"Muresid kattev tekk"

Me ei kohtu Annega suvel rohkem kui korra. Minu jaoks on see ilmatumalt pikk ja piinarikas aeg ning ma olen viimased suved leidnud end mõttelt, et ma tahaksin, et tuleks juba sügis, kuigi ausõna - ma ei ole sügise inimene. Kui on ilus, soe, värviline ja kuiv, siis minu poolest võib sügis olla, aga muidu on see üks lõputu hall ja pime agoonia, mis igal hommikul mind tervitab ja igal õhtul magama saadab. 

Möödunud aasta suvehakul andis Anne mulle "suveks koduse töö". Kõlab naljakalt, eksole ja eks ta natukene naljakas ongi. Igatahes pakkus ta mulle välja, et ma võiksin teha midagi suurt, näiteks lapiteki. Miks just selle? Ta mõtles, et iga lapp, mille ma teen, on plaaster minu haiget saanud haavale. Esimese hooga ma mõtlesin, et see ei ole kuigi hea mõte, kuna siis ma ju heegeldades mõtlen halbadele asjadele, millele tuleks plaaster peale panna. Teisest nurgast vaadatuna jälle mõtlesin, et ma neid halbu mõtteid mõlgutan ju naguniigi siia ja sinna ning võibolla ongi hea, kui halvale mõttele plaaster peale panna. Sõrme plaasterdad ju ka ära, kui aastas umbes 50 korda endale sõrme lõikad (nagu minuga juhtub koguaeg). 

Ma teadsin kohe algusest peale, et see tekk peab olema nii suur, kui suur on mu pleed, mida ma igapäevaselt kasutan päevaune tegemisel. Ehk siis mingisugust nitakat ma ei hakka üldse tegemagi. Mis ma sellega pärast teen? Minu jaoks pidi sellise töö väljund olema kasulik, otstarbekas ja mõttekas ja just minule sobilik. 

Võtsin aluseks Drops lehel oleva õpetuse, aga kuna see on põhimõtteliselt hiina keeles kirja pandud, mitte normaalses heegeldamise märkides kirjutatud, siis ma nägin ikka kurja vaeva, et see esimene lapp valmis saada. Ma ei saa absoluutselt aru, miks Drops Desing kasutab heegeldamisel silmuseid kirjeldavaid sõnu, kui heegeldamiseks on kokku lepitud ülemaailmselt tingmärgid? Täiesti arusaamatu. Ega ma päris kindel pole, kas ma selle lapi ikka täitsa õigesti valmis sain, aga kuna valmisprodukst nägi visuaalselt hea välja, siis jätkasin nii, kuidas aru sain. 

Esimene lapp sai valmis 20. juuni 2018

Heegeldasin 88 lappi. Ausõna, ega ma iga lapi juures ei mõelnud mõnele halvale asjale oma lapsepõlvest, teismeeast, noore täiskasvanu east, emarollis olevatest muredest, abikaasa rollis olevatest muredest. Ma lihtsalt heegeldasin. Muudkui lugesin oma silmuseid ja heegeldasin. Igal pool oli käsitöökorv kaasas ja näpud muukui käisid. Mõnikord ma mõtlen, et mulle meeldib heegeldada või kududa samu asju, see on nagu kordus, rutiin, pähe jäänud, käe sees. Mõnikord see on tüütu. Tegin kuute erinevat moodi neid lappe, pannes värve erinevalt erinevatele ridadele. 

Minu jaoks on heegeldamine ja kudumine terapeutiline. Kui ma tunnen, et ma hakan ära kaduma kuhugi oma maailma, kus ma kedagi ei tunnista, siis kõige paremini aitab tagasi tulla millegi loendamine. Ükspuha mille. Kasvõi kalendri pealt numbrite lugemine. Selles mõttes oli lapiteki motiivide  tegemine väga terapeutiline, sest isegi mingisugustel ärevatel momentidel, rohkem rahvast olukordades jne sain ma kaduda oma turvalisse heegeldamise maailma ja mind ei häirinud enam see, mis minu ümber toimus. 

Kui kõik 88 motiivi olid valmis, panin need paberkotti ja alustasin heategevusprojektiga Tähtvere Avatud Naistekeskusesse sattunud lähisuhtevägivalla ohvriks langenud laste abistamiseks. Kogu minu energia ja vaba aeg, uneaeg ja liikumiseaeg läks sinna projekti, aga kuskil kuklas kummitas ikka, et Ennike, Su tekk. Siis mõtlesin, et tekiga on praegu aega, see võib seal paberkotis laagerduda, kuni ma olen laste heaks midagi ära teinud. Projekt sai valmis, rahuolutunne oli suur ja mul oli ausõna ka selline tunne, et olen millegi ilusaga hakkama saanud. 

Võtsin kotist motiivid välja ja hakkasin neid kokku heegeldama. Mul ei olnud mitte mingisugust süsteemi, et milliste värvikombinatsioonidega motiivid millistega ühendan. Võtsin kotist umbes lappe ja just nii umbes neid kokku heegeldasingi. Kõige tüütum töö, sest oi, kui palju lõngaotsi oli vaja ära peita! Kohutavalt tüütu! Kui olin viimase motiivi teki külge heegeldanud, teki ära mõõtnud (suurus on 130x172), sain aru, et see on midagi tõesti ilusat ja suurt ja mis mitte sugugi vähem oluline ei ole - see on mulle endale. Tekk oli eest ja tagant sama ilus, töö oli väga puhas ja korralik - minu kunagine käsitööõpetaja Palmeos oleks minu üle kindlasti uhke olnud.... 

Pealmine ja alumine pool

Ma teadsin algusest peale, et minu eriti suurel plaastril peab olema kangast õmmeldud tagus. Selleks, et tekk oleks soe, pehme, ihu vastu hea ja harjumuspärane ehk tavaline puuvillane kangas. Ja mingil põhjusel oli mul tunne, et see peab olema tähekestega. Tellisin kanga ära ja panin selle nööpnõeltega heegldatud teki külge. Ja siis lappasin teki kokku, panin laua peale hunnikusse ja hakkasin tegelema liigesehaigete laste ravivesivõimlemise heategevusprojektiga. Milline töö! Kui ma praegu, st täna mõtlen, millise auruga ma töötasin, siis ma ausõna imestan, et ma kokku ei ole kukkunud. Mul kadus uni, mul kadus isu, mul kadus tuju, mul kadus vaimne tasakaal, mul kadus liikumissoov... Igal võimalikul juhul õmblesin rebaseid või heegeldasin neile riideid. Ma tahtsin nii väga 1000 eurot kokku saada, aga 35 eurot jäi puudu.... Kuklas kripeldas ikka see tekk, see minu ülisuur plaaster plaastri mõõdikut arvestades. Heategevusprojekt sai läbi. Tikkisin oma tulevase heade asjade raamatule kaaned (raamatu tooriku teen valmis Wäega Wärgi suvelaagris). Nikerdasin ühte aprillikuu karudest teha ....ja siis võtsin hoopis oma teki, sest kõik, kes lähemal on ja minuga viimasel ajal suheldnud on, on aru saanud, et ma olen praegu ikka päris katki.... Õigem oleks öelda, et need, kes tahavad, need näevad. Mul oli seda plaastrit hädasti vaja. Teppisin käsitsi kanga teki külge, õmblesin ääred masinaga kinni ja valmis ta saigi. Minu "Muresid kattev tekk". 16. aprill 2019.

Teppimise ootel

Tekk on ilus ja parajalt suur. Just nii suur, et kui ma sinna sisse olen pugenud, siis see on selge märk sellest, et ma ei taha kedagi näha ega midagi kuulda. Kuna teki tegemine viibis erinevate heategevusprojektide raames (sinna aja sisse jäid ju veel kaheksajalad enneaegsetele ja loomulikult "Jõulud haiglas" projekt), siis tundub, nagu teki tegemine oleks võtnud maailmatuma aja. Eks ta oma aja võttiski, aga mul oli seda aega vaja. Arvo muudkui ütleb mulle, et ma olen täiesti armutu käsitööline, koguaeg teen midagi, aga ma ei oksagi muudmoodi olla. Mis ma siis teen? Istun diivaniotsale ja.... istun? 

Ükski asi minu sõrmede vahelt ei tule juhuslikult. Kõigel on mõte. Mõni mõte on sügavam, mõni natuke vähem sügavam. Kuid midagi ei ole juhuslikku. Kuklas kummitab juba järgmine heategevusprojekt, aga annan endale aru, et praegu on kõige tähtsam "Ennikese korda tegemise projekt". Ja eks ma pean endale ka aru andma, et ma ei saa kõiki lapsi, kes abi vajavad, aidata....sest mind on üks, ma lihtsalt ei jõua. 

Oli Annel see teki tegemise mõte nüüd hea mõte? Kes teab... palju süngeid mõtteid jõudsin ära mõelda ja enda peas olevasse kirjutuslaua sahtlisse panna. Palju mõtteid läks suve jooksul Anne poole teele joonistustena, sest kui mure oli motiivi sisse saanud, oli vaja see ka paberile panna. Lõppkokkuvõttes võin öelda, et  ei ole head ilma halvata ega vastupidi. Arvo ütleb ühtepuhku, et pange see mineviku sahtel kinni ja keskendume tulevikule. Arukas mõttekäik, eksole. Samas on ta ise vastuoluline oma käitumiselt ja sõnadelt. Minule on see tekk oluline. Olen sinna pannud palju aega, energiat, mõtteid, oskusi (ma ei ole õmlbeja....). Anne peaks hakkama mõtlema, millise kodutöö ta mulle selleks suveks jätab :) sest tõesti, tõesti - suvi ei ole enam kaugel. Siin tekib taas minul seesmine konflikt: ootan suve, see on soe, kohustuste vabam, helgem ja selgem, aga seda kõike varjutab see, et ma ei näe Annet..... Keeruline minuga ikka...ma tean ise ka.

Täna aga võin öeda, et tõdesin taaskord - psüühilised häired käivad käsikäes sellega, kas inimesed on Sinu elus või mitte..... Keegi, kes koguaeg oli, on jäljetult kadunud.... Ja see teeb mu katkise pea veel katkisemaks.... Seetõttu tuletan endale siinkohal meelde - ära kiindu inimestesse! 

Olen kõrvuni kiindunud oma uude, ilusasse, sooja ja päris minu jaoks tehtud tekki :) Aitäh idee eest, Anne :)

Teie Ennike

Mõnest lödinäpust saab vabalt Picasso

Sebastian ei ole kunagi armastanud joonistamist või maalimist. Talle on alati kõik võimalused olemas olnud, kuid ta teeb ükskõik mida, ainult mitte kunsti. Kui ta veel pisike põnn oli, siis talle meelis, kui ma talle joonistasin. Selliseid lihtsaid asju: loomad, majad, inimesed, lilled. Ta võis mingi sada korda järjest ähähitada mulle, et ma joonistaksin koera. Terve paberitäis koeri. Musta pliiatsiga. 

Näpuvärvid läksid temast täitsa mööda, sest talle ei meeldinud siis ega meeldi ka praegu, kui tema käed mustaks lähevad. Praegu ta lihtsalt oskab selle emotsiooni ja olukorraga hakkama saada ja teab, et peale kunstitundi saab vabalt kohe käed ära puhastada ja kõik on jälle korras. Mingi vahe ta maalis hunnikute viisi A3 paberitele guaššidega taevast ja muru ehk siis tegi paberi pooleks: pool oli sinine ja pool roheline. Mitte midagi muud. Selliseid pilte oli väga, väga palju - üks on tema joonistuste mapis olemas ka. 

Minu jaoks oli see uudne kogemus, sest lastele tegelikult ju meeldib joonistada, maalida, voolida. Oma kätega luua. Ma ei osanud suurt midagi ette ka võtta, hiljem olen mõelnud, et oleksin võinud temaga käia kunstiteraapias, kuid ega see tagant järgi tarkus ei aita kedagi.... Mulle mõnikord tundus, et teda häiris, et ta ei osanud joonistada "õigesti", st ta tahtis, et kui ta joonistab tiigri, siis see näeb samasugune välja nagu raamatus on, nagu fotol on. Ta kordas koguaeg, et ta ei oska joonistada, kuigi tegelikult see, mida ta tegi, oli ilus ja absoluutselt täiesti arusaadav, mida ta on proovinud paberil edasi anda. Ja mitte kunagi mitte keegi ei ole talle öelnud, et ta ei oska joonistada. Ta ise nimetas end lödinäpuks ehk siis see on tema lause, et igast lödinäpust kunstnikku ei saa (ta teatas seda kuueaastaselt). Mina aga olin igast valminud joonistusest peaaegu oimetu, sest mulle endale nii väga meeldib joonistada ja siis mul oli nii hea meel, kui ta vahel harva minu soovil midagi paberile tegi. Ükskord ta joonistas perepildi. Kõik kenasti isa ja ema ja vend ja kass ja siis oli kõik. Küsisin siis, et aga kus Sa ise oled? Ta vastas selle peale, et ma ei saanud ju olla paberil samal ajal, kui ma joonistasin..... Njaah, mõnikord on see loogikakäik ikka segane küll minu jaoks, aga jah, tema ei olnud perepildil, sest ta oli pildi autor. Ma kartsin juba ja hakkasin ette kujutama, kuidas ta ei tunne end pere osana, aga tal oli täiesti loogiline seletus olemas. 

Vaatamata sellele, et Sebastianile ei ole joonistamine ega maalimine kunagi meeldinud, on mul ikkagi terve kaustatäis joonistusi, mis ta ajas on teinud. Loomulikult on mul terve hunnik joonistusi sellest, kuidas me esimesed neli klassi koos kunstitunde tegime, aga ma mõtlen just seda aega, kui kunstitund ei olnud kohustuslik ja ta ikkagi vahel väga harva avaldas soovi joonistada või maalida. Kusjuures peaks ütlema, et guaššid olid siiski tema lemmikud...või noh.... siis olid, kui tal see pikk taeva ja maa periood oli. Alles eelmisel kooliaastal, kui me kunstitundi tegime, küsisi ta, kas ta võib taevast ja maad maalida :)))))) 

Kõige esimene pilt

Esimene peajalgne

Kängu=mina ja Ruu=Sebastian

Jõulukaart vanaisale, kus peal on vanaisa, onu Aivar, päkapikk, kuusk ja kaks viinapudelit

Siin see loogika puudub, et autorit ei saa perepildile joonistada :)

Õunad

Mitte midagi

Aga seda ma ütlen, et igast lödinäpust võib kunstnik saada! Ja minu meelest lausa võrratu kunstnik, aga minu arvamus muidugi ei ole väga objektiivne, sest ma olen ema. Paratamatus. Subjektiivsus lööb üle. Kuid vaatame tõele näkku. Kui algas esimene kooliaasta Waldorfkoolis ja toimusid esimesed kunstitunnid, oli Sebastian tige, pahur, liigutused olid jõulised, iga kriips ja kraaps tuli ette näidata - tööd olidki enamusest justkui Liivi tehtud, Sebastiani abiga. Sebastian ei nautinud seda protsessi grammi eestki. 

Põhilised töövahendid on neil vahakriidid, kuivpastellid ja kolm+kolm põhivärvi akvarelle (soe sinine, kollane ja punane ning külm sinine, kollane ja punane). Ta ei saa võtta maalides purgist pruuni ja maalida sellega hobust - ta peab läbi värvidega mängimise leidma selle tooni, mis sobiks hobusega kokku (loomulikult võib igaüks joonistada ka roosa hobuse kui soovib - kunstis pole piire). Olen viimasel paaril kuul täheldanud täielikku muutust Sebastiani kunstikäitumises. Ta maalib rõõmuga. Päriselt. Ta õõtustab end küljelt küljele, tehes pikki ja sügavaid pintslitõmbeid. Ta ei ohi ega ägise ennem igat kunstitundi. Ta oskab väga edukalt foto pealt maha joonistada erinevaid loomi ja võrreldes näiteks Liivi töödega, on Sebastianil mõnikord isegi kuidagi isasem ja jõulisem see kujutatud loom. Näiteks kui nad härga maalisid. Sebastiani härg tuli väga mehine ja tugev, Liivi ütles, et tema lehm lausa kahvatub selle kõrval :) 

Neil oli alles loomaõpetuse epohh ja siis nad maalisid hoolega loomi. Varsti on tulemas taimeõpetuse epohh ja juba käib eeltöö taimede joonistamisega. Samas on paberile püütud ka kolm tarka, kes Jeesuslapsukest tervitama läksid ja mediteeriv mees. Võrreldes õppeaasta alguses tehtud arglike rabamaastike ja õunapuudega, on Sebastiani käsi palju vabamaks ja hing palju lendlevamaks muutunud. Mulle väga meeldib vaadata, kuidas ta maalib - see tundub mulle nii uskumatu ja võimatu. Ma ei saa öelda, et Sebastian hullult ootab kunstitunde - seda mitte. Ta ei oota tegelikult ühtegi tundi, ta hea meelega jätaks õppimise kellegi teise mureks, aga mis puudutab kunstitunde, siis need ei ole talle enam vastumeelsed. 

Jah, mõnikord ma olen natukene segaduses. Sellest, et Liivi ja Sebastiani tööd on justkui ühesugused ehk siis vaba mänguruumi pole - kõik on nii, kuidas Liivi ees teeb. Samas saan aru ka sellest taktikast, sest kuidas Sebastian muidu õpib, kuidas täpselt elevanti joonistada? Ta joonistaks selle kahe jalaga, sest kaks jalga oleks justkui teiste jalgade taga peidus. Lihtne näide. See lihtsalt on nii, et selleks, et õppida kasvõi maha joonistama, ongi vaja maha joonistada. Tunduvalt kergem on joonistada sinililli, kui need on Sul silme ees ja see abistab, kui Sinu õpetaja aitab Sul näha ja mõista ja kujutada lehe kuju või härja sarvi. 

Samamoodi on ta ära harjunud sellega, et tal on võtta ainult põhivärvid. Alguses ta ei saanud sellest aru, et miks peab pruuni ise välja mõtlema, kui keegid targad inimesed on väga laia spektriulatusega värve välja juba mõelnud. Justkui jalgratta leiutamine. Mina isiklikult ei mõista ka päris lõpuni seda kolme värvi põhimõtet (Monika oskab äkki seda seletada....), kuid iseenesest mulle meeldib, et ta peab ise loovam olema ja et ta tegelikult ajas on juba nii palju targemaks saanud, et ta teab, milliseid värve kokku panna, et rohelist saada, lillat saada, pruuni saada jne. Ja et need toonid ei ole kunagi puhtad ja ühesugused. Need on alati erinevad ja muutuvad, sest kõik oleneb sellest, kui palju Sa mingit värvi mingi värviga kokku paned. 

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et progress on väga suur olnud. Esialgsest vihaga maaliast on saanud täiesti asjalik värvidega mängija. Ja ma ei väsi imetlemast seda lennukust, mis teda saadab, kui talle pintsel kätte anda. Kuna mulle endale meeldib väga joonistada, siis seda suurem on mu rõõm, et mu poeg ei ole enam täielik kunstipõlgur. Ilmselgelt temast ei tule järgmist Picassot, sest ega ta vabal ajal ja vabast tahtest ei joonista mitte kõige väiksematki asja, aga mul on hea meel, et see, mida ta kohustuslikus korras tegema peab, on vaba, helge ja rõõmus. 

Liivi on ühe õppeaastaga suure töö ära teinud. Aitäh talle selle eest! Ja omamoodi kunstnik on see "lödinäpp" siiski, sest kõik meie elutoa seinad on tema maale täis :))))))) Nii et - võite näitusele tulla :)

Teie Ennike

Lihtsad asjad

Kevad on meie õuele tulnud... Soe ja päikeseline. Arvo viis oma pere loodusesse, et kevadet näha.

Me ei käinud kaugel. Siinsamas maavahe metsas ühe metsajärve ääres, kus vesi oli küllaldaselt soe, et Maret oleks saanud ujuda :) Mulle väga meeldib oma perega ringi käia, see on selline sõltumatu ja vastutusevaba käik. Suuremad tripid on kõik sellised, kus tuleb juba planeerida, mõelda, uurida, googeldada. Mitte muidugi nüüd ma ei mõelnud seda, et ma ei armastaks käia koos Liivi pere ja Aikuga (teised tavaliselt ei liitu meiega)matkamas. Vastupidi! Väga meeldib! Aga niimoodi väikeseid sutsakaid teha oma perega on ka väga vahva. 

Metsaalune oli juba peaaegu lumest lage. Mõned ükiskud kohad olid lumavaiba all. Aga selles metsas lendas palju liblikaid, maamumme, lepatriinud, päikese käes peesitas rästik ja koguaeg pidi vaatama, et põdra kaka sisse ei astuks, sest pabulahunnikkuid oli iga nurga peal. 

No shit...

Männist jõudu ammutamas

Poisid ronisid puude otsas ja lepatriinud tahtsid koju kaasa tulla. Jõime sooja teed ja ajasime juttu. Rääkisime ka metsaalusestest prügihunnikutest Ma ei tea, kuidas inimene tuleb selle peale, et joob oma joogi ära ja siis viskab pudeli põõsa alla.... et siis järgmine inimene tuleks ja selle ära koristaks. See inimene seekord oli Robin, kes kellegi pudeli ära koristas. 

Meil on üks oma jalutusring kodu ligidal. Neli kilomeetrit. Natukene peab mööda maanteed käima, kuid enamus on metsarada või kruusatee. Sellele metsarajale on keegi inimene ütlematult suure koguse prügi maha paotanud iga natukese aja tagant. Robin pakkus välja, et võiksime sel kevadel selle 1,5km metsarada sodist korda teha. Võtame käru ja sorteerime rügi ära. Mis olmesse, see olmesse. Mis jäätmejaama, see jäätmejaama. Mida saab ära põletada, viime kodulõkkesse. Marek ja Maria olid ka kohe valmis appi tulema. Mida rohkem seda uhkem! Kui keegi veel kampa tahab lüüa, siis meie oleme valmis. See on meie jalutusring...nii kohutavalt kurb on vaadata seda inimese tekitatud laga, mida loodus ise ei suuda lagundada. 

Pidasime ka natukene suveplaane, tahaksime teha midagi erilist. Midagi, mida pole kunagi varem teinud. Ikka siin Eestimaa pinnal, aga hopis midagi väga erilist. Ma loodan, et see õnnestub meil :)

Jalutuskäik polnud pikk, natukne üle kolme kilomeetri. Selgeks sai, et talvejoed võib puhtaks pesta ja kappi panna. Ja üks asi leidis veel kinnitust - looduses on alati parem, kui ükskõik, kus mujal (peale kodu muidugi). 

Sinililled juba õitsevad, minge osa saama!'' Ja ärge unustage endale rinda sinililemärki panna,  sest aprillikuus me anname au sõjaveteranidele :)

PS fotode autor seekord peaasjalikult Robin. 

Teie Ennike