Sebastiani sünnipäev

Kõige alustuseks tuleb tunnistada ausalt, et Sebastian on teinud oma sünnipäevast riikliku püha ehk siis olenemata nädalapäevast ta sel päeval kooli minema ei pea :) No olgu siis nii - see ju siiski ainult ühe korra aastas. 

Laulsime Robiniga Seebule hommikul ja ta arvas, et see oli üks õige kole viisijupp :D Aga me ei lasknud ennast sellest heidutada, sest me ju teame, kuidas ta suhtub lauludesse, mis ei ole just mingid ilged meremehe laulud. Röökides. Korraliku emana hakkasin hoopis magusapõlgurile vahvleid küpsetama (valikus olid kaneelirullid ja vahvlid, ta valis aeganõudvama variandi), sest mul oli vaja ju kuhugi sisse tema sünnipäevaküünlad panna, et ta saaks endale ikka midagi head ka soovida. Uskuge mind - vahvlid ei ole kergeim variant tordiküünalde jaoks, aga emadele ei ole  midagi võimatut. 

Ja kui Su sünnipäev on juba alanud lauluga ja edenenud vahvlitega, siis on loogiline jätk, et tehakse midagi toredat ning me olime Robiniga juba ammu kokku leppinud, et läheme kõik koos bowlingut mängima. Me ei ole seda juba kaks aastat teinud ja näiteks minu esimene kuul läks otse renni, aga see, et ma sain pähe, ei loe midagi. Oluline on, et sünnipäevalapsel oli tore ja Robinile ta ikkagi mingisugust konkurentsi pakkus. Ma olen lihtsalt koba :) Tegime kaks mängu, ühe korra ta jäi kolmandaks ja teisel korral sai auväärse teise koha. Peale Bowlingut läksime Ruut 66 sööma.... Oha jah...ei ole see koht minu jaoks, aga lõhesupp on neil täiesti söödav. Sebastian sõi muidugi liha ja friikartuleid, sest mis võiks sünnipäeval veel paremini maitseda? 

KOHUTAVsöök :))))))

Sebastian ütles, et tal oli tore päev ja see on igaljuhul parem, kui tavaline teisipäev :) Kui ainult see aeg nii kohutavalt kiiresti ei läheks... Huvitav oma laste arengut jälgida ja nende tegemistele kaasa elada, aga on hirmutav mõelda, et Robin saab järgmine kuu täisealiseks ja Sebastian on ka juba 12aastane! Suur poiss! Samas on ta ikkagi täiesti laps alles. Robin selles vanuses oli hoopis teistsugune, puberteet hiilis ligi jne. Sebastian aga on alles täiesti avatud ja rõõmus laps (kui just kooli ei pea minema). 

Kevade algus on minu jaoks sellest ajast saadik, kui Seebu meie juurde tuli, saanud hoopis teise tähenduse :) Ei loe ka see, et öösel oli lumi maha sadanud... 20. märts on ikkagi üks erakordselt vahva päev :)

La Dolce Vita versus Põhjaka mõis

Meie Anne juures käimise lahutamatu osa on ka Põhjakal söömas käimine, kuna see on minu absoluutselt lemmikrestoran. Põhjakal on aga aegade algusest saadik olnud nii, et veebruaris on nad puhkusel ning seeetõttu pidime veebriaris, kui käisime Anne juures, käima hoopis mujal söömas. Mõtlesime külastada veelkord itaaliarestorani La Dolce Vitat, kuna me proovisime eelmine kord seal ära küll pitsad, mis ei vaimustanud meist kumbagi, aga me mõtlesime ka pastale võimalsue anda. 

Arvo tellis "Rigatoni panna e prosciutto" (sink, koor, vürtsid, parmesan) ja mina valisin täidetud pasta "Cannelloni alla carne" (pastatorud liha, bešamellikastme, tomatikastme ja parmesaniga". Arvo valik oli väga lihtne ja turvaline ning ta jäi oma söögiga rahule. Kuna mina ei olnud varem täidetud pastat söönud, siis ma tahtsin selle väga ära proovida. Kui söögid lauda toodi, siis minu esmamulje oma roast oli pehmelt öeldes... suur hämming... see nägi nii kole välja, et mul natukene kadus isu. Iseenesest mul ei ole midagi selle vastu, kui mulle serveeritakse toitu pannilt, aga seda peaks ikkagi kuidagi kenamini tegema. Oleks piisanud kasvõi mingisugusest rohelisest roa peal. Kokkuvõtvalt öeldes jäi mul silmadega söömine ära, aga vaadakem tõele näkku - kõige tähtsam on ikkagi maitse. Ja see roog maitses nagu tomat. Ma ei suutnud seal eristada ühtegi muud maitset peale saepurutaolise liha ja tomati. Need kaks pastatoru, mis seal tomatikastme sees uppusid, ei tulnud üldse esile. Kui ma ei oleks teadnud, et söön pastat, siis ma ei oleks aru saanudki, et tegu on pastaga. Ehk siis... ei saanud ka maitsemeeltega elamust. Tegu ei olnud halva roaga, aga ülemõistuse hea see ka polnud. 

Ei ole ju apetiitne?

Arvo tellis desserdiks "Panna cotta con cioccolato fondente" (šokolaadi-koorepuding kuuma tumeda šokolaadiga) ja mina sõin taaskord "Fagottino alla banana" (traditsiooniline itaalia pirukas šokolaadi, maskarpoone juustu ja banaaniga). Mul oli natukene hirm, kui Arvo panna cotta valis, sest ma tegin just sellele eelneval pühapäeval elus esimest korda panna cottat ja siis ma kartsin, et ta võrdleib neid omavahel ja minu oma ei kannata mingisugust kriitikatki. Aga minu meelitamiseks ta ikkagi ütles, et minu oma oli parem :))))) Minule see itaalia pirukas meeldib, natukene liiga suur on, aga muidu väga hea! Tõelise maiasmoka nauding. See kuum pirukas, mis on veidi soolase järelmaitsega ja külm täidis, mis on magus ja siidine, on koos nii head. Ja kuna ma luban endale midagi magusat väga harva, siis mul ei ole ka erilisi süümekaid, kui ma jaksan sellise piraka piruka pintslisse pista :)

Kuid vaatamata pirakale pirukale oli meil ikkagi väga hea meel, et veebruar sai läbi ja Põhjaka rahvas avas jälle uksed.  Põhjakale on kuidagi nii hea ja turvaline minna. Oleme seal ju nüüd viis aastat peaaegu iga kuu käinud. Enamasti istume samas lauas ka :) Nende menüü muutub päris tihti, kuid mingisugsued põhiasjad on menüüs juba kaua olnud. Näiteks pasteet ja Napoleoni kook. Nagu igal aastal peale puhkust, tulid nad ka nüüd välja uue menüüga. Väga palju roogasid on muidugi samad, need käivad justkui Põhjaka juurde (näiteks pasteet, Napoleoni kook, Pavlova kook, silgud), aga pearoad olid kõik uued seekord.

Eelroaks valisime kumbki "Põhjaka pasteet, sibulamoosi, kurgi ja juuretisega saiaga", sest see lihtsalt on nii hea, et ei raatsigi midagi muud valida. Mulle väga meeldib selle saia õhulisus ja krõbe koorik ja pasteet on ka väga maitseküllane. Koos sibulamoosi ja nende endi tehtud majoneesiga on see üks võrratu amps (võibolla eelroa kohta pisut suur, aga see on juba norimise värk).

Leivaviilud on ka neil väga mehised :) 

Pearoaga oli seekord natukene keerulisem, sest menüüs ei ole hetkel ühtegi lihtsalt liha (hautatud või fileed või steiki või ribi või midagi sellist), mis minu meelest on hetkel Põhjaka miinuseks. Mina valisin üsna lollikindla söögi "Põdrakotlett kartulipüree ja marineeritud peediga", Arvo seevastu tegi midagi täiesti loogikavastast - ta tellis "Praetud pardimaks kartuli-pannileiva ja mustikakastmega". Loogikaviga on selles, et ta väidetavalt ei söö maksa kuidagi muudmoodi, kui pasteedina. Või noh, ta sööb kõike, aga maks nimelt ei ole tema lemmiktoiduainete nimekirjas. Ma keelitasin teda ikka korralikult järele mõtlema, aga ta jäi endale kindlaks. Minu praad oli väga kodune, ma arvan, et enam kodusem üks roog olla ei saagi, kuigi jah...meie kodus ei saa kartulipüreed mitte just kuigi tihti seoses sellega, et Sebastian seda ei söö. Ainuke üllatus oli marineeritud peet, sest see oli toorest peedist tehtud, mis oligi väga hea! Ja ma ei tea, kas asi on minus, aga jällegi mulle tundus, et seda kõike oli natukene liiga palju. Aga see palju oli maitsev ja ma sööksin seda rooga teinekordki.  Arvo sõi vapralt oma maksa, aga pidi ikkagi pärast ütlema, et seal olid mingid "asjad", mis käisid suus ringi :) Igatahes peaks Põhjaka ikkagi kaaluma varianti panna menüüsse mõni selline roog, kus on puhas liha (kotlett on kotlett ja maks ei kvalifitseeru üldse lihaks), sest vaadakem tõele näkku - iga tavaline koduperenaine saab ka kotleti ja kartulipüreega igapäevaselt  hakkama, aga näiteks pikalt hautatud veisepõsk oleks väga mõnus restoranis süüa.

Ja et ei oleks midagi uut siin ilma peal, siis magustoiduks võtsin mina ikka "Napoleoni kooki" ja Arvo "Pavlovat astelpajukreemiga".  Nii kaua, kui kaua me oleme Põhjakal käinud, nii on see alati olnud (mõne väga üksiku erandiga). Ma ei ole ikka veel kuskil mujal nii head Napoleoni kooki saanud, kui Põhjakal on ja kui keegi tahab mind ära osta, siis Napoleoni kook on see esimene asi, mille peale mõelda tuleks :)))) Loomulikult ei tohiks see olla Rimis müüdav, vaid ikka ise tehtud või mõnel pagaril lastud teha (näiteks Koogisahvril:)))) ).

Tore, et kunagi Anne meile seda söögikohta soovitas, sest sealt on saanud alguse meie kirg hea söögi vastu ja me oleme Arvoga (nüüd juba päris palju ka koos Sebastianiga) käinud üsna palju erinevates restoranides söömas. Valdavalt on meil olnud positiivsed kogemused ja ega siin lahatud La Dolce Vitas ju ka meist kumbki nälga ei jäänud või toit ei maitsenud - lihtsalt oleme paremat saanud. Aga selge on see, et kui peaksin valima Põhjaka mõisa ja La Dolce Vita vahel, siis valin iga kell Põhjaka mõisa, sest seal on kõige kodusem, hubasem, turvalisem ja maitsvam :), sest nagu Manu ütleb: "Vähem on parem", siis Põhjaka on küll seda joont hoidnud. Ma saan aru, mida ma söön ja see on ka üks väga oluline asi. Need peened nimed ja keeleväänamised ei ole minu jaoks :) Veel vähem Arvo jaoks. Nii et, kui on isu puhta ja lihtsa söögi järgi, seadke autoninad Põhjaka mõisa poole ja kui tahad saada pirakat pirukat, siis pead Tartusse minema :)

Resto Verde

Käisime Arvo ja Sebastianiga Laulasmaa veekeskuses ujumas ja saunatamas. See on minu isiklik lemmik veekeskus, sest seal on nii hea soe vesi. Isegi suures basseinis. Kasutasin seda head sooja vett ära ja ujusin 2km sellel ajal, kui Arvo ja Sebastian erinevaid saunu läbi käisid. Mul jäi õnneks piisavalt palju aega käia õuesaunas koos õuebasseiniga ja soolasaunas. Rohkemat mul vaja polnud :) Ülejäänud aja vedelesin niisama soojas vees. Sebastian ei arva soolasaunast jätkuvalt mitte midagi, mul on tunne, et see on seotud sellega, et seal saab keha mingi jamaga ehk soolaga kokku. Ülejäänud atraktsioonid käis rõõmuga läbi. 

Peale veekeskust käisime Resto Verdes söömas. Sebastian oli juba korraliku eeltöö teinud ja teadis ammu, mida ta sööb. Me otsustasime seekord kaks käiku võtta. Pearoaks valisin mina "Pasta kana ja päikesekuivatatud tomatitega", Arvo võttis " Burks ja friikartul" ja Sebastian pani endale kahest roast kokku "Sea lihane ribikont friikartulitega". Lisaks pakuti kohapeal küpsetatud rukkileiba, odrakaraskit ja nisukuklit. Mul on jube hea meel, et tänapäeval saab söögikohtades erinevatest asjadest prae kokku panna, sest see annab võimaluse ka Sebastianil väljas einestada. 

Mina jäin enda pastaga väga rahule ja pean mainima, et see oli peajagu üle La Dolce Vitas pakutavast. Võibolla pastat oleks võinud natukene vähem olla, sest kõht sai jube täis, aga tegelikult oli väga hea söök. Arvo sõi oma gurmeeburgerit noa ja kahvliga ning ei öelnud midagi. Sebastian arvas, et burksi oleks võinud ju Hesburgeris ka süüa, aga me seletasime, et siin on sai, liha ja kõik muu ise kohapeal valmistatud puhtast toorainest, siis sai aru, et tegu on ikkagi gurmeesöögiga. Sebastian ise oli oma praega väga rahul! Liha ol ipehme ja kartulid olid ka neil endi tehtud (Arvo omad ka). Minu jaoks on see tase edasi, kui söögikoht valmistab friikartulid ise, sest neid poe omasid fritüüri visata oskab tavaline koduperenaine ka (ei, ei, meie kodus fritüüri ei ole:), ainult tavaline perenaine on ). Praad oli ainult jube suur. Tegelikult olid kõigi pearoad väga suured, tegelikkuses poleks nii palju üldse vajagi. Leib oli väga hea, karask ja kukkel natukene liiga vürtsised. Arvo maitses ainult karaskit ja see ei meeldinud talle üldse. 

Searibi friikartulitega

Burger friikartulitega

Kanapasta

Magustoiduks tellis noormees endale vaniljejäätist, mis osutus täiesti võimalikuks ja meie Arvoga sõime "Õunakook vaniljejäätisega". Issand, kui hea see oli! :) Vaatamata sellele, et mu kõht oli ääreni juba ennem magustoitu täis, sõin seda kooki ikka väga hea meelega! Kõik see soe kook, külm jäätis, tekstuuri andev puru, värskust andev maasikas ja magus vaniljekaste.... Jube hea! Arvo sõi ja kiitis ka. Kõik sõime ära :)

Sebastiani vaniljejäätis

Õunakook vaniljejäätisega

Kui laud ei oleks kõikunud, oleks kõik 5+ olnud :) Aga tõsiselt rääkides, siis iga kell läheks tagasi. Juba ainuüksi selle pärast, et Sebastian sai kõhu korralikult täis ja ütles kelnerile, et praad oli väga maitsev! Ja hinnad on seal ka väga kliendisõbralikud. Meie jäime igatahes väga rahule :)

Kui me Laulasmaale satume, läheme Resto Verdesse kindlasti sööma :)

Nõmme Talveliiga 2017/2018

Raplamaa JK käis Nõmme Talveliigal 2006/2007 aasta poistega. Osaleti seekord B-turniiril. Turniir koosnes kolmest etapist (detsembris, jaanuaris ja märtsis). Mängimas käisid kõik 2006 aastal sündinud poisid, lisaks poisse 2007 ja 2005 (1) sündinute seast. Treeneriks oktoobris grupi üle võtnud treener Siim-Sten Palm. 

Platsil 8+1 poissi, mänguaeg 17 minutit, suluseisu arvestati, väljak 60x45 meetrit.  Vastasteks olid JK Tallinna Kalev, FC Nõmme United, FC Tallinna I.K., FC Legion Lasnamäe, JK Laagri Harju/AMJK, Nõmme Kalju FC. 

Esimesel etapil saadi esimene koht, teisel etapil kolmas koht ja kolmandal etapil neljas koht, kokkuvõttes kolme etapi peale saavutati II koht ja hõbemedal. Mänge oli igasuguseid, kuid väravaid õnnestus vähe lüüa ja meile löödi ka vähe. Ei tea, kas asi oli väljaku mõõtmetes või milles, aga hästi väravatevähene turniir oli. Kuidagi kohe ei õnnestunud seda palli vastase väravasse lüüa. Meie väravavahil ka eriti tööd polnud, kuigi mõned väga head tõrjed sai ikka teha :) Aga enamus mängudes löödigi ainult paar väravat või mitte ühtegi väravat. 

Mulle isiklikult see kilehall üldse ei meeldi. Seal on kohutavalt külm ja valgustus on nii halb, et pilte on väga raske teha. Eile ma jäin koju tulemusi ootama :) Ma lihtsalt ei tahtnud sinna külmetama minna. Õnneks võttis Arvo kogu löögi enda peale. 

Sebastian on õnnelik, tal oli seda medalit praegu väga vaja....
Aitäh poisid ja treener põneva turniiri eest!

Hoole ja armastusega Arvole

Ma avastasin mingisugune 12 päeva ennem jõule, et ma tahan Arvole jõuludeks kampsuni kududa. Ja nagu ikka nende avastustega on, siis kui juba tunne tuleb, ega sellele vastu ei saa ning ma tellisin ära Drops Merino Extra Fine lõnga ja 10 päeva ennem jõule lõin silmad üles....

.....ma olin peaaegu nagu hullumeelne :) Ennem jõule on ju veel mustmiljon asja, mis mul on vaja ära teha (näiteks jõulukaardid ja piparkoogid), aga minu iga viimanegi kui vaba minut läks kudumise alla. Ärkasin hommikul viiest ja asusin kuduma ning õhtul ennem kahtteist tööd käest ära ei pannud. Sebastian oli ainuke, kes päris, et mis asja ma küll nii suure hooga koon, aga minu õpetusest ta aru ei saanud, ristis selle halli tundmatu looma ripsikuks ja küsis ikka nii muuseas, et kas ripsik hakkab valmis ka saama? Arvo tagantjärgi rääkis küll, et ta vaatas jah, et naine palavikuliselt muudkui koob, aga ta nagu väga ei süvenenud, sest neid asju, mis vajasid süvenemist, oli niigi palju ja tema naine koob koguaeg midagi.  Seda, et ma miskit talle võiksin teha, ei arvanud ta ammugi, sest kui nüüd niimoodi ausalt üles tunnistada, siis ega ma talle paari villaste sokkide midagi muud varemalt teinud ei olegi.... Mingisugune hirm on olnud... et ei meeldi ja ei kanna - mõttetu ju siis panustada. Ja mina ei tea, mis tunne see selline viimasel hetkel tuli, et mul seda kampsunit oli vaja teha, aga igatahes kandis mu suur töö vilja ja üks päev ennem jõule oli kampsun valmis. Selline pehme ja soe. Salaja mõõtsin Arvo sviitri peal, et kas ikka sobib ja on mõõdus - oli küll :) Jõhkralt hea meel oli, kui sain vardad ja lõngad kokku korjata ja kampsuni ära pakkida. Kohe selline tunne oli, et nüüd sain suure asjaga hakkama :)

Arvo oli saadud kingi üle väga positiivselt üllatunud ja peaaegu kampsunit enam seljast ära ei võtnudki. Talle tõesti meeldis ja kandis kohe hea meelega. Nii hea meelega, et oli vaja kampsun puhtaks pesta ja ma pahaaimamatult selle puhtaks pesingi. See ei ole ju esimene kampsun minu varraste alt, mis keemia selle pesemisega siis olema peaks. Käsitsi, lamedalt kuivatamine, lihtne! Ja siis võtsin selle märja kampsuni ning sain kohe aru, et kõik on metsas. Kampsun oli vähemasti numbri võrra suurem , kui mitte rohkem. Laotasin seda kuidas ma siis laotasin, aga hinges oli ikka selline raske tunne, et heaga see jama ei lõppe. Lootsin viimase kuivava lapini, et kui ära kuivab, siis tõmbab ilusasti tagasi, aga mida ei juhtunud, oli tagasitõmbumine - kampsun oli vähemasti ühe numbri võrra suurem ja eriline väljavenimine oli kaeluses. Sellistel hetkedel mõtled küll, et misjaoks ometigi?..... See ei ole mingi lihtne väikelapse miniatuurne kudum, et hops, teed kohe uue. Ma olin higistanud ja pabistanud selle kampsuni otsas üheksa päeva ning Arvol oli kampsun, mida ei saanud selga panna. Ja mida ma ise ei suutnud ta seljas näha ka...

.....ma tellisin uue lõnga - Drops Lima ja lõin uuesti silmad üles. Natukene olin vihane, natukene kurb, natukene segaduses. Kuidas saab üldse sellist lõnga toota, mis mingisugust pesu ei kannata? Mis kasu siis sellest on, kui see on pehme ja soe, aga kasutada ei saa. Niisama seisma pole ju ka mõtet tervet meestekampsunit ära kududa. No ja siis ma muudkui kudusin, aga töö ei edenenud enam nii hoogsasti, sest eks natukene stressi oli ikka hinge vahel ka. Aga. Kes töötab, see saab ka tulemusi. Kudusin kampsuni valmis ja jäin tulemusega veel rohkem rahule. Lõng oli natukene tumedam ja tõi mustri veel paremini esile. Samuti tegin seekord seljaosale samasuguse palmikute mustri, kui esitükilegi, mis tegi kampsuni igalt poolt vaadates ilusaks. 

Näitan ka võrdlust sellega, milliseks läks pesus "vana" kampsun võrreldes uuega. Selline asi tundub täiesti uskumatu ja ajab meele täiesti turri. Aga vähematsi tean, et ei osta enam kunagi Drops Merino lõnga...

Arvo kannab oma uut kampsunit koguaeg. Ilmad on külmad ja naise soe kampsun on nii mõnus. Kõik oleks ju kena, eksole, aga mida rohkem ta seda kannab, seda ligemale tuleb päev, kui ma pean selle kampsuni ära pesema :)))))) Ja kui ma selle kampsuni juures midagi kardan, siis on see pesemine.... Ma ei elaks seda üle, kui ka uus töö ja vaev välja venib..... Olen guugeldanud ja uurinud, mingeid negatiivseid kommentaare Drops Lima suhtes kohanud pole. Jane aga kurtis ka, et tal on osad minu tehtud asjad välja veninud ning uurimustöö käigus selgus, et kõik väljaveninud asjad olid kootud Drops Merino lõngaga. Oleks ma seda vaid varem teadnud...... 

Hiljemalt uue nädala reedel on oodata kampsuni pesupäeva.... Ma hakkan kohe homsest varbaid ja pöidlaid hoidma, et kampsun pesule vastu peaks. Kolmas kord ma seda suurt tööd küll ette võtta ei tahaks.... Igatahes olen väga väikese ajaga kudunud oma armsale mehele kaks kampsunit, mis polegi nii väike asi. Hullult äge on see, et talle tõesti väga meeldib! Nii on hea teha - on tegemisrõõm ja kandmisrõõm - mis võiks ühele käsitööle veel parem olla?

Eesti Vabariigi 100. sünnipäev

Täna hommikul oli kuidagi eriti uhke tunne ärgata. Olin esimene, kes voodist välja tuli (6.00), akna taga olevat termomeetrit vaatas (-21 kraadi), kaminasse tule tegi ja pärmitaigna hakkama pani. Istusin oma hommikukohviga oma arvutinurgas ja mõtlesin, et uhke värk on elada just praegusel ajal ja saada osa meie riigi sajandast sünnipäevast! Selleks ajaks, kui kogu pere voodist välja tuli, olid mul juba kaneelirullid valmis, kilu-munavõilievad valmis ja tuba soe. Meespere vaatas termomeetrit ja pakkis asju - tehtud plaanidesse muudatusi ei tulnud, kuigi termomeeter oli armutu. 

Pool kümme sõitsime Mukri loodusraja poole, et Vabariigi terviseks loodusesse liikuma minna. Läksime seekord koos Liisu ja Katariinaga meile üsna lähedale loodusrajale, sest ajaliselt poleks kuskile kaugemale minna saanud, kuna õhtuks oli vaja süüa teha. Igatahes sõitsime Kehtna valda ja asusime teele. Ilm oli karge, külma näitas -13 kraadi ja natukene oli tuuline. Kõndimistempo oli selline, et sai pilti ka teha. Me ei olnudki varem talvel rabas käinud ja täna oli lausa erakordselt ilus talveilm. Päike paistis, kõik oli sillerdav ja särav. Eile lisaks sadanud lumi oli värske ja lendlev. Õnneks on vist Mukri raba külastajaid palju, sest rada oli sees ja käia oli väga hea. 

Kõndisime vastehitatud torni juurde ja tegime seal väikese ampsupeatuse. Ma küpsetasin eile täisterarukkileiba ja tegin sellega mõned kiluleivad munaga kaasa. Kuna Sebastian kilu ega muna ei söö, siis tema jaoks ma tegin kaneelirulle. Sooja teed oli ka, sest talvel kulub soe tee ikka marjaks ära :) 

Meie matk oli 4,3km pikk, mis oli just parasjagu natukene, et põsed roosaks saada ja tunda, et natukene on ikka õues ka oldud ja liigutud. Vabariigi terviseks oli igatahes oma panus antud ja võis südame rahuga koju õhtusööki valmistama minna. 

Õhtusöögiks tegime ahjupardi, puuviljasalati, kartulit, kastet ja sidrunivett. Värske leib muidugi ka. Magustoiduks oli Britta tort. Mul oli eile mingi eriti soodus päev küpsetamiseks, sest nii leib kui Britta tulid väga hästi välja. Hommikused kaneelirullid muidugi ka :) Arvo part oli ka nagu alati väga hea :)

Peale sööki mängisime Eesti mälumängu. Ma tavaliselt seda mängu ei mängi, sest ma ei tea ajaloo küsimustele vastuseid, aga täna tegin erandi, sest mängisime tiimidena :) 

Eile oli Seitsmestes uudistes päevaküsimus, kas Sinu aravtes on 100 aastases Eestis hea elada ja ilma pikemalt mõtlemata ma ütlesin, et muidugi on! Meil võib olla siin raskusi ja ebavõrdsust ja kasuahnust ja idiootsust ja igasugu muid negatiivseid asju, kui üldpilt on ikkagi selline, et Eestis on hea elada! Muidugi saaks vinguda igasugu asjade kallal, kuid kui ma mõtlen mingisguse Süüria või Afganistaani peale või selle osa India peale, kus 1,5 miljonil inimesel ei ole isegi mitte elektrit, siis mul on, mille üle tänulik olla :) Tänulik puhta looduse, sooja kodu, värvilise ja tervisliku söögilaua, hea hariduse, sportimisvõimaluste eest! Tänulik selle eest, et hommikul ärgates on juba päev pikem!

Palju, palju õnne meie armsale Eestimaale ja olgem ikka uhked oma väikese riigi üle! Me oleme küll väikesed, aga me oleme visad ja ainult tänu sellele saame me täna pidada oma sajandamat sünnipäeva! Elagu Eesti!

Täna on see meie laul :)