esmaspäev, 16. detsember 2024

Ohjeldamatu kuduja

Kui Piret ütles mulle, et temast saab vanaema, tundus see mulle nii ebareaalne, sest... Ta ei ole vanaema :D Ta on selline nooruslik ja rahmeldaja ja ohjeldamatu lobiseja, aga mitte vanaema.  Ei läinud just palju aega mööda, kui kirjutasin talle, et minust saab ka vanaema ja nüüd me siis olemegi kaks tulevast vanaema, kes ei tunne end veel nii vanana, et olla vanaemad :D Aga lapsed on meil teistmoodi otsustanud ja 2025ndal aastal meist saavad tõesti vanaemad. Ja siis mattusin mina roosamanna sissse ja kudusin meie beebile igasugu asju. Piret arvas, et kui mul roosa iiveldama ajab, siis ta hakkab siniseid asju tellima, sest nendel sünnib poiss. Ma võtsin sõnasabast kinni ja tellisin helesinist Baby Merino lõnga 2 dokki ja mõtlesin, et kuigi ta pole tellinud, ma koon ikkagi. Ühe helesinise kampsuni vastsündinule. 

Koon seda kampsunit juba neljandat korda ja ometigi ei saanud kohe esimese korraga hakkama. Seal mustris on üks venitatud silmus, mis pahempidi real tekitas mulle peavalu, sest ma ei mäletanud, kuidas seda kooti. Aga kuna ma olen hirmus jonnakas ja tean, et peab saama, siis muidugi ma katseeksitusmeetodil sain ikka aru, kuidas kududa tuleb. Tuli selline väike ja armas beebipoisi kampsun :)


Igaksjuhuks mainin, et tegu on üsna kapriisse lõngaga pesu osas. Kõik, mis ma sellest lõngast olen kudunud, tuleb pesta villapesuprogrammiga, tsentrifuug 800 ja kuivatada tasapinnal. Muidu venivad asjad välja. Meie beebi kampsunid on ka sellest lõngast ja peab hoolas olema pesemisel. 

Mu enda kampsun muudkui seisab... Ikka on midagi olulisemat teha. Kududa pisikesi kampsuneid või teha jõulukaarte või küpsetada piparkooke või õppida ainet "Õpetajaeriala karjäärivõimalusena". Ei, minust ei saa enam kunagi õpetajat - ärge selle pärast muretsege :D Ma olen lausa nii vilets õppija, et mu enda kooliasjad pole üldse tehtud, kuigi homme ja ülehomme on koolipäevad... 

Näen end vaimusilmas Piretiga Märjamaa mänguväljakul lapselapsi lõbustamas :D Kuigi mulle ikka veel ei mahu pähe, et meist saavad päriselt vanaemad...


Teie Ennike


laupäev, 7. detsember 2024

Öömatk Järta terviserajal

Facebook annab vahepeal väga head infot ja kui info ikka koju kätte jõuab, siis pole muud, kui kasuta seda targalt. Nägin mingi poolteist nädalat tagasi liiklemas teavet, et 06.detsember kell 18.00 toimub Järta terviserajal öömatk. Noh, kell kuus ei ole muidugi öö, aga suurt vahet pole, sest sama pime on ikka kui öösel.  Küsisin üsna arglikult Liisu käest, kas ta ei oleks huvitatud ja minu rõõmuks ta ütles, et tundub täitsa põnev. Midagi me lukku ei pannud, aga minus tärkas lootus, et suure tõenäosusega me läheme. Siis tuli Arvo koju, ma küsisin, millal ta järgmisel nädalal koju tuleb ja kui ta ütles, et neljapäeval (tegelikult tuli isegi kolmapäeval juba), siis ma rääkisin talle ka sellest öömatkast ja Arvo oli muidugi kohe käpp. Hõiskasin Lamemaalastes (perechat) välja, kas keegi on veel huvitatud, aga keegi ei reageerinud. Paar päeva ennem matka suutsime ikkagi värvata veel Marguse ja Getteri, Ailenil kahjuks oli peielaud ja ta ei saanud tulla.

Eile siis läksimegi matkale. Õues oli ilus talvine ilm. Natuke miinust ja natuke lund ja väga palju rahvast ootas meid ees. Viimasel hetkel selgus, et meiega liitusid veel Marek ja Chris. Paras punt! Panime oma pealambid tööle ja asusisime selles rahvamassis teele. 


Rada oli küllaltki kitsas ja pidi hanereas kõndima. Kohati oli langenud puid teel, millest tuli üle ronida. Rajale oli pandud helkureid ja küünlaid, et keegi ära ei eksiks, kuigi eksimine ei olnudki võimalik, sest kõige ees oli matkajuht ja kõige lõpus matka turvad. Keegi kuskil maha jääda ei saanud ega tohtinud. Meil oli kaasas soe glögi. Matka tempo oli suhteliselt kiire, meie tavalisest jalutamistempost ikka tublisti kiirem, aga see ei häirinud. Me olime seal lõpupoolel pigem. Liisu oli hädas meie selja taga käiva mehe ohjeldamatu lobisemisega liiga kõval häälel. See ajas teda tõesti närvi, mina püüdsin eirata.

Matk oli 6,2km pikk ja kulges enamasti mööda metsa, mis oligi äge. Inimesi oli kuskil sadakond ja kõigil olid valgustid kas pealampide või taskulampide näol. Seega rada oli valge. Vahepeal mõtlesin küll, et miks nii kiiresti peab seda rada läbima, aga tegelikult oli mõnus koormus. Kohe nagu aeroobse trenni eest. Kaks koera oli ka rajal, seega minu otsus, et Mira jääb koju, oli õige. Kui raja läbi käisime tundus see veel õigem, sest Miraga oleks seal tõesti raske olnud. Kõik need mahalangenud puud ja palju inimesi - see pole enam Mira jaoks. 


Raja lõpus pakuti kringlit ja teed. Ja kogu see üritus oli täiesti tasuta (ka kringel ja tee). Nii tore, et meie oma spordikeskus selliseid asju korraldab ja pea paljuks mingeid asju ka tasuta teha. Kui oleks maksnud midagi, eks me oleks ikka läinud. See koostegemise ja-olemise rõõm lihtsalt on nii äge. 

Keegi ei virisenud, keegi ei nurisenud. Liisul hakkas ainult vasaku jala suur varvas valutama, aga ta kõndis ikka vapralt lõpuni. Minu meelst oli väga vahva üritus ja isegi see ei häirinud, et rahvast oli palju - kõik kuidagi hajusid ja ei olnud tunnet, et oled rahvamassi sees. Meie oma punt arvas, et võiks iseseisvalt ka selle raja läbida koos lõkke ja vorti sussutamisega. Elame-näeme, kas see teoks saab. See oleks äge küll, sest siis saaks oma tempo ise valida ja rohkem ilma ja olu nautida. 

Järgmine selline matk tuleb Eesti sünnipäeval, ma loodan, et me oleme minemas, sest pole midagi ägedamat, kui koos igasuguseid asju teha ja värskes õhus liikuda. Aitäh kõikidele, kes matkast osa võtsid ja järgmiste tegemisteni!


Teie Ennike


reede, 29. november 2024

Minust saab vanaema :)

Me sõime Sebastianiga õhtusööki, kui Robin ja Anete meile tulid. Istusid ka laua taha ja Robin ütles, et me peame väiksesse tuppa, mis ennem oli Robini tuba, voodi ostma, sest isa ütles ükskord, et tema vanaemaga ühes voodis ei maga. Ma rähmasin käega ja ütlesin Robinile, et ära plära! Ja siis võttis Anete välja ultraheli pildi. Ma jäin tõenäoliselt üsna lolli näoga pilti vaatama ja siis sain aru, et Robin ei pläragi - minust saab vanaema ja Arvost vanaisa :))) 42aastane vanaisa :) Ma esialgu ei saanudki oma tunnetest sotti, sest see kõik tundus nii abstraktne ja hoomamatu, aga mida enam päevi läks edasi, seda rohkem ma sain aru, kui õnnelikuks see uudis mind tegi! Vanaema... Päriselt. Pühapäevahommikused pannkoogid ja kootud kampsunid, Petsoni raamatud ja lastelaulud. Issand, ma ei oskagi enam ühtegi lastelaulu :D Päris päriselt saab mu laps isaks! Ja see väikene nääpsuke Anete kannab nende esimest last! Tundub peaaegu nagu uskumatu. Nüüd vaatan hommikuti esimese asjana, kui arvuti taha potsatan, seina peal olevat beebi pilti ja rõõm ei taha hinge ära mahtuda. 


Robin ütles, et pikad pimedad talveõhtud ees, saad kududa lapsele igasuguseid asju :) Noh, eks ta teab ju, et ma lasen varrastel käia, kõik titad on minult asju saanud, liiatigi siis veel ju meie enda laps. Ma oleks kohe tahtnud lõnga tellima hakata, aga ei teadnud ju, kummast soost pisike on. Küsisin Anete käest, kas ma võin valge teki teha, et rahuldada oma vajadust KOHE midagi tegema hakata. Anete ütles, et loomulikult ma võin teha valge teki ja rohkem polnud mulle vaja midagi öelda - olin otsejoones Dropsi lehel ja tellisin lõnga :) Tekk võib ju vabalt valge olla...Valituks sai Big Merino lõng ja teki otsustasin kududa topelt pärlkoes. Sain lõnga kätte ja asusin kohe kuduma, ise mõtlesin, et olen ikka kärsitu küll :) Võiks ju oodata, kuni saame teada, kummast soost laps on, aga ei! Minul vaja ikka kohe midagi tegema hakata. Teki kudumine käis kähku, sest muster oli lihtne ja lõng suht jäme. Ja aega oli ka parasjagu palju, et sai vabalt diivaninurgas istuda ja lasta sõrmedel käia. Kui olin teki valmis kudunud, siis mõtlesin, et tuleb ju maikuu maimuke - äkki oleks pidanud õhema teki tegema ja juba leidsin end Dropsi lehel uut lõnga tellimas :D 


Ühel novembrikuu alguspäeval tulid Anete ja Robin meile kaasas väike kinkepakk ja Anete küsis, kes tahab lapse sugu teada saada? Tema ei jaksanud oodata ja lasi vere kaudu ära määrata, kummast soost laps on. Loomulikult ma tahtsin sugu teada! Anete ütles, et paku ennem. Ma ütlesin, et poiss, sest Robin oli nii veendunud, et tuleb poiss - isegi nimi oli välja mõeldud :D Kuigi jah, kui Robin oma voodi jutuga tuli, siis ma ütlesin kohe, et tüdruku tunne on.... Ja siis ma vaatasin kingipakki ja seal oli ROOSA lutt! Väikene tüdruk! Mul oli nii hea meel, sest mul endal jäid tüdrukud saamata ja mul on nii hea meel, et saatus andis mulle esimeseks lapselapseks just tüdruku. Ja kui noored oma koju läksid, leidsin end Dropsi lehel :D Roosasid lõngu tellimas :) 

Otsisin Dropsi lehelt erinevaid mustreid ja esimesena kudusin vastsündinud mõõtudele kampsuni Baby Merino lõngast Oi, ma olin selle kampsuniga hädas! Kolm korda harutasin kõik üles ja alustasin uuesti, sest ei saanud mustrit jooksma. Ise pobisesin omaette, et pole ju algaja kuduja, kuidas ma ei saa... Lõpuks andsin alla ja tegin proovilapi ning kui jõudsin raskust tekitava kohani, ei saanud ikkagi mustrit jooksma. Mõtlesin juba, et võtan mõne teise õpetuse, aga minus tärkas see jonnakus, mis mul ikka tuleb peale, kui kuidagi ei saa, aga tegelikult PEAB saama! Ja siis ma alustasin uuesti kampsuni kudumist (vaatamata ebaõnnestunud proovilapile) ning olin eriti püüdlik ja see tasus end ära - ma sain mustri jooksma ja kampsun edenes justkui lennates. Üks päev ja valmis! Minu hämmingu koht oli vaaruka pikkus, mis õpetuse järgi oli 6 cm + 3cm soonikut ehk siis 9cm-t. Tundus nii vähe, aga kui ma valmiskampsunit vaatan, siis tõden, et see kampsun ikkagi suur kui beebi sünnib... Nad on ju alguses nii imepisikesed ja vaadates Anetet, siis ma arvan, et tulemas on väikene laps. 


Ja siis ma mõtlesin, et seda kampsunit saab nii vähe aega kanda, et ma pean ikka natuke suurema kampsuni ka tegema. Valisin Dropsi lehelt uue kardigani õpetuse, kasutasin Baby Merino lõnga ja kudusin 1-3kuuse beebi mõõtudega kampsuni. See oli väga lihtne kudumine ja kampsun sai samuti päevaga valmis. Juurde tegin sama mustriga mütsi ja väikesed papud. Mulle meeldivad need Dropsi kampsunite õpetused, mis kootakse ühes tükis, st õmblusi ei jää. Minu meelest on need nii ilusad ja puhtad tööd ja jääb ära see lõputute lõngaotsade peitmine. Ja veel meeldib mulle nende lõngade pehmus ja siidisus. Valmistööd jäävad nii mõnusalt soojad ja pehmed. 


Lõngakotis on Baby Merino roosa lõng õhukesema teki jaoks, aga ma ei tea, kas ma seda teen, sest Anete, tubli tüdruk, heegeldas ise ka lapsele tekikese. Palju siis ühel lapsel neid tekke vaja on :D Aga ega ma ei tea ka - ma olen üsna pidurdamatu hetkel :D Ja roosamanna lummuses. Hetkel koon endale kampsunit. Kui selle valmis saan, eks ma siis vaatan, mis ja kuidas. 

Beebi muudkui kasvab ja kõik on korras - nii tema kui emmega :) Ma ikka veel ei adu päris hästi ära, et minust saab vanaema, aga kui ma sellele mõtlen, siis mu süda on rõõmu täis. Ma olen valmis seda tiitlit kandma ja ma loodan, et mulle antakse võimalus olla hea vanaema. Selline, millist mul pole kunagi olnud. Selline soe, hooliv ja armastav. Beebi sünnib mais - mai on ilus kuu! Niiet - järgmise aasta mai on mulle väga oluline kuu. Oluline, kui üksi teine järgmise aasta kuu. Arvo pole veel üldse aru saanud, et temast saab vanaisa :D ja ei mõista päris hästi minu entusiasmi, aga ma olen enam kui kindel, et temast saab väga hea vanaisa. Tüdrukutega kogemus tal küll puudub, aga ma arvan, et see ei ole takistuseks. Muuseas, Luhtaru Heido järeltulijatel ei ole 36 aastat ühtegi tüdrukut sündinud... Nüüd oligi väga õige aeg selle väikesel piigal meie ellu tulla. Robin arvas muidugi, et Heidol on üldse vähe järeltulijaid ja ta kavatseb selle vea parandada. Elame näeme! 

Oled oodatud, väike Ime! 


pühapäev, 13. oktoober 2024

Vitamiinimatk Liivanõmmel

No kui õues on ikka nii ilus sügis nagu täna oli, siis ei jää muud üle, kui tuleb kokku koguda kallid inimesed ja minna loodusesse. Arvo arvas juba eile, et võiks kuskile matkama minna ja ma olin kohe käpp, samuti Sebastian, Liisu ja Margus. Mõtlesime tükk aega, kuhu minna ja ma pakkusin välja Liivanõmme õpperada, sest see oli just parasjagu pikk ja minu mäletamist mööda seal ei olnud laudteid. Mitte, et mulle ei meeldiks laudteed, aga peale seda, kui Mira pimedaks jäi, ei saa ta laudteedega kuigi hästi hakkama. Seetõttu oli väga hea, et neid ei olnud. 

Küpsetasin liiga hea pohlakeeksi, pakkisime asjad kokku ja asusime teele. Pagasnik inises terve tee... Ma ei tea, miks see koer nii ärev on, aga ta on ja ta iniseski terve tee, mis me Nõvale sõitsime (80km-t). Mul oli tunne, et ma teen tast mütsi :D, sest mina küll ei suuda rahulikult kuulata, kui ta vahetpidamata iniseb. Sõit kulges viperusteta, kuigi see kaks kilomeetrit munakiviteed oli ikka üsna jäle. Ilm oli fantastiline, sooja oli 9 kraadi ja päike paistis. Kohale jõudes lülitasin oma nutikella sisse ja asusime teele. 

Rada kulges mööda männimetsa ja metsaalune oli punane. Ma ei mäletagi, millal ma viimati olen näinud nii palju pohlasid! Liisu oli koguaeg põõsas :D Ja ega siis teistel ka muud üle ei jäänud, kui koguaeg põõsas olla. Arvo googeldas, mida kasulikku pohladest saab ja benefitid olid ikka muljetavaldavad. Mul käis peast läbi mõte, et sellise tempoga me ei jõua hommikuks ka seda ringi ära teha, aga nii õudne see asi ikka polnud. Kuigi jah - pohlasid sai ikka üksjagu ära söödud. 


Rada ei olnud väga hästi märgistatud, mitmes kohas olime segaduses, kuhu me minema peame. Arvo ikka mitmeid kordi vaatas Mapsist järgi, kuhu minema peab. Kuskilt suutsime ikkagi valesti minna, sest varasemast kogemusest oli meeles hoopis teine koht, kust me autode juurde saime. Nt oli posti otsas kaks noolega märki, kuhu minna ja siis pidid olema iromant, et välja mõelda, et huvitav küll, kummas suunas meie minema peame. Natuke nalja sai sellega ka, et koerad ja inimesed ei tohtinud metsas kakada. Huvitav, kuidas seda oleks saanud ära hoida, kui see tunne peale oleks tulnud :D Mööda metsa kõndisime lõkkekohani, kus pidasime kohvipausi värske pohlakeeksi ja juustuga. Koer sai ka oma osa, võibolla rohkemgi, kui oleks pidanud saama. 

No ole leidlik ja mõtle välja, kuhu Sinu tee viib... Kakamiskeeld veel pealekauba

Metsarada viis mereni, kus oli nii pikalt, kui silma seletas, ilus liivarand. Liiva sees aga kõndida polnud kõige mugavam. Pohladest oli õnneks natukeseks ajaks jokk, aga seda ainult nii kaua, kuni jõudsime metsateele tagasi. Liisu ja Arvo korjasid Liisule karbitäie pohlasid kaasa ka. Ülejäänud pistsid ikka omale põske neid vitamiinirikkaid marju. Metsaalune oli ka seeni täis, kuigi peale liivapuraviku me midagi tuvastada ei suutnud. Aga seeni oli tõesti palju! Üks seltskond korjaski neid seal, aga meie jäime ikka pohlade juurde. Mets oli täis ka vanu kuivanud mände, mis olid nii ilusad. Väga haralised ja käänulised ning rähnide poolt ära toksitud. 


Ja no see koer... andku Jumal mulle kannatust! Ta on pime ja koperdab igale poole otsa, aga see ei vähenda tema ürgset soovi olla juht. Ja juht ta oligi - tiris mind vahepeal lausa paaristõugetega edasi. Kui me vanasti lasime ta ikka rihmata jooksma, siis nüüd enam ei julge - ta ei näe midagi, kuhu läheb. Ja niimoodi rihmaga on teda ikka kergem juhtida ka. Aga ma olin temast nii tüdinenud, et kui auto juurde jõudsime, siis kamandasin ta otsejoones pagasnikusse. Igatsen vahel seda aega, kui sai ilma koerata matkata, ilusaid fotosid teha ja nautida. Seepärast - kui Sul on tuju ja tahtmist, kutsu mind matkale - ma jätan koera koju teistele kantseldada. Nii tahaks lihtsalt kõndida, ümbrust vaadata ja ilma nautida, ilma, et kuts tiriks nagu viimne päev oleks käes. 

No andke mulle ka juustu!

Mõnus matk oli tegelikult, kokku 6,1km-t. Ilmaga vedas ka sajaga. Hea rahulik kulgemine armsate inimeste seltsis. Eks nüüd on käes see koopaaeg ja ennem lume tulekut vaevalt kuskile matkama läheme. Nii tore, et meil on need oma inimesed, kellega koos selliseid väljasõite teha! Vahel mõtlen küll, et kas kõik ikka jaksavad nii palju käia ja olla, kui Arvo peas välja koorub, aga need põhiinimesed pole kunagi ära öelnud. Järelikult jaksavad.

Ma soovitan väga Liivanõmme õpperajale minna, see on üks igavesti vahva rada. Viitade mõistmine on küll natukene keeruline, aga kes kaarti tunneb, see saab ikka hakkama. Meie Liisuga kahekesi ei saaks kunagi sellisele rajale minna, kus viitadest aru ei saa, kuhu minema peab, sest meie eksiksime ikka lootusetult ära. Õnneks pole põhjustki kahekesi minna, sest lähedasi inimesi meie ümber on piisavalt palju, et asju koos teha. 

Aitäh kõikidele asjaosalistele, isegi Mirale, kuigi ma tõsimeeli kaalun tema mütsiks tegemist täna :D 


Teie Ennike


reede, 20. september 2024

Armastusega Liisule

Ma olen kudumissoone peal ja kui ma olin valmis kudunud kolm kampsunit, siis Liisu kirjutas mulle, et tema telliks ka endale hea meelega kampsuni minu käest. Ma alguses arvasin, et ta teeb nalja, aga ei teinudki - päriselt tahtis kampsunit. 

Otsisin Dropsi lehelt sobivaid tegumoode ja saatsin talle linke ning lõpuks ta valis ühe välja. Ta tahtis sellist lihtsamat ja ilma pitsilise koekirjata ning väljavalitu just seda oligi. Siis saatsin talle lõnga lingi, kust ta pidi sobiva tooni endale leidma. Suur oli minu üllatus, kui ta valis tumerohelise värvi. Ma olen elus palju kampsuneid kudunud, kuid mitte nii tumedat, aga tellija soov on tellija soov ja nii ma selle lõnga ära tellisingi. 

Natukene olin murelik, sest väljavalitud kampsun oli kootud A-grupi lõngaga ja ma ju tean, kui aeglaselt see peenike lõng tööd kasvatab, aga samas - mul ei olnud kusagile kiiret. Liisul ka ei olnud. Esimese hooa astusin kohe ämbrisse, sest ma ei ole kuangi varem topeltkaelust kudunud. Mitte keerates topelt, vaid kohe kududes topelt. Üldse ei saanud aru, mida teha tuleb, aga siis tegin proovitöö ja hakkasin pusima ning sain asjale pihta. Igatahes väga huvitavad kaks tundi veetsin kaelust kududes, sest just nii aeglaselt see 4 sentimeetrit edeneski.  


Kampsun on jälle kootud ülevalt alla ühes tükis. Mitte ühtegi õmblust. Passe osa oli pidev silmuste lugemine pahempidi real ja ikka kippus sassi ka minema, aga püüdsin koguaeg mõtetega kohal olla ja silmuseid õigesti lugeda. Mõnikor dmul on tunne, et lihtsad asjad ongi kõige raksemad asjad. Mõnda pitskirja oleks olnud tunduvalt lihtsam kampsunile kududa. Ja no see peenike lõng! Muudkui kood ja kood, aga edasi läheb nii aeglaselt. Mõtlesin juba, et otsin mõne toreda inimese, kes ise selle kampsuni valmis koob, aga nagu kõik teavad - ma ei ole allaandja! Kudusin jonnakalt edasi ja olin hirmus õnnelik, kui passeosa ja varrukad eraldasin ning kududa jäi kehaosa. Igavalt parempidine kude, mis 7 rida kududes andis 2 cm tööd. Pidin endale koguaeg meelde tuletama, et mul ei ole kuskile kiiret ning kudusin kõikide muude toimetuste ja tegemiste vahele usinasti edasi. 

Kui kehaosa oli valmis, hakkasin varrkukaid kuduma. Sukavarrastega. Koguaeg tahtsid silmused varrastelt maha libiseda, sest ühel vardal oli 21 silma ja vardad olid just täpselt viis sentimeetrit liiga lühikesed. Oi, ma pusisin ja muudkui korjasin silmasid varrastele tagasi. Kui esimene varrukas valmis sai, hingasin kergendatult, sest tundsin justkui töövõitu. Korjasin teise varruka silmused varrastele ja andsin hagu. Heas meeleolus ja keerulises olekus. Loendasin muudkui silmuseid ja eile hommikul kirjutasin Liisule, et Su kampsun saab täna valmis :) Ja saigi! Kuigi mu päevas oli pea kolmetunnine rabas käik, aga ma olin jonnakalt sisendanud endale, et just täna saab kampsun valmis ja ma ei tahtnud endas pettuda.


Kõige raksem oli see, et lõng oli nii tume. Päevavalguses polnud hullu, aga lambivalgusest jäi justkui koguaeg puudu. Fotosid ka korralikke ei saanud, sest ei oska valgust niimoodi reguleerida, et õige värv välja tuleks. Kuna kampsun on tume, siis valgust peaks rohkem olema, aga rohkema valgusega on üldmulje ülevalgustatud. On siis nii. 

Oli üsna raske töö ja võttis üksjagu palju aega. Aga ma ei kahetse hetkegi, et sain Liisule kududa. Ma ei tea täna, kas ta jääb rahule, aga ma loodan, et mõnel kümal talveõhtul ta võib endale sooja kampsuni selga panna ja kamina ees raamatut lugeda :) Aitäh Liisu, et andsid mulle sellise väljakutse ja töö - ma olen alati valmis, kui Sa midagi soovid! Mulle oli suur rõõm teadmine, et koon just Sulle :), sest ma poleks iialgi uskunud, et Sina võiksid tellida minult kampsuni. Kui talveõhtul endale kampsuni õlgadele võtad, võid mõelda, et oma armsa õe tehtud - sellist pole kellelgi teisel :)


Sinu Ennike

Naistega rabas

Ma enam ei mäleta, millal ma viimati Maretit nägin... Liiga ammu. Kristaga sõitsime paar nädalat tagasi koos bussiga Tallinnasse ja olin värskemate uudistega kursis, aga Maretit nägin tõesti väga ammu. Eile ta kirjutas messengeris, et kas mul on paar tundi vaba aega ja tahaksin tema ja Kristaga rappa minna ja esimese hooga ma ütlesin, et kahjuks mulle ei sobi, aga siis panin asjad niimoodi, et hakkas sobima ja nii juhtuski, et Maret tuli mulle 15.15 järgi, võtsime Krista ka auto peale ja sõitsime Jalasele, sest kui Sul on koduukse kõrval oivaline raba, siis polegi vaja kuigi kaugele sõita. 

Minul oli, nagu ikka, Mira kaasas, sest no kus ma selle Miragi jätan. Raske oli. Eriti raske oli laudtee, kus ta ei saanud üldse aru, kus ta kõndima peab. Koguaeg astus laudteelt välja ja siis kuidagi ei julgenud sinna peale tagasi tulla. Loomulikult ta tiris mind ikkagi kohutavalt, aga no mis Sa teed - oma kuts ju. Kõndisin naistest natukene eespool ja kuulasin, mis nad räägivad. Ma olen hea kuulaja, paar sõna ütlesin sekka ka, aga pigem ikkagi kuulasin külauudiseid. Ma kuskilt mujalt ju neid ei saa. Vanaisa ikka alati helistab ja küsib, mis küla peal uudist ja ma ikka ja jälle pean talle vastama, et uudist pole, sest ma ei ela külas :) Kõndisime järve poole ja ilm oli fantastiline! 

Järve juures võtsime aja maha ja olin jälle kuulaja rollis. Krista on nii naljakas oma eheduses ja aususes. Ei pelga ka karvaseid ära ja tal ikka seda juttu jätkub kauemaks. Kuulsin ka Mareti elust ja olust, raskustest ja rõõmudest. Keegi ninatark oli talle öelnud, et ta tahaks Mareti elu endale - muudkui käi ja ole, mingeid kohustusi pole. Palun väga! Võta see Mareti jalg ja ela seda elu... Ilmselt siitmaalt ei taha keegi. 

Järv oli rohelise kihiga kaetud. Ilmselt mändidelt tulev tolm. Mira oleks nii väga tahtnud vette minna, aga ma sain peale korraks proovimist aru, et see ei ole hea mõte, sest ta ülakeha muutus kõik roheliseks :D Küll ta inises ja sikutas, olin temast päris häiritud, aga kedagi tagant kiirustada ka ei tahtnud. Nii mõnus oli seal pingi peal istuda ja lasta päikesel end soojendada. Ja kuulata :)

Oma pool tundi istusime seal ja lasime päikesel selga paitada ja siis hakkasime tagasi kõndima. Nii palju tuli inimesi vastu! Õhtune aeg, tööpäevad läbi ja leiti tee meie väikesele Jalase matkarajale. Mul oli tõeline kergendus, kui laudtee otsa sai ja Mira sai natukene vabamalt liikuda. Sikutamist ta muidugi ei vähendanud, aga ma püüdsin külma närvi säilitada - on ta ju algusest peale matkaradadel tõeline vints olnud. 

Aitäh Maret kutse eest ja aitäh Krista, et ikka jaksasid ka patseerima tulla. Loodan, et kui Sul on op tehtud, siis kõnnid rohkem ja valuvabalt. Selliseid pealelõunaseid sutsakaid võiks elus isegi rohkem olla - jälle oli mõnus tüdrukutega koos olla. Ma ei ole väga hea kaaslane, sest olen vaikne ja räägin ainult siis, kui on midagi olulist öelda, aga nagu öeldud - ma olen hea kuulaja. Püüdsin Miraga tempot mitte väga kiireks ajada, kuigi selle koeraga see on üsna võimatu. Olen tihti mõelnud, et kodualevis ta ju jalutab normaalselt, miks ta matkaradadel nagu segane on? Vot ei ole välja mõelnud. Ilmselt on nii palju lõhnasid ja ta tahab juht olla. Oleks Arvo ka olnud, küllap oleks ta saanud vabalt joosta, kuigi ma ei kujuta ette, kuidas ta seal laudteel oleks täitsa ilma juhtimiseta hakkama saanud...

Sammud täis ja hing kosutatud! Järgmise korrani, tüdrukud! 


Teie Ennike

pühapäev, 8. september 2024

Tour de Vormsi

Minu armsal mehel on ikka palju häid mõtteid. Mõnikord neid mõtteid on lausa liiga palju ja nagu ta ise eile ütles, siis ta pole üksi, kes kannatab tema ATH all, vaid kõik temale armsad inimesed kannatavad ka :D Ma muidugi ei saa öelda, et me nüüd just kannataksime, aga vahel väsitav on see küll. Ja nüüd ta mõtles välja. Mõtles kohe suuresti ja nii juhtuski, et me sõitsime hommikul vara Rohukülla, et sealt minna Vormsi saarele jalgrattamatkale. Ajasime oma gängi kokku (mina, Arvo, Sebastian, Liisu ja lapsed, Getter, Margus ja Bassu) ja asusime teele. Olgu kohe öeldud, et Mirat enam sellistele matkadele kaasa võtta ei saa ja nii juhtuski, et pidime raske südamega ta koju jätma. See, mis ta siin korda saatis, on hoopis teine teema, aga ma olen väga tänulik Karelile, kes võttis Mira poolest päevast maale ja koer ei pidanudki rohkem üksindusahistust tundma. 

Praam väljus 10.15. 

Svibysse jõudes võtsime suuna jalgrattarendi poole, mis asub kohe sadamas. Otsustasime seekord mitte enda ratastega minna, ainult Alissa jaoks oli tema enda velo kaasas. Kõige tähtsam oli, et me saame ühe sellise ratta, kus on lastetool peal, sest peaaegu nelja-aastane Adeele ei oleks iialgi olnud võimeline seda saart enda rattaga läbima. Saime sellise ratta ja said kõik ülejäänud ka endale sobivad rattad. Laenutuses ei ole maastikurattaid, on ainult linna omad ja need on ikka üsna mugavad pikka maa sõitmiseks. Kõik, peale Sebastiani, valisid endale käikudega rattad ja kui Arvo ütles Sebastianile, et vaheta enda oma välja, siis noorsand ütles, et vahet ei ole. Oi, kui ta oleks teadnud, mis teda ees ootab... Mehed sättisid kõik rattad korda - pumpasid vajadusel kummi, panid sadulad õigele kõrgusele, keerasid siit ja sealt võtmetega logisevaid asju kinni ja Arvo parandas möödaminnes Alissa ratta sadula ka ära. See kõik võttis ikka üsna palju aega ja lõpuks olime valmis teele asuma. Kellel oli, see pani oma nutikella järgi ja matk võiski alata. 


Esimesed paar kilomeetrit oli ikka igasuguseid pause. Kellel ikkagi polnud sadul õigel kõrgusel, Liisu seljakott oli vaja Arvo ratta pakiraamile kinnitada, sest see oli Adeelel näos kinni jne. Aga ikka jõudsime lõpuks esimese sihtkohani, milleks oli Svibys asuv Vormsi Talurahvamuuseum. Mul on alati muuseumitega parakad, sest kardan, et lastel on igav, aga nagu ikka ei ole mu hirmul alust, sest lapsed olid väga huvitatud ja küsisid igasugu küsimusi, milledest osadele me ei osanudki vastata. See muuseum ei ole väga suur, aga meil kulus ikka oma pool tundi, et kõik üle vaadata. Kõige ägedam oli veskikivi, kus sai jahu jahvatada ja seal reaalselt tuligi jahu välja. Nägi igasugu vanu tööstuffi, millega tehti lina või millega vaadati aega. Alissale ja Adeelele pakkusid kõige enam huvi nukud, aga Alissa ei saanud aru, miks nendel nukkudel nii koledad näod olid :D Igatahes soovitan sellest muuseumist läbi astuda, kui Vormsile satute. 


Edasi võtsime suuna Hullo poole, kus oli vaja poodi külastada, sest suitsumehed olid saarele tulnud tühjade suitsupakkidega :D Möödaminnes sõid soovijad jäätist ja jõid Vormsi käsitööõlut. Ma maitsesin ka kahte erinevat, ei tekkinud eufooriat, sest õlu on õlu ja ma pole veel nii head õlut Eestis saanud kui sain Prahas. Üks kibe sula kõik. Igathes istusime päikese käes ja nautisime päeva. 


Järgmine peatus oli Parunikivi juures, kuhu polnud Hullost eriti pikk maa, kuid osa sellest maast tuli sõita metsas ja siin oli esimene kord, kus sai tunda käikudega ratta võlu, mida Sebastianil ei olnud. Kivi on suur ja meie pere oli seal juba varem kolmel korral käinud. Need, kes olid Vormsil esimest korda, püüdsid mõistatada, mis kivile kirjutatud on, aga peale kahe aastaarvu ei suutnud keegi aru saada, mis seal kirjas oli. Getter mängib geopeitus ja leidis sealt kivi juurest ühe aarde. Vapramad ronisid kivi otsa ka. Ja siis juhtus see, mida ei tahaks, et juhtuks - Alissa keeldus kivi otsast alla tulemast :D Ei aitanud moosimine ega hurjutamine, ta lihtsalt kartis nii väga. Liisu siis võttis ta jõuga kinni ja sõna otseses mõttes tõstis ta sealt kivi otsast alla koos Arvoga. Lõpp hea, kõik hea. Aga ma arvan, et Alissa ei taha tükk aega ühegi nii suure kivi otsa ronida...

Natukene löödud Alissa

Sõitsime edasi kiriku juurde, kus asub Vormsi surnuaed, mis on kuulus oma rõngasristide poolest. Meie gäng ei olnud selliseid varem näinud, peale meie pere. Kõigile pakkusid huvi aastaarvud, millal keegi oli maetud. Ja Getter leidis veel ühe aarde. Väga palju aega me ei kulutanud, tegime väikse tiiru haudade vahel ja kirikut vaatama ei läinud, sest sisse sinna ei saa ja väljast pole nagu midagi eriti vaadata. Alissal tekkisid küsimused, mis inimedega juhtub, kui ta maha maetakse ja kas luud kõdunevad ka ära. Bassu siis seletas, kuidas asjad käivad. See on nii äge, kui lastel tekivad küsimused ja nad saavad adekvaatsied vastuseid. Mulle väga meeldivad uudishimulikud lapsed :) Ja taaskord - nii Alissa kui ka Adeele ei kurtnud igavuse üle või ei kigisenud, et millal me minema hakkame. Väga tublisti kuulasid täiskasvanute juttu. 


Surnuaias rõngasrisid nähtud, võtsime suuna Allika matkarajale. Meil ei olnud õrna aimugi, kui pikk see matkarada olla võiks või mis selle matakraja lõpus on või kas see on ringikujuline või edasi-tagasi rada. Getter vaatas, et kuskil seal on vaateplatvorm ja otsustasime selleni kõndida. Kuna meil oli Adeele kaasas, siis lootsime, et väga pikk matk ei ole. Õnneks ei olnudki, edasitagasi u 2km. Kõndismegi selle platvormini ja siis sealt tagasi tulles läksime allikat vaatama, mis polnudki allikas. Vähemasti me ei suutnud tuvastada, kus oleks see selge ja puhas vesi, sest kõik oli roheline ja hägune. Adeele siiski ei viitsinud kõndida ja Arvo tassis teda tagasiteel kukil, mis Alissale natukene meelehärmi tegi. 


Kui jalgsimatk sai tehtud, võtsime suuna mere poole. See oligi meie pikim rattasõit siiani sellel saarel. Tee kulges mööda kruusa, asfalti ja siis mööda rannakaitseteed. See oli raske sõit! Eriti see metsas sõitmine ja taaskord olid õnnelikud need, kellel olid käikudega jalgrattad, sest sealt oligi ikka palju parem minna, kui sai esimese käigu sisse panna. Eriti raske oli Liisul, kellel laps rattatoolis kõikus edasi ja tagasi. Ta pidi isegi vahepeal ratas käekõrval liikuma. Kui me jõudsime rannakaitse tornini, siis me tegime pikniku, sest kell oli märkamatult kolm saanud ja Liisu ütles, et see on tagumine aeg süüa midagi. Oi, meie pepud olid selleks ajaks ikka juba täitsa haiged :D See puhkepaus oli tõesti väga vajalik. Panime kõik oma asjad ühiselt piknikutekile ja igaüks sai süüa just seda, mis parasjagu meeldis. 


Ega meil väga palju aega ei olnud, et puhata, sest praam kodu poole väljus juba 17.05 ja me olime sadamast oi kui kaugel. Oli jäänud veel vaadat ära majakas, kuhu oli vaja sõita mööda rannakaisteteed paar kilomeetrit. Majakasse me ei saanud, sest hooaeg oli lõppenud. Me pole veel kordagi sellesse majakasse saanud (oleme Vormsil käinud nüüd neli korda), aga me ei lasknud sellest ennast heidutada. Rannale oli ehitatud väga palju kivitorne, mis olid tõesti ägedad. Keegi on näinud väga palju vaeva. Arvo ja Sebastian käisid ujumas ka, kui seda saab ujumiseks nimetada. Seal oli väga halb kivipõhi ja ega nad rannast väga kaugele ei viitsinud kõndida. Kastsid end lihtsalt märjaks, aga märk on maas, et nad on septembris meres käinud. 


Ja siis tuli kõige õudsam osa - meil oli vaja kella viieks jõuda sadamasse, aga sadam oli 15ne kilomeetri kaugusel ja tagumikud olid oi kui haiged. Meil oli kiire, googel väitis, et meie tempo juures jõuame Svibysse viis minutit ennem viite. Kus me andsime siis minna! See oli tõeline Toud de Vormsi. Ja nagu kiuste oli tuul ka otse vastu. Sõitsime kahes grupis: eespool läsid Sebastian, Margus, Bassu ja Getter ning meie Liisu, Arvo ja lastega olime neist umbes pool kilomeetrit tagapool. Ei mingeid pause, ei mingit puhkust, vaid ainult intensiivne sõtkumine. Issand, kui raske see oli! Mu kõrgeim pulss oli 185. Kaks kilomeetrit ennem sadamat ma mõtlesin, et kõik, siia ma jäängi, ma ei liigu enam mitte kilomeetritki, sest süda tagus nagu meeletu ja sadula peal istumine oli ikka tõeline vägitegu. Ja ma siiani imestan, kuidas Alissa selle kõigega hakkama sai. Päriselt ka. Sadamasse jõudes näitas kell 16.56. 

Kokku sõitsime 34,63 kilmomeetrit. See ei olekski üldse õudne olnud, kui need viimased 15 kilomeetrit oleks aanud rahulikult tulla, aga just see lõpp... See oli päriselt ka õudne ja mitte ainult minu jaoks, aga me saime hakkama! Me jõudsime ilusasti praamile ja võisime Vormsiga hüvasti jätta. 

Me oleme kõik nii tublid! See ei olnud kerge matk. Kõik need kruusa- ja metsateed ja need viimased 15 kilomeetrit aja peale sõitu - päriselt ka, see ei olnud kerge, aga see oli ikkagi tore! Kõik andsid endast parima ja ilm oli nii ilus ja nägime nii mõndagi ja lapsed olid nii tublid. Täna ilmselt keegi meist rattaga sõita ei taha, aga see ei olegi oluline, sest täna ei peagi rattaga sõitma. Täna ei pea isegi trenni minema. Täna võib puhata. 

Vormsi on ilus saar. Vaikne ja turvaline, kuigi mõned autojuhid jätavad ikkagi soovida, sest ei alandanud kiirust meist möödudes. Nägime ja tegime. 34 kilomeetrit ei ole tegelikult nii palju, et peaks appi hüüdma, aga meil olid omad raskused, mis nüüd on juba meelest läinud. Meil on ikka nii tore kamp! Nii tublid ja hakkamist täis. Kuigi seda peab küll ütlema, et need rattad olid ikka parajad reged. Kui me eelmine september Kihnus käisime, olid rattad ikka palju paremad. Aga ei vingu! Ka käikudeta sai hakkama, kuigi ilmselt Sebastianil oli ikka palju raskem kui teistel. 

Aitäh kõigile, kes kampa lõid! Sellised käigud annavad nii palju jõudu argipäevaga paremini hakkama saada. See koos tegemine ja koos olemine. Õhtul läksime veel Sippa sauna ja saime oma totu koera kätte, kellel oli lõputult hea meel meid näha. Tänaseks on väsimus pühitud ja meeles on ainult toredad mõtted tehtud tripist. Aga nii palju me otsustasime küll, et järgmiseks läheme mõnele väiksemale saarele (nt Prangli) :D Oli tore! Raske, aga tore! Ja ilma lubab veel - mine ka! Mine ja vaata ja sõida, aga arvesta ajaga natukene paremini kui meie arvestasime :)


Teie Ennike