Tallinna Vaba Waldorfkooli lastevanemate kool vol 4

Laupäeva hommik möödus taas Tallinna Vabas Waldorfkoolis lastevanemate koolis. Seekordseks teemaks oli põhitunni ülesehitus. 

Waldorfis on nii, et põhiaineid õpitakse epohhidena. Näiteks on Sebastianil olnud siiani geograafia epohh, mis kestis kolm nädalat ja eesti keele epohh, mis kestis neli nädalat. Nüüd on tal käsil matemaatika epohh, mis kestab veel kolm nädalat (üks nädal on läbitud) ja siis hakkab ajaloo epohh, mis kestab jõuludeni. See tähendab siis seda, et tal on igal koolipäeval põhitund (parasjagu käsil olev epohh ongi põhitund), mis kestab 90 minutit. Peale põhitunni on muidugi veel ainetunnid, mis kestavad 45 minutit akadeemiline tund. 

Alguses, kui see kõik meie ellu tuli, siis Sebastian oli väga tõrges ja segaduses, sest talle tundus kogu see tunni ülesehitus vale ja ta ei saanud aru, miks on vaja pöörduda Jumala poole, kes õppimiseks ja töök jõudu annaks. Olgu öeldud, et me ei ole kristlased ja waldorf ei sunni ka kedagi kristlaseks. Ometigi on hommikusalmis Jumal mainitud ja Sebastian oli sellega üsnagi pahuksis. Enam mitte, sest Liivi on talle seletanud enda seisukohta jumalikust vaatest ja see sobib Sebastinaile hästi. 

Päev algab sellega, et Liivi teratab Sebastiani kättpidi (keeruline Seebule, sest ta ikka ei taha seda kehalist kontakti tunda) ja siis nad räägivad sellest, mis eelmisel päeval ja sama päeva hommikul on olnud ja juhtunud, arutavad teemadel, mis võiksid huvi pakkuda. Näiteks kui eelmisel päeval oli liigamäng, siis Sebastian saab sellest rääkida. Sellisel vestlemisel ei ole mingisugust ajapiirangut, sest mõnikord võib juhtuda, et juhtunud on nii suur asi, et seda ei saa 5 minutiga ära rääkida, siis peabki rääkima nii kaua, kuni asi on kokku võetud. 

Peale vestlust süütab õpetaja küünla ja loetakse hommikusalmid. Liivil ja Sebastianil on neid kaks. Toon ühe näite siinkohal ära:

Ma vaatan maailma,

kus päike kiirgab,

kus tähed sätendavad,

kus kivid lebavad

ja taimed elades kasvavad

ja loomad tundes elavad.

Kus inimene hingestatult 

vaimule eluaseme annab. 

Ma vaatan hinge,

kes elab minu sees

ja Jumala-Vaim,

ta voogab

päikese ja hingevalguses - 

maailmaruumis - väljas,

hingesügavustes -sees.

Su poole Jumala-Vaim

ma paludes pöörduda tahan,

et jõud ja õnnistus

õppimiseks ja tööks

 mu hinges kasvaks. 

Peale salmide lugemist saab Sebastian küünla ära puhuda. 

Edasi tulevad erinevad harjutused iseenda kehaga ja pallidega (pallid on Sebastiani lemmikud). Pallid me heegeldasime ise Liiviga ja on täidetud erinevate kuivainetega. See ei ole niisama lihtsalt, et saaks palli mängida. Need rütmilised harjutused häälestavad lapse vajalikule õppetööle, korrastavad tema mõtted, aitavad rahuneda. Igasugused risti harjutused arendavad ajutööd. Samas olen tähele pannud, et Liivi laseb Sebastinil ka looma endast välja lasta ehk siis, kui kõik rütmilised harjutused on tehtud, siis nad loobivad üksteise suunas nii kiiresti kui saavad palle ja teine peab püüdma neid hirmsaid pomme, mis vuhinal Su poole tulevad :) Mulle see osa ei meeldi, sest Sebastian on mind kaks korda näkku tabanud ja mu prillid võivad kannatada saada ehk siis, kui on minu anda koolipäev, siis seda looma väljalaskmist ei toimu - ma lihtsalt kardan neid Sebastiani poolt tulevaid palle. 

Rahunemiseks teevad nad eurütmiaharjutusi (näiteks IAO). See on enda kummargil olekust tikksirgeks minemine, iga lüli ükshaaval sirgeks ajades rahulikult ja sügavalt hingates. Harkseisu hüpe, keha sirge, käed pisut tahapoole. Viimasena jalad kokku ja kätest nii suur pall teha, kui vähegi võimalik. Jällegi - Sebastianile ei meeldi, aga ta teeb kaasa. A hüpe meeldib - see on Ronaldolik. 

Siis korratakse eelmisel päeval õpitut, vaadatakse üle, palju meelde on jäänud, kas on küsimusi tekkinud, kui oli, kontrollitakse kodutöö. Edasi minnakse uue teemaga, mis kindlasti on suuresti seotud eelmisel päeval õpituga. Loetakse, jutustatakse, kirjutatakse, joonistatakse, googeldatakse, vaadatakse erinevatest raamatutest käesoleva teema kohta, mängitakse teemakohaseid lauamänge jne. Sebastian ja Liivi teevad kõiki neid asju suuresti kahasse, st kui on vaja kirjutada, siis Liivi aitab ehk siis kirjutavad kahasse. Samamoodi on joonistamisega. Ei ole nii, et Liivi muudkui jutustab ja Sebastian muudkui kirjutab nii et sõrmed krampis. Mõnikord kirjutavad nii, et üks ühe lause, teine järgmise jne. Kuna waldorfis ei ole muid vihikuid, õpikuid ega töövihikuid, vaid on ainult A4 valged vihikud, siis on vihikute täitmine väga olulisel kohal. See info, mis sinna jõuab on väga oluline ja need illustratsioonid, mis sinna  jõuavad, täpselt sama olulised. Kuna kirjutamine ja joonistamine on Sebastianile rasked, siis on väga tänuväärne, et Liivi teda abistab ja nad koos asju kirja panevad. 

Tavaliselt nad põhitunnis igasugusele kirjutamisele, joonistamisele, lugemisele, arutlemisele jne vahepeal mängivad ka törtsu flööti. Flöödimäng oli Sebastianile alguses äärmiselt raske, kuid täna võib öelda, et olukord on natukene paranenud ja kui nüüd veel natukene hagu anda, siis on varsti esimene lugu flöödil selgeks õpitud. Eilsel koolitusel rääkis juhendaja, et flöödimäng on väga oluline hingamise korrastamiseks ja see tundub loogiline. Kuigi Sebastianile flöödimäng ei meeldi, on ta ikkagi peale selle mängimist kuidagi rahulikum ja tasakaalukam - võibolla on see lihtsalt väsimus suurest pingutusest - kes sedagi teab. 

Üsna tihti võib juhtuda, et Liivi näeb, kuidas Sebastian on väsinud ja siis nad hoopis laulavad paar laulu - ikka selleks, et mõtteid korrastada, ajul lasta natukene puhata ja tegevused vahelduksid ja ei oleks lihtsalt tuim uue info omandamine. Laulmine Sebastianile meeldib (kui on õiged laulud - igasugu laule ta ei salli) ja ta on õppinud juba päris kenasti koos laulma ehk siis samas rütmis, milles teisedki lauljad. Alguses oli laulmine talle keeruline, sest ta kiirustas liialt ja läks omasoodu edasi, aga aaad ja pikk kogemus Liiviga laulmisega on teda kõvasti edasi arendanud. 

Kui on vaja, annab õpetaja kodutöö. Seda ei juhtu kuigi tihti, kuid mõnikord siiski. Tavaliselt on see tegelikult harjutusetunni tarvis, et meil seal tunnis miskit ikka teha oleks. Tund lõppeb täpselt õigel ajal, sest see on oluline Sebastianile. Koolis, koos klassiga, toimub põhitunni lõpus ka tee joomine ja millegi kergema söömine, aga kodus nad ei ole seda harrastanud. Kodus istub Sebastian kohe, kui tund lõppeb oma tahvli taha ja teeb ühe FIFA mängu, sest jalgpall on ju ikkagi väga oluline osa - olgu see siis ise palli  mängides, televiisorist vaadates või tahvlist FIFAt tehes. 

Selliselt on umbes põhitund waldorfis üles ehitatud. Eks igas klassis on omad asjad ka ja näiteks esimeses klassis jutustab õpetaja põhitunni lõpus lastele muinasjutu, sest I klass on muinasjutuaeg. V klassis ei ole tunni lõpus muinasjuttu, aga näiteks võtame me läbi eepost, mis on sama oluline kui muinasjutud. On üsna tavaline, et istun III korrusel Liivi klassi ukse taga ja heegeldan ning pea igast klassist hakkab umbes enam-vähem samal kellaajal kostuma laulu ja flöödimängu. See ongi waldorfkoolis midagi hoopis teistmoodi - õppeprotsess on väga mitmetahuline ja tegevused vahelduvad, samas on kõik tegevused üksteisega ja tunniteemaga seotud - mitte midagi ei ole juhuslikku ega ebavajalikku. 

Tore on! Ja huvitav on! Ikka ja jälle imestan, mida kõike Liivi ette võtab. Näiteks ühes geograafia tunnis nad uurisid erinevate suurte veekogude soolasust mõõtes vajaliku koguse soola kindla veekoguse kohta ja siis maitsesid, milliseks see vesi muutus.... Kui Läänemeri on ikka puhta mage veekogu, siis Surnumeri on ikka nii soolane, et keelel oli lausa jäle, kui seda maitsesime. Matemaatikas kaneelirullide tegemine... Eesti keeles Kalevipoja kokkuvõtete illustreerimine jne... Igav ei ole kunagi :) Kui koolipäev läbi saab, on laps täitsa läbi omadega :D Heas mõttes. Kuna ma annan ka nädalas käsitööle ja harjutustundidele lisaks ühe põhitunni, siis ma alguses kartsin, et mis me need 90 minutit kõik teeme, aga aeg läheb nii kiiresti, et ei saa arugi, kui tund ongi juba läbi.

Lastevanemate kooli tunni lõpus joonistasime vahakriitidega ka. Saime kõik kolm värvi: kollane, punane ja sinine ja pidime joonistama aasa ja taeva ning sinna läbi vihmasaju kasvanud puu. Minu ja Arvo tööd tulid jällegi väga erinevad, sest minu töö on väga jõuline, Arvo oma selline õrn. Mulle meeldib vahakriitidega "mängida", ma otsin sügavamat rohelist ja pruunimat pruuni.

Arvo puu

Minu puu

Mõtlesime täna Arvoga, et küll oli hea, et Sebastiani esimene õpetaja lapseootele jäi! Võibolla muidu ei oleks Sebastian waldorfi sattunudki.... Sinna, kus põhitund on nii vaheldusrikas ja samas nii palju uusi teadmisi andev. Edasi, muudkui edasi! 

Teie Ennike

Puukborrelioos vol 2 ja heategevuslik mardilaat koolis

Esimest korda Sebastiani koolitee jooksul meil on tunne nagu ta kuulub kooli. St et teda ei ole üksi jäetud kuskile sotsiaaalmajja unustuste hõlma. Meil on igasugu logistilisi probleeme seoses Märjamaa elamise ja Tallinnas õppimisega ja Raplas treenimisega, aga me hoiame ikka sabad püsti ja anname endast maksimumi, et kõik enam-vähem toimiks. Samamoodi annab õpetaja Liivi endast kõik, et Sebastiani elus kõige tähtsam asi ehk jalgpall oleks kenasti kaetud. 

Sebastian haigestus 1,5 kuud tagasi puukborrelioosi. Kui esimesel korral olid sümptomiteks peavalu, rändlaik näo piirkonnas, vasaku näopoole halvatus, siis seekord sai kõik alguse puusaliigeste valutamisest, millest Sebastian ei rääkinud meile mitte sõnagi, sest ta kartis, et me ei luba teda trenni.... Ta võttis salaja valuvaigisteid ja kui ma teadsin, et ostsin eelmisel nädalal uue karbi ibumetini ja siis soovisin peavalu ära ajamiseks ühe võtta, selgus, et valuvaigisteid ei ole. Toimus suuremat sorti ristküsitlus ja Sebastian, kes näkku valetada ei suuda, tunnistas üles, et tal puusad valutavad. Meie arvasime siis, et võibolla see on tingitud sellest, et ta läks väravavahiametist platsimängijaks ja mõtlesime, et küllap aeg annab arutust. Siis hakkasid Sebastianil käed valutama.... Ema- ja isasüdames kerkis väike mureseeme. Ühel hommikul ärkas Sebastian üles ja pöial oli täiesti paistes ja valutas. Ema- ja isasüda aimas halba, kuna Sebastianil oli suve jooksul olnud neli puuki. Seadsime autorattad pealinna perearsti juurde. Sai võetud proovid ja selleks ajaks, kui selgus, et jah, Sebastian põeb tõesti jälle puukborrelioosi valutas Sebastianil juba ka teine pöial ja oli täiesti paistes. Samuti valutasid tal põlved. Sebastian sai 14 päeva antibiootikume, kuid sümptomid ei kadunud. Vastupidi - ta oksendas, oli nõrk, tujutu, kõik kohad valutasid, hommikul oli kogu keha kange ja valus. Perearst määras raviks 3x päevas ibuprofeni ja pidime tegema uued analüüsid. Verepilt näitas põletikku ja perearst saatis Sebastiani kiirkorras reumatoloogi juurde. Sinna me nüüd esmaspäeval lähemegi. 

Kuna Sebastiani keha on väga kange ja valus (kohe, kui valuvaigistite mõju kaob), siis ta on käinud hästi palju (kui ajaliselt võimalik) ujulas. Mitte niivõrd ujumise mõttes, aga just veeprotseduuride mõttes (soe vesi, mullivann, erinevad joad erinevatele kehapiirkondadele, saunad). Me ei tea täna, mis diagnoosi Sebastian saab, eks esmaspäeval selgub, mis lapsel viga on.

Sebastiani koolis on tulemas mardilaat. See toimub 10. novembril kell 12.00-15.00 Tallinna Vaba Waldorfkoooli III korrusel. Sebastian soovis ka laadal midagi müüa, aga kuna meie klass söödavat müüa ei tohtinud (see jäi V klassi teemaks, kes peavad mardilaada kohviku korraldama), siis ma ei teadnudki, mida ta seal müüa võiks.... Aga nagu ikka öösiti mul tulevad, tuli ka seekord ööl vastu neljapäeva hää mõte.... Ma otsustasin heegeldada 20 võtmehoidjat. Mul oli selline ettekujutus väikesest öökullist ja siis ma vorpisin neid 9 tükki teha. Igav hakkas. Tegin vahepeale ühe pingviini...see oli liiga aeganõudev, jätsin kõrvale. Siis oli silme ees miski kassitaoline asi, pusisin seda teha ja kuna tuli hästi välja, tegingi 10 kassi ka - kõik kokku 20 võtmehoidjat  Hoole ja armastusega. Loodame kõik võtmehoidjad maha müüa laadal. Sebastian lubas kõik oma sarmi mängu panna

10% müügitulust läheb Tallinna Vaba Waldorfkooli võimlemissaali põranda parandusfondi, sest põrand on väga halvas seisus. Ülejäänud tulu saab Sebastian endale, et käia selle raha eest nii palju, kui raha jagub, veeprotseduure nautimas, et tema valutav keha saaks natukenegi leevendust.

Nii et - kõik laadale ja võtmehoidjaid ostma! Arvutasime välja, et kui ta kõik võtmehoidjad maha müüb, 10% rahast koolile annab, jääb talle umbes 35 ujumise korra raha  See oleks vast äge!

Mulle jääb rõõm tehtud võtmehoidjatest, sain ära kasutada üsna suure hunniku selliseid lõngajääke, millest enam midagi suuremat teha ei saa ja Sebastiani tänu - absoluutselt täiesti piisav  Olete oodatud!

Teie Ennike

Täiesti tavaline matemaatika tund

Sebastianil hakkas uuest veerandist matemaatika epohh. Nüüd on siis juba nädal aega arvudemaailmas oldud, mis muuseas meeldib Sebastianile palju rohkem kui humanitaarained. Nädala teemad on olnud harilik murd, tehted harilike murdudega, erinimelised ja ühenimelised murrud, segaarv, segaarvu liigmurruks teisendamine. Ei midagi keerulist Sebastianile, ta võtab kõike lennult. 

Liivi otsustas nädala lõpetada väga huvitava ja kasuliku matemaatikatunniga :) Sellisega, mis Sebastianile kohe väga meeldis ja maitses :) Meil on reedeti selline jama, et tunnid saavad alata alles kell pool viis õhtul ja see ei ole enam kuigi hea aeg lihtsalt tuimalt harjutusi teha (seda muidugi ei ole ka ühelgi teisel nädalapäeval). Selle pärast tegid Sebastian ja Liivi hoopis kaneelirulle. Et kuidas see on seotud matemaatikaga või? Eluliselt muidugi, täiesti eluliselt. 

Kõige pealt pidi Sebastian õppima retsepti lugema ja etteantud retseptist leidma kõikide toiduainete 1/2 osa, sest nad otsustasid teha Nami-Nami retsepti järgi kaneelirulle, kuid pool kogust, sest Arvo ja Sebastian ei jaksaks muidu neid rulle kõiki ära süüa (meie Robin läks kaheks nädalaks Soome tööle). Liivi oli retseptis antud kogused muutnud liigmurdudeks ja Sebastian pidi leidma liigmurrust poole. Edasi pidi ta kõiki asju kaaluma ja mõõtma, segama ja sulatama, sõtkuma ja lõikuma. Jajah, täitsa õigesti lugesid - isegi kättpidi taigna sees pidi käima, mis muuseas ei ole talle kerge ülesanne, sest teda on titest saadik häirinud, kui tema käed on määrdunud. Seda suurem tundub see eneseületus ja õpitud oskus ka ebameeldivates olukordades hakkama saada. Olen viimasel ajal tihti tabanud end mõttelt, et autistid tõesti suudavad õppida oma eripäradega elama, suudavad ennast kohandada olukorrale. Sebastianil on paljud asjad, mis väikesena tundusid täiesti ületamatud, muutunud "sooritamine võimalik" ja ta kuidagi saab hakkama. 

Liivi on väga kannatlik ja rahulik õpetaja ka. Ta tõesti juhendab, aitab, suunab, julgustab, utsitab takka ja kiidab õnnestumiste eest. 

Kogu protsessi juurest ei puudunud ka enda järelt nõude pesemine ja köögi koristamine. Koos Liiviga muidugi.

Igatahes küpsetasid nad kahepeale kokku väga maitsvad kaneelirullid :) Oskad Sa endale veel paremat matemaatika tundi ette kujutada? Sebastian küll ei oska :) Mina ka mitte.... 

Mulle väga meeldib, et Liivi seob õpitavat koguaeg eluliste olukordadega. Kõikide igapäevaste asjadega, nendega, millega laps koguaeg kokku puutub (geograafias, eesti keeles, matemaatikas, inglise keeles, isegi kusntis ja muusikas). Olen ise ka alati seda meelt olnud, et lasta lapsel võimalikult palju oma käega läbi teha ja oma tunnetusega kogeda - see õpetab kõige paremini uusi oskusi. Ja näiteks kuigi tõesti  Sebastiani jaoks on lihapallide vormimine ebameeldiv, siis ta tegelikult saab selle tööga hakkama, sest ta teab, et kui ta vormib lihapallid ära, need küpsevad läbi, siis ta saab neid imemaitsvaid lihapalle süüa. Ja mis puudutab käte määrimist, siis ta on aru saanud, et kohe, kui ebameeldiv osa läbi saab, saab käed ära pesta. 

Selline maitsev reedene koolipäev oli Sebastianil :) 

PS sellel ajal, kui taigen kerkis mängisid nad inglise keeles sõnamängu, niiet - ega mingit laisklemist ei olnud. Minu meelest on nad ikka kohutavalt tublid! 

Teie Ennike

Tallinna Vaba Waldorfkooli lastevanemate kool vol3

Hommikupoolik möödus linnas koolis. Tänane loenguteema oli 12 meelt ja selle loengu viis läbi Liivi. Kui me tavaliselt meeltest räägime, siis me räägime, et inimesel on viis  meelt: nägemismeel, haistmismeel, maitsmismeel, kuulmismeel ja kompimismeel. Seda õpetatakse meile koolis ja selle teadmisega me läheme kogu elu. Antroposoofilise minapildi järgi on inimesel aga 12 meelt, mis on omavahel väga tihedalt seotud ja mis arenevad meie erinevate kehade (füüsilise, eeterkeha, astraalkeha) arenguga parallelselt. Meil on kõiki neid meeli vaja selleks, et üldse olla inimene. Kui inimene tuleb maailma, siis on temaga midagi olnud juba ennem. Kui me parasjagu veel ei ole siin maailmas, siis me ei saa kogeda, aga meil on kogemusi vaja selleks, et tunda. Inimene on meeleline olend ja see on suur eelis kõige muu elava ümber maailmas. Isegi, kui me mõnikord ei tahaks mingeid asju kogeda. Kui laps sünnib, on ta üleni meeleline ja ta tajub maailma äärmiselt intensiivselt. Täiskasvanuna me neid meelte muljeid oskame endas kontrollida, oskame neid enda kasuks tööle panna. Üks osa, millega me oleme meeltega maailmas on see, kuidas me paigutame iseennast iseendas ja kuidas paigutame iseennast maailma. 

Tegime erinevaid harjutusi pallidega. Pallid olid erineva kuju, pehmuse ja suurusega ning me pidime neid viskama üksteisele kaugemalt, lähemalt, diagonaalis üle klassi, õrnemalt, tugevamalt. Ja saime teada, et erinevaid palle (suuruse, kujuga, pehmusega) visates erineva tugevusega, peame me igakord erinevalt ka reageerima, tundma erinevalt, kogema erinevalt. Läbi eluea me õpime seda tegema. Ei piisa lihtsalt viskasmisest ja püüdmisest, vaid me peame palliga tuttavaks saama, erinevaid palle peab erinevalt viskama ja erinevalt püüdma. Igasuguste palliharjutustega õpib laps tunnetama iseennast, kaaslast ja see arendab tema meeli ja sotsiaalsust. Samuti saab palliharjutustega välja elada viha, kui see Sinu sees on, aga jälgides muidugi seda, et Su paariline viga ei saa või Sa midagi ära ei lõhu. 

Inimese kõik 12 meelt jagunevad kolmeks suuremaks meelte rühmaks: vundamendi meeled, maailma meeled ja sotsiaalsed meeled, mis igaüks jaguneb veel omakorda neljaks erinevaks meeltekogumiks. 

1. VUNDAMENDI MEELED

Need on  need meeled, mis on tugevalt seotud inimese tahtega, olles sealjuures kõige alumised meeled. Vundamendi meeled jagunevad neljaks erinevaks meeleks. Kõige alumine meel, mis inimest maailmaga ühendab, on 

• puutemeel. Sündimise protsessis me esimese asjana saame üle keha puutemeelekogemuse. Laps ei saa loomuliku sünnituse käigus pugedes läbi sünnitusteede ja samal ajal kogedes puutemeeltega kogu protsessi, traumat. 
• elumeel - on hoomamatu. See on see, mis vahendab meile harmoonia elamust. Elumeele tunne annab mõnusa olemise elamusest. Kõik on hästi, see on hea tunde meel. Elumeele eest tuleb hästi hoolt kanda. Lapse elumeele allikas on seotud eeterkeha kaudu, seotud tugevalt vanematest. Oluline on elu rütmilisus. Peab olema lootusrikkas meeleolus, sest see tekitab harmoonia tunnet. Tuleb rõõmu tunda lihtsatest asjadest (liikumine, hingamine, söömine jne)
• liikumismeel - vahendab meile seda, mis on väljas ja mis on sees. Vahendab meile meie enda keha liikumisi. Me tajume, kuidas meie enda kehaosad liiguvad üksteise osas, suhtes, seoses. Ma saan liikuda! Rõõm liikumisest! Tunne, et mina liigutan ennast ja ma saan ise minna igale poole. Olen ise võimeline liikuma ja tegutsema - harmoonia. Täiskasvanutel kipub meelest ära minema, kui oluline on liikumisest rõõmu tunda. 
• tasakaalumeel - nii füüsilises kui hingelises plaanis. Füüsislise tasakaalu organ asub meie sisekõrvas. Oluline ei ole see, et suudan ühel jalal seista, vaid see tunne, mida see tasakaalu hoidmine minus tekitab ja selle kaudu tekkiv tasakaalu tunne hinges - rahulolutunne, harmoonia. Tasakaalumeele arengut saab toetada liikudes (hüppamised, jooksmised, kõndimised)

Need vundamendi meeled peaksid arenema kõige intensiivsemalt inimese esimese 7 eluaasta jooksul. Hiljem areng küll jätkub, kuid siis on nende meelte täielik arendamine juba palju raskem. Kui me lapsi ei sega, siis terved lapsed arendavad oma vundamendi meeli väga edukalt ise joostes, hüpates, ronides, tõstes, kõndides, rippudes ja visates. Kõiki neid asju tehes laps ise arendab oma kõige alumisi meeli. Vundamendi meelte areng toimub kõige efektiivsemalt füüsilise keha ja eeterkeha arengu ajal. 

2. MAAILMA MEELTE

areng toimub astraalkeha arengu jooksul, mil tunne areneb kõige intensiivsemalt - 7.-14. eluaasta jooksul. See on nn avatud maailma periood. Me võtame vastu ja anname vastu. Kui me suudame nende meelte eest hoolt kanda ja areng on terve, tajume maailma hea ja ilua paigana. Maailma meeltega me tajume maailma armastavalt. Maailma meeled jagunevad samuti neljaks erinevaks meeleks:

• lõhnameel - kas me saame seda lõhna enda sisse võta? Ükskõik mida ei saa enda sisse võtta. Lõhnameeltega tekivad kas sümpaatia või antipaatia. Lõhnameele eest saab hooolt kanda sellega, et keskkonnas, kus lapsed on, on värske õhk, meeldivad lõhnad. Hingelise poole pealt kui on vastikust tekitavaid lõhnasid, siis see kahjustab meie haistmismeelt ja me tunneme end ebameeldivalt. Lõhnaelamusi saab eriti otsida loodusest. 
• maitsmismeel - vahendab samuti sümpaatiat ja antipaatiat. Mida ma saan endale sisse võta ja mida ma ei saa endale sisse võtta? Lapsed järjest enam tunnevad ise, mida nad saavad süüa ja täiskasvanud laste ümber ei tohiks lapsi sundida sööma asju, mida laps tunneb, et ta ei suuda süüa. Igapäevane toit peaks maistema nii, nagu see iga päev maistenud on (ei saa lihtsalt ühel päeval varem soola ja pipraga maisestatud kana üleni karriga kokku määrida). Lapsi tuleks juba päris pisikesest peale õpetada hindama puhtaid maitseid. 
• nägemismeel - kõige arenum meel, mida me näeme kõige välise kohta ja ei saa mingit hinnangut anda sisemise kohta. Liiga kiire pildiline info tänapäeval on tegelikult lapsele, üldse inimesele, väga koormav. Inimestes tekib sisemine passiivsus, olulist ei osata ebaolulisest eristada ja ebaolulist mitte näha. 
• soojusmeel - väljendab temperatuuri kõigil tasanditel, nii välis- kui ka tunnetetemperatuuri. Sooja-külma spekter, on tugevalt seotud tundekasvatusega. 

3. SOTSIAALSED MEELED on väga tihedalt seotud alumiste meeltega, olles ise inimese kõrgeimad meeled. 14.-21. eluaasta jooksul arenevad kõige enam. Sotsiaalsete meeletega toimub teiste inimeste armastav tajumine. 

• kuulmismeel -  kõrgeimate meelte hulgas, annab inimesele meeletus koguses informatsiooni. Kui näegmismeel andis vaid välise kohta infot, siis kuulmismeel annab infot ka sisemise kohta. tekivad sümpaatia ja antipaatia. 
• sõnameel - kuidas me räägime? Kuidas me kasutame sõnu? Sõnaline arreng väga varasest lapseeast. Nii, kuidas vanem räägib oma lapsega, areneb ka lapse sõnameel. Oluline on tõe rääkimine. 
• mõttemeel - tõepärane ja kooskõlaline mõtte kujundamine, väga seotud elumeelega. Mõttetud teod, plähmerdamine - seda saab arengus toetada, luua loogilisi seoseid. 
• mina meel - inimese kõige kõrgem meel. Inimene saab "mina" öelda ainult iseenda kohta. Ainult selle läbi, kuidas mina ennast ära tunnen, saan ma mõista ka teise inimese mina. 

Kõik meeled on omavahel väga tihedalt seotud. Kui üks meel langeb välja, muudab see koheselt kõiki teisi meeli. Igal lapsel on ainult üks lapsepõlev - seda ei tohi ära solkida!

Teie Ennike

Sebastian ja Tallinna Vaba Waldorfkool

Meie lapsed sünnivad meie ellu alati mingil kindlal põhjusel, eesmärgil. Keegi tuleb meid õpetama, keegi tuleb elule mõtet andma, keegi tuleb meid tingimusteta armastama, keegi kurja eest ära hoidma, keegi käestminevat noorust pikendama. Sebastian on tulnud päris kindlasti meid õpetama. Kui ta sündis ei osanud me eladeski aimata, kui keeruline saab olema tema kasvatamine ja koolitamine. Loomulikult ongi laste kasvatamine üks täppisteadus, kuid mõni laps justkui kasvab natukene keerulisemalt. Sebastian just selline ongi. 

Ta oli nelja-aastane, kui talle panid autismi diagnoos. Mäletan, et saatsin  tol õhtul oma kõige vanemale õele sõnumi oma ahastusest ja ta vastas, et ma ei laseks end väga heidutada dignoosist. Olen püüdnud seda teha. St suhtuda temasse ikka ja alati nagu täiesti tavalisesse lapsesse lihtsalt arvestades tema eripäradega. Sebastiani kasvades on väga paljud asjad läinud paremaks, st ta on õppinud oma autismiga elama. Seda justkui varjama teiste eest. Õnneks on Sebastian norm intellektiga, äärmiselt arukas, taibukas ja heasüdamlik laps. Tema elus ei esine vihahooge ega vägivallatsemist, ta on alati kõigega nõus ja täidab alati kõik palved ja käsud vastu vaidlemata. Olen tema elu jooksul ainult loetud korrad pidanud tema peale pahandama, sest ta lihtsalt ongi nii hea laps, et temaga ei ole vaja pahandada. Mõnikord olen mõelnud, et võibolla ta on liiga hea.... ja liiga vastutulelik, surudes seega alla oma soove ja tahtmisi, seetõttu püüan ikkagi kaugemale vaadata ja ikka endale meelde tuletada, et ma pean jälgima, et ta oma heatahtlikkusega endale liiga ei teeks. Muidugi ei ole kõik iga päev roosiline. On igasuguseid erinevaid asju, mis me oleme pidanud ümber mängima, selleks, et Sebastianil oleks hea olla. Üks selline ümbermängimise koht on sellel õppeaastal kooli vahetus, sest ma sain kevadel aru, et sedasi, nagu siiani oli, enam edasi minna ei saa. Ma nägin oma lapse pealt, et me lõhume ja laseme lõhkuda tema isiksust, et tal on ebamugav sel hetkel tema õpetajaks olnud inimesega ühte ruumi jagada, et tema elus on liiga palju erinevaid kontrolltöid ja liiga vähe loomingulisust, et kool on tema jaoks täiesti ebameeldiv koht. Kuna tema loomuses on aegade algusest saadik olnud ära teha kõik, mis tal käsitakse, siis loomulikult käis see ka kõikide õpetaja poolt ette laotud ülesannetega samamoodi. Isegi, kui ta tuli koju ja küsis minu käest, et ütle palun, milleks ma sellist asja tegema pean? Ma ei teadnud vastuseid. Olen ise õpetajaks õppinud neli aastat ja ma ei saanud väga paljudest asjadest aru ning olin ikka ja jälle ahastuse äärel, sest ma nägin, et see hindele õpiku kirjastajale orienteeritud õppemeetod lõhub meie igapäeva elu ja tervist. Sebastian oli muidugi ülitubli ja lõpetas neljanda klassi viitega, kuid selle hind oli liiga kõrge: igapäevane sosistamine, enda haigeks valetamine, närviline ja pahur suhtumine kogu õppeprotsessi, loobumine trennist, et pääseda koolist (näiteks väitega, et tal pea valutab), sundkäitumine (asjade"sirgeks" panemine). 

Suvevaheaja hakul helistas mulle kooli psühholoog, kes küsis, kas Sebastian oleks valmis minema nüüd väikeklassi ja rääkis, kuidas see siis välja hakkaks nägema: iga tund erinevas klassis erineva aineõpetajaga ja lapsed ka kõik erinevas vanuses. Mu senini isegi üsna habras koolisüsteemi maailm kukkus kolinal kokku, sest ma sain aru, et see oleks absoluutselt täiesti ristivastupidine, mida Sebastianil vaja on. Sebastianile on oluline kord ja korrapärasus, kindel ajakava ja turvaline ruum, vaikus ja rahu ilma üleliigse mürata, paindlik õppetegevus ja arvestamine tema jõudlusega, vastupidavusega ja tervisega (peale autismi diagnoosi on tal ikkagi  ju magediabeet ka). Olin sellel õppeaastal näinud juba niigi korduvalt, et last püütakse sobitada süsteemile sobivaks, mitte ei püütud süsteemi kohandada lapsele sobivaks. Kuna tegu on väga alalhoidliku ja kõigega nõustuva lapsega, siis ei olnud õpetajal just ülemäära keeruline teda süsteemi sobitada. Mis muidugi andis tugevalt tunda tema füüsilises tervises, eriti esimesel poolaastal. 

Suvel, kui poisid olid Rootsis turniiril, olime me nädal aega Liiviga kahekesi koos. Me tegime igasugu asju: maalisime, jalutasime, tegime koos süüa ja hoidsime kodu korras, Liivi jutustas mulle lugusid, rääkisime palju waldorfkooli õppemeetodidest ja sellest, milline on Steineri pedagoogika lapsest lähtuvalt. Milline on lapse roll selles koolis ja milline on õpetaja roll. Kuidas erinevate meelte kaudu õpitakse uusi asju, kogetakse uusi asju ja antakse edasi uusi asju. Ühel päeval küsis Liivi mu käest, et mis mina arvan, et kui tema oleks Sebastiani õpetaja, kas siis Sebastian töötaks temaga kaasa? Ma ütlesin talle, et muidugi töötaks - ta teeb jua alati kõik asjad nii, kuidas kõik teised inimesed käsivad, paluvad, tahavad, ütlevad. 

Poisid tulid Rootsist koju. Liivi jäi. Ta tegi Sebastiani teadamata temaga igasuguseid asju! Ikka igasuguseid asju. Ta pani meid isegi kõiki koos (mina, Seebu, Robin ja Mart) maalima, ta jutustas Sebastianile ära peaaegu kogu põhjamaade muistendite raamatu, nad meisterdasid vibu, nooled ja roikad kahevõitluse jaoks. Mina ei teadnud ka siis veel, et mis värk on. Liivi ei olnud kunagi meiega nii palju aega koos veetnud ja nii palju igasuguseid asju Sebastianiga teinud. Aga nüüd ma muidugi tean, et see oli selline salajane katse, proov, vaade, et kuidas oleks siis, kui Liivi oleks Sebastini õpetaja. 

Ühismaalimine sellest, mis oli ennem, kui maailm loodi

Ja siis küsiski Liivi minu ja Arvo käest, et kas me ei tahaks panna Sebastianit Tallinna Vabasse Waldorfkooli ja kas me ei tahaks, et temast saaks Sebastiani õpetaja? Ta rääkis kõigest, kuidas ta seda näeb ja kuidas seda teostada ning me Arvoga teadsime kohe, et see on midagi sellist, mida meil väga vaja on. Mida meie lapsel väga vaja on. Liivi hakkas asju ajama, läbirääkimis pidama, plaane koostama, ajakava paika panema ja nii juhtuski, et alates käesoleva aasta 1. septembrist kuulub Sebastian Tallinna Vaba Waldorfkooli sõbralikku kooliperre.

Mida see täpsemalt tähendab?

Jätkub üks-ühele õppevorm. Liivi käib kolm päeva nädalas meie juures ja annab Sebastianile erinevaid tunde. Läbitud on kolmenädalane geograafiaepohh ja käsil on eesti keele epohh, mis siis toimub iga päev. Lisaks inglise keel, harjutustund, kunst ja muusika. Käsitööd annan mina ja puutööd Arvo. Kehaline kasvatus on Raplamaa Jalgpallikooli kanda. Neljapäeviti käime meie Sebastianiga Tallinnas koolis ja Sebastian on koos klassiga, aga seda me ei ole saanud eriti praktiseerida veel (kõigest ühe korra), sest kõikide muutuste taustal põeb Sebastian kahjuks hetkel puukborrelioosi ja tema õppevõime on tugevalt langenud ning ta vajab rohkem puhukus, stabiilsust ja turvalisust. St tema põhiline aur läheb hetkel keha tervendamisele, seega on kõik muud pingutust nõudvad asjad pisut tahaplaanile seatud. Ikka selleks, et oleks jaksu paraneda. 

Sebastiani kodused koolipäevad kulgevad vägagi Sebastiani elurütmi arvestavalt. Ta saab hommikul kaua magada, sest õppetöö algab alles kella ühe ajal. Kui Liivi tuleb, on ta kenasti puhanud. Koolipäeva juhatab sisse päevasalm, millele järgnevad eurütmiaharjutused (palliga, kaigastega, oma kehaga), oluline on korratavus ja korrapärasus, kordus. Siis algab põhitund, mis kestab 1,5 tundi. Alustasid geograafiaga, nüüd õpivad eesti keelt. Geograafia meeldis Sebastianile väga! Talle on alati meeldinud erinevaid maakaarte uurida ja igasugust infot koguda erinevate maade kohta. Kõik põhitunnid mööduvad kirjutades, lugedes, jutustades, lauldes, pilli mängides, õppekäikudel käies. Tegevusi on väga palju ja need vahetuvad, et ei tekiks igavust ja tüdimust. Sebastian ei saa ise arugi, kuhu see 1,5 tundi kaob, sest koguaeg on mingi asi käsil. Samamoodi nagu põhitunnis, on ka kõikides teistes tundides - nad laulavad, mängivad pilli, loevad, kirjutavad, jutustavad, kordavad õpitut, seovad õpitut eluga, igapäevaga, Sebastiani endaga, meie perega, joonistavad ja maalivad. Olulisel kohal on esteetiline ilu ja rütm. Siinkohal on suureks probleemiks Sebastiani käekiri, mis vajab järjepidevat tööd, sest sellele ei ole varem erilist tähelepanu pööratud. Peale 1,5kuud Liiviga õppimist on käekiri muutunud palju korralikumaks, sirgemaks, loetavamaks, selgemaks. Samas nad ikka kirjutavad väga palju kahasse, et koormus ei oleks liiga suur, kuna kirjutamine on Sebastianile üsna vastumeelne ja raske tegevus. Liivi ütles eile just, et sellist vihaga kirjutamist esineb palju vähem kui alguses, mis on ju hea progress. Waldorfkoolis ei ole õpikuid ega töövihikuid, lapsed kujundavad oma vihikud ise (Sebastian siis koos õpetajaga) valgetesse vihikutesse. Kogu vajaminev info pannakse kirja ja illustreeritakse. Epohhi lõppedes oleks justkui peatükk raamatust valmis saanud. Mind hämmastab ikka ja jälle see, kuidas Sebastian vaatamata vastumeelsusele siiski kõik asjad kaasa teeb nii, kuidas Liivi ütleb. Näiteks flöödi mängimine. See oli alguses VÄGA raske, ta puhus vihaga sinna sisse ja tema sõrmed ei teinud temaga koostööd, kuid eile näiteks suutis ta juba üsna kenasti Liiviga koos ühe loo alguse ära mängida. Ei teinud vihaga, kuigi ohkis ja puhkis. Tegi kohusetundest ja püüdlikusega, saavutades ilusa tulemuse.

Merevaade akvarellidega (kolm põhivärvi)

Peale rabamatka sügisese rabamaastiku maalimine vahakriitidega

Sügisene õunapuu vahakriitidega

Tegelikult Sebastianile sobib see ühe põhiaine õppimine paremini, kui iga päev erinevad tunnid. Tal on kuidagi kergem keskenduda ja asjas sees olla. Muidugi on ta tänaseks surmani tüdinenud eesti keelest (just selle pärast, et seal peab üsna palju kirjutama), kuid samas näen mina, kuidas ta suudab ikkagi ennast mobiliseerida ja tunnist korralikult osa võtta. Mulle väga meeldib, et Liivi teda kirjutamises abistab, sest ta näeb, et see on Sebastianile raske. Võibolla vahest on see 1,5 tundi järjest ühe aine õppimist natukene raske ja tüütav, kuid pikemas perspektiivis on ühele ainele keskendumine mitme nädala jooksul efektiivsem, kui koguaeg kõike korraga õppida. Selline epohhipõhine õppimine aitab palju paremini keskenduda ja kaasa mõelda, sest sa oled iga päev selle ühe ja sama asja sees ehk siis iga uus info on kohe eile omandatud infoga sobituv ja kergem meelde jätta, kõik on väga loogilises seoses.  Näiteid vihikutest: 

Muusikatunnis on Sebastian vabalt valmis Liiviga igasugseid laule laulama, sest ta on ju pisikesest peale alati koos Liiviga laulnud erinevatel matkadel, Hobulaiul, ööbimiste lmetsas jne. Isegi siis, kui muusika oli tema kõrvadele väga vastumeelne laulis ta Liiviga valitud laule kaasa. Hetkel nad laulavad erinevaid laule eesti, inglise, soome ja läti keeles. Sebastian on saanud mängida kitarri, flööti, väikekannelt ja veel ühte pilli, mille nime ma ei tea. Natukene on nad nuusutanud ka noodikirja, kuid seda ka läbi joonistamise ja abistamise. 

Kunstis on olulisel kohal vormijoonistus. Sebastian teeb hetkel I ja II klassi vormijoonistust, sest see toetab tema käekirja, rütmilisus arendab aju ja igasugused sirged ja kaared on eeltööks III ja IV klassi vormijoonistusele, millest edasi peaks ta uue poolaasta alguseks jõudma vabakäe geomeetriani, aga see on minu jaoks hetkel nii müstiline teema, et ei kujuta ette ka, kuidas ta nii lühikese ajaga sinna jõudma peaks. liivi kindlasti teab, kuidas ja millisel moel see saavutada - usaldan teda täielikult. Lisaks vormijoonistsele on mjuidgi ka maalimine, mida Sebastian ei armasta, sest ta väidab, et ta ei oska, kuigi minu meelest teeb ta küll väga ilusaid töid koos Liiviga. Enamus kunstitöid on tehtud kas vahakriitide või akvarellidega ja põhitoonid on ikka kollane, punane ja sinine ning nendest siis segatakse erinevaid värve. 

Mina teen Sebastianiga nädalas kuus tundi: 2 käsitööd (mida ta vihkab, aga sellest ma tahan eraldi postituse teha), 2 harjutuse tundi ja 1,5 tundi põhitundi. Kõik tunnid toimuvad samadel alustel nagu Liivi tunnid ehk siis lähtudes waldorfpeadgoogikast ja Steineri õpetusest. Terve reedene koolipäev on minu kanda ja kõik algab täpselt samamoodi nagu Liiviga : päevasalmid, eurütmiaharjutused jne. ainult pilli me ei mängi, sest mina lihtsalt ei oska :) Põhitunni valmistab Liivi mulle ette ehk siis ma ei saa midagi eriti mööda panna. Käsitöös oleme valmis tikkinud ja õmmelnud vahakriitidele koti (näitan teile tulemust peatselt), hetkel õpime ristpistes tikkimist, mis on talle väga, väga raske. Arvoga teeb Sebastian puutööd, kus nad praegu meisterdavad kabelauda koos nuppudega üllal eesmärgil õppida kabet mängima :) Puutöö meeldib Sebastianile väga ja ta ütles, et isa on lahe, sest laseb igasuguseid erinevaid masinaid ja asju proovida, teises koolis ei lubatud midagi, põhiline töö oli liivapaberiga lihvimine. Aga käsitööst ja puutööst ma kirjutan millalgi eraldi. Igatahes on meil ka oma lapse õpetamisel oluline roll kanda ja mõneti on see väga hea - Sa pead ise ka koguaeg asja sees olema, ei saa rongist maha jääda. Mõneti on see ka raske, sest Sebastian tahaks viilida (oma ema-isa ikkagi), aga siis pead ise selgrooga olema ja kui ikka on ette nähtud päeva alustav ja päeva lõpetav salm, siis nii ongi :)

Kõik ei ole nii kerge, kui paistab. Sebastian on sellest väga intensiivsest õppetööst üsna väsinud (eks haigus teeb ka oma töö) ja ootab vaheaega väga. Ta on saanud väga palju erinevaid asju kogeda ja tunda, proovida ja kustutada :) Ta on pidanud harjuma, et tema armas tädi Liivi on ühtäkki hoopis tema õpetaja ja kuigi ta viskab nalja ja võibolla tunneb end üsnagi koduselt kodus õppides, on Liivi kõik selle aja, kui ta on Sebastiani elus õpetaja, Sebastiani jaoks autoriteet. 

Nagu öeldud, peaksime me neljapäeviti käima ka sotsialiseerumas tavaklassiga, aga see on meil õnnestunud ainult ühe korra Sebastiani viletsa tervise või minu suutmatuse tõttu. Nii et sellest ma ei oska praegu midagi kirjutada ega mõelda - peale seda ühte väsitavat koolipäeva Sebastiani pea valutas ja ta magas mitu tundi ja nagu ikka - oli väga, väga tubli. Vahest ehk liiga tubli?

Ma olen enam kui kindel, et koolivahetus oli ainuõige otsus. Isegi, kui mõni asi on nüüd raskem kui ennem oli (näiteks kirjutamise ja flöödi mängimise (waldorflased mängivad kõik flööti) osa). Võibolla mulle vahest tundub, et tunnid on natukene liiga intensiivsed ja väsitavad, võibolla vahest ehk liiga tegusad, olen ma ikkagi veendunud, et Sebastian on selle peaaegu ühe veerandiga õppinud kolm korda rohkem, kui ta eelmises koolis õppinud oleks. Mulle meeldib väga, et Liivi on nii toetav ja mõistev. Et me räägime väga tihti protsessist ja tulemustest. Et ma saan kohe märku anda, kui midagi on liiga palju või midagi saaks ehk teisti teha, kuigi jah...ega mul ei olegi vaja midagi väga öelda. Liivi saab ise väga hästi aru, kui on aeg natukene rahulikumalt võtta ja näiteks põhitunniks hoopis jõe äärde sõita (ilma vihikute ja pliiatsiteta). Mul on selle võrra lihtsam, et ma usaldan Liivit 100%. Ma tean ja tunnen, et ta lähtub Sebastianist ja tema jõudlusest, vajadustest, eripäradest ning peale kõige muu ja ametliku - ta ju armastab Sebastianit kui oma vennapoega väga :) Kas saaks veel parem olla? Ei usu küll.... 

Raske on. Ja põnev on. Iga päev toob midagi uut ja huvitavat, ma näen selgelt, kuidas mu laps areneb ja saab targemaks. Samas on kõik väga intevnsiivne ja see väsitab teda (lisaks ju haigus ka veel). Aga ta on nii vapper ja tubli! Me oleme saanud kõik asjad paika: koolitunnid, trennid, võistlused jne. Mingisugune rütm hakkab tekkima ja kord looma. Alguses oli kõik väga segane ja ise ka ei saanud aru, kus see laps parasjagu olema peaks, aga nüüd on juba natukene kergem. Sa ei tule näiteks kohe selle peale, et kui põhitund läbi saab, siis paned juba trenniriided selga, et kohe peale ainetundi ema saaks Su bussi peale viia, et Sa saaksid trenni minna... sellised väikesed asjad. Kuidas aega kokku hoida, kuidas kõike planeerida nii, et ei kannaks üks ega teine. Ma olen enda elu pidanud täiesti ümber mängima, alustades rohtude võtmise kellaaegadega ja lõpetades õhtul magama minemise ajaga. Aga kõik on mingisugusesse rütmi loksunud ja kõik  ei tundugi enam nii utoopiline, kui alguses oli. Liivi on lausa super olnud! Tal on tohtu töökoormus ja ma ei ole veel kordagi märganud, et ta ei jaksaks või ei saaks. Ta on alati heas tujus ja väga kannatlik, lähtudes justnimelt ainult ja ainult Sebastianist. Ma emban teda iga päev tehtu eest ja tänust, et ta niimoodi meie ellu tuli :) Et ta oli valmis Sebastianit sellisel moel enda kanda võtma.....

Me lähme muudkui edasi :) Ikka sammukese võrra, sest teate, vanaisa ütles ükskord ühed kuldsed sõnad:

Kuidagi peab ju targaks saama!

Teie Ennike