Ilus emadepäev

Mina olen varaärkaja. Ka emadepäeva hommikul istusin juba varakult arvuti taga ja jõin oma hommikukohvi. Igast toast kostus nohinat ja norisemist, kellel nina rohkem kinni, kellel vähem. Allergikud nagu nad mul kõik on. Istusin, jõin oma kohvi ja mõtlesin, et millist päeva ma omale sooviksin. Emana. Mul oli selge ettekujutus, milline see olema ei peaks, aga ma tahtsin ikkagi, et see päev oleks ilusam ja helgem, kui tavaline pühapäev. Meesinimesed hakkasid ärkama: Arvo, siis Sebasian ja lõpuks Robin. Mart ka :) Üks lastest embas mind soojalt ja soovis head emadepäeva, teine lastest soovis lihtsalt head emadepäeva, aga kui ta mulle lilled tõi, sain sooja ja hea kalli ka. 

Robin hakkas pannkoogitorti tegema. Sebastian lõikas maasikaid parajateks tükkideks. Meie pannkoogitort on jäätisega, sest me tahame, et Sebastian ka sööks seda. Igasugu kohupiimasid ja vahukoort Sebastian ei võta suu sissegi. Lõpuks nad panin tordi kokku ja see oligi imehea! Eriti heaks tegi tordi muidugi teadmine, et see on meie armsate poiste tehtud. 

Kuna kõige parema meelega olen ma looduses, siis viis Arvo meid Keila Joa matkarajale. See on üks äärmiselt ilusa loodusega rada, mis kulgeb mööda järske kaldaid ja metsaradu ning lõppeb jõe suubumisega merre. Me nägime väga paljusid erinevaid linde, kes olid kividele end soojendama tulnud: luiged, kosklid, haigur ja lagled. Kahjuks ma ei viitsinud pikka objektiivi kaasa võtta ja väga häid lähivõtteid ei saanud,  aga olemas nad olid. Fenomenaalne on selle raja puhul antud ajahetkel ka see, et terve see rada on täis karulauku. Inimesed korjasid kilekottide kaupa seda kevadist vitamiinipommi kaasa ja mina mõtlesin, et keegi taimetoitlane võiks mind veenda mõne väga hea roaga, mis sisaldab kaurulauku, selle headuses, sest ma nuusutasin seda ja maitsesin ka, aga ma hästi ei kujutanud ette, kuhu söögi sisse see sobida võiks. 

Jõgi oli küllaltki alla vajunud juba, kuid juga oli võimas! see värvidemäng...imeline! Üleüldse on loodus praegu oma tärkamises nii kaunis, lõhnaline ja värske. Me kõndisime mööda rada ja rajalt kõrvale, uurisime vee soojust ja vaatlesime linde. Mina oleks tahtnud muudkui igast õiest ja lehest ja tärkavast pungast pilti teha, aga selleks peaksin ma üksinda rajale minema, et kõigest enda jaoks meeldivast jõuaks fotosid teha. 

Matkarada lõppes jõe suubumiskohaga merre. Meri oli nii ilus, väikesed "jänesed" peal. Luiged oma graatsiaga, haisvad adruvallid, mere lõhn ja väikene tuul, palju kivisid ja ajupuid, midagi taskusse, midagi kotti. Mööda merekallast liiva sees, koos nendega, kellega kõige parem on olla. Sebastian hüppas kivilt kivile, ei kukkunudki vette :) Meri oli nii ilus, helesinine. Me oleme kõik mereinimesed....kuidagi eriti hea ja rahulik on olla mere ääres, vaadata väikeseid lained ja kuulata merekohinat. Sobrada kivikeste, merikarpide sees ja mõelda, kes on see inimene, kes viskab oma prügi merre või merekaldale.... kuidas vaatab ta peeglisse ja kuidas vaatab ta enda sisse? Kes peab tema jama kokku korjama, ära koristama. Kes Sa oled selline, kes Sa meie ilusat loodust reostad?  Meie linde ja kalu ohtu sead? Kes Sa selline oled?

Sisemaal tegime väikese pikniku ja puhkasime jalga. See oli ilmselge viga, sest siis ei viitsinud üksi norsand enam edasi ega tagasi kõndida :) Kõik mõtlesid vaid sellest, kuidas jõuaks juba auto juurde. Kokku kõndisime 6,5km-t. RMK on teinud joa juures suuri parandus- ja edendustöid. Arvo arvab, et pimedal ajal on  Keila Juga valgustatud - meil on plaanis millalgi minna seda üle vaatama, kas see ka nii on. Rada oli küllaltki raske, päris palju tõuse ja laskumsi, kuid igat sammu väärt. 

Koju jõudes puhkasime natukene ja siis läksime Arvo ja Sebastianiga minu ema juurde, sest ta on ainus ema ja vanaema, kes meie perel olemas on. Sebastian korjas vanaemale nurmenukke ja me vist olimegi selle päeva viimased lapsed, kes külas käisid. Ülejäänud olid kõik juba ammu käinud. Palusin Arvol teha endast ja emast ühe foto, sest pean tunnistama ausalt, et mul ei ole ühtegi pilti, kus ma oma emaga  täisealisena peal oleksin. Peale ema juures käiku käisime surnuaias, kus süütasime küünla Arvo ema ja tema kahe vanaema ja minu vanaema haual. Üks minu vanaema on Kadrinas, sinna ma kahjuks ei saanud eile. Tegelikult ma isegi ei tea, kus mu teise vanaema haud on....

Kui me lõpuks päriselt selleks päevaks koju jõudsime, mängisid poisid õues jalgpalli ja Arvo tegi minu lemmiksööki: suitsulõhet. See on üks vaieldamatult lemmikumaid sööke, mida Arvo teeb. Peale Jamie Oliveri vorstipastat muidugi. Ma olen iga kell valmis sedaviisi valmistatud lõhet sööma (Lapi lõhet ka) ja Sebastianile on ka lõpuks sedasi tehtud lõhe maitsema hakanud, mis tähendab seda, et me ei pea talle tegema valget kala, vaid kõik saavad süüa ühte ja sedasama toitu. 

Ilus päev oli. Ainult paar korda päeva jooksul pidi ütlema "poisiiiiiiiiid" :)))) ehk siis nad andsid endast parima, et mitte üksteist taguda või krõbedate sõnadega kostitada. Olid kohe täitsa nagu vennad. Ei, ega nad on muidu ka, mina naisterahvana ei saa lihtsalt alati sellest vendluse asjast aru. 

Aitäh poisid ja Arvo, aitäh selle ilusa päeva eest! Kõik hea algab väikestest asjadest ja iga uus elamus ja kogemus paneb lapi peale ühele pahale asjale  minevikust. Kogume siis koos neid ilusaid hetki ja kogemusi, et neid oleks palju ja kõik halb saaks kaetud. Nii  on meil koos turvalisem, pehmem, seiklusrohkem ja rahulikum minna. 

Ma loodan, et eile oli väga paljudel emadel, kes on seda väärt, imeilus emadepäev. Pole vahet, kas Sa oled aastaema või aasta suurpere või aasta...kes iganes. Oma lastele oled Sa ikkagi kõige parem ema terves ilmas :) 

Teie Ennike

Supelsaksad ja Windsori lõbusad naised

Mulle kingiti sünnipäevaks sugulaste poolt natukene raha ja ma mõtlesin tükk aega, mis ma selle rahaga teen? Ma ei tahtnud seda lihtsalt "ära süüa", ma tahtsin, et ma saaksin sellest rahast rõõmu tunda ja nii ma ostsin meie perele Endla teatrisse etendusele "Windsori lõbusad naised" piletid. Etendus oli 10. mail ja samal päeval oli Sebastianil liigamäng Floraga Tallinnas. Ta mõtles tükk aega, mida ta teeb ja uskuge või mitte, see jalkahull loobus restoranist ja teatrist ning sõitis meeskonnaga Tallinnasse jalgpalli mängima. Meie Arvo ja Robiniga sõitsime aga hoopis Pärnusse oma maitsemeeli ja hinge kosutama. Ise viksid ja viisakad :)

Kuna meil Sebastianit kaasas ei olnud, siis me võisime minna sööma sinna, kuhu me iganes tahtsime minna, sest ülejäänud meie perest söövad kõike, mis on hästi tehtud. Valisime kahe restorani vahel ja lõpuks langes liisk Supelsakste peale, sest seal on ilusad, maitsvad ja suured koogitükid :)))) Me oleme varem ka Supelsakstes käinud ja ei ole siiani veel pettuma pidanud ja ei pettunud ka seekord. Ja mulle meedlib seal restoranis see ka, et menüü vaheldub üsna tihti ehk siis mitte kunagi, kui me seal käime, ei ole menüüs samad asjad. Vähemasti pearoogades küll mitte. Sõime kõik erinevaid asju. Kuna Arvo on tõeline veisefänn, siis võttis ta pearoaks "Koorene veise sisefilee pasta seente ja grillitud paprikaga", sest eraldi mingisugust rooga veisega seal seekord polnud. Robin sõi "Pardifilee röstitud aedviljade ja lehterkukeseene kastmega" ja mina valisin "Kohafilee rannakarbi-safranirisotto ja kurgi-tšilli salsaga".

Minu jaoks oli tegu täiesti uutmoodi ja esmakordse elamusega, kuna ma sõin elus esimest korda rannakarpe. Natuke kartsin küll, sest ma ei võta eriti hea hooga päris võõraid maitseid vastu, aga ma mõtlesin riskida. Risotto oli väga maitsev, ainult et seda oli liiga palju, eriti, kui tervisliku taldriku seisukohalt võtta. Mina ei jaksanudki seda kõike ära süüa. Kohafille oli väga hästi maitsestatud. Ja siis need karbid. Esimese sõin ära ja mõtlesin, et mis see nüüd oli? Kumm või Hubba-Bubba näts või tallanahk? Mõtlesin ja võtsin riski ning sõin ühe veel ära. Ma tõesõna päris hästi ei mõista, miks neid süüakse :))) Maitse oli huvitav, kuid kui keegi mulle täna pakuks, ma ei tahaks. Maitsesin Arvo pastat ka - ma ei suuda mõista, miks Arvo valis pasta - ta teeb ise miljon korda paremaid pastasid. Pasta oli hea, kuid ei midagi ahaa-taolist. Robin jäi enda praega väga rahule ja sõi kõik ära. Ma arvan, et tal oli väga hea meel, et ta prael ei olnud mingisugust maltsa juures, vaid olid ahjujuurviljad, mida ta sööb hea meelga. Tavaliselt see värske kraam kipub tal alles jääma. 

Magustoiduks sõime muidugi kooki. Mina ei saa üle ega ümber "Napoleonist". Arvo ja Robin sõid "Beseekooki". Ma ei tea, kas pagaril oli sel päeval väga hea päev või mis, aga kook oli kuidagi eriti hea. Ei olnud nii magus kui tavaliselt ja tõesti maitses väga hea. Ma ei raatsinud kohe süüagi seda, tahtsin, et seda jaguks kauemaks :) Maitsesin Arvo kooki ka. Arvo igakord piriseb, et miks naised võivad oma meeste taldrikust süüa, aga ma ei tee väljagi - las piriseb, mina maitsen ikka tema toite ka :) Ka väga hea kook, aga oma Napoleoni vastu ma seda ei vahetaks. 

 

Kõht kenasti täis, läksime Endlasse "Windsori lõbusad naised" vaatama. William Shakespearei kirjutatud ja Ingomar Vihmari lavastatud etendus viis meid  Windsori linnakesse ning rääkis loo abielust, rikkusest, armukadedusest ja valedest. Osades olid Peeter Tammearu, Carita Vaikjärv, Kleer Maibaum-Vihmar, Märt Avandi, Gert Raudsep, Tambet Seling, Lauri Kink, Nils Mattias Steinberg, Karl-Andreas Kalmet, Sander Rebane, Fatme Helge Leevald, Carmen Mikiver, Jaan Rekkor, Ago Anderson, Meelis Rämmeld ja Ingomar Vihmar. 

Kole paks mees üritas ära võrgutada kahte rikast naist ja sai lüüa igast nurgast, sest naised olid kavalamad ja seadsid rahaahnele mehele lõksud üles. Keskne teema oli muidugi ka haiglaslik armukadedus. Minu meelest oli etendus selline... meestekas. Minu mõlemal käel istuvad mehed naersid igatahes kordades rohkem kui mina, aga ma ei saa siinjuures öelda, et nalja poleks olnud. Võibolla lihtsalt ma olen praegu antud naljade jaoks natukene hell. Ei tea. Õudsalt häiris see lõputu õlle joomine, mis seda etendust saatis ja sugu ega vanus kusjuures ei olnud üldse oluline. Ja tegelikult ma ei saanud arugi, miks see õllejoomine antud etenduses üldse oluline oli, mida see pidi edasi andma? Ei tea. Igatahes oli etendus hea, näitlejad väga head ja andekad ning kuigi mind häälega naerma ei ajanud, siis muigama ajas küll. Soovitan!

Oli väga vahva reedeõhtu mehe ja täisealise pojaga. Noorem pojake tõi Tallinnast vajaliku võidu koju :) ehk siis küllap tegi õige otsuse, kuigi see natukene on hirmutav, et jalgpall on nii oluline, et muud elu ei saagi nautida. Aga see oli Sebastiani valik - ta ei kahetsenud midagi ja arvas, et küllap me suvel ikka mõnele vabaõhuetendusele koos jõuame. 

Aitäh kõigile, kes olid piletite ostmiseks raha kinkimisega seotud. Elamuskink on alati kõige parem kink, vähemasti minu jaoks. Seekord kinkisin endale ise elamuse teie abiga. 

Teie Ennike

Kirsiaed Linnateatris

Olime Heleniga kultuursed ja käisime Tallinna Linnateatris "Kirsiaeda" vaatamas. Kes teab, see teab, kui raske on Linnateatrisse pileteid saada. Istusin eksta selle pärast 1.aprillil 10. minutit ennem ühtteist arvuti taga, etendus välja valitud, et saaks piletid. Sellele etendusele, millele soovisin tegelikult pileteid saada, ei saanud, aga teisena oli valikus "Kirsiaed", sinna siis sai. 

„Kirsiaed“, mis valmis vaid pisut üle aasta enne seda, kui Venemaal algasid 1905 laialdased väljaastumised tsaarivõimu vastu, on Tšehhovi näidenditest viimane ja üks tuntumaid. Lavastas käesoleva  tüki Elmo Nüganen. Osades olid Sandra Uusperg, Maris Lüüs(EMTA lavakunstikool) või , Külli Teetamm, Andres Raag, Kaspar Velberg, Priit Pius, Allan Noormets, Anu Lamp, Alo Kõrve, Piret Kalda, Tõnn Lamp ja Andrus Vaarik. 

Aasta 1898. Pärast alkohoolikust mehe surma ja vaevalt kuu aega hiljem järgnenud seitsmeaastase poja traagilist uppumist põgeneb Ljubov Andrejevna Ranevskaja välismaale, jättes kodumõisa maha oma 12-aastase tütre Anja ja 19-aastase kasutütre Varja. Talle sõidab Venemaalt järele armuke, kellega koos Ranevskaja elab mõisa hüpoteegist saadud rahade eest luksuslikku elu oma Prantsuse Rivieras, Mentonis asuvas villas. Kui raha otsa saab, jätab armuke ta maha ja läheb teise naise juurde. Ranevskaja üritab ebaõnnestunult end mürgitada. Nüüd juba 17-aastane tütar Anja sõidab emale Prantsusmaale järele ja toob ta Venemaale tagasi. Pärast viieaastast eemalolekut näeb Ranevskaja jälle oma lapsepõlvekodu ja kirsiaeda. 

Mõis aga on pankrotis ja läheb oksjonil müügiks. Kui mõis maha müüakse ja kirsiaiale kirvest näidatakse, sõidab Ljubov Prantsusmaale tagasi oma truudusetu mehe juurde, kes andestust palub. Etenduse alguses tundub, et kirsiaed on kõigile väga oluline, kuid lõppeb etendus üsna emotsioonitult, sest keegi ei nuta taga ei mõisa kaotamist ega kirsiaia maharaiumist. 

Minu meelest oli hea etendus. Olid küll mõned tseenid, millest ma aru ei saanud, miks need seal olid, aga üldmulje on ikkagi positiivne. Mulle ainult jääb arusaamatuks, kuidas ajast ja arust ja käeolevas ajas naised meestele truudusetust andestavad niisama lihtsalt, kui teha sõrmenipsu... Aga see ei olnud selle etenduse teema. 

Natuke jääb lavatükk ajale jalgu. Selles mõttes, et see ei ole enam päevakajane, mitte sellisel moel nagu 20. sajandi algul. Komöödiat ma ei näinud, mõni üksik koht pani muigama. Minu jaoks oli see üsnagi traagiline lavatükk, sest inimeste prioriteedid olid paigast ära ja mulle tundus, et armujoovastuses ema ei teinud õigeid valikuid. 

Hea oli üle tüki aja teatris käia. Kahju, et ei olnud aega kuhugi toredasse kohta kooki sööma minna, sest etendus oli pikk (3h ja 10min). Ja aitäh Helenile küljetunnet pakkumast, kui kõik oli kottpime või kui garderoob oli ülerahvastatud. Etendust ei soovita minna vaatama nendel, kes komöödiat ihkavad (näiteks Arvol), aga kes jaksavad kolm tundi vaadata ühe mõisa müügilugu, siis sobib.

Teie Ennike

Inimene õpib kogu elu

Ma olin juba pool aastat hoogu võtnud, et ma õmblen endale ühe seeliku. Sellise mugava, suurte taskutega ja kindlasti täpilise. Aga nagu ma korduvalt öelnud olen, siis mina ei ole mingi õmbleja. Ma ei oska seda teha ja ma pean iga kord nii palju harutama ja pusima ja susima ja kohe kuidagi ei tule nii välja nagu peaks. Ja kui täitsa asu olla, siis ei teagi nagu päris hästi, kuidas see kõik päriselt välja nägema peakski. 

Aga mul oli seelikut vaja, suurte taskutega ja just nimelt täpilist. Miks suurte taskutega? Suured taskud osutusid viimase nädala sündmusi arvestades väga oluliseks. Mul on nimelt vaja kuskil oma rotte kanda :) Ja kommi peab ka alati taskus olema. Mulle meeldib, kui mul on kuskil oma kommikoht. Ja mis on kindlam kommikoht, kui seelik, mis on Sul endal seljas :) Seal ei saa igasugused kommivargad Su viimast kommi salaja ära süüa. 

Ma tegelikult palusin ühelt õmblejaametiga tuttavalt abi, et ta aitaks mul lõike teha, sest ma ei teadnud, kuidas see käib, kuid kuna too mu ära unustas (selles pole midagi ebatavalist), siis ma pidin ise pusima ja teate, pusi, kuidas tahad, ega see esimene vasikas läheb aia taha naguniigi. 

Valmis ma ta sain. Ise muidugi rahul ei ole, sest nii palju vigu on sees, aga kuskilt peab ju alustama? Miks mitte rotikandmiseseelikust :) Ja ma olen koguaeg öelnud - kõige lihtsam on öelda, et ei oska - see justkui vabastaks. Me tegelikult ei tea, milleks kõigeks me võimelised oleme. 

Homme ma uut asja õmblema ei hakka :) Hakkan heegeldama hoopis - seda oma vana ja turvalist tegevust tegema. Siiski on hea aegajalt mugavustsoonist välja ronida ja teha midagi uut - kusjuures endale :) 

Aga kui Sul on rotikandmisseelikut vaja, siis Sa tead, kust mind leida :) Ma võin aidata Sul teha :)

Teie Ennike

Titemajandus

Kui ma sain teada, et me praegu endale ikkagi koera võtta ei saa/taha/võimalda jne, siis ma olin väga kurb. Eelkõige selle pärast, et mul puudub ikka jalutuskaaslane, aga ka seetõttu, et ma tahtsin endale uut ja ustavat (ma ei tea, kas koerast ustavamat sõpra saab üldse olla) sõpra. Kahjuks lükkus koeravõtmine määramata ajaks edasi ja ma pidin leppima teadmisega, et praegu on nii, et koera ei tule. 

Mul on kaks kassi: Lasse ja Bosse - igavesti vahvad sellid! Hästi sotsiaalsed ja suhtlejad, tahavad palju tähelepanu, Lasse on väga kõnekas. Kaks poega on mul ja üks mees on pooleldi ka - kõik ju nagu ideaalses Ameerika filmis. Kuni ma nägin täiesti kogemata kuskil facebooke avarustes kellelgi rotti õla peal istumas :) Ja siis ma leidsin end juba Närisliste grupi liikmena ja siis läks asi juba täiesti loogilist radapidi, kuidas ma hirmus aralt ja ääriveeri sellel hetkel, kui pere sõi õhtust küsisin, et kas ma võiksin, palun, endale ühe roti võtta? Meil läbi aegade neid ikka varemalt ka olnud, aga nüüd pole küll juba mitu-mitu aastat meil rotti olnud. Poisid vaatasid mind nagu kuutõbist ja Arvo ohkas üsna kuuldavalt, kuid ütles niimoodi aeglaselt ja natukene nagu tülpinult "No eks Sa võta siis endale see rott!". Ta hääles ei olnud entusiasmi, kuid ta polnud ka pahane. 

Nii juhtuski, et meie juurde tuli elama Villa De Karvapall Rattery kasvandusest Soomest 20. märtsil (Seebuga sama sünnikuupäev) sündinud Mikk -poiss. Ilus, siiamikarva, rex, Dumbo tõugu (ehk kõrvad laiali ja tunduvalt suuremad, kui tavaliselt) rotipoiss. Vurrud krussis. 

Tõime Arvoga ta A-terminali juures asuvast Circle K-st öösel pool kaks koju ja panime ta tema pessa. Hommikul  läksin kohe esimese asjana poissi piiluma. See oli toru sees peidus ja ei liigutanud ka, kui ma temaga rääkisin. Sain aru, et ta kardab väga. Mõtlesin siis, et võtan ta sealt torust  ja panen põue, et ta harjuks minu lõhnaga ja me saaksime rutemini sõbraks. Ta oli mitu tundi minuga koos, magas mul kampsuni sees, vahepeal piilus nööpaukude vahelisest praost, mis ja kus. Siis hammustas mind sõrmest, nii, et veri väljas.  Panin ta pessa ja ta jooksis otsejoones torusse. Õhtupoole võtsin Miku uuesti endaga raamatut lugema, lasin tal enda põues ringi joosta ja nuusutada, ära ta ei põgenenud, aga katsuda ka ei lubanud.

Hommikul võtsin jälle selle üdini ara rotipoisi ja panin ta endale põue. Ma arvan, et ta võis seal olla mingi 15 minutit ja siis ta hammustas mind käsivarrest. Ehmusin, aga mõtlesin, et las olla...väike, kardab, hirm on, harjume. Siis ta hamustas mind teisest käsivarrest ja siis ma panin ta puuri. Mulle eriti ei meeldi, kui mind hammustatakse.... Rääkisin aretajaga messingeris, sain aru, et olin teinud kolossaalse vea võttes ainult ühe rotipoisi. Rott on karjalooom ja vajab liigikaaslast, mina aga olen varem pidanud üksikuid ja kolmekaupa rotte ja ma kohe üldse ei tahtnud mingit hunnikut rotte, tahtsingi ühte vahvat sõpra. Mikk nii ei arvanud. Ta oli kurb, sressis, ei pesnud ennast, ei söönud, ei joonud, ei tulnud peast välja. Tegin SOS kutse Näriliste klubis, et kas kellelgi oleks pakkuda umbes 1,5kuust poissi Mikule sõbraks. 

Eile hommikul käisin Laagri Circle K-s Maikil järel (Eli Unga pesakond). Ilus, rex karvaga Husky poiss, sündinud 27. märts. Sõitsime koos koju, mul hing haige... et äkki Mikk saab veel suurema trauma? Võõras rott, võõras lõhn, võõras tema pesas. Kojujõudes tegin kohustusliku fotoklõpsu ära ja panin Maiki puuri. Maik oli nagu segane: jooksis, hüppas, ronis, sõi, möödaminnes jõi, nuusutas, kõndis pea alaspidi, käis Mikku nuusutamas ja uudistamas. Selline hästi energiline ja julge poiss. 

Peale lõunal oli Mikk pesast väljas ja võttis süüa. Õhtuks jooksis ja hüppas ja ronis Mikk nagu tavaline rotipoiss mööda puuri ringi. Mikk ja Maik nuusutasid üksteist, Maik käis Mikul pesas külas. Mikk oli nagu ümber vahetatud. Mind nad ei taha....Ma panen iga natukese aja tagant käe puuri, et nad saaksid seda nuusutada ja minu lõhnaga tutvuda, aga omaks nad mind veel võtnud ei ole. Aga mul on aega. Peaseegi, et neil koos on tore ja Mikk ei ole enam stressis. Täna hommikul, kui mina ärkasin, olid poisid pesas üksteise kaisus tudumas. 

Esimest korda pesast väljas

Neil on mudugi 24 tunnine valve peal koguaeg, sest Bosse ja Lasse küll aru ei saa, mille jaoks on rotid majas ja neid ei saa isegi maha murda. Neid ei saa isegi lakkuda! Lasse püüab küll. Nii kui rott nina puuri vahest välja pistab, kohe Lasse tõmbab tal keelega üle nina. Küllap ta saab varsti hammustada, aga ega ma ei saa midagi teha - elu õpetab. Ka kasse. Igatahes on kassidel kohe põnevamad päevad olnud :)

Nüüd mul on kaks poissi, kaks kassi ja kaks rotti. Õnneks üks mees. Plaan ei olnud selline, aga Mikk tahtis teisiti. Ma jonni ei jäta, muudkui pikutan puuri ees ja hoian oma kätt pesas. Suures lootuses, et emb-kumb mulle lõpuks varrukast sisse poeb. 

Kaks rotti, siis kaks. Ilusad poisid on, võibolla saan neid kunagi kellelegi paarituseks pakkuda, Dumbo poiss on ikka väga ilus isend ja ega see rex karvaga Husky ka alla ei jää. Ma olen väga kannatlik, hoian oma kätt puuris, olen neile ligi, räägin nendega. Ma loodan, et peagi nad võtavad mu omaks ja ma saan neid hoida enda ligi. Seniks rõõmustan selle üle, et Mikk ei ole enam üks ja Maik on väga elav sell selle aravõitu Miku kõrvale. 

Kes tahab, olete lahkesti oodatud meie beebisid piiluma :)

Teie Ennike