Maila Käose näitus ja La Dolce Vita

Me käisime Arvoga Tartus. Ikka Anne ja Monika juures. Anne juures ühte asja tegemas ja Monika juures teist asja tegemas. Seekord aga juhtus selline lugu, et Anne ja Monika vahele jäi hirmus pikk aeg ja siis Monika soovitas meil minna Maila Käose "365 täiuslikkuse seisundit" näitust vaatama. Njaaa... Need olid siis sellises 8,5x8,5 zentangled ja Monika pinnis mind, et no on ju Sinu omad on ilusamad :)))))) Ma ei julge ennast kiita.... Sest kes siis ikka ennast heast peast kiitma hakkab. Mina veel kõige vähem.... Mõned pildi olid ägedad, mõnest sai inspiratsiooni, aga enamus olid ikkagi sellised väga lihtsad kujutised. Kunstnik ise püüdis aasta vältel jutustada oma päevadest läbi mustrite. See teekond sai alguse hetkel, kui mõttetu tegevuse mõtestamine vajas mõtet. Ta püüdis neid mustreid luues saavutada täiuslikkuse seisundit. Näitusel saab näha 365 pilti, mis panid kunstniku päevale punkti andes mõttetule tegevusele mõtte läbi täiuslikkuse seisundi, mida see projekt temas endas tekitas. 

Panen näiteks mõne enda zentangle... Mul on neid ikka palju ja minu omad on suured, A5. Aga mulle nii meeldib neid teha, selline joonistamise viis rahustab mind ja annab kindlust, kõik kordub, on pidev ja ühtlane, samas saan vabalt lasta pliiatsil teha oma tööd. Mulle väga meeldib, kui ühest täpist koorub välja terve pilt, sest kunagi ei tea, mis ja kuidas välja tuleb. Mõne tööga olen rohkem rahul, mõnega vähem, aga üldjoontes selline joonistamine ei häiri kedagi, ma võin seda teha ja kui ma olen eriti tubli olnud, võin kohe täitsa vabalt teha :) Onju, Helen? Mõned näited....neid on tegelikult kordades rohkem. 

Ma võiks ka vabalt näituse teha, eksole?

Käisime Arvoga La Dolce Vitas ka, sest seal on kaks head rooga :))))) Pasta bolognese ja pasta carbionara. Punane on minu jagu. Tegelikult mees esitan Sulle väljakutse - palun järgmine kord uusi maitseid! Liigne mugavus on igav. Ja Sa ju ometigi ei taha, et meil oleks igav? Vaatamata sellele, et nad oskavad väga head kahte toitu teha :)))

Oeh... Kõhud olid täis ja ikka oli Monikani veel 2 tundi aega. Ja ma näitasin väikseid väsimuse märke ka juba üles ehk siis ühtegi näitust ma sel päeval rohkem ei tahtnud, kuna tegelikult me Annega vaatasime veel Tähtvere Avatud Naistekeskuses ühe meesterahva näitust ka. Mul kahjuks ühtegi fotot pole, sest fotokas oli autos, aga... See kunst oli natukene nagu selline abstraktne. Näiteks ma ei suutnud tuvastada ühelgi maalil, mille nimi oli "Lilled" isegi mitte õrnanatukest lillekest. Kahtlemata on tegu siiski andeka inimesega, aga tema kunst oli mulle pisut arusaamatu. Näiteks üks aktimaal - kui Anne ei oleks mulle näidanud, kus see inimene seal maalil on, ma ei tea, kas ma oleksin ta üles leidnud. Aga kunst võibki vahel väga keeruline ja raskestimõistetav olla. Ma ei saa ikkagi aru, miks minul ikka veel ühtegi näitust pole olnud? 

Aga Monikani oli ikkagi veel kaks tundi aega ja siis me läksime Cafe Truffe'sse kohvi jooma ja no nii muuseas võtsime endale väiksed trühvlid ka, sest need lihtsalt olid seal leti juures nii isuäratavad ja läikivad :) Roosa on ikka roosa - kohe maitsest oli aru saada, et roosa ruulib :) Tegelikult ei olnud midagi erilist, Arvo oma oli täitsa igav, minu omal oli vähemasti väga mõnusa hapuka maitsega kreem sees. Praegu, just praegu sellele mõeldes....võtaks küll ühe...kasvõi Arvo igava trühvli :)

Ja siis me magasime pool tundi Volvos ja lõpuks ometigi oli meil aeg Monika juurde minna. Ma maalisin seekord taimevärvidega. Ma ei olnud kunagi seda teinud ja ega ma väga oluliselt aru ei saanud, mis on neil akvarellidega vahe. Aga maalida on hea!!!! Oi, kuidas mulle meeldib, kui võib vabalt ja keelamata maalida ilusaid asju, mida ma ilusasti teha ei oska :) Maalist mul veeel fotot pole, sest see ei saanud valmis. Mul on üks väga oluline asi tegemata. Punasega. Mul oli hea meel Monikat näha üle tüki aja ja ma sain tema käest kaks külmkapimagnetit: Singapur ja Bulh Fiji (kadestage nüüd :) ). 

Koju jõudsime pool üheksa õhtul (hommikul kell 7 hakkasime sõitma) ja ma olin ikka täitsa plätu. Tegelikult oli tore Arvoga näitusel käia ja trühvlit süüa. Kahekesi. Neid kahekesi olemisi võiks PALJU rohkem olla, oleks ehk musti laine ka vähem....

Teie Ennike

On hingede aeg

Ma võtsin mitu päeva aega ja kogusin julgust, et kutsud Arvot Rapla Kultuurikeskusesse jutu- ja muusikaõhtule Piret Pääriga ja Kulno Malvaga. Ma arvasin, et ta peab mind peast soojaks, et ma teda mingisugusele jutuõhtule kutsun ja ütleb raudselt ei, aga olukorda ära kasutades (heas mõttes) kangutab ka Arvo praegu kordades rohkem, et mina saaksin mingisugusele tasakaalule tagasi ja ega ta ei saanud ju mulle ei öelda. 

Mina kohtusin Piretiga Wäega Wärgi pärimuslaagris sel suvel. Ma olin väga suurte eelarvamustega ja mõtlesin, et mis kuradi Piret ja jutustamise töötuba ja pildid ja esemed ja... Tundus nii igav ja ...mõttetu. Täpselt selle hetkeni, kui Piret avas oma suu meie tervitamiseks. Ma olin lummatud ja kuis siis hakkas lugusid tulema...ei otsa ega äärt. Loomulikult oli tema ülesanne seal töötoas õpetada ka meid lugusid leidma ja rääkima, sest lood on hindamatu väärtusega. Igaühe meie lood on hindamatu väärtusega. Ja nüüd, kui ma nägin, et ta tuleb peaaegu koju kätte, siis ma ei saanud lahti mõttest, et ma pean teda kuulma, lihtsalt pean. 

Kultuurikeskusesse ei olnud just väga palju inimesi tulnud, aga ma arvan, et siin ongi süüdi see eelarvamuse küsimus - mis lood täiskasvanutele? Milleks mulle mingid lood? Mis lood üldse? Onu Remuse jutud? Mis lugusid me veel teame? Salme Reek ja tema õhtujutud? Kes on Piret ja mis lugusid ta räägib? Me ei tea, sest meil on eelarvamused. Ma usun, et paljudel täiskasvanutel käib peast läbi mõte, et mul on targematki oma vaba ajaga peale hakata, kui mingeid lugusid kuulata.... Sest nad ei tea. Nad ei tea, kui palju ilusaid ja õpetlikke lugusid on ühel Piretil rääkida.... 

Piret polnud üksi, tal oli kaasas pillimees Kulno Malvo, kes mängis akordionit, karmoškat, torupilli ja vilepilli (savist, mis oli tema enda valmistatud). Kui andekas inimene! Enamus lugusid olid tema enda kirjutatud (või olid kõik) ja kui hingestatult ta mängis! Seda peab oma kõrvaga kuulma ja oma silmaga nägema, et mõista, kui ilus see on. 

Kaks lugu puudutasid mu hinge eriti sügavalt. Ma panen need siia lühidalt kirja, sest mina pole ju mingi jutuvestja, aga need olid nii sügavad ja liigutavad lood.

Esimene lugu rääkis isast ja pojast, kes surid täpselt ühel ja samal päeval ära ja siis nad läksid sinna, kuhu meie hinged ikka lähevad. Sinna, kus on ilus ja soe ja hea ja kõike on külluses ja millegi pärast ei pea enam muretama. Nende ees oli rikkalikult täidetud söögilaud. Mida kõike seal ei olnud! Seal oli toitu enam kui kahele inimesele ja nii oli see igal uuel päeval, kui järsku isa ja poeg märkasid, et toitu on kuidagi vähemaks jäänud. Mida rohkem läks päevi mööda, seda vähemaks jäi laua peal toitu, kuni ühel päeval see oli täiesti tühi. Mitte midagi ei olnud enam selle söögilaua peal. Ja siis isa ütles oma pojale, et näed poeg, nüüd on nad meid unustanud.... Me peaksime iga päev mõne sooja ja hea mõtte oma lahkunud lähedaste poole saatma, siis on nende laual toitu ja neil on hea olla... Palju häid mõtteid teile kõigile!

Teine lugu rääkis sellest, kuidas elas kord üks vana mees, kes armastas lastele mänguasju meisterdada. Lapsed kõik teadsid teda ja käisid ikka ja jälle mänguasjameistri käest mänguasja saamas, sest mänguasja meister meisterdas mänguasjad klaasist ja nii juhtus, et kõik mänguasjad läksid väikeste käte vahel katki, kui lapsed nendega mängisid. Lapsed olid väga kurvad, neil oli kahju ilusatest mänguasjadest, millega mängides need katki läksid. Lapsevanemad läksid meistri poole hurjutama, et miks viimane teeb mänguasjad nii õrnast materjalist, et need laste käte vahel katki lähevad. Meister võiks mõelda ikkagi millegi tugevama ja vastupidavama peale. Vana mees oli mõtlik ja ütles siis, et tema teeb mänguasju selle pärast klaasist, et lapsed õpiksid õrna asja hoidma nii, et see ei puruneks, sest ühel päeval, kui nad suureks kasvavad, saavad nad teise inimese kõige hellema ja õrnema asja, mida hoida ja mille lõhkumine toob kaasa palju valu ja kurbust, pisaraid ja hingevalu. See on teise inimese süda.... 

Hoidkem siis neid õrnu asju... Igas mõttes...

Teie Ennike

13.oktoober Jalasel

Terve suvi ja pool sügist on Arvo, Robin ja Sebastian ehitanud õue peal garaaži. Alguses pidid nad ära vahetama katuse, aga juhtus nii nagu vanade asjadega ikka juhtub, et kogu vana jama tuli maha lõhkuda ja alustada põhimõtteliselt nullist. Eks ma olen pahane ka olnud... et mees käib kodus ainult garaazi ehitamas, aga enamuse osa ajast olen ikkagi endale sisendanud, et asi tuleb ära teha. Midagi pole parata. Ja nüüd on asi valmis! Viis korterit said endale boksid, kus saavad oma asju hoisustada. 

Muidugi ei puutu see otseslt Jalasel matkamisse, aga kaudselt küll, sest ma eelmisel nädalavahetusel ütlsin Arvole, et me võiksime millalgi midagi toredat koos teha.... Ma olen ausõna väga kannatlik olnud ja eks Ruth on kõvasti aidanud mul kannatlik olla terve suve jooksul, sest sellel ajal, kui meie Ruthiga mööda Eestimaad kolasime, sai meespere südamerahus, ilma vingmist kuulamata, ehitada. Minul aga südame all koguaeg kripeldas, sest liiga vähe sai koos aega veedetud. Muidugi, kui ma oleksin läinud garaaži ehitama, oleksime päevad läbi koos olnud, aga ma ikka leidsin koguaeg midagi tähtsamat, mida üks naisterahvas teha võiks. 

Igatahes minu vihje ja ilusa ilma peale kutsus Arvo meid Jalasele matkama. Mul oli siiralt hea meel, sest mul tekkis hetkeks tunne, et me oleme jälle seesama hea kamp, kes teeb asju koos. Mulle oli väga vaja seda matka, sest kuskil hinges olin ma ikkagi üsna murelik, et me eriti midagi koos ei tee. 

Raba oli sügiseselt ilus ja pilve tagant välja tulnud päike tegi selle veel ilusamaks. Kuna ma enam aktiivsusmonitori ei kasuta, siis mul oli täitsa suva, millises tempos me liigume  või kui palju ma parasjagu kaloreid kulutan. Ma sammusin meespere taga, kuulasin, mida nad rääkisid. Kuna mul endal on praegu kõnetakistus, siis ma hea meelega kuulan. Poisid on suureks kasvanud.... Isegi Sebastian. See natukene hirmutab mind, sest mul on viimasel ajal jäänud selline tunne, et poisid hoiavad isa poole. Neil on omad koos tegemised (ehitamine, saun, mingid sarjad ja saated, mida nad koos telekast vaatavad) ja ma kuidagi nagu ei mahu sinna koos tegemisse. Tegelikult on see ainult tunne, sest ma mahun ikka :) Lihtsalt on asju, mis on poistel isaga ja see on paratamatus (me segasuana ei harrasta, seoses soolise erinevusega minu kahjuks) - see on see väikene kurbusenoot, et mul pole tütart, kelle juukseid peale sauna kammida :) Elu tahtis nii, ju siis pidi nii olema. Lohutan end mõttega, et tegelikult on see suurepärane, et poistel on oma isaga nii lähedane suhe, sest tegelikult on ju Arvo poiste elust päris palju ära olnud, aga ausõna - õhus on tunda armastust, kui nad kokku saavad ja koos teevad. 

Sammusin nende taga, klõpsisin paar pilti ja mõtlesin, et kui me rabajärve äärde jõuame, siis ma lähen järve. Mul ei olnud midagi kaasas - ei saunalina ega trikood, aga ma mõtlesin ikkagi, et ma lähen. Ma ei ole kunagi mingi külma vee harrastaja olnud. Näiteks ei lähe ma suvel merre, kui vesi on liiga jahe, sest meres peab liiga palju vaeva nägema, et saaks lõpuks end üleni sisse kasta. Ja ujula vesi tundub ka mulle alati liiga külm :) Aga ma olen võimeline külma vette minema, kui seda saab teha kohe ehk siis vesi on kohe üle pea. Ma pole kunagi varem oktoobris looduslikus veekogus käinud, aga ma ei teagi, miks ma pole seda varem teinud. Vesi oli külm, selline tunne oli, nagu mind torgitaks miljoni nõelaga, aga oi, kui hea see oli! Terve selle hetke ma mõtlesin, et Maret teeb seda koguaeg - vapper naine! Meespere pidas mind muidugi ogaraks, aga ma tegin oma sulpsu ära ja pugesin soojadesse riietesse jooma kuuma piparmünditeed. Ei olnud hullu midagi - soovitan proovida! Ma läheks täna jälle - see on tõesti väga eriline tunne.

Tagasiteel kõndisin meespere ees ja kuulasin, mida nad rääkisid :) Küll neil on palju rääkda! Maailma asjadest pisikeste mutriteni välja :) Arvo on head tööd teinud - poisid hoiavad ja armastavad, usaldavad teda ja see ongi kõige tähtsam. Tundub, et minu roll emana on tunduvalt väiksemaks jäänud, sest vaatamata sellele, et ma oskan maailma parimat boršisuppi teha, ei saa ma kunagi olla Arvoga samal pulgal - poiste jaoks on Arvo mehe ideaalkuju. Eks see nii peabki olema ja mul on hea meel, kui Arvo oma tegemiste ja olemistega neile põhiväärtused kaasa annab - ma jätan näägutamise enda osaks :) Sest no ausõna, ma ikka vahel ei saa sellest vastassoo hingeelust ikka mitte muhvigi aru.... Näiteks tooli täis musti riideid.... 

Tore oli koos rabas käia. Ma loodan, et järgmist koostegemist ei pea nii kaua ootama, sest see on väga oluline asju koos teha. Selliseid asju, kuhu minu õrn naisehing ka mahub. Aga teate, õrn naisehing.... Mina hüppasin ainsana 13.oktoober järve - minus on jõudu küll, kui see on vaja kuskilt üles leida :)



Teie Ennike

Pirita sügisjooks ja 10 medalit

Meil sai nüüd Ruthiga suveplaan täidetud. Nimelt käisime oma kümnendal medalil järgi. Pirita Sügisjooks, 6km ja kepikõndisime. Hirmsa hooga. Aeg jäi tublisti alla tunni. Medal on senistest kõige väiksem, kui see ei loe midagi. See kõik ei tähenda muidugi seda, et me nüüüd enam rohkem ühtegi medalit ei jahi, kuid Ruthi soov saada kevad-suvega kümme medalit kätte, sai täidetud :) Mul on hea meel!

On olnud raskeid kilomeetreid, suuremaid ja väiksemaid eneseületusi, häid ja halbu radasid, asfaltit ja metsa - kõike on olnud. Ühest oleme pääsenud - vihma me ei saanud. Ja oi kui palju igasugu nänni on saadud! Erinevaid soodustusi, reklaamlipikuid, vett ja puuvilja, suppi ja leiba  - raha eest ja peale ka. Aga medalid on ilusad - üks ilusam kui teine :) 

Palju kilomeetreid on sel aastal Ruthiga maha käidud. Niisama ju ka, ilma medalita üritustel ja kodualevis. Loodetavasti ei jää nüüd pimeduse ja sügise varjus käimine täitsa ära, aga järgmine aasta jahime medaleid jälle. Parandame ehk aegugi - kes teab. Aitäh Ruth, et oled mind kaasa vedanud ja reganud :) Ilma Sinuta poleks seda kõike juhtunud! Mehed muidugi meil päris hästi ei saa aru, miks me seda teeme, aga ...me ei saa ka aru mõnest asjast , mis meie meestele meeldib ja mida nad teevad. Sooline erinevus :) Järgmine aasta jälle! 

Teie Ennike

Kunst ja kook

Oi mulle meeldib, kui Helen pakub välja, et läheme mõnda uut näitust vaatama! Fotografiskas nimelt on praegu kaks uut näitust (tänase seisuga tegelikult lausa kolm). Ta ise oli ühte neist juba näinud, aga see teda ei häirinud. Igatahes võttis ta mu kooli juurest peale ja me sõitsime Fotografiskasse. 

Esimesena vaatasime Kristty Mitchelli näitust "Imedemaa". Seda polnud Helen ka varem näinud. Näitus on Mitchelli viie aasta pikkune projekt, mis algas 2009. aasta suvel – mõni kuu pärast tema ema traagilist surma vähi tõttu. Sellest sai fotokunstniku viis valusast reaalsusest põgenemiseks leides tee tagasi lapsepõlve muinasjutulisse maailma. Kunstniku kujutlustest sündinud karakterid said vabalt rännata kaamerasilma ees tema kodu lähedal asuvas metsas. See on lugu, mis jutustab ühest sügavast leinast välja tulemise teekonnast. Fotograaf planeerib ja valmistab oma pildid hoolika detailitäpsusega ette ning disainib silmapaistvad kostüümid ja rekvisiidid – see võib aega võtta isegi kuid. Iga element on austusavaldus emale, mis on seotud tütre raamatumälestustega lapsepõlvest, leinaga täiskasvanueas ja taasleitud hingelise loodussidemega. Koos väikese modellitiimi, jumestuskunstniku ja abikaasaga ehitab ta metsades imeilusad võttepaigad oma fotode jaoks. Igas pildis on nii draamat kui karakterit, mis annab edasi rikkalikku fantaasiamaailma, ent samas tekitab äratundmist hoolimata sellest, et tegemist on autori enda loodud tegelastega.

Minu jaoks oli see väga kurb näitus. See tekitas minus väga segaseid tundeid, aga ma ei saa neid siia kirjutada... Aga. Kuigi see tundus mulle kurb, siis ma pole vist kunagi ühtegi nii ilusat näitust näinud. Kõik need ideed, lilled, liblikad, roosa, lilla, sinine...külm ja soe. Kõik need päeviku sissekanded iga pildi juures. See valu ja ahastus, pisarad ja igatsus... See on nii ilus! Nendel fotodel. See, mis Kristty hinges toimus, on liigutav ja kurb, samas on ta sellest kurbusest loonud midagi tõeliselt ilusat, mis on viimse detailini läbi mõeldud. Mõtlesin pikalt, et kas viis aastat sügavat leina on pikk aeg? Kes teab... Iga lein on erinev. Aga üks, mis on kindel - Kristty armastas ja armastab oma ema väga. Kel vähegi võimalust, minge vaatama! Koos emaga, tütrega, pojaga, vanaemaga - see on seda väärt!

Teine näitus oli hoopis midagi muud. Briti kunstniku Alison Jacksoni näitus "Tõde on surnud". Näiliselt on Alison Jackson olnud tunnistajaks paljudele skandaalsetele hetkedele - näituse varamusse kuuluvad fotojäädvustused president Donald Trumpi intiimsetest hetkedest Miss Mehhikoga, kuninganna Elizabethist tegemas selfie’t oma perekonnaga, Angela Merkelist François Hollande’i käte vahel, seljas vaid karusnahkne kasukas, ja Barack Obamast suitsupausil. Kaasaegse kunstnikuna nihutab Alison Jackson oma realistlikena näivate piltidega piire selle vahel, mis on tõeline ja mis pelgalt inimeste enda fantaasia. Alison Jackson on fotograaf, kes töötab vaatlejana. Otsides kirglikult ideaalset nurka, täiuslikku modelli ja perfektset maski, on tervikloo jutustamisel igal rekvisiidil oma kindel roll. Doppelgängerid ehk teisikud portreteerivad privaatseid ning mõnikord ka intiimseid ja paljastavaid situatsioone. Jackson uurib fotolavastuste kaudu, milline mõju on kuulsustel meie enda kogemustele ning tõstatab küsimusi kuulsuste kultuuri ja publiku kõmuhimu kohta. 

Ütlen ausalt, et mulle see provokatiivne näitus ei meeldinud. See ei oleks mulle meeldinud ka siis, kui kuulsuste asemel oleks olnud lihtsalt suvalised inimesed, sest need fotod olid intiimsed ja pornograafilised. Mulle ei meeldinud kuninganna Elizabeth wc potil istumas, aga mulle ei oleks meeldinud ka, kui seal oleks lihtsalt üks naine olnud. Minul assotsieeruvad need fotod mingisuguste oma valusate mälestustega ja mul oli kohati tunne, et ma ei taha neid pilte näha. Samas, kui kunstnik ise oma loomigu loomisest rääkis, sain ma aru, mida ta püüab edasi anda. Või no ma tegelikult päris hästi ei saanud aru :) Et milleks? Ja kui Kristty fotod olid üliteravad ja selged, siis Alisoni fotod olid hägused, udused, justkui halva kvaliteediga, aga see vist on sellest,e t jätta muljet, kuidas need on salaja kuulsustest kähku tehtud. Ei tea. Nägin ära, aga ei meeldinud. 

Kookis sõime ka :) Heleniga koos ikkka võib kooki ka süüa :) 

Ilus õhtupoolik oli. Rahulik ja ilus. Ma olen ikka veel Kristty näituse lummuses ja arvan siiralt, et on inimesi, kes seda näitust KINDLASTI nägema peaksid. Mul on hea meel, et Helen mind näituseid vaatama viis. Isegi, kui minus on natuke segaseid tundeid, oli see ikkagi väga ilus. Ja mulle meeldib Heleniga koos olla :)

Teie Ennike

20. optibeti sügisjooks

Kepikõnd ja lihtsalt kõnd ja sörk ja jooks ja... Igasugu asju on sel suvel proovitud. Eelmine nädalavahetus käisime Tallinna Maratoni raames toiunud Optibeti 20ndal sügisjooksul. Minu jaoks tegi selle jooksu eriliseks heategevuslik maik. Iga osaleja pealt annetas Optibet 10 eurot ja siis Sa said ennustada oma oletatavat aega ja kui mahtusid enda ennustatud aja sisse, siis maksis Optibet Sinu eest veel 10 eurot.

Meie mahtusime Ruthiga kenasti enda ennustatud aja sisse, seega läks meie poolt liigesehaigete laste toetuseks 40 eurot :) Siis võib ju kõndida ja joosta ja sörkida ja kepitada ja isegi ratastooliga 10neid kilomeetreid läbida (müts maha selliste inimeste ees....). 

Meie jäime raja, korralduse ja ilusa medaliga igati rahule :) Ja no head teha on ju lausa lust!

Teie Ennike

Jüri Jaansoni Kahe Silla 10km rännak

Käisime Ruthiga jälle jalgu liigutamas. Õues oli 28 kraadi sooja ja oioi, kui raskeks see kogu selle protseduuri tegi. Aga meil on Ruthiga hea tandem. Mina ei saa kuidagi käima ja siis Ruth oma tempoga veab mind justkui kiiremaks. Ja kui lõpus Ruth  enam väga nagu ei jaksa, on minul jalad soojad ja võiks aga muudkui minna. Niimoodi kahepeale tegime jälle minuti võrra parema aja kui Rakveres :)

Ilus medal jälle kaelas. Järgmine jooks on heategevuslik :) Nii meeldib mulle palju rohkem lipata. Kuigi ega see medali järgi lippmine ka halb ei ole :) 

Väledaid jalgu kõikidele tervisesportlastele!

Teie Ennike