJK Kollased ja RJK Sinised. Sebastian oli kollases meeskonnas väravaht.

Mängud olid väga põnevad. Esimene kohtumine toimus Soome satsi KyIF sinistega, keda võideti veendvalt 4:0. Teine mäng oli FC Levadiaga, kelle võitsime samuti 4:0. Kolmas mäng oli natukene raskem, sest meekonnast kaks poissi läksid vahepeal korvallivõistlustele ja seega pidime ilma ühegi vahetuseta hakkama saama. Õnnestus 1:1 viik teha Harju JK Laagriga. Neljas mäng oli väga raske vastane Harju Akadeemia, kes oli ühtlasi ka turniiri favoriit. Lõpptulemus Akadeemiaga jäi 1:1 viik. Sellega olid poisid kindlustanud koha poolfinaalis, kus vastaseks oli Harju JK Saue, kellel tehti 5:0 säru ja oligi koht finaalis olemas.

Finaalmäng toimus vihma- ja lumesajus Harju Akadeemiaga, kust poisid võitlesid välja 1:0 võidu. Mäng oli väga raske ja üsnagi meie värava all, kuid kõik andsid endast maksimumi ja nii saadigi kirja turniiri võit. Sebastian tegi neli väga head tõrjet, mis päästsid olukorrad.

Foto autor Lauri Oolma

Meeskonnas mängisid Robert Heinrich Oolma, Andrus Kapsi, Hugo Miljand, Morris Tobi, Janre Jõgi, Aleks Runnel, Janar Loorents, Andreas Post ja meie Sebastian. Meie Robert valiti ka kogu turniiri parimaks mängijaks ja ta oli selle sajaga ära teeninud, sest kui suurepärane kaitsetöö lõppeb otsustava väravaga, siis polegi midagi muud öelda, kui suurepärane, Robert!

Ilma suhtes üks hullemaid fännikogemusi. Foto autor Lauri Oolma

Palju õnne meeskonnale ja treeneritele! Ja kiitused kõikidele lapsevanematele, kes selles vihmas, rahes ja lumes platsi ääres kaasa elasid. Uh, milline ilm.....

Meie Anne

Mõne inimese puhul on tunne, et ta on Sinu elus olnud terve elu. Ja mõne inimesega on tunne, et tunned teda terve elu, aga ta ei ole ega saa kunagi omaks. Anne on meie elus olnud ei rohkem ega vähem kui kolm aastat. Kolm aastat on kahtepidine aeg. Osalt on see aeg lühike, läheb linnutiivul, kaob käest, kevadest saab sügis, 33st saab 36. Osalt aga on see nii - nii pikk aeg. Pikk aeg haiguseks, pikk aeg mureks, pikk aeg hirmuks, pikk aeg ootuseks. 

Anne ja ootus käivad käsikäes. Ma tean, et peaksin temast lahti laskma, vähemasti üritama seda teha, kuid ma ei saa. Minu ajaarvamine käib kahte rada pidi. Ühel rajal ootan neljapäeva ja teisel rajal ootan Annet. Mõnikord ma olen ootamisest väga väsinud, sest teadagi on ootaja aeg pikk ja oodatud hetk kiire kaduma, seega tekib küsimus, milleks end vaevata? Milleks elada ootuses, kui see kaob nii kiiresti ja algab jälle ootamine. Võibolla oleks kergem, kui ei ootaks. Ei ühel ega teisel rajal... 

Anne tuli meie ellu väga kummalisi radu pidi, sest Rapla maakonnas elades ei mõtle Sa, et hakkad käima 190km kaugusel psühhoteraapias. Psühholoogi, psühhiaatri leiab Raplast, Tallinnast, Pärnust, ükskõik kust ligemalt, aga meie käime Tartus. Juba kolm aastat - on see kolm nüüd pikk või lühike aeg.... Anne on teistsugune, ta nagu ei olekski arst. Või no on küll arst, aga ta on igatahes teistsugune arst. Ta on nii soe ja kannatlik, nii hell ja hooliv, ta ei kiirusta Sind tagant, ei pahanda ega lase emotsionaalsusel oma professionaalsust mõjutada. Mitte et ta poleks emotsionaalne.... On küll, aga ta jääb ikkagi seal juures heaks. Mõnikord ma olen trotsi täis ja mõtlen, et ma ei räägi üldse kellegagi mitte midagi, Annega ka ei räägi...kellegagi ei räägi! Mitte ühtegi sõna! Aga ta paneb mu ikka rääkima (või kirjutama), tahan ma seda või mitte. Ta oskab. 

Annel on sünnipäev, nagu meil kõigil korra aastas. Me Seebuga tegime talle kaardi, koos ja lihtsal viisil. Joonistades. Ja seekord ei olegi mina põhiline pliiatsihoidja (nagu tavaliselt meie peres välja kukub), vaid Sebastian tegi väga suure hoole ja pühendumusega Annele sinililled. Omamoodi tänuks ka temalt. Seebu ütleb ikka, et Anne on väga vajalik inimene ja Seebu juba teab, mida ta räägib. Alati. Sest mingit jama tema ajama ei hakka. Tema räägib ainult õigeid asju :)

Ma tegin Annele väikese kingi ka. Ma ei tea, kas ta seda kunagi endale kaela paneb, kuigi see on nii temalik, aga see polegi kõige tähtsam. Anne on nagu haldjas, helesinine ja soe. Tundega. Tema riietus on soe, tema puudutused on soojad, tema hääl on soe. Nii helesinine. Minu ja Seebu lemmikvärvi :) Seekord sai tunne võitu... 

Kolm aastat on pikk aeg paranemisprotsessis. Oma tõusude ja mõõnadega. Kolm sammu edasi, kaks tagasi. Ma tegelikult ei teagi, mis peaks olema minu tervenemisprotsessi lõppeesmärk. Võibolla on see juba käes? kes teab.... Kõik ootavad, et ma muutuks endiseks, aga ma ei muutu enam kunagi selleks, kes olin kolm aastat tagasi. Mitte kunagi. Ma püüan minna edasi, koos oma painajatega ja saada hirmuvabamaks. Koos Annega. Ikka veel. Selliselt mõeldes on kolm aastat pikk aeg.... Annele kindlasti ka. Ja Arvole. Ja poistele. Võibolla kellelegi veel... Aga me läheme edasi. Isegi, kui mõnikord on tunne, et ma ausalt enam ei jaksa.

Mul on hea meel, et just Anne meie ellu tuli, mitte mõni teine psühhiaater. Mul on kogemusi erinevatega, kuid mitte ükski ei küündi ligilähedalegi Annele. Mul on hea meel, et mu armas Arvo ei pea paljuks vähemasti korra kuus Tartusse sõita. Ja mul on hea meel, et Anne mu ikka igakord rääkima saab. Isegi, kui ma olen olnud umbes 101% veendunud, et ma ei räägi kellelegi midagi!

Mõnikord ma natukene kardan, et Anne kaob ära. Minu elust. Ta on muidugi umbes 10 korda öelnud, et seda ei juhtu, aga mu varasemad kogemused lihtsalt ei lase hirmul minna. Mis sest, et Anne on teistsugune.

On soe. Ja helesinine :)

Villahaldjas

Ma meisterdasin uue haldja. Margiti valvsa pilgu all. Ma ei ütleks, et see on üks väga keeruline meisterdus, kuid omad nipid siiski on. Täna jäi mulje, et kõige keerulisem on sobiva suurusega villatüki tõmbamine. Hetkel on meeles kõik etapid, kuid ega kui kohe - kohe uut otsa ei tee, siis küllap ununeb.

Kõige keerulisem oli keha ja käte tegemine, kuid kuna ma olen varem traadinukke teinud, siis midagi ületamatut ei olnud. Isegi kolm grupis osalenud last sai kenasti hakkama. Margit ütles, et youtubest (wool or felted fairies)  näeb etapilise tegemise igas keeles ära :D Piilusin, ei süvenenud, aga otsing andis palju tulemusi. 

Ma olin varem ainult märgviltinud, seega kogemus oli uus. Nõelatunnetus oli ka uus, seepärast sain mitu pistet sõrme ka :) 

Millegi pärast ei ole tunnet.... Mitte mingisugust. See on äärmiselt veider, sest tavaliselt on mul loodud asjade suhtes tunne. Ülev. Olev. Nüüd ei ole... 

Ma ei usu, et uue otsa teen... Aga las tema hõljub mu magamistoas. Mõnda aega. 

Munadepühad metsas

Jajah, ma tean, et lapsed oleks täna hommikul pidanud minema kooli peale vaheaega, aga ma ei saanud sinna midagi parata, et asjad lihtsalt juhtuvad. Nii juhtuski, et me pikendasime omavoliliselt meie poiste vaheaega ühe päeva võrra ja läksime nendega hoopis pühapäeva päeval metsa. Ööbima. 

Ööbimine ei tähenda seda, et me läheme metsa ja muud seal ei teegi, kui ööbime. Ööbimine hõlmab endas palju erinevaid tegevusi, mida tuleb üleüldse ennem ära teha, kui Sa tahad magamiskotti kerra tõmmata ja ööbima hakata. 

Kuna me käisime juba varem ööbimiseks kasutatud paigas Angasilla mäel, siis oli natukene lihtsam kogu see ettevõtmine. Varjend oli juba püsti ja kuuseoksad kõlbasid ka  veel kord kasutada. Kuuseoksad nimelt käivad meile külje alla, et oleks soojem ja pehmem. Tegelikult peab praegusel aastaajal kogu varjendi põhja kuuseokstega katma, sest muidu oleks jalgealune väga porine. Aivar ja Robin tegelesid nagu ikka puudega ja selle otstarbeks, et meil oleks midagi kütta, võtsid nad juba kaks korda tagasi ühe metsakuiva kuuse maha. Nüüd oli vaja ainult natukene meherammu ja halupuud valmis teha. Sebastiani töö on siis nende puude toomine varjendisse ja riita ladumine. Me kõik aitasime teda selles raskes töös :)

Mina, pange hoolega tähele, et just mina, süütasin seekord lõkke :) Tavaliselt, kui ma seda olen tahtnud teha, siis on kohe Arvo või Robin juures ja hakkab üks seletamine ja targutamine ja putitamine pihta. Seekord ma kasutasin ära segaseid olusid ja sain esimese süütamisega lõkke põlema. Endal on mul selle üle muidugi hea meel, sest mulle aegajalt tundub, et mu meespere arvab, nagu oleksin ma üks hädapätakas, keda peab hoolega hoidma.... Hoida muidugi võib... Aga mul on ikkagi hea meel, kui ma saan mõnikord teha midagi ja hiljem öelda, et sain hakkama :)  

Viimased korrad oleme metsas alati suppi keetnud. See on selline kerge soe eine keset päeva ja tundub juba, et kuulub metsa juurde.

Seekord oli eriline see, et Arvo võttis metsa ahvenad kaasa. Venna tal muidugi arvas, et miks inimene peab oma elu nii keeruliseks elama, aga kaasas tal need kalad olid ja valmis ta need küpsetas. Ütleme nii, et ega see neile eriti peale ei läinud, sest metsatraditsioonide hulka kuulub 1,5 kg peekoniviile ja nii uskumatu, kui see ka pole - kõik saab alati otsa :) Viimseni. Kalad... Ei ole nende jaoks, kui kõrval on karbi täis pekki. 

Pekk on vardas :) Koguaeg :)

Kuna eile olid munadepühad, siis ei saanud jääda ka munad värvimata. Arvo ja Aivar olid selleks korralikult valmistunud, võttes kaasa sibulakoori, ajalehte, niiti. Ülejäänud udrumudru korjati metsa alt - kuuseoksi ja maasikalehti. Minu poistel oli see esimene kord looduslike vahenditega mune värvida, seega ootasid nad päris põnevil, milline on lõpptulemus. Aivar keeras poistega koos kõik munad kokku ja pani potti keema. Ta ütles, et ta pole vist 20 aastat mune värvinud, seega on tore, et me selle asja ikkagi ette võtsime, sest kes teab, millal tal järgmine kord selline võimalus avaneb. Eriti hea meel on mul Sebastianist, sest ta sai just kunstisse "5" - oma looduslike munade eest :) 

Võibolla jah oleks pidanud täna hommikul ilusasti kooli minema, aga läks natuke nihusti.Ometigi on iga metsaskäik omaette õppetund, mis hõlmba nii paljusid väikeseid osi. Peale munade värvimise me käisime näiteks jalutamas, kus me nägime erinevate metsloomade jalajälgi ja kakat :) Nad oskavad halupuid teha ja neid riita laduda. Nad oskavad enda eest hoolitseda, kui õues on 0 kraadi ja nad peavad ööbima varjendis. Nad oskavad liha grillida ja lõkkekartuleid teha. Nad oskavad ja julgevad laulu joriseda ning seda nii kitarri saatel (juhul, kui Liivi meiega koos on), kui ka youtube muusika järgi. Nad oskavad üksteise ja teineteisega arvestada. Ja pole sellest hullu midagi, et täna jäi füüsikas jadaühendus kordamata....

Tore oli. Metsas ööbimine on hoopis midagi muud, kui ööbida näiteks mõnes RMK metsamajas või mõnes puhkemajas või hotellis. Tsivilisatsioon jääb nii kaugele ja aktiveeruvad hoopis teistsugused oskused ja emotsioonid. Poisid on ka hoopis teistsugused - kuidagi suuremad ja asjalikumad. Võibolla ma tahan, et nii oleks, ma ei tea :) Tegelikult on nad vahvad ja saavad metsaolukorras väga hästi hakkama. 

Küllap me varsti läheme jälle. Kevadpühadeaegu. Siis on metsas maailmatumalt ilus. Püüdsin ka eile näha ja fotodele saada mingisuguseidki kevademärke, aga metsa need märgid veel jõudnud pole. Eks seda ole ka palju tahetud kolme sooja päeva peale.... 

Nüüd oleme eeskujulikuks arginädalaks valmis :) 

Rafting Võhandul ja Pilkuse puhkemaja

Ma sain aasta vanemaks. Ei kurvasta veel selle pärast :) Arvo aga ei osanud mulle midagi kinkida. Või no kui ta oleks hästi mõelnud ja arvanud, et asjad teevad mu õnnelikuks, siis ta oleks kindlasti midagi välja mõelnud, sest ta on ju Arvo. Aga Arvo teab ka seda, et asjad ei tee mind kuidagi õnnelikumaks ja seetõttu ta arvas, et kõige parem kink, mida ta oma armsale naisele teha saab, on elamuskink. Nii armas, eksole?

Me oleme matkasellid, isehakanud ja iseõppinud. Loomulikult on minu jaoks soe elamus ka see, kui me läheme näiteks SPAsse - nagu me viimased viis aastat minu sünnipäeval teinud olemegi. Aga jaanuaris, mingisuguses kummalises tujus olles, ütlesin ma kuidagi poolvaljusti, et ma tahaks see aasta mingit teistsugust sünnipäeva. Oma sõnadega tasub ettevaatlik olla :)

Nii juhtuski, et mu armas mees otsustas meid viia Lõuna-Eestisse ühte suurepärasesse puhkemajja Pilkusel. Alguses oli küll üks teine maja silmapiiril, aga see jäi mõneks teiseks korraks. Igatahes oli tal maja. Ja edasi oli tal vaja mõelda, et mida toredat me seal pooltalvises Lõuna-Eestis siis peale hakkame. Matkaradadele rihtida ei julgenud, sest ei teadnud, milline ilm võiks olla. Suusamäele minna ei saanud, sest see oleks kõik väga kallis olnud ja ausalt öeldes - me ei ole eriline suusapere. Rohkem nagu jalgpallipere. Jalgpalli aga ka mängima ei tahtnud minna :) Ja siis ta ütles järsku väga vaimustunud häälega, et me läheme parvetama!

Ma arvasin koheselt, et mu mees on hull, sest mina ju ometigi ei ole :) Varakevadel, jäise veega jõe peale kummipaadiga hullama.... See ei ole minu jaoks. Mina kardan selliseid asju. Ausalt ka! Ma sain kaks nädalat niimoodi praadida, et ma nägin juba õudusunenägusid sellest, kuidas ma kukun sinna külma jõkke ja paat läheb ümber ja kõik mu ihuliikmed saavad jääga kaetud. Ma rääksin Arvole, kuidas elamuskink on tore küll, aga kas see nii terav peab olema? Vaatasin muudkui matkajuht.ee lehelt fotosid ja videosid ning mu paanika muutus järjest suuremaks.

Sõitsime Liisude, Liivide ja Aivariga Võhandule. See oli üks äärmiselt lühike sõit, sest mul oli tunne, et me jõudsime ikka jube kiiresti selle jõeni. Asi oli muidugi ainult hirmus. Ja siis ma nägin neid paate, millega me raftingule pidime minema ja mu esimene küsimus Arvole oli, et miks need nii väikesed on? Need tundusid seal kodulehel palju suuremad! Ma olin peaaegu 100% kindel, et keegi kukub sisse. Ja siis ma pidin sinna paati ronima.... Ma vist värisesin üle terve kere ja ma olin salvavalt õel... Hirmust.

Ja siis me lükkasime paadi jõekaldast lahti. Niimoodi vaikselt. Ja hakkasime sõudma :)

Üliäge! Ausalt ka! Seal ei olnud mitte midagi hirmsat, hoopis põnev oli. Ja väsitav. Ja põnev. Meil oli kaks paati: 1) mina, Liisu, Katariina, Sebastian, Raivo ja Arvo ja 2) Aivar, Robin, Mart, Liivi ja Priit. Meie paatkond oli nõrgem, st me ei suutnud teise paatkonnaga võidu sõuda, sest teises paadis oli lihtsalt meherammu rohkem. Kuid ma julgen arvata, et meie paadiretk oli elamusterohkem, sest me saime paadi 360 kraadi pöörlema, me sõitsime otse puusse :) ja meie kärestike ületamine oli tõeline lotovõit. Umbes pooleks läks untsu.  Ja see oligi äge! Just see, et midagi ei olnud aimatav. Kellelgi ei olnud märg ega jube ega paha, ainult Seebul hakkas lõpuks külm (ta ei sõudnud), kuid kohe, kui kaldale jõudsime, sai ta sooja Volvosse sooja teed jooma.

Lõpuks olid ikka käed täiesti väsinud, sest matkajuht ütles, et meie retke pikkus oli umbes kaheksa kilomeetrit ja kui Sa ikka terve selle aja püüad paati otse hoida ja edasi sõuda ja Su treeningtase kümnest on umbes 1,5 :), siis väsid ära küll. Kuid see kõik oli seda väärt. Mulle ainult tundus, et Liisu hakkas kuidagi eriti hästi sõudma, kui maabumiskallas paistma hakkas - kindla maa igatsus oli vist väga suur.

Süvahavvalt sõitsime Pilkusele, kus meid ootas ees soojaks köetud maja ja kuumaks köetud saun. Maja oli suur, viie magamistoa ja suure kaminasaaliga. Kaminasaali põrand oli kivist, kuid elektriküttega - seega soe. Igaüks sai omale soovitud toa ja toakaaslase või päris erasviidi ning õhtu möödus saunatades ja süües. Natukene mängiti kitarri ja lauldi ka, aga muusikud läksid kahjuks poole üheteist ajal ära (töökohustused) ning laulujoru oli hirmus lühike. Kõige rohkem kurvastas see muidugi Seebut, sest ta armastab väga Liiviga koos laulmist.

Täna hommikul ärgates oli juba Seebu sünnipäev :) Ta sai täpselt 10 aastat vanaks ja oli selle üle täitsa rõõmus. Sugulased kinkisid talle kamba peale üsna palju raha ja nüüd ta saab osta endale LEGO Techniku sarjast viimase lipulaeva - Volvo laaduri. Aitäh kõikidele panustajatele.

Aitäh kõikidele kohalviibijatele ja kõige soojemad tänud mu armsale mehele. Mul on hea meel, et ta minusse usub ja utsitab mind tagant, et ma natukene rohkem teravaid elamusi siin elus saaksin. Ma ei teeks veeranditki sellest, mida ma olen viimase 17 aasta jooksul teinud, kui mul ei oleks mu armast Arvot. Sest ma ju kardan :) Peaaegu kõike ja kõiki. Aga tema ikka lükkab tagant... Vaikselt ja kindlalt, julgustades ja toetades.

Rafting Võhandul läheb kindlasti minu TOP 3 kingituste sekka, sest mul on nii hea meel, et ma sellega hakkama sain. Ja ma läheksin uuesti, iga kell. Koos Arvoga ja kõigi nende teistega. Liisu muidugi paneksin ma järgmine kord paadipõhjast vett koristama - oleks rohkem kasu :))))))))) Nali.

Kui ma vahepeal mõtlesin, et võibolla oleks pidanud ikkagi SPA valima, siis nüüd ma arvan, et jään uut elamuskinki ootama :)
Aitäh kõigile!