Kohtumise aastapäev

Juba 27 aastat on möödas päevast, kui Arvoga kokku saime. On olnud ilusaid aegu, aga ka raskeid aegu, kuid me oleme ikka koos. Varsti juba 30 aastat, see on rohkem kui pool meie elust. Me ei oskagi enam teineteiseta elada, oleme üksteisega nii harjunud. Tema teab minu veidrusi, mina tema omasid. Jah, 20 aastat meie kooselust oleme elanud visiitabielu (muuseas, meil oli ka ühtlasi 9. pulma-aastapäev), kuid see ei ole oluline. On suur kunst ka sellises elus kokku jääda ja ühist teed astuda. Oleme vahepeal oma lapsed suureks kasvatanud ja kodu ära remontinud. OIeme käinud igasugustes kohtades Eestis, nautinud häid maitseid erinevates restoranides, meil on ühine hobi jooga näol, me helistame iga õhtu vähemasti pool tundi, mina toetan teda, tema mind. Täna oleme olukorras, kus mõlemad meie lapsed on tööinimesed, Sebastian lisaks tudeng. Arvo on ikka Soomes, Lapwallis, juhatab katuste ehitust suurtel ja megasuurtel objektidel olenemata ilmast. Mina olen kodus, hoian seda siin järje peal ja hoolitsen meie koera eest. Vahepeal lõpetasin Annely Sootsi Tervisekooli toitumisnõustaja erialal. Mina tegelen päevad läbi asjadega, mida mulle meeldib teha või mis on mulle kasulikud. Ja päeva lõpuks heliseb telefon, kust vaatab vastu Arvo töönumber ning me saame üksteisel oma päeva ära rääkida. Jah, vahel on raske, eriti pimedal ja külmal ajal, aga me oleme ellu jäänud. Eks mina igatsen rohkem, sest Arvol pole aegagi igatseda, aga koju ta tuleb. Peaaegu iga nädal. Olenemata sellest, kui kallis parasjagu Tallinki pilet on. Kui ta siin olla ei tahaks, siis ta ju ei tuleks. Võibolla jah midagi meie suhtes on muutunud ja on midagi, mida igatseda, kuid suures plaanis on kõik korras. 

Laupäeval me käisime oma aastapäeva tähistamas Viljandis. Me ärkasime natuke hilja ja ega meil väga valida ei olnud, kuhu minna või mida teha. Valisime Viljandi, sest meile mõlemale meeldib see linn. Aga no ilmateade....armutu... Viljandi peal näitas terve päeva ja õhtu vihma. Ja sooja napid 12 kraadi. Meil aga olid ostetud piletid suveetendusele "Kondas ja maasikasööjad", mis toimus Viljandi muuseumi sisehoovis. Mul oli ausalt öeldes kerge paanika, sest ma kartsin nii väga, et saan märjaks ja hakkab külm. Arvo käis laupäeval ennem väljasõitu kõik sobivad Märjamaa poed läbi, et saada meile vihmakeebid. Jah, need lirakad keebid ta sai Rmist, aga ilma vaadates sai aru, et seda on liiga vähe. Lõpuks COOPist sai vihmamantlid, kuid sobivaid suurusi polnud. Mulle pidi ostma L suuruse ja endale XL suuruse. Ja ma olen talle hirmus tänulik, et ta need vihmamantlid ostis, sest millegi vähemaga poleks me ellu jäänud. 

Läksime kõigepealt oma Viljandi lemmikrestorani, kus me pole veel kunagi pidanud pettuma  ehk Fellinisse. Meil oli laud broneeritud kella viieks. Rahvast oli väga palju, aga me saime armsa kahese laua keset saali. Mind algul natuke häiris, oleks tahtnud privaatsemat kohta, aga siis sain sellest üle. Ma olin juba enne menüüd vaadanud ja mõelnud, kuidas ma söön kanasüdameid, sest ma pole neid kunagi söönud ja kus mujal proovida uusi maitseid kui mitte restoranis. Aga otsustasime ikkagi, et võtame hoopis vaagna, mis oli mõeldud jagamiseks kahele, et saaks rohkem huvitavaid maitseid kogeda. Kõige alustuseks toodi meile majaleiba soolavõiga ja no see Fellini leib! I M E L I N E! Mina muidu leiba ei söö, sest olen ketogeense toitumise peal, aga sel päeval ma teadsin, et teen erandi. Vaagen oli ka rikkalik. Kõige suurem üllataja oli tar-tar. Ma ei ole toore liha fänn ja ma olen varem erinevates restoranides tar-tari maitsnud ja see on mind ikka täitsa külmaks jätnud, aga Fellini oma oli imehea. Ma ei tea, kuidas nad seda olid teinud, aga see maitses tõesti hästi. Samas oliivideusku nad mind pöörata ei suutnud. Suitsutatud pardirind oli väga hea ja soolalõhe oli mahedalt soolane. Igatahes oli peale leiva ja selle vaagna söömist tunne, et rohkem ei mahugi kõhtu toitu :D Aga me polnud pearoani üldse veel jõudnudki. 

Pearoaks valismime mõlemad Võrtsjärve koha. Kala oli väga maitsev! Aga esimene amps praest oli kuidgai võõrastav. See mereannikaste maitses kuidagi nii spetsiiviliselt. Mõtlesin juba, et appi! Aga siis võtsin järgmise ampsu ja siis järgmise, maitsemeeled harjusid selle maitsega ja tegelikult oli kõik väga hea. Meil ei jäänud ampsugi üle. Ja siis hakkas Arvo pihta... Võtame ühe koogitüki ka kahepeale. Mina olin aga arvamusel, et suhkrut ma ei söö, leivast naguniigi sai seda, aga no need koogid seal koogiletis... Üks ilusam kui teine ning see lõppeski sellega, et võtsime kahepeale passiooni-beseekoogitüki. Ma ei olnud selleks ajaks peaaegu kaks kuud suhkrut tarbinud ja ma arvasin, et mu keha saab šoki, aga ei saanud. Jõime cappuccinot ja sõime kooki. See sulas suus ja see magus-hapukas maiste oli taevalik. Ma eriti ei põdenud ka, et ketoosist välja läksin, sest tean, et saan sinna kerge vaevaga tagasi. 

Me jäime Fellini külastusega kümme kümnest rahule. Ja me oma elus kindlasti satume Fellinisse veel. 

Sellel ajal, kui me restoranis olime, vihma ei sadanud, aga kui me õue läksime, hakkas jälle sadama. Esialgu küll õrna vihma, aga me saime aru, et peame endale vihmamantlid selga panema, sest etenduse ajal riietuda oleks raske olnud. Käisime vaatamas etendust "Kondas ja maasikasööjad". Peaosas oli Ott Sepp. Kui see etendus pihta hakkas, siis ma mõtlesin küll, et mis kuradi jama see on :D Ma ei saanud mitte midgai aru ja see kommunismiteema mind absoluutselt ei kõneta, kuid siis aeg möödus ja etenuds hakkas mulle meeldima. Eks seal oli sellist palju inside  joke'i, mis oli tuttav ainult viljandlastele, aga ma näiteks pole kunagi näinud üheski teatris, kuidas lahendatakse ära paljaste meeste etendamine laval. Ja see oli tõesti naljakas. Põhipoint oli see, kuidas Viljandi kuulus kunstnik Kondas, kes ei müünud eluajal ühtegi oma maali, ei olnud valmis surmaga kaasa minema. Oli nalja, ja kurbust, oli segadust (milleks need jänesed seal etenudses, ma siiani ei saa aru...), aga kokkuvõtvalt võib öelda, et oli täitsa hea tükk. 

Oli küllaltki niiske olemine, aga otseslt märjaks me ei saanud, sest mantlid ulatusid peaaegu maani. Mul hakkas väga külm, kui etenuds läbi sai ja me hakkasime auto juurde kõndima. Sadas laia vihma ja sooja oli 11 kraadi. Õnneks Volvo ei olnud väga kaugel ja saime autosse varju. Istmesoojendused läksid põhja :D 

Minu päeva segas natuke uveiidi ägenemine, kuid ma püüdsin ikkagi võtta sellest väljasõidust maksimumi. Otsustasin ühel hetkel, et uveiidiga tegeleme homme ja tegelesime ka (käisime ITK EMOs, kus sain silma süsti). Mulle väga meeldib vahel haruharva käia Arvoga kaheksi kuskil. Seda ei juhtu tihti ja ma oskan seda väärtustada. Ma küll ei tea, miks me ainult korra aastas kahekesi midagi toredat teeme, aga ma ei nurise... Parem see, kui mitte midagi. Öösel, kui koju jõudsime, siis ütlesin Arvole, et kõik oli tore, aga järgmine kord telli parem ilm :) 

Ees ootab uus aasta ühist teed. Ma loodan väga, et see on armastust ja hoidmist täis. Võimalikult vähe erimeelsusi ja võimalikult palju koosolemist. Ei, Arvo ei tule Soomest ära ja meie aeg on enamasti nädalalõppudel, kuid seda enam ma loodan, et pahandusi ei ole, sest narr oleks seda vähest aega, mis me koos saame olla, tülitsemise peale raisata. Muuseas, õigel päeval tõi kuller ikka mulle valgeid roose ka :) 

Aitäh Arvo, et oled mu kõrval. Isegi, kui see vahel on otsatult rakse. Ja ma luban, et ma seisan Sinu kõrval ka. Ükskõik, mis elu meile toob. Täna tähistame seda, mida oleme koos juba saavutanud ja homme mõtleme, mida kõike veel me saame koos teha. Südan Sind! 

Sinu Ennike

Mõned ketotoidud

Ma olen viimasel ajal katsetanud uusi retsepte, et oma menüüd natukene rikastada. E imidgai keerulist, kuid siiski on maitsvad söögid olnud. Avastasin sellise lehe nagu Indarra, kus on keto ja karnivoori retsepte ja ma olen sealt otsast katsetanud, et ikka ilusasti ketoosis püsida ja isusid ei oleks. 

Aga alustan hoopis Merikese retseptiga. Merike kutsus mind ükspäev lõunale, et pakkuda mulle väga head tuunikala-munasalatit. Ja see maitses mulle nii väga, et läks kodus kordamisele. Igatahes on see üks väga hea lihtne salat, mis maitseb väga hästi. 

2 muna

1 karp tuunikala soolvees

1 suurem sibul

70g riivjuustu

majoneesi

Keeda munad, jahuta ja erald amunavalged munakollastest. Riivi munavalge salatikausi põhja. Munakihi peale pane pool karpi tuunikala. Tuunikala peale pane sibulakiht ja siis lisa üks kiht majoneesi (ära koonerda!). Majoneesikihi peale pane ülejäänud karp tuunikala, sinna peale riivjjuustu kiht. Ja siis jälle majoneesikiht. Kõige peale riivi munakollased. Ja ongi valmis. Lase külmikus paar tundi maitsestuda ja võidki sööma asuda. Hea, valgurohke salat ilusal suvepäeval. Mina seda kogust ära süüa ei jaksanud, jäi Arvole ka veel paras ports. Koguseid võid muuta vastavalt enda soovile. Merike tegi nelja munaga ja saime mõlemad ilusasti kõhud täis. Aitäh, Merike!

Karnivoorsed toorjuustu pannkoogid

2 muna

80g toorjuustu

rasvainet praadimiseks

Sega munad ja toorjuustu bleneris ühtlaseks ja küpseta väiksed pannkoogid õrnal kuumusel. Kun ataigen on suht vedel, siis just nimelt väiksed pannkoogid, sest muidu on neid pea võimatu ümber pöörata. Ma tegin väikse panniga sellised u 10cm diameetriga pannkoogid, sai ilusasti ümber pöörata. Mina pannkookidele magusainet ei pannud, sest sõin neid vahukoore-toorjuustu kreemiga, millele panin natukene erütritooli.

Vahukore-toorjuustukreem:

70g vahukoort

30g toorjuustu

maitse järgi erütritooli

Mikserda vahukoor kõvaks vahuks, lisa toorjuustu ja magustaja ning sega kõik korralikult läbi. 

Söö pannkooke kreemiga :)

Karnivoorne ahjuroog

300g veisehakkliha
400g kanafilee
300g toorjuust
150g mozarella riivjuust
120g peekon
Sool, pipar
Sibula-ja küüslaugupulber

Haki ja prae peekon. Prae hakkliha. Kui hakkliha on valmis, lisa tükeldatud kanafilee ja prae. Kurna üleliigne vedelik. Lisa toorjuust ja 2/3 riivjuustudest. Lisa liha-juustu segu keraamilisse ruudukujulisse (või muusse) ahjuvormi. Kata ülejäänud riivjuustu ja peekonitükkidega.

Küpseta 180°C juures umbes 10 minutit.

Eks ta vähe selline rustikaalne oli :D, aga maitses hästi. Veisehakkliha asemel panen järgmine kord seahakkliha või seda 50% siga, 50% veist. Ma ei ole väga veisehakkliha fänn, see on minu jaoks liiga spetsiifilise maitsega. Sellest kogusest saime Sebastianiga kaks päeva söönuks. Eks mul natuke on Sebastianist kahju ka, peab siin süsivesikutevabalt toituma, aga ta sõi banaani peale ja kõik oli ok. 

Peekoni-munarullid

2 muna

4 viilu õhukest peekonit

60g riivjuustu

Klopi tassis munad lahti, ära sool alisa, sest juustust ja peekonist tuleb piisavalt soola. Prae pannil omlett ja lõika pooleks. Laota peekoniribad lõikelauale kaks peekonit ühe rulli jaoks ja aseta mõlemal epeekoniribale omlett. Pane kummagi omelti peale riivjuustu ja keera tihedalt rulli. Prae pannil peekon igast küljest kõrbedaks või aseta kuffi 10-15 minutit 180kraadi. 

Mulle väga maitsesid. Ja kõht sai ka megatäis, õhtuni süüa ei tahtnud. 

Ja siis ma ükspäev tegin karnivoorset suppi. Selle supiga on küll nüüd lood sellised, et ilmselt kordamisele ei lähe, kuigi..ma siiski tahaksin talle anda võimaluse vahetades välja veisehakkliha seahakkliha vastu. 

1 liiter veisepuljongit

400g seahakkliha

200g peekonit

2 muna

30g vahukoort

Prae pannil peekonitükid ja veisehakkliha kergelt krõbedaks. Lisa potti veisepuljong ja lase kergelt keema, seejärel alanda kuumust podisemiseni ja lisa peekon ja hakkliha. Klopi kausis munad ja vahukoor ühtlaseks. Nirista munasegu aeglaselt podisevasse puljongisse, samal ajal pidevalt segades, et tekiksid munaribad.

Lase supil veel 3–5 minutit podiseda, lase natuke jahtuda.

Seda suppi ma sõin ika väga pikkade hammastega, kuigi Sebastian ütles, et pole väga viga. See veisehakkliha tegi supile ikka väga vastiku maitse. Mina panin enda supile natuke hapukoort ja rohelist sibulat ka peale. Ma sõin oma portsu ära, aga jah - suht väkk :D 

Juustuvahvlid

Ma olen teinud juba korduvalt endale juustuvahvleid. Pidin selle pärast isegi endale muretsema paksude vahvlite masina ja ise hoidsin hinge kinni, et kas mulle üldse need maitsevad ja jäävad menüüsse. Oleks olnud muidu ju täiesti tühi ost. Jah, need maitsevad mulle ja jäävad menüüsse. Kahe vahvli tegemiseks läheb vaja:

1 muna

50g juustu

Sega need omavahel ära, kuumuta vahvlimasin tuliseks ja jaga tainas mõlema ruudu vahele võrdselt ära. Küpseta nii kaua, kuni vahvlid on ilusad küpsenud. Alguses nad on pehmed, kuid seistes lähevad krõbedaks. MIna söön neid vahvleid erinevate lisadega. Nt muna- ja avokaadomääre, suitsuvorst ja juust, ainult munavõi, pasteet ja tomat, suitsukala-hapukooresalat. Ole loominguline! 

Minu lemmikud! Ma magusat varinati ei ole veel proovinud, aga proovin kindlasti ära. Retsept selleks on olemas. Ma pole väga tahtnud magusaid asju süüa, sest kardan, et rikub maitsemeeled ära ja on raske ketos olla, aga need vähesed korrad, mis ma olen magustatud asju söönud, ei ole midagi juhtunud. Püsin ketoosis ja ketogeenne toitumine ei ole raske. Kui suudaks kuidagi nendest maasikatest ka eemale hoida.... 

Krõbekana.

80g seakamara krõps

 400g kanakintsuliha

2 M suuruses munad

Eelsoojenda ahi 180 kraadini. Blenderda seakamara krõpsud ühtlaseks puruks. Maitsesta meelepäraselt. Lõika kintsuliha meelepärasteks tükkideks ja pane kaanega kaussi koos seakamara puruga. Loksuta karpi kuniks kana on ühtlaselt kaetud. Aseta kana viilud küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja lisa ahju 25 minutiks. Eriti head on kohe süües, seistes see puru muutub pehmeks, nagu snitslitelgi. 

Need on nüüd mõned ketoretseptid, mida olen teinud. On huvitav olnud ja mis peamine - kõht seisab kaua täis ja Kaal ei liigub sobival suunal. Eks ma proovin veel erinevaid retsepte ja panen end ajaoks neid kirja ka. Bassu - ka ketogeenselt toitudes saab häid maitseid tunda. Proovi!

Teie Ennike

Keto rabarberikook

Tahan teiega jagada täna ühe maitsva keto rabarberikoogi retsepti. See on üks parimaid ketokooke, mis ma teinud olen.

Gluteenivaba biskviit:

5 muna

4 spl mandlijahu

1tl küpsteuspulbrit

3 spl erütritooli

1. Vahusta 5 munavalget kõvaks vahuks, lisa munakollased ja 3spl erütritooli

2. Sega omavahel kuivained Mandlijahu, küpsetuspulber, vala kuivained munavahu sisse, sega kokku.

3. Vala biskviiditaigen ümarasse koogivormi, läbimõõduga 26 cm ja pane ahju 200 kraadi juures 15 min

Rabarberi vahekiht:

400g tükeldatud rabarberit

3 spl erütritooli

1spl kaneeli

300g hapukoort

5 munakollast

1 spl psülliumi

1. Puhasta rababerid ja haki need tükkideks, vala rabarberid potti, lisa Golden Stevia suhkruasendajat, 1spl kaneeli ja 1 spl veega, kuumuta 5 min

2. Vahusta munakollased, lisa hapukoor, lisa psüllium husk kiudaine pulber ja rabarberi segu

3. Lisa rabarberi munakollase hapukoore segu biskviidi põhjale ja küpseta ahjus veel 200C kraadi juures 15 minutit.

Suhkruvaba beseekate:

5 munavalget

3 spl erütritooli

1 spl sidrunimahla

1. vahusta munavalged kõvaks vahuks, lisa erütritool ja sidrunimahl

2. Vala beseevaht vormi ja küpseta 150C juures ahjus veel 20 minutit. Lase koogil täielikult jahtuda ja head isu!

Arvo sõi pool kooki üksi ära :D ja kiitis väga. Sebastian oli selline kaheldav, aga ta ei armastagi mingeid beseekihte, kohupiimasi, jogurtikooke jne. Samas ta ütles, et täitsa hea. Minu enda arvates oli see kook täitsa koogi vääriline ja läheb kindlasti kordamisele. Mul on hea meel, et nüüd on vähemasti üks rabarberikook, mida ma saan südamerahus süüa, kartmata, et ma lähen ketoosist välja. 

Kes ei taha erütritooli kasutada võib sama kooki teha suhkruga (samad kogused, mis erütritoolilgi) ja siis see on täiesti tavaline kook. Muidugi võib ka teisi suhkruasendajaid kasutada, aga minu maitsemeelele on erütritool kõige parem (stevial on mingi kõrvalmaitse ja aluloosi ma pole veel proovinud). 

Võibolla läheb täna veel koogiteoks :) 

Teie Ennike

Vabadus toiduga

Ma kulutasin ära terve hulga raha... Ma isegi ei hakka kirjutama, kui palju, aga täna ma kahetse senti ka, mis ma kulutasin. Osalesin nimelt dr. Sergey Saadi, Kai Adrikorni ja Julia Anufrijeva kursusel "Vabadus toiduga-taasta ühendus oma keha ja iseendaga". Kursus kestis kaheksa nädalat ja oli VÄGA intensiivne. Kui keegi veel ei tea, siis Sergey Saadi on ennetusmeditsiini doktor ja tema lemmikteema on insuliiniresistentsus ja ketogeenne toitumine. Ma tegelikult olen ketotoitumises suhteliselt kodus, aga ma lootsin nii väga saada uusi teadmisi, kogemusi, tuge ja seda kõike ma ka sain. Mu elu on need kaheksa nädalat olnud hoopis teistsugune, palju väärtuslikum ja teadlikum. Sellel kursusel ei keskendutud ainult toitumisele, vaid kõigele sellele, mis meid toetab juba hommikust saadik. Minu elus on hommikune päevavalguse käes hingamine, hommikutrenn, ekraanide piiramine, koherentne hingamine, uitnärvi aktiveerimine ja muidugi uutmoodi toitumine. 

Olen varem blogis kirjutanud oma söömishäiretest ja kiidulaulu Fitpalile, kuid ma olen vahepeal kasvanud ja targemaks saanud ning ei arva Fitlapist enam mitte midagi. Jah, see võib võibolla sobida väga suure kehakaaluga inimestele mõneks ajaks, kuid see ei ole jätkusuutlik lahendus. Täna ma tean, et kalorite piiramine ei anna pikas perspektiivis neid tulemusi, mida me vajame igapäevaselt ja tegelikult on palju olulisem jälgida seda, kui palju me sööme süsivesikuid. Ja me sööme neid palju, palju rohkem, kui meile tegelikult vaja on. Olen 20. aprillist ketotoitumise peal ja ma võin öelda, et ma ei loe kaloreid, ma ei piira rasvade ja valkude söömisel ning see on andnud väga häid tulemusi. Ma söön 18/6 aknas ehk 18 tundi paastun ja kuue tunni sees söön ära kõik oma söögikorrad. Nii saab keha puhata seedimisest ja ei ole ohtu, et ma söön üle. Minu kõige suurem sõber on rasv ja siis kohe valk ning süsivesikuid saan ainult nii palju, kui palju saab neid maapealsetest köögiviljadest, pähklitest ja seemnetest. 

Olen saanud väga palju teadmisi erinevatest toidulisanditest ja ma tarbin neid praegu rohkem kui kunagi varem. Mul ei ole isusid, ma ei näksi, ma pole suhkrut söönud 17. aprillist saadik ja ma suudan kergusega loobuda kõikidest nendest rabarberikookidest, mida sugulased on ohtralt küpsetanud. Ma olen selle ajaga alla võtnud 7 kilo, mul on palju energiat ja ma suudan olla aktiivne terve päeva vältel. Olin terve kuruse väga pühenunud ja see on kindlustanud mulle püsiva kaalulanguse ja hea enesetunde. Jah, kõik päevad ei ole vennad ja eks on minugi suhu maandunud näiteks mureleid, mis tõstsid mu veresuhkru lakke ja viisid välja ketoosist, kuid üldpilt on ikkagi väga positiivne. Olen saanud väga palju tuge Sergeylt ja Julialt ning ma tean nüüd, kuidas ennast toetada igapäevaselt, et kaal langeks ja meel oleks rahulik. 

Viimasel zoomikohtumisel sain olla üks nendest õnnelikest,  kes võitis VIP paketiga liitunud naistega koos lõunasöögi Valguse Varamus. Ja ma teadisn kohe, et ma tahan väga sinna minna, et isiklikult tänada Sergeyd, Juliat ja Kaid, et nad on sellise imelise kuruse loonud. Ma ei tea täna ühtegi põhjust, miks ma peaksin oma vanale teele tagasi minema. Ma muidugi ei ütle, et ma enam kunagi ühtegi koogitükki ei söö või suvel endale vahets jäätist ei luba, kuid ma olen enam kui kindel et ma ei pöördu enam kunagi tagasi sinna maailma, kus ma elasin ennem seda kursust. Ei, ma ei jää eluks ajaks ketogeensele toitumisele, kuid low carb saab olema minu elu osa kindlasti. 

Igathes oli eile siis see lõunasöök Tallinnas ja mu armsad mehed olid nõus mind sinna viima ja tooma. Oli väga huvitav kohata Sergeyd, Juliat ja Kaid päriselus. Nad olid just nii toredad inimesed, kui mulle läbi veebi tunduski. Ja Julia ja Merle olid valmistanud tohutult ilusad ja maitsvad ketotoidud, mida me siis ühise laua taga sõime, samal ajal vesteldes. Olid väga huvitavad teemad ja aeg lendas ülikiiresti. Mul õnnestus teha nendest toitudest kõikidest pilti, aga maitset need kahjuks edasi ei anna. Nii tohtult mõnus oli, et ei pidanud mõtlema, kas ma võin või ei või neid asju süüa, sest need olid tõeliselt madala süsivesikusisaldusega toidud ja võis täiesti süümepiina vabalt hea maitsta. Valguse Varamu oli ise ka nii soe ja armas pesa, et mul on tõsiselt hea meel, et mul oli võimalus seal viibida. 

Mida siis Julia ja Merle olid meile valmistanud? Julia oli küpsetanud seemneleiba, mille peal oli heeringa ja kappari tartar. Oli salat ja juustu-vorsti vaagnad. Olid rohemerekarbid pesto ja parmesaniga. Olid avokaado-toorjuustutäidisega munad krevettidega ja magustoiduks pähklipallid (neid ma ei söönud, sest üks pall siasaldas 6g süsivesikuid ja ma ei tahtnud oma maitsemeeli magusaga rikkuda). Kõik toidud olid üliilusasti serveeritud ja maitsesid imeliselt. Mulle endale maitsesid kõige rohkem need täidetud munad, kuid kõik ülejäänud asjad olid ka väga maitsvad. 

Ma olen iseendale südamest tänulik, et seadsin end esimesele kohale ja kulutasin selle raha selle kuruse peale. Jah, oli kallis, aga nagu ma juba alguses ütlesin, et väärt igat senti, mis ma kulutasin. Ega keegi vist ei saagi päris täpselt aru, mida see kõik minu jaoks tähendas, sest teie pole elanud 30+aastat söömishäiretega. Aga mina olen. Ja ma tunnen esimest korda, et anoreksia ei võidutse mu üle. Ja ma olen meeletult tänulik oma meestele, et nad on mind sellel teel 100% toetanud. Meil on olnud äärmiselt huvitavaid vestlusi ja meie toidulaud on palju teistsugusem kui varem. Jah, nemad ei söö ketogeenselt, kuid me valmistame iga päev süüa ikka selle järgi, et toit sobiks ka mulle. Esmaspäeviti nad võivad süüa mida tahes, sest siis mul on paastupäev :) Ja nii igal esmaspäeval. 

Ma olen südamest tänulik Segeyle, Juliale ja Kaile, kes selle kuruse on kokku pannud! Ja mul on hea meel, et see just nüüd mu ellu tuli. Nüüd, kui vajasin seda nii väga. Ma olen rahulolev! Väga! Kursus jääb meile avatuks kuni 05.04.2027. Saame iga kell kõiki materjale uuesti kuulata, vaadata ja lugeda. Et uued teadmised kinnistuksid, et me oskaksime teha paremaid valikuid, ennast väärtustavaid valikuid. Kaheksa nädalat tundub pikk aeg, aga tegelikult on ikka väga lühike. Kursus möödus linnutiivul ja ma tunnen siiralt, et ma olen väga heas kohas omadega. Kavatsen kõike õpitut jätkata ja enda heaolu veelgi suurendada. Mõnikord elus juhtuvad Sulle kätte asjad, mida Sa nii väga vajad. 

Aitäh kõikidele, kes on sellel teel minuga olnud!

Teie Ennike

Kaerahelbe-banaaniküpsised

Olen juba mitmeid kordi teinud oma perele kaerahlebe-banaaniküpsiseid, mis saavad iga kord väga ruttu otsa. Panen retsepti enda jaoks siia kirja, sest olen algretsepti muutnud.

Koostisosad

2 banaan

1 muna
1 tass (100 g) täistera kaerahelbeid
1 suur peotäis kuivatatud marju või puuvilju (sobivad rosinad, ploomid, mango või aprikoos)
40 g meelepäraseid pähkleid (eriti hästi sobivad mandlid ja pekaanipähklid)
1 spl maapähklivõid (selle võib ka ära jätta)
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl kaneeli

Valmistamine

Eelkuumuta ahi 180 kraadini.
Purusta banaan kahvliga. Lisa kaerahelbed ja küpsetuspulber ning sega läbi.
Seejärel lisa maapähklivõi, kaneel ning tükkideks hakitud kuivatatud puuviljad.
Lisa hakitud pähklid ja sega kõik ühtlaseks massiks.
Vormi segust küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ümmargused pätsikesed.
Küpseta ahjus 13 minutit, kuni küpsised on kergelt kuldpruunid.

Pilt laenatud retseptiautorilt Elis Nikolai-Vendlalt. Ma lihtsalt pole üldse neid küpsiseid pildistanud. Kui järgmine kord meeles on, siis teen enda foto ja vahetan välja. 

Need küpsised tulevad väga mõnusad ja mu mehed söövad neid hea isuga. Ja tõesti ei ole suhkrut ega jahu vaja. 

Teie Ennike 

Traditsiooniline emadepäev Keila-Joal

Minu selleaastne emadepäev algas hommikul Sipas ärgates. Esimesena kusjuures. Lasin endale kohvi ja istusin sauna ees olevale terrassile ning mõtlesin, et ma olen tubli olnud. Olen kaks tublit meest üles kasvatanud, kuid siis tundsin kurbust, sest... Suhted on keerulised Robiniga. Ja siis mõtlesin, et ma ei kavatse oma tähtsat päeva masendades veeta, sest kõik on nii nagu on ja mul ei ole võimalust seda muuta. Vaatamata sellele mõtlen Robini peale ja soovin südamest, et ta elus oleks kõik hästi. Aga minu Sebastian magas veel, kui ma kodu poole sõitma hakkasin. Emadepäeva pannkooke meil ei olnud, sest minul on käsil Sergey Saadi kursus, mis on keskendunud ketotoitumisele ja sinna sisse ei mahu pannkoogid. Arvo küll ütles, et nii tahaks, aga ma jäin endale kindlaks, et sel aastal pannkooke ei ole. Koju jõudes tegin tule kaminasse, võtsin värskendava dušši ja küpsetasin oma meesperele tervislikke kaeraküpsiseid, sest meil oli plaan suurema seltskonnaga Keila-Joale matkama minna. 

Kell 11 oligi väljasõit. Eriti tore on, et Allu oma pudinatega tuli ka. Mõtlesin küll, et kuidas see pisike Amanda vastu peab, aga Allul oli ta kenasti kandelina sisse pandud ja nii kaua, kuni rind oli suus, oli ta väga rahulik lapseke. Jõudsime kohale umbes 12 paiku ja minu üllatuseks ei olnudki väga palju rahvast. Ma ei tea, kas kellaaeg oli varajane või milles asi. Muidu seal on alati väga palju inimesi ja väga palju koeri, aga rõõm oli suur, et inimesed ei olnud veel Keila-Joale jõudnud. 

Meie koer oli nagu segane. Paaritõugetega tiris end ja Arvot edasi. Meil oli Arvoga kokkulepe, et emadepäeva puhul kantseldab tema Mirat. Minul lähevad närvid täitsa krussi, kui pean temaga rihma otsas matkama. Õnneks sai teda vahepeal lahti ka lasta, sest inimesi oli tõesti vähe ja seega ka võõraid koeri oli vähe. Treppidest muidugi pidi teda rihmatama, sest ta ju ei näe, kuhu ta läheb. Arvo õnneks oli vana rahu ise. Kui piknikut pidasime, siis ta oli seal meie juures lahtiselt ja kuna tema elu-eesmärk on söök, siis ta kuskile kondama ei läinud. Aga jah - temaga saab matkata ainult sellistes kohtades, kus saab teda lahti lasta, sest see on ulme, kuidas ta tirib. Kohe niimoodi, et hingeldama võtab. 

Matk oli lühike, alla kolme kilomeetri, sest me ei saanud mere juurde põigata, kuna Adeele ei viitsi eriti kõndida. Seekord muidugi pidi ta oma jalgadega hakkama saama, sest Arvo ei saanud teda kukile võtta koera pärast ja mis seal salata - ta on juba suur tüdruk ka. Amanda muudkui magas ja tissitas. Allul oli kord palav, kord jahe. Ja no lisaraskus ka kõhul ja seljakott seljas. Käisime neid varemaid seal vaatamas. Me Allu, Alissa ja Sebastianiga nägime ikka natiku ka ära. Seal on õudsalt palju usse, pea iga aasta näeb ikka mõne isendi ära. Ilm oli hea, päikest küll eriti ei olnud, aga oli meeldivalt soe. No nii soe ei olnud, et oleks saanud pusaga olla, aga ikkagi küllaltki soe. Ja see mõisa park oli nii ilus. Kogu muru oli kaetud lilledega ja puud olid hiirekõrvus. 

Peale Keila-Joad käisime minu emakese juures ja õhtul panime surnuaias emadele ja vanaemadele küünlad. Kuskil südames oli ikkagi kurb... Kuigi päev oli ilus ja saime koos olla endale armsate inimestega, aga emasüda on haige... Õnneks on mul Sebastian ja mul on talle ainult üks soov või palve, mida ma kannan endas. Kui see soov täide läheb, olen ikkagi üks väga õnnelik ema. Igatahes ma olen väga tänulik, et Sebastian mind oma emaks valis. Ma arvan, et temas on jupike vanaisa geeni ja see teeb mu meele rahulikuks - süda on õige koha peal :)

Sebastian pääses see aasta väga kergelt - isegi lilled korjas Sipast :D Ja pannkooke ka tegema ei pidanud. Aga see ei olegi oluline - oluline on see, et ta on olemas. On iga päev olemas. Temast on mulle suur abi ja rõõm. Ta ei ütle kunagi "miks mina?"... Aitäh Sebastian, et oled just selline nagu oled. Soe ja tasakaalukas, abivalmis ja alati positiivne. 

Selline see emadepäev sel aastal sai. Vanasti võtsin emadepäevaks puhkepäeva välja, aga enam see ei ole vajalik, sest mul ei ole väikseid lapsi. Mina olen oma töö ära teinud, edasine oleneb juba poistest endist. Ma ei arva, et ma olen vilets ema olnud. Ma olen teinud kõik nii, kuidas oskasin ja õigeks pidasin. Ja ma võin uhke olla - poisid on tublid! Kumbki omal moel. Mis kõige tähtsam - selleks pole emadepäeva vaja, et olla koos oma armsate inimestega. Iga päev on kingitus ja iga hetk on oluline. Eile, täna ja homme.

Teie Ennike

Piretiga Endla teatris

Ma olen väga järjekindel. Ükskord, kui ma vaatasin Endla teatri mängukava, siis ma avastasin sellise etenduse nagu "Nukumaja" ja kuidas see oli pikalt väljamüüdud. Kohe mitu kuud ikka. Vaatasin siis, et mis etendusega tegu on, sest mina ei mäleta, et oleksin Ibsenit lugenud ja mul polnud õrna aimugi, millest antud raamat räägib. Sain uurides aru, et tegu on draamaga ja teemaks on manipuleeriv mees, kes peab oma naist nagu nukukest. Me ei käi eriti draamasid vaatamas, ikka komöödiaid, sest Arvo ütleb, et elus on niigi palju probleeme, milleks oma elu rikastada veel kellegi teise draamaga. Aga mina tahtsin sinna etendusele saada ja siis mul koitis, et mul on ju Piret! Aga ma ei julgenud küsida ta käest, kas ta on nõus minuga teatrisse minema. Ja sinna see jäigi. 

Ühel jaanuarikuu päeval vaatasin jälle seda Endla mängukava ja ikka see "Nukumaja" oli silmapiiril, mis oli samuti mitu kuud ette väljamüüdud, aga aprilli kuusse oli pileteid. Vähe ja võibolla mitte kõige parematel kohtadel, aga oli pileteid ja siis ma võtsin kõik julguse kokku ja küsisin Pireti käest, kas ta oleks nõus minuga Pärnusse teatrisse minema draamat vaatama. Vastus oli kohe, et muidugi. Ja siis ma ostsin piletid ära ja olin ise hirmus rahul, et ma saan Piretiga teatrisse minna. 

21. aprill tuli Piret mulle järgi ja me hakkasime Pärnusse sõitma. Ja siis selgus, et ta on liitunud Britt Normeti Smart detoxiga, mille mina läbisin jaanuaris ja veebruaris. Oi, meil jagus juttu kohe kauaks ajaks. Ma vist pole kunagi nii palju temaga rääkinud, kui sellel Pärnusse sõidu ajal. Ma rääkisin talle kõik, mis ma sellest detoxist arvan, kuid ütlesin ka seda, et minu negatiivne kogemus ei tähenda, et talle see väga sobib. Igatahes sõit Pärnusse läks nii kiiresti, et uskumatu täitsa. Ja ma olen tema jaoks olemas, kui ta tahab seda detoxit kiita või kiruda. Pärnusse jõudsime kell kuus ja meil oli veel tund aega. Ikka juttu jagus kauemaks ja lõpuks jalutasime 1 km ning siis oligi aeg teatrisse minna. 

Meil olid kohad küüni rõdul ja ma olin koguaeg arvanud, et need ei ole eriti head kohad, aga minu üllatuseks olid need väga head kohad. Mulle ei olekski meeldinud kuskil esireas istuda. Saal oli väljamüüdud. Lootused  ja ootused etendusele olid suured.

Etendus oli 3 tundi pikk kahe vaheajaga. Lavastaja Jaana Jaanhold. Näitlejad Märt Avandi, Liis Karpov, Karl-Andreas Kalmet, Karin Tammaru, Meelis Rämmeld, Lii Tedre ja Maarit Juhkamsoo. Karstin, et kolm tundi etendust on liiga pikk ja ma tüdinen ära, aga nii ei olnud. 

Ma ei hakka etenust ümber kirjutama, aga seda ma ütlen, et naised on alandlikud oma maipuleerivate meestega. Avandi mängis oma rolli väga hästi välja, mul ei olnud mingit raskust seda tegelaskuju vastikuks pidada. Ja naised vaikivad... Vaikivad kasvõi selle pärast, et lapsed on. Vaikivad, sest kardavad peksa saada. vaikivad, sest nad on sõltuvussuhtes, kasvõi majanduslikult. Jah, naised võivad ka manipuleerivad olla, kuid ühiskonnas on ikkagi seda meeste vaimset vägivalda rohkem. Vähemasti minul on selline kogemus. Ja siis ma mõtlesin oma ema peale... Et ta lasi aastaid endale liiga teha nii vaimselt kui füüsiliselt ning ma tunnustan teda selle eest, et ta leidis endas selle jõu, et ära minna oma lastekarjaga. Mina mäletan... Kõike. Või paljut. Ja ma ei ole unustanud ainult seetõttu, et isa on surnud. 

Ma soovitan seda etendust kõigile. Noortele ja vanadele. Kunagi pole hilja ära minna... 

Teie Ennike