Pühajärve SPA

Me käisime jälle Pühajärve SPAs, juba kolmandat korda. Tegelikult saigi meie SPAlembus alguse Pühajärvega ja vaatamata ohtratele viperustele sel aastal meie arvamus pole muutunud - Pühajärvel on mõnus. 

Tegelikult sai kõik alguse sellest, et poistel hakkas kevadvaheaeg, reedel oli Anne ja laupäeval minu sünnipäev. Ja kui kõik need asjad kenasti kokku panna, siis oligi kõige õigem minna puhkama ja eemale kodustest töödes ning kui nüüd täiesti aus olla, siis mul on sünnipäevaga seoses teatav paanika - ma parema meelega olen sugulastest eemal :) 

Minu sünnipäev oli sel aastal mitmes mõttes väga eriline. Elus esimest korda ärkasin ma selle peale, et mulle toodi küünaldega tort. Meie Robini kuuldes ei tohi eriti midagi rääkida, sest ta salvestab kõik ja püüab maailma muuta - emasse. Ma ei mäleta oma lapsepõlvest mitte ainsamatki sünnipäeva, püüan meenutada, aga mida pole, seda pole. Ma ei tea, kas mind äratati kuidagi erilisemalt, kas oli tort ja küünlad, kes käisid külas - mitte midagi. Robin muutis midagi olulist - tordi ja küünlad. Igatahes oli hotellituba tossu täis ja soov sai soovitud :) Ma loodan, et läheb täide ka.

Arvo aga võttis eriti suure riski, kinkides mulle luksusliku šokolaadihoolitsuse. Kui ma seda esimese hooga nägin, tõmbas mul seest kokku, sest ainuüksi see hoolitsuse nimetus tõi mu silme ette pildi, kuidas keegi võõras inimene hakkab mind puudutama. Otsisin kohe internetist üles, mida täpsemalt see hoolitsus endas sisaldab ja tundsin, kuidas süda hakkas kolm korda kiiremini lööma. Tagantjärgi võin öelda, et antud paanikaks polnud mingisugust põhjust. 

Hoolitsus iseenesest sisaldas naha koorimist, üleni šokolaadi sisse mudimist ja kreemitamist. Mu nahk pole vist kunagi nii pehme olnud, kui peale seda 75 minutit. Pean muidugi täiesti ausalt tunistama, et ega ma seda 100% ei nautinud küll, kuid see oli siiski nauditav. Kõige parem oleks muidugi olnud, kui Arvo oleks seda teinud, kuid tegelikult polnud selles võõras naises ka midagi hullu. Kogemus kui selline oli väga huvitav ja järgmine kord ma tean, et minuga ei juhtu midagi hullu, kui kogenud massöör mind puudutab. Alguses olin küll väga suures pinges, kuid igatahes sain ma selle kogemuse omandamsiega hakkama ja järgmine kord ma ei karda. Ma arvan :) 

Muidu veetsime oma päevad soolakambris, vesivoodites, bowlingus, jalutades, poisid käisid ratastega sõitmas, ujudes ja süües.

Ma mõtlesin tükk aega, kas ma kirjutan meie viperustest ka, aga otsustasin siis, et kuna Pühajärve SPA vabandas ja asjad korda ajas, siis jäävad viperused meie teada. Tegelikult on ju Pühajärvel tore ja see ongi kõige tähtsam. Mida ma aga õppisin - broneerides peab olema ikka väga, väga hoolas, et ei tekiks segadusi ja seda hoolsust peaks jälgima nii klient kui asutus. 

Poistele väga meeldis ja nad jäid oma väikese puhkusega väga rahule. Nagu ikka oli söögiprobleeme (Sebastianiga seoses) ja nahaprobleeme (Sebastaini atoopiline nahk läheb juba peale esimest kokkupuudet klooriveega täiesti kärna) ja eksimisprobleeme (ma ei suuda absoluutselt orienteeruda), kuid kõik probleemid olid ületatavad ja mida enam aastaid edasi, seda paremaks kõik läheb. Sebastian leiab paljude söökide seast enda jaoks midagigi meelepärast ja kreemid leevendavad nahka ja ma olen aru saanud, et mul tasub pere ligidusse hoida, kui ma ei taha eksida :) 

Pühajärve üks väga suur pluss on imemaitsvad söögid. Sealne üks miinus on nats ebahuvitav ujula. Minu pere saab muidugi hakkama, sest Märjamaal on sama ebahuvitav ujula ja meile ei valmista mingisugust raskust lihtsalt 20 otsa edasi-tagasi ujuda, kuid see kõik pole pooltki nii tore, kui näiteks Laulasmaa SPA veekeskus. 

Lõppkokkuvõttes läks kõik kenasti ning me läheme kindlasti sinna veel ja veel ja veel. Peaaegu igal minu sünnipäeval :) 

Aitäh, mu armas pere, et olete olemas :)

Kevad tuleb :)

Ma ju ütlesin, et ma olen kevadelainel ja no tänane ilm andis selleks igati põhjust ka. Seebu ütles mulle päeval, et tema arvates on küüslaugud ja tulbid ninad välja pistnud ja seda imeasja tahtsin ma kohe oma silmaga kaeda. Selle silmaga, mis läbi väikese augu näeb :)

Tulbid

Rabarberid

Küüslauk

Küüslauk

Lumikellukesed

Ma ju ütlesin, et kevad tuleb. Sellel aastal kuidagi eriti varakult... Ma loodan, et see pole mööduv nähtus. 

Mul on see aasta kuidagi eriti "põnev" seda talve taluda olnud, ma ootan nii väga sooja ja päikest ja pikki päevi. Ootan, et saaks rohkem õues olla. Ootan, et saaks sõrmed mullaseks teha. Mul on nii hea meel, et Sebastian täna mulle näitas, st juhtis mu tähelepanu kevadmärkidele.

Hinges hakkas kohe soe...

Tööõpetus vol 2

Ma olen geeeeeniuš - nii vist ütles Sid Jääajas. Ma ei ole jääajas, ma olen täielikult kevade lainel.

Laps tõi kevade koju ka :)

Isegi siis, kui aknast välja vaadates langeb taevast alla mingisuguseid lumetaolisi asjandusi.  Kevadelainel oleku pärast läksime täna Seebuga Tiina Lillepoodi ja tõime sealt kotitäie istutusmulda.

See pole mingi eriline vägitegu, eksole? Muidugi pole. Vägitegu on see, et sel kevadel külvas meie tomatid, basiilikud, paprikad ja kurgid hoopis Sebastian, sest tal on tööõpetuses üks hinne puudu. Ta pidi kõik asjad ise tegema: alguses panema topsidesse mulla, siis oma väikeste sõrmedega igasse potti vajalikul hulgal seemneid, siis katma seemned õrna mullakihiga ja lõpuks kastma äsja mulda pistetud seemneid õrna duššiga. 

Lausa suurepärane võimalus TÖÖÕPETUSES hinnet saada ja seda niimoodi, et laps on ise üdini õnnelik. Ei häirinud teda mullased käed ega põrandale tekkinud mullakord. Ta oli kogu hingega asja juures ja mina ainult juhendasin teda. Kogu töö tegi ikkagi tema ise ära.  Kui ta oli lõpetanud, siis ma ütlesin talle, et tead poiss, Sa tegid praegu tööõpetust ja ma hindan Sinu tööd hindega "5". Tal oli siiralt hea meel, et nii lihtsalt võib hindeid saada. Kuigi jah, lihtsat ju polnud seal midagi. Oma tunni jagu mässasime ja hiljem koristasime. 

Igal kevadel, kui me oleme midagi külvanud, olen ma nagu väikene tüdruk, kes igal hommikul vaatab potikestesse ja mu siiras õnnetunne väikeseid lehekesi nähes on nii suur, et paistab kilomeetrite kaugusele läbi telefoni ära. Sellel aastal on neid ootajaid kaks - mina ja Sebastian. Ikkagi tema tehtud töö :) Koos minuga....

Ja nii kergelt saabki tööõpetust anda oma lapsele. Miks mitte ka koolis? 

Tellimustöö pisikesele Jakole

Kui Jako ei olnud veel sündinudki, palus Jane, et ma teeksin väiksekesele Miki Hiire kostüümi, et ta saaks seda kasutada fotosessioonil. Mina lahke sõnaga olin kohe nõus, kuigi pean tunnistama ausalt, et mulle meeldib rohkem kududa/heegeldada mingisuguse juhendi järgi. Sellele on väga lihtne seletus - ma jälestan harutamist :) 

Otsisin siis Dropsi kodulehel mingisugust ideed, kuidas neid pükse ja mütse teha. Ja muidugi mitte vähem oluline polnud see, et kui palju silmi tuleb luua 6kuuse lapse mütsile/pükstele. Ma ei oska enam oma vaimusilmas ette kujutada, kui suur või väikene 6kuune laps on. 

Kasutasin pükste tegemisel BabyDROPS 25-9 ja mütsi tegemisel BabyDROPS 25-10 algset ideed. Ega ma päris samm-sammul ei saa ikka juhendit järgida ka, sest mul on ju oma ettekujutus, kuidas asi täpselt olema peab. Näiteks, et mütsil lihtsalt peab 1X1 soonik olema. Aga idee tasandil ja silmuste arvu loomisel oli Drops jällegi suureks-suureks abiks. 

Mulle edale tundub see kostüüm nii väikene, aga kui silmuste arvu järgida, siis peaks 6kuusele vabalt selga minema. Saadan igaksjuhuks ruttu ära - juhuks, kui on vaja suurem teha :)

Kevadeootuse kingiks tegin Jakole väikese kõrina ka :) Õpetus Mari-Liisi raamatust "Võluväega mänguasjad. Amigurumi tehnikas heegeldamine". Pea sisse panin üllatusmuna kruupidega. Kõriseb küll ja mitte vähe. Pesta võib masinaga 30 kraadi juures, kuigi hell käsitlus oleks ikkagi käsipesu. Kõik detailid on korralikult kinnitatud, et beebi neid lahti närida ei saaks. Silmad on loomulikult turvasilmad, samamoodi selleks, et ta neid peast ära nätsutada ei saaks. 

Kevad on tulemas... Seda on õues ja hinges tunda. Päevad on juba pikemad ja kui kuulatada, siis päeval linnud laulavad. Kaugel need kauaoodatud liblikadki enam on - Sebastian ei jõua ära oodata :) 

Ma loodan, et Jakole asjad sobivad ja saame peagi näha imearmast poisipõnni Miki Hiire kostüümis. 

Tööõpetus kodus vol 1

Kahju, et I klassis ei ole kodunduse tunde :) Ma saaks nii lihtsasti oma lapsele hinded kätte, et ta ise ei saaks arugi, et tegi parajasjagu tunnitööd.

Olen siin varem kirjutanud tema tööõpetuse- ja kunstipõlgusest. Õigemini küll on see suuresti kunstipõlgus. Seetõttu pean talle välja mõtlema asju, mida vist tegelikult koolis pahatihti teha ei saagi. Liiga suur materjalikulu või liiga kallis tooraine. Riiklik õppekava ütleb, et I kooliastmes peab õpilastele tutvustama erinevaid materjale, pindasid, tehnikaid, töövõtteid. Ma rõhutaksin siinjuures materjale, sest üldiselt jääb see klassiõpetajate antav tööõpetusetund paberi ja paremal juhul lõnga juurde. Väikesed on kohmakad ja pläkerdavad väga palju ja lõpptulemus ei pruugi üldse nii hea olla, kui laps ise sooviks, sest raske on oma väikeste sõrmedega kõigega hakkama saada. Aga kui viitsimist ja tahtmist on, siis saab teha küll erinevad asju. Näiteks nahast võtmehoidjaid, puidust 3D puslesid, grillvardaid koos viineri sussitamsiega, nahast järjehoidjaid, riidest sokinuku või pisikese vaiba lõimida. Noh, saab teha küll, kui aega ja tahtmist on. Aga mida koolis pole? Aega...

Meil on aega küllaga :)

Ostsin talle elus esimest korda 3D puzzle.  Mõtlesin, et mis see ikka ära ei ole. Huvitav ka, sest loomad talle ju meeldivad. Puidutöö, joonise lugemine, loodusõpetus (mitu jalga on ämlikul? Mis on selle konkreetse ämbliku juures valesti? Mitu silma tal tegelikult olema peaks?), kunsti alla läheb looma korralik värvimine, mis on Sebastiani jaoks maailma kõige hullem asi, sest käed lähevad ju mustaks.

Küll oli raske! :) "Oota, ma tahan puhata! Puhkame nüüd jälle natuke! Appi, nii palju on veel teha! Mu käed on mustad! Mu käed on PÄRIS mustad! Mu käed! Appi!" Ütleme nii, et paberitööd on ikka lihtsam ja vähem närvesööv teha, kuid minu jaoks on see nii igav... Ja no Sebastiani jaoks on see lausa niiiiiii igav. Muidugi me teeme paberitöid ka, sest see on üks osa kunstist ja tööõpetusest. 

Kahju, et nii väikestele pole kummikindaid müüa - meil oleks pooled probleemid olemata.

Aga ämblik tuli aus ja on hinnet "5" igati väärt, isegi, kui mulle ei meeldi hindamine. Hoopis rohkem loeb mulle see, et ta õppis puidust juppe plaadi küljest kätte saama nii, et need ei läheks katki; õppis joonist lugema; õppis kahte juppi omavahel ühendama; õppis ämbliku välist kehaehitust; õppis kogu tööpinda värviga katma (siin ma pean nüüd muidugi ausalt tunnistama, et tegime koostööd, sest see oli ikka nii vastmeelne osa tööst, et mul hakkas temast hale. 

Homme tuleb uues töö, sest veerand hakkab lõppema ja meil on kuidagi viletsad lood - hindeid pole nii palju, kui vaja. Kuna ta veel kooli ei saanud, siis kasutame aega ratsionaalselt.

Neid puidust 3D puzzlesid aga soovitan soojalt alates vanuses 8-9 (mõni saab kindlasti ka varem hakkama), sest need on tõesti arendavad ja kuigi loominguline olla ei saa, siis jooniste lugemisoskus on ka väga tähtis oskus.

Head meisterdamist! 

Supelsaksad ja "Gaasivalgus"

Seda aastat on alles olnud kaks kuud ja ma olen juba kaks korda teatrisse saanud. Milline rõõm! Poisid kinkisid meile jõuludeks teatripiletid Endla teatrisse "Gaasivalgus" etendust vaatama. Robin lihtsalt teab, et mulle nii väga meeldib teatris ja isegi Sebastian oli nõus oma rahakotiraudu avama (see, muuseas, on ikka väga erakordne).

Otsustasime Arvoga, et läheme ennem etendust õhtust sööma oma Pärnu lemmikusse Supelsakstesse. Hea, et hommikul kohad broneerisime, sest muidu me tõenäoliselt ei olekski seal kohta saanud. Pean seda selle söögikoha ainsaks miinuseks, et see on alati puupüsti täis. Kui Põhjakal käies ikka leiab privaatsema nurgakese, siis Supelsakstes seda lootust pole, kuna seal on põrandapinda nii vähe, siis tundubki, et maja on puupüsti ja rohkemgi veel täis. 

Supelsakstes on väga hea kohvi. Parajalt kange ja koorene. Soovitan soojalt!

Otsustasime seekord märjamaalastena, kes kohalikust kabandusest kala ei saa, et sööme kala - tervelt küpsetatud kuldmerikoger wokitud juurviljadega. Ja nagu ikka - ei pidanud me pettuma. Kala oli väga mahlane ja vähemasti minu oma suht väheste luudega. Kui esimesel ampsul tundus, et soola on justkui palju, siis tegelikult põhiliha ei olnud üldse soolane. Wokitud juurviljad olid magus-hapukad ja kui natuke viriseda, siis need oleks võinud olla pisut soojemad. 

Magustoiduks sõime ühe tüki Napoleoni kooki kahepeale. See oli väga teistmoodi Napoleon, kui ma harjunud olen. Minu vaieldamatu lemmik Napoleon asub Põhjaka mõisas ja nii jäi see ka eilse seisuga. Mulle tundus, et Supelsakstes oli kook tehtud poest ostetud lehttaignast ja keedukreem oli liialt rammus ja oma konsistentsilt liialt paks. Kook ei olnud paha, sugugi mitte, kuid oli ilmselgelt liiga magus ja rammus. Pilti unustasin teha ja seetõttu saate näha ainult ampsatud Napoleoni :) Nagu pildiltki näha, on kreem tõesti paks, mis ei ole klassikalisele Napoleonile omane. 

Kõhud täis, läksime teatrisse. Ma olen väga vilets televiisori vaataja. Ei vaata ma neid Ameerika filme, Türgi seepe ega Eesti seriaale. Tänu poistele vaatan sel hooajal "Supermodelli" saadet ja poole silmaga "Kallis, Sa oled kosunud" saadet. Kui jääb nägemata (tegelikult küll kuulamata, sest ma teen tavaliselt sel ajal mingisugust käsitööd), siis nutma ei hakka. Seetõttu pean ausalt tunnistama, et ma ei ole väga kodus meie näitlejatega, kuid mõned lemmikud mul siiski on. Näiteks Ago Anderson ja seda sellest ajast saadik, kui ta oma rolli "Tuulepealses maas" mängis. 

"Gaasivalgus" lavastaja on Enn Keerd ja näitlejad Kadri Adamson, Sepo Seeman, Ireen Kennik, Lii Tedre, Ago Anderson, Kaido Päästel ja Ando Tammsaar. Näidendi tegevus toimus Londonis Jack ja Bella Manninghami kodus. Bella käitumine oli pealtnäha muutunud järjest ebastabiilsemaks ehk siis küsimärgi all oli tema vaimne tervis (tundsin ennast kohati samas roolis olevat). Talle tundus pidevalt, et gaasivalgus võbeleb, põrandalauad krigisevad ja kellegi sammud kõnnivad ta pea kohal. Abikaasa Jack ei olnud midagi sellist mitte kunagi näinud ega kuulnud. Seetõttu oli Bella kindel, et hakkab mõistust kaotama, nagu tema ema enne teda, sest vaimuhaigustel on kohutav komme olla pärilikud. Kas õudus eksisteeris ainult Bella enda kujutluses või peitis maja tõepoolest endas tumedaid saladusi? Detektiiv Roughi ootamatu saabumine tõi päevavalgele tõe, mis seadis kahtluse alla kogu Bella elu tõelisuse. Näidendi lõpplahendus keriti lahti läbi kasvava psühholoogilise pinevuse ning näitas, et kurjus võib olla meie keskel nii, et me ise seda ei märka. Eriti ilmseks sai aga see, et inimest on võimalik hulluks ajada. 

Väga hea etendus oli. Oli põnev, sai nalja. Kaks korda ma muidugi pidin niimoodi ehmatama ka, et hüppasin toolil peaaegu õhku, kuid minu puhul on see täiesti tavaline, kui inimesed teevad kõvemat häält (ma ei talu absoluutselt karjumist ei enda ega kellgi teise peale - lapsepõlvest?). Kõik näitlejad olid väga head ja mängisid oma rolli absoluutselt suurepäraselt välja. Muuseas - närvihaiget pole kindlasti mitte kerge mängida, kuid Kadri Adamson sai sellega kenasti hakkama, pahatihti jäi mulje, et tema roll ongi vaimuhaige olla, mis lõppkokkuvõttes siiski ju tõeks ei osutunud. Minus tekitas natuke kõhedust seintel olevad portreemaalid, mis õudsatel hetkedel ja hirmuäratava muusika saatel hakkasid silmi pilgutama ja kõõritama. See oli nii kõhe.... 

Aitäh meie poistele selle võimaluse eest! Nemad olid kodus, tegid ise endile süüa, mängisid lauamänge ja toajalkat. Küll on hea, kui lapsed on juba nii suured ja asjalikud, et on võimalik käia ka kahekesi mehega kodus väljas. Meil jäi see suhte alguses tegemata, nüüd saame aga tänu Robinile, kes on maailma parim suur vend, nautida kahekesiolemisi. 

Ja minge teatrisse või head sööki nautima. Kahekesi :)