Paukjärve loodusrada

Arvol tuli 1.maiga seoses häid mõtteid, kuna kõigil oli ju vaba päev. Ta arvas, et on väga hea päev minna matkama ning kuna ümberkaudsed RMK rajad on juba risti-põiki läbi trambitud ja igal pool on lihtsalt lame maa, siis ta arvas, et võtaks vähe pikema sõidu ette ja läheks Kõrvemaale Paukjärve loodusrajale. Hõikasime selle pereschatis juba varakult välja ja ootasime kompanjone. Vastasid nagu ikka samad näod ja nii juhtuski, et sõitsime oma pere, Liisu ja Alissa, Marguse ja Bassuga Kõrvemaale. Kohtusime hommikul kell 9.00 Liisu kodus juures ja korpureerusime kahte autosse. Arvol naistevägi ja Margusel meestevägi. 

Sõit oli pikk, meie kodust 1h ja 40 min. Mulle meeldib autoga sõita kõrvalistmel ja mind vahemaad ei heiduta, aga Alissa jaoks see ikka oli piinavalt pikk sõit. Ta küsis iga natukese aja tagant, kas me jõuame juba kohale :) Viimane 7km-t oli ikka paras katsumus, sest kruusatee teeolud olid kohutavad. Auk oli augus kinni ja pidi ikka väga ettevaatlikult sõitma. Arvo lubas Alissa Volvo katuseluugist välja vaatama, see meeldis talle küll ja vahemaa läks palju kiiremini. Kohale jõudes arvas Margus, kellel on Subaru, et tema sealt tagasi küll ei sõida, aga Arvo tuletas talle meelde, et tal on just selliste teeolude jaoks loodud auto ja ega Margus vastu vaielnudki. Aga tagasisõiduks oli vaja läbida 6 kilomeetri pikkune loodusrada. 

Rada oli äge! Oli palju tõuse ja langusi, kaks tõusu olid sellised, et isegi palju näinud ja palju teinud inimestel võttis ikka korralikult hingeldama. Rada kulges mööda erinevate järvede kallaseid ja metsa. Alissa hakkas juba raja alguses küsima, millal me kõrgele läheme ja mulle isiklikult tundus, et need kaks pikka tõusu ei valmistanud talle mingisugust raskust. Oli maha langenud puid ja sootaolist pinnast - nii, et enamusel varbad märjaks said. Paukjärve juurde jõudes tegime pikniku ja Arvo käis ikka vees ka ära, sest ta on nüüd mitu nädalat külma dušši võtnud ja ta arvas, et ega see vesi hullem olla saa. Tema väitel ei olnudki, aga mul isiklikult oli küll külm teda vaadata. Mira käis lausa neli korda ujumas, talle väga meeldib vees olla. Piknikuks olime kaasa võtnud igasugu asju, kuid ei puudunud ka Arvo ja Liisu lemmikmuffinid (ikka need "ketomuffinif"). Istusime Paukjärve kaldal langenud puu peal ja nautisime ilma :)

Ja siis muidugi meie armas Mira... Ma olin alguses ikka väga mures, sest ma ei teadnud, kuidas ta oma olematu silmanägemisega hakkama saab, kuid nagu mind on juba korduvalt rahustatud, et pime koer saab edukalt elatud, pidin tõdema raja lõpus, et Mira oli väga tubli. Ta püsis väga ilusasti meie läheduses ja käis koguaeg meid üle nuusutamas, et siis jälle ümbrust nuusutada. Ta ei läinud kaugele, kuid ei rippunud ka päris meie küljes kinni. Käis ujumas ja uudistas metsaalust. Kui puhkepausid olid, siis näris oksi. Ma ei saanud küll aru, et midagi oleks halvem olnud, kui siis, kui ta veel nägija oli. Ainult vaatetorni ajaks panime talle rihma külge, sest ta ikka kartis väga ja tal on probleem trepist alla tulemisega, kuid rihmaga sai ilusasti hakkama. Mina muidugi alguses kartsin, et ta läheb kuskile kaugele ja kaob ära, aga tegelikult ta püsis ikka väga ilusasti meie juures. Sain kinnitust, et kui ta nüüd täiesti pimedaks just ei jää, siis saab temaga matkata küll. Ja ta reageerib väga ilusasti Arvo vile peale ehk et - kontroll on ikkagi meie käes. Isegi, kui lõhnad tunduvad nii ahvatlevad. 

Kokku kõndisime koos eksimisega täpselt kuus kilomeetrit. Kuskil Raplamaa rajal see oleks olnud käkitegu, kuid seal Kõrvemaal oli ikka korraliku aeroobse trenni eest. Ja sõit võis ju pikk olla ning kruusatee ilmvõimatu, kuid see rada oli seda igati väärt. Küsisin lõpusirgel Bassu käest, kas oli väga jube ja ta ütles, et absoluutselt ei olnud. Tal on 24. mai Itaaliasse minek, mägedesse matkama, ja mina olen küll täiesti kindel, et Bassu saab väga hästi hakkama, kuigi kõht on suur :) ja põlved haiged. See oli talle justkui prooviks ja ta õnnestus 100%. Alissa kõndis ka kõik ilusasti ilma kigisemata ära ja tagasisõidul oli suhteliselt vaikne. Küllap ikka oli natukene väsinud. Ilm soosis meid täielikult, mitte pilvepoegagi polnud. 

Oli väga vahva matk hea seltskonnaga :) Selle kambaga võib vabalt luurele minna, kõik on tegijad :) Aitäh Arvole ikka tagant utsitamise eest ja aitäh kõigile, kes mõttega haakusid! Järgmise matkani!

Teie Ennike

Kutse matkale

Käisime eelmine nädal, kui Robinil ja Antel oli vaba päev, Mukri rabas matkamas. See oli üle pika aja Robine kutse  ja ma ausalt öeldes ei mäletagi, millal me viimati koos midagi tegime. Ootasin seda matka väga.

Üle pika aja oli õues tunda kevadet. Päike paistis, tuult ei olnud, sooja oli 14 kraadi ja linnud laulsid. Kas saaks veel ilusam olla?! Leppisime kokku, et sinna Mukrisse sõidab Robin ja tagasi koju Sebastian, kellel on verivärsked load. Mulle meeldib Robiniga sõita, sest ta järgib liikluseeskirju ja arutuid möödasõite ei tee. Vastupidiselt mu mehele :), kes tunneb end autoroolis nagu kala vees ja kellel on ikka ilmatumalt raske jalg. 

Raba oli märg. Seal, kus polnud laudteed, oli ikka paras soo. Jalad läksid märjaks kõigil, kuigi üritasime väga seda vältida. Aga polnud võimalik. Jalutasime väga rahulikult tornini ja sealt natukene edasi ka, aga päris raja lõppu ei saanud minna, sest tee oli ikka täiesti läbipääsmatu. 

Oli väga mõnus, vaatamata märjale ja sellele, et koer ei olnud nõus torni minema. Ma olen seal tornis palju kordi käinud, seega väga ei masendanud, et pidin alla jääma Miraga. Kõigil oli hea tuju ja juttu jagus kauemaks. Sebastian sõidutas meid kenasti koju ka. 

Olen sellest puudust tundnud, et pole Robiniga koos midagi teinud ja mul oli väga hea meel, et ta meid matkale kutsus. Auto oli ainult pärast nagu karupoeg :) Aga pole hullu, tal oligi pesu vaja. 

Ma loodan, et me teeme varsti jälle midagi toredat koos :) 

Teie Ennike

Eesti Vabariigi 106. sünnipäev

Õhtul magama minnes vaatasime Arvoga erinevaid ilmateateid, mis olid järgmise päeva suhtes ikka väga armutud. Oleme juba aastaid käinud Eesti Vabariigi sünnipäeval hommikumatkal ja lootsime nii väga, et see juhtub ka sel aastal, kuid ilmateade näitas 99% vihma. Läksime magama ja mingeid otsuseid hommiku osas ära ei teinud. Mõtlesime, et vaatame uuel päeval ärgates, kuidas selle vihmaga siis ikkagi lood on. 

Ärgates oli vist esimene asi, mida me vaatasime, ilmateade. Näitas, et hakkab sadama, aga alles kell kaksteist. Kell kaheksa hõikasin perechatis välja, et kuidas teistel tunne on - kas liigume vabariigi auks või mitte. Õnneks on peale meie veel segaseid, kes arvasid, et ikka liigume, sest vihma ju ei saja ja kui kiired oleme, jõuame enne sadu koju tagasi. Nii juhtuski, et ma hommikul kell veerand üheksa hakkasin muffineid küpsetama :) Matkale otsustasime minna Jalasele, sest see on selline lühike rada, mis ei võta kuigi palju aega. Ja aega meil ei olnud, seda siis saabuva vihma tõttu. Minu, Arvo ja Sebastianiga liitusid Margus, Liisu, Kata ja Rainer. Võtsime Liisu enda auto peale (Sebastian läks loomulikult Marguse autosse noorte sekka) ja sõitsime Jalasele. Mira inises terve tee, mis me sinna sõitsime. Hea, et me ei pidanud Lõuna-Eestisse sõitma - see inin oli ikka väljakannatamatu. Ma tundsin iga oma ihurakuga, et ta ajab mind lihtsalt närvi... Aga ma ei närvitsenud ja mõtlesin, et nüüd on see hetk, kui mul oleks jube hea olnud proovida Pireti poolt reklaamitud Loop kõrvatroppe, aga kuna mul neid ei ole, siis pidin leppima Mira poolt välja lastud inisemisega. 

Ilm oli nii mõnus - ei sadanud, tuult ei olnud ja sooja oli 2 kraadi. Rada oli lumine ja kõva, mis laudteele jõudes oli väga suureks plussiks, sest laudtee oli enamasti kaetud jää ja lumega ning sellel kõndimine oli ikka suhteliselt võimatu. Õnneks lumi laudtee ääres kandis ja sai seal kõndida. Eks libe oli ikka, aga keegi ei kukkunud, mis oligi kõige tähtsam. 

Rabajärve äärde jõudes pidi Arvo pettuma, sest tal oli kindel plaan ujuma minna, aga järv oli jääs. Sebastian oli ka valmis ujuma minema, kuid ta siiski hingas kergendatult, et ei saanud minna. Mul oli jube kahju, sest ma oleks tahtnud ikka ekstreemse pildi teha, mida jagada, aga nüüd pidin leppima pingi peal istuvate inimeste fotodega. Arvo oleks peaaegu saanudki ujuma, kui ta otsustas järvejääl liugu lasta, sest jää hakkas praksuma. Peast käis läbi mõte, kes teda küll päästma läheb, kui ta sisse vajub? Õnneks ei vajunud, aga uisutada ka enam rohkem ei tahtnud :)

Jõime kohvi ja söödi muffineid. Mira ajas oma Mira asju lähiümbruses. Kuna Arvo oli ka, siis ta sai ilma rihmata matkata ja see meeldib talle väga. Üks labrador sattus ka järve äärde, kuid õnneks Mira sellises olukorras kuulab sõna ja tuli ilusasti Arvo juurde nii kauaks, kuni labrador silmapiiril oli. Muffinid olid ikka needsamad muffinid, mis ma Laulasmaalegi kaasa tegin, kuigi ma ise unistan juba rabarberimuffinitest.... 

Istusime päris tükk aega ja ajasime juttu. Rääkisime sellest, kuidas õhtul teeme sauna ja tünni ja pidusööke. Saame kokku Liisu juures ja tähistama meie vaba Eesti sünnipäeva. Mul oli nii hea meel, et Kata koos Raineriga ka matkama tulid, sest Katat näeb nüüd nii harva - nad Raineriga kolisid Võrru ja Võrust juba siuhlips Märjamaal ära ei käi. Ja ilm oli jätkuvalt väga mõnus!

Me jõudsime ilma vihmata matkal ära käia! Kella ühe paiku hakkas armutult sadama ja sadas ööni välja. Istusime õhtul soojas tünnis ja mõtlesime, et ikka vedas täiega, sest traditsiooniline hommikumatk sai tehtud. Kohtusime uuesti Liisu juures nelja paiku, kus tegime ettevalmistusi peolauaks. Laualt ei puudunud ka isetehtud rukkileib (minu tehtud), kilu ja muna, kuigi ma ei saa hästi aru, mis värk nende kiludega EV sünnipäeval on? Ma ei tule muidu terve aasta selle peale, et kilu osta.... Õhtu oli mõnus, ainult kahju, et Triin oma perega ei saanud tulla, sest nende peres oli sel päeval kõhugripp... Oli tore päev ja õhtu - väsitav, aga tore. 

Robin ja Anete olid oma kodus ja tähistasid sünnipäeva. Anete oli tordi teinud, millest mina ja Arvo ka järgmine päev osa saime (Sebastian ei söö selliseid asju). Mul on hea meel, et mul oli päeval aega nende poolt läbi käia ja Robiniga üks kohvi juua - ma ikka igatsen neid nii väga... Eks mul on hea meel ka, et nad saavad nüüd omaette elada, kuid ma pole veel harjunud, et nad õhtul koju ei tule....

Selline see selleaastane EV sünnipäev sai. Meie endi nägu ja tegu. Oli hea meel lähedasi näha ja nendega koos olla. Ma polnudki see aasta üldse oma ema näinud... Kivi minu enda kapsaaeda... Ja kuigi me ei saanud halva ilma tõttu lapilõhet teha, läks kõik siiski hästi ja õnnestunult. 

Nüüd on Arvo juba Soomes, Sebastianil on vaheaeg ja õues on märgata kevadet, mida ma olen nii kaua oodanud... Loodetavasti tuleb lähipäevadel päike ka välja ja olemine muutub natukene helgemaks. Aitäh veelkord kõigile, kes matkama tulid ja õhtul Liisu juures sünnipäeva tähistasid! Järgmiste koostegemisteni!

Teie Ennike

Laulasmaa matkarada

Arvo istus diivanil ja oli üsna vaikne. Äkki ütles, et homme on suurepärane päev matkamiseks või mis teie arvate? Meie Sebastianiga arvasime sama. Ja siis veel Liisu arvas sama ja Margus arvas sama ja Getter arvas sama. Bassu peaaegu arvas ka sama, aga siis ikka ütles, et ei mängi välja. Igatahes oli kindel, et matkama me läheme, aga küsimsu oli, et kuhu? Kas Liivanõmme matkarajale või Laulasmaa mereäärsele matkarajale. Mina avaldasin arvamust, et võiks Laulasmaale minna ja nii me otsustasimegi, et sinna me läheme. 

Mina läksin magama, kuid õhku jäi küsimus, mis me söödavat kaasa võtame? Hommikul, kui ärkasin, küsisi Arvo, kas "ketomuffineid" saaks teha? No ei saanud - polnud ei pähklivõid ega mandlijahu ega marju. Arvo arvas siis, et ta käib ruttu poes ära ja siis ikka saab või? No saab ikka, miks ei saa. Nii juhtuski, et ma hommikul kell üheksa küpsetasin muffineid. Panen nende muffinite retsepti siia, sest igakord ma pean seda otsima kuskilt interneti avarustest. 

2 keskmist banaani

2 muna

70g pähklivõid

60g mandlijahu

1 tl küpsetuspulbrit

kaneeli

100g marju

Valmistamine

Eelkuumuta ahi 180 kraadini.
Blenderda banaan, munad ja pähklivõi ühtlaseks massiks.
Seejärel lisa segule mandlijahu, küpsetuspulber, kaneel ja sega kõik kokku.
Vala taigen muffinivormidesse ja puista igale muffinile peale veidi marju.
Küpseta mu 180 kraadi juures 20-25 minutit, muffinid on valmis kui hambaorgi külge enam taigent ei jää.

Need muffinid maitsevad kõigile väga ja ma ikka teen neid vahest, kui Arvo soovi avaldab. 

Kell 10 sõitsime kodu juurest välja seadsime autonina Laulasmaa poole. Liisu ja Getter tulid meie autosse ning Sebastian kolis Marguse autosse. Ilm oli pilvine ja tuuline, öösel oli lund sadanud, kuid me lootsime, et mere ääres väga lund pole ja nii oligi. Rada oli ilusasti lumevaba, aga tuul oli päris tugev ja külm. Hoidsime alguses Mirat rihma otsas, aga see oli nii kohutav ettevõtmine, et Arvo lasi ta jooksma sinna mändide vahele. Õnneks ta kuskile kaugemale ei läinud, käis koguaeg meid üle nuusutamas ja püsis võrdelmisi läheduses (Mira kohta). Ma alguses natukene ikka olin pinges, et ta vabalt jookseb, aga siis kuidagi panin selle pinge maha ja mõtlesin, et Arvo vastutab. Mira oli muidugi üliõnnelik ja esimese viie minuti jooksul käis juba meres luikesid taga ajamas....

Laulasmaa matkarada on väga ilus rada. See kulgeb hõredas männimetsas mööda rannajoont. Ainuke miinus ongi tuul, mis olenemate aastaajast on siiski üsna lõikav. Kõndiseme mööda rada 3,5km ja siis hakkasime tagasi tulema. Tegime pikniku, aga väga kaua ei saanud koha peal seista - külm hakkas. Eriti külmetasid sõrmed...

Vahepeal oli rajale tulnud päris palju inimesi oma koertega ja me arvasime, et on mõistlikum Mira rihma otsa panna, kuid Arvo suutis temaga vist viis minutit võidelda ja andis alla, sest see koer lihtsalt ei suuda sellistel matkadel normaalne olla. Ta tirib nii kõvasti, et isegi traksidega jääb hing kinni. Igatahes Arvo lasi ta vabaks ja õnneks meile rohkem ühtegi koera vastu ei tulnud. Olen päris palju mõelnud sellele, et ajast, mil me endale Mira saime, ma väga ei naudi matkamist, sest ma olen mures oma lahtiselt jooksva koera pärast. Otsustasin, et enam nii ei ole. Juhtub naguniigi see, mis juhtuma peab või ei juhtu midagi. Mina ei saa seda muuta. Nii et - kavatsen edaspidi poole väiksema pingega matkaradadele minna. 

Oli mõnus pealelõuna, koju jõudsime kolme paiku. Heas seltskonnas on alati tore olla ja aastaaeg ei ole takistuseks. 

Õhtul tegime Liisu juures sauna ja Arvo küpsetas Lapi lõhet, mis maitses kõigle väga. Isegi Getter tuli Liisu juurde ja juttu jaguks kauemaks. 

Margus tõi mu üheteist ajal koju, Arvo ja Sebastian jõudsid kahe paiku. Mul on nii hea meel, et Arvo ikka viitsib organiseerida ja käia ning et Sebastian ikka viitsib ka peaaegu alati kaasas olla. Minu meelest oli väga tore päev ja vaatamata sellele, et õues on talv, saab ikkagi nautida erinevaid tegevusi väljas. 

Aitäh Liisu, Getter ja Margus haakumast! Järgmiste kordadeni!

Teie Ennike

Ei saa mitte vaiki olla...

Nagu jõulude ajal ikka tegime ka meie piparkooke. Mina isiklikult olen sel hooajal teinud neli korda piparkooke ja nüüd ma ei saagi vaiki olla.  Mulle väga meeldivad piparkoogid ja nende tegemine meeldib mulle ka. Esimese laari tegime mõned päevad ennem jõule koos Anete ja Sebastianiga. Anete tegi ise taigna ja jagas seda minuga ka. Kahjuks ma retsepti ei tea, aga tean, et ta tegi isegi suhkrusiirupi ise. Taigen oli hästi rullitav ja vormitav. Ahjus küpsesid nad üsna pontsikuteks, kuid olid vaatamata sellele ikkagi krõbedad. Alguses, kui ahjust tulid, olid suhteliselt pehmed, kuid kui maha jahtusid, siis ikka olid krõbedad. Isegi glasuur ei teinud neid pehmemaks. Väga head piparkoogid olid! 

Teisel korral tegime piparkooke Sipas kaks päeva ennem jõule (mina, Arvo, Sebastian ja Aivar - Karel figureeris ka seal, aga minu meelest ta piparooke ei teinud). Seekord oli kasutusel minu tehtud taigen, mis on Nami-Nami retseptikogumikust võetud ja mille järgi me oleme juba aastaid piparkooke teinud. 

250g suhkrusiirupit

170g suhkrut

250g võid

600g nisujahu

2muna

2 tl soodat (triiki)

24g piaprkoogimaitseainet (Santa Maria oma kasutan mina)

Piparkoogid tulevad krõbedad ja parajalt vürtsised. Taigent ei ole kuigi hea rullida, sest see on kõva ja allub suhteliselt raskesti taignarullile. Tavaliselt rullib seda Arvo, seekord rullisid Aivar ja Arvo vaheldumisi. Taigen on üsna hästi vormitav ja kujusid saab kerge vaevaga pannile tõsta. Küpsevad pigem pontsikuks ja on ahjust tulles pehmed, kuid jahtudes muutuvad krõbedaks. Glasuuritult muutuvad jälle pigem pehmemaks. Olen mõelnud aastate jooksul, et kas see kuidagi mõjutab seda, et teen glasuuri ise? Samas, mis vahet sellel peaks olema... Igatahes kahanes piparkookide kuhi silmnähtavalt ja mul oli suuri raskusi, et jõululaupäevaks jääks mõni piparkook. See aasta oli esimene kord, kui Sebastian sõi ka glasuuritud piparkooke (muidu me ikka jätame talle ilma ka), mis tähendas seda, et piparkoogid tõesti kahanesid ülihelikiirusel. 

Kolmas kord tegime piparkooke mina, Arvo ja Sebastian. Keto piparkooke. Ja no tule taevas appi.... Need olid kohutavad! Nii kohutavad, et ma ei suutnud ühtegi ära süüa. Arvo ja Sebastian sõid ja väitsid, et on täitsa head. Ilmselt nad ei tunne maitset :) Arvo kindlasti ei tunne, Sebastian aga üllatas mind suuresti. Mul oli ostetud ToLowCarbs lehelt piparkoogitaigna segu ja siis ma keerasin selle taigna kokku. Rullida sai seda ainult kahe küpsetuspaberi vahel, mis oli üllatavalt lihtne. Piparkoogid hoidsid ilusasti kuju, küpsesid õhukesed. Tekstuurilt nagu suhkruga üle kallatud saepuru. Minu poolt oleks võinud peale esimest plaaditäit taigna ära visata ja lugeda selle projekti lõppenuks, sest ausõna - need maitsesid kohutavalt. Ma polnud nõus neid isegi kaunistama. Ja siis igale poole, kuhu me läksime, Arvo muudkui ütles, et võtame neid piparkooke ka kaasa ja ma pidin teda taltsutama, et ta seda ei teeks, sest mulle ei meeldi inimestele halbu asju pakkuda...

Neljas kord tegime Piretiga Raplas piparkooke. Seekord oli taigen tartajahuga ja vist oli kookosõli või asemel. Piret rullis, mulle ei tundunud, et see oleks väga raske olnud. Piparkoogid jäid õhukesed ja krõbedad ja väga kardemonised. Minu meelest need olid oluliselt paremad, kui keto piparkoogid, kuid ikkagi - see tatra maitse oli tunda ja see ei ole piparkoogi juures meeldiv. Arvo ütles, et need on hullemad, kui ketokad, millele mina vaidlen tugevalt vastu. Samas ta sõi neid, sellest järeldub, et reaalselt ta siiski maitset ei tunne. Sebastian sõi ka paar tükki ja ütles, et pole kõige hullemad. Igatahes mõned on veel alles, kuid sööduks nad saavad. Glasuur oli poe oma, mis oli harjumatult magus minu jaoks. Mulle ikka maitseb see enda tehtud rohkem, see on natukene hapukas. 

Igatahes siit kaks moraali. Esiteks tee ise taigent järgmine aasta rohkem, et ei peaks võitlema viimaste piparkookide pärast. Teiseks ära katseta mingeid imelikke asju, kus ei ole nisujahu ja süsivesikud on viidud miinimumini. Ma tean jah, et tervislik ja puha, aga piparkook ei saa olla tervislik. Seal ongi just nii palju nisujahu ja nii palju suhkrut nagu on ja need maitsevadki taevalikult head ja tekitavad sõltuvust. Aga see aeg on nii üürike, kuid neid tehakse ja söödakse, et siis pigem ikkagi traditsiooniline taigen. Mina isiklikult enam ei proovi midagi muud. Ja no need ketokad.... Selle pärast ma ei saanudki vaiki olla....

Teie Ennike

Restoran KUU ja Endla teatri etendus "Helluse keeles"

Nagu meil juba traditsiooniks on saanud, käime ikka aasta lõpus teatris ja teatri juurde kuulub ka restoranikülastus. Käisime ikka Liisu ja Raivoga ning seekord oli kaasas ka Sebastian. Ma tegelikult ei andnud talle üldse valikuvõimalustki - ostsin piletid ära ja ütlesin talle, et ta tuleb meiega teatrisse :) Ega Sebastianil polnud muidugi midagi selle vastu ka. 

Kaks päeva ennem etendust ma küsisin juba sajandamat korda oma meespere käest, et kuhu me sööma läheme. Võtsime end siis kokku ja hakkasime valima. Oi, see oli keeruline, sest sinna, kuhu oleks tahtnud, enam vabu laudu polnud. Ja siis valisime mitmed restoranid, kuhu saatsin päringu ning jäime ootama vastuseid. Valikud polnud just kõige paremad, kuid põhilootus oli ikkagi see, et ei peaks Hesburgerisse minema :) Kõikide nende restoranide menüüdega tutvumine oli ikka aeganõudev tegevus. Liisu ja Raivo oma kodus ka vaatasid neid ja lõpuks otsustasime ühiselt, et läheme A la cart restorani KUU, sest Raivo põhiargument oli, et seal oli lammas. Sebastian ütles, et tal pole vahet - ta sööb kõik jupid ära :) See kõlas Sebastiani suust nagu muinasjutt :)

Restoran oli ilus ja teenindaja oli hea. Koka tervitus (kanamaksapasteet) oli paljutõotav. Sebastian targu maksa ei puutunud, Liisu sai kaks tervitust ära ampsata. 

Meie Arvo ja Sebastianiga valisime eelroaks suupistevaliku, Raivo võttis krevetisalati. Liisu ei võtnud midagi, aga ampsas meie suupistevalikust endale meelepärast. Valikus oli kanatiivad, pasteet, part, friteeritud juust, kapparid, oliivid, marineeritud sibulad, tšillikaste ja saiaõhikud. Raivo salat oli väga suur ja rikkalik. Eelroog andis veel rohkem lootust, et saame suurepärased pearoad. Kuigi mina pean tunnistama, et kapparid, oliivid ja friteeritud juust ei kuulunud mu lemmikampsude hulka. Seevastu pasteet ja part olid väga head. Raivo jäi oma salatiga ka rahule, kuigi ütles, et krevetid sobivad rohkem pasta sisse. 

Ja siis tulid pearoad. Liisu ja mina valisime koha, Arvo ja Sebastian metssea ja Raivo lamba. Kui meie koha lauda tuli, siis see taldrikul olev risotto ei tõotanud head - see tundus nii kuiv kuidagi. Ja kuiv ta oligi. Peale selle kuiva risotto oli taldrikul ka koha, mis oli nii soolane ja samuti täiesti kuiv. Liisu ütles, et Robini koha Hardas on sada korda parem. Kala sõime küll ära, aga risotto jäi suuresti puutumata. Metssiga ja lammas olid head. Pataadipüree oli ainult nii vedel, et selle söömiseks oleks vaja olnud lusikat. Aga üldiselt jäid mehed oma pearoogadega rahule. Liisu on üldiselt selline, kes ütleb kõik välja, mida mõtleb ja nii sai kokk ka teada, et tema pearoog oli soolane ja kuiv. Õppimise ja arenemise koht. Kokale. Nii halb söök ei olnud, et oleks tagasi pidanud saatma, aga mingisugust vau-efekti ka ei tekkinud ja ei tekkinud ka soovi tagasi minna sinna restorani. 

Dessertidest valisime kõiki pakutavaid. Raivo võttis datlikoogi, mina piparkoogi-toorjuustukoogi ja ülejäänud jäätised. Kõik söödi ära, kuid Liisu ütles, et see oli pigem MÖH... Minule minu kook väga maitses. Üllataval kombel sõi Sebastian isegi šokolaadipalli ära ja ei öelnudki, et see oli jäle. Maitsesin ka maasika- ja šokolaadijäätist, minu meelest olid head, kuigi šokolaadi oma oli väga intensiivse maitsega. Igatahes kokk sai kuulda, et dessert oli hea. Datlikoogist unustasime pilti teha...

Rääkisime täna Riinaga messingeris meie eilsest toiduelamusest ja ta ütles, et saarlased ütlavad, et elus on nii palju söömaaegu, et mõni võib vähe kehvem ka olla :)))) Igatahes saime söönuks, Hesburgerisse minema ei pidanud, aga ilmselt me sinna tagasi ei lähe. Sest see mõni kehvem söömaaeg võiks kuskil mujal olla kui restoranis. 

Edasi suundusime Pärnu Endla tearisse vaatama etendust "Helluse keeles". Sebastian, kes oli vahepeal teada saanud, et me läheme draamat vaatama, küsisi, milest see etendus räägib ja Liisu vastas talle, et ema ja tütre suhetest. Sebastian läks saali ikka VÄGA suure eelarvamusega, sest esiteks ei kõlanud hästi ema-tütre suhe ja teiseks ei kõlanud hästi draama. 

Lavastaja Kaili Viidas oli lavale kokku toonud Andrus Vaariku, Carmen Mikiveri, Fatme Helge Leevaldi, Priit Loog'i, Ireen Kenniku ja Sten Karpovi. Sebastianit lohutas selle halva mängu juures teadmin, et kui laval on Andrus Vaarik, siis ei saa täitsa metsas asi olla. Ja ei olnudki. Esimene poolaeg oli ikka pisarateni naeru, teine poolaeg oli nukramat tooni. Etendus rääkis ema ja tütre fantastilistest suhetest - avameelsusest, usaldusest, soojusest, armastusest. Ema, kes küll oli oma lapsele kõiges toeks, kuid ei kartnud ka välja öelda, et tütar on abielus tõelise häbiplekiga. Oli keerulisi suhteid, petmist ja viha, ülevoolavaid emotsioone, eneseleidmist ja draamale kohaselt ka surma.... Kui etendus lõppes, läksime vaikides autode poole.... Kuna Arvo ei ole draamade fänn, käime tavaliselt komöödiaid vaatamas ja selle etenudse lõpp oli kõigile pisut šokeeriv. 

Mina natukene tundisn kurbust.... Sellisest ema-tütre suhtest... Ma olen sellest alati puudust tundnud :( Ma armastan oma ema ja ta on mulle väga oluline inimene, aga seda päris asja ikkagi ei ole.... Olen mõelnud palju, et ehk peaksin ise rohkem panustama enda aega ja energiat, kuid mõtteks see ongi jäänud.... 

Väga hea etendus oli, üks parimaid, mida me vaatamas oleme käinud. Isegi Sebastian ütles, et oli täitsa hea. Oli nii hea, et ma isegi unustasin vahepeal ära, et meil on koer üksi kodus ja ilmselt on kõik kohad täis kakanud ja ulub suures kurvastuses. Koju jõudsime üheteist paiku. Keha ja hing said kosutatud, aitäh kõikidele, kes kaasas olid. Eriline tänu Sebastianile, kellest on ootamatult mees sirgunud ja kes suudab ennast hoopis paremini kohanduda. 

Teie Ennike

Beebitekk enneagsetele

Märkasin septembris Facebooke käsitöö grupis, et käima on lükatud kampaania heegeldada või kududa tekikene enneagselt sündinud beebile. Minul ei ole enneaegsetega lähemat kokkupuudet, kui et mu heal sõbral aastaid tagasi sündis enneaegne beebipoiss ja kui ma neid haiglas vaatamas käisin, siis ta tundus nii imepisikene, kuigi ta ei olnud üldse mitte nii väikene kui teised beebid seal osakonnas. Aga silme ette tuli ikkagi kohe Matis, kui seda üleskutset nägin. Mõtlesin, et asi see väikene tekike kududa on. Värvisoov ja mõõdud olid üleskutses antud ja mul ei jäänud muud teha, kui otsida sobiv muster ja tellida lõng, sest mu tohututes lõngavarudes lillat lõnga küll ei olnud. 

Kudusin teki ripskoes valmis, sest see tundus kõige lihtsam ja kiirem moodus. Aega võttis mõni päev. Ja siis kudusin silmad maha ja sain aru, et lihtsaim ei ole alati parim, sest tekk oli täiesti mõõtudest väljas ja lopergune. Harutasin kõik üles ja vaatasin Dropsi lehel ringi, et mis siis ikkagi parem oleks. Leidsin ühe õpetuse, kus tekike oli tehtud pärlkoes ja tegin proovilapi. Mulle see pind väga meeldis ja arvutasin vajaminevad silmused välja ning hakkasin kuduma. Ikka hea lihtne kudumine, muudkui parempidi ja vasakpidi. Täietsi rahulikult sai telekat vaadata ja samal ajal kududa. Aga ei edenenud.... Ei teagi, miks. Lihtsalt ei edenenud. Kudusin vahepeal kolmed villased sokid, joonistasin valmis jõulukaardid ja siis paari rea kaupa kudusin tekki, aga miski tõrge oli sees ja tekk lihtsalt ei edenenud. Ühel õhtul istusin maha ja hakkasin kuduma. Võtsin eesmärgiks kududa päevas 10cm, aga kudusin kohe esimesel õhtul 20cm ja järgmisel 20cm ja ülejärgmisel õhtul oligi valmis. Kartsin natukene, et kui koon silmad maha, siis ootab samasugune halb üllatuses, sest asi võis ju olla hoopis lõngas, mitte ripskoes. Kudusin silmused maha ja laotasin teki laiali ja kõik oli korras. Rõõm oli suur :) See ei ole mingisugune suur vägitükk või keeruline tegemine (mõtted lähevad waldorfnuku õmblemisele...), kuid mul on ikkagi hea meel, et ma sain ühe tekikesega panustada. 

Vaja veel tekk posti panna. Loodetavasti keegi beebi, kes on sündinud siia ilma liiga vara, saab selle teki all soojas ja pehmes olla. Lõng oli küll väga mõnus. Siidine ja pehme, lausa voolas varraste peal, aga enam ei mäleta, mis lõnga kasutasin. Igatahes, kui mul on vaja tulevikus beebitekki teha, siis teen selle pärlkoes, sest see on tõesti imearmas. 

Jõudsin veel selle aasta sees ühe heateo teha, hing on rahul. Teise heateo jõudsin ka aasta lõpus veel teha. Kogusin kokku tublite käsitöömeistrite tehtud mänguasjad, et need Naerata Ometi jõuluprojekti raames jõulude ajal haiglas viibivatele lastele toimetada. Heiki käis mänguasjadel järgi ja need jõdsid täpselt sinna, kuhu nad jõudma pidid. Ma loodan, et kõik need 78 last olid rõõmsad, kui leidsid oma kingipaki seest heegeldatud või õmmeldud mänguasja. 

Kaks väikest heategu lastele :) 

Ikka rõõmu ja soojusega!

Teie Ennike

II jõulupüha Marimetsas

Kui me I jõulupüha veetsime minu suguvõsaga, siis II jõulupüha veetsime Arvo õdede, venna ja lisajõgedega. Liivi pakkus välja, et me võiksime minna Marimetsa rabasse ja kuna vastuväiteid ei olnud, siis sinna me läksimegi. Marimetsa matkarada on 9km pikk ja edasi-tagasi kõndimisega, mis teeb selle natukene tüütuks. Samas - ega praegusel aastajal midagi erilist vaadata pole, kui lund :) Ja lund oli palju. Õnneks oli rada sisse kõnnitud ja laudteed ei olnud ka üldse ebamugavad käia. Mina elasin muidugi üle suremat sorti ärevuse terve selle matkaraja, sest Mira oli lahtiselt ja ta on ikka üle mõistuse loll koer :) Ma ei saa aru, miks ta peab meist 200m eespool jooksma, kui ta võiks ju vabalt meiega koos olla... Õnneks ta kuulab Arvot päris hästi ja kui Arvo ikka hüüdis, et tule siia, siis ta peale neljandat hüüdmist ikka tuli ka :) Igatahes mul oli koguaeg paanika, et ta kaob ära, läheb liiga kaugele, vajub sisse, võtab jälje üles, saab teiste koertega kokku jne. Mukris ta oli ka lahtiselt, aga seal ta kuidagi oli rohkem meie juures või vähemasti ligiduses, aga Marimetsas ta oli nagu viimane sõge. Kui tagasi auto juurde jõudsime, siis ta hüppas vabatahtlikult pagasnikusse ja jäi sinna istuma - küllap oli surmani väsinud. 

Mul on väga kahju, et mul pole üldse ilupilte... Minu fotoaparaat on katki ja ei zoomi automaatselt. Iga foto jaoks peaksin manuaalselt zoomima ja sellistel matkadel see ei ole mõeldav, sest ilmselt ma jääksin teistest kilomeetri maha. Ma ei tea veel, kas seda on võimalik parandada või tuleb investeerida uude peegelkaamerasse... Sest elu ilma fotokata ei kujuta päris hästi ette (ma ei ole telefoniga pildistaja...). 

Matk muidu (kui koera paanika välja jätta) läks suhteliselt hästi. Ma ei teagi, mitu tundi meil see retk aega võttis, aga igatahes ennem pimedat olime autode juures tagasi. See on nii tore, et Lea tuli ka matkale :) Ta küll pärast ütles, et ta 60ne aastased puusad on läbi, aga igatahes ta pidas hästi vastu ja ilusasti tempos. Liivit oli ka tore näha üle pika aja, kuigi alguses, kui ta kohale jõudis, siis ta tundus üsna tujutu, aga ta sai sellest üle, mis on väga tore. Sellel matkal käis Sebastian ka (Mukrisse ta ei tulnud isiklikel põhjustel) ja selle üle oli minul muidugi väga hea meel. 

Selleks aastaks on matkad matkatud. Täna õhtul naudime head sööki ja kultuuri. Sel aastal ei käinud väga palju matkamas, sest kõik vabad hetked läksid Arvol Robini ja Anete kodu ehitamisele, kuid parem natukene kui üldse mitte. Loodetavasti tuleb uus aasta natukene seikluslikum, sest Robini ja Anete kodu on valmis ja vaba aega on rohkem. Tahaks kuskile Lõuna-Eestisse matkama minna, sest seal pole juba ammu käinud. Eks paistab, mis uus aasta toob.

Teie Ennike

I jõulupüha Mukris

 Eile oli imeline talveilm ja Arvo kutsus kõiki Mukri rappa jõulumatkale. Ehk siis minu poole sugulased. Tahtsin sellest natukene kirjutada.

Aastaid siin vahepeal olime nagu erakud, kes ei suhelnud peaaegu mitte kellegagi. Oli riidu ja pahandust, hingevalu ja segadust. Ma tean, et hoidsin ise kõikidest eemale ja tegin ainult kohustuslikke visiite sünnipevadel ja tundsin end igakord nagu võõrkeha. Aastad on mööda läinud ja pahandused unne vajunud. On  naeru ja nalja, on soojust ja armastust, tähelepanelikkust ja hoolimist. Lapsed on kõik suureks kasvanud, ise oleme vanemaks saanud ja küllap ka targemaks. Arvo on teinud kõik selleks, et me muutuks õdede-vendadega lähedasemaks ja keegi ei peaks end tundma võõrkehana. Mustad kassid on ära aetud ja ühistegevusi on rohkem kui kunagi varem. Minu hing on rahus... Pole midagi mõnusamat, kui tunda oma õdede-vendade suuri ja südamlikke kallistusi ning teada, et kõik on hästi. Ma tunnen end siiralt pere osana, mida ma ju olengi. Ma otsin ise kontakti ja me Arvoga ikka mõtleme välja erinevaid ühistegevusi, sest koos on hea olla. 

Nii käisimegi Triinu pere, Liisu ja Margusega Mukris. Triin küll ütles, et see polnud mingi jõulumatk, vaid oli hoopis jõulujooks, kuid mu hing hüppas rõõmust, et ta kaasa tuli :) Olen temast puudust tundnud.... 

Mina ja minu õdid

Aitäh armas pere, et te olete olemas! Aitäh Arvo, et meid jälle kokku oled viinud. Ma loodan südamest, et enam kunagi ei tule selliseid probleeme meie vahele, kus suhtlus läheb miiinimumi peale. Kõik hea, mis olnud varem, ühtäkki tundus parem - kui südamed meid ühte lõid.... Need on ühed ilusad laulusõnad, mis sobivad väga hästi kokku võtma seda tunnet, mida ma tunnen. 

Ma armastan teid kõiki väga!

Teie Ennike