Armastusega Liisule

Ma olen kudumissoone peal ja kui ma olin valmis kudunud kolm kampsunit, siis Liisu kirjutas mulle, et tema telliks ka endale hea meelega kampsuni minu käest. Ma alguses arvasin, et ta teeb nalja, aga ei teinudki - päriselt tahtis kampsunit. 

Otsisin Dropsi lehelt sobivaid tegumoode ja saatsin talle linke ning lõpuks ta valis ühe välja. Ta tahtis sellist lihtsamat ja ilma pitsilise koekirjata ning väljavalitu just seda oligi. Siis saatsin talle lõnga lingi, kust ta pidi sobiva tooni endale leidma. Suur oli minu üllatus, kui ta valis tumerohelise värvi. Ma olen elus palju kampsuneid kudunud, kuid mitte nii tumedat, aga tellija soov on tellija soov ja nii ma selle lõnga ära tellisingi. 

Natukene olin murelik, sest väljavalitud kampsun oli kootud A-grupi lõngaga ja ma ju tean, kui aeglaselt see peenike lõng tööd kasvatab, aga samas - mul ei olnud kusagile kiiret. Liisul ka ei olnud. Esimese hooa astusin kohe ämbrisse, sest ma ei ole kuangi varem topeltkaelust kudunud. Mitte keerates topelt, vaid kohe kududes topelt. Üldse ei saanud aru, mida teha tuleb, aga siis tegin proovitöö ja hakkasin pusima ning sain asjale pihta. Igatahes väga huvitavad kaks tundi veetsin kaelust kududes, sest just nii aeglaselt see 4 sentimeetrit edeneski.  

Kampsun on jälle kootud ülevalt alla ühes tükis. Mitte ühtegi õmblust. Passe osa oli pidev silmuste lugemine pahempidi real ja ikka kippus sassi ka minema, aga püüdsin koguaeg mõtetega kohal olla ja silmuseid õigesti lugeda. Mõnikor dmul on tunne, et lihtsad asjad ongi kõige raksemad asjad. Mõnda pitskirja oleks olnud tunduvalt lihtsam kampsunile kududa. Ja no see peenike lõng! Muudkui kood ja kood, aga edasi läheb nii aeglaselt. Mõtlesin juba, et otsin mõne toreda inimese, kes ise selle kampsuni valmis koob, aga nagu kõik teavad - ma ei ole allaandja! Kudusin jonnakalt edasi ja olin hirmus õnnelik, kui passeosa ja varrukad eraldasin ning kududa jäi kehaosa. Igavalt parempidine kude, mis 7 rida kududes andis 2 cm tööd. Pidin endale koguaeg meelde tuletama, et mul ei ole kuskile kiiret ning kudusin kõikide muude toimetuste ja tegemiste vahele usinasti edasi. 

Kui kehaosa oli valmis, hakkasin varrkukaid kuduma. Sukavarrastega. Koguaeg tahtsid silmused varrastelt maha libiseda, sest ühel vardal oli 21 silma ja vardad olid just täpselt viis sentimeetrit liiga lühikesed. Oi, ma pusisin ja muudkui korjasin silmasid varrastele tagasi. Kui esimene varrukas valmis sai, hingasin kergendatult, sest tundsin justkui töövõitu. Korjasin teise varruka silmused varrastele ja andsin hagu. Heas meeleolus ja keerulises olekus. Loendasin muudkui silmuseid ja eile hommikul kirjutasin Liisule, et Su kampsun saab täna valmis :) Ja saigi! Kuigi mu päevas oli pea kolmetunnine rabas käik, aga ma olin jonnakalt sisendanud endale, et just täna saab kampsun valmis ja ma ei tahtnud endas pettuda.

Kõige raksem oli see, et lõng oli nii tume. Päevavalguses polnud hullu, aga lambivalgusest jäi justkui koguaeg puudu. Fotosid ka korralikke ei saanud, sest ei oska valgust niimoodi reguleerida, et õige värv välja tuleks. Kuna kampsun on tume, siis valgust peaks rohkem olema, aga rohkema valgusega on üldmulje ülevalgustatud. On siis nii. 

Oli üsna raske töö ja võttis üksjagu palju aega. Aga ma ei kahetse hetkegi, et sain Liisule kududa. Ma ei tea täna, kas ta jääb rahule, aga ma loodan, et mõnel kümal talveõhtul ta võib endale sooja kampsuni selga panna ja kamina ees raamatut lugeda :) Aitäh Liisu, et andsid mulle sellise väljakutse ja töö - ma olen alati valmis, kui Sa midagi soovid! Mulle oli suur rõõm teadmine, et koon just Sulle :), sest ma poleks iialgi uskunud, et Sina võiksid tellida minult kampsuni. Kui talveõhtul endale kampsuni õlgadele võtad, võid mõelda, et oma armsa õe tehtud - sellist pole kellelgi teisel :)

Sinu Ennike

Naistega rabas

Ma enam ei mäleta, millal ma viimati Maretit nägin... Liiga ammu. Kristaga sõitsime paar nädalat tagasi koos bussiga Tallinnasse ja olin värskemate uudistega kursis, aga Maretit nägin tõesti väga ammu. Eile ta kirjutas messengeris, et kas mul on paar tundi vaba aega ja tahaksin tema ja Kristaga rappa minna ja esimese hooga ma ütlesin, et kahjuks mulle ei sobi, aga siis panin asjad niimoodi, et hakkas sobima ja nii juhtuski, et Maret tuli mulle 15.15 järgi, võtsime Krista ka auto peale ja sõitsime Jalasele, sest kui Sul on koduukse kõrval oivaline raba, siis polegi vaja kuigi kaugele sõita. 

Minul oli, nagu ikka, Mira kaasas, sest no kus ma selle Miragi jätan. Raske oli. Eriti raske oli laudtee, kus ta ei saanud üldse aru, kus ta kõndima peab. Koguaeg astus laudteelt välja ja siis kuidagi ei julgenud sinna peale tagasi tulla. Loomulikult ta tiris mind ikkagi kohutavalt, aga no mis Sa teed - oma kuts ju. Kõndisin naistest natukene eespool ja kuulasin, mis nad räägivad. Ma olen hea kuulaja, paar sõna ütlesin sekka ka, aga pigem ikkagi kuulasin külauudiseid. Ma kuskilt mujalt ju neid ei saa. Vanaisa ikka alati helistab ja küsib, mis küla peal uudist ja ma ikka ja jälle pean talle vastama, et uudist pole, sest ma ei ela külas :) Kõndisime järve poole ja ilm oli fantastiline! 

Järve juures võtsime aja maha ja olin jälle kuulaja rollis. Krista on nii naljakas oma eheduses ja aususes. Ei pelga ka karvaseid ära ja tal ikka seda juttu jätkub kauemaks. Kuulsin ka Mareti elust ja olust, raskustest ja rõõmudest. Keegi ninatark oli talle öelnud, et ta tahaks Mareti elu endale - muudkui käi ja ole, mingeid kohustusi pole. Palun väga! Võta see Mareti jalg ja ela seda elu... Ilmselt siitmaalt ei taha keegi. 

Järv oli rohelise kihiga kaetud. Ilmselt mändidelt tulev tolm. Mira oleks nii väga tahtnud vette minna, aga ma sain peale korraks proovimist aru, et see ei ole hea mõte, sest ta ülakeha muutus kõik roheliseks :D Küll ta inises ja sikutas, olin temast päris häiritud, aga kedagi tagant kiirustada ka ei tahtnud. Nii mõnus oli seal pingi peal istuda ja lasta päikesel end soojendada. Ja kuulata :)

Oma pool tundi istusime seal ja lasime päikesel selga paitada ja siis hakkasime tagasi kõndima. Nii palju tuli inimesi vastu! Õhtune aeg, tööpäevad läbi ja leiti tee meie väikesele Jalase matkarajale. Mul oli tõeline kergendus, kui laudtee otsa sai ja Mira sai natukene vabamalt liikuda. Sikutamist ta muidugi ei vähendanud, aga ma püüdsin külma närvi säilitada - on ta ju algusest peale matkaradadel tõeline vints olnud. 

Aitäh Maret kutse eest ja aitäh Krista, et ikka jaksasid ka patseerima tulla. Loodan, et kui Sul on op tehtud, siis kõnnid rohkem ja valuvabalt. Selliseid pealelõunaseid sutsakaid võiks elus isegi rohkem olla - jälle oli mõnus tüdrukutega koos olla. Ma ei ole väga hea kaaslane, sest olen vaikne ja räägin ainult siis, kui on midagi olulist öelda, aga nagu öeldud - ma olen hea kuulaja. Püüdsin Miraga tempot mitte väga kiireks ajada, kuigi selle koeraga see on üsna võimatu. Olen tihti mõelnud, et kodualevis ta ju jalutab normaalselt, miks ta matkaradadel nagu segane on? Vot ei ole välja mõelnud. Ilmselt on nii palju lõhnasid ja ta tahab juht olla. Oleks Arvo ka olnud, küllap oleks ta saanud vabalt joosta, kuigi ma ei kujuta ette, kuidas ta seal laudteel oleks täitsa ilma juhtimiseta hakkama saanud...

Sammud täis ja hing kosutatud! Järgmise korrani, tüdrukud! 

Teie Ennike

Tour de Vormsi

Minu armsal mehel on ikka palju häid mõtteid. Mõnikord neid mõtteid on lausa liiga palju ja nagu ta ise eile ütles, siis ta pole üksi, kes kannatab tema ATH all, vaid kõik temale armsad inimesed kannatavad ka :D Ma muidugi ei saa öelda, et me nüüd just kannataksime, aga vahel väsitav on see küll. Ja nüüd ta mõtles välja. Mõtles kohe suuresti ja nii juhtuski, et me sõitsime hommikul vara Rohukülla, et sealt minna Vormsi saarele jalgrattamatkale. Ajasime oma gängi kokku (mina, Arvo, Sebastian, Liisu ja lapsed, Getter, Margus ja Bassu) ja asusime teele. Olgu kohe öeldud, et Mirat enam sellistele matkadele kaasa võtta ei saa ja nii juhtuski, et pidime raske südamega ta koju jätma. See, mis ta siin korda saatis, on hoopis teine teema, aga ma olen väga tänulik Karelile, kes võttis Mira poolest päevast maale ja koer ei pidanudki rohkem üksindusahistust tundma. 

Praam väljus 10.15. 

Svibysse jõudes võtsime suuna jalgrattarendi poole, mis asub kohe sadamas. Otsustasime seekord mitte enda ratastega minna, ainult Alissa jaoks oli tema enda velo kaasas. Kõige tähtsam oli, et me saame ühe sellise ratta, kus on lastetool peal, sest peaaegu nelja-aastane Adeele ei oleks iialgi olnud võimeline seda saart enda rattaga läbima. Saime sellise ratta ja said kõik ülejäänud ka endale sobivad rattad. Laenutuses ei ole maastikurattaid, on ainult linna omad ja need on ikka üsna mugavad pikka maa sõitmiseks. Kõik, peale Sebastiani, valisid endale käikudega rattad ja kui Arvo ütles Sebastianile, et vaheta enda oma välja, siis noorsand ütles, et vahet ei ole. Oi, kui ta oleks teadnud, mis teda ees ootab... Mehed sättisid kõik rattad korda - pumpasid vajadusel kummi, panid sadulad õigele kõrgusele, keerasid siit ja sealt võtmetega logisevaid asju kinni ja Arvo parandas möödaminnes Alissa ratta sadula ka ära. See kõik võttis ikka üsna palju aega ja lõpuks olime valmis teele asuma. Kellel oli, see pani oma nutikella järgi ja matk võiski alata. 

Esimesed paar kilomeetrit oli ikka igasuguseid pause. Kellel ikkagi polnud sadul õigel kõrgusel, Liisu seljakott oli vaja Arvo ratta pakiraamile kinnitada, sest see oli Adeelel näos kinni jne. Aga ikka jõudsime lõpuks esimese sihtkohani, milleks oli Svibys asuv Vormsi Talurahvamuuseum. Mul on alati muuseumitega parakad, sest kardan, et lastel on igav, aga nagu ikka ei ole mu hirmul alust, sest lapsed olid väga huvitatud ja küsisid igasugu küsimusi, milledest osadele me ei osanudki vastata. See muuseum ei ole väga suur, aga meil kulus ikka oma pool tundi, et kõik üle vaadata. Kõige ägedam oli veskikivi, kus sai jahu jahvatada ja seal reaalselt tuligi jahu välja. Nägi igasugu vanu tööstuffi, millega tehti lina või millega vaadati aega. Alissale ja Adeelele pakkusid kõige enam huvi nukud, aga Alissa ei saanud aru, miks nendel nukkudel nii koledad näod olid :D Igatahes soovitan sellest muuseumist läbi astuda, kui Vormsile satute. 

Edasi võtsime suuna Hullo poole, kus oli vaja poodi külastada, sest suitsumehed olid saarele tulnud tühjade suitsupakkidega :D Möödaminnes sõid soovijad jäätist ja jõid Vormsi käsitööõlut. Ma maitsesin ka kahte erinevat, ei tekkinud eufooriat, sest õlu on õlu ja ma pole veel nii head õlut Eestis saanud kui sain Prahas. Üks kibe sula kõik. Igathes istusime päikese käes ja nautisime päeva. 

Järgmine peatus oli Parunikivi juures, kuhu polnud Hullost eriti pikk maa, kuid osa sellest maast tuli sõita metsas ja siin oli esimene kord, kus sai tunda käikudega ratta võlu, mida Sebastianil ei olnud. Kivi on suur ja meie pere oli seal juba varem kolmel korral käinud. Need, kes olid Vormsil esimest korda, püüdsid mõistatada, mis kivile kirjutatud on, aga peale kahe aastaarvu ei suutnud keegi aru saada, mis seal kirjas oli. Getter mängib geopeitus ja leidis sealt kivi juurest ühe aarde. Vapramad ronisid kivi otsa ka. Ja siis juhtus see, mida ei tahaks, et juhtuks - Alissa keeldus kivi otsast alla tulemast :D Ei aitanud moosimine ega hurjutamine, ta lihtsalt kartis nii väga. Liisu siis võttis ta jõuga kinni ja sõna otseses mõttes tõstis ta sealt kivi otsast alla koos Arvoga. Lõpp hea, kõik hea. Aga ma arvan, et Alissa ei taha tükk aega ühegi nii suure kivi otsa ronida...

Natukene löödud Alissa

Sõitsime edasi kiriku juurde, kus asub Vormsi surnuaed, mis on kuulus oma rõngasristide poolest. Meie gäng ei olnud selliseid varem näinud, peale meie pere. Kõigile pakkusid huvi aastaarvud, millal keegi oli maetud. Ja Getter leidis veel ühe aarde. Väga palju aega me ei kulutanud, tegime väikse tiiru haudade vahel ja kirikut vaatama ei läinud, sest sisse sinna ei saa ja väljast pole nagu midagi eriti vaadata. Alissal tekkisid küsimused, mis inimedega juhtub, kui ta maha maetakse ja kas luud kõdunevad ka ära. Bassu siis seletas, kuidas asjad käivad. See on nii äge, kui lastel tekivad küsimused ja nad saavad adekvaatsied vastuseid. Mulle väga meeldivad uudishimulikud lapsed :) Ja taaskord - nii Alissa kui ka Adeele ei kurtnud igavuse üle või ei kigisenud, et millal me minema hakkame. Väga tublisti kuulasid täiskasvanute juttu. 

Surnuaias rõngasrisid nähtud, võtsime suuna Allika matkarajale. Meil ei olnud õrna aimugi, kui pikk see matkarada olla võiks või mis selle matakraja lõpus on või kas see on ringikujuline või edasi-tagasi rada. Getter vaatas, et kuskil seal on vaateplatvorm ja otsustasime selleni kõndida. Kuna meil oli Adeele kaasas, siis lootsime, et väga pikk matk ei ole. Õnneks ei olnudki, edasitagasi u 2km. Kõndismegi selle platvormini ja siis sealt tagasi tulles läksime allikat vaatama, mis polnudki allikas. Vähemasti me ei suutnud tuvastada, kus oleks see selge ja puhas vesi, sest kõik oli roheline ja hägune. Adeele siiski ei viitsinud kõndida ja Arvo tassis teda tagasiteel kukil, mis Alissale natukene meelehärmi tegi. 

Kui jalgsimatk sai tehtud, võtsime suuna mere poole. See oligi meie pikim rattasõit siiani sellel saarel. Tee kulges mööda kruusa, asfalti ja siis mööda rannakaitseteed. See oli raske sõit! Eriti see metsas sõitmine ja taaskord olid õnnelikud need, kellel olid käikudega jalgrattad, sest sealt oligi ikka palju parem minna, kui sai esimese käigu sisse panna. Eriti raske oli Liisul, kellel laps rattatoolis kõikus edasi ja tagasi. Ta pidi isegi vahepeal ratas käekõrval liikuma. Kui me jõudsime rannakaitse tornini, siis me tegime pikniku, sest kell oli märkamatult kolm saanud ja Liisu ütles, et see on tagumine aeg süüa midagi. Oi, meie pepud olid selleks ajaks ikka juba täitsa haiged :D See puhkepaus oli tõesti väga vajalik. Panime kõik oma asjad ühiselt piknikutekile ja igaüks sai süüa just seda, mis parasjagu meeldis. 

Ega meil väga palju aega ei olnud, et puhata, sest praam kodu poole väljus juba 17.05 ja me olime sadamast oi kui kaugel. Oli jäänud veel vaadat ära majakas, kuhu oli vaja sõita mööda rannakaisteteed paar kilomeetrit. Majakasse me ei saanud, sest hooaeg oli lõppenud. Me pole veel kordagi sellesse majakasse saanud (oleme Vormsil käinud nüüd neli korda), aga me ei lasknud sellest ennast heidutada. Rannale oli ehitatud väga palju kivitorne, mis olid tõesti ägedad. Keegi on näinud väga palju vaeva. Arvo ja Sebastian käisid ujumas ka, kui seda saab ujumiseks nimetada. Seal oli väga halb kivipõhi ja ega nad rannast väga kaugele ei viitsinud kõndida. Kastsid end lihtsalt märjaks, aga märk on maas, et nad on septembris meres käinud. 

Ja siis tuli kõige õudsam osa - meil oli vaja kella viieks jõuda sadamasse, aga sadam oli 15ne kilomeetri kaugusel ja tagumikud olid oi kui haiged. Meil oli kiire, googel väitis, et meie tempo juures jõuame Svibysse viis minutit ennem viite. Kus me andsime siis minna! See oli tõeline Toud de Vormsi. Ja nagu kiuste oli tuul ka otse vastu. Sõitsime kahes grupis: eespool läsid Sebastian, Margus, Bassu ja Getter ning meie Liisu, Arvo ja lastega olime neist umbes pool kilomeetrit tagapool. Ei mingeid pause, ei mingit puhkust, vaid ainult intensiivne sõtkumine. Issand, kui raske see oli! Mu kõrgeim pulss oli 185. Kaks kilomeetrit ennem sadamat ma mõtlesin, et kõik, siia ma jäängi, ma ei liigu enam mitte kilomeetritki, sest süda tagus nagu meeletu ja sadula peal istumine oli ikka tõeline vägitegu. Ja ma siiani imestan, kuidas Alissa selle kõigega hakkama sai. Päriselt ka. Sadamasse jõudes näitas kell 16.56. 

Kokku sõitsime 34,63 kilmomeetrit. See ei olekski üldse õudne olnud, kui need viimased 15 kilomeetrit oleks aanud rahulikult tulla, aga just see lõpp... See oli päriselt ka õudne ja mitte ainult minu jaoks, aga me saime hakkama! Me jõudsime ilusasti praamile ja võisime Vormsiga hüvasti jätta. 

Me oleme kõik nii tublid! See ei olnud kerge matk. Kõik need kruusa- ja metsateed ja need viimased 15 kilomeetrit aja peale sõitu - päriselt ka, see ei olnud kerge, aga see oli ikkagi tore! Kõik andsid endast parima ja ilm oli nii ilus ja nägime nii mõndagi ja lapsed olid nii tublid. Täna ilmselt keegi meist rattaga sõita ei taha, aga see ei olegi oluline, sest täna ei peagi rattaga sõitma. Täna ei pea isegi trenni minema. Täna võib puhata. 

Vormsi on ilus saar. Vaikne ja turvaline, kuigi mõned autojuhid jätavad ikkagi soovida, sest ei alandanud kiirust meist möödudes. Nägime ja tegime. 34 kilomeetrit ei ole tegelikult nii palju, et peaks appi hüüdma, aga meil olid omad raskused, mis nüüd on juba meelest läinud. Meil on ikka nii tore kamp! Nii tublid ja hakkamist täis. Kuigi seda peab küll ütlema, et need rattad olid ikka parajad reged. Kui me eelmine september Kihnus käisime, olid rattad ikka palju paremad. Aga ei vingu! Ka käikudeta sai hakkama, kuigi ilmselt Sebastianil oli ikka palju raskem kui teistel. 

Aitäh kõigile, kes kampa lõid! Sellised käigud annavad nii palju jõudu argipäevaga paremini hakkama saada. See koos tegemine ja koos olemine. Õhtul läksime veel Sippa sauna ja saime oma totu koera kätte, kellel oli lõputult hea meel meid näha. Tänaseks on väsimus pühitud ja meeles on ainult toredad mõtted tehtud tripist. Aga nii palju me otsustasime küll, et järgmiseks läheme mõnele väiksemale saarele (nt Prangli) :D Oli tore! Raske, aga tore! Ja ilma lubab veel - mine ka! Mine ja vaata ja sõida, aga arvesta ajaga natukene paremini kui meie arvestasime :)

Teie Ennike

Ammende ja Mari Jürjens

Ühel ilusal suvepäeval nägin facebookes, et Ammende Villa hoovis on Mari Jürjensi heategevuslik kontsert. Head tehti Lastefondile, kes on mulle väga hingelähedane.  Ma tahtsin sinna väga minna, aga Arvo oli sel päeval Soomes ja ma sai aru, et ilmselt ma sinna minna ei saa. Aga! Ühel ööl, kui mul tuleb ikka häid mõtteid, ma otsustasin küsida Piretilt, kas tema ei tahaks minuga sinna kontsertile minna. Oi, see oli tõeline vägitükk, sest ma ikka naljalt selliseid asju ei palu. Minu suureks rõõmuks ütles Piret, et me võime minna küll :) Ostsime piletid ära ja ma jäin ootele. Ise koguaeg sisendasin endale, et ära üleliia oota, sest kontsert on alles 27.august ja see tähendab seda, et suvi saab kohe läbi. Ja nüüd peab nentima, et suvi saabki kohe läbi... Sest eile tuli Piret mulle järgi ja me sõitsime Pärnusse. 

Pireti valearvestuse tõttu jõudsime Pärnusse juba kell pool viis, aga kontsert hakkas alles kell kuus. Ma natukene olin imestunud küll, et me nii vara välja sõitsime, aga ma mõtlesin, et ju siis nii peabki. Kuna aega oli, läksime Supelsakstesse kohvi jooma. Ma polegi näinud, et seal kunagi nii vähe rahvast on. Kohvi oli hea, nagu heades restoranides ikka. Ajasime juttu ja aeg läks kiiresti. 

Oligi aeg Ammendesse sõita. Minu üllatuseks oli väga vähe rahvast. Eeldasin, et hoov on täis ja istekohti napib, kuid seda ei olnud. Ma ei tea, kas Mari Jürjens ei meeldi väga paljudele või milles oli asi. Ilm oli ilus (pisut jahedavõitu, aga ilus) ja no kellele ei meeldiks Mari Jürjens, aga nii oli. Saime väga head kohad üsna ette ja mul oli hea meel, et ma ikkagi julgesin Piretit paluda, et me läheks kontsertile. 

Nii ilus kontsert oli! Rohkem polnudki vaja, kui Mari ja tema kitarr. Ei mingit bändi, ei mingit loopi, ei mingeid poolpaljaid taustatantsijaid :D Lihtsalt Mari, tema kitarr ja kapo. Nii õrn ja nii ilus! Ja nii pikk kontsert. Ma olin valmis selleks, et ta laulab tund aega, aga ta laulis väikese vahega kaks tundi. Laulud paradiisist, sõpradest, vanaemast, süüst, mõtetest... Kõik ainult tema enda tehtud laulud, nii viisid kui sõnad. Sõnad olid sügavad ja puudutavad. Ja nii ta laulis seal omal õrnal häälel... Tuli soov kohe autosse plaat saada... Kui Pille soovitas mulle rahustavat muusikat, siis Mari Jürjens on küll üks, keda ma võiksin kuulata. Kas just õhtul voodis, aga igatahes ma võiksin teda kuulata chillhopile vahelduseks. 

Õhtul koju jõudes olin rahulik ja õnnelik. Õnnelik, sest julgesin Piretit kontsertile kutsuda ja õnnelik, et Mari oli nii hea, nagu ma arvasingi olevat. Õnneks Piretil oli autos üks soe tekk, mille me endale jalgade peale võtsime, sest muidu oleks küll ära külmunud. Külmunud olin ma sellele vaatamata muidugi ikka ja pidin voodisse minnes endale Arvo hommikumantli selga panema, aga see kõik oli seda väärt. 

Aitäh Piret, et võtsid rõõmuks minuga Pärnusse minna :) Loodan, et Sulle meeldis kontsert sama palju kui mulle. Või et...Sa ikka said seda nautida vaatamata kõigele. Ilmselt ma tükk aega nii julge ei ole, aga mõnikord siin elus peab ennast natukene sõrmest tõmbama, kui tahad midagi nii väga. Ja ma tahtsin seda kontsertit nii väga... Aitäh Mari Jürjensile selle intiimse ja ilusa kontserti eest! Youtubest mängib hetkel laul "Sõpradele"...

Teie Ennike

Tule saarele Sa, tule saarele Sa....

Alles kaks nädalat tagasi pakkisime oma asjad ja sõitsime Hobulaiule ning nüüd tegime täpselt seda sama :) Kogusime kokku kõik meile kallid inimesed ja reede hommikul viis Tarmo meid saarele. Seekord oli meie seltskond natukene väiksem: 13 täiskasvanut ja kaks poisipõnni, kuid sellest ei olnud midagi hullu, sest seal saarel on tore ikkagi. Minu jaoks oli väga oluline, et Robin ja Anete käisid ka. Olen neist suurt puudust tundnud, kuigi elame ühes majas. Koos puhkamine on hoopis teine asi. Võin etteruttavalt öelda, et Anete, kes oli Hobulaiul esimest korda, sai selle kõigega väga hästi hakkama ja mul on siiras rõõm, et ta tahab sinna kindlasti ka järgmine aasta tulla. 

Kui me reedel hakkasime minema, siis Arvo oli selleks ajaks umbes 30 korda vaadanud ilmateadet ja kaasa võeti "tormisupp", sest lubas nädalavahetuseks tuult kuni 20m/s. Ma olin sellest ilmaennustusest ikka väga häiritud, sest minu lemmik osa Hobulaiule minemisest ei ole kindlasti paadisõit ja kui on veel tuul, siis ma kardan ikka väga. Saime reedel peegelsileda merega saarele ja ma olin väga tänulik ilmavanale, kes meid säästis tormi eest. Kindlustunnet andis ka teadmine, et Tarmo on meie kapten. 

Sellel väikesel saarel jääb aeg justkui seisma. Küsisin Liisu ja Bassu käest, et mis see on, mis neid sinna saarele ikka ja jälle tulema paneb. Nad vastasid justkui ühest suust, et see on see rahu ja vaikus ja koos olemine ja koos tegemine. Minul on selline kiiks, et ma kunagi ei taha minna ja niikui ma oma jala kuivale maale saan, siis mul tuleb meelde, et ma ikka ja jälle tahan seal saarel olla. Kõik saavad omaks ja kõik teevad kaasa. Me oleksime justkui üks uur pere ja see kostegemise rõõm on otsatu.

Mehed hakkasid kohe sauna juurde pressudest varikatust ehitama, sest ilmaennustus ei olnud paremaks muutunud ja et vältida vihma käes olemist, siis oli vaja teha katused. Margus oli selleks väga tublisti valmistunud ja töö läks nagu lepase reega, sest meil ei ole pundis ühtegi inimest, kes kaasa ei lööks. Vahet pole siis, millise selttskonnaga me parasjagu saarel viibime. Me ei teadnud, kas me saame vihma või mitte, aga me olime selleks igatahes valmistunud. 

Poisid lõid kohe jalgpalli käima ja Mölkkyt mängiti suure pundiga. Mölkkyga oli ainult üks väike jama juhtunud - viskepulk oli koju jäänud :D Aga ei ole lahendamatuid olukordi, sest me olime saarel ikkagi Luhtarudega, kellel ei eksisteeri sõnavaras sellist väljendit nagu "ei saa". Traktorikuurist leiti just sobiv kaigas ja mäng mängimata ei jäänud. Mul oli hea meel vaadata oma poisse jalkat tegemas, sest üks suur etapp nende elus oli meeletu kirg jalgpalli vastu. See on küll raugenud erinevatel põhjustel, aga kui nad koos on ja võimalust on, siis nad ikka leiavad selle palli üles ja nahutavad üksteist nii, kuidas suudavad. Robinil on selles väga suur roll, et Sebastian jalgpallini üldse jõudis ja ma olen elu lõpuni talle tänulik, et tal oli kannatust ja tahet oma väikevenda toetada sellel teel.

Ngu ikka olid toimkonnad. Köögis ja sauna juures. Kuidagi aastatega on välja kujunenud, kes mida teeb. Mehed tegelevad sauna ja grilliga, naised tegelevad salatite, "vegansodi" ja kartulitega. Kõik asjad saavad ühiselt tehtud ja nii on palju rohkem aega teha asju, mis kosutavad hinge. Robin ja Sebastian löövad kenasti kõigega kaasa ja ei ole asja, millega nad hakkama ei saaks. Noorte teema on ka vihad, mida sel korral oli kaks: kase oma ja kadaka oma. Anete tuli ka kohe ilusasti kaasa ja aitas köögis nii palju, kui sai. Lisaks oli ta kodus esimeseks õhtuks teinud meekoogi ja teisel õhtul keeras kokku Eaton Messi, mida kõik maiasmokad armastavad. Söögid olid kõik väga head, ainult selle peab meelde jätma, et kui on nii vähe inimesi, peaks salateid tegema vähem. Transpordimeeskond viis kõik asjad aida juurest sauna juurde ja õhtud olid meie päralt. Viimase päeva hommikul keetsime Anetega 15-le inimesele kaerahelbeputru. Ma ei ole kunagi pidnuda nii suures koguses putru keetma, sest ühe satsiga teeb seda Ailen ja teise satsiga tavaliselt Liivi, keda seekord saarel üldse polnud ja kuidagi juhtus nii, et mina pidin seekord pudru tegma. Ma ikka pabistasin väga, aga Anetega koos saime väga hea pudru tehtud. Aitäh Anete, et aitasid! 

Kui me eelmine nädal Arvoga linnast koju sõitsime, siis me arutlesime teemal, et mida teha seal saarel, kui ilm on ikkagi väga nõme. Otsustasime, et jagame inimesed meeskondadesse ja mõtlesime koos välja asju, mida need meeskonnad siis teha võiksid, kui juhtumisi sajab vahelduvalt vihma. Meeskondade kokkupanemine ei olnudki nii lihtne, sest välja mõeldud ülesanded olid kunst, foto, sportlik etteaste ja keraamika. Oli vaja vaadata, et igas meeskonnas oleks sportlikke ja kunstimeelega inimesi, et ikka oleks võrdne. Lõpuks jaotusid meeskonnad järgmiselt: Arvo, Sebastian, Karel ja Pille, Aivar, Bassu, Lea ja Liisu ning Margus, Robin, Anete ja Getter. Mina olin fotograafi rollis, sest muidu ei oleks jagunud võrdselt.

Esimene ülesanne, mis kohe ära tehti oli plank, sest kõik kartsid, et pohmakaga on see ilmvõimatu ettevõtmine. Iga meeskonna liige pidi olema nii kaua plangus, kuni jaksab ja siis liideti ajad kokku. Võitis siis loomulikult see meeskond, kelle aeg oli kõige suurem. Jummel, kus läks rebimiseks! Liisu tegi aja ette ja KÕIK tahtsid seda üle lüüa. Suurim  aeg oli 5min 12sek, mis kuulus Aivarile. Sebastian ütles, et kui ta oleks teadnud, et Aivar teeb sellise aja, oleks ta veel natukene pingutanud, aga tema lõppajaks jäi 5min 01sek. Ma natukene muretsesin, et võibolla need, kes trennis ei käi ja vähe liiguvad võivad tunda end halvasti, et nad ei jaksa plangus väga kaua olla, aga näiteks Bassu oma suure kõhuga jaksas olla 2 minutit, mille üle me kõik olime siiralt üllatunud ja rõõmsad. Võitis meeskond, kus olid Arvo, Sebastian, Pille ja Karel ajaga 16min 7sek. 

Järgmine ülesanne oli maalimine. Saatsime meeskonnad erinevatesse kohtadesse. Üks läks sadamasse, teine sauna juurde ja kolmas kapteni maja juurde, kus nad pidid maalima midagi, mis seal on. Võis maalida koha peal, aga võis ka foto teha ja maalida köögis, sest me ikka ootasime seda kaua lubatud vihma. Maalimiseks olime kaasa võtnud lõuendid ja guaššid. Kõige ägedamalt lahendas oma ülesande Marguse, Robini, Anete ja Getteri meeskond, kes olid teinud oma maali 3D võtmes, kasutades liimi, puitu, trossi ja guašše. Kõik maalid tulid väga ägedad, aga ma kahjuks ei tea, mis neist sai. Kas need jäid saarele? Mõtlesin ikka, et kuidas Senastian selle maalimisega haakub, sest ta kohe üldse ei taha kunstiga tegeleda ja tema rõõmuks ta pääses sellest, sest Arvo ja Pille tegid ise töö valmis sellel ajal, kui ta kosutavat päevaund magas :D 

Bassu, Aivar, Liisu ja Lea

Margus, Getter, Robin ja Anete

Arvo, Sebastian, Pille ja Karel

Kolmas ülesanne oli savitükist voolida midagi, mis iseloomustab Hobulaidu. Midagi, mis kuulub sellele saarele ja mis iseloomustaks seda igatemoodi. Bassu, Aivar, Liisu ja Lea voolisid rummipudeli :D Nad olid väga kavalad. Nimelt nad rullisid savi hästi õhukeseks ja siis silusid selle päris rummipudeli ümber. Neil jäi savi üle ka ja sellet nad tegid Hobulaiu kaardi. Arvo, Sebastiani, Pille ja Kareli meeskond voolsid traktori, ilma milleta oleks asjade tassimine rannast sauna ja aida juurde ikka paras kadalipp ja kuna Arvo on see mees, kes alati traktoriga sõidab, siis oligi äge, et nad võtsid vaevaks nii suure töö ära teha. Marguse, Robini, Anete ja Getteri meeskond voolis ümber täis õllepudeli Lõunamajaka, kus Anete esimest korda käis. Kõik tööd tulid üliägedad ja mul on nii hea meel, et meeskonnad nägid nii palju vaeva ja võtsid asja täiesti tõsiselt. Ülejäänud savi said lapsed endale, kes siis ka voolisid erinevadi asju.

Viimane ülesanne oli teha võimalikult kammikas kohas võimalikult kammikas foto, mida oleks raske taaslavastada ja mis läheb kuhugi sinna kullafondi, kust ma valin järgmiseks aaretejahiks fotosid. Oleksin pidanud sinna ülesandesse lisama, et ilmastikunähtusid ei tohi teha :D, sest kuidas on võimalik taaslavastada vikerkaart? Samas on ka Marguse, Robini, Anete ja Getteri meeskonna foto ikka keeruline järgi teha, sest meie suguvõsas ei mängi keegi geopeitust ja telefonides pole vastavat äppi, aga eks see ongi suur väljakutse. Muidugi ei saa jätta mainimata, et viinamäetigu on ikka ka paras challenge üles leida seal saarel. Aga kõik raskused ongi ületamiseks ja seda rohkem peavad meeskonnad pingutama. 

Mingit ühist matka meil seekord ei olnud. Robin, Anete ja Sebastian käisid Lõunamajaka juures, Getter, Lea, Pille ja Pille poisid käisid Põhjamajaka juures ja mina, Arvo, Liisu ja Margus käisime Lõunamajaka juures. Tuul oli metsik. Seal aida ja köögi juures nagu ei saanud arugi, et see nii tugev on, aga mere ääres oli ikka tohutu. Laupäeva hommikul, kui ärkasime, istus Liisu aidatrepil punaste küüntega paljad varbad vihma käes. Meie õnneks oli see ka ainuke vihm, mille me saime. Arvo ilmaennustus tuule osas pidas paika ja minul oli südame all hirm pühapäevase mahasõidu osas... Püüdsin küll selle mitte väga mõelda, aga kuklas ikka koguaeg tiksus, et kas me saame üle ja kui saame, kui kõvasti loksutab. Arvost polnud ka erilist kasu, sest ta iga natukese aja tagant ikka rääkis, kui suur tuul meid ees ootab :D

Robini kätetöö

Vaene vanemateta laps...

Väga kurjakuulutav meri.... No ei hakanud kergem, kui seda nägin

Mira koer... Oi, ta tegi meile seekord teisel õhtul krabaja... Läksime Arvo ja Liisuga aida juurest sauna juurde ja mina ei tea, kuidas ta ära kadus. Muidu ta on ikka kogaueg meie juures, aga ma istusin seal laua taga ja küsisin Arvolt, kas ta kuskil koera näeb. Ja no koera ei olnud mitte kuskil. Otsisme Arvo, Kareli, Sebastiani ja Anetega teda taga. Kõndisime kõik kohad läbi ja muudkui hüüdsime teda, sest ta ju ei näe ja koera polnud kuskil. Mul oli juba elupaanika peal ja mõtlesin, kuidas oleks kõige parem teda leida, kui ta lõpuks kuskilt võsast välja puges. Muidu ta elas nagu ikka väga mõnusat koeraelu. Jooksis, mängis oma "mälupulgaga", ujus ja tegi oma veemängu, sai hirmus palju tähelepanu ja süüa rohkem kui tal vaja oleks. Arvo just ütleski, et tal on Mirat nii soe tunne vaadata, kui ta jookseb, sest peale seda, kui ta nägemise kaotas, ta väga ei jookse, on ikka selline ettevaatlik, aga seal saarel ta jooksis :) Jooksis aida ja sauna vahet ning oli koguaeg liikumises. Oli nii palju, et täna ei tahtnud minuga jalutamagi tulla :D

Pühapäeva hommikul ärkasime tuules ja ootasime kaptenit, kes tuleks ütleks, kas saab koju või ei saa. Kapten oli väga optimistlik ja ütles, et saarelt mandrile saab, aga sealt tagasi tulemine on üsna jube. Peale meid pidi saarele tulema lastelaager, aga see jäi ära, sest sellise tuulega ei saanud lapsi merele viia. Seega meil oli nii palju aega kui vaja, et kõik ära koristada. Ühe paiku hakkas kapten meid maha viima (kaks paaditäit). Minu pere oli teises paadis ja mul oli jube hea meel, kui Aivar helistas Arvole, et nad said täitsa kuivalt üle. Merel oli ikkagi "jänes" peal ja loksutas päris kõvasti, aga koju me saime. 

Selleks aastaks on Hobulaiuga kõik. Oli igavesti tore! Sai niisama olla, sai laulda, sai tantsida, sai hästi süüa, oli aktivideete ja vapramad käisid isegi ujumas (Arvo oli selles osas eesrindlik). Ma ei taha öelda, kui palju rummi ära joodi, aga keegi lällama ei hakanud ja olemine oli rahulik. Ma olen nii tänulik oma mehele, kes igal aastal viitsib selle tee ette võtta. See ei ole üldse kerge - mõtle välja, kui palju süüa on vaja kaasa võtta, mida seal teha jne. Ja ta viitsib, sest seal saarel on midagi, mis kutsub Sind ikka ja jälle tagasi. Aitäh absoluutselt kõikidele, kes kaasa tegid ja olid! Ilma teieta ei oleks see saanud juhtuda... Järgmisel aastal kindlasti jälle! 

Teie Ennike