Kõige suuremad kirivöö ristsed, mis olla said...

Kui ma oma elu esimese kirivöö valmis sain, siis ma arvasin, et uh, köki-möki - neid tuleb nüüd nagu Vändrast saelaudu. Maretil oma raamiga kiiret polnud ja ma suurest tegemisetuhinast mõtlesin, et teen kohe teise vöö otsa. Ikka Märjamaa oma, aga seekord viievärvilise ja laia vöö. See teine-kohe-otsa oli vajalik ka selleks, et õpitud oskusi kinnistada. Maretil oli minu jaoks aega ka ja nii me selle vöö ühel lõunasel ajal raamile rallitasimegi. Juba lõimede ja lõngade peale panemisega sain aru, et midagi on valesti. Kuigi panin lõimed tugevalt, kippusid need eestotsast lõdvaks muutuma. Mina aru ei saanud, milles asi ja Maret ka midagi ei osanud kahtlustada ega mõelda. Kahe tunniga oli 60 lõime raamil ja natukene nagu ... hirmunud tunne hinges, sest kõik ei olnud nii nagu olema pidi. 

Peale poolt tundi sügavat mõttetööd ja erinevaid pingutuspulki lisades oli olukord selline:

..... ehk siis lootusetu. Raam jäi Mareti juurde ja tema vöömeistrist sõber Jaana pidi järgmine päev tulema ja asja üle vaatama. Mina oleksin seal samas selle jama raamilt maha võtnud ja uuesti peale pannud, aga Maret ütles, et sellist asja me küll ei tee. 

Järgmine päev käis Jaana, pusisid nad Maretiga, mis nad pusisid, aga lõplik otsus oli - Jaana võttis lõimed maha ja pani kõik uuesti peale. Kui ma raamile järgi läksin oli labane juba kootud ja kõik näis normaalne olevat. Alustasin ka mustri kudumist, et kindlasti teada, millal mida varastada ja millal mida maha jätta ning läksin nagu ikka kogu see kaadervärk kaenlas kodu poole. 

Kodus kinnitasin raami köögilaua külge (jah, ma olen selles kodus juba peaaegu kõik lauad hõivanud (köögis õmblen või teen kirivööd, elutoas või Sebastiani toas joonistan, arvutilaua taga tikin ja heegeldan, magamistoa laud on pooleliolevaid projekte täis :) ) ja hakkasin kuduma. Ja sain iga reaga järjest enam aru, et midagi on totaalselt valesti. Kui oli vaja lõimed üles lüüa, oli kõik ok, aga kui oli vaja lõimed alla lüüa, siis need lihtsalt ei läinud! Ma pidin igat niinet käega kaasa aitama ja ühe rea tegemine võttis rohkem kui viis minutit aega, mis oli ju mõeldamatu jätk lõpuni välja. Karjusin Maretile ahastades appi ja Maret, hea inimene, tuli kohale. Pusis, mis ta pusis - ei saanud ta seda asja õigeks. Üks niine oli sõlme üles keeranud, selle pani õigeks. Arvasime, et nüüd on kõik hästi. Ei olnud. Ikka pidi kõik niined käega alla lööma, sest nuga lihtsalt ei liikunud seal vöö vahel. Lisaks ei saanud Maret jooksma ka ääremustrit, sest Jaana oli märkinud ühe rea ette, et see rida on koguaeg jooksvalt sama, aga hiljem, kui ma ikka pusisin ja pusisin tuli välja, et see rida oli üle ühe sama ehk siis üle ühe korra tuli sellel real ikkagi punased lõimed ära kaotada. Segane värk, ma tean. Kui oled vöötegija, saad aru küll. Maret läks üsna norus peaga minema ja oli löödud, et ei osanud mind aidata. 

Terve vöö valmis nii...

Tõeline masendushetk

Viisin Mareti koju ja istusin laua taha. Selge oli see, et tumepunane lõng oli probleemiks, kuna oli nii kehva kvaliteediga, et tegi kogu töö karvaseks ja tekitas valgete lõimede külge pusasid, mida ma siis nööpnõela abiga püüdsin iga natukese aja tagant ära nokkida. Kui kõik oli nokitud, sai lõimed ilusasti alla lüüa. Mustri sain ka jooksma, sest adusin selle ühe rea kordamise vea ära ja kudusin siis ühe mustrikorra valmis. Ikka käega niinesid üles tõmmates, sest need kohe mitte üks raas ka ei tahtnud minuga koostööd teha. Siis läks üks valge lõim katki ka veel. Ma istusin ja istusin ja istusin ja ei teadnud, ida ma tegema pean? Midagi ma tegin ja sain selle parandatud lõime kenasti vöö sisse punutud ehk siis kõik justkui sujus..... Istusin laua taga, hoidsin suuri kääre käes ja mõtlesin: lõikan läbi, ei lõika, lõikan, ei lõika.... Mul oli ausõna selline tunne, et selle ebakvaliteetse lõngaga ei saa ma iialgi! seda vööd valmis, sest oli mõeldamatu, et ma terve vöö muudkui käega niinesid tirin. Saatsin Maretile foto mustri korda saamisest ja Maret ikka julgustas edasi tegema. Ütles veel, et kui mul tõesti tuleb tahtmine see töö maha lõigata, ärgu ma seda tehku - ta teeb ise selle vöö siis valmis. 

Ma ei ole üldiselt seda sorti inimene, kes naljalt alla annab... Ja oma tööd ma teistele teha ka ei jäta. Ma ausõna sõna otseses mõttes närisin rida realt end selles vöös edasi. Vahepeal oli kergem, siis jälle suurte pusade tõttu raksem. Harutasin neid pusasid lahti, nööpnõelad kõverad. Kirusin lõngatootjat ja poepidajat, kes kirivöö tegemiseks nii viletsa lõnga mulle müüs. Tundsin viha, ahastust, lootusetust, frustratsiooni, käega löömise tunnet, väikseid võite ja võidurõõme. Umbes neli korda istusin kääridega vöö ees ja mõtlesin, et lõikan läbi. Robin juba ütles, et ema, otsutsa ära, mis sa teed, sest sa kood seda vööd ju iga päev pikemaks ja lõpuks on läbilõikamine  mõttetu..... Ma ei ole ilmaski ühegi käsitöö projektiga nii suurt stressi tundnud ja nii palju vaeva näinud.... Aga minu jonn, mis mind ikka jalgel hoiab ja saba püsti käsib hoida,  on mõnikord ikkagi kasuks ka. Või ma ei teagi.... loll aga järjekindel. Kui ma kudusin viimast mustrikorda, hakkas minu hinges närima kahtlus... Selline suur, punane, häiriv kahtlus...... Lõikasin vöö raamilt maha ja ei tundnud joovastust. Ei tundnud üldse midagi peale suure punase häiriva kahtluse. Harutasin niinesid lahti, vöö lebas põrandal mu kõrval. Ma ei tahtnud seda puudutada ka.... Ma ei tahtnud isegi selle poole vaadata.... Ma ei tahtnud, et see vöö üldse kunagi olemas oleks olnud..... Ma oleksin tahtnud, et ma oleksin õigel ajal selle vöö maha lõiganud ja ei oleks nii palju vaeva näinud lõppu jõudmisega...... Panin vöö alguse ja lõpu otsa kokku ja justkui päriselt valus oleks olnud....

... vöö alguse ja lõpu laiuse vahe oli 2,3cm ehk siis vöö algus oli 6,5cm ja lõpp 8,8cm. Ma ei oska teile isegi öelda, mida ma tundsin.... 2,9m vööd ja kõik oli nii valesti kui valesti olla sai. Ma oleksin tahtnud appi karjuda. Maretile muidugi oleksin võinud, aga mida temagi teha saanuks? Istusin üksi seal köögipõrandal, meespere oli elutoas ja vaatas rõõmsalt Top Geari, oli nalja ja juttu.... Ma istusin ja tundsin maailmatumat ahastust. Need sealt teisest toast tulid kööki, kiitsid, et oi, kui tubli, saidki valmis, nii ilus, jne..... Mina istusin ikka käed rüpes ja mõtlesin palavikuliselt, mida ma nüüd teen? See vöö ei saa ju sedasi jääda.... ära visata ka ei raatsi... Mida teha?

Läksin magama.... Unes nägin punast ja vööd.... Palju punast. Ma arvan, et terve mu öö oli punane. Hommikul saatsin mehed metsa ja jäin oma vöö otsa. Ei vaadanudki tegelikult seda üldse. Tegin kõik vajalikud asjatoimetused ära ja istusin uuesti vööga elutoa laua taha ja hakkasin valgeid lõimesid külgedelt pingutama. Ühest küljest, teisest küljest, ühest küljest, teisest küljest. Peenikese varda otsaga ja koguaeg mõõdulindiga mõõtes, et vöö oleks 6,5cm lai. Jätkukohad, liiga pikad lõimed, liiga pingule tõmmatud aas.... Oi, ma olin ahastuses. Üksi ja ahastuses. Tirisin terve hunniku valget lõime vöö seest välja ja kui lõppu jõudsin oli vöö mõlemast  otsast ühelaiune, kuid muster ühes otsas pikemalt veninud kui teises otsas. Vähemasti oli ühe laiune.... 

Pealmine pool

Alumine pool

See vöö on otsast otsani vigu täis ja lendab tõenäoliselt ühel päeval tulle.... Praegu, kui ma selle endale ümber piha panen, siis muidugi ei saa keegi aru, et midagi oleks valesti. Keegi ei tule ju luubiga mu vööd sentimeeterhaaval läbi käima. Aga asi on selles, et mina ise tean, et kõik on valesti.

Arvo teeb mulle minu oma raami ja noa ja piiritsa. Teeb sellise raami, mis ei saa järgi anda, õige konstrukstiooniga. Ma ei tea, kas ma kohe julgen uue vöö peale panna, aga ma juba puhtast huvist teen seda üsna varsti..... Kui keegi vaid oskaks mulle seletada, miks vööga juhtus nii nagu juhtus? Mida ma tegin valesti? Hirm on uue vöö ees..... see ei ole mingi lihtsalt edasi-tagasi kudumine..... see on suur töö, tõesti suur. Sa istud tunde ja tunde ja muudkui liigud edasi-tagasi, üles-alla, pead joonlauaga mustrilehel järge, märgid ära iga kord, kui töö tagant tõused sektori ja numbri, kuhu sa jäid. See ei ole kerge töö. Ja kui siis kogu su töö ja vaev ei kanna vilja... ei ole selline nagu peab, siis on kurb... Ääretult kurb. Ja hirm. 

Selline lugu siis minu viievärvilise kirivööga.... Ühe sellise koon veel, et saaks selle praagi tulle panna. Vaikselt ja üksi. Nii...et keegi ei näe seda valu. Aga ennem tuleb uus valmis kududa ja minu isiklik raam peaks sel nädalavahetusel valmis saama, sest Arvo jääb seekord nädalavahetuseks Soome. Siis ta tehases teeb mulle raami ja noa ja piiritsa. Et ma saaksin uuesti proovida..... Kuigi jah...ega raamis polnud süü, eks ma ise ikka keerasin käki kokku.

Vöö ripub üle mu magamistoa ukse. On koguaeg justkui olemas...meenutamaks, et .... Sa pead uuesti proovima! Kust leida julgust?

Teie Ennike