Kruusaaugu taga metsas

Ühel sügisel me käisime poistega Angasilla mäe juures metsas ööbimas. Poistele jäi sellest kustumatu mälestus ja kuna Arvo on igipõline matkasell, siis ta arvas, et on väga hea plaan minna jälle metsa ööbima. Kui ta pubekas oli, siis neil oli oma kamp, kellega nad käisid peaaegu igal nädalavahetusel metsas, kuid nüüd täiskasvanuna pole seda eriti palju ette tulnud. Igatahes olime me sellest ettevõtmisest kõik vaimustuses ja ootasime ainult sobivat ilma. Seega -kiitsime Arvo plaani väga heaks. 

Lastega metsa minnes peab olema kõik väga korralikult läbi mõeldud. Alates esmaabivahenditest, lõpetades söögist. Seetõttu sirvisime natuke isegi raamatuid, et midagi ei jääks kahesilmavahele. Tegime nimekirja ja nimekirja alusel pakkisime kotid ning võiski metsa minna. Poistel oli ärev juba eelmisest õhtust ja ega me ise ka ükskõiksed kogu ettevõtmise juures ei olnud.

Praegune aastaaeg on väga hea aeg metsas ööbimiseks, sest praegu ei taha igasugused putukad ja mutukad sind nahka panna, on parajalt niiske ja ööd ei ole ka enam väga külmad. 

Seekord ööbisime Arvo isa metsas, et kõik oleks ikka õige ja keegi ei saaks tulla ütlema, et misasja te siin minu metsas õige teete. Arvo isa arvates oli meie plaan igatahes väga äge ja ta toetas meie ettevõtmist kahe kirve teritamisega. 

Kui olime metsas sobiva koha leidnud, polnudki muud teha, kui pidi hakkama varjendit ehitama ja küttepuid valmistama. Poisid on ikka nii tublid juba. Robin möllas sae ja kirvega mehe eest ja Sebastian oli igal pool moraalseks toeks või keharaskusega abiks. Kogu küttepuud tegidki põhimõtteliselt Arvo ja Robin. 

Eit ja taat teevad sulle-mulle-saega puid :D

Kolmetoaline :D

Arvo mõtles oma magediabeedikute jaoks välja veesüsteemi ka, sest arvutasime, kuidas me arvutasime - me oleksime pidanud kolm 5 liitrist tünni metsa kaasa võtma. Kergem oli siis võtta juba kodust 18,9 liitrine veetünn ja sellele kraan panna. Võin öelda, et vesi sai peaaegu otsa ja metsas olime me vähem kui 24 tundi. Igatahes jääb kraan alles, sest mine tea, millal sellist veesüsteemi peab kordama hakkama.  

Nagu värskes õhus tööd tehes ikka, on kõik koguaeg näljased. Eriti näljased on muidugi meie poisid, keda tuleb vahetpidamata söögiga varustada. Kumbki pidi endale oksast varda meisterdama, et suure nälja kustutamiseks vorsti grillida. Ma Sebastiani natuke aitasin ka, mille peale Arvo muidugi ei saanud ütlemata jätta, et oh neid emasid küll ja laske noormehel mehistuda:D 

Tegelikult oli õhtusöögiks plaanitud grillitud kanakintsud (marinaad oli neile juba kodus peale tehtud), keedetud kartulid, rukkola ja prantsuse kaste (kodus valmis tehtud). Kui eelmisel metsaskäigul sõime nuudleid ja vorsti, siis seekord andis tunda, et Arvo jaoks on toidu valmistamine saanud teise tähenduse. Söök oli täiesti luks värk ja maitses värskes õhus kuidagi eriti hästi. Kanad olid nii mõnusa krõbeda koorikuga, samas kõik üleliigne rasv oli välja tilkunud - jättes liha siiski piisavalt mahlaseks. Arvo oskab tõesti hästi süüa teha ja ta ei pea selleks kodus olema - ta saab igal pool oivaliselt hakkama. 

Mängisime kaarte, sõime, ajasime juttu, tegime puid ja lõket. Kella pool kümne ajal tuli Arvo vend Aivar ka meie sekka ja valvas lõket hommikul kella kaheksani. Ei mingit televiisorit ega arvutit. Mitte, et meie pere üldse eriti palju televiisorit vaataks. Natuke nalja visati muidugi nutitelefonide üle youtubes käies, sest mets ja youtube ei käi justkui kokku. Samas Liisi Koikson kõlas seal lõkkepraksudes eriti mahedalt.

Poisid olid nii rahul ja õnnelikud, ei kakelnud üldse, tegid koos tööd või siis ajasid niisama juttu ja jalgpallist ei rääkinud ka peaaegu ühtegi korda. Aivar ja Arvo rääkisid varaste hommikutundideni meeste jutte. Mina vaatasin lõket ja mõtlesin, et küll mul on vedanud. 

Öösel pimedas on metsas natuke kõhe olla. Minu arvates. Nii palju on igasuguseid krõpse ja kolkse, sahinaid ja praginaid. Kuigi võrreldes sügisega oli neid ikka tunduvalt vähem. Variend oli ka seekord kobedam, sest kolmest küljest oli kõik kinni.

Hommikul sõime vorstisaia ja jõime kohvi/teed, koristasime laagriplatsi ära ja oligi selleks korraks jälle kõik. 

Varsti on loodus roheline

Poistel on vedanud, et neil on selline isa. Nad teavad, kuidas varjendit ehitada, oskavad puid langetada, teevad vahet kuivanud ja toorel puul, oskavad sobivast oksast grillvarrast meisterdada, teavad, kuidas saab lõkkeplatsil vett keeta, oskavad ohutult tuld teha, teavad, milliseid asju metsa tuleb kindlasti kaasa võtta. Nad oskavad hinnata perega veedetud aega. 

Ma ei ütle midagi - vahepeal oli mul päris raske olla. Nii palju hirme, kui ma olen viimastel kuudel tundud, on jätnud oma jälje, kuid ma sain hakkama. Sain hakkama ilma üleliigsete ravimiteta, mis näitab ka, et asjad liiguvad paremuse suunas.

Arvo ütles ükskord, et küll me selle 2013 aasta veel heaks teeme - koos. Ma usaldan teda 100%. 

Kunstiõpetaja

Kui ma ühel juunikuu alguspäeval neli aastat tagasi ütlesin oma armsale mehele, et ma lähen Tallinna Ülikooli õppima klassiõpetajaks, pidi ta äärepealt autoga kraavi sõitma. Ta vaatas mind nagu ilmutust ja küsis, kas ma olen peast lolliks läinud või? Miks läheb rakenduspsühholoog/teenindusjuht õppima nii halvasti tasustatud  eriala? Ega ma ei osanudki vastata sellele küsimusele, miks ma selle tundega ärkasin. Ma lihtsalt ärkasin. Niisama lihtsalt nagu kõik asjad minu elus tulevad - tuleb tunne ja tunde vastu ei saa.

Igatahes ma läksin ülikooli ja õpin nüüd klassiõpetajaks. Olen neljandal kursusel, sellest pool on ka läbi ja hetkel olen akadeemilisel puhkusel, võttes kohustuseks ainult 10 EAP-d, et oleks jaksu teha.

Teenindusjuhti ei saa minust kunagi, kuigi jah - ära iial ütle iial. Ma ei tea täna, kas minust saab kunagi klassiõpetaja, sest ühel imelikul päeval 2011 ma kandideerisin Varbola kooli kunstiõpetajaks ja selle koha ma sain ning ma pean ütlema, et kunstiõpetaja on väga hea olla. Miks? Ma ei tea, kas ma meeldiksin lastele nii väga, kui ma annaks neile näiteks matemaatikat, kuigi II klassile ma eelmisel aastal andsin kõiki aineid ja meie suhted halvemaks küll ei läinud. Kunst aga... Kunst annab võimaluse olla väga hea :) Ja hea olla mulle meeldib :)

Ma tegelikult olen kiiksuga kunstiõpetaja ja tegin neile isegi ühe kontrolltöö, kuid kunstiga saab mängida. Ei ole nii kindlaid ja määratletud piire, kuigi, et mu kiiksud ikka oleks korralikud, siis hindamiskriteeriumid on lastele ikka teada alati. Päris ladvast ma nende hindeid ka ei võta, sest muidu ma oleksin liiga hea. Mul on raskusi viletsate hinnete panemisega, aga kui lapsel on ees, et viie saab, kui teeb seda, seda ja seda, siis ma ei vastuta, kui hinne pole lõppkokkuvõttes viis. Kogu vastutus hindest läheb õpilasele ja nii saan mina ikka olla hea.

Väga palju ideid erinevate tööde tegemiseks sain ma kunstiõpetaja JüriART blogist  Mulle väga meeldivad erinevad portreetööd - endast, kaaslasest, kinnastega, nimetähega, metslooma. Mulle meeldib, kui vahelduvad vahendid - guašš, akvarell, õlipastell, pliiats, viltpliiats, akrüül, erinevad vahendid ühes töös. Tööõpetuse tunnid on juba eraldi teema - seal on omad vahendid. 

Ma olen natuke hirmul tänapäeva laste pärast. Mulle tundub, et arvuti - ja televiisorimaailm röövib lastelt fantaasia ja julguse proovida, katsetada, segada.  Kui tuli esimene klass lasteaiast, siis ei osanud nad kääridega lõigata, värvipliiatsitega värvida, guaššitööd olid nagu plätserdused, akvarellitööd valgusid kõik laiali. Poolaasta lõpuks julgen öelda, et areng oli hüppseliselt suur. Või jällegi võtta VI klass. No ei viitsi nad maalida või joonistada, see on nii mõttetu, tal on täitsa savi ning ometigi, kui leida nende jaoks sobiv töö, siis nad teevad hoolega ja korralikult.  

Kunstitunnis ei võida see, kes saab oma töö esimesena valmis ja seda peab lastele pidevalt meelde tuletama. On hämmastav, kuidas üldse pole püsivust ega oskust viimistleda. On ainult suur soov saada ruttu valmis, kuigi iga töö alguses ma toonitan, et kiiret ei ole, aega võib kuluda mitu tundi, teeme rahulikult jne. Kuid see oskus tuleb ajaga ja seda peabki pidevalt toonitama. Spordis saab esimesena lõpetanud medali, kunstis kahjuks mitte. Mul tarvitseb nüüdseks ainult selle lause esimene pool öelda, kui lapsed juba lõpetavad lause ise.

Täpselt poolteist õppeaastat olin ma Varbola koolis kunstiõpetaja ja sellel poolaastal sai tehtud nii mõnigi vahva töö nagu siit blogistki näha võib. 

Sellel poolaastal üritasin jaanuari alguses tööl käia, kuid lõppes see üritus siiski krahhiga ja nüüd olen kodune. Kui sooviksin jätkata antud ametikohal, siis peaksin suvel uuesti kandideerima, kuid seda ma ei tee. Esiteks selle pärast, et tunnen, kuidas vedasin koolilapsi alt ja rohkem ma seda teha ei taha ning teiseks hakkan tõenäoliselt Sebastiani tugiisikuks, et saaks temaga lasteaiaga tutvust teha. 

Tore kogemus oli. Või mis tore. Ma õppisin nii palju. Mäletan oma esimest kunstitundi - see oli kohutav:) Läbi iga tunni sain ma tugevamaks ja tublimaks, õppsin tundma lapsi ja nende võimeid, sain aru, mida nad oskavad paremini ja mida tuleks veel timmida, sulasin nendega ühte. Mulle nii meeldis see töö. Seda oli just parasjagu natuke. Ja üks asi on kindel - lapsed on minu ala. Ja isegi, kui see ring sai nüüd täis - ühel päeval olen ma jälle õpetaja:) Hetkel aga loodan, et lapsed saavad endale hea uue kunstiõpetaja, kes neile ikka ja alati meelde tuletab, et kunstis ei võida ilmtingimata see, kes saab esimesena töö valmis :) Oluline on, et lapsed julgeksid katsetada ja neil kasvaks oskus viimistleda. See ongi oluline - ülejäänu tuleb iseenesest. 

Pohlamuffinid

Jälle nii head. Ise mõtlesin välja ja sain nii palju kiidusõnu. Lausa suus sulavad pidavat olema.

2 muna
2,5 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
2 dl maitsestamata jogurtit
1 dl suhkrut
1 dl fariinsuhkrut
50 g õli
2 dl pohlasid

Vahustasin munad suhkruga, lisasin fariinsuhkru. Segasin jahu ja küpsetuspulbri, sõelusin mudavahu hulka. Lisasin maitsestamata joguri ja õli ning segasin õrnalt hulka pohlad. Küpsetasin 225 C juures 20 minutit, lasin nats jahtuda, sõelusin tuhksuhrkut peale ja otsas nad olidki :)

Soovitan soojalt! Või külmalt, kui seisavad nii kaua. Sobivad igat moodi ja on tõesti maitsvad:)

Uued oskused

Selles pole midagi imelikku, kui lapsed omandavad iga päev aina uusi oskusi. Iga päevaga muuutuvad tublimaks, osavamaks, julgemaks, ilusamaks ja paremaks:) Sellest ei peaks üldse kirjutamagi. Aga on mõned oskused, mida ei saa ise õpetada - need tulevad kuskilt mujalt, kellegi teise õpetuse kaudu ja neid võib jagada küll, sest see on siiras rõõm ja puhas tänuavaldus õpetajatele.

Alustuseks kirjutan Robinist. Robinil on väga raske kooliaasta olnud. Ta on nii palju puudunud, et imestan, kuidas tal ikka veel nii head hinded on. Tehnoloogia tunnis toimub esemete järjepidev meisterdamine ehk siis nädalast nädalasse ja aeganõudvad tööd. Vaatamata suurele puudumiste arvule (eelmisel veerandil 101 akadeemilist tundi ja sel veerandil juba 41) on Robin valmis saanud kaks väga vahvat tööd: veski ja auto.

Tõsine nikerdamine ja liimimine. Minu arvates on sellised oskused väga vajalikud. Neid esemeid valmistades ei õpi Sa lihtsalt eset tegema, vaid õpid kannatlikkust, järjepidevust, pisidetailidele tähelepanu pööramist viimistlemisoskus areneb. Need on kõik sellised oskused, mida Sul on täiskasvanuna vaja. Eriti, kui Sa oled mees.

Ja Sebastian õppis lõpuks ometigi kiikuma! Te ei kujuta ette, milline rõõm see on. Mamma Muu multikast see lehm õpetas meie lapsele kiikumise selgeks. 

Sebastian on väikesest lapsest saadik armastanud VÄGA kiikuda. Rõhk on sõnal "väga", sest see ületas kannatuse piiri. Ta võis tundide kaupa kiikuda, kui oleks olnud kiigutaja. Kui ma veel ei teadnud, et tal on pervassiivne arenguhäire, siis ma olin vahest pisarsilmil juba, sest nii kopp oli ees, kuid aja möödudes ja targemaks saades, sain teada, et ta ei saa sinna midagi parata - ülemäärane soov kiikuda on tema isevärklusega seotud. 

Ja nüüd ta kiigub. Lõpuks ometigi ise! Nii väikene asi ja nii suur rõõm. Seda rõõmu oskab ette kujutada ainult see inimene, kes on pidanud lõputult oma last kiigutama. Ja oi, kuidas me olime talle aastast aaastasse õpetanud, kuidas kiikumine käib ning ta üldse aru ei saanud. Ja siis tuli mingi lehm multikast ja õpetas lapsele asja selgeks. Isegi tänada ei saa õpetajat :)

Väikesed suured asjad, mis teevad elust elu.  

Praktika klassiõpetajaks õppimise raames

Minu õpingud Tallinna Ülikoolis on jõudnud sinnamaale, et ma olen läbinud juba kolm praktikat: vaatluspraktika, I põhipraktika (I kooliaste) ja II põhipraktika (II kooliaste). Vaatluspraktika tegin Märjamaa Gümnaasiumis, I põhipraktika Varbola Lasteaed-Algkoolis ja II põhipraktika tegin jälle Märjamaa Gümnaasiumis.

Põhipraktikad hõlmavad suuresti tundide ettevalmistamist, tundide andmist ja kokkuvõtete tegemist. Miks ma otsustasin II põhipraktika teha Märjamaa Gümnaaiumis? Selleks, et kõik oleks õige ja aus, sest Varbolaga on mul isiklikud suhted ja ma kartsin, et saan äkki natuke liugu lasta ja tegelikku tunnikogemust ei saagi.

Valisin praktikaklassiks Robini klassi ehk VI a klassi. Miks?  VI klass on juba täiesti murdeealiste kamp ehk siis mul oli hirm minna täiesti võõrasse klassi tunde andma. Robini klass tundus turvaline, sest tean kõiki lapsi, olen käinud nendega reisimas ja teatris, nimed ja näod olid selged – tuttav ja turvaline. Samuti oli tuttav ka Robini klassijuhtaja, kellega sõitsin terve eelmise õppeaasta Varbola vahet ja abistasin teda keraamikaringi vedamises (olin tõeline abitööline). Arvasin, et paremat klassi ei saagi olemas olla, et minna järsku praktikat tegema. Mida tähendab järsku? Klassiõpetaja on see õpetaja, kes saab I klassi ja annab sellele klassile kõiki tunde (välja arvatud andeained, mida Sa pole ülikoolis läbinud (näiteks kehaline kasvatus)). Ideaalis läheb klassiõpetaja VI klassi lõpuni oma klassiga ja siis on see ring täis. Praktikat aga läheb keset õppeaastat teise õpetaja tunde andma, mis on äärmiselt raske ettevõtmine. 

Kui Sul veab, saad Sa endale head juhendajaõpetajad, kes toetavad ja julgustavad, annavad näpunäiteid, suunavad, jagavad konstruktiivset kriitikat, aitavad tunde ette valmistada. Sellised juhendajad olid mul eesti keeles ja loodusõpetuses. Ma võisin iga kell nende poole pöörduda ja nad abistasid mind kõiges. Minu kõige esimene praktikatund Märjamaa Gümnaasiumis oli loodusõpetus ja ma olen siiralt tänulik õpetaja I.O.-le, sest ta tegi kõik selleks, et ma saaksin ennast võimalikult hästi tunda. Oi juudas, kuidas mu hääl ja jalad värisesid! Ma kardsin nii väga, sest 12-13aastased lapsed võivad olla tõeliselt ülbed.

Minul vedas. Mul oli maailma parim praktikaklass. Enam paremat klassi poleks võimalik endale tahta. Vaiksed, rahulikud, kõigega nõus, koostööle suunatud, arukad, ilusad ja head:)  Robin oli alguses natuke segaduses, ütles paar korda mu kohta emps ja ei julgenud eriti sõna võtta, kuid aja möödudes muutus ka tema jaoks olukord talutavaks.

Kokku pidin andma 24 tundi: 6 eesti keelt, 6 matemaatikat, 6 ajalugu, 6 loodusõpetust. Nagu öeldud läksid eesti keeled (pooled neist kirjandused)  ja loodusõpetused väga hästi, õpetaja O. Ja õpetaja L. hindasid mu tehtud tööd hindega B, mis minu meelest on väga hea. Igat ainet käis vaatamas ka direktori asetäitja ning tema hindas samuti mu tööd B-ga (olen veendumusel, et praktikant ei saagi A olla, A vääriseks õpetajaks saab läbi aja ja kogemuse - kõik ei saa siis ka). 

Matemaatika õpetaja ei lasknud mul endal midagi mõelda. Kõik tunnid pidin läbi viima tema ettekirjutatud ülesannetega. Mõnikord ma hoidsin pead kahe käega kinni ja ei saanud aru, miks ühes tunnis peab nii palju materjale läbi võtma, kuid vaielda ka ei saanud, sest olin ju ainult praktikant. Hindeks sain jällegi B (siis mul tekkis juba arvamus, et nad on ühiselt kokku leppinud mu hinde).  

Ajaloost ma ei julge rääkida. Ma ei ole ammu tundnud nii palju halbu tundeid, kui mul on seoses ajalooga. Ma ei teinud ajaloos midagi õigesti.Seda siis juhendaja õpetaja arvates. Küll näitasin kaarti liiga palju, siis liiga vähe, küll näitasin valet kaarti, küll eksisin faktidega (olin kinni õpikus, sest hirm oli nii suur - seega täiesti alusetu süüdistus), küll kasutasin liiga vähe näitvahendeid (raamatud, kaardid, plakatid, ajakirjad, powerpoint), küll kasutasin liiga palju töövihikut (kõik ülesanded olid õpetaja enda poolt ette antud, mis tuli läbida), küll kasutasin töövihikut liiga vähe (trots, mis süvenes peale igat tundi). Igatahes – ma sain teada, et ma ei sobi ajaloo õpetajaks ja õpetaja M. J. Hindas mu tööd D-ga. Tunnen seoses ajalooga, et mulle on tehtud liiga. Ma nägin nii palju vaeva, õppisin nii palju, andsin endast kõik, kuid kasu polnud midagi. Kuna ma pole igapäevaselt ajalooga seotud, siis pidin ekstra palju vaeva nägema, sest teemaks oli parasjagu Vanad Idamaad ning ma pidin väga palju õppima, et suudaks lastele tundi anda. Mul olid spikrid ja väljakirjutatud materjalid, ma tõesti üritasin, kuid minu üritusi ei hinnatud eriti kõrgelt. Asi polegi selles hindes – asi on suhtumises. Ennem igat tundi vähemasti kaks päeva saatsin ma täieliku tunnikonspekti, kuid kunagi ei öelnud juhendaja õpetaja ennem tundi, et midagi on valesti. Lasi tunni ära anda ja siis hakkas tulistama, ise näost punane. Eriti kohutav oli, kui Tallina Ülikoolist dotsent tuli tundi vaatama ja M. J. ütles, et see oli mu kõige nõrgem tund.

Tunnistan ausalt, et praktika päris koolis ei lähe üldse kokku sellega, mida me õpime ülikoolis. Kui ma tegin esimest rühmatööd, siis ma ehmatasin ära, sest lapsed ei osanudki üldse rühmas töötada. Nad olid nii vaiksed ja nokitsesid kõik omaette. Ma nägin kurja vaeva, et õpetada neid koos töötama, mõtlesin nende jaoks välja selliseid rühmatöid, kus iga rühma liige lihtsalt pidi oma panuse andma. Tegelikkus on selline, et nad on nii harjunud õpik-töövihik tundidega. Nad ei oska üldse infot otsida ja leida, nad ei oska paaris –ega rühmas töötada, nad ei oska olulist ebaolulisest eraldada. Nad ei oska ÕPPIDA. Nad on nii harjunud, et õpetaja räägib neile uue osa ette, täidavad töövihikuid, kontrollivad töövihikuülesandeid. Nende fantaasia on kinni. Nad ei ole loovad ja tähelepanelikud, vaid on ainult faktidele suunatud. Ja see on nii kurb. Ülikool räägib, et koolis on kõige tähtsam õpilane, tema vajadused, tema areng, tema toetamine ja julgustamine. Päris koolis on oluline õpetaja ja tema vajadused. Õpilane on selleks, et õpetaja saaks kuningas olla ja õpilase asi on käsku täita. Meie õpime, et õpilased peaksid ise tegema suurema osa aine omandamisest, ise otsima ja vastama, leidma ja avastama. Kas on see päris tundides nii? Ei ole ju ja teha ei saa midagi. Oled praktikant, täidad käsku ja vaatad, kuidas midagi ei ole muutunud. Kõik on täpselt samamoodi nagu oli siis, kui käisid ise koolis. Ennem seda, kui pidin ise tunde andma, tuli igat ainet vaadelda ka ja ma ei näinud ühtegi näitvahendid (peale ajaloo kaardi), mitte ühtegi paaris- ega rühmatööd, ei ühtegi käiku kuskile, ei ühtegi raamatut peale õpiku, mitte midagi. Tüüpilised õpik-töövihik tund.  

Nüüd ma ei ole enam ei õpetaja ega üliõpilane. Töölt olen haiguslehel ja ülikoolist akadeemilisel puhkusel. Minu habras hingeke sai haiget ja nüüd me lapime seda kokku, mis tundub nii mõnigi kord täiesti lootusetu tegevus. Kas asi on praktikas? Ma ei tea. Küllap ka see oli üks põhjus minu kokku varisemises. Üks suur põhjus. 

Praktika sain ülikoolist B ja see on sõnaliselt väga hea. Ma olen rahul hindega, kuid ma pole üldse rahul kogemusega. Maailma on rikas paik - mõnda rikkust me ei tahaks kogeda. Üks on kindel - Märjamaa Gümnaasiumisse ma õpetajaks ei lähe. Mitte kunagi. Ja hingele teeb pai teadmine, et lastele ma meeldisin. Neil oli tõeliselt kahju, kui mu praktika läbi sai.

Minust saab ühel päeval jälle õpetaja, selles olen ma täiesti kindel. Seda tundmust Märjamaa Gümnaasium minult ära ei võtnud. Kuid alustuseks peab minust saama jälle Ennike.

http://www.youtube.com/watch?v=hW1hQwSMgEo