Kirsiaed Linnateatris

Olime Heleniga kultuursed ja käisime Tallinna Linnateatris "Kirsiaeda" vaatamas. Kes teab, see teab, kui raske on Linnateatrisse pileteid saada. Istusin eksta selle pärast 1.aprillil 10. minutit ennem ühtteist arvuti taga, etendus välja valitud, et saaks piletid. Sellele etendusele, millele soovisin tegelikult pileteid saada, ei saanud, aga teisena oli valikus "Kirsiaed", sinna siis sai. 

„Kirsiaed“, mis valmis vaid pisut üle aasta enne seda, kui Venemaal algasid 1905 laialdased väljaastumised tsaarivõimu vastu, on Tšehhovi näidenditest viimane ja üks tuntumaid. Lavastas käesoleva  tüki Elmo Nüganen. Osades olid Sandra Uusperg, Maris Lüüs(EMTA lavakunstikool) või , Külli Teetamm, Andres Raag, Kaspar Velberg, Priit Pius, Allan Noormets, Anu Lamp, Alo Kõrve, Piret Kalda, Tõnn Lamp ja Andrus Vaarik. 

Aasta 1898. Pärast alkohoolikust mehe surma ja vaevalt kuu aega hiljem järgnenud seitsmeaastase poja traagilist uppumist põgeneb Ljubov Andrejevna Ranevskaja välismaale, jättes kodumõisa maha oma 12-aastase tütre Anja ja 19-aastase kasutütre Varja. Talle sõidab Venemaalt järele armuke, kellega koos Ranevskaja elab mõisa hüpoteegist saadud rahade eest luksuslikku elu oma Prantsuse Rivieras, Mentonis asuvas villas. Kui raha otsa saab, jätab armuke ta maha ja läheb teise naise juurde. Ranevskaja üritab ebaõnnestunult end mürgitada. Nüüd juba 17-aastane tütar Anja sõidab emale Prantsusmaale järele ja toob ta Venemaale tagasi. Pärast viieaastast eemalolekut näeb Ranevskaja jälle oma lapsepõlvekodu ja kirsiaeda. 

Mõis aga on pankrotis ja läheb oksjonil müügiks. Kui mõis maha müüakse ja kirsiaiale kirvest näidatakse, sõidab Ljubov Prantsusmaale tagasi oma truudusetu mehe juurde, kes andestust palub. Etenduse alguses tundub, et kirsiaed on kõigile väga oluline, kuid lõppeb etendus üsna emotsioonitult, sest keegi ei nuta taga ei mõisa kaotamist ega kirsiaia maharaiumist. 

Minu meelest oli hea etendus. Olid küll mõned tseenid, millest ma aru ei saanud, miks need seal olid, aga üldmulje on ikkagi positiivne. Mulle ainult jääb arusaamatuks, kuidas ajast ja arust ja käeolevas ajas naised meestele truudusetust andestavad niisama lihtsalt, kui teha sõrmenipsu... Aga see ei olnud selle etenduse teema. 

Natuke jääb lavatükk ajale jalgu. Selles mõttes, et see ei ole enam päevakajane, mitte sellisel moel nagu 20. sajandi algul. Komöödiat ma ei näinud, mõni üksik koht pani muigama. Minu jaoks oli see üsnagi traagiline lavatükk, sest inimeste prioriteedid olid paigast ära ja mulle tundus, et armujoovastuses ema ei teinud õigeid valikuid. 

Hea oli üle tüki aja teatris käia. Kahju, et ei olnud aega kuhugi toredasse kohta kooki sööma minna, sest etendus oli pikk (3h ja 10min). Ja aitäh Helenile küljetunnet pakkumast, kui kõik oli kottpime või kui garderoob oli ülerahvastatud. Etendust ei soovita minna vaatama nendel, kes komöödiat ihkavad (näiteks Arvol), aga kes jaksavad kolm tundi vaadata ühe mõisa müügilugu, siis sobib.

Teie Ennike

Inimene õpib kogu elu

Ma olin juba pool aastat hoogu võtnud, et ma õmblen endale ühe seeliku. Sellise mugava, suurte taskutega ja kindlasti täpilise. Aga nagu ma korduvalt öelnud olen, siis mina ei ole mingi õmbleja. Ma ei oska seda teha ja ma pean iga kord nii palju harutama ja pusima ja susima ja kohe kuidagi ei tule nii välja nagu peaks. Ja kui täitsa asu olla, siis ei teagi nagu päris hästi, kuidas see kõik päriselt välja nägema peakski. 

Aga mul oli seelikut vaja, suurte taskutega ja just nimelt täpilist. Miks suurte taskutega? Suured taskud osutusid viimase nädala sündmusi arvestades väga oluliseks. Mul on nimelt vaja kuskil oma rotte kanda :) Ja kommi peab ka alati taskus olema. Mulle meeldib, kui mul on kuskil oma kommikoht. Ja mis on kindlam kommikoht, kui seelik, mis on Sul endal seljas :) Seal ei saa igasugused kommivargad Su viimast kommi salaja ära süüa. 

Ma tegelikult palusin ühelt õmblejaametiga tuttavalt abi, et ta aitaks mul lõike teha, sest ma ei teadnud, kuidas see käib, kuid kuna too mu ära unustas (selles pole midagi ebatavalist), siis ma pidin ise pusima ja teate, pusi, kuidas tahad, ega see esimene vasikas läheb aia taha naguniigi. 

Valmis ma ta sain. Ise muidugi rahul ei ole, sest nii palju vigu on sees, aga kuskilt peab ju alustama? Miks mitte rotikandmiseseelikust :) Ja ma olen koguaeg öelnud - kõige lihtsam on öelda, et ei oska - see justkui vabastaks. Me tegelikult ei tea, milleks kõigeks me võimelised oleme. 

Homme ma uut asja õmblema ei hakka :) Hakkan heegeldama hoopis - seda oma vana ja turvalist tegevust tegema. Siiski on hea aegajalt mugavustsoonist välja ronida ja teha midagi uut - kusjuures endale :) 

Aga kui Sul on rotikandmisseelikut vaja, siis Sa tead, kust mind leida :) Ma võin aidata Sul teha :)

Teie Ennike

Titemajandus

Kui ma sain teada, et me praegu endale ikkagi koera võtta ei saa/taha/võimalda jne, siis ma olin väga kurb. Eelkõige selle pärast, et mul puudub ikka jalutuskaaslane, aga ka seetõttu, et ma tahtsin endale uut ja ustavat (ma ei tea, kas koerast ustavamat sõpra saab üldse olla) sõpra. Kahjuks lükkus koeravõtmine määramata ajaks edasi ja ma pidin leppima teadmisega, et praegu on nii, et koera ei tule. 

Mul on kaks kassi: Lasse ja Bosse - igavesti vahvad sellid! Hästi sotsiaalsed ja suhtlejad, tahavad palju tähelepanu, Lasse on väga kõnekas. Kaks poega on mul ja üks mees on pooleldi ka - kõik ju nagu ideaalses Ameerika filmis. Kuni ma nägin täiesti kogemata kuskil facebooke avarustes kellelgi rotti õla peal istumas :) Ja siis ma leidsin end juba Närisliste grupi liikmena ja siis läks asi juba täiesti loogilist radapidi, kuidas ma hirmus aralt ja ääriveeri sellel hetkel, kui pere sõi õhtust küsisin, et kas ma võiksin, palun, endale ühe roti võtta? Meil läbi aegade neid ikka varemalt ka olnud, aga nüüd pole küll juba mitu-mitu aastat meil rotti olnud. Poisid vaatasid mind nagu kuutõbist ja Arvo ohkas üsna kuuldavalt, kuid ütles niimoodi aeglaselt ja natukene nagu tülpinult "No eks Sa võta siis endale see rott!". Ta hääles ei olnud entusiasmi, kuid ta polnud ka pahane. 

Nii juhtuski, et meie juurde tuli elama Villa De Karvapall Rattery kasvandusest Soomest 20. märtsil (Seebuga sama sünnikuupäev) sündinud Mikk -poiss. Ilus, siiamikarva, rex, Dumbo tõugu (ehk kõrvad laiali ja tunduvalt suuremad, kui tavaliselt) rotipoiss. Vurrud krussis. 

Tõime Arvoga ta A-terminali juures asuvast Circle K-st öösel pool kaks koju ja panime ta tema pessa. Hommikul  läksin kohe esimese asjana poissi piiluma. See oli toru sees peidus ja ei liigutanud ka, kui ma temaga rääkisin. Sain aru, et ta kardab väga. Mõtlesin siis, et võtan ta sealt torust  ja panen põue, et ta harjuks minu lõhnaga ja me saaksime rutemini sõbraks. Ta oli mitu tundi minuga koos, magas mul kampsuni sees, vahepeal piilus nööpaukude vahelisest praost, mis ja kus. Siis hammustas mind sõrmest, nii, et veri väljas.  Panin ta pessa ja ta jooksis otsejoones torusse. Õhtupoole võtsin Miku uuesti endaga raamatut lugema, lasin tal enda põues ringi joosta ja nuusutada, ära ta ei põgenenud, aga katsuda ka ei lubanud.

Hommikul võtsin jälle selle üdini ara rotipoisi ja panin ta endale põue. Ma arvan, et ta võis seal olla mingi 15 minutit ja siis ta hammustas mind käsivarrest. Ehmusin, aga mõtlesin, et las olla...väike, kardab, hirm on, harjume. Siis ta hamustas mind teisest käsivarrest ja siis ma panin ta puuri. Mulle eriti ei meeldi, kui mind hammustatakse.... Rääkisin aretajaga messingeris, sain aru, et olin teinud kolossaalse vea võttes ainult ühe rotipoisi. Rott on karjalooom ja vajab liigikaaslast, mina aga olen varem pidanud üksikuid ja kolmekaupa rotte ja ma kohe üldse ei tahtnud mingit hunnikut rotte, tahtsingi ühte vahvat sõpra. Mikk nii ei arvanud. Ta oli kurb, sressis, ei pesnud ennast, ei söönud, ei joonud, ei tulnud peast välja. Tegin SOS kutse Näriliste klubis, et kas kellelgi oleks pakkuda umbes 1,5kuust poissi Mikule sõbraks. 

Eile hommikul käisin Laagri Circle K-s Maikil järel (Eli Unga pesakond). Ilus, rex karvaga Husky poiss, sündinud 27. märts. Sõitsime koos koju, mul hing haige... et äkki Mikk saab veel suurema trauma? Võõras rott, võõras lõhn, võõras tema pesas. Kojujõudes tegin kohustusliku fotoklõpsu ära ja panin Maiki puuri. Maik oli nagu segane: jooksis, hüppas, ronis, sõi, möödaminnes jõi, nuusutas, kõndis pea alaspidi, käis Mikku nuusutamas ja uudistamas. Selline hästi energiline ja julge poiss. 

Peale lõunal oli Mikk pesast väljas ja võttis süüa. Õhtuks jooksis ja hüppas ja ronis Mikk nagu tavaline rotipoiss mööda puuri ringi. Mikk ja Maik nuusutasid üksteist, Maik käis Mikul pesas külas. Mikk oli nagu ümber vahetatud. Mind nad ei taha....Ma panen iga natukese aja tagant käe puuri, et nad saaksid seda nuusutada ja minu lõhnaga tutvuda, aga omaks nad mind veel võtnud ei ole. Aga mul on aega. Peaseegi, et neil koos on tore ja Mikk ei ole enam stressis. Täna hommikul, kui mina ärkasin, olid poisid pesas üksteise kaisus tudumas. 

Esimest korda pesast väljas

Neil on mudugi 24 tunnine valve peal koguaeg, sest Bosse ja Lasse küll aru ei saa, mille jaoks on rotid majas ja neid ei saa isegi maha murda. Neid ei saa isegi lakkuda! Lasse püüab küll. Nii kui rott nina puuri vahest välja pistab, kohe Lasse tõmbab tal keelega üle nina. Küllap ta saab varsti hammustada, aga ega ma ei saa midagi teha - elu õpetab. Ka kasse. Igatahes on kassidel kohe põnevamad päevad olnud :)

Nüüd mul on kaks poissi, kaks kassi ja kaks rotti. Õnneks üks mees. Plaan ei olnud selline, aga Mikk tahtis teisiti. Ma jonni ei jäta, muudkui pikutan puuri ees ja hoian oma kätt pesas. Suures lootuses, et emb-kumb mulle lõpuks varrukast sisse poeb. 

Kaks rotti, siis kaks. Ilusad poisid on, võibolla saan neid kunagi kellelegi paarituseks pakkuda, Dumbo poiss on ikka väga ilus isend ja ega see rex karvaga Husky ka alla ei jää. Ma olen väga kannatlik, hoian oma kätt puuris, olen neile ligi, räägin nendega. Ma loodan, et peagi nad võtavad mu omaks ja ma saan neid hoida enda ligi. Seniks rõõmustan selle üle, et Mikk ei ole enam üks ja Maik on väga elav sell selle aravõitu Miku kõrvale. 

Kes tahab, olete lahkesti oodatud meie beebisid piiluma :)

Teie Ennike

Villahaldjad

Üks minu armas heategevusprojektide toetaja Eda viis Türil läbi õpituba villhaldja tegemisest. Kui ma nägin, et Nobiinas see toimub, siis ma saatsin kohe Ruthile kutse, et lähme ka? Aga ma ei vaadanud üldse, et see pole Rapla Nobiinas, vaid toimub hoopis Türil. Olin täiesti veendunud, et Türile me küll haldjate pärast ei lähe, aga Ruthil polnudki Türi vastu midagi. Kuidagimoodi sobitus see tema töögraafikuga ka ja nii me koos Türile läksimegi. 

Ma olen kunagi ühe haldja teinud, kuid mingil imelikul seesmisel põhjusel see haldjas ei meeldinud mulle. Ta oli kuidagi suur ja .....suur. Just. Minu silmis on haldjad väikesed, õrnad, lendlevad olevused. Ja mul oli ka probleem tookord selles, et haldjal ei olnud silmi. Täna see mind ei häiri. 

Haldja tegemine algas pea viltimisest. Vajalik kogus villa oli kõigile juba ära kaalutud ja siis oli see nüri töö sellest villast pall teha. Mina teadsin algusest peale, et minu haldjas ei tule pontsakas, suur, rohmakas jne. Toksisin seda pead kohe hoolega, et see võimalikult kõva ja väike tuleks. Ruth minu paremal käel toksis sama hoolega ja etteruttavalt võin öelda, et meie haldjad tulidki kõige väiksemad ja õrnemad (minu oma oli ikka eriti väikseke). 

Valge villapall kaeti nahatooni heiega ja nii moodustus keha alge. Edasi tuli valmis teha käed ja jalad (mulle VÄGA meeldis see, et haldjatele olid lõpuks ometigi juurde tekkinud jalad). Karvatraadi ümber läks nahavärvi heie, käe ja jalaotstes kasutati erilist tehnikat, et need ilusad jääksid. Kõige pealt keerutati traadi otsa villa ja siis murti käe/jala osa tagasi ja kinnitati villaga - nii ei jää traati üldse paistma ja käte/jalgade otsad on esteetiliselt ilusad. 

Nüüd oli aeg teha haldjale alusseelik. Selleks kasutasin mina helelillat heiet ja et vältida haldja paksuks minemist, panin seda sinna väga ettevaatliku koguse.  Ühtlasi oli see hetk, kus kinnitusid ka käed ja jalad. Ma koguaeg tõmbasin heiet vähemaks, sest mul oli paaniline hirm, et ta läheb paksuks :) 

Oli aeg valida, mis värvi tuleb haldja kleit. Mina teadsin koguaeg, et helesinine, sest inimene, kellele ma haldjat tegin, on minu jaoks helesinine. Anne muidugi. Kui kleit oli selga nõelaga silutud, panime haldjale juuksed. Jällegi tahtsin mina, et neid oleks pigem vähem kui rohkem, sest haldjas peab väike olema. Ja see, et ta pidi blond olema, oli iseenesest mõistetav. Minu jaoks oli juuste kinnitamine kuidagi nagu keeruline, sest see kuklaosa sealt ei tahtnud alguses kuidagi välja tulla. Kuskile maale toksisime nõelaga lahu pähe, aga kukal oli ju tühi. Seal ei aidanud muu, kui pidi lihtsalt seda heiet siluma nõelaga, kuni ka kukal oli ilusasti juustega kaetud ja kõik üleliigne välja silitatud. Tiivad tehti kahest heieosast, keskelt kokku seotult ja toksiti kehal õigesse kohta. 

Ruthi merineitsi

Minu pisike ja kleenuke haldjas :) ristiga...

Ei midagi keerulist :) Ma mõtlesin tükk aega, kas panen tamiili ka läbi, aga siis otsustasin, et panen. Mõtlesin, et sellisel juhul on Annel endal võimalik otsustada, kas ta tahab selle kuhugile riputada või paneb ta haldja mängunurka. Minul polnud vahet.... Mina sain ennast edasi anda....

Mõtlen siin parasjagu, et kas toksin veel mõned haldjad, et meelde jääks iga samm või... Kas mul üldse on rohkem haldjaid vaja? Teate, kui Sebastian oli väike, siis oli tema üks lemmiklaule Jaan Tätte haldjalaul. Tal oli see peas ja ta laulis seda koguaeg. 

Mu väikene haldjas su lend oli ilus,

mu ümber, mu kohal, mu paremas minus.

Miks kaotasid aru, miks rebisid tiivad?

Nüüd kohmakad jalad, sind porisse viivad.

Miks tahtsid sa näha, mis hämar, mis kole.

Meil haldjaid on vähe, neid varsti ei ole.

Miks tahtsid sa tunda, mis madal, mis väike?

Kui tõuk, sa nüüd uuristad pimedaid käike.

Haldjate naeru nüüd harva veel kajab.

Miks rebite tiivad? Teid väga on vaja.

Tunda end korrakski kellegi süles,

kes viib sind kõrgele, kõrgele üles.

Nüüd kogesid kõike, mis asi on maa,

kuid haldjaks sa tagasi enam ei saa.

Kui unustad korrakski, et sul on tiivad,

siis uuesti lendu, ei tõuse sa iial.

Küsiksin sinult, kas tasus see vaeva, 

et valisid maa ja jätsid taeva.

Küsiksin, oli see väärt, mis sind valdas,

kuid enam ei tea sa, et olid kord haldjas.

Kas tõesti on pimedas rutata parem,

kui lennata latvade kohal kui varem?

Kas tõesti on parem, kui himusid orjad,

kui hommikul kastepiiskasid korjad?

Mu väikene haldjas su lend oli ilus,

mu ümber, mu kohal, mu paremas minus.

Haldjate naeru nii harva veel kajab.

Miks rebite tiivad? Teid väga on vaja.

Kõigil meil on oma haldjas......

Teie Ennike

Wäega Wärk ja Muhu pätid

Märjamaal tegutsevad sellised asjalikud naised, kes kunagi asutasid sellise MTÜ nagu Wäega Wärk. Seal käivad koos naised (ma ei tea, võibolla mõni mees satub ka vahel sekka?), kellele meeldib käsitööd teha. Ja tehakse seal igsugu asju, kuigi põhirõhk on vist portselani maalimisel ja tikkimisel. Samas maalitakse ka kalosse ja valmistatakse vilditud sõlgesid. Ma ei olnud kunagi sellesse "padjaklubisse" sügavamalt süvenenud, sest tikkida ma ei oska, portselani maalida ma ei oska, viltida ma ka ei osanud - ehk siis - ei olnud minu teema. 

See aasta aga algas mulle teistmoodi. Ma otsustasin aasta alguses Mareti õhutusel, et võtan selle aasta eesmärgiks "elus esimest korda" ehk siis ma proovin sellel aastal uusi asju. Ma olen kuidagi vaikselt ja üksikult jäänud koduseinte vahele ja oma amigurumi otsa, kartes uusi ja hirmutavaid olukordi, inimesi, asju. 

Wäega Wärk hõiskas aasta alguses välja, et hakkame Muhu pätte tikkima! Tulge kõik: oskajad ja algajad, me aitame ja õpetame! Maret oli just haiglasse läinud.... Me olime varemalt tegelikult kokku leppinud, et lähme koos sinna Wäega Wärki uusi asju proovima, aga siis tundsin end natuke nõrgana ja ei teadnudki, mida täpsemalt teha, sest Maretit ju ei olnud. Aga isu pätte teha oli nii suur, et surusin kõik oma hirmu alla ja läksin kohale. Naised saavad kokku kohalikus kultuurimajas käsitöökambris ja vastvõtt oli jaatav ja tervistav. Mul oli ikka suur hirm naha vahel, sest kõik oli uus, hirmus ja põnev ning minu lilltikkimise kogemus ulatus teisemeikka, kui sai üks nõelapadi tikitud käsitöötunnis. Lihtsamalt öeldes - mul puudus igasugune tikkimiskogemus. 

Ma olin ainus huviline sel õhtul ja sain kogu vajamineva õpetuse üksühele õppes :) Eve oli kannatlik ja toetav, andis head nõu, aitas, kui hätta jäin joonistamisega, sest pättidega on ju see lugu, et teed ühele mustri ära, aga teisele pead kõik peegelpildis tegema ja see ajas natukene segadusse. Teismeea kogemusega võrreldes oli muutunud see, et mustrit ei tikita eelpistes valge niidiga kangale, vaid muster joonistatakse peenikese valge markeriga. Mõnes mõttes on see lihtsam, kuid peegelpildi tegemise mõttes jällegi raskem. Aga kangale ma oma pätid sain. 

Mul oli kaks soovi: 1) minu pättidel peavad olema maasikad ja 2) minu pättidel peab olema liblikas. Vanasti tehti lilltikandit madalpistega, kuid nüüd tehakse seda sidepistega, mis on kaks korda parem, kui lihtsalt madalpiste, sest katab palju paremini. Eks ma pelglik olin, ei julgenud eriti värvidega mängida, aga siis otsustasin joonistamisest lähtudes, et mitte kunagi ei ole rohi lihtsalt roheline, seega ei saa ka maasikas olla lihtsalt ühe punase lõngaga tikitud mari - sain aru, et ma pean loovam ja kunstilisem olema.... Aastaid tagasi tikiti mulineega, tänapäeval peenvillase lõngaga. Alustasin oma pättide tegemist ninaotsas olevatest karikakardest, sest see tundus kõige lihtsam ja viimaseks jätsin võõrasema, sest kogenenud inimesed ütlesid, et selle tegemine on kõige raskem, kuna pead täpselt teadma, millised kroonlehed on alumised, millised pealmised. Ja ristikheina tutte pidi hoopis teise pistega tikkima. Aga ma olin hoolas ja nobe ning mida rohkem ma tikkisin, seda rohkem see hakkas mulle meeldima. Mulle meeldis värve segada, lisada, uusi toone juurde panna, julgesin isegi pruuni kasutada lehtede tegemisel, mis alguses tundus võõristav ja kuidagi ....hilissügiseliselt kole.... Kuid tegelikult andis nii palju juurde ja muutis kõik palju looduslikumaks ja loomulikumaks. Käsitöökambris on lõngu sadu ja sadu, mida kasutada. Kerid aga muudkui endale mingi portsu koju kaasa ja tikid siis, kui tuju tuleb või aega on. 

Ma olin nii hirmus õnnelik oma tikitud pättide üle, et õnn ei tahtnud mu sisse ära mahtuda ja ma pidin veel ühed pätid tikkima. Annele loomulikult. Sünnipäevaks või muidu päevaks. Lihtsalt ilusaks päevaks. Nende pättide mustri peale kandmine oli veelgi raskem, sest see peegelpildis joonistamine ei tule mul ikka kuigi hästi välja, Eve pidi mind päris mitmes kohas abistama, aga joonistatud nad said ja lõngavaru sai ka täiendatud. Kõige raskem oli tikkida pojengi ja ega ma pole 100% kindel, et ta seal varbaotsas pojengi moodi välja näeb, aga ma ausõna andsin endast parima. Sama raske oli tikkida pojengi lehti, sest need olid suured, pindasid pidi hoolega katma, mulle väga ei meeldi suuri pisteid teha, sest need ei kata nii hästi. Nikerdamist oli üksjagu. Salaja teha ka ei saanud, sest pätimeister, kes Muhus tikitud pealsetest pätid valmis tallutab, tahtis teada jalanumbrit ja võimalusel joonist jalalabast. Anne polnud kade oma jalga paberile joonistama :) Mingil põhjusel teadsin algusest peale, et Anne pättidel peavad olema pojengid (ta on kunagi Peedul mulle öelnud, et need on tema lemmikud) ja murtud südamed - need sümboliseerivad meie koostööd. Ja kasvõi üksainukene meelespea õis..... Ma jäin Anne pättide tikkimisoskusega juba palju rohkem rahule, sest iga uus asi vajab harjutamist ja kuna ma olin enda pätid juba ära harjutanud, siis iga uue lille tegemisel on ju kogemus suurem ja oskused paremad. 

 

Peale tikkimist sõitsid tikitud pealsed Muhku meistri juurde. Kajuks ei saanud kuute naist kokku, et oleks saanud ise Muhku sõita ja oma pätid ära tallutada, aga ma jään lootma, et see kogemus ootab mind siin elus veel ees. Hea vähemasti, et on olemas inimene, kes tallutamistööd võileivaraha eest ära  teeb. Minu meelest on Eesti käsitöö täielikult alahinnatud. Mõelge ise - ühed pätid maksavad umbes 55-60 eurot! Kui suur töö see on..... Mitmeid tunde peenikest näputööd ja Sa saad selle eest 60 eurot. Mingid kummikingad oma auväärse nime Crocs pärast maksavad ka 50 eurot.... Ei tea, mitu nõelapistet seal käsitsi tehtud on....

Valmis pätid saabusid postiga käsitöökambrisse ja igaüks sai enda omad välja lunastada 27 euro eest. Ehk siis minu isiklikud kahed pätid läksid mulle maksma 54 eurot. Ma tavaliselt käsitööd rahasse ümber ei hinda, aga seekord kuidagi tundub nii alahinnatud see pättide tegemine, et terve mõistus tõrgub mõistmast, miks neid müüakse ainult 55 euro eest. Töötasu tegijale on siis ju kõigest 13 eurot.....  Ja siin sees on ka materjalikulu.... Naeruväärne. 

Valmis pätid on niiiiiiiiiiiiiii ilusad! Mulle tõesõna väga, väga meeldivad. Minu pätid on küll väga mugavad, ma loodan, et Anne sai ka täpselt oma jala järgi mugavad sussid. Ma nii püüdlikult tikkisin neid talle :) Kogu ülejäänud ei sõltunud enam minust. Kas ma teen pätte veel? Ma ei tea.... Võibolla teen. Eelmine nädal käisin käsitöökambris ja joonistasin raamatukaante tarbeks mustri kangale. Ma olen võtnud nõuks sel aastal Wäega Wärgi suvelaagrist osaliselt osa võtta, mis kestab kolm päeva, et teha endale tikitud kaantega raamat, kuhu sisse ma hakkan kirjutama lugusid elust enesest. Kas head või halba? Mul on tunne, et midagi siin elus peaks jääma ainult hea jaoks..... võibolla see on just nimelt see enda tikitud kaantega ja oma kätega kokku lapatud raamat? Võibolla just see....

Teie Ennike