Bosse de Peluche Scottish Fold

Ma mäletan, kui Liisu OSTIS endale kassi ja ma talle ütlesin, et ta on ikka puhta põrunud, et on nõus kassi eest raha välja käima. Nagu päriselt ka. Terve Eesti on täis kassiomanikke, kes tahavad oma kassipoegadest lahti saada ja Sa käid terve kuhja eurosid välja, et endale kass võtta. Tuletaevasappi, eksole. No ja siis seesamane Liisu kass Marta sai õnnelikuks emaks ja ma sain sealt pesakonnast endale Sassi. Jah, just, selle imetabase Sassi, kellel kahjuks oli süda haige. Aga ma ei kurvasta, sest ma pigem rõõmutsen selle üle, et Sass meie elus oli ja meile nii palju õpetas. Õpetas ka seda, et kassipoja eest võib siiski eurosid välja käia, kui tegemist on Scottish Straighti (kikkis kõrvad) või Scottish Foldiga (lontis kõrvadega). 

Sassi kaotus oli ränk, eriti minule ja Sebastianile. 

Ostsime endale uue sõbra, seekord lontis kõrvadega. Mitte selle pärast, et ta on tõukass ja jube peen värk, vaid selle kassitõu sõbralikkuse ja sotsiaalsuse pärast. Meil on vana kass ka ikka jätkuvalt elus (peaaegu 14 aastat), kuid see on kass, kes kõnnib omapead. Meil aga oli vaja sõpra. Sellist, kes tahab, et temaga mängitakse, räägitakse, et teda sületatakse.Scottish fold on väga hellust nautiv tõug ja tahab lähedust. 

Nüüd on meil Bosse. Igavesti vahva kassipoiss, kes tahab hirmsasti mängida. Shotlased on võrratu iseloomuga kassid. Just selle pärast on nad nii hinnatud ja erinevad teistest tõugudest. Nad on vaiksed, naudivad tohutult inimese seltskonda ja väljendavad seda igapäevaselt. Juba täna, kui ta on vaid 2 kuud ja 6 päeva vana, on näha, et ta tahab inimesega koos olla, tahab tähelepanud ja hellust. 

Selle foto autorit ei tea

Bosse on kiibitatud, vaktsineeritud ja ussitõrje saanud, arstliku kontrolli läbinud europassiga kiisu. Nii tubli ja tegus. Käib ilusasti liivakastis, sööb hästi, mängib palju ja reageerib isegi oma nimele juba. Värvus on tal ametlikult chocolate, hetkel tundub ta must heledate pikitriipudega, aga seda näitab aeg, mis temast saab. Oleme kõik väga rahul selle otsusega, et võtta Sassi asemele uus shotlane. Sassi me tagasi ei saa ja ma ei ootagi, et Bosse oleks nagu Sass, kuid kui keegi soovib tõesti lähedust ja hellust armastavat kassi, siis shotlane on selleks parim valik.

Ma loodan, et meil on Bossega ees palju toredaid aastaid :)

Nukutegu (waldorf) ja Jussike

Mul on käsitöökriis. Ma ei suuda mustrit jälgida, ei suuda kududa ega heegeldada. Kõik läheb sassi ja untsu ja tekitab stressi. Mingil moel on tunne nagu peaksin tegema, aga no kohe kuidagi ei saa. Ja see omakorda tekitab uue stressi, et peab, aga ei saa. Lihtsalt ei saa. Täna mitte. Pole üldse mõtet rääkida terapeutilisest tegevusest, sest praegu see millegi pärast ei toimi. 

Olen juba mitu kuud heietanud oma peas mõtet, et oleks vaja teha üks nukk. Jälle "oleks vaja"... Tegelikult ei ole mitte midagi vaja, kuid tunne oli ikkagi peal. Lükkasin seda eemale, sest kui ausalt tunnistada, siis see nukutegu on ikka üks suur töö küll. Kõik need lõiked ja õmblemised ja riided ning ma peaksin igaksjuhuks mainima, et ma ei oskagi üldse õmmelda. Lihtsalt ei oska. Mu õmblused ei ole nii sirged, kui peaks. Mul on nii palju mõtteid, aga ei oska neid kangale kanda ja hiljem õmmelda. Kõik, mis ma teen, on suur katseeksitusmeetod ja minu jaoks tohutu nikerdamine. Niisiis - nuku tegu on suur töö. 

Aga kui tunne tuleb peale ja Su silme ette kerkib ilus, natuke pontsik, punaste juuste ja triibulise kampsuniga nukutüdruk, siis ei jäägi muud üle, kui otsida välja kõik vajaminevad asjad ja panna oma armsad sõrmed tööle. Kannad lõiked kangale, teed vajalikud õmblused, pesed kanga, et eemaldada harilikupliiatsiga tehtud jooned, lõikad kõik vajalikud jupid välja ja hakkadki nukku tegema. Tegelikult see eelnev on ka tegemine, aga nüüd hakkab nukk kuju võtma. Võtab kuju villa ja nööri abil. Võtab kuju... Võttis seekord niimoodi kuju, et imelik hakkas. 

Ma tegin vea. Suure vea ja ei hakka siin seda üldse kirjutama, sest mulle ei meeldi, kui inimesed mu üle muigavad. Seoses selle veaga hakkas mu silme eest kaduma punaste juustega, pontsakas nukutüdruk. Mida rohkem edasi õmblesin ja täitsin, seda rohkem tüdruk kadus. Ma harutasin kolm korda kõik peenikesed käed ja jalad peenikese keha küljest lahti, kuid kui asusin kõike uuesti kokku õmblema, kadus tüdruk veel enam. Läksin õhtul magama (peale pikka ja rasket päevaõmblemistööd) ja olin masendunud. Veensin ennast et hommikul ärkan üles, harutan kõik uuesti lahti, võtan uued lõiked ja algan otsast peale, sest mu silme ees ei olnud midagi. Mitte kõige vähematki, mis mind oleks rahuldanud või rõõmustanud. Mis oleks tekitanud tunde, et varsti on valmimas midagi sooja ja head.

Ärkasin üles ja vaatasin oma nukku. Pea, kehad, käed, jalad. Kõik õigetes propotsioonides, lihtsalt natuke nagu äbarik. Väikene nina ja naerusuu. Ja silme ette tuli poiss. Punaste juustega ja peenikeste jalgadega poiss. Nagu poisid ikka on - pikad ja peened :) Ma ei suutnud teda lõhkuda, lihtsalt ei suutnud. Hakkasingi edasi tegema poissi. Tegin püksid, lühikese säärega ja traksidega, just temale sobivad. Nikerdasin sokid ja kingad, just tema peenikestele jalgadele sobivad.

Mehepojad käisid kahtlustavate nägudega ümber "õmblustöökoja" ja ei saanud päris hästi aru, mida ma teen, sest olin neile rääkinud, et mu silme ees on pontskas, punaste juustega nukutüdruk ja nüüd oli keset lauda kribu ja kiilakas tarksipükstega "asi". 

Jussike. Just nimelt Jussike. Oi, kui raske neid riideid teha oli! Kõik need bokserid ja püksid ja sokid ja papud (miniatuursed) ja pluusid. Kahju kohe, et ma ei oska hästi õmmelda, sest mul on niiiiiii palju mõtteid ja nii vähe oskusi nende mõtete teostamiseks. Kuid mingisugused riided ma sain valmis ja et südamesooja ja muidu sooja juurde anda, tikkisin ikka ka natuke. Juuksed tegin punased, sest seekord need lihtsalt pidid olema sellised punakad, nii oli mu peas olnud ennem Jussikest. 

Kus on kirjas, et nukud peavad olema just tüdrukud? 

Seekord tuli hoopis nii ja ma ei ole üldse enam õnnetu, sest lõpptulemus on siiski väga armas ja soe. Jussike on umbes 10 cm pikem, kui Lota ja kindlasti kõhnem. Kõik materjalid on Arvo ema asjade hulgast võetud, välja arvatud vill ja nuku nahavärvi kangas. Aega kulus palju, liiga palju, sest palju oli harutamist ja meelehärmi, ennem, kui Jussike hakkas välja kasvama. Ma muudkui arenen selles õmblemise asjas ka. Sellest annab tunnistust näiteks see, et kui miski on liiga lai või lühike või kitsas, siis ma ei viska seda kohe minema, vaid püüan ikka õigesse mõõtu saada. Pusisin, mis ma pusisin, valmis ma ta sain :)

Jussike leidis endale juba sõbra ka :)

Eesti Loodusmuuseum

Täna algas vaheaeg! Jõudsimegi tõesti ära oodata. Ja suvevaheajale kohaselt oli hommikul ärgates õues tõeliselt kena jõulueelne ilm :) Ja siis see oli imelik. 

Oli imelik, et ma ütlesin: "Homme lubab ilusat ilma." Lohutuseks või nii.  

Arvo ütleb:"Tõesti või? Nii tore! Siis läheme Sippa ja teeme toredaid asju."

Mina ütlen: "Jah!"

Aga siis ma natukene mõtlen ja imlikul kombel ma tunnen, kuidas mul on vaja see välja öelda. Nii ütlesingi: "Mul on sellest kõrini, et te olete koguaeg mudased ja nõgised. Et te igal võimalikul juhul järate seda grillitud liha. Ja ma tahaksin hoopis vanalinnas jalutada lillelises seelikus."

Imelik on see, et ilm on nii kohutavalt imelik ja nemad, st minu armas meespere ei oskagi midagi minu väljaütlemiste peale kosta. Robin ütleb hoopis, et lähme kuskile muuseumisse ja siis ütleb Sebastian, et lähme Loodusmuuseumisse ööliblikate näitust vaatama. 

Kaks tundi hiljem leian end oma meespere seltsis lillelises seelikus jalutamas Tallinna vanalinnas Loodusmuuseumi poole. Imelik. 

Loodusmuuseumis on praegu avatud öiste tiivuliste näitus. Näituse kakkude pool tutvustab huvilistele kahteteist Eestis pesitsevat või eksikülalisena kohatavat kakuliiki ning ööliblikatest saab näha öiseid lendureid nii Eestist kui ka laiast maailmast. Väljapanek annab hea ülevaate ööliblikate ja kakkude eluviisist, elupaikadest, toitumisest, kehaehitusest, arengust, ökoloogilistest iseärasustest, käitumise eripäradest jms. Teema edasiandmisel kasutatakse erinevaid meediume: mulaaže, topiseid, tekste, fotosid, videoid, heli ja mitmeid mängulisi eksponaate. Külastajad saavad nii lugemis-, kogemis- kui avastamishetki. Sebastiani arvates me oleksime võinud muidugi ainult liblikate juures ollagi, sest miski muu ei paku talle rohkem rõõmu ühes muuseumis, kui tahvlite viisi liblikaid oma kõige suuremas ilus. Lisaks sirutatud liblikatele sai mikroskoobiga liblika tiiba vaadata, puutüvedelt öölasi leida, läbi toru vaadata, kuidas liblikas nuku seest välja tuleb, kuulata nende hääli. 

Kakkude näitusesaalis saab tutvuda Eesti kakulistega, kuulata nende hääli, tutvuda nende eluga ja pesaga. Meie näiteks ei teadnudki, et meie metsades lendab nii väikseid kakulisi ringi nagu muuseumis eksponeeritud on. 

600 Eesti last olid joonistanud kakukilis. Fantastilised tööd!

Muidugi käisime läbi ka kõik teised ruumid, kui me juba muuseumisse sattunud olime. Nägime elusuuruses loomi, linde, putukaid, taimi. Pidin alla suruma oma ahastust karupoja topiste pärast, sest see on ju kõik teaduse huvides, eksole.... Teadus võib mõnikord ikka julm olla... 

Suvevaheaeg algas õpetlikult :) 

Imelik eksole, kuidas hommikul jõuluilma vaadates ei oskagi endale ette kujutada, et õhtuks oled läbi tatsanud kogu Loodusmuuseumi ja siis ei tundugi taevast allasadavad õunasuurused rahetükid katastroofina, sest kojujõudes oled kuidagi rahul. Jälle üks asi siin elus nähtud ja näidatud. Poistele näidatud. Ja nad ikka veel tahavad, kohe ise tahavad minna ja näha. Järelikult on kõik õige. Täna. 

Sel, kes pelgab topiseid ja kellel meel haledaks läheb, ma ei soovita Loodusmuuseumisse minna. Ülejäänud - ruttu, ruttu ööliblikaid vaatama! Te ei kujuta ettegi, kui palju ilu lendab öösel ringi nii meil kui mujal. 

Imelik tõesti, et toredaid asju saab teha ka kuskil mujal kui ainult poriste ja nõgistena Sipas :) 

Viimased kunstipingutused

Sebastian ja kunst - võhivõõrad :)

Õppeaasta hakkab lõppema. Olen sellel õppeaastal olnud Sebastiani kunsti ja tööõpetuse "õpetaja" ja ma peaksin ütlema, et mul on väga põnev aasta olnud. Mõtled küll, et no mis see siis ära ei ole, kuid tegelikult, kui vaadata õppekava ja siis süveneda Sebastianisse, on üsna keeruline välja mõelda, mida temaga siis teha, et ta oma vajalikud hinded kätte saaks, sest siinkohal on täiesti aus möönda, et tema poolest võiks igasugune kunst üleüldse olemata olla. Paraku tema tahtmine pahatihti ei loe midagi ja nii pean mina oma halle ajurakke liigutama, et asjad saaksid tehtud ja saaksid tehtud võimalikult valutult.

Tööõpetuses olen ma üsna naglalt ära kasutanud kogu tööprotsessi matkates ja süüa tehes. Olen hinnanud tema puu laasimise oskust ja kartulite hakkimise oskust, kuidas ta saab hakkama grillvarda meisterdamisega. Kõik sellised asjad, mis juhtuvad iga kord, kui meil on tore. Nii on tekkinud Sebastianile arusaam, et tööõpetus on ka tore :) Kuni sinnamaani, kui me geomeetrilistest kujunditest järjehoidja disainisime :) Kuigi pole mõtet üldse halada - ta saab kääridega sama hästi hakkama nagu saega ja järjehoidja tuli aus. Saan selle endale, ta lahkelt lubas. Ongi hea, sest mul on praegu järjehoidjaks kommipaber. 

Kui ma oma õpetajahakatise aegu meenutan, siis asi ei ole üldse Sebastianis. Kääridega töötamine on kõikidele I ja II klassi lastele üsna keeruline protsess, eriti ümarate kujundite välja lõikamine. Tuleneb see vähesest kogemusest? Küllap jah, sest näiteks lasteaias lõigatakse kõik kujundid kenasti ette, lapsele jääb ainult liimimise vaev. Nii ongi I klassi kunstiõpetaja hädas, sest lapsed ei saa paberi lõikamisega hakkama. No saavad, aga tulemus on suhteliselt trööstitu. Sebastian sai ka hakkama, pusis mis ta pusis. Tõmbasime järjehoidjale veel läbipaistva teibi ka ümber ja "5" käes nagu niuhti :)

Kunstiga on sootuks teisemad lood. Kuigi jah, ka siin ma olen elu toredaid asju ära kasutanud. Näiteks piparkookide tegemine, halloweeni kõrvitsa meisterdamine, lumememme tegemine, munade värvimine jne. Kus on kirjas, et kunst on ainult paber ja pintsel (pliiatsid ei meeldi Seebule kohe üldse)? Ei olegi kirjas ja seetõttu tuleb elu ennast ära kasutada, sest nii võib Sebastianil isegi tekkida väikene mõte, et äkki kunst on tore. Lootma ju ikka peab. See ei tähenda kõik muidugi mitte seda, et me pintslit üldse kasutanud poleks. Ikka oleme. Lihtsalt selleks ettevalmistumine võtab nii palju aega ja energiat, et ma hea meelega leian alternatiive.

Eile olid viimased ponnistused selleks õppeaastaks ja nii õppisime sümmeetriatrükki Jüri Mäematilt innustust saades. Kujutasime liblikat - tore, värviline ja rõõmus putukas ja vaieldamatult Sebastiani lemmik. Paber (meie kasutasime toonpaberit) tuleb pooleks murda ja näidata ette, kuidas maalida liblikas vaid ühele poolele, seejärel vajutada maalitu osa teisega kokku- tekib sümmeetriline jäljend. Ja nii valmibki kaunis liblikas. Mesi minu kõrvadele oli, kui Sebastian töö lõppedes ütles, et täitsa tore oli. Seda nalja ei kuule tema suust küll mitte liiga tihti. Töö valmis põhimõttel-maalin joone-vajutan pooled kokku, maalin järgmise osa, taas pooled kokku jne. Töö valmib ja muutub rikkalikumaks järkjärgult.--värv (guašš) ei tohi ära kuivada enne kahe poole kokkuvajutamist. 

Sebastian saab tegelikult iga asjaga hakkama, mis me koos siin välja nuputame. Ta lihtsalt ei taha teha neid asju, aga teeb, sest ta on selgeks saanud, et elus on vaja teha ka neid asju, mida ei taha. 

Mul on temaga koos tore olnud. Ja ma olen selle aasta jooksul siiski näinud arengut. Ta ei satu hüsteeriasse, kui käed lähevad mustaks, sest ta teab, et need saab pärast puhtaks pesta. Ta on õppinud, et maalides peab ikka pintslile värvi ka võtma. Ta on õppinud, et kui joonistad tiigrit ja jätad saba tegemata, siis on üks oluline tunnus tiigri kujutamisel ära jäänud ja tiiger näeb välja nagu karu :) Ta oskab piparkooke teha, mune värvida, puid laasida ja saagida. Ta oskab lumememme teha nii lumest kui plastiliinist. Ta oskab igasugu asju. 

Me oleme koos õppinud :) Ja õpime uuel õppeaastal jälle. Täna aga loeme viimaseid päevi, et saabuvat suvevaheaega tervitada. Oleme seda kaua oodanud ja jõudsime ära oodata.

Ilusat suvevaheaega kõikidele lastele ja õpetajatele :)

"Supilinna Salaselts" ja Nõmme seikluspark

Õpetaja pakkus Sebastianile välja, et võiks klassi lõpetamise puhul minna teatrisse. Sebastian hakkas kohe vastu vaidlema ja rääkima, milleks seda kindlasti ei oleks vaja teha. Teatrites oldi paraku Sebastiani poolt, sest seoses hooaja lõpuga, polnud ühtegi etendust, kuhu oleks pileti saanud. Tuli midagi muud välja mõelda ja nii me sattusimegi kõik kolmekesi (mina, õpetaja ja Sebastian) Coca-Cola Plazasse vaatama uut lastefilmi "Supilinna Salaselts" ja hiljem Nõmme seiklusparki seiklema. 

Film oli väga hea. Päriselt ka. Mõnikord ma pean hambad ristis ära kannatama mingisugused etendused või animafilmid, kuid see mängufilm oli täiesti vaadatav. Isegi nii vaadatav, et hirm hakkas vahepeal. Sebastian ehmatas ka korra lausa niimoodi, et karjatas. Vot nii hea film. Soovitame kindlasti vaatama minna. Suure popkorniga, mis tegelikkuses saab filmi alguseks otsa :) Meil küll sai. 

Seikluspark oli peale kino. Ilm oli suurepärane ja kuna Seebu on varem Otepääl seiklemas käinud, siis ma teadsin, et see meeldib talle väga. See seiklemine. Aga ma ei teadnud, et talle ei meeldi mitte üks raas, kui keegi võõras talle trakse külge paneb. Eelmine kord tegi seda ju Arvo. Nüüd pidime koos juhendajaga kuidagi hakkama saama. Hetkeks tundus, et kogu üritus on läbi kukkunud, kuid kui ta sellest puudutamise osast üle sai, oli elu jälle ilus ja võis kuulda ainult õpetajale suunatud soovitusi: "Kuku! Kuku! Kuku!". 

Tore päev oli ja Sebastian jäi väga rahule. Neil on õpetajaga päris omapärane suhe. Mul on hea meel, et just see õpetaja on tema õpetaja, ausalt ka. Igaüks nii sõbraks Sebastainiga ei saaks. Nende vahetu suhtlus (pigem siiski selline sõpradetaoline, mitte ametlik õpetaja-õpilase suhtlemine) paneb mind alati imestama, et kuidas õpetaja küll ei solvu. Aga näed, ei solvu. Ta kuidagi kohe oskab need asjad selliseks keerata, et Sebastiani teravmeelitsemine ei tundugi enam nii õudne. 

Keegi alla ei kukkunud (Seebu oleks küll hirmsasti tahtnud näha õpetajat kõrgustes rippumas ja appi karjumas) ja ilm oli lausa suurepärane. Loodetvasti uuel õppeaastal tuleb erinevaid käike rohkem. Usun, et see on väga väärtuslik õppimise osa. Vahest ehk väärtuslikumgi, kui lünkadega töövihik aga sellest ma täna ei kirjuta, sest ma ausõna olen püüdnud terve õppeaasta hoida väga madalat prfofiili. Ikka selleks, et kõik oleks rahul.

 Kõik on rahul. 

Meie armas Sassike (Scottish Straight)

Kõige siiram, soojem, armsam, sõbralikum, seltskondlikum, pehmem, hellem, ilusam, intelligentsem kassipoiss, keda ma oma elus kohanud olen. Kõige suurema suhtlemis -ja tähelepanuvajadusega. Kõige erilisem ja kõige äpum. 

Mul ei ole sõnu, et väljendada meie pere kurbust.... 

Vormsi

Juba eelmine kevad me rääkisime sellest, et peaks minema uuesti Vormsile, ratastega, matkama. 2010 aastal me käisime ja jäime väga rahule, kuna aga pool saart jäi nägemata ja Sebastian on ka vahepeal natukene suurema lapse moodi saanud, siis me võtsime plaani, et peame ühe külaskäigu Vormsile tegema. Plaanisime terve aasta otsa :) või vähemasti jäi selline tunne, sest eelmine aasta ei juhtunud küll midagi. Juhtus hoopis nüüd. 

Nädal aega ennem minekut sattusime Arvoga sõltuvusse erinevatest ilmateadetest, sest nii jahedat kevadet me ei olnud ette näinud, kui veebruari lõpus ööbimist broneerisime ning meie ainus soov oli, et ei oleks lausvihma. Ilmateade aga oli armutu, absoluutselt täiesti armutu, kuid teha polnud miskit - tuli halb ilm alla neelata ning oma seitse asja kokku pakkida ja teele asuda, sest ette makstud ööbimist raha tagasi põhimõttel tühistada ei saanud ja lõppeks - ega me suhkrust kah tehtud pole :) 

Ärkasime reedel päikesepaistelisse päeva ja olime tänulikud ilmavanale. Panime soojad riided selga ja asusime teele. 

Meie tänulikkus sai otsa, kui olime jõudnud Svibysse ja praami pealt maha tulime, sest taevas oli vihmapilvedest must, mingisugused piisad puudutasid meie nägusid ja me pidime endale vihmakeebid igaks juhuks selga tõmbama. Üsna viimasel minutil nagu selgus, sest ilmavanal olid meiega omad plaanid.  Püüdsime üksteist muudkui lohutada, et no kui tulebki üks väikene vihm - mis see meile ikka teeb. Elame üle! Ongi põnevam! Ja no tuligi üks korralik vihm ja tuli kohe korralikult ja koos rahega. Head nägu tehes väntasime muudkui edasi ja rääkisime üksteisele, kuidas tegelikult pole hullu midagi :) ja see jääb kindlasti varsti üle. Ja me ju tõesõna ei ole suhkrust.  

Tegelikult oli asi suhkrust kaugel ja me olime kõik nagu märjad kassipojad. Püksid, varbad ja kiivrid tilkusid ning tuul tahtis pikali puhuda. Sõitsime mööda Suuremõisa metsaradu (väidetavalt täiesti sobilikud teed jalgratastega liiklemiseks, millele mina julgen küll vastu vaielda) ilma trotides Forby poole ja Arvo sai ühel hetkel aru, et edasine sõit on absoluutselt täiesti mõttetu, sest ta perel oli mast maas. Keegi ei virisenud, kuid vaikus oli märgiks, et on vaja mingisugust muutust. Vihma küll enam ei sadanud, kuid püksid olid ju märjad, tee oli kohati läbipääsmatult porine, kõik kruusateed olid üles hööveldatud ja poisse hakkas piinama nälg. Oli tagumine aeg teha paus. 

Forby metsas tegime väikese lõkke üles, soendasime varbaid ja sõrmi, kuivatasime pükse, grillisime vorste, jõime sooja teed ja elu hakkas jälle rõõmsamaid toone näitama. 

Poistele (meile endile muidugi ka) tuli uuesti elu sisse, oli nalja ja naeru, jõudu ja jaksu. Ilmavana otsustas ka selleks korraks oma tembutamised jätta ja nii me vurasimegi ratastega Saxby poole, kus tahtsime näha majakat. Ennem majakat ronisid mu armsad mehed Saxby maastikukaitseala piiranguvööndis asuva vana valvetorni otsa. Mina loobusin peale esimesele korrusele jõudmist - liiga põnev hakkas. 

Saxby majaka juurde viis mõnus metsavahetee ja mõlemale käele jäi fantastiliselt ilus loodus. Poisid oli hakkamist täis, mingeid väsimuse märke ei näidanud, tegid ratastega sellist tempot, et meie Arvoga nägime kurja vaeva neile järgi jõudmisega. Kahjuks oli majakas suletud ehk siis sisse me ei näinud. Hea vähemasti, et sai eelnevalt tornigi ronitud. Mina lõbusatsin end fotografeerimisega. 

Saxbyst sõitsime mööda mõnusat asfaltteed saare pealinna ehk Hullo poole, kus meil oli eelnevalt kokku lepitud kohtumine minu imetabase Annikaga, kes otsustas eelmise aasta augustis linnatolmu oma jalgadelt pühkida ja asus elama oma perega Vormsi saarele ja võttis südameasjaks Vormsi laste õpetamise. Annika on...  Annika - kõige soojem ja armsam :) Isegi, kui ei ole teda juba aasta otsa kohanud. Seebu lõbustas end nende koduloomadega (kassi ja tšintšilja), Annika oli just võtnud ahjust soojad pirukad, Robin vaatas raamatuid ja juttu jätkus kauemaks. Nagu polekski vahepeal aasta mööda läinud...

Nii kauaks jätkus juttu, et oli aeg teele asuda oma broneeritud öömaja poole, kus meil oli tellitud õhtusöök ehk siis meil oli kindel aeg, millal pidime kohal olema. Me oleme selles Rumpo mäe talu majutuses varem ka  ööbinud - küll telgiga ja söönud vaid hommikusööki, kuid kuna meie eelmised kogemused olid nii positiivsed ja ilm oli jahe telkimiseks, siis teadsime algusest peale, et just sinna majja me lähemegi. Broneerisime kaks rõduga tuba (lõpuks magasime ikkagi kõik ühes toas, sest me oleme lihtsalt nii soodad:) ), sauna, õhtu- ja hommikusöögi ja meil on ainult kiidusõnu edasi anda. Kõik oli suurepärane - söök, toad, saun, perenaine. Kõik. Soovitame soojalt kõigile, eriti neile, kes hindavad puhtust, kodusoojust ja lihtsust. 

Hommikul oli taveas küll pilvine, kuid ilmateade, millest meil sõltuvus oli, lubas vihmatut ilma. Peale hommikusööki läksime Rumpo poolsaare tippu. Teekond oli kivine, üsna raskesti läbitav, veisene (ma jätkuvalt kardan neid, kui nad ei ole just pisikesed murjamid) ja tuuline. Nägime metspardi mune ja Arvo õpetas Sebastianile kiviga lutsu viskamist, käisime erinevate vaatetornide otsas ja nautisime vihmavaba ilma. 

Tõelised murjamid :)

Rumpo poolsaare otsast vurasime tagasi Hullosse, kus käisime kirikut ja surnuaeda vaatamas. Meie jaoks olid need nähtud asjad, kuid Sebastian mäletas eelmisest korrast suht väheseid asju ja nii me pidime ikka talle ka rõngasriste tutvustama. Nendel seal saarel on hoopis teistmoodi kalmistu kui me harjunud oleme. Hästi raske on aru saada, kus hauad on. Paljud hauad on üldse ilma igasuguse risti või kivita. Kõik on samblane ja praegusel aastajal nurmenukke täis. Väikesed kühmud on igal pool, nii igal pool, et hirm on ringi astuda, sest ei tahaks ju kellegi viimsele paigale peale astuda.

Mustikad on õites

Kui Sa viibid terve pika päeva värskes õhus ja sõidad oma armsate jalgadega vändates maha kilomeetreid, ja oled parasjagu kasvav laps või noor, siis umbes 10 korda päeva jooksul tabab Sind nälg. Prästvike järve läheduses (järve enda juurde me ei saanud, sest tee oli läbimatu) oli üks tore loomasöögimaja, mis pakkus natuke varju hirmsa tuule eest ja seal me väikese lõuna tegimegi. Oma väsinud ja näljaste, kuid maailma tublimate lastega. Ma pean siinkohal ära mainima, et meil on tõeliselt tublid lapsed (Robini kohta on täna muidugi laps juba veider öelda :) ), kes kogu selle pika reisi jooksul ei virisenud ega vingunud mitte ainsamatki korda. Ka siis mitte, kui rahe neile kintsudele haiget tegi. Või siis, kui tuul tahtis ratta ümber lükata. Või siis, kui varbad olid märjad. Või siis, kui vihm vastu silmnägu peksis. 

Tuulest räsitud

Peale lõunasööki oli meil just parasjagu nii palju aega, et vaadata üle Parunikivi, mängida natukene käbisõda ja süüa jäätist. 

Käbisõda

Esimesel päeval sõitsime 34km ja teisel 26km ehk siis kokku 60 kilomeetrit.

Tore oli. Päriselt ka. Kõike oli. Oli vihma ja rahet, oli tuult ja päikest, oli maistvaid sööke, oli mõnusat nalja ja asjalikke arutlusi. Oli sooja ja külma. Oli natuke hirmu. Oli armsaid kohtumisi juba varem külastatud paikadega ja uusi avastusi. Oli Annika. Oli mõnusalt tuline saun ja Vormsi käsitöö õlu. Oli kergemaid ja raskemaid teid, mida mööda saime sõita. Oli eksimist.

Tõenäoliselt me läheme sellele saarele veel. Annika juurde. Ja avastama, sest mingisugune osa saarest on meil veel läbi sõitmata. Läheme sellesse rahusse, mida see saar pakub. Läheme olema. Ja ilm meid ei heiduta, enam mitte, sest pole olemas halba ilma, on halb suhtumine ja suhtumist saab ainult ise muuta läbi lihtsate tegevuste. 

Aitäh, armas pere :) Kõige eest!