Heegeldatud vaip vol 2

Alguses ei saa vedama ja siis ei saa pidama. Väga minu moodi. Kui ma oma elu esimese heegeldatud vaiba valmis sain, siis mõtlesin, et ma ei taha tükk aega midagi nii suurt ja jämedat teha. Nokitsesin valmis Liisi näpunukud ja istusin siis nukralt diivaninurgas ja mõtlesin, et mis nüüd edasi? Midagi nagu tahtsin pusida, aga mida - seda ei teadnud. Mul jäi eelmsiest vaibast kaks rulli paela üle ja mõtlesin, et teen nendest ühe väikese vaiba. Muster oli olemas ja vaja oli ainult 8mm heegelnõela. Tellisin selle ära ja jäin ootele. Vahepeal selgus, et see ikka pole normaalne, kui ma suvel käsitööd teen ja pereliikmetel oli otsaesine higine, aga ma ikka veensin neid, et kõik on hästi ja ma lihtsalt tahan midagi teha. 

Sain heegelnõela kätte ning asusin kohe heegeldama. Väga palju sambaid. Tüütult palju sambaid. Mõtlesin juba, et valin mingi muu mustri, aga mul on see kiiks, et kui midagi alustan, siis pean lõpuni tegema, sest ma tahan näha, milline lõpptulemus on. Palju sambaid ei tähenda ju koledat tööd, lihtsalt raske on neid nii jämedate asjadega teha. Kuna mul on rihm maha käinud, siis oligi väga mõnus seal diivaninurgas pusida.

Eile hilisõhtul tegin viimased sambad :) Vaiba läbimõõt on täpselt 1 meeter. Selline väiksem ja armsam vaip. Panin selle müüki, ei tea, kas ostetakse ära. Äkki ostetakse. Ma ei teagi, palju töötunde tuli, aga valmis sain nelja päevaga. Eks ma muidugi tegin ka igal võimalikul vabal hetkel, aga sellist oli ikka palju kergem teha, kui kahe meetrise läbimõõduga vaipa. Sõrmed on ka harjunud, ei jäänud enam niimoodi haigeks nagu esimest vaipa tehes. Mulle väga meeldis see töö. 

Ja süües kasvab isu. Tahaks juba uut ja huvitavat mustrit proovida, aga praegu ei saa. Pole materjali ja aega. Ees ootavad igasugused väljasõidud ja tegemised, aiamaa karjub rohija järele. Ja tulles vastu oma muretsevale perele, siis ma püüan suvel mitte käsitööd teha. No ikka selleks, et neil otsaesised ei läheks higiseks. 

Kuigi jah... Ma siiski päris hästi ei mõista, miks ei või käsitööd teha.... 

Teie Ennike

Rapla maakonna laulu-ja tantsupidu

Ma laulan Cereses ja see meeldib mulle väga, kuigi on ka raskusi olnud. Aasta alguses lahkus päevapealt meie dirigent Marju, jättes koori ripakile. Kooriliikmed otsisid meeleheitlikult uut dirigenti, aga igalt poolt saadi ainult eitavaid vastuseid. Kuni järg jõudis Viiveni. Uskumatul kombel ta oli nõus meid dirigeerima, kui me tõesti kedagi nooremat ja tervemat ei leia. Koheselt algas Põltsamaa Gospel Missa õppimine. Issand, ma olin ahastuses! Need ladinakeelsed laulud olid nii kõrged laulda ja keelt ju ka ei oska. Ma olin ausalt öeldes lõpetamisele ikka väga lähedal. Viivega ka alguses kuidagi ei sujunud, ma ei saanud tema huumorimeelest aru ja mulle tundus, et ta nokib mu kallal. Ilmselt oli see tema viis meile sisse elada, sest täna ma võin öelda, et ta pole pooltki nii hull, kui mulle alguses tundus. Missa laulud saime selgeks ja toimus kontsert Põltsamaal, kus see tuli esitlusele koos Põltsamaa koguduse kooriga, Jõgeva segakooriga ja Põltsamaa pasunakooriga. Oli väga ilus ja võimas kontsert ja kahju, et keegi minu lähedastest sellest osa ei tahtnud saada. Samaaegselt Missaga hakkasime õppima laule maakonna laulupeoks. Minu jaoks oli kõik nagu pudru ja kapsad. Küll natuke harjutamist siit ja natuke harjutamist sealt. Proovid häälepartiid eraldi, siis koos, siis Raplas kõik koos, siis hoopis Missa sinna vahele jne. Ma olin ikka päris suures segaduses ja mõtlesin, et mina nii võimekas ei ole, et kaheks erinevaks kontserdiks valmistuda. Otsustasin, et ei lähe maakonna laulupeole, sest ma ei tahtnud Raplas proovis käia ja laulud tundusid ka rasked (õnneks mitte nii kõrged nagu Missa laulud on). 

Põltsamaa kontsert sai tehtud ja keskendusime ainult maakonna lauludele. Laulud said tuttavamaks ja hakkasid meeldima. Võtsin kõik oma julguse kokku ja käisin ikkagi Raplas ühisproovis ka. Sellest ühisprovist oli väga palju kasu - ma õppisin seal nii palju ja see suure kooriga laulmine oli ikka hoopis teistmoodi, kui meie oma väikese Ceresega. Proovid olid väga rasked, Viive lihvis viimastki nooti ja vahel oli selline tunne, et ah, ma ei viitsi, aga ikka vedasin end proovi ja andsin endast parima. 

Eile toimus kauaoodatud pidu. Väga palju lauljaid ja tantsijaid! Kui peaproov hakkas, siis tundsin end üsna halvasti. Nii palju inimesi ja lärmi tekitas minus paanikat ja ma oleksin tahtnud ära, aga Kaili oli koguaeg olemas ja ma harjusin selle kõigega ära. Proov läks hästi ja ma sain juba siis aru, milline töö see on olnud, et selline pidu teha! Kõik need lavale minekud ja mahatulekud, tantsijate pealetulekud, ära õpitud sammud ja laulud - müts maha kõigi ees, kes seda kõik organiseerisid ja kes laulsid ja tantsisid. 

Hoidsime hinge kinni, et sadama ei hakkaks. Kõik vaatsid koguaeg oma ilmateateid ja ausalt öeldes  - need olid ikka üsna armutud. Ilm oli ka jahedamapoolsem. Kui päike paistis, oli kõik ok, aga kui pilve taha läks, siis ikka oli pigem jahe. Kui peaproov läbi sai, oli meil 30 minutit, et rahvariided selga panna ja rongkäigu alguspunkti jõuda. Meie koor läks rongkäiku Konsumi parklast. Müristas.... Ja taevas oli taamal potisinine. Mõtlesime, et siit me oma vihma saamegi, aga kõndides lauluväljaku poole, taevas selgines ja müristamine lakkas. Laululavale jõudes oli ilm päikeseline ja vihmatu.

Pidu oli vägev! Kõik lauljad, tantsijad, dirigendid, tantsujuhid - kõik olid ülitublid! Ja ma armastan Thea Paluoja, päriselt ka! Milline kirg ja energia, milline pealehakkamine ja positiivsus, sekka temale omast huumorit. Kui proovis oli kolme lauluga ikkagi raskusi, siis kontserdil läks kõik väga hästi. Minegid apse ei tulnud ja ei olnud. Laulsime rõõmsalt ja südamest. Publikut oli palju ja ilmavana hoidis meid hellalt. 

Me laulsime ja tantsisime päikese välja! Päev oli ülipikk ja väsitav. Kui koju jõudsin pool kümme, käisin pesus ja läksin kohe magama. Ma olen tänulik Kailile ja Maiale, kes olid koguaeg olemas ja mul ei tekkinud paanikat selles suures rahvamassis. Minu meelest õnnestus pidu 100%. Me pole küll veel saanud oma dirigent Viivelt tagasisidet, aga Thea ütles pärast lõpulaulu laulmist, et ta armastab meid kõiki :) Nagu meie tedagi! Aitäh Viivele, kes laulud selgeks tegi ja aitäh kõikidele dirigentidele, kes meiega ühisproovis tööd tegid. See töö oli viimast kui sekundit peost väärt. 

Mul on siiralt hea meel, et sain olla üks lauljatest! Et me tegime oma plaanid ikkagi nii, et ma sain laulupeole minna. Et ma olin ikkagi nii tubli ja käisin kohusetundlikult proovides. Et päike paistis! Ma olen tänulik kõikidele kuulajatele ja vaatajatele, ilma teieta poleks ju meil mõtet seda suurt tööd teha. Ma loodan, et neid suuri pidusid tuleb veel ja veel ning me saame laulda ilma ilusaks :) Juunikuus on veel proovid, kuid juulis me puhkame, et siis augustis Märjamaa folgil ja Raplas Vaba Rahva Laulul osaleda. Ees on ootamas veel Cerese 40. sünnipäev ja Missa nii Märjamaal kui Jõgeval. Ma ikka kuskil südames loodan, et mu lähedased kasvõi ühelegi kontserdile jõuavad, et näha, millise ilu me sudame koos luua ja laulda. Täna ma olen väsinud... Tervest sellest nädalast. Aga ma olen rahul tehtud asjade pärast. Hing on saanud kosutust ja keha liigutamist. Mitte vähem oluline pole see, et ma olen saanud kõigega hakkama, mida olen sellesse nädalasse plaaninud. Luban endale täna lihtsalt olla, et uuele nädalale reipalt vastu minna. 

Teie Ennike

Arvoga Tartus

Meil Arvoga saab 10.juunil 25 aastat koos oldud, millest 7 aastat abielus. Jajah, just nii pikk katseaeg mul oligi...  Ei saa öelda, et oleks olnud ainult lust ja lillepidu, ikka raskemaid aegu on ka olnud, kuid mitte sellest ma ei tahtnud kirjutada. Ma tahtsin hoopis kirjutada sellest, kuidas tegelikult peab ikkagi vaeva ka nägema, et suhe püsiks. Meil ei ole olnud kõige kergem aasta, kuid me oleme hullema seljatanud ja sammume ikka sama jalga. Enamasti Arvo jalga :) Kerge oleks pillid kotti panna, sest meil enam väikseid lapsi pole ja minna eraldi teid, kuid kui Sa oled veerand sajandit inimesega koos olnud, siis käega lüüa oleks ilmselt väga keeruline. Emotsionaalselt just. Ma armastan Arvot, isegi, kui ma vahel temast aru ei saa. Ega tema ka minust alati aru ei saa, kuid me püüame ka raskematel hetkedel ikkagi lõpuks ühise keele leida. Arvo on väga iseteadlik inimene ja ta väga kergesti oma veendumustest ei tagane, kuid vaatamata sellele ta ikkagi hoiab mind ja ma tunnen end temaga koos turvaliselt. Ükskõik, kus see tee meid siis parasjagu viib. Mulle meeldib, et ta leiab aega käia ja teha, kuigi tal on kolm majapidamist ja väga palju tööd. Ta on spontaanne ja täis üllatusi. Vahel ma naeran, et tal oleks justkui ATH, sest ta ei suuda paigal püsida ja keskenduda ühele asjale. Tal on koguaeg sada rauda tules ja ta ikka püüab leida aega pere ja lähedaste heaks, et pakkuda meile kõigile positiivseid elamusi. Vahel ma olen ta peale nii tige, sest ma ei jaksa temaga sammu pidada, sest ta tahab koguaeg midagi teha, aga mu tigedus läheb üle, kui me jälle kuskil matkamas oleme või kultuuri naudime. Seekordsed positiivsed elamused olid ainult meile, et tähistada meie aastapäeva. 

Nii viis meid tee Tartusse. Me ei ole väga ammu enam Tartus käinud, sest Anne pole enam minu psühhiaater ja niisama tšillimiseks on Tartu meile ikkagi kaugel. Aga. Me otsisime mõlemad meeleheitlikult, mida teha ja kuhu minna oma märkimisväärset aastapäeva tähistama ning Arvo leidis, et 7. juunil on Tartu Laulupeomuuseumi sisehoovis lavastus "Oh jumal!". Ma alguses küll küsisin, kas tõesti kuskil lähemal midagi ei toimu, kuid no tõesti ei toimunud. Arvot pikad vahemaad ei heiduta, tema läbisõit nädala sees on muljetavaldav. Igatahes ostsime endale teatripiletid ja otsisime restorani, kuhu sööma minna ja sõitsimegi Tartusse. 

Ma olin meile reserveerinud laua Michelini märgiga restorani Joice. Me pole juba tükk aega saanud üdinid positiivset toiduelamust ja ma mõtlesin, et see tähtis päev väärib parimat. Jõudsime kohale õigeks ajaks ja kuna ilm oli ilus, siis istusime õues. Meid teenindanud tütarlaps tundus mulle esialgu liiga agar, kuid tegelikult oli teenindus ikka suurepärane. Absoluutselt kõigeks oldi valmis ja väikseimgi mure leidis lahenduse. Me otsustasime eelrooga mitte süüa, kuid valisime menüüst kahepeale jagamiseks juustuvaagna. See oli ilus! Ja väga maitsev. Ma ei mäleta enam, mis juustud seal kõik olid (üks oli lilla igatahes) ja kitsejuustu usaldas Arvo minule. Kõik oli väga maitsev! Arvo võttis alkoholivaba vahuveini ka kõrvale ja mul oli mingisugune rabarberijook, mis oli samuti väga hea. 

Tellisime ka leivavaagna, sest mulle alati väga meeldib erinevates restoranides proovida käsitsi valmistatud leibasid. See pasteet, mida sinna juurde anti, oli lihtsalt oivaline! Leivad olid kõik soojad ja koos pasteediga väga head. Mind ei suudetud aga pöörata pesto usku. Valikus oli basiilikupesto ja minu jaoks oli sellel liiga intensiivne maitse. Ma iga kevad mõtlen, mida inimesed sellest karulaugupestost leiavad ja veendusin ka seekord, et pesto pole minu jaoks. Pearoaks valisime erinevad asjad: mina vuti ja Arvo antragoodi. Need olid imemaitsvad ja väga suured praed. Kui üldse millegi kallal natukene nuriseda, siis selle üle, et toiduportsud olid natukene liiga suured. Mõtlesin tõsiselt, kuhu see dessert veel mahub. Aga see restoran ei ole asjata saanud kõrget tunnustust, sest sealne kokk tõesti teab, mida teeb. 

Desserdid valisime Arvoga mõlemad samad, mis koosnes rabarberist. Rabarberitarretis, rabarberi tartarr, rabarberitolm jne. Kõik ei ole meeles. Tüümianijäätis oli ka. Selles magustoidus oli kõik olemas: magusus, hapusus, tekstuur - see oli lihtsalt nii hea! Ja üldse mitte liiga suur. Ainuüksi selle magustoidu pärast tasus Tartusse sõita :) Lahkudes anti meile veel käsitööna valminud jäised trühlid, mis olid taaskord väga head. 

Jäime söökide ja teenidnusega äärmiselt rahule. Ma arvan, et see oli üks üle väga pika aja kõige parem toiduelamus üldse. Ja teenindajatüdruk sai tippi ka, sest ta oli tõesti väga armas ja põhjalik. 

Peale restoranikülastust sõitsime Tartu Laulupeomuuseumi juurde ning ma suutsin teatripiletid gmailis ära arhiivida :) ehk et ma ei leidnud neid enam mitte kuskilt oma meilboksist. Mind valdas kerge paanika, aga siis mul tuli meelde, et ma sain nädal tagasi piletilevilt meili, mis tuletas meelde, et varsti on etendse päev ja mul kuskil kuklas oli meeles, et seal meilis oli juttu ka kaotatud piletitest. Otsisin selle meili prügikastist üles ja seal oligi link, mis viis mu meie ostetud piletite juurde. Ma hingasin kergendatult, sest ma ei tea, mis oleks saanud, kui ma poleks pileteid leidnud...

Etenduse nimi oli "Oh jumal!" ja see oligi tõesti ohjumal... Tegelasi oli kolm: psühholoog, tema autismiga poeg ja mees, kes palus end nimetada lihtsalt J.-ks. Asjade edenedes selgus, et tegu oli Jumalaga ehk Jumal oli vaja psühhoteraapiat, sest ta tahtis nii väga surra. See oli nii naljakas etendus, sest püüa endale ette kujutada Jumalat, kes läheb psühholoogi juurde :)))) Näitlejad olid väga head ja kuna etendus toimus intiimses muuseumi sisehoovis, siis rahavast oli vähe (kogu sisehoov muiduagi oli välja müüdud) ja oli kuidagi hirmus hubane olemine. Etendus algas sellega, et psühholoog kastis oma lilli ja palus Jumalat, et tuleks ometigi üks vihm... Ja vihma me saimegi, saime lausa nii korraliku vihma, et etendus katkestati veerand tunniks :) Sellist asja pole meil veel juhtunud kunagi. Jumal muidugi vabadas ka, et nii läks :)

Selline oli meie Tarus käik. Nii lihtne ja nii tore! Söök oli suurepärane ja etendus väga hea. Vihmast me ei tee väljagi, see oht on alati suvel, kui tegu on väliüritusega. Külm ei olnud ja väga märjaks ei saanud, sest etenduse läbiviiad juhatasid meid siseruumidesse selle paduka ajal. 

Aitäh, kallis, selle toreda päeva eest! Oli pikk sõit küll ja koju jõudsime alles südaööl, kuid see kõik oli seda sõitu väärt! Me ei ole ammu midagi kahekesi teinud ja see oligi väga tore! Peaksime rohkem aega leidma teineteise jaoks... Pere ja lähedastega koos on tore, aga vahel oleks vaja ka kahekesi elamusi saada. Ärme oota jälle aastat, et koos midagi teha. 

Kui veel on võimalik, minge kindlasti seda etendust vaatama! Ja Joici sööma - uskuge mind - te ei kahetse!

Teie Ennike

Õhtumatk Sippa

Nii tore, et Robinil on jälle vabu päev, sest tal on alati palju häid mõtteid ja nii ta kutsuski meid õhtumatkale Sippa. Me polnud ammu niimoodi õhtul matkamas käinud ja see oli üks väga hea mõte. 

Alustasime minekut 18.45. Ilm oli megamõnus, ei olnud liiga palav, tuult polnud ja päike paistis. Mõtlesime, et lähme mööda Maavahe teed, sest siis ei pea seda metsas olevat kraavi ületama, mis meie viimasel öömatkal oli ikka paras katsumus. Anete, hea tüdruk, oli päev otsa küpsetanud ja vaaritanud ning poistel olid seljakotid vett täis. Ma natukene põdesin Mira pärast, sest ta on päris palju kaalus juurde võtnud selle hormoonraviga ja ma kartsin, et äkki ta ei jaksa nii pikka maad kõndida. Aga ega mul mingeid muid valikuid ka ei olnud, kui et Mira pidi kaasa tulema ja hakkama saama. 

Kui me keerasime Sõtke tee peale, ütles Anete, et ta on juba väsinud :D See oli päris nalajakas väljaütlemine, sest kõnnitud polnud isegi ühte kilomeetrit. Arusaadavalt see oli muidugi nali, sest tegelikult olime kõik väge täis ja õhtu oli alles noor. 

Mööda Sõtke teed kõndisime Sipa teeni. Seal on hea pinnatud tee, oli mõnus kõndida. Mira natukene vahepeal sikutas, aga üldiselt kõndis ikka hästi. Ta on peale seda, kui nägemise kaotas, kuidagi palju tublim rihma otsas kõndija. Mina muidugi ei saanud, pidin koguaeg ikka pilti ka tegema, sest loodus on praegu nii ilus. Kõik on nii värviline ja õites, ma raiskaksin oluliselt rohkem aega pildistamiseks, kui ma üksi patseriksin. Õnneks poisid kuidagi ikka lasevad mul teha pilte ja ei kiirusta takka. Poolel Sõtke teel otsustas Robin tossud vahetada plätude vastu, sest ta on harjunud päevad läbi plätudega tööl olema ja ta ütles, et tal hakkavad need tossud jala peale. Mina isiklikult ei kujuta end ette sellist vahemaad plätudega kõndimas, aga ma pole ka väga plätu inimene. Olen heade jooksutossude usku. 

Maavahe teele jõudes tabas meid säästeparv. See on lausa uskumatu, kui palju neid sel aastal on! Ma muidu olen suht kannatlik ja ei lase end nendest väga häirida, aga seekord pidime küll matka jooksul kolm korda end ülepeakaela OFFi täis laskma, et saaks elada. Mirat kahjuks ei saa offitada ja ta pidi ikka kurja vaeva nägema, et neid elukaid endast eemale peletada. Anetel oli kaasas ka see looduslik vahend, aga riietele pidi ikka laskma mürki, sest nad sõid meid isegi läbi rõivaste. Kui kõndisime päikesepaistel, siis nii hull ei olnud, aga kui päike jäi puude varju, siis oli ikka päris kohutav. Õnneks me olime seekord selleks valmistunud, mitte nii, nagu Jalasel käisime. 

Poolel teel olid Anete jalatallad villis, kuid peale plaasterdamist ta oli ikkagi väga tubli ja jätkas vapralt matka. Anete oli küpsetanud mustikamuffineid ja kuskil seal Maavahe teel me neid sõimegi. Siis, kui Robin oma naise jalgu plaaterdas. Anete on nii tubli! Ta oli selleks matkaks korralikult valmistunud. Teinud leiba ja maistevõid ja muffineid, aga me ei saanud piknikut teha, sest sääski oli nii palju. Leiba sõime lõpuks siis, kui Sippa koha peale jõudsime. Poistel oli kaasas vist kuus liitrit vett ja see sai kõik otsa. Viimased lonksud tegid koos ennem Riina talu. 

Anete vahetas ka ketsid plätude vastu

Eluks vajalik tegevus

See jõgi tuli kuidagi ületada

Kui me jõe juurde jõudisme (oleks saanud ka muudmoodi Seljamaale, aga siis oleks distants oma 3km pikem olnud), siis mul oli natukene mure, kuidas Mira selle läbib. Ma kuidagi ei tahtnud teda ujuma lasta, sest kell oli juba 22.15 ja õhk oli jahedam. Mõtlesin, et äkki tal pärast hakkab külm. Sebastian, hea poiss, ütles, et ta viib koera süles üle jõe. Ütlesin küll, et ta on ju nii raske, aga Sebastianit see ei heidutanud. Nii ta võttiski koera sülle ja koos nad sealt jõest läbi tulid. Minul ja Sebastianil oli päris valus ületulek, sest meil ei olnud plätusid. Kivid tegid ikka korralikult haiget jalgadele, aga mingit muud võimalust ka polnud. 

Kokku kõndisime 13.77km ja aega kulus 3 tundi ja 9 minutit, keskmine kiirus oli 4,5km tunnis ehk üsna rahulik kulgemine. Seljamaale jõudsime 22.18. Robin tegi panuse, kui hakkasime kodu juurest minema, et me jõuuame 22.22 maale, nii et ta eksis ainult nelja minutiga. Oli vahva kõndmine. Jalad olid lõpuks päris väsinud, aga keegi ei kurtnud. Ootasime ainult seda Riina punast katust nagu hingeõnnistust :) 

Aitäh Robin, Sebastian ja Anete! Teiega koos on tore! Loodetavasti teeme varsti jälle midagi koos ja saame positiivsete elamuste võrra rikkamaks. 

Teie Ennike

Näpunukud Liisile

Ühel külmal jaanuaripäeval küsis Liis mu käest, kas ma saaksin talle teha mõned näpunukud ja kuna mina olen tohutult vastutulelik inimene, siis muidugi ma ütlesin, et saan ikka :) Kuigi teadsin juba eos, et mul pole mingisugust tahtmist käsitööd teha. Kohe mitte mingisugust. Kokkulepe jäi, et hakkan tegema nädala pärast ja siis sai jaanuarist veebruar ja veebruarist märts ja märkamatult jõudis kätte mai. Kuskil kuklas ikka tiksus vaikselt, et Liis, Liis ja Liis, näpunukud, näpunukud, näpunukud. No ja mingisugust isu polnud... Heegeldasin vahepeal tellimusena valmis elu esimese vaiba ja kuklas ikka pitsitas Liis ja tema näpunukud. Mõtlesin siis, kui palju Liis on meie heaks ammustel aegadel, mida ei taha mäletada, aidanud, ja sügav süümepiin puges hinge, aga käsitööd ikka teha ei tahtnud. Ja siis olin juba ära unustanud, mis elukaid ta soovis ja üldse - õues on suur suvi, kes siis istub lõngakasti taha?! Mina! Süümepiin on selline hea asi, mis paneb tegutsema ja tegutsema ma hakkasingi. Maikuu viimase päeva hilisõhtul. Mõtlesin siis, et loon esimene nuku silmad vardale, siis pole enam tagasiteed. Otsisin oma lõngavaru välja, värskendasin mälu selle koha pealt, mis loomi Liis tahtis ja lõin kassi silmad vardale. Aknast kostus suure suve alguse peo tümps ja mehe kojutulekuni oli veel ei rohkem ega vähem kui kolm tundi aega. Kuna kõik oli korras, pestud, läikima löödud, siis polnud nagu vabandust ka, et pole aega, sest aega oli maa ja ilm. 

Hakkasin kuduma. Kuna polnud õrna aimugi, mitu silma tuleb üles luua ühe näpunuku jaoks, tegin katse-eksitus meetodiga ja loodud sai 18 silma. Mõtlesin, et see on parasjagu selline arv silmuseid, mis ühe sõrme tegemiseks võiks kuluda. Liis muidugi mainis ära, et tal ei ole S-suurus sõrmed ja mul natukene kripeldas, kas ma teen ikka piisavalt suured nukud. Vaatasin seda valmivat sõrme nii- ja naapidi ning tõdesin, et kui see mu mehele sõrme otsa mahub, siis mahub Liisile ka. Kuna mul on geneetiliselt kaasa antud suhteliselt suured käed (pikad sõrmed), siis usaldasin oma kõhutunnet ja tegin esimese sõrme 18 silmaga valmis. Mahtus kenasti ja ruumi oli ülegi. Ja siis tabas mind paanika, sest mis see sõrme kudumine nii väga ära ei ole. Aga kuidas ma kõik need lisad teen? Üldse ei olnud meeles, kuidas ma kunagi ammustel aegadel lasteaiale ja Annele neid näpunukke tegin, aga õnneks olid meeles mõned amigurumi võtted ja otsustasin kõik lisad (koonud, kõrvad, käpad, sabad) teha heegeldades, sest ma olen suutnud ära kaotada ühe oma 2mm sukavarda, aga sobivas suuruses heegelnõel oli olemas. Pusisin selle esimese näpunuku tegemisel peaaegu kolm tundi pausideta tööd teha. Osaliselt süütundest ja osaliselt huvist, kuidas välja tuleb. Ja valmis ma ta saingi! Kassi. Saatsin Liisile pildi ja ta kirjutas, et täitsa vahva hiir :))))) Jummel küll! Hiir pidi hoopis teistsugune saama ja vaatasin ma seda kassi ühe külje pealt ja teise külje pealt - ei näinud hiirt. Mõtlesin juba, et pean otsast algama, aga siis otsustasin, et no on ikka kassi moodi pigem ja lõin temaga rahu selleks õhtuks. 

Hommikul, kui üles ärkasin, läksin esimese asjana oma vastvalminud näpunukku vaatama ja ikka nägin kassi. Mõtlesin siis, et teen hiire valmis ja vaatan, kumb rohkem hiire moodi on :) Tasa ja targu ei maininud kellelegi, et Liis nägi valminud kassis hiirt. Aga igaksjuhuks küsisin Sebastiani käest, kas tema meelest näeb esimene näpunukk kassi moodi välja ja Sebastian ütles, et ikka näeb küll. Süda jäi natukene rahulikumaks, sest kui täiesti käsitöövõõras noormees ütleb, et meenutab kassi, siis küllap ikka meenutas ka. Hiire tegemisel oli jämedam lõng ja ma tegin 16 silma vardale, mis oligi väga hea otsus. Vaatasin oma kunagi ammu tehtud näpunukkudest fotosid ja pidin endale peaaegu tuupi tegema nii kehvade fotode pärast, aga nii palju sain aru, et hiire käpad tuleb kuidagi teistmoodi teha, sest hiirel on sõrmed. Zoomisin neid fotosid ja sain aru, kuidas ma kunagi neid teinud olin ja pusisin hiire valmis. Jälle kolm tundi läinud nagu niuhti. Ja kui nüüd kass ja hiir kõrvuti panna, siis ikka üks on üks ja teine teine, ilmselgelt ei ole see triibuline hiire moodi. 

Lõngavalik ei olnud ka just kiita. Mõtlesin tükk aega, mis värvi teen jänese ja koera. Veeretasin üht ja teist lõngakera käes ning mõtlesin juba,et ilmselgelt pean lõnga juurde ostma. Koer minu vaimusilmas oli pruun, sest mul on pruun koer, aga pruuni lõnga polnud ja osta ka nagu väga ei tahtnud, sest mõtlesin, et ei tahaks peale maksta sellele tööle, mis naguniigi on üsna alamakstud. Ja siis leidsin end mõttelt, et me pole Liisiga rahast üldse rääkinud ja selline raske koorem tuli südamele. Tahaks heameelt teha, eksole, aga samas tahaks tehtud töö eest ikkagi tasu ka saada. Väga keeruline oli mõelda, et mis see hind siis võiks olla. Ma siis küsisin Sebastiani käest, kellel ikka alati on dollarid silme ees, et mis tema arvab, palju üks näpunukk maksta võiks. Sebastian ütles, et alla kümne euto ära küll tee, sest Sinu aeg maksab ka midagi. Tegime siis kiired arvutused ja saime tunnihinnaks 3.30. Käsitöö on ikka väga alamakstud, aga saime Liisiga kaubale hinnas ja mul oli ikkagi hea meel, et ma julgesin küsida just sellist hinda, sest tõesti tõesti - headmeelt saab ju teha ikka, aga kui kolm tundi pusida ühe näpunuku kallal, siis päris tasuta tööd teha ka ei tahaks. Igatahes otsisin lõngakastist välja beeži lõnga ja tegin sellest koera. Ikka selleks, et ei peaks lõnga juurde ostma. Ja beež on peaaegu sama, mis pruun :) 

Teha jäid veel jänes ja rebane. Jänese otsustasin helehalliga teha, aga vot rebase jaoks ikkagi lõnga polnud, sest... Oranž ei ole minu värv. Pigem. Pidin ikkagi olude sunnil tellima lõnga ja heegelniiti vurrude jaoks, sest rebane käib oranž. Ei saa teha sinist ega halli ega kollast värvi. Noh, laste meelest ilmselt võiks olla ka sinine rebane, aga minu meelest ei või. Ja siis sain selle tellitud lõngakera kätte ning tõdesin, et ei saa ikka netiteel tellida niimoodi. Ma ei mäletagi, et oleksin kunagi nii peenikest puuvillast lõnga näinud, kuigi puuvillaste lõngadega on kogemus suur. Mõtlesin siis tükk aega, mis ma teen. Ostan veel ühe lõnga? Nagu ei raatsinud hästi.... Ja siis tulin geniaalse idee peale, et teen kahekordse lõngaga. Kuna tegu oli siiski väga kvaliteetse lõnaga, siis ei ole seda kuskilt otsast näha, et lõng on kahekordselt võetud. Silmuste arv jäi ka samaks ehk 16. Veel kolm tundi pusimist ja saingi tellimustöö valmis. 

No oli ikka nikerdamine! Mõnes mõttes on muidugi hea, kui on midagi teha, sest käsitöö on väga rahustav tegevus ja aitab olla kohal siin ja praegu. Isegi kõige kehvemas seisundis saab nokitsedes kuidagi fookuse tagasi ja olemine muutub kergemaks. Viis näpunukku. Mõtled küll, et mis see siis ära ei ole, eksole, aga hakka tegema! Mingi nitaka kõrva jaoks kulub koos kinnitamisega veerand tundi. Ja siis kõik need lõputud lõngaotsad, mis tuleb ära peita ja kinnitada! See on see kõige tüütum osa. 

Nii, armas Liis! Ei võtnudki aastat aega :)))) Aitäh, et usaldasid mind seda tööd tegema. Ma ei tea täpselt, millega ma selle usalduse olin ära teeninud, aga ju siis millegagi ikka olin. Ma pean muidugi siiralt vabandama, et jaanuarist sai vahepeal juuni ja ma olin kõik need kuud nii ebaproduktiivne olnud, kuid parem hilja, kui mitte kedagi :) Oli huvitav nokitsemine ja isegi natukene on kahju, et valmis sai. Ei teagi, millega nüüd oma fookust hoida, kui see kaduma läheb. Ilmselt pean ikkagi mingi näputöö enda jaoks välja mõtlema. 

Loodetavasti saavad need näpunukud Sind Sinu töös aidata ja lapsi rõõmustada. Ma täpselt küll ei kujuta ette, mida teeb eripedagoog näpunukkudega, aga küllap siis ikka midagi on teha. Head mängimist!

Teie Ennike