Jõulune

Meie Sebastian on juba viimane kuu aega nii jõulumeeleolus, et meil tekkis vahepeal juba hirm, et ta ei jaksagi seda jõululaupäeva ära oodata :) Aga näe- jaksas küll :) 

Meie jõulud algavad tavaliselt jõululaupäeva eelsel päeval kingituste pakkimise ja piparkookide tegemisega. Siis poeb küll juba igal ühel jõulutunne hinge. Kuid ennem seda on veel mitmeid jõuluseid tegemisi, mis teevad eriti õnnelikuks selle jõuluootuses oleva lapse. 

Kuuse muretsemine. Nagu igal aastal, ei toonud me ka sel aastal endale liiga suurt kuuske - ikka selleks, et suured ja tugevad puud saaksid veel suuremaks ja tugevamaks kasvada. Ja meie koju sobibki selline väikene teiste kuuskede vahel kasvav puuke. Kuidagi imelikul kombel juhtus nii, et me leidsime oma kuuse juba viie minutiga, mille peale Sebastian pidi nördinult porisema, et juba ongi olemas või? Oli jah, ilus ja väikene, täpselt meie näoline. Ma natukene pabistasin, et mida arvab Lasse kuusest ja ehetest, aga muretsemiseks pole erilist põhjust olnud, sest veeprits tegi talle üsna kiiresti selgeks, et see asi pole talle mõeldud :) 

Jõulupuu on ikka väga oluline asi, sest selle alt leiab jõululaupäeva hommikul erineva suurusega pakikesi :) Kõige olulisem on see osa muidugi Sebastianile, aga ega teised ka väikestest meenetest ära ei ütle. Pakkide lunastamiseks peab ikka  natukene vaeva ka nägema. Sebastian oli see aasta väga õnnelik, sest ta sai oma pakid kätte kannelt mängides. Aivar õpetas talle vahetult ennem jõule "Aiakella" laulu selgeks ja kuna see oli esimene Sebastianile tuntud viis, siis selle äraõppimine oli talle väga lihtne ja meeltmööda.  Välja tuleb ka kohe väga hästi, kui jaksaks pause ka pidada! Robin seevastu pidi natukene häbenema oma üks käbi, kaks käbi luuletusega :), aga eks ta oma pakid sai kätte ikka. Paneme tema luuletusevaliku puberteedi süüks :) Äkki järgmine aasta tuleb midagi etemat. 

Bossele meeldivad väga pakkepaberid ja paelad

Kui kõik olid oma pakid kätte saanud ja mina olin valmis keetnud riisipudru õnnemandliga, siis sõime hommikust. Õnnemandel sattus seekord Arvo taldrikusse, mille peale Robin ütles, et kui isa aasta tuleb eriti õnnelik, on kõigi teiste aasta ka eriti õnnelik, sest õnnelikul isal on õnnelik perekond :) Nii et - kadeduseuss kedagi ei närinud ja me loodame, et Arvol tuleb päriselt ka eriti õnnelik aasta :)

Peale hommikusööki oli vaja igasuguseid asju teha selleks, et meil oleks oma jõuluõhtusöök. Ma pöörasin sel aastal natuke suuremat tähelepanu erinevatele küpsetistele. Juba varakult tegin valmis piparkoogitaigna ja inglise jõulukeeksi. Küsimuse peale, et kas te soovite, et ma teen teile pasteeti ka, tegin ma pasteeti ka :) Kui juba pasteeditamiseks läks, küpsetasin neile täiesti patuse (st tavalise nisujahuga) suure saia ka. Kuna ma ise olen hirmus pähklite ja mandlite sõber, siis proovisin sel aastal jõulumandleid teha ja küpsetasin hiinapäraseid mandliküpsiseid. Minu panuse söögipoolises andsid veel kartulisalat ja šokolaadi rullbiskviit kirssidega. 

 

Ma ei ole veel kunagi nii palju viitsinud putitada, st nii palju juba ette küpsetada ja vaaritada. Kuid kõik, mida tegin, maitses hästi ehk siis retseptide valikud olid õigustatud. Pidin päev ennem jõululaupäeva Arvot ja Robinit koguaeg mu erinevate küpsetiste kallalt minema ajama :)  Kõik soe söök ja singirullid, täidetud munad jäid Arvole ja Robinile teha. Ütleme nii, et võrreldes minuga pääsesid nad  ikka väga lihtsalt :), aga ega keegi mind ei sundinud neid asju tegema, mida ma tegin. 

Seebu tegi endale spetsiaalsed singirulle ehk singirullid mitte millegagi :)

 

Kutsusime Aivari enda poole jõule pidama. Midagi muud see meie jõululapäevas ei muutnud, kui ainult seda, et me ei käinud kirikus ja selle üle oli poistel kohe väga hea meel. Käisime selle asemel hoopis surnuaias ja veetsime seal tavapärasest rohkem aega, kui varemalt. Surnuaed oli väga ilus oma tuledesäras. Soovisime häid jõule kõigile, kellele pidasime vajalikuks soovida. 

Natukene ennem surnuaeda minekut selgus, et meie armas Triin oli Tartust tulema tulnud ja saabub varsti meie juurde, et koos meiega jõuluõhtut veeta. Selle üle polnud mitte ainult Robinil hea meel, vaid meil kõigil. Üks naerulind seltskonda kulub ikka marjaks ära. Ta üllatas meid ka (ma ei hakka mitte parem rääkimagi sellest tohutust kingipakist, mis ta meile kohale tõi - mu tänutunne on suur), vaid hoopis sellest, et me saime kuulda, kui hästi Triin laulab - see oli lihtsalt võrratu! 

Saime erinevatelt päkapikkudelt neli uut lauamängu ja lauamängudega me oma jõuluõhtu sisustasimegi. Aivari toodud mäng Tik-tak põmm ajas naerma isegi selliseid inimesi nagu mina :) Me polnud juba ammu niimoodi perega midagi mänginud, see on jäänud viimasel ajal rohkem minu ja Sebastiani pärusmaaks. Seega oli eriti tore vahelduseks mängida ka kuuekesi. Juttu ja naeru jagus südaööni. 

Üks LEGO käib ikka ka jõulude juurde

Tsirkus on vanaemaga mängimiseks, sest vanaemal on raskusi igasugu keeruliste mängidega hakkama saad

Niimoodi söögiselt ja rahulikult meie jõulueelne aeg ja jõululaupäev möödusidki. Nii tore on, et Triin ja Aivar meiega liitusid, sest heade inimestega on ikka hea koos olla :) Mul on tegelikult jube hea meel selle üle, et poisid ootasid jõuludelt enamat kui kingitusi. Nad tulid kaasa kõigega, mis me neile ette söötsime. Isegi Sebastian suutis nii kaua hommikust riisiputru süüa, kuni isa kausist mandel välja ilmus :) Ja kõik asjad said tehtud, mis teha oli vaja. Kõik koos. Igaüks andis oma panuse, kasvõi pisikese, aga andis. Seega ei tundunud ühestki otsast, et mei lon kiire. See on väga oluline, sest ma olen jäänud ühe mõtte vangi - ela aeglaselt!

Küll mul on vedanud, et mul on selline pere nagu mul on :) Ma armastan neid nii väga palju, et seda polegi võimalik sõnadesse panna. Ja meil on koos hea. Igal pool ja alati. 

Aitäh kõigile, kes meie jõulust osa said! Kaunist pühadeaega kõigile!

Minu pitsiline ja õrn maailm

Ma arvasin peale oma viimast pitsikudumist ja selle väga leiget vastuvõtmist, et ma ei koo enam kunagi ühtegi pitsilist asja, sest mu hing ol iikka väga haige. Aga ma eksisin, nagu ikka, kui mõtled, et ma mitte iialgi... 

Suvevaheaeg oli just alanud, oli 9. juuni, kui ma ärkasin üles ja sain aru, mida ma tahan Annele jõuludeks kinkida. Just nimelt Annele ja just nimelt jõuludeks ning see, et oli 9.juuni ei takistanud mind mitte kuidagi asjaga algust teha. Ma ei suuda juba ammu Annet võtta, kui lihtsalt psühhiaatrit, minu jaoks on ta midagi enamat. Ja eks ta ju tegelikult on ka midagi palju enamat, kui lihtsalt psühhiaater, sest ta on kogu oma hingega ja südamega oma töös sees - ta tõenäoliselt muudmoodi ei oskagi... Ma ei kohtu enam Annega nii palju, kui mõni aeg tagasi, aga igat kohtumist ootan ikka täpselt sama palju nagu varemalt. Keegi ütles mulle, et sellest Annest pole mulle mingit kasu, aga tegelikult on see kasu mõõtmatu, kui vaadata suuremat pilti. Kui mõelda, kus ma olin kolm aastat tagasi ja olen täna, siis ei olegi muud teha, kui tunda tänu... Pole siis midagi imestada, et ma ärkasin üles ja tahtsin teha Annele midagi ilusat, nagu ta ise on (nii seest kui väljast)  ja õrna, nagu ma ise olen. 

Mitte midagi ei ole siin elus juhuslikku ja küllap see pits pidi mu juurde tagasi tulema - ikka selleks, et saada tugevamaks ja tublimaks. Ma ei ole pitsi kudumises kuigi osav, st mul võtab see üsna palju aega ja üleüldse hoo sisse saamine ja mustrilugemine algab ikkagi sellega, et umbes viis korda ma harutan kõik üles ja algan otsast peale. Eks mul tuleb käegalöömistunnet ka peale, sest kes kududa/heegeldada oskab, see teab, et harutamine on kõige nüristavam asi käsitöö juures üldse. 

See oli üleüldse mul esimene kord elus kududa kolmnurkset õlasalli. Valisin enda jaoks välja Dropsist kõige meeldivama salli ja ostsin 100% Merinos Extra lõnga (ülipehme ja mõnus), sest olin otsustanud, et just nii õrn ja peen saab see näputöö olema ja asusin tööle. 

Igal vabal momendil võis mind näha kudumas, sest mul oli koguaeg hirm, et ma ei jõua õigeks ajaks valmis :) Eriti suur hirm oli mul siis, kui ma tööga alustasin, sest ma tõesti ei mäleta, kui mitu korda ma kõik tehtu üles harutasin ja jälle otsast peale hakkasin. Natuke oli nutumaik ka suus, sest hakkas tunduma, et ma ei saa sellega hakkama.... Mul on raskusi mustri jälgimisega, sest kipun nii oma mõtetesse ja loendamisse ära kaduma, et ühel hetkel ei saagi enam aru, kus ma olen ja miks ma olen. Pitsilist mustrit kududes aga nii ei saa... Minu üks hea omadus on see, et ma olen jube jonnakas :) Kui ma olen ikka mingi asja käsile võtnud, siis ma selle asjaga tahan ikka hakkama saada küll. Ja ma olin ju nii veendunud, et ma tahan Annele seda salli teha ja just jõuludeks, 2016 aasta jõuludeks, mitte 2020 aasta jõuludeks :)

Mida rohkem tegin, seda kergemaks läks ja mustris püsimine ei tundunud ka enam hiina keel. Kuna ma ei kasutanud mustris soovitatud lõnga ja minu valitud lõng oli soovitatust palju peenem, siis tundus, et töö on nii jube väikene. Muudkui vaatasin ja mõõtsin ja jälle vaatasin. Mõtlesin juba, et pean hakkama ise midagi juurde mõtlema, aga siis otsustasin, et las olla selline väiksem sall. Igatahes valmis ma ta sain ja siis oli juba Arvo abi vaja, kes aitas mul selle salli Haapsalu salli raamile venitusse panna. Oi, see oli ikka jube töö :) Veel jubedam, kui salli alustamine, sest sall muutus märjana nii suureks, et raam tahtis vägisi väikeseks jääda. Lõpuks saime trimmeri tamiiliga ikka selle salli sirgu tõmmatud ja kuivama pandud. 

Valmistöö on ilus :) Mulle endale väga meeldib. Ja isegi see ei morjenda mind kuigi palju, et ühes kohas on üks kadunud silmuse tagasitoomise koht - las olla väikene aps, see sümboliseerib mind :) Anne segadust :) Tegelikult tuli välja ilus ja suur õlasall, mis sobib just nimelt minu Annega kokku. Ja ma ei pea hetkekski tundma, et mu töö ja vaev oli mõttetu, sest ta teab, kui palju ma olen vaeva näinud ja oskab seda hinnata. 

Ma tean jah, et ma olen sooda... Kes ikka oma psühhiaatrile pitsilise õlasalli koob?.... Aga nagu ma juba kirjutasin - ei suuda mina temasse nagu tavalisse psühhiaatrisse suhtuda ja uskuge mind - mul on erinevate psühhiaatritega kogemusi. Ja minu tänutunne tema suhtes on kirjeldamatult suur. Jah, meil on veel minna, aga väga palju on juba käidud ja ma saan täna öelda, et ma ei tea, kus me oleks, kui meie elus ei oleks Annet. Arvaku teised siis täpselt seda, mida heaks arvavad. 

Mul ei ole kahju ühestki kulutatud tunnist. Ma ei arva enam, et ma ei koo iialgi ühtegi pitsilist asja :) Eks selleks oli ka seda salli vaja :) 

Aitäh Sulle, armas Anne :) Kõige eest!

Jõulukaartide töötuba

Mõnel aastal on mul täielikult isetegemisetunne. Teisel aastal aga jagamistunne. See aasta juhtus nii, et ma kaasasin jõulukaartide tegemisse ka Sebastiani, kuigi ausõna, ta ei arvanud sellest mitte kõige vähematki. Ja ega ta vist poleks minuga kampa löönud, kui ma poleks lubanud talle hindeid panna nii kunstisse kui ka tööõpetusse. Muidugi on mul kurb, et ta pliiatseid ilma lubatud hindeta kätte ei võta, aga ma ajan kurbuse ära, sest ta teeb igasuguseid muid asju suure rõõmu ja pühendumisega - kõikei peagi olema joonistajad :)

Siisiki, kuigi kõik ei pea olema joonistajad, jäi Sebastiani mureks joonistada minu poolt ette tehtud ruudu sisse päkapikk. Kuna me alles paar nädalat tagasi õppisime inimest joonistama, siis see ülesanne ei tundunud talle liiga raske olema, aga mida tean mina sellest, mis ühele on raske ja teisele mitte. Me vist kujutame inimest või selle sarnast olevust väga erinevalt ette :) Aga sellest pole hullu midagi, sest päkapikud said äratuntavad. Ja hinded sai ka, nagu lubatud. Aga kerget polnud selle kõiges mitte midagi. 

Ma olen muidugi visa ka... Sada korda oleks võinud minna ja poest kaardid osta, aga ei! Minul on vaja ikka joonistada ja kleepida ja mõõta ja lõigata ja... Ma ei tea, milleks mulle seda vaja on. Sebastian ka ei tea :) Kuigi ta pidi tunnistama, kui kõik kaardid meie koostöös lõpubvalmis said, et kokkutegime ikkagi koos head tööd. 

Kõik jõulusoovid said teele pandud. Nendele, kellele pidasin vajalikuks need teele panna. Kuidagi hea ja rahulik on nüüd olla, nagu oleks millegagi hakkama saanud.... 

Reval CUP 2016

Tallinnas, Männikukilehallis toimus 17.-18. detsember tugevatasemeline turniir Reval CUP 2016 ja Raplamaa JK osales sellel turniiril oma 2006 aastal sündinud poistega. Turniiril osalesid Robert Oolma, Andrus Kapsi, Hugo Morris, Janre Jõgi, Aleks Runnel, Janar Loorents, Gregor Käsper, Andreas Post, Jako Puusepp ja Sebastian. Poisse juhendas treener Taavi Aus. Mänguaeg oli 2x20minutit ja fikseeritud suluseisuga. 

Esimesel päeval oli meil kolm mängu. Esimene mäng oli FC Infonetiga. Infonetiga on mei lalati väga tulised mängud, kuid seekord olid meie poisid kindlalt üle. Läksime küll alguses kaotusseisu, sest mängud toimusid suluseisuga ja see ehmatas alguses poisid ära, aga nad said ikkagi suhteliselt kiiresti elu- ja mänguvaimu sisse ning mäng lõppes 6:1 meie kasuks. 

Teine mäng oli JK Tallinna Kaleviga ja nüüd saime küll sauna. 8:0 meie kahjuks. Ega midagi muud ei oskagi öelda, kui et vastane oli kiirem, realiseeris hästi. Meil oli ka palju võimalusi, kuid sihik oli paigast ära ja vastaste väravasse ühtegi palli lüüa ei suutnud. Poiste suurusi vaadates võib oletada, et vastane kasutas ka lubatud kolme vanemat poissi, aga päris kindlalt seda muidugi ei tea. 

Kolmas mäng oli soomlaste EPS Akademiaga. See oli väga tasavägine mäng ja soomlased lihtsalt alla ei vandunud. Lõppskoor jäi siiski meie kasuks 3:1. Ja sellega olid laupäevased mängud läbi ja sai koju sooja sõita. 

Pühapäeva hommiku esimene halb uudis oli see, et meie supertubli kaitsja Jako oli haigestunud ja ei saanud sel päeval enam võistlema tulla. Kuna tegu oli ainult raskete ja väga raskete mängudega, siis iga poisi kohalolu oli lausa karjuvalt vajalik, aga haigus ju ei hüüa tulles... Kohe hommikul läksid poisid  kokku Martin Reimi JK-ga, kes on meile väga raske vastane. Ometigi suutsime minna juhtima 3:1, aga siis võtsid reimikad ennast kokku ja kahjuks jäi mängu lõppseis 4:3 meie kahjuks. Mäng ise oli äärmiselt huvitav ja pingeline. Mul on siiralt hea meel, et poisid ei saanud "sauna", sest nad tegid tõesti väga head mängu. Aga. Kuna kaotasime alagrupis kaks mängu, ei saanudki me muud kohta mängida, kui 5.-6. kohamängu, kus vastaseks sai teisest alagrupist Tartu Tammeka.

Oi, oli see vast mäng! Fännina oli ikka väga raske väljaku ääres seista ja kaasa elada. Meie poisid tegin lihtsalt nii head mängu, et lausa lust oli vaadata. Absoluutselt iga poiss andis endast maksimumi ja treener oli väljaku ääres väga toetav ja õpetav. Mäng lõppes seisuga 4:4, mis tähendas, et võitja otsustati penaltiseeriaga, mis minule, kui väravavahi emale, on lausa kohutavalt närvesööv. Alguses keerasin selja, aga siis võtsin end kokku ja nägin, kuidas meie Sebastian tõrjus penalti ära :) Ja võit oligi meie!

Ei saanud me seekord Reval CUPilt medalit, kuid saime väga palju uusi kogemusi ja tõestasime veelkord, et ka väikene Raplamaa Jalgpallikool võib olla tubli ja tegija suurte nimekate jalgpallikoolide kõrval. Järgmiselt turniirilt tuleme juba medaliga, raudpoltkindlalt tuleme!

Heategevusprojekt "Jõulud haiglas 2016"

Ma osalen juba mitmendat aastat heategevusprojektis "Jõulud haiglas". See on Naerata Ometi poolt üles kutsutud projekt, kus head inimesed üle Eesti teevad mänguasju lastele, kes olude sunnil peavad veetma jõulud haiglas. Mina sattusin selle projekti juurde läbi Laura, kes on üks aktivistidest ja kutsub igal aastal inimesi üles mänguasju tegema.

Ma ei tea, miks ma seda teen... Milleks mulle on vajalikud need projektid. Mul ei ole mingisugust sidet lastega, kes veedavad jõulud haiglas ja samamoodi ei seo mind mitte midagi Kohila vallaga, kus ma ka juba mitmendat aastat head teen. Mõtlesin selle üle täna, kui sõitsime Tartusse, ma olin pahas tujus ja heegeldasin üht uut asja. Mõtlesin, et mul on seda vist vaja selleks, et tunda, nagu ma oleksin milleski vajalik, mis ei ole minu enda perega seotud. Tegelikult ma ju kuskil oma hinges tean, et ma oskan ja mu asjad on armsad ning küllap on kuskil keegi laps, kellel on hea meel minu tehtud mänguasjast. Isegi, kui ma ei tea, kes ta on ja kus ta on. Isegi, kui see rõõm on natukeseks ajaks...

Tegin seekord asjad Mari-Liis Lille uue raamatu "Kaisuloomakirg" järgi, mis juhtumisi ilmus just mõni hetk tagasi. Ühes asjas andsin alla ka.... Põrsastele kleidi heegeldasin enda aru järgi, sest ei osanud Mari-Liisi õpetusest aru saada.

Selleks aastaks on minu heategevusprojektid läbi. Nüüd teen omadele, mida on vaja teha. Teen, sest mul PEAB olema midagi, mida ma saan loendada. Siis, kui ootan. Või kui olen pahas tujus. Mina ei tea, kas keegi kuskil rõõmu ka tunneb, aga las olla.

Päris veider on mänguasjamaailmast tulla tagasi "pärisasjade" juurde. Natukene nagu kurb on... Ma ei teagi, miks. Ju siis ikkagi on vaja.... Päriselt...