Tööõpetus isaga

Uue õppeaasta algamisega on meie perel jälle uued kohustused. Sellised kohustused, mille peale enamik inimesi ei pea üldse mõtlema, sest need asjad juhtuvad koolis. See on II klassi õpilase kunstiõpetus ja tööõpetus. Need ained nimelt peame me ise Sebastianiga läbi viima. Osaliselt seetõttu, et Sebastianil oleks lühemad koolipäevad, kuid mitte väiksem pole põhjus, et Sebastian ei taha eriti käelisi asju teha. St on suhteliselt keeruline välja mõelda selliseid töid, mis ta hea meelega teeks ja millest ta lõppkokkuvõttes ka rõõmu tunneks. Või no kasvõi rahule jääks....

Sellest eelnevast tulenevalt palusin Arvot, kellel on hetkel puhkusenädal, et ta võiks Sebastianiga ühe tööõpetuse projekti läbi viia mingisugust puutööd tehes. Miks just puu? Võiks ju oksendamisi paberitöid teha. Või lõngatöid. Või kangatöid. Või hoopis rebida, lõigata, siduda, punuda jne. See kõik on Sebastiani meelest mõttetu. Mul kuluks umbes viis miljonit närvirakku, kui ma hakkaksin temaga näiteks sokilooma tegema :) Ei, ma ei hakka. Aga puutöö talle meeldib. Meeldib kohe väga. On alati meeldinud ja mul on tunne, et see on süvenev. Talle meeldib saagida ja haamriga lüüa, meeldib lihvida ja puurida. Ja kuna Arvo on sellistes asjades väga osav, siis mul ei jäänudki muud üle, kui delegeerida oma töö kaasale. Oluline on ju, et ta saaks uusi teadmisi, kogemusi ja kool saaks vajalikud hinded. Vähem oluline on, kumb meist talle neid kogemusi pakub.  

Sipas on puutöötuba olemas. Ole ainult meheks ja hakka tööle :)

Mis nad siis ära õppisid?

Nad õppisid, kuidas nurgikuga mõõta ja sirgeid jooni tõmmata.

Õppisid vajalikku keskpunkti leidma ja seda ära märkima.

Õppisid pitskruvi olemust ja vajalikkust, seda kinni ja lahti keerama.

Õppisid ettetõmmatud joont mööda saagima ja saetud ääri lihvima, et need ei oleks karvased.

Õppisid puuriga auku ette puurima.

Õppisid puupulka otsast peenemaks lõikuma, et see tihkelt ettepuuritud auku kinni jääks. See oligi vist Sebastianile kõige raskem töö.

Õppisid haamriga naelu ja tüübleid  kinni lööma.

Õppisid kangast sobivat purjetükki välja mõõtma ja lõikama ning purje valmistamist .

Õppisid klammerdamist.

Õppisid paela sidumist ja sõna otseses mõttes sõlmimist, kuna meie Sebastian ei oska ikka veel sõlme teha. Võibolla nüüd oskab või oskas ainult isa valvsa pilgu ja juhendamise all - seda näitab aeg.

Ja valmis see purjekas saigi. Täiesti aus ja ilus, ise vaeva nähtud ja tehtud. Ja ei mingisugust virisemist ega oigamist, kui kohutavalt mõttetu kõik on. 

Ma olen koguaeg rääkinud, et Sebastianile tuleb läheneda targalt. Niimoodi, et ta ei saa ise arugi, kui on end juba kaelast saadik sisse mässinud. Kuna õppekavas on öeldud, et I kooliastme õpilane peab saama katsuda, tunnetada, töödelda erinevaid materjale, siis see töö pakkus Sebastianile väga mitmekülgset kogemust. Kõik need erinevad materjalid ja erinevad töövõtted ning  ta sai kõikide asjadega kenasti hakkama. Ja kui kohe kõigega ei saanudki, siis isa abil lõpuks ikka sai. 

See jääb talle meelde, kindlasti jääb. Kuidas nad oma isaga kahekesi purjekat ehitasid. Kaks viite sai pealekauba :)

Liblikanäitus Märjamaa raamatukogu lasteosakonnas

11. septembril avati Märjamaa raamatukogu lasteosakonnas Sebastiani liblikanäitus. Eksponeeritud on kõik 133 isendit, millest 80 on ööliblikad ja 53 päevaliblikad. Iga liblika nimi on ära toodud nii eesti kui ka ladina keeles. Lisatud on viis fotot, kuidas Sebastian püüab liblikaid või sirutab neid. Olemas on ka väikene tutvustus Sebastainist ja tema kogust. 

Kvartsivalgel ööpüüki tegemas

Sebastian ise muidugi eriti rõõmus ei ole, et tema liblikad raamatukogus peavad olema. Lausa oktoobrikuu lõpuni, kuid samas oli ta väga elevil, kui me seal üheskoos seda näitust üles panime. Ta vist ei ole elu sees ka raamatukogus nii palju rääkinud. 

Mõnikord ma olen natukene väsinud kõikidest nendest liblikatest, sest nagu ikka Sebastianile omaselt, et kui ta on millegi sees, siis ta on seal jäägitult. Ta võib tundide kaupa rääkida erinevatest surudest ja vaksikutest. Ta otsib googlist infot ja loeb ette. Ta on risti ja põiki läbi töötanud kõik liblikamäärajad ja talle ei valmista mingisugust raskust erinevate liblikate kohta rääkida kogu informatsiooni, mida ta omab. Peensusteni. Ole ainult inimene ja kuula. Me kuulamegi, sest tema teadmised on suured ja vajadus neid jagada veel suurem. Nüüd sai ta tunnustust ka võõrastelt inimestelt, kes tema kogu eksponeerida soovisid. 

Loodetavasti inimesed astuvad raamaukogust läbi ja näevad ka seda ilu ja vaeva, mida Sebastian koos oma perega loonud on, sest liblikate kogu on ühe lapse kohta ikka vägagi muljet avaldav. 

Nii et - minge raamatukokku, lasteosakonda liblikaid vaatama! Näete oma silmaga, millised iludused meil nii päeval kui öösel ringi lendavad. 

Selle suve projekt

Meie elu on tihedalt seotud Sipaga. Kui juba on esimesi kevadmärke näha, on teada, et meid leiab rohkem maalt kui alevist. Ma täpselt ei teagi, mis meid sinna tõmbab, kuid nii ometigi on. Kui Aivarit kodus pole, siis me ööbime sauna peal. See on väljaehitatud pööninguosa, kus on kaks diivanit ja piisavalt palju põrandaruumi, et me kõik neljakesi sinna lahedalt ära mahuksime. See saun oli Seljamaal esimene asi, mis sinna maadele ehitati ja vanaisa ehitas pööningupealse välja, et oleks kuskil ööbida sel ajal, kui maja ehitus oli pooleli.

See aasta ei erinenud mitte millegi poolest eelneva aastaga. See tähendab, et nii kui ilmad soojemaks läksid, nii meist mustlased said. Mis see siis on - siuh asjad kokku ja säuh asjad lahti :) Arvo hakkas ühel esimestest selle kevadistest õhtutest asemeid valmis seadma ja siis talle jäi ust avades peaaegu aken pihku... 

Otsas oli see viiluots, otsas mis otsas. 

Enne

Istusime saunatrepil ja mõtlesime. Mõtlesime sellele, et Aivaril on koguaeg nii kiire, et pole aega istudagi, rääkimata siis mingi saunaotsa tegemisest. Ja otsustasime, et võtame selle asja ise käsile. Mitte, et meil rohkem aega oleks olnud, kuid Arvo käib ikkagi iga nädal kodus ja meil on kergem leida kasvõi mõned tunnid, et jälle edasi nokitseda. 

Esimese asjana otsisime pööningult välja lauad ja tassisime need kuuri alla, kus abitöölised need üle võõpasid. Alustuseks said lauad põhjavärvi selga ja siis juba õige tooni. Abitöölised olime meie Sebastianiga. Nagu ikka. 

Edasi hakkasime lõhkuma. Kogu vana laudis koos ukse ja aknaga tuli viiluotsast eemaldada ja lõkkeplatsile viia. Arvo oli töödejuhataja ja laamendas, mina abitööline ja tassisin laudu lõkkeplatsile. Robin ja Sebastian tegid süüa. Ma kõndisin sel päeval peaaegu 20 000 sammu :) Ega laamendamine ei olnudki nii keeruline, hoopis hullem lugu oli sellega, et aken ja uks tuli veel samal päeval ette saada, sest me jäime ju sinna ööseks ja ega me saanud ju auk seinas magama minna.  

Õhtul poole kümneks oli aken ees. Ehk siis ühe päevaga sai kõik lõhtud ja uus uks-aken asemele pandud. Öösel saime seinapragudest õue vaadata :)

Soojustasime otsa kenasti ära ja uus laudis sai seina. Aivarile ütlesime telefoniteel, et tegime Su saunaotsa roheliseks. Aiku reaktsioon oli üsna aimatav - mis mõttes roheliseks?! Tegelikult, kui ta koju saabus, siis ta nägi, et roheline ei olnudki nii jube. Roheline oli päris äge :) Nii ta läks hoopis poodi ja ostis terassilaudu ning siis nad ehitasid Arvoga koos uue terassi. Sellise suure ja tugeva. 

Nüüd on kõik valmis! Suur terass, tormilaternast lamp, ilus ja puhas ja roheline. Suur töö sai ära tehtud ja aega läks. Läks vähemasti õigesse kohta. Minu panus on seal imeväike, selline abitöölise panus (nad nimetavad seda "sibitöödeks"), kuid ometigi on mul hea meel, et ma siiski sain ka osaline olla.  

Pärast

Me oleme ise väga rahul. Oleme koos jälle midagi olulist ära teinud ja kuigi see võib näida köki-möki-värk, oli nikerdamist üksjagu. Arvo sinisilmne arvamus, et kolm päeva higistamist ja valmis kõik ongi, ületati kümnekordselt. Mina ei jõua ära imestada Arvo ja Aivari kuldseid käsi. Päriselt ka. Sellel pole mingisugust vahet, mis nad parasjagu ette võtavad, kõik asjad saavad hästi ja korralikult tehtud. Ja silmale ilusad. 

See viiluots ja terass peaksid nüüd 15 aastat kestma, kui mitte rohkem. Loodetavasti on ka Aivaril hea meel, et tema pesa on saanud uue kuue. Meil on küll hea meel, sest see on ju meie pesa ka natuke :)

Aiamaavärk

Juba neljandat aastat järjest (issand, kui kiiresti aeg läheb....) oleme Arvoga korralikud aiapidajad. Korralikud võib panna muidugi jutumärkidesse, sest selle aasta korrapidamise hinne on kindel "istu-kaks!". Kuid sellele vaatamata on aed meid kostitanud ja ainult sellega, mille sisse on natukene ikka energiat ka paigutatud. 

Märtsi alguses tegin Sebastianile tööõpetuse tunni seemnete külvamisega. Ja siis jäime ootele. Nagu ikka. Ja rõõmustasime justkui väikesed lapsed (Sebu muidugi ongi alles laps) koos iga väikseimagi rohulible üle, mis potis nina välja pistis. Hommikuti oli see peaaegu esimene tegevus - vaadata potsikud üle. Ja rõõmustada :), sest kõik taimed kasvasid jõudsalt ja kõik, mida külvasime, kasvama ka läksid. 

Basiilikut sööme täna ka veel, sest see kasvas sel aastal eriti jõudsalt

Imepisike kurgirõõm :)

Esimese suurema silmarõõmu saime kevadehakul. Siis õitsesid meie tulbipeenras nelja sorti tulpe. Tegelikult oleks pidanud olema seitse erinevat, aga mina ei tea, kuhu need teised kadusid :) Hea, et ikka mõnedki tulid. Laps rõõmustas südamest ja ei jõudnud sealjuures siiski ära põlastada seda, et ei ole ilusaid punaseid tulpe. 

Maasikaid oli see aasta palju. Isegi nii palju oli, et jõudnudki ära süüa - pidin moosi keetma. Mul on alati sügavkülmas maasikatoormoosi ka, kuid keedetud moos läheb kõigile peale iga kell. Läheb nii hästi peale, et keldris on alles üks purk maasikamoosi ja seda ma hoian mingiks eriliseks pühapäevaks. Küll ta millalgi ikka tuleb - see eriline pühapäev. 

Pune ja murulauk elavad aiamaal oma elu. Samuti rabarber. Minu asi on neid vähemaks juurida, sest muidu ei olekski meil aiamaal midagi muud, kui ainult pune ja murulauk. Rabarber ka. 

Porgandid said otsa juba siis, kui oli midagigi kraani all puhtaks pesta. Selle eest hoolitseb igal aasta Sebastian isiklikult :) Ega ma ei keela ka - tema jaoks need ju maha külvataksegi. Robini jaoks muidugi ka, aga Robin on aru saanud, et ega ta sealt suurt miskit ei saa, kui ise nahhaalne pole. Ja ta pole. Loovutab rõõmuga kõik oma vennale. Nats näpistab ise ka. Minul pole õrna aimugi, kuidas porgandid aiamaal maitsevad, kuid mõni veel kasvab. Ma nendele muidugi ei pretendeeri, aga ehk maitseks antakse. Kui ise õigel ajal küsida oskan. 

Tomatid ja kurgid on mulle sel suvel palju peavalu tekitanud. Kurgid eelkasvatasime ja siis ühel maikuu päeval ütles ema, et nüüd võid juba välja istutada ja nii me Seebuga tegimegi ning siis tuli samal ööl öökülm ja võttis kõik meie kurgid ära. Pääses vaid üks, kes kogemata jäi tuppa tomatite varju ja tomatitega ühte kasvuhoonesse me selle hinnalise kurgitaime paigutasimegi. Saime viis kurki. Asi seegi, sest päris ilma ju ei jäänud. Tomatid aga ei tahtnud kuidagi punaseks minna. Juba ammu-ammu viljad küljes, ilusad ja suured, kuid täiesti rohelised. Juuli lõpus arvasin juba, et küllap need ei jõuagi valmis saada, kuid ma eksisin. Tänu ilusatele augustikuu ilmadele on kasvuhoone punaseid tomateid täis ja hetkel küll poest neid juurde ostma ei pea. 

Küslaugud alles kasvavad. Nende hingeelust ei tea ma midagi, kuid olen valmis samasuguseks pettumuseks nagu eelmine aasta. Nad olid liiga väikesed. Absoluutselt liiga väikesed. Arvasime siis, et küllap kastsime vähe - suvi oli ju kuum. Kuid ei tea, eks varsti paistab. 

Ja rohkem meil ei ole midagi. Õunu sel aastal pole (õnneks äiapapa puud on lookas) ja tikreid ei jõudnud põõstastelt ära süüa. 

Rohkemat pole vajagi. Ma olin niigi liiga laisk aiapidaja, häda siis endale veel lisatöid muretseda. Ühe kõrvitsa oleks võinud ju kasvama panna, aga ju saab ilma ka. Ma ei tea, miks mul sel suvel see aiapidamisvärk niimoodi lonkas. Tunnen teatavat kergendust, et see hooaeg hakkab läbi saama. Iseenest on muidugi saaduste üle hea meel ja hea meel on mul selle üle ka, et kõik need asjad, mis me saanud oleme, on täiesti puhtad ja väetisevabad. Naturaalne. Ja just täpselt nii mulle meeldibki. Laisalt ja lihtsalt :)

Mitmekülgne Laulasmaa

Mida rohkem ma Laulasmaale satun, seda enam ma veendun, et see on üks väärt paik Eestimaal :)

Meil on kuidagi niimoodi välja kujunenud, et suviti me väga ringi ei käi. Enamuse ilusast ajast veedame me maal, sekka siis Hobulau, jaanid, mõned rannatripid, seikluspark. Aga kui hakkab sügise poole kiskuma, seda enam kutsub meid matkama. Siis ei ole enam nii palav, loodus hakkab muutuma värvikirevaks, samas on soojust veel palju ja päev pikk. Oleme käinud üsna mitmetel RMK matkaradadel ja pettunud ei ole me kordagi. Eks sellele aitab kaasa ka see, et me käime matkamas alati sellise seltkonnaga, kes ei karda ei vihma ega tuult, ei raskusi ega erinevaid maastikke ja kellega koos ongi väga hea olla. Ükskõik siis, kuhu see tee meid parasjagu viib.

Seekord organiseeris päeva Liivi pere ja meie perel jäi ainult kaasa mõelda ja teha. Liivit kutsus mere poole ja nii oligi asjade loomulik käik, et ta valis välja matkaraja Laulasmaal, kuid konksuga. Mingi osa teekonnast jäi ametlikust rajast välja ja oli suhteliselt karm ja metsik. Matkarada läks mööda Lohusalu lõuna- ja põhjakallast ning metsateid. Rada oli väga vaheldusrikas - kohati madal ja kivine, teisal astanguline. Rannametsas leidus jändrikke mände ja suuri rändrahne, metsaalune oli kaetud samblike, kanarbiku, mustikate ja pohladega. 

Madara vöötsuru röövik

See matkarada erines täielikult varasematest kogemustest oma mitmekülgusega. Kõige alustuseks oli kõrvus koguaeg tuul (soe), mis pani kõik ümberringi kohisema. Maastik vaheldus ühest äärmusest teise. Kohati sai edasi liikuda vaid kivilt kivile astudes. Siis oli vaja pikalt kõndida liiva sees, mis muuseas on küllaltki raske tegevus. Siis sai puhkerežiimil liikuda metsateedel. Koguaeg oli midagi vaadata, katsuda, maitsta, nuusutada. Kogu see rannajoon on paksult kibuvitsa täis ja just praegu on need valminud ning on paras aeg talveks varu korjata. Kibuvits juba ise on hämming omaette, kuna ühest oksast ta alles õitseb ja teisel oksal on valminud viljad. Sellel matkarajal sellist tavapärast laudteed ei olnud, mis tegi raja veelgi põnevamaks, kuna aegajalt oli vaja ikkagi navigeerida, et kus me täpselt asuma - seega kaasaegne IT on ka metsas vajalik. Poistele meeldis eriti mööda erinevaid kõveraid mände ronida ja no kui vähegi täiskasvanud viitsisid oodata, siis kõik suuremad kivid nad seljatasid ka.

Jõudehetk :)

Absoluutslet kõige kallimad inimesed minu elus

Mina leidsin antud teekonnal endale oma väljakutse. Peale nende läbitud kilomeetrite muidugi. Kui meie matk algas, siis üsna varsti me nägime pinki liivarannal vaatega merele. Mulle meeldis selle pingi olemus ja mõte ning ma jäädvustasin selle fotokaga. Natuke maad edasi kõndides tuli järgmine pink ja siis järgmine ja veel järgmine ja nii edasi. Inimesed on endale mereranda teinud iga natukese aja tagant mõnusa istumisaluse kas siis juba disainitult või käepäraste vahenditega ja kõik, mis meie teele jäid, püüdsin ma pildile.

Parimad sõbrad ever

Kaks piknikut pidasime ka. Ühe neljandal kilomeetril kivi varjus ja teise raja lõpus spetsiaalses RMK lõkke- ja piknikukohas. Ära sõime kõike :) Slateid, vorste, võileibu, nuudleid, küpsiseid, komme, kõrsikuid, saiakesi, teed ja kohvi. Kirke vahepeal juba küsisiki, et kas me ainult peamegi sööma koguaeg :) Ei pidanud tegelikult, aga see, kes tahtis, võis küll. Eks energiakulu oli ka küllaltki suur just raja raskuse tõttu.

Puuteraapia vol 1

Puuteraapia vol 2

Aiku, uus väljakutse - neljaraudne :)

Kokku kõndisime 12,62 kilomeetrit ja aega kulus 4 tundi ja 59 minutit koos piknikupausiga ja muidu pausidega. Ülikõva tripp oli. Parajalt väsitav ja kosutav.

Peale matkamist ei ole Laulasmaal küll midagi muud teha, kui tuleb minna ujuma ja sauna ning just seda me tegimegi. Peale sellist pikka marssimist pole saun ja vesi küll liiast. Mõnulesime erinevates bassenides ja kõik saunad said ka läbi käidud. Ujuda keegi eriti ei jaksanud, kuid soojas vees on niisamagi mõnus passida.

Väga, väga vahva päev oli! Nii palju uusi kogemusi ja poisid olid kõik nii õnnelikud. Nad sai koos olla ja koos näha. Koos maadelda ja naerda. Koos ujuda. Kodu poole sõites (umbes 22.00) kostus auto tagaistmelt ainult norinat :)

Laulasmaal on tore. Siiani arvasin, et seal on ainult tore SPA, kuid minu teadmised olid liialt väikesed. Laulasmaal on igavesti mõnus matkarada ja ilus liivarand. Seal on pohlad ja mustikad, küllap ka seened. Seal on merelõhn ja merekohin. Kõike on, kui vaid tahta ja näha.

Järgmiste kordadeni, Liivi pere :)