Kassike Sassike

Kui Liisu võttis endale Marta, siis ma mõtlesin ja ütlesin, et kass nagu kass ikka. Ei näe põhjust kulutada nii palju raha kassi võtmisele, sest ega temas väljaspoolt vaadates midagi nii hullupööra erilist polnud. Siis sai Marta pojad ja mina tahtsin ka endale ühte. Mitte selle pärast, et jube popp on omada tõukassi (ilma paberiteta), vaid lihtsalt oli kassipoja soov ja oli niimoodi ripakil saada. Tegelikult olid tited juba eos broneeritud ja üks oligi mulle mõldud. Emane ja nimega Äpu. 

See karvutu ongi meie Sass

Ja nüüd ma pean enda sõnu sööma. Ei ole see kass ikka nii tavaline kass midagi. Annab tunda, et on mingit sorti kass. Ja ma ei kujuta seda endale ette, sest mul on täiesti talaine Kass ka. 

Karvutust kassist on kasvanud tõeliselt ilus, tiheda kasukaga, kõvasti ja palju nurru lööv, paks ja suurte käppadega  loom. Ja ta on veider loom. Mõnikord ma ütlen, et ta on nagu koera eest.

Miks ta veider on? Ta kräunub, kohutavalt palju ja häälekalt kräunub. Ta väljendab oma pettumust, kui keegi läheb kodust ära ja seda väga häälekalt. Ta jookseb uksele vastu, kui keegi tuleb ja on jälle häälekas. Ma arvan, et kui ta oskaks, siis ta hauguks :) Ta tuleb öösel su pea juurde magama. Ta on üldse väga sotsiaalne. Üksi olla ei taha, on alati kuskil seal toas, kus keegi on veel. Ta mängib jalgpalli :D Aga see on muidugi ainult selle pärast nii, et ta elab jalkamaniakkidega koos.

Ta on igal pool ninapidi juures. Ta arvab, et ta oskab mopitada, kududa, heegeldada, mööblit kokku panna, kingitusi pakkida, süüa teha, legotada, lauamänge mängida, maalida, täheklotsidega sõnu laduda, seemeneid külvata ja taimi ümber istudada, kuuske ehtida, salli venitada, mune värvida, patsi punuda - ühesõnaga kõike, mida pererahvas teeb, sest igal pool on ta ninapidi juures ja käpaga katsumas.

Ei ole tavaline kass, on täiesti eriline kass. On koera ja lapse eest, ei ole iseteadlik ja kõiketeadlik. On hoopis täielik memmekas, kellel ei meeldi, kui õhtul kõik tuled kustu pannakse või hommikul sööma asutakse nii, et talle pole antud. 

Ja ei olnud see kassipoeg emane Äpu, oli hoopis poiss ja Sass. Küll on hea, et ta on Sass. Me saame kenasti ta peale sisiseseda, kui ta lillepotis käib või musta Kassi taga ajab. Kuigi ta teeb nats sigadusi ja ajab mind vahest marru, on mul ikkagi jube hea meel, et ta meil olemas on. Selline tõeline sõber. Anu ütleb, et kassid on reeturid. Mina arvan, et kui tahad endale tõelist sõpra kassi näoli, siis pead võtma endale Scottish straight tõukassi. Täna ütlen, et oleksin nõus isegi raha kulutama, et endale just seda tõugu kass saada.