Süstamatk Võhandu jõel

Arvol tuli peale tunne, et me ei ole juba tükk aega midagi ägedat teinud. Midagi teistmoodi ja uut. Poisid ju nüüd kõik vabad ja õnnelikud ning seoses jaanidega olid kõik ka pikka nädalavahetust veetmas. Ta vaatas igasuguseid asju: Ruhnu, Hiiumaa, erinevad RMK metsamajad ja siis pühapäeva õhtul nädal tagasi ta tuli mu juurde ja ütles, et me lähme kahepäevasele süstamatkale Võhandu jõele. Mõlemal päeval peab sõitma 13km. Ma hakkasin appi karjuma :), sest 13km tundus ikka jube palju. Kevadel me ju käisime raftingul ja tookordne umbes 6km  distantski tundus juba pikk ja väsitav. Arvo arvas, et ei ole hullu midagi ja nii ta kogu kamba jälle kokku ajaski. Kampa kuulusid muidugi Liivi oma perega, Aivar ja lisaks veel Agnes ja Reet. Parajalt suur punt, vaja läks viite süsta ja palju head tuju.  

Kogu ettevõtmine sai teoks tänu matkajuht.ee-le, kust me saime süstad rentida ja kes organiseeris meile ööbimise. Kuna süstimine on suhteliselt kallis, siis otsustasime ööbida telkidega, lisaks muidugi saun ja viimasel hetkel bronnisime ikkagi saunapealse ka ära - juhuks, kui keegi ei taha telgis magada (näiteks Aivar ja Robin).

Laupäeva hommikul asusime teele, sõita oli 4 tundi. Arvole kohe meeldib neid toredaid asju teha Märjamaast võimalikult kaugel. näiteks Põlvas :)  Listakul algas meie retk. Me jäime natukene hiljaks ja seetõttu oli meie instruktaaž väga lühike. Ma sain aru ainult sellest, mis tuleb teha siis, kui meil õnnestub süst pikali ajada. Seda sain ka aru, kuidas mõla peab käes olema. Ülejäänus jäin Arvole lootma (nagu ikka). Paatkonnad püüdsime teha võimalikult võrdsed. Nii juhtuski, et kõige tugevam ehk meie oma Vin Diesel ehk Aivar sai Sebastiani. Robin ja Mart olid koos, mina ja Arvo, Liivi ja Priit ning Agnes ja Reet. Võrdne oli see kõik muidugi ainult ühes helesinises unenäos, sest vaatamata Aivari paadi üksiktööle, oli ta ikkagi koguaeg esimene või hullemal juhul teine. Kubjas Sebastian muidugi ei andnud talle armu ka. 

Mis te arvate, kes lasid oma süsta esimesena vette ja  panid kohe tuhatnelja ajama? Loomulikult Robin ja Mart ning Aivar ja Sebastian. Mina sain kohe aru, et nende kahe paadiga ma võistu, või isegi mitte samas taktis, liikuda ei jaksa, sest ma pole lihtsalt nii heas füüsilises vormis. Tegelikult pean ausalt tunnistama, et arvasin end isegi nats paremas vormis olevat, aga selgus, et vorm on ikkagi olematu. Ma polnud muidugi ka päris kindel, kui kaugele nad jõuavad sellise kihutamisega sõuda, sest ees ootas ikkagi 13km jõge ja jõuvarusid tuli kasutada otstarbekalt. 

Kui me olime 4km ära sõudnud, mis muuseas ei ole üldse mitte lihtne töö, siis ma rõõmustasin, et 9km veel. Kui me olime 8km ära sõudnud ja toimus meie etteplaneeritud lõunapaus, olin ma juba üsna rõõmus, et ainult 4km veel. Ja siis hakkas Liivi kaarti, mis meile alguspunktis kätte anti, vaatama ja vaatas ta seda, kuidas vaatas, selgus, et 14 (!!!!!!!!!!!!!!) km on VEEL. Lisaks sellele kaheksale, mis me juba ära olime sõudnud. Ma ei osanud esimese hooga muud öelda, kui et ma tahan koju :))) Kohe! See tundus lausa võimatu olevat, sest 8km jõel süstaga on ise juba päris kõva füüsiline trenn, aga 14km veel.... Robin saatis salvavaid pilke oma isale ja näljakorina tõttu oli eriti vihaselt meelestatud. Aga ei öelnud ühtegi halba sõna, hambad olid vaid ristis. 

Lõunaks olime kodus ette valmistanud kotlette ja praemunasid. Puberteedid, kes olid kaheksa kilomeetrit end tapnud, olid omadega täiesti läbi. Erilist indu ei andnud ka see juurde, et nad said teada, et alles on sõutud vähem kui pool. Aga nagu tühi kott ei seisa püsti, sai ka meie teismelisete paatkond söögist uut jõudu ja energiat ja läinud nad olidki :) Ikka kihutavas tempos. 

Puhkepaus jões

Mina vaatasin oma Endomondoga tõtt ja ei suutnud uskuda, et 14km peab veel selles samases süstas aerutama. See tundus lausa ülekohtune :) Olime Arvoga enamuse ajast viimane paatkond, sest mul oli vaja pilte teha ja Arvo tahtis ilma nautida ja üleüldse polnud meil kuskile kiiret. Ma ei hakka isegi mitte mainima, et raske oli ka.... Need esimesed paatkonnad hakkasid ka väsimuse märke näitama ja hoog läks natukene rahulikumaks. Peale 4 tundi ja 30 minutit hoogsat aerutamist olime läbi uhanud 22 km ning vasakus kaldas ootas meid maabumiskoht koos sauna ja puhkusega. 

Selline tunne oli nagu oleks päev otsa aerutanud :) Ma ei tea küll, et meil oleks varem olnud nii füüsilist retke kui see 22km Võhandul. Ja see oli  väsitav. Ausõna. Robin ütles, et kui ta oleks teadnud, et nii pikk maa tuleb läbi sõuda, ta poleks tulnudki, aga Roini puhul aitab alati korralik kõhutäis sööki ja kõik on jälle ilus. Söök, saun, puhkus ja ujumine tõid väsinud lihastele leevendust ning tegelikult olime enda üle uhked, et me nii suure tööga hakkama saime. Kusjuures ilma olulise vingumiseta :) Eks selle 13km kallal sai tögatud küll ja väsimuse foonil võibolla pisut ka porisetud, kuid lõppkokkuvõttes olid kõik väga tublid ja said kenasti hakkama. See kohalejõudmise moment oli vist kõigile suur kergendus.

Keetsime Liiviga suppi ja grillisime vorste. Mehed tegelesid autode ja telkidega. Poisid mängisid jalgpalli. Õhtu oli väga soe ja ilus. Ja kuidagi rahulik. Liivi mängis natukene kannelt ka, väga mõnus oli. 

Jalgpalli jaksavad nad alati mängida

Kaks jalkamaniakki hoiavad end värskete jalkauudistega kursis

Öö oli uskumatult soe ja sääsene ning telk on ikkagi suhteliselt viimane variant väljapuhkamiseks. Vaatamata viletsale ööunele olid kõik hommikul valmis suurteks tegudeks ning peale korralikku hommikusööki (puder) ja kogu jama kokkukorjamist ja ärakoristamist, asusime uuesti teele. Arvo vaatas kaarti nii ja naapidi, aga päris täpselt aru ei saanud, kui pikk teekond (jõekond) meid ees ootab. Sõudsime esimese hooga rahulikus tempos 11km ja siis tegime lõunapausi. Liivi vaatas taaskord oma terase pilguga kaarti ja ütles midagi tõeliselt päästvat - jäänud on veel 4km. Me ei suutnud teda uskuda, sest broneeringut tehes ei öeldud meile kilomeetreid, vaid anti orieneeruv kellaaeg ehk teisel päeval on teekond 4 tundi pikk. Me olime selleks ajaks alles 2 tundi sõudnud, seega tundus neli natuke ebareaalselt positiivne. 

Teise päeva lõuna väljanuputamine oli juba natukene keerulisem, sest sellistel kuumadel päevadel (täna näitas termomeeter 33kraadi) läheb ju kõik kiiresti riknema. Valdav enamus sõi nuudleid õllepunnidega. Peaks mainima, et needsamased õllepunnid on meie nahka ja kõhtu päästnud ikka väga loendamatud korrad (Liivi ja mina neid muidugi ei söö). 

Kõik said kenasti söönuks ja kuna õues oli tõeliselt kuum, siis soovijad said ujuda ka. Lõpuks asusime teele üsna reipas meeleolus, sest usaldades Liivit, polnud lõpp enam kaugel. Süstad liikusid üsnagi aeglaselt need viimased kilomeetrid, sest kõikidel oli toss väljas. Sebastian ütles ka, et ta on ropult väsinud :)))) Kui me sõitsime Pääsna silla alt läbi, sai mulle selgeks, et lõpp ei ole tõesti enam kaugel. Täpselt 16-kilomeetril olimegi oma matkaga sihtpunkti ehk Pindile jõudnud. 

38 kilomeetrit ja 7 tundi 30 minutit. Uskumatult vaprad sellid! Kõik! See matk näitas selgelt, et kui midagi väga tahta, siis saab küll. See oli tõesti raske retk, kohati lausa sellist tunnet tekitav, et appikene, ma enam lihtsalt ei jaksa, aga me tegime selle ära! Mu käed on rakkus ja õlad on vist küll kõigil haiged (peale Sebastiani muidugi) ja enamusel on päikesepõletus ka, kuid see on väike hind selle kogemuse eest. Selline kogemus on vajalik, et tunda, kui tublid me tegelikult oleme. Igaüks sellise matkaga hakkama ei saaks, päris kindlasti mitte, sest midagi kerget selles küll ei olnud. See oli raske, aga väga vahva! Võibolla ma oleksin oma mehe kuu peale saatnud, kui ma oleks teadnud algusest peale, et meil tuleb läbida 38km, aga ju siis pidigi nii olema, et ma ei teadnud.... Kogemuse saamiseks.... Irooniline on muidugi see ka, et Arvo ei teadnud ju isegi, kui palju kilomeetreid meil läbida tuleb :)))) 

Homme uuesti ei läheks :) Aasta pärast? Kes teab... Täna püüame oma kange kerega voodis end välja puhata, et homme uutele tegudele minna. Aitäh kõikidele osalejatele - te olete parimad! Teiega koos on nii hea ja turvaline olla :) Isegi siis, kui toss on täitsa väljas... Ma loodan, et meil tuleb koos veel palju vahvaid tegemisi ja kogemusi. 

Põhikooli lõpp

Ma sain alles aktuse alguses aru, kui noored saali tulid, kui uhke ma olen :)

Robin läks otse kodust suurde kooli ja nagu kodusele lapsele ikka, oli see talle üsna raske kogemus. Esimene kooliaasta möödus haiguste tähe all ja laps oli närviline, tegi endale meelega haiget, lõhkus asju - tegi kõike, et me ikka näeks, kui raske tal on. Me nägime, otsisme abi ka. Õnneks oli tal väga toetav ja vahva, kogemustega klassiõpetaja ja armastav perekond ning esimese klassi lõpuks oli ta harjunud kogu lärmi ja muu kooli juurde käiva eluga ja meluga. 

Esimesed viis aastat õppis ainult viitele, kuid hinnetest tähtsam oli, et tal olid sõbrad, ta sotsialiseerus väga hästi, muutus oma klassi "nalimeheks". Tavaliselt on ülekaalulised lapsed teiste narrida ja tögada, aga Robinist sai üsna kiiresti jalkapoiss ja koolikiusamist ta küll taluma ei pidanud. Ülekaal muidugi kadus ka ära koos spordi ja kasvuspurdiga. Kaheksandas klassis tuli esimene "3" tunnistusele - füüsika. Robin on üsna kangekaelne ja tahab teha asju nii, kuidas talle meeldib, aga Märjamaa Gümnaasiumi füüsika õpetajaga ei saa asju teha nii, kuidas ise tahad, vaid pead tegema TÄPSELT ja KORREKTSELT nii, kuidas õpetaja tahab. Emana olin algul muidugi natukene löödud, et minu viie-neljaline poeg sai kolme, kuid ega mul midagi teha ka ei olnud.

Üheksas klass oli juba "kõrgem pilotaaž" - õppimine ei olnud prioriteet number 1. Tähtsamaks muutusid sõbrad, peod, plikad, kõik oli tšill. Märkamatult sai nelja-viielisest ikka puhas kolmeline ja ma hoidsin hinge kinni, et suuremad tööd ikka kolmed kätte saaks. Muuseas, väga veider muidugi oli see, et kui ma ta hinnete pärast koduaresti panin, siis õppis puha neljadele-viitele ja nii  kui vabaduse kätte andsin,  tulid kolmed ja sekka ka kahed - ikka niimoodi valsitaktis :)Viimane veerand sai tunnistusele seitse kolme - ikka puhas laiskus on selle asja nimi. Endal tal oli muidugi suhteliselt suva ja savi ja ise tean ja pole sinu asi ja ..... Noh, puberteetlik :)

Aga ma ei või nuriseda, sest üheksanda klassi lõputunnistuse hinded annavad kokku keskmiseks hindeks ilusa "4"  - viied ja kolmed olid tasakaalus. Sest kui ta ennast kokku võtab, siis ta on ikka enamaks võimeline, kui kolmed. Natukene laisavõitu on ainult.... 

Sebastian ütles aktuse ajal, kui kõnepidaja loendas ette, kes kõik olgu kiidetud, et laps ikka lõpetab, et nad ei tea midagi - vendasid ei maini keegi, rumalus. Nii et - me võtame lõpetamise kokku selliselt, et me kõik oleme kiidetud ja rõõmsad :) Lõpetaja muidugi kohe eriliselt. 

Ta oli tubli. Eksamid sai ilusasti tehtud (matemaatikat kartis ikka väga, sest proovieksami kukkus läbi) ja tunnistus on ju ka korras. Sama oluline hinnete kõrval on see, et õpetajad hindasid tema käitusmist ja hoolsust heaks - mu emasüda on rahul. Olen midagi õigesti teinud...

Üks oluline ja kohustuslik osa elust on läbi, lõpetatud. Edasine on kõik puhas boonus. Kavatsen talle 100% toeks olla ka edaspidise hariduse omandamise teel, mis hetkel jätkub Märjamaa Gümnaasiumis - nii on meile kõigile  kõige mugavam - las olla veel kodus ja hoitud :) Ära minna jõuab alati....

Palju, palju õnne Sulle veelkord, armas Robin ja tea, et me oleme Sinu üle väga uhked :)

Oodatud II klassi lõpp

Mu viimnegi kannatus on selle õppeaasta lõpuga proovile pandud :) Õnneks sai proov läbi ja ma ei plahvatanudki ning Sebastian on ka jäänud elama, mida mina kartsin küll, et ei juhtu. 

Õpetaja käis täna Sebastianile toomas tänukirja ja oiviku kleepekat, mida tal 2.juunil anda polnud. Sebastian tegi loomulikult näo, et mingi võõras inimene on hoovi peale tulnud. Või oli see hoopis õhk? Midagi sinnapoole igatahes. 

Õppeaasta oli väga edukas - akadeemilises mõttes. Terve õppeaasta läbiti nii, et oli jooksvalt vaid kaks nelja ehk siis põhimõtteliselt õpib meie laps ainult viitele. Kuna ma olen hindevaenulik, siis mida see minu jaoks tähendab, et mu laps õpib ainult viitele? Muidugi on mul hea meel, et ta saab õppimisega kenasti hakkama. Eriti, kui arvestada seda, millist tsirkust ta teeb mulle iga jumala hommik seoses kooliminemisega. Mul on hea meel, et ta suudab oma tunded ja mõtted kontsentreerida  sellele, et ta peab õppima ja suudab tahaplaanile jätta selle, et õpetaja on nõme, olukord on nõme, ruum on nõme, kirjutamine on nõme jne. Käisin viimasel koolipäeval Sebastianiga koos tunnistuse järel ja mul hakkas õpetajast kahju... Või ma ei tea ka. Tekkis korraks selline tunne, et ma olen midagi väga valesti teinud. Nende omavaheline suhtlemine on nii okkaline. Sebastian kasutab vabalt enda isikliku ruumi ja aja kaitseks väljendit "pole Sinu asi" või "ole vait". Kusjuures me ei räägi selliselt kodus kunagi (ma ei vastuta muidugi Robini ja Sebastiani omavahelise suhtluse eest) ja isegi, kui ma talle pärast seletasin, et nii ei ole viisakas teisele inimesele öelda, siis ta vaatas mind suurte silmadega ja ütles täiesti süüdimatult, et aga see ju ei olegi tema asi! Mõneti tal on muidugi õigus, kuid oma õpetajale niimoodi öelda pole siiski kuigi kena. 

Mina ei tea, kuidas nemad kaks oma kooliasjad tehtud saavad, kuid tehtud need on. Ja tehtud on hästi. Matemaatika tööraamatus on kõik numbrid suuremaks muudetud (õpetaja poolt muidugi :) ) või mingid asjad vahele jäetud, sest need on lihtsalt liiga lihtsad Sebastianile. Pole ju mõtet õppida kahega korrutamist, kui ta suudab peast teha tehteid 38*7.  Eesti keeles loeb soravalt, funktsionaalse lugemise oskus on suurepärane, kõik lugemisülesanded täidab sajaprotsendiliselt õigesti. Loodusõpetuses ja inimeseõpetuses on teemad nii elemnetaarsed, et Sebastiani jaoks ei ole nendes asjades midagi uut. Ta teab juba ennem kui õpetaja jõuab seletada. Kui üldse millegi kallal nokkida, siis kirjutamine. Teeb päris palju vigu, kuigi teab, et näiteks nimed algavad suure algustähega. Käekiri on ka selline konarlik, kuid see on parim, mida ta suudab, sest ta ju annab endast  ikka maksimumi. Kirjutamist peab ise kõige raskemaks. Ütleb, et nii tüütu on nende tähtede tegemine. Neid koolipäevi sajatab kõige rohkem, millal on kaks eesti keelt. Mõnikord ta itsitas autosse istudes. Näiteks siis, kui nad õppisid kella :) Ta oskab kellaga igasugu tehteid teha juba 5aastasest peale, seetõttu ajas teda naerma, et ta peab õppima koolis sellist asja, et kui kell on praegu 13.15, siis kui palju on kell kahe tunni ja kümne minuti pärast. Liiga lihtne :)

Mõnikord ma mõtlen, et äkki õpetaja peaks talle raskemaid ülesandeid andma. No et talle ei jääks mulje, et koolis on kõik nii jube lihtne. Samas. Ta on peale koolipäeva otsatult läbi. Nii läbi, et ta istub veerand tundi diivanil padja all ja ei ei liiguta suurt varvast ka mitte. Ma ei usu muidugi, et ta on väsinud õppimisest. Ma ise arvan, et ta on väsinud sellest, et ta on hakkama saanud koolisolemisega ja õpetaja olemasoluga. Ta on väsinud nendest tunnetest, mis teda valdavad seoses sellega, et ta peab koolis olema, peab rääkima, peab küsimustele vastama, peab vahetunnis õpetajaga samas ruumis viibima (mis sest, et Seebu on kott-tooli all peaaegu - ikkagi sama ruum), peab olema õpilane. Pole midagi väsitavamat, kui teha midagi sellist, mida üldse teha ei taha. Ja olla koos inimestega, kellega koos olla ei tahaks... Ma tean seda tunnet.

Nüüd on kooliaasta läbi. Sebastianil muidugi.  Robin alles higistab, aga sellest juba ühes teises loos. Sebastian oleks nagu puurist pääsenud :) Ta on hoopis rõõmsam, jutukam, tegusam ja vabam. Ta lubab endale pikki hommikuminuteid voodis sooja teki all ja hilisõhtuseid jalgpallimänge koduhoovis (ka praegu, kui kell on 22.35 on nad õues ja mängivad palli). Ta "sunnib" mind veel rohkem kõndima ja veel rohkem rattaga sõitma. Ta ärkab hommikul rõõmsana :) Ja see on kõige tähtsam. Ma tunnistan ausalt, et ma olin sellest kooli lõpust  otsatult väsinud. Sellest sonimisest ja soigumisest. Kooli ümber. Ta ei lugenud enam mitte päevi, vaid lausa tunde, millal suvevaheaeg hakkab :) Ja ta oli väga tänulik  Annele, tänu kellele ta kooliaasta veel viimases lõpus ühe päeva võrra lühenes.

Uuel õppeaastal uue hooga. Kool ja vald on valmis samasuguse õppega jätkama. Meile sobib, kuigi ma siiski toetan igati ka Sebastiani kaasamist suure kooli tegemistesse. Näiteks koolidevahelisele jalgpallivõislusele minemist. Või olümpiaadidel osalemist. Või teatrietendustel käimist. Ma siiski prooviksin tasapisi teda suure koolimajaga tuttavaks teha. Sellel õppeaastal see ei õnnestunud, sest absoluutselt iga asja peale tuli kohe hädakisa, kuidas ta ei taha. Aga ta saab ju iga päevaga tublimaks ja suuremaks ja kindlamaks - äkki ikka õnnestub.... Natukenegi.

Aitäh õpetajale, kes ikka vastu peab, sest ega tal lihtne pole. Kuigi jah, teisalt - ega tal suures koolis 20 lapsega, kellest 1/3on hariduslike erivajadustega ka kergem poleks. Ta peab ühe väänikuga hakkama saama ja õnneks saab ka. Ma ei tea muidugi, mis tundega ta õhtul magama läheb... Ja hommikul ärkab. Äkki soiub samamoodi nagu Sebastian? :)))))

Tegusat suvevaheaega kõikidele õppuritele!

Märjamaa valla laste ja noorte sihtkapital

Märjamaa valla laste ja noorte sihtkapital moodustati Märjamaa Vallavolikogu otsusega 2006.a detsembris. Sihtkapitali eesmärgiks on toetada ning tunnustada Märjamaa valla andekaid lapsi ja noori.
Sihtkapitali vahenditega tunnustatakse:
1) Märjamaa valla elanike registrisse kantud õpilasi, olenemata õppeasutusest, kus õpitakse;
2) kuni kahekümne aasta vanuseid noori, kellel on suuri teeneid Märjamaa valla ees.

Märjamaa valla laste ja noorte sihtkapitali nõukogu jagas 2016. a väljakuulutatud voorus stipendiumideks kokku 3815 eurot ning lisaks määras kaks kingitust koguväärtuses 350 eurot. Taotlusi esitati nõukogule 38 lapse ja noore kohta. Nõukogu otsustas stipendiumiga tunnustada neist 31. 

Sebastian oli üks nendest lastest :) Tunnustatud sai hea õppeedukuse, jalgpalli ja liblikanäituse eest. 

Aitäh treeneritele ja õpetajale. Aitäh vallale ja noorte sihtkapitali nõukogule. Aitäh Sebastianile, kes teeb kõike nii suure pühendumusega, et patt oleks seda mitte märgata.

Kandletunnid Aivariga

Selle aasta jaanuarist annab Aivar Arak meie Sebastianile, kes on väheke isevärki (autism),  põhikooli muusikaõppe raames kandletunde. Kõik oleks justkui öeldud, sest neid lapsi on ju palju, kes õpivad mingisugust pilli, aga tegelikult pole siin öeldud midagi. Meie Sebastian õpib kannelt selle pärast, et ta ei talu tavakooli tavalisi muusikaõpetuse tunde ja siinkohal tuligi meile appi Aivar, kes tutvustas meie lapsele kannelt. Meie üllatuseks on kannel nüüd üks osa Seebu elust. 

Kui ma ütlen, et kõik on läinud lausa lepase reega, siis ma valetan, sest tegelikult ei ole kõik nii roosiline midagi. Bürokraatia poolest on kõik ok. Koolil on Aivariga tööleping, palka maksab Aivarile Märjamaa vald. Vähemasti sellel õppeaastal siis oli niimoodi. Kuidas uue laastal? Eks seda näitab aeg. Selge on see, et ka III klassis peab laps muusikaõpetuses haritud saama ja kuna muusikatunnid ei tule kõne allagi, siis ma loodan, et koostöö Aivari, kooli ja Sebastiani vahel jätkub.

Sebastian on viie kuuga ära õppinud 7 lugu, polkad ja kaks valssi. Muidugi ei mängi ta neid perfektselt. Noote jääb ära siit ja satub rohkem tulema sealt, tempo võiks olla aeglasem (ma ei tea vee, miks tal nii kiire on) jne, aga need on ikkagi lood. Päris tema esimesed lood kandlel, millel on 42 keelt. Mängib kahe käega - vasakuga hirmõrnalt bassi, paremaga viisi. Ta on väga püüdlik ja annab endast igas kandletunnis maksimumi - nagu ikka igas asjas, mida ta ette võtab. Absoluutselt iga kandletunni eel toimub üks suur soigumine, kuidas ta ei taha, ei jaksa, ei oska, ei saa, ei jõua, ei vaja kandletundi, kuid kui juba kohal on, on kõik korras.

Korras meie jaoks. Tema võitleb ikka omamoodi oma tunnetega. Ta tõmbub koomale, kui Aivar liiga ligi läheb, mis on paratamatus, sest Aivar peab talle ju kandlel asju ette näitama. Ta hakkab ikka uuesti ja uuesti peale, kui kuskilt midagi sassi läheb ja ta ise sellest aru saab. Ta kuulab ja jälgib väga hoolega, mida Aivar räägib või ette näitab, püüdes hästi kiiresti kõik meelde jätta, sest ta ei taha, et Aivar talle asju ette näitab. Ikka sellesamuse liiga lähedal olemise pärast. Peale kandletundi on ta rahul, et see selleks nädalaks tehtud on. 

Võib jääda mulje, et ta käib kandletunnis täiesti vastumeelselt, aga tegelikult talle kannel meeldib. Ta mängib neid seitset lugu iga päev, igal vabal momendil, jõudehetkel. Nii möödaminnes. Omas tempos ja tujus. Ma ei liialda, kui ütlen, et valssi me kuuleme päeva jooksul oma kümme korda kindlasti. Kui kannel talle ikka täiesti vastumeelne oleks, siis ta ju seda ei mängiks muul ajal kui ainult kandletunnis. Seega - järelikult ikka ei ole nii vastumeelne. Olen tähele pannud veel seda, et Sebastian läheb pilli taha ka siis, kui ta närvis on või mõni olukord temas ebakindlust tekitab või kui ta ei tea, kuidas käituda. Ta justkui rahustab oma mõtted maha kannelt mängides. 

Ka Aivar ei ole talle vastumeelne. Sebastian on hakanud juba ühesõnaliselt Aivari küsimustele vastama. Ka nendele, mis ei puuduta kannelt. Aivar on temaga muidugi ka ütlematult kannatlik, rahulik ja töötab täiesti Sebastiani tempos. Ta on väga toetav ja alati valmis kompromissideks. Kui ikka hetkel valss ei tule, tulgu polka. Oluline on koostöö :) Ja see neil sujub. Pärast kandletundi on Sebastian täiesti läbi omadega, kuid täpselt sama läbi on ta ka koolist tulles. Eks ta on väsinud sellest, et ta peab suutma hakkama saada kõikide nende tunnetega, mis teda valdavad olles kellegi õpilane. Selles ajas ja ruumis. Õppimisväsimus on siinkohal täiesti teisejärguline. 

Natuke paha on olnud see, et kandletunnid on toimunud erinevatel päevadel ja kellaaegadel. Sebastiani jaoks on väga oluline rutiin, asjade sama toimumise aeg ja ruum ning kui need asjad ei kordu tavapäraselt, ajab see teda närvi. Mul on olnud väga keeruline ühildada jalgpalitreeningud, kandletunnid ja Aivari ajagraafik kõigile sobivaks ning ma tunnen, et aprillis/mais ma ei saanud sellega nii hästi hakkama, kui oleksin soovinud. Nagu Sebastianile oleks parem olnud. Tundsin ise, kuidas igakorrane muudatus teda ebakindlaks tegi, häiris ja süvendas veel rohkem soovi tundi mitte minna. Ma loodan, et uuel õppeaastal me saame kuidagi paremini need asjad korraldatud, lähtudes ikkagi Sebastiani heaolust. 

Kuid nüüd on kandletunnid selleks õppeaastaks läbi. Kannel jäi suveks Seebu kätte... See annab lootust, et sügisel kandletunnid jätkuvad. Ja mulle meeldib, et Sebastian päevas mitu korda oma pilli tinistab :) Vahelduseks jalgpallile on see igati tore. Mul on hea meel, et Liis Ehavere ja Raplamaa Rajaleidja Aivari meie ellu tõid. Mul on hea meel, et Sebastian on kandlega sõbraks saanud. Kõige rohkem on mul hea meel aga  selle üle, et minu esialgne  hirm kandletundide ees oli asjatu. Ma sain kinnitust, et kõigepealt peab proovima - siis saab alles öelda, kas sobib või mitte. Ja isegi, kui Sebastianist ei saa muusikut, sest uskuge või mitte, lödinäpust ei pidanud seda saama, on ta ikkagi meist sammuvõrra eespool. Siis, kui ta mängib valssi :)

Õhturännak

Eile, kui ma olin valmis ärkama oma päevasest unest, tuli mu juurde Sebastian, kes ütles, et tal on geniaalne idee. Ma muutusin üsna kahtlustavaks, sest need geniaalsed ideed on tavaliselt seotud millegi tegemisega, aga kui Sa oled just silmad poolavanud ja oled alles täiesti unine, siis Sa ei hakka ju mõtlema, et teeme nüüd midagi. Mu kahtlused olid õiged, sest ta tuli lagedale tõeliselt geniaalse ideega - minna Märjamaalt Sippa. JALA. Ise muudkui vatras, et see pole ju nii palju, ainult 13 km, Sulle ju meeldib kõndida. Ma piilusin teda poole silmaga ja mõtlesin, et ennem lõunaund sai just 8 km kõnnitud, 13km on ikkagi suhteliselt pikk maa (eriti, kui oled juba kõndinud 8km samal päeval), mis häda meil on siis veel kõndida... 

Sõime õhtust ja see rännak oli ikka koguaeg meelel ja mitte ainult - Sebastian ei väsinud oma geniaalsest ideest pajatamast ka. Arvo ütles, et ega hästi ei viitsiks. Ma sõin kõhu täis ja tundsin ka, et nagu hästi ei viitsi, aga siis vaatasin seda last ja mõtlesin, et mis meil siis siin reede õhtul nii tarka ikka teha on? a ega see 13km ju nii palju pole ka... Laps saab õnnelikumaks ja kell loeb kokku ulmelise koguse samme ja... 

Sõitsime autoga Sippa ja sinna see auto jäigi. Meie alustasime oma õhturetke koju 20.10 vanaisa hoovist. Tulime mööda Sooniste teed, üle Kohatu silla, läbi Maavahe. 

Sääseterroris Napoleoni koogi söömine

Ei ole see 13km midagi, nagu niuhti sai läbitud. Sääsed olid muidugi äärmiselt armutud ka ja ega pause teha saanudki, sest niikui peatusid, oli mustmiljon sääske Su keha küljes. Vahemaa tuli 13,89km, aega kulus koos hetkeliste pausidega 2 tundi ja 40 minutit, kesmiseks kiiruseks 4,85km tunnis. Meie tavaline kõndimistempo on nats kiirem, kuid ei midagi väga olulist. 

Robin meie geniaalsusega ei ühinenud, sest tal oli vaja oma jalgadega olla täna hommikul Ristil Märjamaa kogudusemeeskonnaga  jalgpalli mängimas (ei, ta ei ole usku pööranud - ta lihtsalt on raisatud jalgpallianne...) - mäng muuseas läks hästi, seis jäi 7:7 ja Robini varbale 3 väravat. Kartsin natuke, et täna on jalad haiged, sest tavaliselt me ikka päevas 22km ei kõnni, kuid üllatus-üllatus - meie kõnnivorm on siiski üllatavalt hea. Ei mingeid valutavaid jalgasid.

Õhtu oli mõnus, nii soe ja vaikne. Kuna me valdava osa teest käisime kruusakattega teel ja püüdsime vältida suurt maanteed, siis ümberringi oligi vaid roheline ja vaikne. Nägime ühte kitse, ühte põrnikat, kolme koera ja palju linde. Inimesi mitte ainsamatki :) - nii mulle meeldib :) Möödusime väga paljudest sirelitest ja see on lausa uskumatu, kui hea lõhn on igal pool! Ma muidu eriti mingi lille-ja õieinimene pole, aga praegu on küll loodus lausa imeline. 

Sebastian ütles, et nüüd on hooaeg avatud ja suve jooksul võiks ikka iga kuu korra ühe pikema retke teha. Mul ei ole midagi selle vastu. Väärtuslik koosolemise- ja -tegemiseaeg on igaljuhul sada korda etem, kui televiisori vaatamine või arvutis passimine. Olgu selleks siis kasvõi 13,98 km :)

Lödinäpust ikka kunstnikku ei saa

Uh... Mina ei tea, kellesse see meie Sebastian läinud on, et tema kohe üldse ühtegi kunstilist tegevust, millega on seotud paber ja värvid, teha ei taha :) Emasse ilmselgelt mitte ja isa justkui ka risti ette ei löö, aga no see poiss võib viimsegi mu kannatuse piiri peale soiguda.

Üldiselt mulle soigumine ei mõju :) Eriti, kui olukord on möödapääsmatu ja seda ongi ju olukord, kui Sul ei ole veerandi lõpuks neid jube hädavajalikke kunstihindeid olemas, sest Su õpilane on valmis tegema mida iganes, peaseegi, et see ei oleks kunstiga seotud :)

Panin ta täna veel maalima. Ikka sellesamuse hinde pärast.  Rõõmu ta sellest muidugi ei tundnud, aga rahuldustunne oli olemas, kui ma ütlesin, et nüüd on kõik kunsti ja tööõpetuse hinded olemas. 

Ja voltima panin ta ka veel :) Ma ei hakka isegi mainima, et see kõik oli jalgpallitrenni arvelt, mille ma lihtsalt ära jätsin täna, et saaks need tähtsad hindeasjad tehtud. 

Ja siis ta istus mul laua taga, vaatas oma tehtud töid ja ütles:

"Lödinäpust ikka kunstnikku ei saa!"

Ma olin nagu puuga pähe saanud, sest ma olen alati olnud väga toetav ja mitte kritiseeriv, kannatlik ja erinevaid võimalusi pakkuv. Ikka selleks, et temas mingisugustki huvi ärgitada ja siis ta ütleb lihtsalt, et ta on lödinäpp.... See läheb peaaegu samasse kategooriasse, kuhu kuulub ka minu enesehinnang.

Väga hädavajalikud hinded on olemas! Elagu koolisüsteem!