Road trip

Igal suvel (peaaegu) plaanib ja korraldab Arvo meile mingi tripi mööda Eestimaad. Oleme käinud Eesti risti-põiki läbi ja pole veel juhtunud, et kellelegi ei oleks meeldinud. Ka sel suvel otsustas Arvo oma kiirest ajast hoolimata meid väljasõidule viia. Jah, tegelikult peaks ehitama Sipas, aga suvi on nii lühike ja medalit selle eest ei anta, kui Sa kõik oma suvepäevad töötad. Aga medali võib saada, kui Su ümber on hunnik inimesi, kes on Sulle tänulikud, et Sa oled midagi ägedat korraldanud. 

Mõtlesime tükk aega, kas sel suvel teeme road tripi Eestis või Lätis, aga kuna inimesed ei ole harjunud pikki vahemaid sõitma, siis otsustasime, et jääme siiski Eestisse, sest isegi need vahemaad tunduvad inimestele pikad. Arvole ei tundu, sest ta on harjunud Soomes väga pikki vahemaid sõitma. Kuid kuhu minna Eestis? Tore oleks olnud mõnda väikesaart ratastega avastada, aga seltskonnas on inimesi, kes ei sõida rattaga ja nii mõtlesime, et lähme Lääne-Virumaale. Või no alustame sealt. Reisisellideks olid seekord mina, Arvo, Sebastian, Bassu, Margus, Liisu, Raivo, Alissa ja Adeele. Mira muidugi ka, sest kus ma selle kutsu siis ikka jätan. Asusime teele laupäeva hommikul kell kaheksa, kui vihma sadas ladinaga. Olime kolme autoga, eesotsas siis ikka meie auto. 

Esimene sihtkoht oli Sagadi mõis. Me olime eriti huvitatud sellest mõisast seetõttu, et seal on filimitud üks Eesti parimaid sarju ehk "Tuulepealne maa". Ma arvan, et Sebastian on oma elu jooksul selle kümme korda otsast lõpuni läbi vaadanud :D. Sõit sinna kestis peaaegu kaks tundi ja kuulda oli viimasest ekipaažist oigeid, et millal me juba kohale jõuame :D Õnneks vihmasadu lakkas ja ilm muutus suviliselt soojaks ja ilusaks. Ennem mõisa sisenemist mõtlesime veel, et ei tea, kas koeraga lubadakse. Tädi hakkas inisema, et koeraga ikka ei tahaks väga lubada, aga ütlesime, et väike koer ja hoiame lühikese rihma otsas ja siis ta vingus näoga ikka ütles, et on hea küll. 

Mõis oli uhke! Ma ei tea, kust kõik see mööbel on kokku kogutud, aga väga ilus oli. Mitte liiga suur või vähemasti mitte meie arvates suur, aga seal oli erinevaid tube ja seesamune vannituba, kus Adeele Kallaste vannis käis. Mulle isiklikult meeldis kõige rohkem üks sinine tuba, kus seintel olid meremaalid. Hästi äge oli, et laudadel olid lillekimbud. Natuke pani mõtlema, et kõik toad olid läbikäidavad, mismoodi seal magati vanasti. Muljetavaldav oli ka korsten. Ma ei ole oma elus kunagi nii suurt korstent näinud. Sinna sisse sai ka vaadata, aga minna ei saanud, sest ilmselt oleks väga nõgiseks saanud. Tüdrukud proovisid igal pool istuda ja imestasid, milline kohutav aluspesu oli vanasti naistel. Ma natuke pelgasin, et äkki nad hakkavad kigisema, et igav on, aga seda ei olnud. Seal oli üks äge keerdtrepp, kust Adeele ütles, et on õudne alla minna, aga ta sai ikka tuldud. Koeral oli vist kõige raskem, terve trepi ulatues ta kiunus.

Mõisast sai minna otse aeda, kus oli mõisatiik ja seal õitsesid parasjagu vesiroosid. Lasime oma koera lahti ja võtsime hetke istumiseks. Õus oli juba tõeliselt soojaks läinud. Mõisa taga oli mõisaaed, kus kasvasid erinevad lilled ja oli putukahotell. Kuskil siseruumides olid nagu botaanikaaiad, kus olid sellised taimed, mida ma kunagi varem pole näinud. Seal oli selline niiskus nagu troopikas ja väga kaua olla ei saanud, kuid vähemasti nägime ära. Aed oli päris suur, roosid juba õitsesid. Kuna peale meie külastajaid ei olnud, saime lasta koeral vabalt joosta, sest üht ma ütlen - ta on kõige viletsam matkakoer, kes olla saab. Me pidime teda ikka kahe käega kinni hoidma, et teda natukenegi pidurdada, sest ta lihtsalt tiris nii kohutavalt, et tal oli lausa hing kinni, kuigi tal ei ole kaelarihm, vaid on traksid. 

Mõisa territooriumil oli ka Metsamuuseum, mida ma eriti ei näinud, sest sinna meid koeraga ei lubatud. Tädi ütles, et neil on seal topised ja sinna koerad pole lubatud. Ma küll ei tea, mis ta nendele topistele oleks teinud, aga istusin eeskujulikult all koruusel pingil ja püüdsin eirata Mirat, kes kiunus ja Bossi taga otsis. Olid topised küll, mitte liiga palju, aga mõned ikka olid. Rohkem ma ei tea, mis seal oli, sest kui ma olin topised ära vaadanud, siis vahetasin Arvoga kohad ja lasin tema muuseumisse. Ma olin natukene ärritunud selle koerajama pärast, aga püüdsin mõelda, et see on tõenäoliselt päeva ainuke koht, kuhu ma koeraga minna ei saa. All korrusel oli mingi kinosaal ka, aga ma ei olnud sellest huvitatud, sest olin mossis natuke... Bassu tuli esimesena muuseumist välja ja kurtis selle üle, et nii palav on :) Ma isegi ei küsinud Arvo ega Sebastiani käest, mis nad seal muuseumis põnevat nägid. Ma sain aru, et seal oli ka mingid interaktiivsed mängud laste jaoks, aga ma täpsemalt ei tea, mis ja kus. 

Lapsed hakkasid kurtma, et kõht on tühi ja meil oligi plaanis sõita Ida-Virumaale Ilmavee restorani. Sõit sinna kestis umbes 50 minutit, kuid see oli seda sõitu igati väärt. Pealtnäha lihtne maja, lihtsa terrassiga, aga ma ütlen ausalt, et ma pole tükk aega nii head sööki saanud kui seal. Õnneks saime kohad ja tädi aitas meil lauad kokku lükata. Tellisime kõik pearoad ja desserdid, tüdruktele lastemenüüst pasta krõbekanaga. Ooteaeg oli üüratu. Ma arvan, et rohkem kui tund. Aga nad saavad selle andeks, sest see, mis lauda toodi, oli võrratu! Valdav enamus sõi suitsuribi, meie Arvoga võtsime põdrakotletid. Ja jällegi valdav enamus võttis desserdiks jäätise, Arvo võttis valge šokolaadi-toorjuustukoogi ja mina Raivoga võtsime kohukese mustikastmega. Ma sain maitsta ka suitsuribi ja ütlen ausalt, et nii põdrakotlett kui suitsuribi olid fantastilised! Ja need magustoidud! Ma maitsesin Arvo kooki ka ja ma pole eladeski nii siidist toorjuustukooki saanud. Kohuksel oleks võinud olla natukene mõrum šokolaad ümber, aga ikkagi - väga hea oli. Mitte nagu need kohukesed, mida poes müüakse. Me jäime  kõik väga rahule. Isegi tüdrukud sõid kõik oma söögid ära, eriti maitses neile see krõbekana. Alissal vist jäi natukene järgi, aga Adeele ütles, et talle maitseb terve see toit ja pistis kõik kinni. 

Koera me restorani kaasa ei võtnud, sest ta ei oska käituda. Mina polnud nõus temaga võitlema seal süües. 

Peale restoranis käiku sõitsime Aidu matkarajale. Ja üht ma ütlen - oli see alles rada! Esiteks me läksime valelt poolt peale ja eksisime ära, sest me ei näinud ju viitasid. Seal ei olnudki sellist sirget kulgemist üldse, koguaeg olid tõusud ja langused. Ikka korralikud tõused ja langused. Ma oleks äärepealt isegi kukkunud, sest libisesin - imekombel jäin püsti. Teeääred olid metsmaasikaid täis, see meid elus hoidiski. Lõkkekohas oli järv ja Arvo Sebastianiga käisid ikka vees ka ära. Aga ausõna, lihtsat polnud seal midagi. Ma olin siiralt imestanud, et tüdrukud ei virisenud, isegi Adeele kõndis kõik selle maa ära ja ei nõudnudki Arvo kukile. Koera ei saanud ka enamuse osa ajast lahti lasta, sest igalpool olid orud ja ta oleks lihtsalt alla kukkunud, sest ta ju ei näe, kuhu ta läheb. Nii kantseldasime kordamööda teda ja see oli selle matka kõige kohutavama osa, sest ta läks lihtsalt paaristõugetega edasi. Ma olen südamest tänulik Arvole ja Sebastianile, et nad võtsid koera enda kanda, sest mina küll temaga seal langustest alla pole saanud. Igatahes mitte püstiselt. Kokku matkasime 2,7km, aga see tundus palju pikem olevat. Kui me oleksime õigesti läinud ja ei oleks ära eksinud, siis oleks matk 4km olnud ja mul oli sitaks hea meel, et me valesti läksime, sest see oli ikka üks parasjagu raske matkarada. Mul tõusudega ei ole probleemi, aga just need langused... Kiidan veelkord tüdrukuid, kes kõik selle matka vapralt kaasa tegid ja üldse mitte ei protesteerinud. Bassu on ka ülitubli! Annab seda kõhtu ikka üles vinnata :D selle kuumusega ja eks ta ikka higistas mehemoodi ja raja lõpus ütles, et jalad on väsinud, aga oli ikka rõõmus ja roosa. Selle kambaga võiks luurele minna küll :)

Siis oli mõistus natuke otsas, et mis me edasi teeme, aga üldsus otsustas, et sõidame Sillamäele ja lähme promenaadile jalutama. Me ei olnud varem sinnakanti sattunud ja oli ikka ilus küll. Kõik on nii korda tehtud ja milline lilledeväli! Promenaadil sõime jäätist ja jõime kohvi. Mulle muidu see pehme masinajäätis väga maitseb, aga seekord oli tegu ülimagusa jäätisega. Arvasime Arvoga, et tegu oli kondentspiimajäätisega. Plikad avastasid ühe ägeda köiest silla ja käisid mööda seda edasi ja tagasi. Käisime linna peal ka, kus parasjagu toimus mingi üritus ja mööda tänavat olid toiduputkad avatud ja muu laadatavaar, aga see meid eriti ei huvitanud. Ja mis seal salata -  eesti keelt rääkivaid inimesi ikka kohtaks väga vähe.... Nagu oleks välismaale sattunud.... Sellest on natuke kahju. Peaks nagu Eesti olema, aga ei ole ka ja siis mõtled, et miks umbkeelseltele ehitatakse selliseid promenaade... Aga see on ikkagi Eesti ja mul on hea meel, et ma olen Sillamäe oma silmaga ära näinud. Koera ma olin valmis selleks ajaks oma kätega ära kägistama... Ja mõtlesin, et kuhu ma ta järgmine kord viin, et teda mitte kaasa võtta... Huvitaval kombel ei muuta see kõik ka ajaga kergemaks. Võiks ju mõelda, et saab vanemaks ja targemaks, aga ei - ta lihtsalt käitub täiesti vastuvõetamatult, kui me ei ole oma kodualevis. Autode juurde tagsi jõudes kamndasin ta pagasnikusse ja lõin luugi rõõmuga kinni. 

Ja oligi aeg suund kodu poole võtta, aga teel olles mõtles Arvo, et lähme Rakverest läbi ja vaatame Tarvase ära. Linnuse juurde jõudes ja autost välja tulles küsis Bassu, kas Arvo võtab ta kukile, sest tal olid jalad ikka täitsa väsinud juba, aga kukile ei saanud ja pidi ikka omadel jalgadel selle 15 minutit kõndi ära tegema. Koeral lasime lahtiselt olla, sest inimesi ei olnud ja kuskile kukkumiseohtu ka polnud. Adeelele ja Alissale meeldis see härg väga. Arvo tõstis nad üles sinna härja juurde ja siis nad vaatasid seda alt ja ülevalt ja Alissa küsis mitu korda, kas vanasti oligi härg nii suur? Mina olin Tarvast varem näinud ja mõtleisn juba kojusõidu mõtteid, sest päev oli pikk ja väsitav olnud ning mõte voodist tundus ulmehea. 

Kuna kell oli üheksa, siis me enam Jantsi juurest läbi ei läinud, kuigi olime sealkandis ja ta oli meile nii lähedal. Maps ütles, et jõuame koju 23.15. Ja jõudsimegi, 23.20 olime oma maja ees. Oli väga pikk ja seiklusrohke päev, emotsioonid olid laes. Aga ka väsimus murdis. Üsna pahasel häälel kamandasin Mira koju ja mõtleisn, et mitte kunagi enam! Aga ma tean, et järgmine kord ta on jälle kaasas, sest kuhu ma selle kutsu ikka jätan. Kõik käidud ja nähtud kohad olid toredad ja ma olen Arvole väga tänulik, et ta ikka viitsib korraldada ja teha. Ma tean küll, et tööde nimi on lõputu, mida oleks vaja teha, aga mul on hea meel, et ta ikka võtab aegajalt hetke, et nautida. Ilma ja Eestimaad. Seltskond ja tegemist. 

Sellel suvel siis selline road trip. Kokku sõitisme 572km ja kõndisime 12,3km.  Need, kes pole harjunud kõndima, neile võis see natuke palju olla, aga mulle ei olnud. Ja Arvo jaoks polnud ka mahasõidetud kilomeetrid teab mis asi. Arvo ütles, et järgmine kord peab ikka paremini planeerima, kuigi mina ei saanud aru, mis valesti oli. Igati tore päev oli ja need kohad, kus me käisime, olid ka kõik väga ägedad. Erilise elamuse pakkus restoran, kuid matkarada omas ilus ja valus polnud vähem äge. Kui ainult see koer.... 

Aitäh kõigile, kes haakusid ja ma ütlen ausalt, teiega koos on tore! Ma olen väga meeldivalt üllatunud, et tüdrukte poolt ei tulnud ühtegi kiunu, nad olid väga head lapsed. Sebastianile ja Arvole suured tänud koera kantseldamise eest! Ja Bassu - ma tean jah, et me oleme natuke segased, aga Sa pead ju tunnistama, et oli igati äge päev :) Isegi, kui samme oli pea 20 000. Aitäh Arvo! Elu Sinuga on tore :)

Teie Ennike

Pisikese Amanda natuke suurem kampsun

Mul ei ole suuremat rõõmu, kui see, et minu kootud asju usinasti kasutatakse ja Allu on selles suhtes väga eesrindlik, et ma tõesti näen, et kõik minu tehtud asjad on kasutuses. Aga need beebid...oi, nad kasvavad kiirsti. Amanda on juba neljakuune ja kasvanud selle aja jooksul ikka jõudsasti, kuigi ma jaaniõhtul imestasin, et talle läheb ikka minu kootud kombekas selga. See on nii armas riideese, et Allu ütles, et seda ta kellelegi ära ei anna, jätab mälestuseks. Kunagi Amanda lapsele :)  

Kuna ma olin ametis Kata beebi riiete tegemisega, siis võtsin ühtlasi käsile ja kudusin Amandale ka uue kampsuni. Sama muster, aga suurem suurus, sest seda kampsunit on nii hea jahedatel suveõhtutel peale panna. Ma tegelikult ei ole suvel käsitöö tegija, aga ma ei tea - kuidagi õnnestus kõik beebidele vajalikud asjad valmis teha. 

Kanna mõnuga, väike piiga :) Kui väikseks jääb, teeme uue. Aga sellel on piisavalt kasvuvaru. Ikka armastausega kootud :)

Täna saigi Amanda neljakuuseks. Kuhu neil küll nii kiiret on? Kuhu see aeg küll kaob... Amanda on lahe - koguaeg naeratab või on tissi otsas. Ma eriti ei julge näppida, sest kardan, et ta võib võõrastada, aga mul on hea meel, kui näen, et tal jälle midagi minu tehtut seljas on. 

Nüüd ma vahepeal ühtegi titeasja ei tee :D 

Teie Ennike

Vabadus toiduga kuruse lõpupidu

Ma osalesin 8 nädalat kestnud dr. Sergey Saadi ja Julia Anufrijeva kurusel "Vabadus toiduga - taasta ühendus oma keha ja iseendaga". See on parim kursus, kus ma kunagi osalenud olen. Ma sain peale toitumise veel nii palju teadmisi enese heaolu teemal. 

Kõige suurem väärtus, mis ma sain, oli see, et mitte ainult toitumine ei ole oluline, vaid kõik see, kuidas Sa oma päeva alustad ja kuidas lõpetad, mängib nii suurt rolli selles, kuidas Sa ennast tunned ja kuidas Sa magad. Jah, mul on ikka magamisega raskusi, kuid ma teen kõik, et unehügieen oleks paigas. Ma alustan oma päeva päevavalguse käes hingamisega ja lõpetan oma päeva ekraanivabadusega. Mitte vähem oluline ei ole oma keha liigutamine, värske õhk, päikesevalgus, vahelduv paast, valk, vastutsupartnerid, enesega leebe olemine ja kõik väikesed eesmärgid, mis aitavad eneseheaolu suurendada. 

Kursus lõppes juba tegelikult mitu nädalat tagasi, kuid lõpupidu toimus 20.juuni Tallinnas MineZ-is. Kokku oli tulnud umbes 30 naist ja korraldajad. Ma ei teadnud peaaegu lõpuni välja, kas ma saan minna, aga hea Viive võttis mu oma auto peale ja ma sain seal käia. Ilm oli muidugi selline, et oleks tahtnud õues olla, aga ma mõtlesin, et sellist lõpupidu rohkem ei tule, päikest ehk sel suvel ikka näitab veel. Igatahes olime 11.30 Tallinnas ja ma pidin kõik oma julguse kokku võtma ja minema täiesti võõrasse seltskonda. 

Julia koos abilistega oli valmistanud imelise lõuna ja see kõik oli low carb. Aga ühine olemine algas rühmatööga, kus me pidime kirja panema need väärtused, mis me kuruselt saime. Meie rühmal oli neid väärtusi ikka väga palju, aga kõik jagamised olid väga soojad ja tähtsad. Peale rühmatööd sõime lõunat. Kõige parem oli see salat, mille naised olid valmistanud, kuid ka Julia krõbe seemneleib koos tuunikalamäärdega oli imeline. Ja mis põhiline - väga kõhtu täitev. 

Peale lõunasööki oli elav muusika, kus Kristjan laulis ja me laulsime temaga kaasa. Ma ei olnud kunagi varem Kristjanit kuulnud, kuid laulda ta oskas ja lõi sellise meeldiva atmosfääri. Naised tantsisid ja tundsid end hästi. Kui kõik laulud olid lauldud, soovisime Sergeyle 40ndaks sünnipäevaks õnne. Ta oli väga liigutatud, sest ta ei osanud seda oodata. Ja kõige lõpuks tegime grupipildi. Kõik kokku kestis 3,5 tundi. 

Julia esitas ka kaks luuletust, mis ta oli kirjutanud. Neid luuletusi kuulsime kursuse jooksul mitmeid kordi. 

Igatahes oli väga vahva üritus ja mul on natuke kahju, et kursus läbi on, kuigi kõik materjalid on veel aasta otsa meile kättesaadavad. See hoitud tunne oli lihtsalt nii hea, et natuke on selline tunne nagu oleks üksi jäänud. Aga me ei ole üksi, meil on vastutuspartnerid ja kui ikka väga keeruline on, siis võib Julia poole pöörduda. 

Ma ei kahetse ühtegi senti, mis ma kulutasin. Minu elus on nii palju muutusi, mis ma loodan, et on püsivad. Jah, mul on omad raskused, kuid ma tean, kuidas nendega toime tulla. Ja Sergey on nii lahe inimene! Kallis, aga lahe. Ja need tema teadmised ja jagamised lähevad nii kokku minu väärtustega, et kui Arvo küsis, mis edasi saab, kui kursus läbi saab, siis ma vastasin talle, et ma loomulikult jätkan. Vahel ei viitsi, ausalt ka, aga siis korjad kõik oma viitsid kokku ja teed ikkagi seda, mida Sergey on õpetanud. Loodan, et mu ind ei rauge. 

Aitäh Sergey ja Julia! Te olete imelised! 

Teie Ennike

Titeuudised

Beebisid tuleb nagu seeni peale vihma :) Seekord saab õnnelikuks Katariina, kellel on septembris sündimas esimene laps - poiss. Kallastete peres on see muidugi suur sündmus, sest poissi pole selles suguvõsas ammu nähtud. Liisul ju on kaks tütart, Allul kolm tütart ja nüüd siis on tulemas üks väikene poiss. Ja vähim, mis ma teha saan, on kududa uuele beebile esimesed riided ja muidugi tekike. Mõtlesin küll, et kes see suvel need asjad valmis koob... Suvi ei ole käsitöö tegemiseks parim aeg, kohe kuidagi ei kujuta end ette diivaninurgas vardaid keerutamas, aga! Olen nüüd paljudele beebidele nende esimesed asjad kudunud ja kuidagi tundsin, et Kata beebi ei saa olla erand. Ma näen, kui hoolega Allu minu tehtud asju kasutab ja ma loodan, et ka Kata kasutab minu tehtud asju palju. 

Kuna tegu on sügisebeebiga, siis seekord pitstekki ei kudunud. Tegin vähe soojema ja toekama tekikese. Alustasin asjade tegemist just nimelt tekist, sest see tundus kõige lihtsam tegemine. Ja no lihtne ta oligi, võttis lihtsalt aega. Ma päris õigeid värve fotodele ei saanud, aga lõng oli ikkagi helesinine. Algul mõtlesin, et õmblen tekile fliisist taguse ka, aga see tekk tuli nii soe ja pehme, et ma arvan, et see oleks ebavajalik. 

Ja siis ma mõtlesin, et rohkem ma praegu ei koo. Ilmad olid ilusad, tahtsin rohkem õues olla, kõndida ja igasugu muid asju lisaks veel teha. Kuidagi tundus, et päeva ei mahu kudumine, aga kes tahab, see saab. Hakkasin otsast kuduma. Kõigepealt püskid, siis müts, siis papud ja lõpuks kampsun. Igatahes eile hommikul õmblesin kapmsunile nööbid ette ja sain projekti lõpetanuks lugeda. Ja ametlik suvi ei ole isegi veel käes.

Igatahes - minu panus on antud. Lõngad küll ostis Liisu, aga minu armsad käekesed kudusid kõik asjad valmis. Ma ei tea, võibolla Kata beebi hakkab kandma ainult NIKEt, aga ma olen teda meeles pidanud ja väikesele poisile omalt poolt midagi pehmet, sooja ja ilusat teinud. 

Ma olen vilets tädi ja veel viletsam vanatädi, kuid ma ikkagi annan endast parima. Pisike Amanda kannab minu tehtud riideid ja mul on seda soe vaadata. Võibolla seda kõike on vähe, ma ei tea.... Võibolla ma ainult ise arvan, et ühel beebil võiks üks isekootud tekike olla... Aga muud ma ei oska. See on midagi, milles ma olen tugev. Ja ma kasutan seda tugevust. Igakord, kui kuskilt suguvõsast tuleb titeuudiseid :)

Ilusat beebiootust Katale ja peatse kohtumiseni pisike poiss!

Teie Ennike

Kohtumise aastapäev

Juba 27 aastat on möödas päevast, kui Arvoga kokku saime. On olnud ilusaid aegu, aga ka raskeid aegu, kuid me oleme ikka koos. Varsti juba 30 aastat, see on rohkem kui pool meie elust. Me ei oskagi enam teineteiseta elada, oleme üksteisega nii harjunud. Tema teab minu veidrusi, mina tema omasid. Jah, 20 aastat meie kooselust oleme elanud visiitabielu (muuseas, meil oli ka ühtlasi 9. pulma-aastapäev), kuid see ei ole oluline. On suur kunst ka sellises elus kokku jääda ja ühist teed astuda. Oleme vahepeal oma lapsed suureks kasvatanud ja kodu ära remontinud. OIeme käinud igasugustes kohtades Eestis, nautinud häid maitseid erinevates restoranides, meil on ühine hobi jooga näol, me helistame iga õhtu vähemasti pool tundi, mina toetan teda, tema mind. Täna oleme olukorras, kus mõlemad meie lapsed on tööinimesed, Sebastian lisaks tudeng. Arvo on ikka Soomes, Lapwallis, juhatab katuste ehitust suurtel ja megasuurtel objektidel olenemata ilmast. Mina olen kodus, hoian seda siin järje peal ja hoolitsen meie koera eest. Vahepeal lõpetasin Annely Sootsi Tervisekooli toitumisnõustaja erialal. Mina tegelen päevad läbi asjadega, mida mulle meeldib teha või mis on mulle kasulikud. Ja päeva lõpuks heliseb telefon, kust vaatab vastu Arvo töönumber ning me saame üksteisel oma päeva ära rääkida. Jah, vahel on raske, eriti pimedal ja külmal ajal, aga me oleme ellu jäänud. Eks mina igatsen rohkem, sest Arvol pole aegagi igatseda, aga koju ta tuleb. Peaaegu iga nädal. Olenemata sellest, kui kallis parasjagu Tallinki pilet on. Kui ta siin olla ei tahaks, siis ta ju ei tuleks. Võibolla jah midagi meie suhtes on muutunud ja on midagi, mida igatseda, kuid suures plaanis on kõik korras. 

Laupäeval me käisime oma aastapäeva tähistamas Viljandis. Me ärkasime natuke hilja ja ega meil väga valida ei olnud, kuhu minna või mida teha. Valisime Viljandi, sest meile mõlemale meeldib see linn. Aga no ilmateade....armutu... Viljandi peal näitas terve päeva ja õhtu vihma. Ja sooja napid 12 kraadi. Meil aga olid ostetud piletid suveetendusele "Kondas ja maasikasööjad", mis toimus Viljandi muuseumi sisehoovis. Mul oli ausalt öeldes kerge paanika, sest ma kartsin nii väga, et saan märjaks ja hakkab külm. Arvo käis laupäeval ennem väljasõitu kõik sobivad Märjamaa poed läbi, et saada meile vihmakeebid. Jah, need lirakad keebid ta sai Rmist, aga ilma vaadates sai aru, et seda on liiga vähe. Lõpuks COOPist sai vihmamantlid, kuid sobivaid suurusi polnud. Mulle pidi ostma L suuruse ja endale XL suuruse. Ja ma olen talle hirmus tänulik, et ta need vihmamantlid ostis, sest millegi vähemaga poleks me ellu jäänud. 

Läksime kõigepealt oma Viljandi lemmikrestorani, kus me pole veel kunagi pidanud pettuma  ehk Fellinisse. Meil oli laud broneeritud kella viieks. Rahvast oli väga palju, aga me saime armsa kahese laua keset saali. Mind algul natuke häiris, oleks tahtnud privaatsemat kohta, aga siis sain sellest üle. Ma olin juba enne menüüd vaadanud ja mõelnud, kuidas ma söön kanasüdameid, sest ma pole neid kunagi söönud ja kus mujal proovida uusi maitseid kui mitte restoranis. Aga otsustasime ikkagi, et võtame hoopis vaagna, mis oli mõeldud jagamiseks kahele, et saaks rohkem huvitavaid maitseid kogeda. Kõige alustuseks toodi meile majaleiba soolavõiga ja no see Fellini leib! I M E L I N E! Mina muidu leiba ei söö, sest olen ketogeense toitumise peal, aga sel päeval ma teadsin, et teen erandi. Vaagen oli ka rikkalik. Kõige suurem üllataja oli tar-tar. Ma ei ole toore liha fänn ja ma olen varem erinevates restoranides tar-tari maitsnud ja see on mind ikka täitsa külmaks jätnud, aga Fellini oma oli imehea. Ma ei tea, kuidas nad seda olid teinud, aga see maitses tõesti hästi. Samas oliivideusku nad mind pöörata ei suutnud. Suitsutatud pardirind oli väga hea ja soolalõhe oli mahedalt soolane. Igatahes oli peale leiva ja selle vaagna söömist tunne, et rohkem ei mahugi kõhtu toitu :D Aga me polnud pearoani üldse veel jõudnudki. 

Pearoaks valismime mõlemad Võrtsjärve koha. Kala oli väga maitsev! Aga esimene amps praest oli kuidgai võõrastav. See mereannikaste maitses kuidagi nii spetsiiviliselt. Mõtlesin juba, et appi! Aga siis võtsin järgmise ampsu ja siis järgmise, maitsemeeled harjusid selle maitsega ja tegelikult oli kõik väga hea. Meil ei jäänud ampsugi üle. Ja siis hakkas Arvo pihta... Võtame ühe koogitüki ka kahepeale. Mina olin aga arvamusel, et suhkrut ma ei söö, leivast naguniigi sai seda, aga no need koogid seal koogiletis... Üks ilusam kui teine ning see lõppeski sellega, et võtsime kahepeale passiooni-beseekoogitüki. Ma ei olnud selleks ajaks peaaegu kaks kuud suhkrut tarbinud ja ma arvasin, et mu keha saab šoki, aga ei saanud. Jõime cappuccinot ja sõime kooki. See sulas suus ja see magus-hapukas maiste oli taevalik. Ma eriti ei põdenud ka, et ketoosist välja läksin, sest tean, et saan sinna kerge vaevaga tagasi. 

Me jäime Fellini külastusega kümme kümnest rahule. Ja me oma elus kindlasti satume Fellinisse veel. 

Sellel ajal, kui me restoranis olime, vihma ei sadanud, aga kui me õue läksime, hakkas jälle sadama. Esialgu küll õrna vihma, aga me saime aru, et peame endale vihmamantlid selga panema, sest etenduse ajal riietuda oleks raske olnud. Käisime vaatamas etendust "Kondas ja maasikasööjad". Peaosas oli Ott Sepp. Kui see etendus pihta hakkas, siis ma mõtlesin küll, et mis kuradi jama see on :D Ma ei saanud mitte midgai aru ja see kommunismiteema mind absoluutselt ei kõneta, kuid siis aeg möödus ja etenuds hakkas mulle meeldima. Eks seal oli sellist palju inside  joke'i, mis oli tuttav ainult viljandlastele, aga ma näiteks pole kunagi näinud üheski teatris, kuidas lahendatakse ära paljaste meeste etendamine laval. Ja see oli tõesti naljakas. Põhipoint oli see, kuidas Viljandi kuulus kunstnik Kondas, kes ei müünud eluajal ühtegi oma maali, ei olnud valmis surmaga kaasa minema. Oli nalja, ja kurbust, oli segadust (milleks need jänesed seal etenudses, ma siiani ei saa aru...), aga kokkuvõtvalt võib öelda, et oli täitsa hea tükk. 

Oli küllaltki niiske olemine, aga otseslt märjaks me ei saanud, sest mantlid ulatusid peaaegu maani. Mul hakkas väga külm, kui etenuds läbi sai ja me hakkasime auto juurde kõndima. Sadas laia vihma ja sooja oli 11 kraadi. Õnneks Volvo ei olnud väga kaugel ja saime autosse varju. Istmesoojendused läksid põhja :D 

Minu päeva segas natuke uveiidi ägenemine, kuid ma püüdsin ikkagi võtta sellest väljasõidust maksimumi. Otsustasin ühel hetkel, et uveiidiga tegeleme homme ja tegelesime ka (käisime ITK EMOs, kus sain silma süsti). Mulle väga meeldib vahel haruharva käia Arvoga kaheksi kuskil. Seda ei juhtu tihti ja ma oskan seda väärtustada. Ma küll ei tea, miks me ainult korra aastas kahekesi midagi toredat teeme, aga ma ei nurise... Parem see, kui mitte midagi. Öösel, kui koju jõudsime, siis ütlesin Arvole, et kõik oli tore, aga järgmine kord telli parem ilm :) 

Ees ootab uus aasta ühist teed. Ma loodan väga, et see on armastust ja hoidmist täis. Võimalikult vähe erimeelsusi ja võimalikult palju koosolemist. Ei, Arvo ei tule Soomest ära ja meie aeg on enamasti nädalalõppudel, kuid seda enam ma loodan, et pahandusi ei ole, sest narr oleks seda vähest aega, mis me koos saame olla, tülitsemise peale raisata. Muuseas, õigel päeval tõi kuller ikka mulle valgeid roose ka :) 

Aitäh Arvo, et oled mu kõrval. Isegi, kui see vahel on otsatult rakse. Ja ma luban, et ma seisan Sinu kõrval ka. Ükskõik, mis elu meile toob. Täna tähistame seda, mida oleme koos juba saavutanud ja homme mõtleme, mida kõike veel me saame koos teha. Südan Sind! 

Sinu Ennike

Mõned ketotoidud

Ma olen viimasel ajal katsetanud uusi retsepte, et oma menüüd natukene rikastada. E imidgai keerulist, kuid siiski on maitsvad söögid olnud. Avastasin sellise lehe nagu Indarra, kus on keto ja karnivoori retsepte ja ma olen sealt otsast katsetanud, et ikka ilusasti ketoosis püsida ja isusid ei oleks. 

Aga alustan hoopis Merikese retseptiga. Merike kutsus mind ükspäev lõunale, et pakkuda mulle väga head tuunikala-munasalatit. Ja see maitses mulle nii väga, et läks kodus kordamisele. Igatahes on see üks väga hea lihtne salat, mis maitseb väga hästi. 

2 muna

1 karp tuunikala soolvees

1 suurem sibul

70g riivjuustu

majoneesi

Keeda munad, jahuta ja erald amunavalged munakollastest. Riivi munavalge salatikausi põhja. Munakihi peale pane pool karpi tuunikala. Tuunikala peale pane sibulakiht ja siis lisa üks kiht majoneesi (ära koonerda!). Majoneesikihi peale pane ülejäänud karp tuunikala, sinna peale riivjjuustu kiht. Ja siis jälle majoneesikiht. Kõige peale riivi munakollased. Ja ongi valmis. Lase külmikus paar tundi maitsestuda ja võidki sööma asuda. Hea, valgurohke salat ilusal suvepäeval. Mina seda kogust ära süüa ei jaksanud, jäi Arvole ka veel paras ports. Koguseid võid muuta vastavalt enda soovile. Merike tegi nelja munaga ja saime mõlemad ilusasti kõhud täis. Aitäh, Merike!

Karnivoorsed toorjuustu pannkoogid

2 muna

80g toorjuustu

rasvainet praadimiseks

Sega munad ja toorjuustu bleneris ühtlaseks ja küpseta väiksed pannkoogid õrnal kuumusel. Kun ataigen on suht vedel, siis just nimelt väiksed pannkoogid, sest muidu on neid pea võimatu ümber pöörata. Ma tegin väikse panniga sellised u 10cm diameetriga pannkoogid, sai ilusasti ümber pöörata. Mina pannkookidele magusainet ei pannud, sest sõin neid vahukoore-toorjuustu kreemiga, millele panin natukene erütritooli.

Vahukore-toorjuustukreem:

70g vahukoort

30g toorjuustu

maitse järgi erütritooli

Mikserda vahukoor kõvaks vahuks, lisa toorjuustu ja magustaja ning sega kõik korralikult läbi. 

Söö pannkooke kreemiga :)

Karnivoorne ahjuroog

300g veisehakkliha
400g kanafilee
300g toorjuust
150g mozarella riivjuust
120g peekon
Sool, pipar
Sibula-ja küüslaugupulber

Haki ja prae peekon. Prae hakkliha. Kui hakkliha on valmis, lisa tükeldatud kanafilee ja prae. Kurna üleliigne vedelik. Lisa toorjuust ja 2/3 riivjuustudest. Lisa liha-juustu segu keraamilisse ruudukujulisse (või muusse) ahjuvormi. Kata ülejäänud riivjuustu ja peekonitükkidega.

Küpseta 180°C juures umbes 10 minutit.

Eks ta vähe selline rustikaalne oli :D, aga maitses hästi. Veisehakkliha asemel panen järgmine kord seahakkliha või seda 50% siga, 50% veist. Ma ei ole väga veisehakkliha fänn, see on minu jaoks liiga spetsiifilise maitsega. Sellest kogusest saime Sebastianiga kaks päeva söönuks. Eks mul natuke on Sebastianist kahju ka, peab siin süsivesikutevabalt toituma, aga ta sõi banaani peale ja kõik oli ok. 

Peekoni-munarullid

2 muna

4 viilu õhukest peekonit

60g riivjuustu

Klopi tassis munad lahti, ära sool alisa, sest juustust ja peekonist tuleb piisavalt soola. Prae pannil omlett ja lõika pooleks. Laota peekoniribad lõikelauale kaks peekonit ühe rulli jaoks ja aseta mõlemal epeekoniribale omlett. Pane kummagi omelti peale riivjuustu ja keera tihedalt rulli. Prae pannil peekon igast küljest kõrbedaks või aseta kuffi 10-15 minutit 180kraadi. 

Mulle väga maitsesid. Ja kõht sai ka megatäis, õhtuni süüa ei tahtnud. 

Ja siis ma ükspäev tegin karnivoorset suppi. Selle supiga on küll nüüd lood sellised, et ilmselt kordamisele ei lähe, kuigi..ma siiski tahaksin talle anda võimaluse vahetades välja veisehakkliha seahakkliha vastu. 

1 liiter veisepuljongit

400g seahakkliha

200g peekonit

2 muna

30g vahukoort

Prae pannil peekonitükid ja veisehakkliha kergelt krõbedaks. Lisa potti veisepuljong ja lase kergelt keema, seejärel alanda kuumust podisemiseni ja lisa peekon ja hakkliha. Klopi kausis munad ja vahukoor ühtlaseks. Nirista munasegu aeglaselt podisevasse puljongisse, samal ajal pidevalt segades, et tekiksid munaribad.

Lase supil veel 3–5 minutit podiseda, lase natuke jahtuda.

Seda suppi ma sõin ika väga pikkade hammastega, kuigi Sebastian ütles, et pole väga viga. See veisehakkliha tegi supile ikka väga vastiku maitse. Mina panin enda supile natuke hapukoort ja rohelist sibulat ka peale. Ma sõin oma portsu ära, aga jah - suht väkk :D 

Juustuvahvlid

Ma olen teinud juba korduvalt endale juustuvahvleid. Pidin selle pärast isegi endale muretsema paksude vahvlite masina ja ise hoidsin hinge kinni, et kas mulle üldse need maitsevad ja jäävad menüüsse. Oleks olnud muidu ju täiesti tühi ost. Jah, need maitsevad mulle ja jäävad menüüsse. Kahe vahvli tegemiseks läheb vaja:

1 muna

50g juustu

Sega need omavahel ära, kuumuta vahvlimasin tuliseks ja jaga tainas mõlema ruudu vahele võrdselt ära. Küpseta nii kaua, kuni vahvlid on ilusad küpsenud. Alguses nad on pehmed, kuid seistes lähevad krõbedaks. MIna söön neid vahvleid erinevate lisadega. Nt muna- ja avokaadomääre, suitsuvorst ja juust, ainult munavõi, pasteet ja tomat, suitsukala-hapukooresalat. Ole loominguline! 

Minu lemmikud! Ma magusat varinati ei ole veel proovinud, aga proovin kindlasti ära. Retsept selleks on olemas. Ma pole väga tahtnud magusaid asju süüa, sest kardan, et rikub maitsemeeled ära ja on raske ketos olla, aga need vähesed korrad, mis ma olen magustatud asju söönud, ei ole midagi juhtunud. Püsin ketoosis ja ketogeenne toitumine ei ole raske. Kui suudaks kuidagi nendest maasikatest ka eemale hoida.... 

Krõbekana.

80g seakamara krõps

 400g kanakintsuliha

2 M suuruses munad

Eelsoojenda ahi 180 kraadini. Blenderda seakamara krõpsud ühtlaseks puruks. Maitsesta meelepäraselt. Lõika kintsuliha meelepärasteks tükkideks ja pane kaanega kaussi koos seakamara puruga. Loksuta karpi kuniks kana on ühtlaselt kaetud. Aseta kana viilud küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja lisa ahju 25 minutiks. Eriti head on kohe süües, seistes see puru muutub pehmeks, nagu snitslitelgi. 

Need on nüüd mõned ketoretseptid, mida olen teinud. On huvitav olnud ja mis peamine - kõht seisab kaua täis ja Kaal ei liigub sobival suunal. Eks ma proovin veel erinevaid retsepte ja panen end ajaoks neid kirja ka. Bassu - ka ketogeenselt toitudes saab häid maitseid tunda. Proovi!

Teie Ennike

Keto rabarberikook

Tahan teiega jagada täna ühe maitsva keto rabarberikoogi retsepti. See on üks parimaid ketokooke, mis ma teinud olen.

Gluteenivaba biskviit:

5 muna

4 spl mandlijahu

1tl küpsteuspulbrit

3 spl erütritooli

1. Vahusta 5 munavalget kõvaks vahuks, lisa munakollased ja 3spl erütritooli

2. Sega omavahel kuivained Mandlijahu, küpsetuspulber, vala kuivained munavahu sisse, sega kokku.

3. Vala biskviiditaigen ümarasse koogivormi, läbimõõduga 26 cm ja pane ahju 200 kraadi juures 15 min

Rabarberi vahekiht:

400g tükeldatud rabarberit

3 spl erütritooli

1spl kaneeli

300g hapukoort

5 munakollast

1 spl psülliumi

1. Puhasta rababerid ja haki need tükkideks, vala rabarberid potti, lisa Golden Stevia suhkruasendajat, 1spl kaneeli ja 1 spl veega, kuumuta 5 min

2. Vahusta munakollased, lisa hapukoor, lisa psüllium husk kiudaine pulber ja rabarberi segu

3. Lisa rabarberi munakollase hapukoore segu biskviidi põhjale ja küpseta ahjus veel 200C kraadi juures 15 minutit.

Suhkruvaba beseekate:

5 munavalget

3 spl erütritooli

1 spl sidrunimahla

1. vahusta munavalged kõvaks vahuks, lisa erütritool ja sidrunimahl

2. Vala beseevaht vormi ja küpseta 150C juures ahjus veel 20 minutit. Lase koogil täielikult jahtuda ja head isu!

Arvo sõi pool kooki üksi ära :D ja kiitis väga. Sebastian oli selline kaheldav, aga ta ei armastagi mingeid beseekihte, kohupiimasi, jogurtikooke jne. Samas ta ütles, et täitsa hea. Minu enda arvates oli see kook täitsa koogi vääriline ja läheb kindlasti kordamisele. Mul on hea meel, et nüüd on vähemasti üks rabarberikook, mida ma saan südamerahus süüa, kartmata, et ma lähen ketoosist välja. 

Kes ei taha erütritooli kasutada võib sama kooki teha suhkruga (samad kogused, mis erütritoolilgi) ja siis see on täiesti tavaline kook. Muidugi võib ka teisi suhkruasendajaid kasutada, aga minu maitsemeelele on erütritool kõige parem (stevial on mingi kõrvalmaitse ja aluloosi ma pole veel proovinud). 

Võibolla läheb täna veel koogiteoks :) 

Teie Ennike