Heleniga uusi kogemusi saamas

Ma mõtlesin eile õhtul väga pikalt selle üle, et kuidas mõningad inimesed on minu ellu tulnud ja mida see minu jaoks tähendab. Mõtlesin kohe nii palju, et ei saanud magada ja magasin hommikul kaks tundi sisse Robini kahjuks. Minu paha. 

Me käisime eile Heleniga Tallinnas tegemas hoopis teistsuguseid asju, kui ma olen harjunud tegema (näiteks kakarajal käimine:) ). Ma pean muidugi tunnistama, et tundsin mitmeid kordi selle päeva jooksul hirmu, aga mul on hea meel, et ma oma hirmud suutsin ületada, sest mul on põhimõte, et iga ületatud hirm on võit minu kasuks ja ühe teatud inimese kahjuks. 

Kui meie Robin oli kolme-aastane, tegi üks minu kursusekaaslane endale ühel loengu vaheajal üle tee asuvas salongis nabaaugu. Oi, kuidas ma teda kadestasin! Ja kuidas ma mõtlesin, et ma teen ka. Ühel päeval raudselt teen. Siis, kui ma enam ei karda. Sellest on 16aastat möödas... Päris pikk aeg millegi tegemiseks. Helenil on oma augustamissalong (AlternaDiiva) ja kõige esimese asjana eile sõitsime me tema salongi ja siis see juhtuski. Ta tegi mulle niimoodi augu ja pani needi, et ma ei jõudnud ennast veel korralikult üles kruttidagi, kui kõik oli juba valmis. Helen ütles, et mul on natukene vilets naba, sest see on opereeritud ja mu naba all on väga tugev kõhulihas. On oht, et keha lükkab needi ära, aga ma sellele täna ei mõtle. Täna ma vaatan iga natukese aja tagant peeglist, et mul on imeilus helesinine nabaneet :) Arvo ei teadnud mu tegemistest midagi. Õigemini teadis, et ma teen midagi, mida olen aastaid tahtnud, aga mida, hoidsin saladuses. Ja Robin hirmutas, et see on nii jube valus, aga ninanips teile mehed - ma tegelikult olen vapram, kui välja paistan. Eriti, kui ma midagi väga tahan. Ja kui nüüd keegi mõtleb, et läheks teeks endale ka, siis soovitan Helenit kahe käega, sest kui ta suutis minusugusele argpüksile raksaki augu ära teha ilma ette hoiatamata, siis saavad kõik sellega hakkam. Töö väga kiire ja korralik!

Helen kogub nukke, need on ta salongis kõigile näha. Ma ei olnud kunagi varem selliseid nukke näinud. Kui te auku ei taha teha, minge vaadake nukke - need on väga erilised. Ma tegin paar fotot ka, aga neid on seal palju rohkem. 

Edasi läksime kunsti nautima. Minu meespere pole eriti kunstilembeline ja seetõttu me pole näiteks siiamaani jõudnud KUMUsse, kuigi ma olen seda mingi sada korda soovinud teha. Nad on mul rohkem sellised metsas müttajad... Kuigi.... Teatrist nad küll kunagi ära ei ütle. Igatahes teadis Helen, et Helios Hallis on üleval väga äge interaktiivne maalinäitus selliste kuulsate kunstnike töödest nagu Monet, Van Gogh ja Klimt. Ma täpselt ei tea, mida ma tegin koolis kunstiajaloo tundides, aga mitte ühtegi tuttavat tööd ei olnud, mitte ainsamatki. Ah jaa, ma tegelesin ellujäämisega sellel ajal... Igatahes Näitusel “Monet2Klimt” näidatakse klassikalise muusika parimate palade ja helieffektide saatel rohkem kui 140 kuulsate kunstnike Monet, Van Gogh’i ja Klimti animeeritud maale. Kolm geeniust – igaüks omal alal – olid pioneerid teel klassikalisest kunstist modernismini. Nende talent ja maailmanägemine on meie inspiratsioon ja võimaldab uskuda, et kunst on vaba vaimne maailm. Näitusel kasutatava tehnikaga on võimalus:

• vaadata Monet’i maalide struktuuri;
• tunnetada Van Gogh’i post–impressionismi värve;
• aru saada Klimt’i modernismist ja sümbolismis

Nii palju ilusaid sõnu reas, et ega suurt midagi aru ei saa, aga see näitus oli täiesti imetabane! Kui palju ilu ja valu, värve ja efekte. Ma ei ole kunagi midagi sellist näinud ega kogenud. Maalid ilmusid mingisugustest pisiasjadest alguse saanud (näiteks ringidest) märkidest järjest suuremana Sinu ümber. Terve ruumi ulatuses, isegi põrandal oli seesama maal. Ühest kohast suurendatult, teises kohas terve maal näha, kolmandas kohas lihtsalt laigud. See on midagi enneolematut ja ma soovitan mitte ainult kunstihuvilistel, vaid ka kõigil teistel seda vaatama minna. Ja kuigi ma ei olnud maalidega tuttav, siis tuttav muusika haaras mind täielikult enda sisse ja ma nautisin igat värvilaiku seintel. Ma arvan, et isegi minu meesinimestele meeldiks selline kunstietendus, sest see on nii eriline. Nagu öeldud ma ühegi maali nime ei tea, mõned jäid nüüd meelde, mida Helen ütles. See muidugi ei vähendanud minu vaimustust. Võibolla isegi suurendas, sest kõik oli uus ja huvitav. Ühestki värvilaigust ei osanud uue maali sisu ette näha. Väga äge animatsioon, minge kindlasti vaatama, kui vähegi võimalik on. 

Minu lemmik

Peale näitusekülastust läksime Ampsu sööma, sest Helenile ei meeldi oodata toitu :) Ma sõin elus esimest korda kus-kus'i - maitses hea, kuid see pajaroog iseenest mingisugust vaimustust ei tekitanud. Pannkooke jäätisega sõin ka :) See oli palju parem :)

Helen tõi mu koju tagasi. Kunagi ma võibolla ütlen, kuidas ma Heleniga kohtusin, aga igatahes on mul väga hea meel, et me kokku saime. Mõnikord võivad mõned teed täiesti juhuslikult ristuda ja Sa võid oma ellu saada uusi kogemusi ja elamusi, ilma, et Sa oleksid isegi osanud nendest unistada. Ja inimesi, kes Sinust ootamatult hoolivad. Mis muidugi süvendab hirmu, et see on ainult korraks nii... Kohe saab kõik otsa, nagu alati on saanud.... Praegu aga on nii. Ja ma sain nabaneedi - täiega äge värk! 

Aitäh Helen selle päeva eest! 

Teie Ennike

Põnijõe kakarada

1. juuni on teadupärast lapsi kaitsev päev. No nagu on naistepäev, meestepäev (19. november), emadepäev, vastlapäev. Üks päev aastas. Sellel aastal kutsusid valged õhupallid oma lapsi kell 11.11 paitama. Mina sasin oma poiste pead, siis, kui mul selleks tuju on. Ma ei pea selleks ootama 1.juunit kell 11.11-ni. Kui aus olla, siis me ei olnud sel kuupäeval ja kellaajal kooski. Aga kuna ikkagi oli lapsi kaitsev päev ja et pärast ei oleks mingisugust iginat, et aga emadepäeval me ju tegime seda ja isadepäeval toda, siis kutsusin oma armsa Bärbeli enda poistega matkama. Vaatasime Bäpiga neid erinevaid radu ja ta pakkus välja Penijõe matkaraja. Ma korra vaatasin asukohta ja lehma päid ja mul oli tunne, et kauges minevikus me oleme sellel rajal käinud, aga ega mind väga ei huvitagi, kas ma olen siin või seal käinud. Ma võin 1001 korda ka Tartus Anne juures käia...ikka ei saa küll :) Asja paha külg oli muidugi see, et Arvot ei olnud, mis tähendas seda, et ma pidin ise sõitmiseks valmis olema, aga kuna Bärbeli vanem poeg Matis ütles, et ta tahaks ühe päeva siin elus puhata ka ja jäi koju, läksime kõik koos Bäpi autoga. Oleks ma hingest seda teadnud...ma oleksin öösel kolm korda paremini maganud. 

Oligi sama kakarada, kus me varem käinud olime 2011 aastal. Mõtle, Sebastian oli siis 5aastane, nüüd  juba 13 ja Robini nägu on ka suuresti muutunud... Kohe väga suuresti. Robinist on lausa mees kasvanud vahepeal :) 

Hommikul, kui ma Robinit üles ajasin, siis ta ütles, et olge normaalsed, tema mingit ilma trotsima küll ei tule. Ilm meie ümber oli hall ja tibutas vihma sadada, sooja napid 13 kraadi. Märstis võib 13 kraadi üle siirast rõõmu tunda, aga 2. juunil? Ei teagi.... Ma ütlesin talle, et ärgu tema üldse muretagu, ilm läheb ilusaks. Ta siis ajas end voodist üles ja aitas mu lasjad kokku pakkida  ja siis me sõitsime Bärbeliga Penijõele. Mu sõbra mitte nii blondiinist aju, kui minu oma on, ei olnud sugugi vaadanud, kuidas on tema autos kütusega lood ja kuskil umbses pärapõrgus teatas auto, et kütus saab otsa. Meil ei olnud eriti palju aimu, kus lähim asula asub :) Naised, eksole? Õnneks ausla ei olnudki väga kaugel, Bärbel tankis auto ära ja sõit võis jätkuda. Ja siis me jõudsime sinna Penijõe matkaajale. Ma üldsiselt viriseja ei ole, aga mitte midagi ei ole muutunud selle raja korralduslikus pooles. Absoluutselt ka ei saa aru, kuhu tuleb minna selleks, et läbi see 7 kilomeetri pikkune rada. Ja siis ma avastasin, et nii uskumatu, kui see ka pole - ma unustasin oma fotoaparaadi koju.... Minuga pole seda mitte kunagi juhtunud, sest ma ei ole telefoniga pildistaja ja ma ei oska seda ja ma ei taha seda, aga nüüd olin olukorras, kus pidin seda tegema. 

Rada kulges mööda jõe kallast. Päike oli välja tulnud. Kakahunnikuid oli iga kahe sammu tagant - täpselt nii nagu 8 aastat tagasi. Mu vanem laps tahtis raja peal kaks korda ennast ära tappa. Ühe korra siis, kui ronis vaatetorni väljapoole äärele ja teisel korral, kus läks mingi ilmatuma suure pulliga sõprust sobitamas. Tal on ikka koguaeg vaja mingeid piire katsetada ja ületada, mingisugust hirmukõdi endale tekitada. Ja muidugi emale tekitada. Noorem vend vaatab imetledes pealt ja tahab samasuguseks saada. 

Kas te saate aru, miks see ei ole Matkarada, vaid on Kakarada?

Rada oli kõigest 5km pikk, ma ei tea, kuhu me need kaks kilomeetrit kaotasime, sest legend lubas seitset kilomeetrit. Raja lõpus tegime väikese pikniku ka ja ajasime niisama juttu: meil on Bärbeliga pikk ühine minevik, palju ühiseid tuttavaid, keda meenutada, keda taga kiruda :) Ja mina olen ju lootsetu pidur. Vaatamata fotoka puudumisele, oli mul ikka vaja iga natukese aja tagant pilti teha. 

Astelpaju istandus

Mul on hea meel, et Robin ka oli nõus kaasa tulema - mulle luges see palju. Mina oleksin tõenäoliselt otsa ringi pööranud ja püüdnud neid õudsaid, suuri ja sarvili elukaid vältida, sest mul on nende ees lausa paaniline hirm. Ja ega Bärbel ka end kuigi turvaliselt ja kindlalt ei tundnud. Aga seda ma ütlen, et see on ikka üks igavene kakarada, muu vaatamiseks mahti ei jäägi - koguaeg pead jälgima, et mõne koogi sisse ei astuks. 

Lõppkokkuvõttes läks kõik kenasti. Seltskond oli vahva, ilma klaaris ka ära (tuul oli siiski üsna jahe) ja lapsed said lastekaitsepäeva puhul puhtasse sõnnikikuhaisusesse loodusesse viidud. Mis võiks neile veel rohkem meeldida :P Aga seda ma ütlen küll, et see rada on täiesti ebasobilik väikstele lastele, kes ei ole eriti tähelepanleikud ja võivad niimoodi lapsepõlvetrauma saada sitahunniku sees. Meie lapsed on kaitstud! Saaks seda üha enam ja üha rohkemate laste kohta öelda.... See on minu unistus! Ja Robin ütles, et kui Sa ei karda enam oma unistusi, siis on aeg uued unistused välja mõelda. Levis ütles, et unistada pole üldse mõtet, naguniigi ei lähe täide. Aga mina ikka unistan... Kõikide väikeste laste nimel :) 

Teie Ennike

Selveri suurjooks ja Rimi heategevusjooks

Me oleme siin Ruthiga natukene kõndimas käinud. 26. mail toimus Raplas Selveri suurjooks, kust me võtsime kepikõnniga osa. Distants oli 5km. Kuna Ruth ei jookse, siis kepikõndisime, mis võibolla polnud kõige arukam mõte, sest meie kõpikõnni kogemus on alles nii väike ja ausalt öeldes see 5 km oli ikka paras piin. Ma muidugi olin üsna halastamatu ka ja kõndisin Ruthist paar sammu ees ehk siis hoidsin tempot. Vahepeal igaksjuhuks küsisin, mis ta pulss teeb. Enamuse osa ajast oli ilus, aga korra läks ikkagi pisut kiireks ka, kuid ei midagi hullu. Rada oli suhteliselt igav, ma arvan, et Raplas oleks saanud ka huvitavama raja teha. Enamus rajast möödus asfalti peal, kuigi Raplas on ju isegi terviserada olemas. Seda oleks ilusasti saanud ära kasutada ja kõikide jooksjate, käijate ja kepikõndijate jalgu säästa. Protokollis olin mina ajaga 00:48:50 599ndal kohal, naiste arvestuses 343 kohal. Ruth oli ajaga 00:48:51 600ndal kohal ja naiste arvstuses 344 kohal. Raske oli. Tõenäoliselt keppide pärast. 

1. juunil käisime lastekaitsepäeva raames Rimi heategevusjooksul, kus 30% osalustasust annetati Tallinna Lastehaiglale ülekaaluliste laste suvelaagri korraldamise toetuseks. Minu jaoks olid need mõttekad 5km, sest head on alati hea teha. Ilus medal oli boonuseks. Oleme ise Arvoga olnud kunagi ülekaalulise lapse vanemad ja tegelikult teame, kui raske see kõik on. Õnneks kasvas Robin suureks ja tugevaks meheks ning ülekaalulisus teda enam ei kimbuta, mis muidugi ei täheda seda, et ta ei peaks natukene vaatama, mis ta suhu paneb. Maiasmokk nagu ta on :) Emasse...

Rimi jooksu protokollis on kirjas, et minu aeg oli 00:48:48, koht 524, naiste seas 244. Ruthi aeg oli 00:48:48, koht 525, oma vanusegrupis 16nes koht. Sellel jooksul oli üks hetk selline tunne, et oleks ka tahtnud joosta, kuigi ma tean, et ma ei saa. Võrreldes Selveri jooksuga oli rada ägedam, sest oli tõuse ja langusi ehk siis pidid rohkem pingutama ja siis sai inertsist langusel puhata. 

Ega mulle need suured rahvamassid ikka väga ei istu ja üksi ma ei läheks sellistesse kohtadesse mitte mingil juhul. Minu jaoks oli Rimi jooks väärtuslikum, sest sellega sai head teha. Minu lapsed tegid lastekaitsepäeva puhul Marguse juures talgutöid :), aga õhtul said sauna, grilli ja muidugi UEFA meistriteliiga finaali vaadata. Aga et ma ei tunduks viletsa emana, siis täna ma viin nad loodusesse :) Lapsi peab kaitsma ju iga päev - vahet ei ole, kas 1. või 2. juunil. 

Kui ma siin mingil ajal panin kirja 100 asja, mis ma tahan ennem surma ära teha, oli miski numbri taga kirjas, et tahaks ühe korra elus ühe medali kaela saada, siis täna mul on neid juba kolm. Aitäh Ruth! Ilma sinuta poleks seda juhtunud. Ja peale medali... Liikumine on igaljuhul terviseks - kas siis medali järgi või niisama. 

Teie Ennike

Kirivöö kudumise raamid

Kui ma oma esimese kirivöö Mareti raami peal valmis sain, siis ma hõiskasin seal lõpus, et armas Arvo teeb mulle minu isikliku raami. Maret siis hõiskas ka, et ta võtaks ühe raami ja siis hõiskas Age, et temalgi oleks raami vaja :) Armas Arvo ütles, et vaata, et keegi rohkem midagi ei ütle, sest ta pole ju mingisugune raamimeister, ta on töömaade juhataja. Eksole. Vaatab ja arvutab ja kontrollib ja tellib ja...see on tema argipäev. 

Arvo on olude sunnil aegajalt pidanud nädalavahetuseks Soome jääma. Siis ta aga ei arvuta, kontrolli, ega telli - need on väga head päevad näiteks raamide tegemiseks.  Kuna Arvo ei ole mingisugune niisama passija, siis ta võttis ühel sellisel nõmedal nädalavahetusel selle raamiteo ette. Pidi kodust Mareti raami kaasa võtma ja siis selle järgi tegema, aga raami unustas muidugi koju. Ma siis telefoniteel võtsin vajalikke mõõte ja saatsin fotod ning Arvo hakkas tööle. Terve päev läks nende pulkade lihvimiseks ja raami kokkupanekuks. Ta natukene ikka siunas ka mind, et ennem, kui Sa midagi kellelegi lubad, mida tema tegema peab, küsi ikka üle, kas ta on nõus tegema :) Aga see oli selline naljaviluks ja kiidusooviks rohkem. Kiitsin, ausõna kiitsin. Kiidan veel - väga ilus töö, kallis!

Arvo tõi raamid ja väljalõigatud noad ja piiritsad koju ja siis panime need magamistoa nurka ootama seda päeva, kui mina ennast kokku võtan ja nende poolikute raamidega edasi töötan. Kuna mul on ju koguaeg sada asja pooleli, siis ma pidin ekstra päeva broneerima, et nüüd ma ausõna lähen nende raamidega edasi. Minu asi oli raamid, noad, ja piiritsad ära lihvida (60-se ja 80-se paberiga) ja lakkida. Käkitegu onju? On ta jee.... Proovi sa lihvida sealt pulkade vahelt ja käed on koguaeg mustad, lakised, tolmused. Paber ei ole minu teema, puit on natukene rohkem, aga kui ma ise arvasin, et nüüd olen jube tubli olnud ja kõik on valmis, siis ütles Arvo, et nüüd tuleb kõik asjad 120-se liivapaberiga uuesti ära lihvida ja kõik asjad uuesti üle lakkida. Mul oli tahtmine need raamid... sinna...lõkkekoha poole viia.... 

Lihvisin siis aga usinasti edasi. Teate, see lihvimise värk ei meeldi mulle ühest õudsast päevast alates. Siis, kui me Arvoga oma kodu ümber ehitasime ja vannitoa esikusse kolisime ning kui me siis kogu köögi ja esiku olime ära pahteldanud ning ühel ilusal suvehommikul hakkasime kogu kööki ja esikut üle lihvima..... See kõik juhtus 2012 aasta suvel ja sellest ajast saati ma eriti lihvimist ei armasta. Aga kedagi see eriti ei huvitanud ja ma ikkagi pidin raamid lõpuni tegema. 

Võib juhtuda, et raamidel esineb lakikorra all kassikarvu, kuigi ma ennem lakkimist kõik kohad tolmuimejaga üle tõmbasin, aga seal, kus olen mina, on ka kassid ja neil on vaja igale poole oma nina vahele pista. 

Raamid, noad ja piiritsad on valmis. Kõik võivad nüüd usinasti kirivöösid kuduma hakata ja saladuskatte all võin öelda, et Age juba koobki. Mina praegu ei taha. Vist. Mul peab tunne tulema. Praegu ei ole tulnud. Mõtlesin, et viin raami suveks garaaži, aga siis mõtlesin, et nii võib juhtuda, et üldse ei tulegi mitte kunagi tunnet peale.... Mu viimane vöötegu tegi mind lihtsalt nii hellaks, et natukene on justkui hirm uuesti see suur töö ette võtta. 

Raamid on ausad, puhas käsitöö. Rohkem tellimusi vastu ei võeta :)

Teie Ennike