Õhturännak

Eile, kui ma olin valmis ärkama oma päevasest unest, tuli mu juurde Sebastian, kes ütles, et tal on geniaalne idee. Ma muutusin üsna kahtlustavaks, sest need geniaalsed ideed on tavaliselt seotud millegi tegemisega, aga kui Sa oled just silmad poolavanud ja oled alles täiesti unine, siis Sa ei hakka ju mõtlema, et teeme nüüd midagi. Mu kahtlused olid õiged, sest ta tuli lagedale tõeliselt geniaalse ideega - minna Märjamaalt Sippa. JALA. Ise muudkui vatras, et see pole ju nii palju, ainult 13 km, Sulle ju meeldib kõndida. Ma piilusin teda poole silmaga ja mõtlesin, et ennem lõunaund sai just 8 km kõnnitud, 13km on ikkagi suhteliselt pikk maa (eriti, kui oled juba kõndinud 8km samal päeval), mis häda meil on siis veel kõndida... 

Sõime õhtust ja see rännak oli ikka koguaeg meelel ja mitte ainult - Sebastian ei väsinud oma geniaalsest ideest pajatamast ka. Arvo ütles, et ega hästi ei viitsiks. Ma sõin kõhu täis ja tundsin ka, et nagu hästi ei viitsi, aga siis vaatasin seda last ja mõtlesin, et mis meil siis siin reede õhtul nii tarka ikka teha on? a ega see 13km ju nii palju pole ka... Laps saab õnnelikumaks ja kell loeb kokku ulmelise koguse samme ja... 

Sõitsime autoga Sippa ja sinna see auto jäigi. Meie alustasime oma õhturetke koju 20.10 vanaisa hoovist. Tulime mööda Sooniste teed, üle Kohatu silla, läbi Maavahe. 

Sääseterroris Napoleoni koogi söömine

Ei ole see 13km midagi, nagu niuhti sai läbitud. Sääsed olid muidugi äärmiselt armutud ka ja ega pause teha saanudki, sest niikui peatusid, oli mustmiljon sääske Su keha küljes. Vahemaa tuli 13,89km, aega kulus koos hetkeliste pausidega 2 tundi ja 40 minutit, kesmiseks kiiruseks 4,85km tunnis. Meie tavaline kõndimistempo on nats kiirem, kuid ei midagi väga olulist. 

Robin meie geniaalsusega ei ühinenud, sest tal oli vaja oma jalgadega olla täna hommikul Ristil Märjamaa kogudusemeeskonnaga  jalgpalli mängimas (ei, ta ei ole usku pööranud - ta lihtsalt on raisatud jalgpallianne...) - mäng muuseas läks hästi, seis jäi 7:7 ja Robini varbale 3 väravat. Kartsin natuke, et täna on jalad haiged, sest tavaliselt me ikka päevas 22km ei kõnni, kuid üllatus-üllatus - meie kõnnivorm on siiski üllatavalt hea. Ei mingeid valutavaid jalgasid.

Õhtu oli mõnus, nii soe ja vaikne. Kuna me valdava osa teest käisime kruusakattega teel ja püüdsime vältida suurt maanteed, siis ümberringi oligi vaid roheline ja vaikne. Nägime ühte kitse, ühte põrnikat, kolme koera ja palju linde. Inimesi mitte ainsamatki :) - nii mulle meeldib :) Möödusime väga paljudest sirelitest ja see on lausa uskumatu, kui hea lõhn on igal pool! Ma muidu eriti mingi lille-ja õieinimene pole, aga praegu on küll loodus lausa imeline. 

Sebastian ütles, et nüüd on hooaeg avatud ja suve jooksul võiks ikka iga kuu korra ühe pikema retke teha. Mul ei ole midagi selle vastu. Väärtuslik koosolemise- ja -tegemiseaeg on igaljuhul sada korda etem, kui televiisori vaatamine või arvutis passimine. Olgu selleks siis kasvõi 13,98 km :)

Lödinäpust ikka kunstnikku ei saa

Uh... Mina ei tea, kellesse see meie Sebastian läinud on, et tema kohe üldse ühtegi kunstilist tegevust, millega on seotud paber ja värvid, teha ei taha :) Emasse ilmselgelt mitte ja isa justkui ka risti ette ei löö, aga no see poiss võib viimsegi mu kannatuse piiri peale soiguda.

Üldiselt mulle soigumine ei mõju :) Eriti, kui olukord on möödapääsmatu ja seda ongi ju olukord, kui Sul ei ole veerandi lõpuks neid jube hädavajalikke kunstihindeid olemas, sest Su õpilane on valmis tegema mida iganes, peaseegi, et see ei oleks kunstiga seotud :)

Panin ta täna veel maalima. Ikka sellesamuse hinde pärast.  Rõõmu ta sellest muidugi ei tundnud, aga rahuldustunne oli olemas, kui ma ütlesin, et nüüd on kõik kunsti ja tööõpetuse hinded olemas. 

Ja voltima panin ta ka veel :) Ma ei hakka isegi mainima, et see kõik oli jalgpallitrenni arvelt, mille ma lihtsalt ära jätsin täna, et saaks need tähtsad hindeasjad tehtud. 

Ja siis ta istus mul laua taga, vaatas oma tehtud töid ja ütles:

"Lödinäpust ikka kunstnikku ei saa!"

Ma olin nagu puuga pähe saanud, sest ma olen alati olnud väga toetav ja mitte kritiseeriv, kannatlik ja erinevaid võimalusi pakkuv. Ikka selleks, et temas mingisugustki huvi ärgitada ja siis ta ütleb lihtsalt, et ta on lödinäpp.... See läheb peaaegu samasse kategooriasse, kuhu kuulub ka minu enesehinnang.

Väga hädavajalikud hinded on olemas! Elagu koolisüsteem!

Köiellaskumine Türisalu pangalt

Meie Robin sai aprillis 16aastaseks ja tema tädi Liivi otsustas talle kinkida elamuskingi - köiellaskumine Türisalu pangalt. Mina teadsin selle mõtte esmailmumisest saadik, et ma selle elamuse jätan vahele, kuna mul ei ole sellist adrenaliinilaksu vaja ehk teisisõnu - mul on selliste lõbustuste jaoks liiga pikad jänesekõrvad. Meespere mul muidugi risti ette ei löö millegi ees ja nii nad 7. mail Türisalu pangale sõitsidki. Ma muidu oleks kaasa läinud ja pilte teinud, aga kuna Ailen pidas Alissa esimest sünnipäeva, siis jäin sellest ettevõtmisest täiesti eemale. 

Seega, ega mul midagi erilist kirjutada pole, kui et neil oli tore :) Robinile kink meeldis ja Seebu ütles, et see polnud üldse hirmus :) Nali naljaks, eksole. Ma ei usu hetkeks ka, et see polnud hirmus. Mul oli neid fotosidki hirmus vaadata, mis Priit tegi - küllap ma poleks oma väiksemat lasta sinna köie otsa lasknud 32 meetri kõrgusele, kui ma kohal oleks olnud. Kogu üritust korraldab alpinist.ee meeskond ja nende kodulehel on kõik vajalik info olemas, kes nüüd mõtleb, et tahaks ka elu põnevamaks muuta. 

Vaatasin veel kord neid fotosid, mis on Priidu ja Liivi tehtud ning tõdesin isegi mitte koha peale minnes, et liiga hirmus. Mul ei ole ikka sellist seikleja soolikat...

Meespere aga jäi väga rahule ja on nüüd jälle ühe huvitava kogemuse võrra rikkamad. Aitäh Liivile organiseerimast ja kinkimast :)

Harju Spring Cup 2016

Nädalavahetus oli täis põnevat jalgpalli.

Sebastianil oli kahepäevane turniir Saku kunstmurustaadionil ehk Harju Spring CUP 2016. Raplamaa Jalgpallikool osales kahe meeskonnaga ja meeskonnad olid treeneri poolt moodustatud rohkem ja vähem treeninud poistest ehk siis RJK Kollased ja RJK Sinised. Sebastian oli kollases meeskonnas väravaht.

Mängud olid väga põnevad. Esimene kohtumine toimus Soome satsi KyIF sinistega, keda võideti veendvalt 4:0. Teine mäng oli FC Levadiaga, kelle võitsime samuti 4:0. Kolmas mäng oli natukene raskem, sest meekonnast kaks poissi läksid vahepeal korvallivõistlustele ja seega pidime ilma ühegi vahetuseta hakkama saama. Õnnestus 1:1 viik teha Harju JK Laagriga. Neljas mäng oli väga raske vastane Harju Akadeemia, kes oli ühtlasi ka turniiri favoriit. Lõpptulemus Akadeemiaga jäi 1:1 viik. Sellega olid poisid kindlustanud koha poolfinaalis, kus vastaseks oli Harju JK Saue, kellel tehti 5:0 säru ja oligi koht finaalis olemas.

Finaalmäng toimus vihma- ja lumesajus Harju Akadeemiaga, kust poisid võitlesid välja 1:0 võidu. Mäng oli väga raske ja üsnagi meie värava all, kuid kõik andsid endast maksimumi ja nii saadigi kirja turniiri võit. Sebastian tegi neli väga head tõrjet, mis päästsid olukorrad.

Foto autor Lauri Oolma

Meeskonnas mängisid Robert Heinrich Oolma, Andrus Kapsi, Hugo Miljand, Morris Tobi, Janre Jõgi, Aleks Runnel, Janar Loorents, Andreas Post ja meie Sebastian. Meie Robert valiti ka kogu turniiri parimaks mängijaks ja ta oli selle sajaga ära teeninud, sest kui suurepärane kaitsetöö lõppeb otsustava väravaga, siis polegi midagi muud öelda, kui suurepärane, Robert!

Ilma suhtes üks hullemaid fännikogemusi. Foto autor Lauri Oolma

Palju õnne meeskonnale ja treeneritele! Ja kiitused kõikidele lapsevanematele, kes selles vihmas, rahes ja lumes platsi ääres kaasa elasid. Uh, milline ilm.....

Meie Anne

Mõne inimese puhul on tunne, et ta on Sinu elus olnud terve elu. Ja mõne inimesega on tunne, et tunned teda terve elu, aga ta ei ole ega saa kunagi omaks. Anne on meie elus olnud ei rohkem ega vähem kui kolm aastat. Kolm aastat on kahtepidine aeg. Osalt on see aeg lühike, läheb linnutiivul, kaob käest, kevadest saab sügis, 33st saab 36. Osalt aga on see nii - nii pikk aeg. Pikk aeg haiguseks, pikk aeg mureks, pikk aeg hirmuks, pikk aeg ootuseks. 

Anne ja ootus käivad käsikäes. Ma tean, et peaksin temast lahti laskma, vähemasti üritama seda teha, kuid ma ei saa. Minu ajaarvamine käib kahte rada pidi. Ühel rajal ootan neljapäeva ja teisel rajal ootan Annet. Mõnikord ma olen ootamisest väga väsinud, sest teadagi on ootaja aeg pikk ja oodatud hetk kiire kaduma, seega tekib küsimus, milleks end vaevata? Milleks elada ootuses, kui see kaob nii kiiresti ja algab jälle ootamine. Võibolla oleks kergem, kui ei ootaks. Ei ühel ega teisel rajal... 

Anne tuli meie ellu väga kummalisi radu pidi, sest Rapla maakonnas elades ei mõtle Sa, et hakkad käima 190km kaugusel psühhoteraapias. Psühholoogi, psühhiaatri leiab Raplast, Tallinnast, Pärnust, ükskõik kust ligemalt, aga meie käime Tartus. Juba kolm aastat - on see kolm nüüd pikk või lühike aeg.... Anne on teistsugune, ta nagu ei olekski arst. Või no on küll arst, aga ta on igatahes teistsugune arst. Ta on nii soe ja kannatlik, nii hell ja hooliv, ta ei kiirusta Sind tagant, ei pahanda ega lase emotsionaalsusel oma professionaalsust mõjutada. Mitte et ta poleks emotsionaalne.... On küll, aga ta jääb ikkagi seal juures heaks. Mõnikord ma olen trotsi täis ja mõtlen, et ma ei räägi üldse kellegagi mitte midagi, Annega ka ei räägi...kellegagi ei räägi! Mitte ühtegi sõna! Aga ta paneb mu ikka rääkima (või kirjutama), tahan ma seda või mitte. Ta oskab. 

Annel on sünnipäev, nagu meil kõigil korra aastas. Me Seebuga tegime talle kaardi, koos ja lihtsal viisil. Joonistades. Ja seekord ei olegi mina põhiline pliiatsihoidja (nagu tavaliselt meie peres välja kukub), vaid Sebastian tegi väga suure hoole ja pühendumusega Annele sinililled. Omamoodi tänuks ka temalt. Seebu ütleb ikka, et Anne on väga vajalik inimene ja Seebu juba teab, mida ta räägib. Alati. Sest mingit jama tema ajama ei hakka. Tema räägib ainult õigeid asju :)

Ma tegin Annele väikese kingi ka. Ma ei tea, kas ta seda kunagi endale kaela paneb, kuigi see on nii temalik, aga see polegi kõige tähtsam. Anne on nagu haldjas, helesinine ja soe. Tundega. Tema riietus on soe, tema puudutused on soojad, tema hääl on soe. Nii helesinine. Minu ja Seebu lemmikvärvi :) Seekord sai tunne võitu... 

Kolm aastat on pikk aeg paranemisprotsessis. Oma tõusude ja mõõnadega. Kolm sammu edasi, kaks tagasi. Ma tegelikult ei teagi, mis peaks olema minu tervenemisprotsessi lõppeesmärk. Võibolla on see juba käes? kes teab.... Kõik ootavad, et ma muutuks endiseks, aga ma ei muutu enam kunagi selleks, kes olin kolm aastat tagasi. Mitte kunagi. Ma püüan minna edasi, koos oma painajatega ja saada hirmuvabamaks. Koos Annega. Ikka veel. Selliselt mõeldes on kolm aastat pikk aeg.... Annele kindlasti ka. Ja Arvole. Ja poistele. Võibolla kellelegi veel... Aga me läheme edasi. Isegi, kui mõnikord on tunne, et ma ausalt enam ei jaksa.

Mul on hea meel, et just Anne meie ellu tuli, mitte mõni teine psühhiaater. Mul on kogemusi erinevatega, kuid mitte ükski ei küündi ligilähedalegi Annele. Mul on hea meel, et mu armas Arvo ei pea paljuks vähemasti korra kuus Tartusse sõita. Ja mul on hea meel, et Anne mu ikka igakord rääkima saab. Isegi, kui ma olen olnud umbes 101% veendunud, et ma ei räägi kellelegi midagi!

Mõnikord ma natukene kardan, et Anne kaob ära. Minu elust. Ta on muidugi umbes 10 korda öelnud, et seda ei juhtu, aga mu varasemad kogemused lihtsalt ei lase hirmul minna. Mis sest, et Anne on teistsugune.

On soe. Ja helesinine :)

Villahaldjas

Ma meisterdasin uue haldja. Margiti valvsa pilgu all. Ma ei ütleks, et see on üks väga keeruline meisterdus, kuid omad nipid siiski on. Täna jäi mulje, et kõige keerulisem on sobiva suurusega villatüki tõmbamine. Hetkel on meeles kõik etapid, kuid ega kui kohe - kohe uut otsa ei tee, siis küllap ununeb.

Kõige keerulisem oli keha ja käte tegemine, kuid kuna ma olen varem traadinukke teinud, siis midagi ületamatut ei olnud. Isegi kolm grupis osalenud last sai kenasti hakkama. Margit ütles, et youtubest (wool or felted fairies)  näeb etapilise tegemise igas keeles ära :D Piilusin, ei süvenenud, aga otsing andis palju tulemusi. 

Ma olin varem ainult märgviltinud, seega kogemus oli uus. Nõelatunnetus oli ka uus, seepärast sain mitu pistet sõrme ka :) 

Millegi pärast ei ole tunnet.... Mitte mingisugust. See on äärmiselt veider, sest tavaliselt on mul loodud asjade suhtes tunne. Ülev. Olev. Nüüd ei ole... 

Ma ei usu, et uue otsa teen... Aga las tema hõljub mu magamistoas. Mõnda aega.