Kolga ja Kihnu

Aivar teatas paar nädalat tagasi, et ta tuleb sel ja sel kuupäeval koju ning tore oleks, kui Arvo organiseeriks mingi ägeda tripi. Midagi nad seal juba arutasid ka ja korra jooksis jutust läbi Kihnu, kuid sinna see sel päeval jäigi, aga mitte kauaks. Arvo pidas ilmajaamaga läbirääkimisi, mina pidasin läbirääkimisi Tolli turismitaluga ja juhtuski nii, et tuli Kihnu minna. Väljasõit 19. september kell 8.30 Munalaiust. 

18. septembri õhtul, nii umbes kella pool kümne ajal sai Arvo sõnumi, et hommikune reis on suure tuule tõttu edasi lükatud 11.30-ks. Natuke maigutasime suud ja tõdesime, et ongi hea - ei pea nii vara ärkama. Pakkisime aga asju edasi, olime pidevas suhtluses Aivari ja Liiviga ning kui kõik asjad koos, läksime magama. Hommikul, kui olime viimsegi asja autosse tõstnud, renditud haagise rattaid täis ladunud ja olime valmis autosse istuma, tuli sõnum, et suure tuule tõttu jääb reis ära. Nüüd me ei maigutanud enam midagi. Seisime keset koduhoovi ja ei teadnudki, et mis nüüd siis peale hakata kogu selle killavooriga ja iseenditega. Mida peale hakata ahastuses lapsega? Aivar ja Liivi pere jõudsid ka meile ja siis tuli välja mõelda välkplaan B. Arvo helistas Kihnu praami peale ja küsis, kas õhtune reis toimub. Kapten oli lootusrikas. Kuid see kõik hakkaks juhtuma ju alles 17.45. Meie aga istusime täisvarustuses kell 10.00 meie köögis kahe läpaka taga ja otsustasime ühiselt, et läheme Pärnumaale matkarajale, kust siis õigeks ajaks läheme sadamasse.

Plaan B läks käiku. Viisime suurema nänni Munalaiu sadamasse ja sõitsime Kolga matkarada otsima. Meie, vanad matkasellid võime siinkohal igatahes täielikult viriseda Kolga matkaraja viitade üle, sest need olid peaaegu olematud. Nii juhtuski esimest korda ajaloos, et keset kena sügisilma me ei leidnudki matkaraja alguspunkti üles, kus me tahtsime lõunatada ja olime sunnitud pikniku suvalises "taskus" maha pidama. Ega sellest miskit hullu olnudki, sest meil olid enamasti külmsöögid lõunaks planeeritud ja Ketteliga saab sooja vett igal pool keeta, kuid hämming oli meil ikkagi.

Hämmingule vaatamata saime boonusena  sinetava metsaaluse. Ma ei ole kunagi varem näinud metsas keset septembrit nii palju mustikaid, et kõik kohad sinetavad. Ja ma olen ju marjahull, ma võiksin neid lõpmatuseni süüa. Igatahes, kuid teil on selle aasta mustikad alles korjamata, siis minge Kolga metsa - sealt saad ise ja jagub naabritele ka. 

Peale pikniku pidamist oli meil nii palju aega, et me otsustasime ikkagi matkaraja ka üles otsida. Arvo navigeeris telefoniga ja Aivar oma meeltega ning üles me selle alguspunkti lõpuks ikkagi leidsime - 3,5 kilomeetrine õpperada. Ei midagi erilist, väikeste tõusudega ja väikeste laskumistega, kuiv ja männimetsane. Kuid ometigi täiesti eriline, sest ma ei saa üle ega ümber nendest mustikatest ja pohladest, mis me ära sõime :)

Minu suust on näha, et mulle maitsevad mustikad ikka väga :)

Allikavett proovimas

Matkaraja kohta ütleks nii palju veel, et kuigi kõik oli kena ja puhas ja marjane, siis sellel rajal jätab viitamine tõsiselt soovida. Ilma navigaatorita me vist küll seda läbinud ei oleks, sest metsavahel oli nii palju teid, mis ristusid ja hargnesid ja mitte kusagi ei olnud märget, kuhu edasi minna. 

Kui rada sai läbitud, oligi kell sealmaal, et minna Munalaiu sadamasse. Mingeid ärajäämise sõnumeid me saanud polnud, seega oli suur tõenäosus, et me siiski sinna saarele saame. Saimegi! Aga kus ikka loksutas! Meie Sebastian jäigi merehaigeks ja toitis kalad ja kajakad ka ära. Ütleme nii, et mul päris paanikast oli ikka natuke puudu, aga midagi meeldivad selles ka ei olnud.

Jõudsime Kihnu 18.45 ja meil oli Tolli Turismitalus tellitud õhtusöök. Olime eelnevalt suhelnud ja plaanide muutustel ka õhtusöögi hilisemaks lükanud. Igatahes jõudsime õigeks ajaks sihtpunkti ja meie jaoks oli laud juba kaetud. 

Küll oli hea pärast sellist ootamatusi ja tuult täis päeval süüa sooja kalasuppi. Kõigile maitses supp väga (Seebu sõi ainult kala supi seest) ja Kihnu sai moosiga viis lausa keele alla. Kui sinnakanti satute, võtke kindlasti see tradistsiooniline õhtusöök oma plaanidesse, sest see on seda väärt!

Olime broneerinud endale tarekese, kuhu kaheksakesi kenasti ära mahub ja loomulikult ka sauna. Mulle meeldis väga see, et igal pool oli vool sees. Tavaliselt me käime nendes metsaonnides ja need on pimedad nagu ööd, aga seekord oli kõik valge - saun, maja, tare, söögipavilon. Mahutasime end kenasti tares ära ja siis polnudki muud teha, kui saunatada ja laulda, sest Liivi, hea inimene, võttis isegi saarele kitarri kaasa :) Majutuse, õhtu-ja hommikusöögi kohta pole küll midagi muud öelda, kui et kõik oli suurepärane ja kui me peaks kunagi Kihnu veel sattuma, siis läheb kordamisele kindlasti. 

Öö möödus rahulikult ja uus päev tuli meie juurde koos päikesega, seega polnudki muud teha, kui nautida ilma ja avastada Kihnut. 

Tolli Turismitalust sõitsime otse Kurase poodi, sest meil oli suurmat sorti veekriis. Saare peal kraanidest tulev vesi oli soolane ja poistel polnud puhast joogivett (arvestage, et üks neist joob 8,5  ja teine 6,5 liitrit ööpäevas). Kui veevarud olid täiendatud, sõitsime edasi muuseumi juurde, mis kahjuks oli suletud, kuid muuseumi sein ise oli juba vaatamisväärus. Nii ilusad tööd olid seinal, et võiski vaatama jääda. 

Edasi me natukene navigeerisime ja sõitsime mööda ja valesti ja navigeerisime ja jõudsime Liiva-aia kivi juurde. Tahtsime grupipilti teha, aga mina ei julgenud kivi otsa ronida :D Jänsekõrvad kasvasid kolme meetri pikkuseks. Nii tulid igasugused muud pildid ja grupikas tuli jätta mõneks teiseks momendiks.

Siis me eksisime natuke tahtes tegelikult minna 3 pärna juurde, kuid jõudsime hoopis mere äärde, kus pidavat olema vaateplatvorm, mida me ei suutnudki leida. Navigeerisime end hoopis tagasi õigele teele ja käisime pärnasid vaatamas - mõisaaseme päranasid. Pärnad olid suured! Kolmekesi pidid kätest kinni võtma, et saaks ringi peale. 

Pärnade juurest sõitsime üsna ilma eksimatult saare teise otsa majakat vaatama. Tegelikult pidi majakas kinni olema, aga meil vedas. Onu oli parajasti seal ja me saime majakasse sisse minna. Meie Arvoga polnudki kunagi varem majakat muudmoodi näinud, kui ainult õuest ja üles vaadates :) , seega oli kogemus täiesti uudne. Majaka tippu ronimine oli üsnagi raske mööda neid kõveraid treppe ja Sebastianil on arsaadavatel põhjustel natukene trepiparakad, aga ta sai kenasti hakkama.  

Isegi nastikut nägime :)

Peale majakas käimist pidasime lõunapausi majakalähistel kadakate varjus. Söögid olid kõik lihtsad ja metsalikud, kirss tordil oli minu tehtud pohlakeeks :) Sai sooja kohvi ja pehmet keeksi.  

Peale puhkepausi sõitsime Ristina luäsi. Küll seal oli ilus neem. Kõik, kel huvi oli, said kivide peal turnida ja kellel huvi polnud, said pildistada. Kahjuks hakkas meil aeg otsa saama ja me jalgupidi merre ei saanudki minna, et väikestele laidudele kõndida, aga ju siis tuleb kunagi veel Kihnu minna. Muuseum jäi ju ka nägemata...

Matkasellid koos ja hoos :) 

Kokku sõitsime 26,5 kilomeetrit. Seda on tegelikult nii vähe, eriti, kui koguaeg on pausid. Lühemad ja pikemad. Ükski liiges ega lihas küll täna haige pole, isegi kann mitte.

Sadamas käisime veel vaatamas vanu laevu, sest kui üle poole seltskonnast on meessoost, siis ei saa ju jätta paate vaatamata ja pildistamata. 

Suured sõbrad :)

Kõik, mis alguses tahtis untsu minna, läks lõpuks hoopis veel paremini. Ma ei tea, kuidas see meil õnnestub, aga kohe kuidgi õnnestub. Kõik see organiseerimine, seltskond, ilm. Ilm! Ilmast võikski ju rääkima jääda, kuid me kohe saame hakkama igasugu ilmadega ja mul on tunne, et ilmavana siiski pisut hellitab ka meid. Rääksime eile just Liiviga ka, et võibolla see pidigi nii olema, et me laupäeval alles õhtul saarele saime, sest ega seal polekski kaks päeva midagi vaadata olnud. See kõik lihtsalt pidigi nii minema nagu läks. Natukene närvikõdiga. 

Aitäh teile, armsad inimesed. Aitäh Liivi, Priit, Mart, Aivar ja aitäh mu armas pere. Ma ei tea, kui mul poleks teid, siis mida mul üldse oleks? Meil on taaskord seljataga üks vahva reis, mis kosutab hinge ja täidab meeli. Ja kõik, kes Kihnus meiega ei käinud, kuulake meeleolu loomiseks Kihnu hümni ka.  

Meie laulsime :)

Tööõpetus isaga

Uue õppeaasta algamisega on meie perel jälle uued kohustused. Sellised kohustused, mille peale enamik inimesi ei pea üldse mõtlema, sest need asjad juhtuvad koolis. See on II klassi õpilase kunstiõpetus ja tööõpetus. Need ained nimelt peame me ise Sebastianiga läbi viima. Osaliselt seetõttu, et Sebastianil oleks lühemad koolipäevad, kuid mitte väiksem pole põhjus, et Sebastian ei taha eriti käelisi asju teha. St on suhteliselt keeruline välja mõelda selliseid töid, mis ta hea meelega teeks ja millest ta lõppkokkuvõttes ka rõõmu tunneks. Või no kasvõi rahule jääks....

Sellest eelnevast tulenevalt palusin Arvot, kellel on hetkel puhkusenädal, et ta võiks Sebastianiga ühe tööõpetuse projekti läbi viia mingisugust puutööd tehes. Miks just puu? Võiks ju oksendamisi paberitöid teha. Või lõngatöid. Või kangatöid. Või hoopis rebida, lõigata, siduda, punuda jne. See kõik on Sebastiani meelest mõttetu. Mul kuluks umbes viis miljonit närvirakku, kui ma hakkaksin temaga näiteks sokilooma tegema :) Ei, ma ei hakka. Aga puutöö talle meeldib. Meeldib kohe väga. On alati meeldinud ja mul on tunne, et see on süvenev. Talle meeldib saagida ja haamriga lüüa, meeldib lihvida ja puurida. Ja kuna Arvo on sellistes asjades väga osav, siis mul ei jäänudki muud üle, kui delegeerida oma töö kaasale. Oluline on ju, et ta saaks uusi teadmisi, kogemusi ja kool saaks vajalikud hinded. Vähem oluline on, kumb meist talle neid kogemusi pakub.  

Sipas on puutöötuba olemas. Ole ainult meheks ja hakka tööle :)

Mis nad siis ära õppisid?

Nad õppisid, kuidas nurgikuga mõõta ja sirgeid jooni tõmmata.

Õppisid vajalikku keskpunkti leidma ja seda ära märkima.

Õppisid pitskruvi olemust ja vajalikkust, seda kinni ja lahti keerama.

Õppisid ettetõmmatud joont mööda saagima ja saetud ääri lihvima, et need ei oleks karvased.

Õppisid puuriga auku ette puurima.

Õppisid puupulka otsast peenemaks lõikuma, et see tihkelt ettepuuritud auku kinni jääks. See oligi vist Sebastianile kõige raskem töö.

Õppisid haamriga naelu ja tüübleid  kinni lööma.

Õppisid kangast sobivat purjetükki välja mõõtma ja lõikama ning purje valmistamist .

Õppisid klammerdamist.

Õppisid paela sidumist ja sõna otseses mõttes sõlmimist, kuna meie Sebastian ei oska ikka veel sõlme teha. Võibolla nüüd oskab või oskas ainult isa valvsa pilgu ja juhendamise all - seda näitab aeg.

Ja valmis see purjekas saigi. Täiesti aus ja ilus, ise vaeva nähtud ja tehtud. Ja ei mingisugust virisemist ega oigamist, kui kohutavalt mõttetu kõik on. 

Ma olen koguaeg rääkinud, et Sebastianile tuleb läheneda targalt. Niimoodi, et ta ei saa ise arugi, kui on end juba kaelast saadik sisse mässinud. Kuna õppekavas on öeldud, et I kooliastme õpilane peab saama katsuda, tunnetada, töödelda erinevaid materjale, siis see töö pakkus Sebastianile väga mitmekülgset kogemust. Kõik need erinevad materjalid ja erinevad töövõtted ning  ta sai kõikide asjadega kenasti hakkama. Ja kui kohe kõigega ei saanudki, siis isa abil lõpuks ikka sai. 

See jääb talle meelde, kindlasti jääb. Kuidas nad oma isaga kahekesi purjekat ehitasid. Kaks viite sai pealekauba :)

Liblikanäitus Märjamaa raamatukogu lasteosakonnas

11. septembril avati Märjamaa raamatukogu lasteosakonnas Sebastiani liblikanäitus. Eksponeeritud on kõik 133 isendit, millest 80 on ööliblikad ja 53 päevaliblikad. Iga liblika nimi on ära toodud nii eesti kui ka ladina keeles. Lisatud on viis fotot, kuidas Sebastian püüab liblikaid või sirutab neid. Olemas on ka väikene tutvustus Sebastainist ja tema kogust. 

Kvartsivalgel ööpüüki tegemas

Sebastian ise muidugi eriti rõõmus ei ole, et tema liblikad raamatukogus peavad olema. Lausa oktoobrikuu lõpuni, kuid samas oli ta väga elevil, kui me seal üheskoos seda näitust üles panime. Ta vist ei ole elu sees ka raamatukogus nii palju rääkinud. 

Mõnikord ma olen natukene väsinud kõikidest nendest liblikatest, sest nagu ikka Sebastianile omaselt, et kui ta on millegi sees, siis ta on seal jäägitult. Ta võib tundide kaupa rääkida erinevatest surudest ja vaksikutest. Ta otsib googlist infot ja loeb ette. Ta on risti ja põiki läbi töötanud kõik liblikamäärajad ja talle ei valmista mingisugust raskust erinevate liblikate kohta rääkida kogu informatsiooni, mida ta omab. Peensusteni. Ole ainult inimene ja kuula. Me kuulamegi, sest tema teadmised on suured ja vajadus neid jagada veel suurem. Nüüd sai ta tunnustust ka võõrastelt inimestelt, kes tema kogu eksponeerida soovisid. 

Loodetavasti inimesed astuvad raamaukogust läbi ja näevad ka seda ilu ja vaeva, mida Sebastian koos oma perega loonud on, sest liblikate kogu on ühe lapse kohta ikka vägagi muljet avaldav. 

Nii et - minge raamatukokku, lasteosakonda liblikaid vaatama! Näete oma silmaga, millised iludused meil nii päeval kui öösel ringi lendavad. 

Selle suve projekt

Meie elu on tihedalt seotud Sipaga. Kui juba on esimesi kevadmärke näha, on teada, et meid leiab rohkem maalt kui alevist. Ma täpselt ei teagi, mis meid sinna tõmbab, kuid nii ometigi on. Kui Aivarit kodus pole, siis me ööbime sauna peal. See on väljaehitatud pööninguosa, kus on kaks diivanit ja piisavalt palju põrandaruumi, et me kõik neljakesi sinna lahedalt ära mahuksime. See saun oli Seljamaal esimene asi, mis sinna maadele ehitati ja vanaisa ehitas pööningupealse välja, et oleks kuskil ööbida sel ajal, kui maja ehitus oli pooleli.

See aasta ei erinenud mitte millegi poolest eelneva aastaga. See tähendab, et nii kui ilmad soojemaks läksid, nii meist mustlased said. Mis see siis on - siuh asjad kokku ja säuh asjad lahti :) Arvo hakkas ühel esimestest selle kevadistest õhtutest asemeid valmis seadma ja siis talle jäi ust avades peaaegu aken pihku... 

Otsas oli see viiluots, otsas mis otsas. 

Enne

Istusime saunatrepil ja mõtlesime. Mõtlesime sellele, et Aivaril on koguaeg nii kiire, et pole aega istudagi, rääkimata siis mingi saunaotsa tegemisest. Ja otsustasime, et võtame selle asja ise käsile. Mitte, et meil rohkem aega oleks olnud, kuid Arvo käib ikkagi iga nädal kodus ja meil on kergem leida kasvõi mõned tunnid, et jälle edasi nokitseda. 

Esimese asjana otsisime pööningult välja lauad ja tassisime need kuuri alla, kus abitöölised need üle võõpasid. Alustuseks said lauad põhjavärvi selga ja siis juba õige tooni. Abitöölised olime meie Sebastianiga. Nagu ikka. 

Edasi hakkasime lõhkuma. Kogu vana laudis koos ukse ja aknaga tuli viiluotsast eemaldada ja lõkkeplatsile viia. Arvo oli töödejuhataja ja laamendas, mina abitööline ja tassisin laudu lõkkeplatsile. Robin ja Sebastian tegid süüa. Ma kõndisin sel päeval peaaegu 20 000 sammu :) Ega laamendamine ei olnudki nii keeruline, hoopis hullem lugu oli sellega, et aken ja uks tuli veel samal päeval ette saada, sest me jäime ju sinna ööseks ja ega me saanud ju auk seinas magama minna.  

Õhtul poole kümneks oli aken ees. Ehk siis ühe päevaga sai kõik lõhtud ja uus uks-aken asemele pandud. Öösel saime seinapragudest õue vaadata :)

Soojustasime otsa kenasti ära ja uus laudis sai seina. Aivarile ütlesime telefoniteel, et tegime Su saunaotsa roheliseks. Aiku reaktsioon oli üsna aimatav - mis mõttes roheliseks?! Tegelikult, kui ta koju saabus, siis ta nägi, et roheline ei olnudki nii jube. Roheline oli päris äge :) Nii ta läks hoopis poodi ja ostis terassilaudu ning siis nad ehitasid Arvoga koos uue terassi. Sellise suure ja tugeva. 

Nüüd on kõik valmis! Suur terass, tormilaternast lamp, ilus ja puhas ja roheline. Suur töö sai ära tehtud ja aega läks. Läks vähemasti õigesse kohta. Minu panus on seal imeväike, selline abitöölise panus (nad nimetavad seda "sibitöödeks"), kuid ometigi on mul hea meel, et ma siiski sain ka osaline olla.  

Pärast

Me oleme ise väga rahul. Oleme koos jälle midagi olulist ära teinud ja kuigi see võib näida köki-möki-värk, oli nikerdamist üksjagu. Arvo sinisilmne arvamus, et kolm päeva higistamist ja valmis kõik ongi, ületati kümnekordselt. Mina ei jõua ära imestada Arvo ja Aivari kuldseid käsi. Päriselt ka. Sellel pole mingisugust vahet, mis nad parasjagu ette võtavad, kõik asjad saavad hästi ja korralikult tehtud. Ja silmale ilusad. 

See viiluots ja terass peaksid nüüd 15 aastat kestma, kui mitte rohkem. Loodetavasti on ka Aivaril hea meel, et tema pesa on saanud uue kuue. Meil on küll hea meel, sest see on ju meie pesa ka natuke :)

Aiamaavärk

Juba neljandat aastat järjest (issand, kui kiiresti aeg läheb....) oleme Arvoga korralikud aiapidajad. Korralikud võib panna muidugi jutumärkidesse, sest selle aasta korrapidamise hinne on kindel "istu-kaks!". Kuid sellele vaatamata on aed meid kostitanud ja ainult sellega, mille sisse on natukene ikka energiat ka paigutatud. 

Märtsi alguses tegin Sebastianile tööõpetuse tunni seemnete külvamisega. Ja siis jäime ootele. Nagu ikka. Ja rõõmustasime justkui väikesed lapsed (Sebu muidugi ongi alles laps) koos iga väikseimagi rohulible üle, mis potis nina välja pistis. Hommikuti oli see peaaegu esimene tegevus - vaadata potsikud üle. Ja rõõmustada :), sest kõik taimed kasvasid jõudsalt ja kõik, mida külvasime, kasvama ka läksid. 

Basiilikut sööme täna ka veel, sest see kasvas sel aastal eriti jõudsalt

Imepisike kurgirõõm :)

Esimese suurema silmarõõmu saime kevadehakul. Siis õitsesid meie tulbipeenras nelja sorti tulpe. Tegelikult oleks pidanud olema seitse erinevat, aga mina ei tea, kuhu need teised kadusid :) Hea, et ikka mõnedki tulid. Laps rõõmustas südamest ja ei jõudnud sealjuures siiski ära põlastada seda, et ei ole ilusaid punaseid tulpe. 

Maasikaid oli see aasta palju. Isegi nii palju oli, et jõudnudki ära süüa - pidin moosi keetma. Mul on alati sügavkülmas maasikatoormoosi ka, kuid keedetud moos läheb kõigile peale iga kell. Läheb nii hästi peale, et keldris on alles üks purk maasikamoosi ja seda ma hoian mingiks eriliseks pühapäevaks. Küll ta millalgi ikka tuleb - see eriline pühapäev. 

Pune ja murulauk elavad aiamaal oma elu. Samuti rabarber. Minu asi on neid vähemaks juurida, sest muidu ei olekski meil aiamaal midagi muud, kui ainult pune ja murulauk. Rabarber ka. 

Porgandid said otsa juba siis, kui oli midagigi kraani all puhtaks pesta. Selle eest hoolitseb igal aasta Sebastian isiklikult :) Ega ma ei keela ka - tema jaoks need ju maha külvataksegi. Robini jaoks muidugi ka, aga Robin on aru saanud, et ega ta sealt suurt miskit ei saa, kui ise nahhaalne pole. Ja ta pole. Loovutab rõõmuga kõik oma vennale. Nats näpistab ise ka. Minul pole õrna aimugi, kuidas porgandid aiamaal maitsevad, kuid mõni veel kasvab. Ma nendele muidugi ei pretendeeri, aga ehk maitseks antakse. Kui ise õigel ajal küsida oskan. 

Tomatid ja kurgid on mulle sel suvel palju peavalu tekitanud. Kurgid eelkasvatasime ja siis ühel maikuu päeval ütles ema, et nüüd võid juba välja istutada ja nii me Seebuga tegimegi ning siis tuli samal ööl öökülm ja võttis kõik meie kurgid ära. Pääses vaid üks, kes kogemata jäi tuppa tomatite varju ja tomatitega ühte kasvuhoonesse me selle hinnalise kurgitaime paigutasimegi. Saime viis kurki. Asi seegi, sest päris ilma ju ei jäänud. Tomatid aga ei tahtnud kuidagi punaseks minna. Juba ammu-ammu viljad küljes, ilusad ja suured, kuid täiesti rohelised. Juuli lõpus arvasin juba, et küllap need ei jõuagi valmis saada, kuid ma eksisin. Tänu ilusatele augustikuu ilmadele on kasvuhoone punaseid tomateid täis ja hetkel küll poest neid juurde ostma ei pea. 

Küslaugud alles kasvavad. Nende hingeelust ei tea ma midagi, kuid olen valmis samasuguseks pettumuseks nagu eelmine aasta. Nad olid liiga väikesed. Absoluutselt liiga väikesed. Arvasime siis, et küllap kastsime vähe - suvi oli ju kuum. Kuid ei tea, eks varsti paistab. 

Ja rohkem meil ei ole midagi. Õunu sel aastal pole (õnneks äiapapa puud on lookas) ja tikreid ei jõudnud põõstastelt ära süüa. 

Rohkemat pole vajagi. Ma olin niigi liiga laisk aiapidaja, häda siis endale veel lisatöid muretseda. Ühe kõrvitsa oleks võinud ju kasvama panna, aga ju saab ilma ka. Ma ei tea, miks mul sel suvel see aiapidamisvärk niimoodi lonkas. Tunnen teatavat kergendust, et see hooaeg hakkab läbi saama. Iseenest on muidugi saaduste üle hea meel ja hea meel on mul selle üle ka, et kõik need asjad, mis me saanud oleme, on täiesti puhtad ja väetisevabad. Naturaalne. Ja just täpselt nii mulle meeldibki. Laisalt ja lihtsalt :)