Vormsi

Juba eelmine kevad me rääkisime sellest, et peaks minema uuesti Vormsile, ratastega, matkama. 2010 aastal me käisime ja jäime väga rahule, kuna aga pool saart jäi nägemata ja Sebastian on ka vahepeal natukene suurema lapse moodi saanud, siis me võtsime plaani, et peame ühe külaskäigu Vormsile tegema. Plaanisime terve aasta otsa :) või vähemasti jäi selline tunne, sest eelmine aasta ei juhtunud küll midagi. Juhtus hoopis nüüd. 

Nädal aega ennem minekut sattusime Arvoga sõltuvusse erinevatest ilmateadetest, sest nii jahedat kevadet me ei olnud ette näinud, kui veebruari lõpus ööbimist broneerisime ning meie ainus soov oli, et ei oleks lausvihma. Ilmateade aga oli armutu, absoluutselt täiesti armutu, kuid teha polnud miskit - tuli halb ilm alla neelata ning oma seitse asja kokku pakkida ja teele asuda, sest ette makstud ööbimist raha tagasi põhimõttel tühistada ei saanud ja lõppeks - ega me suhkrust kah tehtud pole :) 

Ärkasime reedel päikesepaistelisse päeva ja olime tänulikud ilmavanale. Panime soojad riided selga ja asusime teele. 

Meie tänulikkus sai otsa, kui olime jõudnud Svibysse ja praami pealt maha tulime, sest taevas oli vihmapilvedest must, mingisugused piisad puudutasid meie nägusid ja me pidime endale vihmakeebid igaks juhuks selga tõmbama. Üsna viimasel minutil nagu selgus, sest ilmavanal olid meiega omad plaanid.  Püüdsime üksteist muudkui lohutada, et no kui tulebki üks väikene vihm - mis see meile ikka teeb. Elame üle! Ongi põnevam! Ja no tuligi üks korralik vihm ja tuli kohe korralikult ja koos rahega. Head nägu tehes väntasime muudkui edasi ja rääkisime üksteisele, kuidas tegelikult pole hullu midagi :) ja see jääb kindlasti varsti üle. Ja me ju tõesõna ei ole suhkrust.  

Tegelikult oli asi suhkrust kaugel ja me olime kõik nagu märjad kassipojad. Püksid, varbad ja kiivrid tilkusid ning tuul tahtis pikali puhuda. Sõitsime mööda Suuremõisa metsaradu (väidetavalt täiesti sobilikud teed jalgratastega liiklemiseks, millele mina julgen küll vastu vaielda) ilma trotides Forby poole ja Arvo sai ühel hetkel aru, et edasine sõit on absoluutselt täiesti mõttetu, sest ta perel oli mast maas. Keegi ei virisenud, kuid vaikus oli märgiks, et on vaja mingisugust muutust. Vihma küll enam ei sadanud, kuid püksid olid ju märjad, tee oli kohati läbipääsmatult porine, kõik kruusateed olid üles hööveldatud ja poisse hakkas piinama nälg. Oli tagumine aeg teha paus. 

Forby metsas tegime väikese lõkke üles, soendasime varbaid ja sõrmi, kuivatasime pükse, grillisime vorste, jõime sooja teed ja elu hakkas jälle rõõmsamaid toone näitama. 

Poistele (meile endile muidugi ka) tuli uuesti elu sisse, oli nalja ja naeru, jõudu ja jaksu. Ilmavana otsustas ka selleks korraks oma tembutamised jätta ja nii me vurasimegi ratastega Saxby poole, kus tahtsime näha majakat. Ennem majakat ronisid mu armsad mehed Saxby maastikukaitseala piiranguvööndis asuva vana valvetorni otsa. Mina loobusin peale esimesele korrusele jõudmist - liiga põnev hakkas. 

Saxby majaka juurde viis mõnus metsavahetee ja mõlemale käele jäi fantastiliselt ilus loodus. Poisid oli hakkamist täis, mingeid väsimuse märke ei näidanud, tegid ratastega sellist tempot, et meie Arvoga nägime kurja vaeva neile järgi jõudmisega. Kahjuks oli majakas suletud ehk siis sisse me ei näinud. Hea vähemasti, et sai eelnevalt tornigi ronitud. Mina lõbusatsin end fotografeerimisega. 

Saxbyst sõitsime mööda mõnusat asfaltteed saare pealinna ehk Hullo poole, kus meil oli eelnevalt kokku lepitud kohtumine minu imetabase Annikaga, kes otsustas eelmise aasta augustis linnatolmu oma jalgadelt pühkida ja asus elama oma perega Vormsi saarele ja võttis südameasjaks Vormsi laste õpetamise. Annika on...  Annika - kõige soojem ja armsam :) Isegi, kui ei ole teda juba aasta otsa kohanud. Seebu lõbustas end nende koduloomadega (kassi ja tšintšilja), Annika oli just võtnud ahjust soojad pirukad, Robin vaatas raamatuid ja juttu jätkus kauemaks. Nagu polekski vahepeal aasta mööda läinud...

Nii kauaks jätkus juttu, et oli aeg teele asuda oma broneeritud öömaja poole, kus meil oli tellitud õhtusöök ehk siis meil oli kindel aeg, millal pidime kohal olema. Me oleme selles Rumpo mäe talu majutuses varem ka  ööbinud - küll telgiga ja söönud vaid hommikusööki, kuid kuna meie eelmised kogemused olid nii positiivsed ja ilm oli jahe telkimiseks, siis teadsime algusest peale, et just sinna majja me lähemegi. Broneerisime kaks rõduga tuba (lõpuks magasime ikkagi kõik ühes toas, sest me oleme lihtsalt nii soodad:) ), sauna, õhtu- ja hommikusöögi ja meil on ainult kiidusõnu edasi anda. Kõik oli suurepärane - söök, toad, saun, perenaine. Kõik. Soovitame soojalt kõigile, eriti neile, kes hindavad puhtust, kodusoojust ja lihtsust. 

Hommikul oli taveas küll pilvine, kuid ilmateade, millest meil sõltuvus oli, lubas vihmatut ilma. Peale hommikusööki läksime Rumpo poolsaare tippu. Teekond oli kivine, üsna raskesti läbitav, veisene (ma jätkuvalt kardan neid, kui nad ei ole just pisikesed murjamid) ja tuuline. Nägime metspardi mune ja Arvo õpetas Sebastianile kiviga lutsu viskamist, käisime erinevate vaatetornide otsas ja nautisime vihmavaba ilma. 

Tõelised murjamid :)

Rumpo poolsaare otsast vurasime tagasi Hullosse, kus käisime kirikut ja surnuaeda vaatamas. Meie jaoks olid need nähtud asjad, kuid Sebastian mäletas eelmisest korrast suht väheseid asju ja nii me pidime ikka talle ka rõngasriste tutvustama. Nendel seal saarel on hoopis teistmoodi kalmistu kui me harjunud oleme. Hästi raske on aru saada, kus hauad on. Paljud hauad on üldse ilma igasuguse risti või kivita. Kõik on samblane ja praegusel aastajal nurmenukke täis. Väikesed kühmud on igal pool, nii igal pool, et hirm on ringi astuda, sest ei tahaks ju kellegi viimsele paigale peale astuda.

Mustikad on õites

Kui Sa viibid terve pika päeva värskes õhus ja sõidad oma armsate jalgadega vändates maha kilomeetreid, ja oled parasjagu kasvav laps või noor, siis umbes 10 korda päeva jooksul tabab Sind nälg. Prästvike järve läheduses (järve enda juurde me ei saanud, sest tee oli läbimatu) oli üks tore loomasöögimaja, mis pakkus natuke varju hirmsa tuule eest ja seal me väikese lõuna tegimegi. Oma väsinud ja näljaste, kuid maailma tublimate lastega. Ma pean siinkohal ära mainima, et meil on tõeliselt tublid lapsed (Robini kohta on täna muidugi laps juba veider öelda :) ), kes kogu selle pika reisi jooksul ei virisenud ega vingunud mitte ainsamatki korda. Ka siis mitte, kui rahe neile kintsudele haiget tegi. Või siis, kui tuul tahtis ratta ümber lükata. Või siis, kui varbad olid märjad. Või siis, kui vihm vastu silmnägu peksis. 

Tuulest räsitud

Peale lõunasööki oli meil just parasjagu nii palju aega, et vaadata üle Parunikivi, mängida natukene käbisõda ja süüa jäätist. 

Käbisõda

Esimesel päeval sõitsime 34km ja teisel 26km ehk siis kokku 60 kilomeetrit.

Tore oli. Päriselt ka. Kõike oli. Oli vihma ja rahet, oli tuult ja päikest, oli maistvaid sööke, oli mõnusat nalja ja asjalikke arutlusi. Oli sooja ja külma. Oli natuke hirmu. Oli armsaid kohtumisi juba varem külastatud paikadega ja uusi avastusi. Oli Annika. Oli mõnusalt tuline saun ja Vormsi käsitöö õlu. Oli kergemaid ja raskemaid teid, mida mööda saime sõita. Oli eksimist.

Tõenäoliselt me läheme sellele saarele veel. Annika juurde. Ja avastama, sest mingisugune osa saarest on meil veel läbi sõitmata. Läheme sellesse rahusse, mida see saar pakub. Läheme olema. Ja ilm meid ei heiduta, enam mitte, sest pole olemas halba ilma, on halb suhtumine ja suhtumist saab ainult ise muuta läbi lihtsate tegevuste. 

Aitäh, armas pere :) Kõige eest! 

Autismiga laps ja koolikomisjon

Kui Sul on natukene teistsugune laps, siis võib osutuda kooliskäimine üsna keeruliseks protsessiks. Sebastiani isevärklus on nõudnud väga kardinaalseid muudatusi tema haridustee kulgemisel. Tõenäoliselt tegime ajalugu, kui võitlesime välja oma lapsele oma klassiruumi päris oma õpetajaga, kuid mingeid muid võimalusi meil sel hetkel ka polnud. 

Nüüd hakkab I klass läbi saama ja minu rõõm oma lapse edusammude üle on piiritu. Sebastian on õppinud soravalt lugema, ta tunneb kõiki tähti ja oskab neid korrektselt kirjutada. Tema matemaatilised võimed on paremad kui enamusel temaealistel. Sama kehtib ka loodusteadmiste kohta. Ta on kohusetundlik ja püüdlik, kõik asjad peavad olema hästi või väga hästi tehtud ja alla "5" on ta sel õppeaastal saanud täpselt ühe korra - lugemises "4". Tema koolipäevad kulgevad tavapärases rütmis. Esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel kolm tundi ning teisipäeval ja neljapäeval kaks tundi. Kunsti ja käsitöö teeme kodus jooksvalt ja kehalise kasvatuse hinde paneb treener Kaido jalgpallitreeningute põhjal. Õppepäev algab 9.30 või 10.00 - selleks ajaks on ta kenasti üles ärganud ja kuigi ta igal hommikul räägib, kuidas ta ei taha kooli minna, kool on nõme, teeme vaba päeva, saab ta oma koolitundidega kenasti hakkama. Õpetajaga on suhe avatud ja sõbralik, aga ainult klassiruumis. Väljaspool seda ruumi ta teeb näo nagu ta ei tunneks oma õpetajat. Viisakusavaldusi ta ei kasuta - st ei tereta, ei headaega, ei tänan ega palun. Samas räägib ka kodustest asjadest õpetajaga ja ma võin öelda, et nad suhtlevad vabalt. Igatahes täna tundub mulle, et paremini poleks saanudki asju korraldada, kui täna on. 

Kuid nagu ikka igasugu erinevate eripärade korral on bürokraatia väga suur. Samamoodi nagu Sa pead iga kolme aasta tagant tõendama, et Su lapsel on probleem ja tal on puue, on vaja ka kooliskäimiseks saada vastavate spetsialistide soovitused koolikomisjoni kaudu. Mõni aeg tagasi see toimuski, vabariiklikul tasandil. Olime kooliga esitanud kõik vajalikud paberid - psühhiaatri, endokrinoloogi, allergoloogi, õpetaja koostatud individuaalne vaatluskaardi ja nende paberite tulemusena ja arutelu käigus otsustati, et Sebastiani õpe peab jätkuma üks ühele meetodil järgmised viis aastat ehk kuuenda klassi lõpuni ehk II kooliastme lõpuni. Siiani õppis Sebastian justkui väikeklassis, kuid uuest õppeaastast on see ametlikult vormistatud üks ühele õppeks, mis toob ka koolile kolm korda rohkem raha sisse. 

Mind isiklikult valdavad natukene vastandlikud tunded. Ühel poolt on mul väga hea meel, et tähtsad tädid ja onud nägid ja mõistsid Sebastaini erivajadust just sellisena nagu see on ja otsustasid tõesõna tänast olukorda arvestades kõige paremal viisil, kuid mul on natukene hirm. Hirm, et Sebastian on nii eraldatud kõigist ja kõigest. Autismiga lapsele peaks tegelikult looma rohkem võimalusi eakaaslastega koostööd teha, sest praeguse seisuga on tema sotsiaalne pool peale jalgpallitrenni täiesti asotsiaalne. Ta ei aktsepteeri ühtegi omaealist muus tegevuses kui jalgpall. Ta ei suhtle ühegi omaealisega, kui just jutuks pole jalgpall. Ta ei vaata isegi ühegi omaealise poole, kui ta just ei käi jalgpallitrennis :) Ühesõnaga - tema jaoks pole olemas ühtegi samaealist inimest, kes pakuks talle huvi, kellega koos ta sooviks midagi teha, kellega ta saaks suhelda ja arvestada. Ta ei õpi seal sotsiaalmajas üksi olles üldse mitte aru saama, et on segavaid hääli, et on vaja teiste järgi oodata, et on vaja arvestada, et mõnda tööd on koos kergem teha, et temaealised on vahvad kamraadid. Kuidas peaks ta siis oskama täiskavanuna täiskavanutega koostööd teha, täiskavanute mailma sulanduda. Jah, ta oskab kõiki neid asju jalgpalliväljakul, aga see ei laiene absoluutselt ka igapäeva ellu, sest ta peab kõiki omaealisi tobedateks, tüütuteks, lärmajateks, igavateks. 

Nii et. Tegelikult on tore, et meil on esialgu viis aastat, et välja mõelda, kuidas saab edasi. Selle viie aastaga saab ta akadeemiliselt väga tugeva põhja, kuid sotsiaalselt olen murelik. Loomulikult arvestan ma ka võimalusega, et me püüame hirmsasti kõiki erilisi ja isevärki inimesi sulandada keskkonda, kuid me unustame ära, et on üks sort, kes ei vaja seda integratsiooni mitte karvavõrdki. Aga ma ei anna alla ja minu pingutused kannavad vilja. Sebastian suudab juba palju paremini täiskavanute maailmas olla ja igasugused sugulased ei aja teda närvi. Ta suudab juba täiesti vabalt aktsepteerida ka LääneVirumaalt külla tulnud tädi ja tema pere, ilma, et ta poeks Robini voodisse teki alla. Jah, ta võib olla terav ja salvav, kuid siinjuures ma loodan kõikide lähedaste mõistvale suhtumisele. Ma loodan, et Sebastian suudab ühel päeval ka paremini kohaneda omaealiste maailmaga ja ta on ühel päeval valmis õppima väikeklassis koos mõne kaaslasega. 

Seniks aga läheme edasi üks üheselt ja oma armsa õpetajaga, kes lubas sügisel tööd Sebastianiga jätkata :) 

Vanatädi :)

Mul on kaks vanemat õde. Üks on minust 13 aastat ja teine 7 aastat vanem. Mina olin alles lapsekingades, kui nendel olid esimesed peikad ja armumised ja nii ongi läinud, et 10 aastaselt olin ma juba tädi. Ma mäletan nii selgelt seda tunnet, seda uhkuse tunnet. Ja ärevust. Ja seda oh-sa-nunnukene- tunnet. Ta tundus mulle nii kohutavlt väike ja armas, et see ei tahtnud mu 10aastase hinge ära mahtuda. Natuke hiljem, 14aastaselt sain ma taaskord tädiks. See oli juba rohkem selline ma-olen-tädi tunne, sest ma olin vajalik. Õde Liisu tegi minust isikliku lapsehoidja ja mul ei olnud selle vastu mitte midagi, sest mul oli väga suur ja sügav suhe tema tütrega. Ma usun end mitte valetavat, kui väidan, et olin Allu lemmiktädi päris kaua aega, sest ma TAHTSIN ja VIITSISIN. 

Asjade loogilise jätkuna olen tänaseks vanatädi. Kohutav sõna ühe 35aastase naise jaoks, sest ega ikka vabatahtlikult endale mingisuguseid "vanasid" külge ei poogiks. Aga see on ainult sõna, lihtsalt üks halva kõlaga sõna, sest tegelikult on mind vallanud samasugune "vajalik-tädi" tunne, kui olen kudunud või heegeldanud pisikestele mingeid asju. Ma tean küll, et minu vajalikkus ei ole marginaalne, kuid ometigi olen end sisse mässinud. 

Kuidas? Ma olen jäägitult armunud :) Ma olen tabanud end iga päev vähemasti kümneid kordi mõtlemas meie pisikesele Jakole ja veel pisemale Alissale. Ma ei oskagi seda tegelikult päris hästi seletada, mis tunne mind on vallanud, kuid igatahes on see tunne soe ja hell. Mul on nii hea meel näha oma õdede tütreid emaks saanutena ja mul on nii hea meel, et maailma on sündinud kaks last, kes saavad jäägitult armastust tunda.  

JAKO (03.01.2015)

ALISSA (04.05.2015)

Ma tahaksin enamat olla, kui lihtsalt vanatädi. Ma tahaksin suhet nende lastega, sellist sooja ja tugevat. Ma tunnen tõsimeeli, et ma ei taha jääda võõraks ja kaugeks, sest nad on mulle nii kallid. Alustades õdedest ja lõpetades Jakost ja Alissast. Ütlesin üks päev Liisule, et mul on kadeduseuss sees, sest kõigil on beebid ja ma nüüd mõtlesin, et see siiski ei ole kadeduseuss, sest hoidku jumal mind isiklikult beebi eest - mul on hoopis hirm. Hirm, et see hea tunne libiseb käest. Minu roll nende laste elus on suhteliselt tagasihoidlik, sest lõpeks olen ma lihtsalt vanatädi, kuid ma siiski loodan kogu oma südamest, et mul jätkub tarkust teha asju õigesti ja kanda auga oma nimetus välja. 

Ma olen uhke. Uhke Jako üle, kes on juba 4kuune ja naeratab nii kenasti, näitab iseloomu, vajab hellust ja lähedust. Ma olen uhke Alissa üle, kes on vaevalt kolm päeva siin ilmas olnud ja kõiki oma suure juuksepahmakaga ära võlunud. Ma olen uhke oma õdede tütarde üle, et nad on selliste imetabaste asjadega hakkama saanud. Sest muudmoodi ma ei oskagi neid nimetada - IMETABASED. 

Ma olen vanatädi. Täna. Selles loos. Homme soovin ma siiski lühendatud varianti kuulda - tädi :) 

Volbriöö metsas

Minu lemmik aastaaeg öösel metsas on kevad. Ja kuna juhtumisi on see mu lemmik ja juhtumisi oli ilus ilm ja juhtumisi oli volbriöö ja juhtumisi kõik asjad sobisid omavahel kokku, käisime metsas ööbimas. Juhusele ju vastu ei saa. Igatahes pakkisime me oma kodinad kokku, mis käib juba meisterliku kiirusega, ja läksime metsa. Kaasa kutsusime nagu ikka onu Aivari ja Liivi oma perega, sest kellega veel metsa minna kui mitte nendega.

Ilm on sel kevadel olnud väga heitlik. Palju on olnud tuult ja vihma ja ega need soojakraadid ka midagi erilist pole olnud. Selline tavaline virisemist kaasatoov kevad. Eile aga oli tõeliselt ilus ilm: soe, kuiv ja tuuletu, mis juba iseeenesest kutsub õue. Meil on kruusaaugu taga metsas olemas juba varem püsti pandud variendi raam ning seetõttu me aja kokkuhoiu mõttes just sinna metsa läksimegi. Oma miljoni asjaga :)

 

Nagu ikka oli vaja suurtes kogustes kuuseoksi küljealustele. Seekord õppis Sebastian puud langetama ja seda laasima ning lõppkokkuvõttes sai tema tööst Arvole küljealune. Sebastianiga on natuke keeruline, sest ta ei taha, et teda õpetatakse, kuid Arvo selles osas väga järjekindel ja suunab teda ikka õigesti kirvest ja nuga kasutama. Igatahes on Sebastian ära teeninud tööõpetusse ühe viie uute oskuste eest, mis kõige sõna selgemas mõttes olidki töö õpetus. 

Aivar langetas kirvega ühe suure kuivanud kuuse ja siis nad tegid Robiniga palju halupuid, mida oli hea kohe hommikuni Sebastiani laotud virnast võtta. Kuivanud kuusega on muidu kõik tore, kuid see hirmsasti praksub tules ja loobib "kreeke". Seekord läks Sebastianil natuke nihusti, sest üks selline tükk lendas talle kraevahele ja siis ta pidi natuke aega valu tundma, kuid ta sai sellest õnneks ruttu üle ja Aivar õpetas, et kui puuhalud panna ilusasti lapikult (mitte püstiselt), siis lendab "kreeke" palju vähem. Ja nii tõesti oligi. 

Robin tegi üles lõkke (süütepulgaga) ja Arvo tegeles traditsiooniliste metsasöökidega, kust loomulikult ei puudunud lõkkekartul ega peekoniviilud. Meie metsasöögid on alati väga rikkalikud, sest enamus meist armastab head toitu. Seega on ikka kõigile midagi. Arvo tegi minu jaoks avokaado-tomati-basiiliku salatit, olid vorstid ja pekid ja sašlõkk, olid lõkkekartulid ja piim. Kõike oli. Kui me esimest korda perega metsas käisime, siis me ajasime väga lihtsate söökidega läbi - kiirnuudlid ja grillvorstid. Tänaseks on see kõik möödanik ja ka metsatoit on alati rikkalik arvestades kõikide vajadustega. 

Kuna kõik vajalikud tööd said väga kiiresti valmis, said poisid, nii suured kui väiksed, mängida käbisõda. Ma ei tea, kui mitu lahingut nad maha pidasid, aga neid oli igatahes palju. Küll Sebastian Aivariga, siis Arvo Robini ja Sebastiani vastu, siis jälle Sebastian Aivariga. Lahingud lõpetati alles siis, kui metsas oli nii pime, et enam ei näinud, kas vastane sai käbiga pihta või mitte. Mänguosaliste aususele polnud mõtet loota :) Õhtul hiljem tulid Liivi ja Mart ka. Siis mängis Liivi kitarri ja Arvo parmupilli, ajati juttu, tehti nalja, küpsetati pekki ja vorsti. Räägiti juttu ja lauldi laule. 

Mina ei laula, kui mul laulusõnu käes pole, sest maha lugedes ma ei kogele, aga muidu ei tule kõik sõnad korralikult välja. Ja pekki ma ka ei söö. Vorsti ka mitte. Üldse pole söök numero uno. Mina hoopis pildistasin kõike seda, mida tasus pildistada ja kuulasin kõike seda, mida oli vaja kuulata. 

Loodus on praegu nii ilus. Kõik ärkab ja tärkab, on muutumas roheliseks. Linnud laulsid õhtul kella üheteistkümneni välja ja alustasid uuesti juba varahommikul, kella nelja ajal. Hiir jooksis oma uru ühest august teise ja imestas tõenäoliselt, miks me tema territooriumil oleme. Kevadlilled õitsevad ja õues on sooja lõhn :) Kõik on kuidagi valgem ja helgem, vähemasti nii kauaks, kuni oled seal sees. Vaikuses ja rahus. Sellises, mida saab ainult metsast ja ainult siis, kui Su ümber on inimesed, kellest Sa hoolid ja kes Sinust hoolivad. 

Mulle nii meeldib metsas. Isegi täna, kui pidin pool ööd külmetama, sest varbad läksid millegi pärast külmaks ja said sooja alles siis, kui päris üles olime tõusnud. Mulle meeldib metsa lõhn ja vaikus. Meeldib vaadata ja kuulata tuld. Meeldib jälgida oma armsaid inimesi. Meeldib pildistada. 

Kui vähegi võimalik, minge metsa. Niisama, jalutamagi. Seal on tõesti ilus praegu ja see annab lastele nii palju. Mitte ainult lastele. Meile kõigile....