Pärdikuplikad väikestele tüdrukutele :)

Tänutundest?
Kinkimisrõõmust?
Andmisrõõmust?
Tegemisrõõmust?

Ei tea, küllap kõik kokku. Peedule, väikestele tüdrukutele. Ma muudmoodi ei oska oma tänu väljendada.

Mulle meeldivad nad nii väga :)
Aga nüüd vahepeal ma hoopis koon natukene. Jälle tänutundest. Või loomisrõõmust. Või andmisrõõmust. Tegemisrõõmust.

Ma loodan, et uutele omanikele pärdikud meeldivad :)

Värviõpetus Sebastianiga

Me Sebastianiga oleme hirmus tublid :) Kes meid ikka kiidab, eks me ise kiidame.

Dialoog.

Mina: "Sebastian, mis Sa arvad, kui maaliks natukene?"
Sebastian: "Sellega annab kindlasti oodata homseni."
Mina: "Aga tead, Sebastian, täna ongi homme :)".

Ma detsebris kirjutasin, kuidas meie II klassi I poolaasta kunstitunnid läksid ja näitasin, millega me hakkama saime. Natukene ohksin ka, sest Sebastianile on äärmiselt raske käelisi tegevusi ette sööta. Ohkimisest oli kasu, sest üks Riina andis mulle hea idee kasutada ära geomeetrilisi kujundeid. Ma mõtlesin tükk aega, mis ma siis ette võtan. Uurisin kunsti õppekava, et mida üks II klassi junsu oskama peaks ja millised kunstipädevused peaksid olema saavutatud III klassi lõpuks. Jajah, eks ma enamvähem olen kursis vanast rasvast ka, aga teadmiste värskendamine ei tee paha. Liiatigi, kui Sul on selline isevärki sell, kes kõik kunstilised tegevused lükkaks homsesse. Sain teada, et matemaatikast lähtudes tuleks arendada seoste loomise oskust ja loogilist mõtlemist (matemaatiline keel, struktuur, sümbolid ja meetodid), samuti matemaatiliste sümbolite, kujundite ning mõistete tundmist. Rohkem ma matemaatlisi seoseid ei leidnud ja ega pole vaja ka. Sest ma teen ikkagi asju nii, kuidas mina tahan. 

Otsustasin värviõpetuse kasuks ehk siis maalimine. See meeldib Sebastianile rohkem kui joonistamine, kuigi maalimisel on see jube häda, et käed lähevad mustaks ja siis ma pean mingi 100 korda ootama, kuni ta oma käsi peseb :D Mõnikord see ajab mu hulluks, teinekord ma püüan teha näo, et ma ei näe, et ta oma käsi peseb.

Igatahes õppisime me ära, millised on kolm põhivärvi ja miks need toonid on põhivärvid.

Õppisime ära, millised on sekundaarvärvid - kuidas neid saada ja miks neid nii nimetatakse.

Veel õppisime, kuidas saab mingit tooni helestada ja tumestada. Sebastian valis selleks loomulikult oma lemmikvärvi ehk punase. 

Jooksvalt õppisime paberit jagama kuueks tulbaks, kaheteistkümneks ruuduks, tuletasime meelde, milline on kolmnurk ja ring, õppisime kasutama joonlauda. 

Ma peaksin ütlema, et meil läks väga hästi. Mitte ühegi tööga ei olnud mitte ühtegi kiginat, kui juba asja kallale asusime. Kigin oli ennem... see dialoog noh. Aga tööd tehes ei olnud mingeid probleeme. Ja kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult oleksime pidanud Robini ka oma kunstitundidesse võtma, sest viimane ei tea midagi põhivärvidest ega sekundaarvärvidest. Ma muidugi ei imesta ka - nad on terve veerandi (!!!!!!!) mingit sigrimigri tööd teinud pliiatsitega, mis kodustes tingimustes sai valmis 2 tunniga . Pintslit hoidis ta viimati käes V klassis.... Kui lugeda, mida õpilane peaks oskama III kooliastme lõpuks, siis hakkab häbi. Märjamaa Gümnaasiumi kunstitundide pärast... Ja ma pean ausalt tunnistama, et kui mu laps peaks kunsti eksami või tasemetöö tegema, siis hea, kui ta sealt 3 välja pingutaks. Robin siis, ma mõtlen.

Mina olen otsustanud Sebastiani maalimisega sõbraks teha. Ma veel täpselt ei tea, kuidas, aga ma arvan, et üks võtmesõna oleks järjekindlus, sest tegelikult, kohe niimoodi ausalt, natukene talle ikkagi meeldib ka. Ta ei taha seda ainult endale ega mulle tunnistada. Aga ma olen ema. Ma saan aru. Ilma sõnadeta ka. 

Me jätkame. Üks veerand seda kooliaastat on veel ees. Väsitav, eksole. Mulle vahest tundub, et Robin ja Sebastian kuuluvad mingisugusesse koolivastasesse liikumisse :D Ausõna.

Aga ma olen veel kangem kui nemad ja tuletan neile meelde vanaisa kuldseid sõnu 1. septembril -  kuidagi peab ju targaks saama!

Amigurumi pärdik lemmiktiblikule

Kui ma andsin Jakole tema pärdiku kätte, istus Alissa parasjagu onu Argo teisel põlvel. Jako pärdiku saba ulatus kenasti Alissani ja see maitses talle nii väga :) Kuigi jah, Alissale maitsevad kõik asjad väga, ainult mitte soolased püreed. 

Teadsin kohe, et pean Alissale ka samase tegema. Ainult tüdrukpärdiku. Pärdikud on tehtud Mari-Liisi raamatu "Võluväega mänguasjad. Amigurumi tehnikas heegeldamine" järgi, kasutades pärdiku ja kassi õpetust. Mulle meeldib see pärdik niimoodi, kahest kokku pandult, rohkem. Kleidi õpetus on kuskilt internetiavarustest, aga ei suutnud praegu linki leida. Lõng ikka 100% puuvill ja sees rohkelt armastust :)

Pärdik on hea haarata väikesel inimesel, sest tema peenikesed käed/jalad ja saba on justkui loodud kinni võtmiseks pisikestel kätel. Kannatab masinapesu (30 kraadi).

Hetkel jätkan pärdikulainel, pooleli on kolm ahviplikat. Nad meeldivad mulle nii väga :)

Kuldne Lurich

Õpetaja viis meid jälle teatrisse :)

Käisime Draamateatris vaatamas tükki "Kuldne Lurich". Ingomar Vihmar on varem  lavastanud Mika Keräneni raamatu järgi „Varastatud oranž jalgratas“ (2010) ja „Vana roosa maja“ (2012) - "Kuldne Lurich" on järgmine samas sarjas ilmunud lavastus. 

Tegu on siis juba varem tuttavate lastega, kes on loonud detektiivibüroo ja nii nad lahendavad erinevaid kuritegusid. Sebastian oli kahte esimest tükki näinud, nüüd nägi kolmanda ka ära. Selles mõttes oli tegu kolmest kõige õpetlikuma looga, sest ta sai teada, kes oli Georg Lurich ja loomulikult ka seda, mis asi on inventuur :) Sebastianile meeldis. Ta ütles, et oli huvitav ja lõpplahendus äärmiselt ootamatu. 

Minule ei meeldinud paljud asjad. Mõned neist etendusega seotud ja mõned publikuga seotud. 

Etenduses ei meeldinud see, et polnud lava dekoratsioone. Olgu, kelder oli, aga enamus etendusest toimus tühjal laval kirjutuslaua najal ja see oli nii TÜHI. Sebastianit vist ei häirinud, igatahes ta ei öelnud midagi. Ma tegelikult olen seda meelt, et asju olgu pigem vähem kui palju, kuid nii tühi oli ikkagi häiriv. 

Teine asi, mis häiris, olid juttu ajavad koolilapsed. Umbes äkki 5.-6. klass? Kohutavalt häiris, sest olime oma kohad saanud jutupaunikute keskele ehk siis ees ja tagapool käis üks igavene lobisemine ja ropendamine. Ma usun, et me kuulsime pea kõik karvased ära selle 2 tunni jooksul. Õpetaja küll tagumist rida vaheajal noomis natukene, ja võibolla läks pisut paremaks ka, aga tegelikult oli ikka paha küll oma lapsega selle ropendamise keskel olla. Pole harjunud noh...

Aitäh õpetajale, kes Sebastiani jälle teatrisse viis. Ma jään ootama seda hetke, kui nad kahekesi ühe etenduse ära vaatavad :) Nii kaua sörgin ikka sabas... Nii kaua, kuni mu kohalolek on eluliselt vajalik....

Märjamaa valla tänukiri

Meie Sebastian sai eile, Eest Vabariigi 98 sünnipäeva eelõhtul toimunud Märjamaa valla sünnipäeva pidustustel Märjamaa valla tänukirja. Kui me teate saime, siis me ei teadnudki kohe, mille eest. Arvasime, et äkki liblikanäituse, kuid tänukiri anti jalgpalli eest. Nimelt võitis 2006 aasta sündinud poiste meeskond eelmisel, 2015 aastal, Eesti Meistrivõistlused jalgpallis esimese koha. 

Nii vahva, et poisid tunnustatud said :) Eriline kiitus muidugi Sebastianile ka, kes sai selle 2 tundi kestnud piduliku tseremooniaga väga häasti hakkama. AInult segakoori laulmine oli ahastust tekitav, aga ma siiski näen edusamme, kuna ta suudab vastavalt olukorrale end ikkagi mobiliseerida ja nagu ta ise eile ütles - elus tuleb ikka ette olukordi, millega tuleb lihtsalt hakkama saada...

Palju õnne meie lapsele ja kõikidele teistele tänukirja saajatele!

Head Eesti Vabariigi 98 aastapäeva!

Isetehtud mänguasjad

Olen viimasel kahel aastal heegeldanud ma ei tea, kui palju mänguasju: hiired, kassis, lambad, jänesed, ahvid, pardid, päkapikud. Valdav osa on tehtud heategevuseks erinevate projektide raames, paar kanni on läinud müügiks ja osad kingiks. Päkapikud jäid koju :) Internet on amigurumiõpetusi täis ja kui Sa vähegi heegeldada oskad, siis lihtsamate mänguasjade tegemisega saab igaüks hakkama. Keerukamatega on rohkem pusimist, kuid ei midagi ületamatut, kui erinevad võtted juba kätte saab. 

Olen siiani vaid korra näinud ühe väikese tüdruku rõõmu minu tehtud mänguasjast. See juhtus siis, kui tegin Anna-Mariile hiire ja sain selle isiklikult üle anda. Ma aimasin, et need mänguasjad võivad lapsel silmad särama lüüa, aga ma ei uskunud, et nii särama :) Ma muidugi ei tea, kauaks rõõmu jagub - tänapäeva lapsel on ju mustmiljon mänguasja ja tüdimus tekib kiiremini, kui me sooviksime. 

Tean ka seda, et minu tehtud kõrin on Alissa lemmikmänguasi. Seda on vist juba miljon korda pestud ja selle väljanägemine on üsna päevinäinud, ometigi ta võtab selle ikka ja jälle. Kõristab ja lutsutab. Roomab nagu partisan mööda elamist, kõrin peos või suus. 

Mul on tegelikult oma arvamus mänguasjadest ja nende rohkuse vajalikkusest. On alati olnud, kuid mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma olen veendunud, et neid asju ei ole sugugi nii palju vaja. Pole kohe üldse nii palju vaja. Kõiki neid värvilisi ja piiksuvaid, laulvaid, rääkivaid, helisevaid vidinaid, mis on veel tagatipuks nii kirevad, et valus on vaadata. Ka neid tohutult arendavaid mänguasju pole nii palju vaja, sest üks korralik kulp ja kauss ajab ka asja ära :) Või maitseaine purki pandud herned, mis krõbisevad. Või üks mõnus vestlus oma ema või isaga. Kindlasti ajab... Olen ka Alissale alati enda juures andnud sõela või puidust võinoa või kulbi ja ta on nii rahul oma eluga. Veel meeldivad talle Bosse mänguasjad. 

Ma ei teagi, kuhu klassifitseeruvad need isetehtud  mänguasjad. Võibolla nad on ikkagi natukene soojemad ja hingavamad, kui need värvilised ja piikusvad kobakad? Äkki ma lihtsalt tahan, et see nii oleks.... 

Tegin Jakole pärdiku. Armastusega. Seda Fisher Price ei suuda....

Minu lastel on alati olnud vähe mänguasju. Robinil alguses oli palju, aga siis ma sain aru, et see kurnab teda ja nii jäi alles vaid peamine. Seebu ei mänginud üldse mänguasjadega, temal oli kulp. Igal pool. Ja siis tuli LEGO (vist suhteliselt tavaline nähtus autismispektrihäirega laste puhul). Mul on kaks poega ja meie kodus on ainult kaks autot :) Meil on LEGOD ja Schleich loomad. Ja palju lauamänge, sest neid me saame kõik koos mängida. Mõni neist on osavusmäng, mõni taktikaline mäng, mõni teadmiste mäng, mõni naljamäng. Igatahes on lauamängude üks vaieldamatu boonus see, et neid saab mängida koos. Üks nukk on meil ka - minu  tehtud kõige esimene waldorfnukk.  

Meil on muidugi üldse vähe asju, sest mulle ei meeldi asjad. Mulle kohe üldse ei meeldi, kui asju on liiga palju või need on liiga suured :) Mulle meeldib, kui mul on ruumi istuda ja astuda. Poistele meeldib ka, kui on ruumi. Siis nad saavad tubajalkat mängida :) 

Ma ikka nokitsen neid mänguasju teha. Lootuses, et need on soojemad kui poest ostetu....

Supelsaksad ja "Topeltelu"

"Kallis, ma mõtlesin täna, et me võiksime minna Pärnusse teatrisse," ütles ühel esmaspäeva õhtul Arvo mulle Skypes. Ma ei osanud talle muud midagi öelda, kui "Misjaoks?", sest ma olin sama esmaspäeva hommikul ostnud ära kaks teatripiletit Pärnu Endla teatrisse... Milline kokkusattumus, eksole :) Igatahes me ikka mõned korrad aastas näpistame selle päris oma aja ja käime teatris, ilma poisteta ja ilma metsata ja ilma rabata ja niimoodi - kaunilt :)

Kuna me ei satu Pärnusse kuigi tihti, siis oli asjade loomulik käik ikka sedapidi, et kõige alustuseks me käisime hoopis Supelsakstes söömas. Me avastasme selle koha enda jaoks tänu ühele minu neljapäevasele tööõpetuse kursusele ja peale seda me aastas korra-paar ikka sinna satume. Supelsakstes on väga hubane miljöö vaatamata aastaajale. Küünlad põlevad, mahe valgus põleb siin ja seal, vaikne muusika, üksteisest mõistlikus kauguses lauad - kõik, mis tekitab tunde, et oled oodatud. 

Menüü ei ole kuigi suur, kuid vaatamata sellele väga mitmekesine. Mind isiklikult natuke häirib, et pea igal söögil on mingisugune võõrkeelne/sõnaline lisa, millest ma aru ei saa ja seetõttu ostaks justkui põrsast kotis. Õnneks ma pole siiani pettuma pidanud. Vähemasti mitte täiel määral. Ma olen siiski täiesti lihtne maatüdruk ja igasugused võõrapärased asjad tekitavad minus õudu :) 

Arvo rõõmustas oma maitsemeeli "Piprapihv veise sisefileest, rosmariinikartulite ja wokitud juurviljadega" ja mina jäin truuks risottole - "Sidrunirisotto tuunikala steigi ja tomati-kappari salsaga". Ma maitsesin Arvo taldrikust ka mingisugust rohelist tundmatut "loomanahka" ja kui minu söögil poleks seda salsat olnud, oleks kõik ideaalne olnud. Minu arvates see hapukas salsa ei sobinud kokku selle kergelt sidrunihapu risottoga. Praed on natuke liiga suured ka, koogi jaoks jäi ikka väga vähe ruumi. Kuid lõppkokkuvõttes annaks söögile siiski kõrged punktid, sest elades kolkakülas ja omades ainult üht üdini friikartulist pubi, siis söögid olid tõesti väga maitsvad. Serveering oli ka väga äge, eriti Arvo roal. 

Maiasmokad, nagu me oleme, pidime ikka kooki ka sööma, kui juba välja sööma sattusime. Mina jäin oma turvalise Napoleoni juurde, Arvo nautis vaarika-vahukoore-beseekooki. Koogitükid olid ilmatumalt suured ja peale nii suurt praadi oli seda võibolla natuke liiast. Mina olen Napoleoni usku ja nii palju, kui võimalik ma erinevates söögikohtades neid proovin. Siiani parim on ikka Põhjaka mõisas pakutav Napoleon - see on lihtsalt kohutavalt hea. Supelsakste kookide kohta ütleksin nii palju, et need on tõesti magusad. Ma arvan, et mul on pooleks aastaks magusaisu rahuldatud :) Siiski olid mõlemad koogid väga maitsvad.  

Kõhud täis, läksime Endla teatrisse vaatama Ray Cooney etendust  "Topelelu", kus osades olid  Karin Tammaru, Sepo Seeman, Jaan Rekkor, Feliks Kark, Liina Tennosaar, Oskar Seeman ja Nora Vahenurm. Selleks, et mind naerma saada, peab ikka tõesti hea nali olema ja ma võin ausalt öelda, et mind ajas naerma :) Ma arvan, et me ei olegi varem nii head komöödiat näinud. Sepo Seeman ja Jaan Rekkor tegid ikka sellise rolli, et juba algusminutitest alates oli suu koguaeg muigel.

Londoni taksojuht John Smith on juba mitukümmend aastat elanud topeltelu. Nimelt on tal linna erinevates piirkondades kaks maja, kaks abikaasat ja kaks last. Kumbki perekond ei tea teineteise olemasolust mitte kui midagi. Ühel heal päeval kohtuvad Johni teismelised poeg ja tütar aga juhuslikult internetis ja plaanivad päriselus kokku saada. Kui taksojuht on siiani suutnud veel oma kaootilist elu kuidagi kontrolli all hoida, siis nüüd muutub see päris pööraste sündmuste jadaks. John püüab meeleheitlikult kahe kodu vahel pendeldades iga hinna eest oma topeltelu laste ja kahe abikaasa eest salajas hoida. Tema ustavaks abiliseks osutub üürnik Stanley, kes peab sõbra päästmiseks välja mõtlema ühe absurdsema vabanduse teise järel.

Mu armas mees oli vahepeal lausa lämbumas :D Ja no etenduse lõppu poleks iial osanud ära arvata, isegi mitte aimata.... Minge kindlasti vaatama, kui pole veel käinud. Komöödiat argipäeva on ikka hädasti tarvis.

Oli mõnus lastevaba pealelõuna hea söögi ja mõnusa etendusega. Mul mingil hetkel tuleb natuke süümekad, et kuidas me niimoodi, ilma poisteta ja nii, aga siis ma mõtlen, et seda on nii vähe, mida me teeme ilma poisteta. Nii väga vähe. Tavalsielt me ju ikka koos müttame metsas ja matkaradadel, teatrisse saavad nad ka koos klassi või lihtsalt oma õpetajaga.

Nii hea on vahest väga harva olla Arvoga kahekesi :)

Mõned ilunikerdused

Ma ikka teen käsitööd ka. Kui aega on ja tahtmist on. Ja muidugi, kui on  kedagi, kes soovib midagi. Näiteks vesti oma lapsele või kampsunit iseendale või kampsunit iseenda pojale. Käsitöö on jätkuvalt terapeutilise toimega - absoluutselt täiesti rahustav tegevus silmade lugemine. Kui sassi läheb number, hakkad aga otsast peale ja nii ei saagi halbu mõtteid mõelda, sest koguaeg on loendamine käsil. 

Jane tahtis Jakole vesti. Samasugust, mis juba varemalt olin teinud. Lugesin seda õpetust ja tundus kui hiina keel. Ma ei tea, kuidas ma neid asju üldse valmis saan, sest alati, kui ma loen alustuseks õpetuse läbi, tabab mind teadmine, et ma ei oska ju sellist teha. Muster Dropsist ja suurus 12/18kuune. Oleks võinud suurem olla, vähemasti pikkusesse, aga ehk saavad talve hakkama. Kui ei saa, pean varrastel minna laskma, sest ma nüüd kaks korda olen selle õpetuse ikkagi ju läbi närinud - järelikult, ma oskan seda vesti teha :)

Ja no muidugi mu oma armas pojake, kelle kampsuni ma ära rikkusin. Ma ei tea, kuidas, aga kuidagi sattus tema heleroheline villasegusest lõngast kõrge kaelusega kampsun tavalise pesuprogrammiga pessu ja peale pesu  oli kampsun nii väike, et ei mahtunud mitte nukulegi selga. Võite vaid ette kujutada, kui palju mind selle eest siunati ja kuidas minu pesupesemisoskused seati suure kahtluse alla ja kuidas mulle päevas vähemasti kolm korda öeldi, et ma pean samase kampsuni kuduma - kõrge kaelusega ja helerohelise. 

Kudusin. Kõrge kaelusega, helesinise, sest ta ise valis lõnga tooni. Lemmik kampsuniõpetus, mida ma kunagi kudunud olen (nüüdseks siis kolm korda). Õpetus on pärit Eveli sulest ja seda peaks leidma 2013 aasta Pere ja kodu novembrikuisest ajakirjast, kui mul ikka õigesti meeles on. Kui ei leia, kirjuta otse Evelile - ta on lahke inimene ja aitab Sind õpetuseni kindlasti. Kampsun ise on väga lihtne kududa ja õpetus väga lihtne jälgida. Natuke tüütud need vasakpidised keerdsilmused ju on, aga lõpptulemus on seda väärt. Tegin Sebastianile 9-10aastaste suuruse ja kampsun on talle suur. Pean vist nüüd veel ühe kuduma, neljandamat korda siis juba. Aga siin pole midagi imestada - tal on juba seitse paari samasuguseid tosse läbi kantud.... Igatahes, kui Sul on väiksemat sorti laps võrreldes eakaaslastega, siis tasub kududa pigem väiksema juhendi järgi. Muidu aga kampsun ise väga soe ja pehme ja mõnus ja mis eriti oluline - kõrge kaelusega. Lõngaks 7 veljäste villasegune lõng, mis peale pesu on mõnusalt pehme ja väga soe. 

Kuna ma olen oma kollase kampsuni peaaegu lõngajääkideks kandnud, siis mul tekkis karjuv vajadus uue kampsuni järele. Ma otsisin Dropsis endale sobiva õpetuse välja, tellisin lõnga ja mõtlesin, et koon niimoodi siuh-lipsti endale kampsuni. Sellel õpetusel oli 18 silmusemärkijat! Nagu mis mõttes! Ma sain aru, et see on ilmselgelt mu võimetest ülevamal pool ja otsisin B-grupi lõngale uue õpetuse. Väljavalitut oli kerge kududa ja tänu jämedamale lõngale, sai ka hirmus kiiresti valmis. Kahjuks mul pole kedagi, kes tahaks minust ja kampsunist ühe foto teha, aga seda võin öelda, et päriselus on kampsun palju ilusam kui pildile jäi. Ja on täiesti asendamatu asi olnud terve see talv - varsti on jälle ainult lõngajäägid alles :)

Mõned kindad, sõrmikud ja sokid olen ka kudunud, aga need ei ole fotole sattunud, vaid kohe kasutusse läinud. Ehk siis - teraapia kestab. Hetkel ma heegeldan. Ühe väikese poisi rõõmuks :)

Hea, et ma ikka oskan natuke.... Ma ei kujutaks ette ka, mida ma oma eluga peale hakkaks, kui ei oskaks üldse.... Ja no need lõputud kokku loendatud silmused! Kui neid ei oleks... 

"Vana roosa maja" ja "Moraal"

Kolmapäev oli teatripäev :)

Me käisime Sebastianiga Draamateatris vaatamas etendust "Vana roosa maja", mis on Ingomar Vihmari lavastatud. Etenduse peaosaline on vana roosa maja, mille vastu viis noort seletamatut huvi tunnevad. Majaga käib kaasas salapärane legend ja kinnisvara maakler soovib seda maha lammutada, aga kuna tegu on muinsuskaitseehitisega, siis peab ta selleks, et maja lammutada, vassima ja valetama. Lõppeb kõik muidugi hästi. Maja jääb alles ja lapsed on õnnelikud. Kinnisvaramaakler armub päevapiltnikusse ja maja saab vabaks nukravõitu legendist. 

9aastastele täiesti eakohane etendus. Igatahes Sebastian ütles küll, et talle väga meeldis. Minu meelest oli huvitav lavadekoratsioon. Natukene häiris ühe näitleja liiga titekas hääl - see oli lausa kõrvu kriipiv. Ma tabasin ühe anomaalia ka. Meie laps ei naernud kordagi, kui kõik teised lapsed naersid. Või vähemasti enamus naeris. Kui ma sellest õhtul Arvoga rääkisin, siis Sebastian kommenteeris kõrvalt, et nii titekate naljade peale ei ole mõtet naerda... Vot siis nii.

Samal õhtul käis Robin oma klassiga Haapsalus vaatamas Ugala etendust "Moraal". Noortelavastus “Moraal”, žanrimääratlusega musical lecture, heidab humoorika pilgu teismeliste ajusagarate vahele, püüdes aru saada, milline on siis ikkagi see “päris teismeline”?  Mida see tähendab: olla teismeline? Teismeline oled siis, kui oled mässumeelne, trotslik, konfliktne, oma identiteeti otsiv, segane? Misasja? Või kui sa oled ülbe, laisk, ahne, vastik, kiimas ja armukade? Vaevalt! Tänapäeva teismeliste puhul on kõige iseloomulikum, et ühist nimetajat ei ole.

Selles lavastuses ei aeta ümmargust juttu. Seal öeldakse otse, tehakse puust ja punaseks ja räägitakse asjadest nii, nagu need on. Seega pole midagi imestada, kui küsisin Robini käest, kuidas etendus meeldis ja ta murdosasekundi oli vakka ja ütles siis, et see oli ropp, väga ropp. Ja siis ta muidugi pidi mainima ka seda, et teismelise aju on nagu kapsas, mis toodab ainult s....a - nii oli öeldud etenduses ja seetõttu ta võib edaspidi nii palju s...a ajada, kui vaid ise soovib :) Elame näeme!

Mul on hea meel, et poisid on mõlemad selgeks saanud, milline on teatrikülastamise riietus. Kui varemalt ikka kostus natukene vingu, et miks ma pean triiksärgi panema või kas ma ikka pean kingad panema, siis nüüdseks nad võtavad ise kapist sobilikud riided ja seavad ed valmis. Mul oli kohe hea meel vaadata eile oma poegasi - nii viksid ja viisakad :) Isasse :)

Üks teater on sel nädalal veel ees. Me lähme homme Arvoga Pärnu Endlasse vaatama etendust "Topeltelu". Väga kultuurne nädal :)

Oehh..... ilmatrotsijad :)

Kui keegi eile juhtumiseni ei tulnud selle peale, et vaadata aknast välja ja näha, et seal oli erakordselt halb ilm, siis ma võin öelda, et eile, st laupäeval, 6. veebruaril 2016 aastal oli õues erakordselt halb ilm, kui saadaval olid kõik ebameeldivad ilmastikunähtused: lumi, lörts, vihm ja tuul. Sellel erakordselt halva ilma hommikul istus mu armas mees oma 30 minutit köögilaua taga  arvutis ja vaatas erinevaid ilmateenistuse saite: FORECA ilmateenistus, ilm.ee, ilmateenistus. Võibolla oli midagi veel, ma ei tea. Istus seal laua taga, vaatas ja võrdles neid lehti, sügas oma lokkis kukalt ja ei teadnud, mida teha. Kas öelda endale ja perele, et ilm on paha-paha ja kõik tehtud plaanid on canceled või pakkida kokku oma armas pere ja minna nendega vaatamata erakordselt viletsatele ilmaoludele siiski ööseks metsa. Kui me oleksime normaalsed inimesed, siis me oleksime istunud kaminasoojuse ja -valguse ette, võibolla küpsetanud ühe hea koogi ja mänginud lauamänge sellel erakordselt viletsa ilmaga 6. veebruaril, aga me ju ei ole normaalsed :) 

Me läksime metsa. Koos Aivari ning Liivi ja Mardiga. Läksime lumehange vihma trotsima. Kogu trotsimist me alustasime sellega, et varjend tuli koheselt ümber ehitada, kuna olemasolev oleks meid jätnud vihma kätte. Nii ehitasidki Arvo ja Aivar meie varjendile justkui püstkoja moodi lisa, kuhu tõmmati veel neli pressut ümber ja meie varjend muutus püstkojaks. Sellega välistati igasugune tuul ja vihm ning see töötas suurepäraselt. 

Kuna ilm oli ikkagi erakordselt vilets, siis ma eriti fotokaga ringi käia ei saanud, aga metsaskäigu juurde kuulus ka kõik see, mis alati: puude tegu, kuuseokste muretsemine, supikeetmine ja muud vajalikud asjad, mis tuleb ära teha. Ja kui need vajalikud asjad tehtud said, siis tegime nagu ikka neid meeldivaid asju: sõime, Liivi mängis kitarri, meespere laulis, ajasime juttu (mina olen küll rohkem kuulaja rollis). Ja siis juhtus midagi hoopis teitssugust, kui tavaliselt. 

Terve päeva oli Liivi selle erakordselt viletsa ilmaga kuskil ringi kolanud. Me juba kahtlustasime, et ta käib salaja suitsetamas (Robini pakutu), siis me mõtlesime, et ta parandab autos koolitöid (Aivari pakutu). Igatahes oli ta koguaeg kuskile kadunud. Ühe korra lausa nii kaua, et Arvo pidi talle helistama, et aru pärida, kus ta on, sest me hakkasime tema olemasolu pärast muret tundma. Kui kell oli 22.30 ja kõige suuremal vihmal oli natuke pikem paus olnud, siis rändas noodilehtede vahelt Arvo kätte legend. Liivi oli korraldanud meile aaretejahi! 

Ma ei tea kuigi palju inimesi, kellel oleks olnud au kõndida ringi mööda pimedat ja märga metsa veebruari öös tõrvikutega ja otsida aardeid. See ei olnudki mingi lihtne teema. Me pidime isegi kompassi kasutama ja maastik oli kohati ikka lausa jube, kuid see oli väga uutmoodi kogemus ja isegi minusugune jänes ei peljanud kõik koos metsas ringi kõndida.  Ja mis te mõtlete, et mingi erakordselt halb ilm meid heidutas või? Nalja teete... Tervitasime Hiina uusaastat korraliku ilutulestikuga, mis oli üks aaretest, mille me oma retkel leidsime. Kokku olie aaretejahil tubli tunnikese.

Võib vist öelda, et me oleme tõelised ilmatrotsijad... Mina isiklikult ei oleks laupäeva hommikul neid ilmateateid vaadates metsa läinud, kuid tagantjärgi ei kahetse midagi, sest tegelikult läks kõik väga hästi. Jah, pidi kindaid kuivatama ja püksisääred aurasid lõkke kuumuse käes, kuid see on väike asi selle kõrval, kui hea meil jälle oli koos olla. 

Ühe uue asja viisime ka sisse. Nimelt on metsas ööbides ja metsakuivaga lõket tehes alati üks ja seesama hirm - kreegid põletavad meid endeid ja meie asju. Arvo otsustas seekord panna ööseks lõkkele võrgu ümber, et kahjud oleksid võimalikult minimaalsed ja võib öelda, et see võrk õigustas end igati. Tasub kindlati panna lõkkele ümber, eriti, kui lõke on valveta. See vidin hakkab meid nüüd igal metsakäigul saatma. 

Pole vahet, milline on ilm. Vist. Kui ikka väga tahta ja mõni erakordselt viletsa ilmaga päev natukene paremaks mõelda, saab ikkagi teha asju, mida on tore koos teha. See metsaskäik õpetas oluliselt rohkem enese eest hoolitsemise vajadust. See õpetas pimedas metsas orienteeruma (mina eksiks kindlasti ära, sest mina küll aru ei saanud, kus on põhi ja kui ma ka sain aru, kus on põhi, siis mis ma selle teadmisega küll oleksin pidanud peale hakkama? :) ), õpetas meeskonnana tegutsema. See õpetas, et pole olemas halba ilm, on vaid vilets suhtumine. Ja suhtumist saab muuta, kui teha seda kõik koos :)

Aitäh Liivi! 

Aitäh kõigile teile! 

Järgmise korrani!