Selle aasta jaanuarist annab Aivar Arak meie Sebastianile, kes on väheke isevärki (autism), põhikooli muusikaõppe raames kandletunde. Kõik oleks justkui öeldud, sest neid lapsi on ju palju, kes õpivad mingisugust pilli, aga tegelikult pole siin öeldud midagi. Meie Sebastian õpib kannelt selle pärast, et ta ei talu tavakooli tavalisi muusikaõpetuse tunde ja siinkohal tuligi meile appi Aivar, kes tutvustas meie lapsele kannelt. Meie üllatuseks on kannel nüüd üks osa Seebu elust.
Kui ma ütlen, et kõik on läinud lausa lepase reega, siis ma valetan, sest tegelikult ei ole kõik nii roosiline midagi. Bürokraatia poolest on kõik ok. Koolil on Aivariga tööleping, palka maksab Aivarile Märjamaa vald. Vähemasti sellel õppeaastal siis oli niimoodi. Kuidas uue laastal? Eks seda näitab aeg. Selge on see, et ka III klassis peab laps muusikaõpetuses haritud saama ja kuna muusikatunnid ei tule kõne allagi, siis ma loodan, et koostöö Aivari, kooli ja Sebastiani vahel jätkub.
Sebastian on viie kuuga ära õppinud 7 lugu, polkad ja kaks valssi. Muidugi ei mängi ta neid perfektselt. Noote jääb ära siit ja satub rohkem tulema sealt, tempo võiks olla aeglasem (ma ei tea vee, miks tal nii kiire on) jne, aga need on ikkagi lood. Päris tema esimesed lood kandlel, millel on 42 keelt. Mängib kahe käega - vasakuga hirmõrnalt bassi, paremaga viisi. Ta on väga püüdlik ja annab endast igas kandletunnis maksimumi - nagu ikka igas asjas, mida ta ette võtab. Absoluutselt iga kandletunni eel toimub üks suur soigumine, kuidas ta ei taha, ei jaksa, ei oska, ei saa, ei jõua, ei vaja kandletundi, kuid kui juba kohal on, on kõik korras.
Korras meie jaoks. Tema võitleb ikka omamoodi oma tunnetega. Ta tõmbub koomale, kui Aivar liiga ligi läheb, mis on paratamatus, sest Aivar peab talle ju kandlel asju ette näitama. Ta hakkab ikka uuesti ja uuesti peale, kui kuskilt midagi sassi läheb ja ta ise sellest aru saab. Ta kuulab ja jälgib väga hoolega, mida Aivar räägib või ette näitab, püüdes hästi kiiresti kõik meelde jätta, sest ta ei taha, et Aivar talle asju ette näitab. Ikka sellesamuse liiga lähedal olemise pärast. Peale kandletundi on ta rahul, et see selleks nädalaks tehtud on.
Võib jääda mulje, et ta käib kandletunnis täiesti vastumeelselt, aga tegelikult talle kannel meeldib. Ta mängib neid seitset lugu iga päev, igal vabal momendil, jõudehetkel. Nii möödaminnes. Omas tempos ja tujus. Ma ei liialda, kui ütlen, et valssi me kuuleme päeva jooksul oma kümme korda kindlasti. Kui kannel talle ikka täiesti vastumeelne oleks, siis ta ju seda ei mängiks muul ajal kui ainult kandletunnis. Seega - järelikult ikka ei ole nii vastumeelne. Olen tähele pannud veel seda, et Sebastian läheb pilli taha ka siis, kui ta närvis on või mõni olukord temas ebakindlust tekitab või kui ta ei tea, kuidas käituda. Ta justkui rahustab oma mõtted maha kannelt mängides.
Ka Aivar ei ole talle vastumeelne. Sebastian on hakanud juba ühesõnaliselt Aivari küsimustele vastama. Ka nendele, mis ei puuduta kannelt. Aivar on temaga muidugi ka ütlematult kannatlik, rahulik ja töötab täiesti Sebastiani tempos. Ta on väga toetav ja alati valmis kompromissideks. Kui ikka hetkel valss ei tule, tulgu polka. Oluline on koostöö :) Ja see neil sujub. Pärast kandletundi on Sebastian täiesti läbi omadega, kuid täpselt sama läbi on ta ka koolist tulles. Eks ta on väsinud sellest, et ta peab suutma hakkama saada kõikide nende tunnetega, mis teda valdavad olles kellegi õpilane. Selles ajas ja ruumis. Õppimisväsimus on siinkohal täiesti teisejärguline.
Natuke paha on olnud see, et kandletunnid on toimunud erinevatel päevadel ja kellaaegadel. Sebastiani jaoks on väga oluline rutiin, asjade sama toimumise aeg ja ruum ning kui need asjad ei kordu tavapäraselt, ajab see teda närvi. Mul on olnud väga keeruline ühildada jalgpalitreeningud, kandletunnid ja Aivari ajagraafik kõigile sobivaks ning ma tunnen, et aprillis/mais ma ei saanud sellega nii hästi hakkama, kui oleksin soovinud. Nagu Sebastianile oleks parem olnud. Tundsin ise, kuidas igakorrane muudatus teda ebakindlaks tegi, häiris ja süvendas veel rohkem soovi tundi mitte minna. Ma loodan, et uuel õppeaastal me saame kuidagi paremini need asjad korraldatud, lähtudes ikkagi Sebastiani heaolust.
Kuid nüüd on kandletunnid selleks õppeaastaks läbi. Kannel jäi suveks Seebu kätte... See annab lootust, et sügisel kandletunnid jätkuvad. Ja mulle meeldib, et Sebastian päevas mitu korda oma pilli tinistab :) Vahelduseks jalgpallile on see igati tore. Mul on hea meel, et Liis Ehavere ja Raplamaa Rajaleidja Aivari meie ellu tõid. Mul on hea meel, et Sebastian on kandlega sõbraks saanud. Kõige rohkem on mul hea meel aga selle üle, et minu esialgne hirm kandletundide ees oli asjatu. Ma sain kinnitust, et kõigepealt peab proovima - siis saab alles öelda, kas sobib või mitte. Ja isegi, kui Sebastianist ei saa muusikut, sest uskuge või mitte, lödinäpust ei pidanud seda saama, on ta ikkagi meist sammuvõrra eespool. Siis, kui ta mängib valssi :)
